Lugemise väljakutse 2026: 27. 60 aastat Jussikese seitse sõpra - loe raamatut, mille pealkiri sisaldab nädalapäeva
Tekkis huvi, miks see Perrin ikka nii populaarne nüüd on, et sel pikad järjekorrad raamatukogus. Võtsin selle raamatu, sest selle tutvustus lubas vanemaealiste teemat. Lugesin. Kerge ja kiire lugemine. Mõttekohti oli, igav ei olnud, aga ikkagi ma ei leidnud midagi erakordset, seega fännklubiga ei liitu, samas ma arvan, et loen ikka mõne ta teise raamatu ka veel läbi. See raamat ju alles ta esimene, esikromaan. Ja kui juba see oli piisavalt hea, siis edasi saab ju vaid paremaks minna. Pealegi mul on vaja ikka veel vähemalt üks selle sarja raamat läbi lugeda, et saada 2004. aasta suurele väljakutsele kriips peale. See raamat sokutas ennast nii ilusti nädalapäeva teemasse ära.
Justine on noor hooldekodu töötaja, aga see ametinimetus ütleb väga vähe selle kohta, mida ta tegelikult teeb. Ta kuulab. Ta märkab. Ta hoolib. Ta paneb kokku lugusid, mida keegi teine enam ei viitsi või ei oska kuulata. Mälestused, tunded, läbielatu, täitumatud ja täitunud soovid, igatsused, valikud. Kuidas institutsionaalne keskkond võib olla korraga nii turvaline kui ka ahistav, eriti siis, kui inimene on oma elu kõige haavatavamas faasis. Mälu ei ole arhiiv, kuhu saab alati ühtmoodi sirgelt ligi, vaid muutub vastavalt sellele, kes küsib ja millal. Perrin ei dramatiseeri kognitiivseid muutusi, vaid kirjeldab neid vaikse täpsusega. Ta käsitleb mälestusi kui pidevalt ümber kirjutatavaid lugusid, mitte fikseeritud fakte. Tekst liigub rahulikult, aga pingega. Küsimused tekivad ja jäävad. Kui palju meist on meie mälestused. Kui palju oleme need lood, mida teised meist räägivad. Mis juhtub siis, kui enam ei ole kedagi, kes mäletaks. Nii kirjutabki Justine üles Helene loo. Tükk tüki haaval. Ei säilitada, et mäletada. Ja samas tekib tal ka küsimused oma perekonna loo kohta, oma autoõnnetuses surnud vanemate loo kohta ja nii mõnigi luukere tuleb kapist välja. Nii Helene kui Justine loos. Ja siis on veel keegi, kes hoolib neist, kes on pühapäeva rüppe unustatud, kelle omaksed ei tule neid vaatama. Mitu lugu ühes raamatus ja lõpuks lähevad kõik tükikesed paika, tekib tervikpilt. Raamat olnust ja olevast.
