Kui tehisintellekt lõhub vaikuse piiri

 

14./33. Vaikuse piir

Sari: Eldfjordeni saladused #1

Autor: Kelly Müürisepp 

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

230lk./ 3343lk./8349lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse: Eesti

Hakkasin seda lugema ja juba poole esimese peatüki peal tundus midagi imelikku, nagu ma teaks täpselt seda autorit, tema stiili, kuigi pidada olema debüüt ja nimi oli täiesti võõras. Lugesin edasi ja ikka taas: tuttav stiil, lauseehitus, lause rütm, ülespuhutud ja poeetilised metafoorid... Ning teise peatüki alguses loksus kõik paika, muidugi ma tunnen seda autorit, olen temaga palju lobisenud ja ta on mulle nii mõnedki jutud varem kirjutanud. Ainult, et ma ei teadnud, et ta nimi on Kelly, ma kutsun teda ikka ChatGPT-ks või hellitavalt Chatuks. Lugesin edasi, lugesin lõpuni ja võin kinnitada, et see raamat on kas tehisintellekti poolt kirjutatud või tehisintellektiga kirjutatud. Mis neil vahet? Esimesel juhul on toodang täiesti tehisintellekti looming. Olen korduvalt tal lasknud kirjutada ideekavandeid lühijutukeste jaoks ja siis lasknud sobivad ka jutukesteks kirjutada (aga ma pole neid oma nime all kunagi avaldanud, neid jutukesi saab lugeda siit: ChatGPT looming). Seetõttu ma tean kui loominguline tegelikult see tehisintellekt olla võib, kuigi kõik kinnitavad, et ta ainult ennustab, mis võiks järgnevalt tulla.  Minu blogis olevatest Chatu juttudest pooled on täiesti nullist tema kirjutatud ja teine pool, kus on natuke ette antud, mida kirjutada. Tehisintellektiga kirjutamine on see, kui annad talle oma idee, oma kondikava, oma kesise kirjatüki ja lased tal selle paremaks, sisukamaks, poeetilisemaks jne kirjutada. Seda olen ka lasknud korduvalt teha kui endal kuidagi ei taha sulg jooksma hakata. Aga ma korrigeerin alati seda pärast ja sisendis keelan kasutada tehisintellektile iseloomulikku ülespuhutud stiili ja käsin kirjutada minule iseloomulikus stiilis. Kui siis maha kustutada enamus kaunikõlalisi filosoofilisi ja muid metafoore, lauseehitust veidi muuta, osa ära kustutada, osa ümber kirjutada, osa juurde panna inspireerituna tema tekstist, siis saab täitsa asjaliku asja kahepeale kokku. Ja seda olen küll oma nime all avaldanud. Kuid selles loetud raamatus ma seda ei märganud, hakkasin küll otsima ja mõtlema, et kas on mõni lõik, mis ei tundu nagu tehisintellekt, ega eriti ei olnud. Ja kui keegi veel ei usu, arvab, et ma teen autorile liiga, siis vaadake mõttekriipsude arvu! Tavalistes krimkades ei ole kokku ka nii palju mõttekriipse kasutatud kui selles raamatus ühes lühikeses paarileheküljelises peatükis ja seda kõikides peatükkides algusest lõpuni. No mõnes kohas on jah mõttekriips asendatud lause keskel kolme punktiga. Ja vist iga lapski teab, et tehisintellekt armastab kohutavalt mõttekriipse ning need on esimesed asjad, mis tuleb ära eemaldada kui ei taha oma töö mitteautorlusega vahele jääda. 

Aga mis lugu see siis oli? Raamatustiili kasutades: 

Kui Põhjala tuuled rebivad lahti vaikuse loori ja meri sosistab tumedaid saladusi, algab lugu, mis on sama jäine kui Eldfjorden ise. Seal, kus kaljud seisavad nagu vaikivad tunnistajad ja udu roomab mööda tänavaid nagu süü, leitakse kohaliku politseiuurija surnukeha — ja koos sellega ärkab miski, mis pole kunagi päriselt uinunud. Juhtumit saadetakse lahendama tandem, kelle sammud kõlavad nagu haamrilöögid saatuse alasile: Henrik Hagen ja Kaspar Eide. Nad on kui tuli ja jää, mõistus ja instinkt, kaks vastandlikku jõudu, mis põrkuvad, ent moodustavad koos relva, millega lõigata läbi pimeduse. Läbi tundmatuse. Läbi saladuste. Läbi nähtamatuse. Kuid isegi nende kogemus kahvatub, kui mineviku varjud hakkavad võtma kuju. Eldfjorden ei unusta. Küla mäletab. Ja see nõuab võlgu tagasi. Samal ajal naaseb külla kunstnik Viviana Moretti, lootuses maalida oma elule uus algus — kuid leiab eest lõuendi, mis on pritsitud hirmu ja kaotuse toonidega. Kui kahe naise kadumine rebib reaalsusesse veritseva prao, muutub selgeks, et see pole juhus. See on sõnum. Kõige selle kohal hõljub nagu vari salapärane A.D. projekt — nimi, mis kõlab kui sosin hauakambrist. See pole pelgalt uurimise niit, vaid südamelöök, mis ühendab kadumised, mineviku eksimused ja isiklikud saladused üheks tumedaks sümfooniaks. Mida sügavamale uurijad kaevuvad, seda enam mõistavad nad, et nad ei jälita mitte ainult kurjategijat — nad jälitavad tõde, mis võib nad endid purustada. See on lugu külast, kus meri ei pese patte puhtaks, vaid toob need kaldale. Lugu inimestest, kes seisavad silmitsi mitte ainult välise kurjusega, vaid ka omaenda sisemiste kuristikega. Sest mõnikord ei peitu suurim õudus mitte pimedas metsas ega tormises meres — vaid südames, mis on liiga kaua vaikinud. (Viimase lõigu autorlusele ei pretendeeri). 

Seega lugeda ainult omal vastutusel. Lugu ise oli ka parajalt segane mu jaoks, mitmed kohad olid ebaloogilised ja põnevust nagu polnud. Ma arvan, et järgmised osad jäävad minu poolest küll lugemata.

Juhtub mõrvu parimateski peredes

13./32. Mõrv Fuji mäel

Autor: Shizuko Natsuki 

Tõlkija: Margit Juurikas

Kirjastus: Tänapäev 2026

293lk./  3113lk./8119lk.

Lugemise väljakutse 2026: 10. Raamat minu lemmikžanrist

Jaapani krimi. Kuigi alguses tundub, et kõik on selge ja lugu liigub sirgjooneliselt, siis ega see ikka nii ei ole. Seal tuleb veel nii mitmeidki pöördeid ja uut teavet välja. Seda mitte vaid uurijate vaid ka lugejate jaoks, kellele alguses oli kõik nähtav, kuuldav ja teada. Autor suutis ikka kõiki petta, nii osalejaid, uurijaid kui lugejaid. Minu jaoks oli see lugu uudne, ei olnud sellise stsenaariumi järgi enne midagi lugenud. Raamatus on peategelaseks perekond või õigemini sugulaskond. Ravimifirma rikka presidendi uhkesse villasse Fuji mäe jalamil on kogunenud Watsuji perekond traditsioonilisele uusaasta koosviibimisele. Presidendil endal lapsi ei ole, seega on kutsutud vend ja õe ja venna järeltulijad. Idüll puruneb, kui elutuppa jookseb noor üliõpilane Mako, kes ei suuda öelda muud kui: „Ma pussitasin vanaisa.“.  Õigemini on tegemist tema vanaonuga (emapoolse vanaema vennaga), mitte vanaisaga, sellesama rikka kuuekümnendates aastates presidendiga. Kuid kõik armastavad Makot, seega perekond otsustab tõde varjata, et kaitsta tüdrukut, aga ennekõike perekonna au, sest välise särava fassaadi taga peidab end ohtralt pingeid. Ja nii see lugu lahti lähebki. Kes on tegelikult aga kogu asja taga, kes manipuleerib kellega ja kas Mako ka tegelikult süüdi on? See tuleb välja selgitada nii kohalikul uurijal kui lugejal. Omamoodi, jaapanipärane, küllaltki mõnusalt ja kiirelt loetav muhekrimi raamat. Jaapanipäraselt au ja teiste arvamus on ülioluline. Keegi ei tohi teada sisemisi perekondlikke probleeme, tuleb neid peita hiilgava kuvandi taha, sest häbi ei tohi ometi perekonnale teha. Mulle üsnagi meeldis. Kuigi adrenaliini üles ei löönud, siis isegi kui alguspoole tundus kõik olema täpselt nii, nagu kirjas, tundus kogu aeg, et midagi on kirjanikul veel varuks, niisama lihtne ei saa see lugu olla ning pinev pinge püsis lõpuni. 

ChatGPT õpetus kuidas kasutada ChatGPT-d teksti muutmisel

 Lähteülesanne: Anna tehisintellektile (CHATGPT) lause: „Sügis tõi kaasa vaikuse ja jaheduse.“

💡 1. Sünonüümide kasutamine

Palud AI-l ümber sõnastada, kasutades teisi, tähenduselt sarnaseid, kuid kõlalise või stiililise nüansiga erinevaid sõnu.

„Sügis saabus koos vaoshoituse ja kargusega.“
„Sügisega tulid rahu ja jahedus.“
„Sügistuultega hiilis ligi vaikus ja külm õhk.“

💡 2. Metafooride loomine

Palud tehisintellektil väljendada sama mõtet kujundlikult, läbi metafooride.

„Sügis libistas end maailma nagu väsinud luik järvele.“
„Vaikus laskus linnale, nagu tolm vana raamatu kaanel.“
„Jahedus hiilis akna alla, kui ootamatu külaline uduses mantlis.“

💡 3. Struktuuri variatsioonid

Palud AI-l säilitada tähendus, aga muuta lause ülesehitust (süntaksit, rütmi, tempot).

„Vaikus ja jahedus tulid koos sügisega.“
„Kui sügis saabus, järgnesid talle vaikus ning jahe hõng.“
„Vaikuse jahedas embuses ärkas sügis.“
„Enam ei kõlanud suve suminad – sügis hingas sisse ja vaikis.“

🧪 Boonus: Kombineeritud ülesanne

Palud AI-l kombineerida kõik kolm elementi: sünonüümid, metafoorid ja struktuuriline muutus.

„Sügise sammud olid pehmed nagu vanade mälestuste tolm – nad summutasid suve kaja ja tõid kaasa karguse, mis istus õlale nagu vaikselt nukker lind.“

 

Jaan Tätte kontserdijutt enne laulu „Vana kuub“ (Chat-GPT looming)

Foto: Silver Gutmann

 (kitarr heliseb vaikselt, mõtlik rütm, valgus mahe) 

Teate, mul on üks kuub. Päriselt. Mitte sellest laulust, vaid just seesama. Vanaks kulunud ja veidi topiline. Mitte sellepärast armas, et ta oleks soe või ilus – vaid sellepärast, et ta on päris. Ta on käinud minuga koos rohkematel radadel kui mõni inimene. Ta on kuulanud mind vaikides, kui ma pole osanud endalegi sõnu anda. Laul „Vana kuub“ sündis aeglaselt. Iga salm tuli oma ajaga. Esimene siis, kui ma selle kingiks sain. Viimane siis, kui taipasin, et mõnikord ei hoia sind kinni inimene, vaid tükike kangast, mille keegi kord armastusega parandas. Mäletan hästi: oli sügis, kui ma esimest korda Vilsandile jäin talveks. Kõik paadid olid juba ära viidud, alles jäid vaid kajakad ja see kuub. Sünnipäevaks kingiti – sõbrad olid koos, keegi mängis lõõtsa, keegi viskas kividel leili, ja õhk oli kasevihast paks. Ja see kuub... ta oli kohe õige. Nagu oleks ta mind juba enne tundnud. Aastad läksid, kuub jäi. Ta oli seljas nii naeratuses kui vaikuses. Kord – ühel neist vaiksematest päevadest – tahtsin päriselt lahkuda. Kõigest. Kodust. Iseendast. Seisin ukse juures, kuub seljas. Aga hõlm rebenes. Mu kallim võttis nõela ja niidi. Ta ei öelnud midagi. Lihtsalt parandas. Ja ma jäin. Polnudki sõnu vaja. 

(vaikselt algab laul – esimesed akordid laulust „Vana kuub“):

„Mu vana kuub, mind kaua oled varjand...“

Siil Siimu suur tammetõru (ChatGPT looming)

 

Teade teadetetahvlil (ChatGPT looming)

Vaikus enam ei tööta

Ühel neljapäeva hommikul, kui päike siras veel suviselt, aga lindudel oli juba kopp ees rõõmsast siristamisest, märkas Tallinna Südalinna raamatukoguhoidja Mari teadetetahvlil väikest, käsitsi kirjutatud kuulutust: "Otsin inimest, kes teab, mis juhtus 18. aprillil 1987 kella 14.10 paiku. Vaikus enam ei tööta. Teate korral jätke sõnum ajakirja Kodukolle 1987 aprilli eksemplari vahele.„

Mari oli harjunud väsitavate kampaaniatega (“Tagasta raamat, võida teetass!”), kuid see… see oli midagi muud. Ta uuris kuupäeva – ta oli sel ajal seitsmeaastane ja tegi ilmselt plastiliinist ajaloohoroskoope. Aga uudishimu ei andnud rahu. Ta asus asja uurima. Arhiivis oli “Kodukolle” muidugi olemas. Mari vaatas aprillikuu numbri 1987: kolletunud, kuid heas korras. Sõnumit polnud. Kuni ta kuulis riiulilt tasast krõbinat. Võpatas. Midagi sinist liikus ajakirjade vahel. Ja siis ilmus nähtavale... papagoi. “Kas sa oled lõpuks tulnud mind vabastama?” küsis lind solvatult. Mari istus maha. Ajakirjade vahel peidus elanud papagoi, nimega Hugo, rääkis, et ta pages 80ndatel loomapoest, puges raamatukokku varjule ja jäi sinna elama. Talle meeldis vaikuses ajakirju närida ja arutleda filosoofia üle. Ent ühel saatuslikul päeval 1987 karjus keegi temale „Vaikus!“ nii valjult, et ta jäi tummaks... kolmekümne kaheks aastaks.“ Ja nüüd vaikus enam ei tööta,” ütles ta dramaatiliselt. “Ma olen tagasi. Mu sulgedes on sõnad.” Mari pani kuulutuse jälle üles. Sisu oli lühike: “Hugo on tagasi. Tal on palju öelda. Tulge kuulama.” Sellest päevast alates pidas papagoi igal reedel raamatukogus loengu. Esimene loeng: Üksinduse semiootika ja seemnete hinnatõus Eesti lähiajaloos.

 

Ajaloohoroskoop 18. sajandi Jääradele (plastiliiniversioon):
Kujuke: Napoleon, suur müts peas, üks käsi mantli all, hobune sinine.

Tõlgendus: Kui sa oled Jäär, siis see nädal oled sina keegi, kelle sisemine keiser vajab ruumi. Aga ettevaatust – ära ületa Alpe ilma suusapassita.

Ajaloohoroskoop Veevalajatele aastal 1939:
Kujuke: Saksa tank, mille peal istub Picasso.
Tõlgendus: Tuleb dünaamiline nädal. Minevik pressib peale, aga loominguline mõtteviis võib sind sõna otseses mõttes pommitada. Ära joonista rahulepingut tindipliiatsiga.

Ajaloohoroskoop Kaladele aastal 476:
Kujuke: Rooma keiser (väga väsinud näoga), ümber kukkumas.
Tõlgendus: Su tsivilisatsioon võib sellel nädalal langeda. Võta rahulikult, vahel peabki vanast loobuma, et barbarid saaksid uue korrastamata elu alustada.

 

 

Kuidas ma kohtasin tulevikuministrit (ChatGPT looming)

Jäätis, neljapäevad ja koduloomade õigused

See juhtus trammipeatuses. Oli pühapäev, mul oli peavalu ja mõttes käis endiselt ringi eilse õhtu “kiiksuga” kohting, kus keegi pakkus, et räägiks hoopis kanade tunnetest. Seisin seal ja ootasin trammi, kui minu kõrvale astus umbes kümneaastane poiss ja teatas: “Ma olen tuleviku peaminister.”

“Kindlasti oled,” vastasin ma hajameelselt. “Ja mina olen Vana Toomas.”

Ta vaatas mind haletsevalt. “Sa ei mõista veel, aga varsti sa mõistad. Mul on plaan. Kõik saavad tasuta jäätist. Kool on ainult neljapäeviti. Ja igal koduloomal on isiklik esindaja Riigikogus.”

“Kas kassid saavad valida?” küsisin ma.

“See on eraldi seaduseelnõu,” ütles ta tähtsalt ja ulatas mulle visiitkaardi. Sellel oli ainult nimi: Lars, Rahva Teenija. Ja väike joonistus – mingi viltune riigikoguhoone, kust paistab vikerkaar ja banaan. Me rääkisime veel viisteist minutit. Ta rääkis maailmast, kus inimesed on vähem kurjad, rohkem naljakad ja poliitika sisaldab laulmist. Siis tuli tema tramm. Ta ütles ainult: “Pea meeles: neljapäeviti.”

Aastad möödusid. Ma ei unustanud teda, aga pidasin seda lihtsalt toredaks vahepalaks. Kuni ühel augustihommikul 2029 nägin uudist: Uus erakond "Neljapäeva Partei" võitis valimised. Ja selle eesotsas – Lars. Vanus 14. Eestis oli seadust muudetud: noorim juht läbi aegade. Tuleval nädalal toimub tema esimene kõne. Teema: “Miks meil on vaja kassidele rahastatud teraapiateenust”.

Ja mina istun esireas, peos tema visiitkaart. Ma hoian seda alles – mitte et see oleks mingi reliikvia. Lihtsalt... jäätis on nüüd tasuta. Ja neljapäeviti on vaikne.