Märul keset Tallinna linna

21./58. Sitt päev

Sari: Sitt Päev #1

Autor: Martin Hook

Kirjastus: Pulp Prediction Publishing 2026

256lk./4487lk./ 13722lk.

Lugemise väljakutse 2026: 41. Raamatukaas on domineerivalt sinu lemmikvärvi  

Selle raamatu kaanevärv on nüüd täpselt just see õige lemmikkollane ning veel kombinatsioon mustaga on just see täpne punkt i peal, mis värvides on domineerivalt lemmikuks. Samas ma usun, et nii mõnegi inimese võib see kaanevärv ära ehmatada. Pealkirjast rääkimata. Aga ega see raamat päris neile polegi mõeldud, kes pealkirja välja ei kannata. Kui eesti krimkasid ilmub viimasel ajal nagu seeni peale vihma, siis spioonikaid napib. Nüüd siis üks tuttuus kaasaegne spioonilugu olemas ja lõpus lubati loole järgegi. Üks paras märuli lugu, kus autod kihutavad, relvad pauguvad ja kui need juba häält teevad, ega siis kuulid kõik inimestest päris mööda ka ei lähe. Tegevustandriks oma kodune Eestimaa pind, erinevad kohad, kuid suurem osa sündmustest toimub Tallinnas. Seetõttu ka Eesti Kirjanike Liidu 2025.aasta roomanivõistluse Tallinna linna auhind raamatule antud. Raul jõuab oma ümber maakera reisimiselt hääletades tagasi Eestisse, kus kunagine vana sõber palub teenet, et ta viiks ta auto Tallinna. Teel hääletab autole salapärane Anna. Kuid järgmine hommik leiab Rauli kinniseotuna. Kes ta millisesse mängu mässis, et ta nüüd on sunnitud elu eest põgenema. Mees ei tea, keda saab ja keda mitte usaldada. Kõik kisub kiiresti millekski enamaks kui pelgalt põgenemine. Tallinna tänavad ja hoovid muutuvad lõksudeks, kus eksimiseks ei jäeta teist võimalust. Raul mõistab varsti, et ainult eest ära joosta ei saa. Mingil hetkel peab otsustama, kui kaugele ta on valmis minema. Ning kas vaid päästa ennast või uurida välja, mis siis tegelikult toimub, kes on need, kes teda tappa tahavad ja eelkõige miks. Lugemine oli ladus ja kiire tempoline. Õhtul oli üsnagi raske ikka raamat käest ära panna, sest märulis ei olnud hingetõmbe kohti, asi muudkui eskaleerus. Mina nüüd ootan järge, sest lõpp tekitas huvi järgmise raamatu vastu. Soovitan neile, kelle sellised spioonipõnevikud ja märulifilmid üldiselt meeldivad. 

Kas on võimalik vihata kedagi, keda üle kõige oma elus armastad?

20./57. Veider Walter

Autor: Julia Walton

Tõlkija: Kadri Metsma

Kirjastus: Vesta 2026

182lk./4231lk./13466lk.

Walter on oma isaga alati olnud kokkukõlav duo. Walter kasvab nimelt ainult koos oma isaga, kes on muusik. Seetõttu rändavad nad palju ringi ning poiss on pidevalt uue õpilase rollis. Kuid nüüd jätab ootamatult isa poisi vanaisa juurde ning läheb ise kuhugi ära. Poisil tuleb alustada õpinguid uues koolis, seekord vabade kunstide koolis Apple Grove’is. Juba esimesel koolipäeval, enne kui ta on üldse klassi jõudnud, õnnestub poisil silma paisata. Ta loeb roboti häälega kooliteateid. Kuid see on kool, kus hinnatakse loomingulisust ja oskuseid. Seega pakub koolidirektor talle võimalust lugeda neid teateid ka edaspidi. Walteril on oskus teha väga hästi järgi erinevaid hääli. Klassis satub ta pinki tüdrukuga, kelle nimi on Filomena ehk Fil. Neist saavad sõbrad. Koos kandideerivad nad ka muusikali Charlie ja šokolaadivabrik. Filmi sellest loost on poiss palju näinud, seda vaadanud koos isaga ja ka laulnud neid laule. Raamat tundus olema tore koolilugu, kuni ühel hetkel selgus midagi nii Walteri kui lugeja jaoks ning raamat võttis hoopis uue suuna. Raamat räägib pigem tingimusteta armastusest, igatsusest, sõprusest, hoolimisest. Lisaks veel üks raske teema, aga seda ma ei saa ära nimetada, muidu spoilerdaks. Raamatus poiss loeb päevaraamatut, kuhu ta on üles märkinud erinevad elutõed, mõtted, isa öeldud tsitaadid, mis kord on vaimukad, teinekord tabavad, vahel filosoofilised, sealsamas vägagi maised. Tore raamat oli, mulle meeldis. Piisavalt lõbus, piisavalt tõsine, üldtoonilt helge.

Ja anna meile andeks meie võlad

19./56. Võlg

Autor: Kai Vare 

Kirjastus: Tänapäev 2022

232lk./4049lk./13284lk.

Lugemise väljakutse 2026: 8. Ebameeldiva või eemaletõukava pealkirjaga raamat

Kellele siis võlad meeldiks, ikka üks ebameeldiv ja eemaletõukav sõna. 

Üks kodumaine krimilugu, mis oli siiani lugemata. Tegevus toimub Järva-Jaani alevis. Väike, kasin ja kodune koht. Rutile Järva-Jaanis meeldis ja pensionile jäädes kolis ta päriselt sinna. Anu ilmus Järva-Jaani Rutist hiljem ja kohalike seas hakkas kohe levima kumu, et tegemist on väga ekstravagantse daamiga. Anu oli hakkaja ja rõõmsameelne, alustas kohe maja remonti ja käis nii iluhoolduses kui reisimas. Raha tundus naisel jaguvat. Rutt ja Anu sõbrunesid. Ühel päeval rääkis Anu saladuskatte all Rutile, et kuulis metsas lasku. Seni rahulikus alevikus hakkas toimuma midagi salapärast, mida mõned vanemaealised alevielanikud siis üritasid välja selgitada. Mulle tundus, et väikese alevi eluolu ja vanemaealiste elustiil oli üsna hästi tabatud. Seetõttu aga lugu ise oli ehk veidi liiga igav ja aeglane mu jaoks. Muidugi lõpus oli keerdkäik, mida nagu ei osanud oodata, see andis loole plusspunkti juurde. Aeglaste muhekrimide lugejale võib soovitada, eriti kui meeldivad kohalikud realistlikumat laadi lood. 

„Võlg“ pälvis kirjastuse Tänapäev krimiromaanide võistlusel peapreemia. 

Headus, sõprus, armastus

17./54. Poiss, mutt, rebane ja hobune

Autor: Charlie Mackesy 

Tõlkija: Bibi Raid 

Kirjastus: Rahva Raamat 2020 

128lk./3689lk./12924lk.

 

18./55. Ära kunagi unusta. Poiss, mutt, rebane, hobune ja torm

Autor: Charlie Mackesy 

Tõlkija: Bibi Raid 

Kirjastus: Rahva Raamat 2026 

128lk./3817lk./13052lk.

 

Need kaks raamatut on lood sõprusest, mis sünnib uudishimuliku poisi, väikese maia muti, läbielatust ettevaatlikuks muutunud rebase ning targa, leebe hobuse vahel. Tarkuseterad, mõtteterad. Asjad, millele me pidevalt ei mõtle, aga mis on elus olulised. Vahel sünnivad need mõtted tegelaste vahel spontaanselt, vahel tunduvad need targa targutusena. Ega seal pikka juttu polegi, ikka pigem need mõttekatked, küsimused ja vastused. Tavalised küsimused ja ootamatud vastused. Või vahel ka vastupidi. Küsimused ja vastused, mis panevad mõtlema, mida mina oleks vastanud. Kas samuti või hoopis midagi muud. Aga lisaks on raamatute väärtus pildid, mis sunnivad ennast vaatama - tint ja akvarell. Mõned pildid on vaid eskiisid, teised väga detailselt välja joonistatud, värvidega rõhutatud. Need on sellised raamatud, mida võid läbi lugeda väga kiiresti ja pealiskaudselt või siis pikkamisi, ampsudena ja järele mõeldes. Või siis alguses kiiresti ja pärast uuesti pikkamisi ja süvenedes. Raamatud, mis võivad olla riiulis ja aeg ajalt võtaks kätte mõne suvalise koha. Kellele need on mõeldud? Lastele? Suurtele? Minu arust ühed ajatud raamatud, samas ma ei usu, et need mõjuksid lastele samamoodi kui suurtele. Lastele ehk jääb see liigse mõttetargutusena või siis vaid üheks lookillukeseks, kus on palju ilusaid pilte ja kus otseselt eriti midagi ei toimu või siis vastupidi hoopis iseenesest mõistetavateks sisemisteks arusaamadeks, mida kasvades ära saab unustada. Pigem mina määratleksin need kinkeraamatutena, mida lugeda mingitel ajahetkedel, kui on vaja tuge, mõistmist, armastust ja pole kõrval kedagi, kes seda ütleks.

Kas pühak võib olla patune ja patune pühakuks saada?

16./53. Patused ja pühakud

Sari: Bunburry # 10

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2026 (Krimiraamat)

144lk./3561lk./ 12796lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse märts: naine

 

Autor on naine ja kuigi peategelane on mees, siis mitmed väga olulised tegelased raamatus on naised. Selles osas on eriti tegev konstaabel Emma Hollis.  

Bunburry sarja kümnes osa. Seekordne lugu möödub ilma mõrvata. Õnneks. Järelikult saab sari ikka edasi kesta, ei tapeta kõiki küla lähiümbruses elavaid isikuid veel ära. Aga kuriteoga on tegemist küll. Seersant Wilson jälestab Bunburry vikaari Philip Browni ja seepärast rõõmustab võimaluse üle ta kuriteo eest kinni panna. Kui reverend Brown keeldub end kaitsmast ja alibit andmast, jääb Bunburry Kolmnurga ja Bunburry Paralleeli mureks välja selgitada, mis toimub ja kas mees on süüdi või ei. Välja koorub nii mõnigi saladus. Seekordne osa oli isegi üks huvitavamaid ja ettearvamatumaid. Ja üks küllaltki huvitav uus tegelane ilmus mängu. Eks paistab, kas autor jätab ta järgmistesse osadesse sisse või mitte. Vahelduseks oleks uusi tegelasi sinna vaja küll, et veidi seltskonda elavdada. Sari on mõnus kiire muhekrimi sari ja kindlasti ootan juba järgmist osa.  

Enne mõtle, kui lähed võõrasse koju elama

15./52. Koduabiline

Sari: Koduabiline #1

Autor: Freida McFadden

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: OÜ Krimiraamat 2025

329lk./3417lk./12652lk.

Lugemise väljakutse 2026: 50. Raamat 2025.aastal Goodreadsi lugemisväljakutses enimloetud raamatute nimekirjast: https://bit.ly/4aJWIfv  

Psühholoogilised põnevikud on üks minu lemmikžanre. Sellised lood, kus keegi satub näiliselt ideaalsesse olukorda, mis aga hakkab tasapisi loo jätkudes pragunema, on viimasel ajal kuidagi eriti palju lugemisse sattunud. Koduabiline on täpselt seda tüüpi raamat. Ühest küljest tuttav skeem, teisest küljest piisavalt tempokas ja põnev, et ikkagi huvi üleval hoida. Raamatu keskmes on Millie, kes saab koduabilisena tööd jõukas perekonnas. Töö tundub alguses uue võimalusena oma elu korda saada. Maja on suur ja ilus, perel on raha ning väliselt näib kõik väga korras. Samas hakkavad üsna kiiresti ilmnema kummalised detailid. Perenaise käitumine on ettearvamatu, majas kehtivad veidrad reeglid ja kogu õhkkond on kuidagi pingeline. Millie püüab lihtsalt oma tööd teha, kuid üha rohkem jääb tunne, et ta on sattunud kohta, kus kõik ei ole päris nii, nagu esmapilgul paistab. Lugemisel tekkis mul paralleel tema teise raamatuga Allüürnik. Mõlemas loos on sarnasust. Inimene, kes vajab uut algust, satub elama võõrasse majja ja leiab end olukorrast, kus peresuhted ja tegelikud motiivid on palju keerulisemad kui alguses paistab. Peatükid lähevad ladusalt. See on selline lugu, kus mõtled iga peatüki lõpus, et loen veel ühe. Ja siis veel ühe. Autor ei keskendu väga pikale arutlemisele, filosofeerimisele ega detailsele karakterianalüüsile, vaid pigem sellele, et sündmused liiguksid edasi ja pinget tekiks järjest juurde. Mingil hetkel tekkis tunne, et selles raamatus pole taas kõik nii, nagu väliselt paistab. Autoril on jälle mõned kardinaalsed käänakud varuks. See on selline raamat, mis sobib hästi siis, kui tahad midagi tempokat ja põnevat, ilma et peaks väga sügavalt mõtlema. See ei olnud žanri mõttes midagi täiesti uut, kuid oli piisavalt põnev, et hoida lõpuni huvi üleval. Ja lõpp juba vihjas, mis võib järgmises osas tulla. Eks tuleb ka järgmised kaks osa lugemise plaani võtta. 

Kui inglid hüüavad

14./51. Teisel pool peeglit

Autor: Jostein Gaarder

Tõlkija: Sigrid Tooming

Kirjastus: Koolibri 2026

136lk./3088lk./12323lk.

Lapiteki väljakutse 2026 märts: Suur väljakutse 5. teema: See raamat lihtsalt tahtis, et ma teda loeksin ja jäi millegipärast silma ja ilma lähemalt uurimata võtsin lugeda, teadmata, mis raamat on

Nägin seda noortekirjanduse uute raamatute riiulis. Tegin endale selgeks, et mul on juba piisavalt raamatuid lugemises, ei võta. Järgmine kord vaatas see raamat mulle endiselt sealt otsa ja ütles, et võta ikka, küll küllale liiga ei tee ja küll sa loetud mu saad. Eks ma siis võtsin, mis parata kui raamat ikka ise nii väga ennast peale sunnib.

Norra kirjaniku filosoofiline noorteromaan on lühike, kuid mõtlik lugu elust, surmast ja mida tähendab olla inimene või ingel. Ühelt poolt realistlik lugu, teisalt fantaasia. Tegevus toimub jõulude ajal. Raskelt haige tüdruk Cecilie veedab suure osa ajast voodis, samal ajal kui tema pere püüab muuta jõuluaja võimalikult rõõmsaks. Ühel õhtul ilmub tema aknale haigevalvesse ingel Ariel ja nende vahel algavad pikad vestlused elu, universumi ja inimeste kogemuste üle. Cecilie püüab inglile selgitada, mida tähendab elada inimesena, tunda, mõelda, olla, samal ajal kui Ariel räägib maailmast, mida inimesed ei näe, maailmast teisel pool peeglit. Raamatu keskmes ei ole niivõrd sündmustik, vaid mõtisklused, Cecilie ja Arieli vestlused ning kõige olulisemad asjad, mille tüdruk oma päevikusse üles märgib. Ariel näitab ennast vaid siis, kui teisi kedagi läheduses ei ole. Raamatus ei käsitleta surma siiski traagilise lõpuna, vaid elu loomuliku osana. Olles raske teema, on siiski üldmulje raamatust positiivne ja helge tuues esile inimelu eripärad. Inimene saab kasvada, õppida, mäletada, tunda ja kogeda maailma, samas kui ingel jääb justkui kõrvaltvaatajaks, ta ei vanane, ei tunne midagi, ei oma uusi kogemusi. Lapse vaatenurk teeb teemad lihtsamaks ja arusaadavamaks noorele lugejale. Muidugi on lool ka paratamatult kurb toon, sest Cecilie järjest süvenev haigus ja lähenev surm on kogu aeg taustal olemas, kuigi kuni viimase hetkeni on tüdruk ise lapselikult kindel, et saab varsti terveks ja elab tavalist elu edasi. Perekonnaliikmed ta ümber mõistavad seda vägagi hästi, püüdes samas tüdruku eest varjata kõike seda kurbust ja raskust (ema on viimasel ajal hakanud järjest enam "sibulat hakkima"). Lühike raamat, mis paneb korraks mõtlema elu väärtuste üle. 

 

2026. aasta jaanuari - veebruari teatriskäigud

Eelmise aasta teatris käimised sain lõpuks kirja, Saab lugeda siit: Esimene poolaasta ja teine poolaasta. Nüüd siis üritaks kiiremini sisestada. Ei, ikka mitte ükshaaval, vaid kuu kaupa. Lihtsalt see sõltuvus on süvenenud ja muutunud juba haiglaslikuks sõltuvuseks. Äkki peaks nagu hasartmängusõltlastel on võimalus panna omale kasiinosse sisenemise keelu, panema omale keelu teatritesse sisenemisel. Või pigem blokkima ära kõik uudiskirjad sooduspakkumiste ja muude pakkumistega ning panema keelu peale igasugustesse teatripiletite müügikohtadesse nagu Piletimaailm, Sviby, Piletilevi (sinna küll sisenen vaid läbi teatrite kodulehtede, sest keeldun teenustasu maksmast). Aga olgu, kui aasta algas vaikselt, siis veebruarist läks trall lahti. Kõik pildid on pärit teatrite kodulehtedelt.

1. 08.jaan Meie klass Ugala 
• autor: Tadeusz Słobodzianek
• Lavastaja: Tanel Jonas   
•  Osades: Terje Pennie, Alden Kirss, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Jass Kalev Mäe, Peeter Jürgens, Margus Tabor, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa ja Aarne Soro
• Teise maailmasõja künnisel õpivad ühes Poola väikelinnas koos poolakad ja juudid. Nad on klassikaaslased ja sõbrad. Okupatsioon ja sõda lõikavad läbi nende lapsepõlve sõprussidemed ja toovad endaga kaasa kirjeldamatu julmuse ja vägivalla. Sõda lõpeb, aga ellujäänud peavad edasi elama ning iseendale ja üksteisele otsa vaatama. Kättemaks ja arvete klaarimine kestab aastakümneid kuni lõpuks jõutakse hetke, mil tuleb teha rahu nii elavate kui surnutega ja elada siin ja praegu. See lugu räägib inimestest, kelle saatuseks oli sündida eelmise sajandi 20ndate aastate alguses ja saada täiskasvanuks siis, kui teine maailmasõda terve Euroopa tükkideks rebis. See on lugu tervest generatsioonist noortest, kelle lootused ja unistused hajusid koos plahvatuste suitsuga ning kelle jaoks omadest said võõrad ning võõrastest omad. See lugu räägib valikutest, mis tuleb langetada siis, kui võimalusi ei ole, ning usust ja armastusest oma ligimese vastu. Poola ühe kuulsaima näitekirjaniku Tadeusz Słobodzianeki näidend „Meie klass“ põhineb ajaloolistel sündmustel. 
• 
• Väga hea etendus, sünge ja vapustav, aga silmiavav ja emotsionaalne. Poola ajaloo seda ajajärku ei teadnud üldse, et sellised genotsiidid ja olukorrad erinevate rahvuste vahel seal toimusid. Teadmine, et nende ajaloos on ka olnud paljuski sarnast Eesti ajaloole, võõrvõimude anastamist ja tänu sellele ässitatud rahvused üksteisele kallale. Põlvkondade vaheline etendus, sest mängivad erinevad põlvkonnad näitlejaid ja hästi mängivad. Väga ühtne meeskond, keegi ei hiilga teistest üle ega jää teistele alla. Tõenäoliselt jõuab üheks selle aasta topi etenduseks. Hinne: 10 
  
   
2. 19.jaan Superstaar Ugala 
• autor: Andres Noormets
• Lavastaja ja kunstnik - Andres Noormets 
• Osades: Aarne Soro, Adeele Jaago, Marika Palm, Martin Mill, Oskar Punga ja Tanel Ingi 
• “Superstaar” jutustab loo inspiratsioonikriisis vaevlevast muusikust Ollest, kelle elu on aastaid tagasi päästnud salapärane mees nimega Sügis. Kui Sügis ootamatult uuesti välja ilmub, vallandab ta sündmusteahela, mis pöörab Olle maailma pea peale. Olle on lubanud teha oma elupäästja heaks kõik, kuid ei oska arvata, et teda külastav Sügis on loodusjõud, kes ei kavatsegi enam lahkuda ja paneb kogu tema kannatuse karmilt proovile. Hoogsa ja absurdi täis heitluse käigus põimuvad tänutunne ja vajadus kaitsta oma isiklikku ruumi, armastuse otsimine ja selle leidmine, tuues esile, mis on elus oluline.
•  
  
• Ühes ja samas kuus kaks erinevat Ugala etendust ja nii eripalgelised ja erineva kvaliteediga. Kui üks pretendeerib aasta parimate topi, siis teine aasta halvimate topi. Või noh, ju ma polnud lihtsalt see õige sihtrühm, sest ümberringi inimesed naersid. Ja mitte ainult noored inimesed. Minu jaoks oli labane tükk, suur osa käis nõka-nõka naljade ümber või oli lihtsalt selline madalalaubaline. Eks seda madalalaubalisust püüti seal ka naeruvääristada. Ja olgu, mingi puänt oli ka ikka lõpus ju olemas. Kui poleks mänginud Aarne Soro, kes tegi superrolli ja kes on minu jaoks tõusnud kindlalt Ugala lemmiknäitlejaks viimaste aastatega, siis oleks saanud veel kehvema hinde. Aga siit tuleb veel näitlejale lisaks boonuspunkt. Hinne: 3 (seega kokku 4). 
  
  
3. 01.veebr ooper Väike kaval rebane Estonia
• Leoš Janáčeki ooper
  Leoš Janáčeki libreto, mis põhineb Rudolf Těsnohlídeki sarjal „Rebane Teravkõrv“. 
  Maailmaesietendus 6. novembril 1924 Brno Rahvusteatris
• Esietendus Rahvusooperis Estonia 30. jaanuaril 2026 (seega etendus number 2 vaadatud)
• Lavastaja: Priit Võigemast
  Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer
  Dirigent: Kaspar Mänd
•  Osades:
  Rebane Kavalpea: Elena Brazhnyk
  Metsavaht: Rauno Elp
  Harašta, salakütt: Raiko Raalik
  Koolmeister / Sääsk: Rafael Dicenta 
  Rebane Kuldkihar: Karis Trass
  Metsavahiproua: Arete Kerge
  Mäger / Preester: Stanislav Sheljahhovski 
  Koer /Rähn: Annabel Soode
  Kukk / Pasknäär Katri Juss
  Kõrtsmik: Rein Saar
  Öökull / Kõrtsmikuproua: Aule Urb
  Kloksutaja Kana: Maris Liloson
  Väike Kavalpea: Anette Kalda 
  
  Metsavahi lapsed: Liam Hussar, Joonas Mikk, Tobias Tark, Peeter Veltmann 
  Konn, ritsikas, rohutirts: Kristofer Cross, Erik Kurahashi, Uku Sander Leisalu, Rannar Mälk, Hindrik Voltri, Bert Sebastian Maripuu
  Rebasekutsikad: Rahvusooper Estonia poistekoor
  Kanad, metsloomad: Estonia ooperikoori sopranid, aldid
  Tantsijad: Germo Toonikus, Sofia Kirs, Polina Albert, Arina Kotova, Allar Valge, Arina Šarapova, Mehis Saaber, Richard Beljohin
• Inimesed sünnivad, kasvavad üles, leiavad kaaslase ja surevad – täpselt nagu rebased. Janáček näitab meile elu ja looduse tsükli kulgemist ning nende inimeste moraali olemust, kes ei suuda tsükliga leppida – ja ühe inimese jaoks leppimiseni viivat teed. See on vaieldamatult tema kõige päikeselisem lavateos, mis maalib humoorika, antropomorfse pildi inimese moodi käituvatest loomadest ja kätkeb palju koomilisi hetki. Dramaatiline laad, millega helilooja eksperimenteerib – tantsu ja laulu ainulaadne kombineerimine, loomade ja inimeste maailma kummaline segu, lühikeste stseenide filmilik järjestus, oli oma ajast ees ja publiku ning kriitikute südame võitmine võttis aega. Ooper on täis mängulisust, huumorit, metsikust, armastust, kurbust, tarkust – täisverelist elu!

• 

  minu etenduse osatäitjad

• 
   
  
• Ooper, mis pealkirja ja kostüümide tõttu võiks tunduda, et mõeldud lastele, kuid tegelikult on ikka täiesti täiskasvanute etendus. Seda on ka hoiatatud, kuid sellegi poolest kubises meie etendusel saal lastest, kes seda vaatama oli toodud. Ja kes siis vajasid muudkui vanemlikku selgitust, sest seal kasutati ikka sõnavara ja mõisteid, mis polnud mõeldud lastele. Või siis nihelesid ja haigutasid oma lõualuud paigast, nagu minu kõrval istunud umbes 10-aastane kutt. Lugu oli muinasjutuline, aga tegelikult allegooriline. Muusika oli ilus. Loo parimad tegelased olid kanad! Hinne: 7 (kanadele boonuspunkt!)
4. 07.veebr    Näitemäng Theatrum
• Autor: Jon Fosse
  Lavastaja: Lembit Peterson
• Osades: Anneli Tuulik,  Helvin Kaljula, Marius Peterson, Maria Teresa Kalmet, Jonathan Peterson, Tarmo Song, Maria Peterson 
• „Näitemäng” on Norra nüüdisklassiku ja Nobeli kirjandusauhinna 2023. aasta laureaadi Jon Fosse uus näidend, mis ühendab ootamatu huumori ja sügava eksistentsiaalse tasandi. Fosse loob siin maailma, kus elu, ootamine ja teater sulanduvad ühte – müstilisse ja samas äratuntavalt inimlikku kogemusse.„Näitemäng” on näidend ootamisest. Aga mitte lihtsalt ootamisest, vaid sellest, mida inimene teeb, kui ta ei tea, millal ja kuidas midagi juhtub — teab ainult, et see juhtub kindlasti. Kahel paaril, vanemal ja nooremal, on piletid, nad ootavad praami. Aga enne kui nad saavad minna, ilmuvad näitlejad, kes pakuvad neile etendust. Ja selgub, et keegi ei saa lahkuda enne, kui nad on näinud seda, mida tuleb näha. Ja selles näitemängus osalenud.
•  
  
• Kodulehel lubati näidendi pikkuseks tund ja veerand. Tegelikult ei kestnud see isegi tundi, või no, koos näitlejate kummardamisega ehk vedas tunni välja. Parim, mis seda etendust minu jaoks iseloomustas, oli, et kui näitlejad lahkusid lavalt ja publik jäi vaikides arusaamatult pimedasse saali, siis järsku hakkas üks mees südamest naera, ju jõudis talle kohale, et nüüd oligi kõik, vaatajaid ikka tõmmati selle etenduse kestuse ja olemusega haneks. Ma ei ütle midagi halba näitlejate mängimise kohta, näitleja teeb ikka oma tööd ja nii hästi kui ta vähegi suudab ja õnnestub. Etendus ise oli kräpp ja teatri poolt haltuura, et inimestelt raha kätte saada, sest pilet maksis ikka täishinna. Sama raha eest mängiti ka nelja ja poole tunnist Shakespearet. Aga noh, kusagilt on ju vaja lihtsamalt ka raha saada. Seega üldse ei soovita! Hinne: 1 
5. 09.veebr  ooper  Boheem Vanemuine
• Giacomo Puccini ooper 
• Libretistid Luigi Illica, Giuseppe Giacosa
  Muusikajuht ja dirigent Risto Joost
  Dirigendid Aleksandr Bražnik, Endel Nõgene, Kasper Joel Nõgene
  Lavastaja John Ramster UK 
• Osades Mirjam Mesak Baieri Riigiooper, Gabriele Mangione Itaalia  või Raimonds Bramanis Läti Rahvusooper, Kadri Raalik Rahvusooper Estonia, Jānis Apeinis Läti Rahvusooper või Taavi Tampuu, Raiko Raalik Rahvusooper Estonia , Märt Jakobson või Kristjan Häggblom, Simo Breede või Atlan Karp, Taavi Tampuu või Atlan Karp, Rasmus Kull, Janari Jorro või Artur Nagel, Artur Nagel või Egon Laanesoo, Rasmus Haav või Stefan Simanis, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester, Tartu Karlova Kooli lastekoor  
• Giacomo Puccini tunnustatuim igavikuline ooper armastusest ja kaotusest ning ühiskonna äärealadel raskustes vaevlevatest kunstnikest, kel ootavad ees elu karmimad õppetunnid. Jõuluõhtul Pariisis koputab noor naine ühe noormehe uksele ja nende elu muutub igaveseks. See on ooper oma kõige rõõmuküllasemal ja traagilisemal kujul, jutustamas üht kõige inimlikumat lugu. Puccini ooper „Boheem“ esietendus 1896. aastal Torino Regio teatris. Giuseppe Giacosa ja Luigi Illica libreto põhineb Henri Murgeri romaanil „Stseene boheemlaselust“. Briti ooperilavastaja John Ramsteri värskes ja energilises käsitluses tuuakse ooperi tegevustik sõjajärgsesse, revolutsioonihõnguliste 1960ndate Pariisi. 
•  
  
  
  
  
• Traagiline armastuslugu. Mõnikord ei sobi kohe kuidagi, kui mingid vanad ooperid ja balletid tuuakse kaasajale tunduvalt lähemale, mingisse ajastusse eelmisel sajandil. Samas teinekord sobivad hästi ja annavad mingi olulise nüansi juurde. See lugu sobis väga hästi kuuekümnendate Pariisi. Külmetavad näljased kunstnikud olid omal kohal. Ja armastus on ikka armastus, olenemata mis sajandil. Ja kaotus ning valu samuti. Hinne: 8 (Mirjam Mesakule lisaks boonuspunkt, ta on ikka täiesti võrratu!)
6. 15.veebr Kangelased Südalinna
• Tom Stoppardi versioon Gérald Sibleyrase näidendist  „Le Vent Des Peupliers“ ("Tuul paplites")
• lavastaja ja muusikaline kujundus - Rolandas Atkociunas (Leedu) 
• Osatäitjad: Henri - Dmitri Kosjakov, Philippe - Rain Simmul (Tallinna Linnateater),     Gustave - Girts Kruminš (Külalisnäitleja/Läti)
• Näidendi kangelased, „tühistatud” sõjaveteranid, mitte ainult ei seisa naiivselt, liigutavalt ja naljakalt oludele vastu, vaid jätavad need tähelepanuta. Olles oma parimad aastad ja tervise lahinguväljadele maha jätnud, eelistavad nad nüüd oma elu elada ja suhteid klaarida. Südalinna Teatrit ja lavastuse loojaid paelus selle näidendi puhul võimalus rääkida olulistest asjadest ilma paatoseta. Kuna ümberringi on nii palju sõdu, tundub kangelaste „Esimene maailmasõda” peaaegu mütoloogilise sündmusena. Leedu lavastaja Rolandas Atkociunas kutsus rollidesse kolm säravat näitlejat – lätlase Girts Kruminši, Linnateatri legendi Rain Simmuli ja Dmitri Kosjakovi – ja andis loole uue, aktuaalsema tähenduse. Lavastuses säilis siiski kõik näitekirjanike poolt ette nähtu – kergus, peen lüürika, õrn iroonia ja uskumatu huumor. Elujanu, mida demonstreerivad ekstsentrilised unistajad ja võluvad veteranide kodu asukad (kes pole sugugi veel vanad inimesed!), tõotab mõjuda publikule ergastavalt – „Kangelased” on elujõulisemad kui paljud meie hulgast.
• 
• Sünkroontõlkega teatri elamus on veidi kahetine. Ühelt poolt, ega muidu tekstist kõigest täpselt aru ei saaks, vene keel pole ikka nii tugev. Teiselt poolt, kuigi üritad ikka ühe kõrvaga jälgida näitlejate esitust laval, siis monotoonselt pealeloetav tekst kõrvaklappidest summutab osa emotsioone. Üllatas Rain Simmuli vene keele tase, täitsa vaba ja praktiliselt aktsendita rääkimine. Kõik kolm näitlejat olid klass omaette, sobisid laval kokku ja mängisid väga hästi. Ma pole kindel, kas täiesti vene tükki läheksin siiski vaatama, aga seda etendust tahtsin näha just selle erinevate rahvuste kokkumängimise tõttu ja üldse ei kahetse, täitsa soovitan vaadata, ka siis kui vene keeles oskus puudub. Tükk oli muidugi ka mõtlemapanev ning nalja sai omajagu. Hinne: 9
7. 19.veebr Impropõnevik kriminull Improteater
• Osatäitjad: Kati Ong, Merilin Kirbits, Rauno Kaibiainen,  Tarvo Krall
• Lavale jõuab täiesti kriminaalselt värske formaat, mille keskmeks on üks kuritegu, selle uurimine ja lahendus. Selles formaadis kohtuvad krimikirjanduse põnev süžee ja improteatri spontaansus. Etenduse fookus on selge – kogu lugu keerleb ümber kurikaela paljastamise. Improteatrile omaselt saab publik loo kulgu enda inspiratsiooniga vürtsitada. Millised jäljed viivad tõeni, ei tea isegi näitlejad, sest kõik on kohapeal improviseeritud. Kindel pole miski peale selle, et iga kord sünnib täiesti kordumatu ja üllatuslik krimilugu, mille üle tunneks uhkust nii Agatha Christie kui Arthur Conan Doyle. “Kriminulli“ loomisel on meie trupile appi tulnud rahvusvaheliselt tunnustatud improviseerija ja koolitaja Laura Doorneweerd-Perry (Holland), et anda loole vorm ja struktuur.  
• 
• Tahtsin ära proovida, mis teater see improteater siis on kui nägin sünnipäeva sooduspakkumist neilt. Peab ju ikka ise kogema, et teada, kas sobib või mitte. Arvan, et see ongi selline teater, mis kas on sinu veregrupile või hoopis mitte. Kiidan näitlejaid, nende improviseerimise oskust, kuid samas sain aru, et ma olen ikka selle klassikalise teatri austaja. Ma tahan ikka vaadata lugu selle algusest lõpuni loo kulgemise tempos. Muidugi selles etenduses nautisid näitlejad laval olemist minu arust vahel isegi enam kui publik saalis. Kuigi naerdi palju ja on ikka imeks pandav kuidas mõnes situatsioonis leiti lahendus, kui keegi laval olijatest üritas just teist plindrisse mängida, et naljakas oleks. Samas õnnestus neil muidugi ärevuses mõned nüansid laval ära unustada ja seega veidi pange panna. Ja iga etendus on erinev. Tegelikult mingil hetkel oleks võib olla täitsa põnev näha sama tükki teisel korral, kui algandmed, mis publikust tulevad, on kardinaalselt teised. Seekord tapeti korstnapühkija pagaritöökojas rahandusministrist naabrinaise poolt. Ka rollid pani publik paika, kes mängib keda kuid lõpuks mängisid kõik mitmeid rolle, mis loo käigus muudkui juurde tekkisid. Hinne: 5  
8. 22.veebr  Stockmann Yard - Kaubamaja kurikaelad Vana Baskini Teater
• Loo autor ja lavastaja Antto Terras töötas 18 aastat Helsingi Stockmannis detektiivina, lahendades üle 10 000 vargusjuhtumi. 
• Laval: Elina Reinold, Ott Sepp ja Jan Uuspõld. 
• Legendaarses kaubamajas läheb elu iga päevaga pöörasemaks. Kaupa kaob müstilisel kombel ja pätibande tunneb end riiulite vahel nagu kodus. Kaubamaja turvaosakond ehk Stockmann Yard on võimetu, sest niidid viivad sinna, kuhu keegi vaadata ei julge. Ega ometi keegi töötajatest pättidega mestis ole? Kaosele lisab tuure juurde Soomest saabuv tige revident, kes on otsustanud korra majja lüüa. Algab kassi-hiire mäng, kus põrkuvad armastus ja ahnus, naiivsus ja kavalus. Kes jääb vahele? Kes keda armastab? Ja kes lahkub kaubamajast käed raudus? Soome bestselleril põhinev lavastus on ühtaegu nii kriminaalne kui ka naerutav. See on komöödia, mis pilkab inimlikke nõrkusi ja ühteaegu kiirkursus poevarguste maailma telgitagustest, mis paneb teid järgmisel korral kaubamajas ringi vaatama hoopis uue pilguga. 
• 
• Komöödia. Laval kolm kuulsat komöödianäitlejat. Erinevad situatsioonid. Erinevad naljad. Sattusin esietendusele. Kas oli asi selles, et tükk ei olnud veel hästi kokkumängitud või oli viga minus, aga no kuidagi ei olnud naljakas suures osas. Mõned kohad muidugi olid natuke naljakad ka. Selline vabaõhu etendus pigem, nagu nad omal ajal olid, mis tuuridel käisid, et lihtsalt ja kiirelt hulgalt publikult raha kätte saada. Või ma lihtsalt ootasin nendelt näitlejatelt enamat. Igatahes ei olnud selline tükk, kus naerda oleks saanud eriti. Hinne: 5
  
   
9. 25.veebr  Oi, Johnny Rakvere Teater
• Autor Ray Cooney "Run For Your Wife"
  Lavastaja Peeter Raudsepp
• Osades Margus Grosnõi või Rainer Elhi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Märten Matsu, Tarmo Tagamets (külalisena)
• Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. Kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases korteris läheb väikeste hädavalede mõjul lahti tõeline naljaralli, kus üks jabur olukord ajab teist taga ja kus lõpuks ei saa enam keegi päris täpselt aru, kes kellega magab ja mida valetab. Eelkõige seksuaalsele tolerantsusele kutsuv Ray Cooney komöödia laseb ennast tühjaks naerda, aga ka mõista, et iga tõelise naudingu taga on siiras armastus ja sõprus, mis ei kannata ka siis, kui väliselt kõik suisa metsa läheb. Nii muutub selle loo kangelaseks armastus, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve.
• 
  
   
  
• Kaks komöödiat järjest ja kui eriilmelised! Seda etendust on korduvalt Tallinnas mängitud ja ma olen kartnud, et tegemist on labase ja seksistlikku tükiga, pole varem käinud. Nüüd siis otsustasin riskida ja ma ei tea, kas oli tähtede seis selline, aga see oli tõesti naljakas ja kuigi seksinalju oli seal küllaldaselt, siis see ei olnud labane. Ja ka mitte lihtne laadakomöödia. Seal oli ikka palju peent huumorit ja naljakaid situatsioone, mis olid väga hästi välja mängitud. Näitlejatest olid ka mitmed ikka Rakvere tippnäitlejad. Kuna seda tükki on väga pikka aega mängitud, siis oli kõik ka juba paika timmitud, kusagilt ei mindud üle nähtamatu sündsuse piiri, kuigi mängiti pidevalt selle äärel. Hinne: 9 (võib olla mul oli lihtsalt sel hetkel sellist näidendit vaja)
10. 26.veebr ballett  Sisalik Estonia
• Lepo Sumera, Märt-Matis Lille ja Marina Kesleri ballett 
  Marina Kesleri libreto Andrei Petrovi teksti ja Aleksandr Volodini samanimelise näidendi ainetel
  Maailmaesietendus 28. märtsil 2025 Rahvusooperis Estonia 
• Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
  Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd
  Dirigent: Lauri Sirp
• Osatäitjad: Sisaliku osatäitja, näitleja Tiina, režissöör Marko abikaasa: Anna Roberta
  Režissöör Marko, näitleja Tiina abikaasa: Marcus Nilson
  Röövli osatäitja, näitleja Margus: Joel Calstar-Fisher
  Piisonite hõimu kauneim naine, näitleja Mari: Ami Morita
  Operaator Kalev: Vitali Nikolajev
  Näitejuht Helgi Allo: Triinu Leppik-Upkin
  Sisalike pealik: Liam Strickland
  Piisonite pealik: Nikos Gkentsef
  Režissööri hääl: Marko Matvere
  
  Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Kristo-Martin Aav, Einar Hillep, Andres Kask, Tarvo Lilleorg, Keijo Lillo, Oliver Press, Hendrik Tiido
  Rahvusooper Estonia orkester, Eesti Rahvusballett, Tallinna Muusika- ja Balletikooli õpilased 
• Balleti toob lavale Marina Kesler, kelle sõnul „on „Sisaliku“ maailm äärmiselt põnev: tegevus toimub kahes paralleelses maailmas – on filmivõtted, kus sõja taustal areneb armastuslugu ja kaadritagune maailm, kus armastus saab ootamatult reaalsuseks. Jutustan lavastajana inimliku armastusloo, mille peategelase jaoks need kaks reaalsust põimuvad nii täielikult, et neil pole enam võimalik vahet teha ja see viib traagilise lõpuni. Sumera muusika on ülivõimas ja annab tugevaid koreograafilisi impulsse. On hämmastav, kui kaasaegne ja aktuaalne on balleti libreto! Siin puudub klassikaliste ooperite ja ballettide stampsüžee, kus enamus sisust on etteaimatav. „Sisalik“ on päris inimeste lugu südamest südamesse.“ 
•  

  

  Minu etenduse osatäitjad

  
  
  
  
  
  
  
  
  
• Eestlased oskavad ka teha head muusikat ja balletti! Kindlasti üks ballette, mis mulle meelde jääb ja väga meeldis. Just eriti see kaks tasandit - filmis olev ja filmi tegemise pool, kaks poolt, mis kokku andsid terviku. Ja see esimese vaatuse filmi osa, kuidas see oli tehniliselt lahendatud, omaette elamus sellest. Muusika oli ka väga huvitav. Ja tantsida osatakse. Muidugi eestlastele andis juurde see, kui filmimise ajal Matvere hääl midagi teatas, seda ei tõlgitud, seega muukeelsel jäi see ehk arusaamatuks. Igatahes see on selline ballett, mida ma vaataks isegi teise korra veel (mul ei ole kombeks kaks korda ühte ja sama vaadata! - boonuspunkt selle eest) Hinne: 10 

Kokkuvõte: jaanuar 2 etendust, veebruar 8 etendust

ballett 1, ooper 2, draamanäidend 6 

Ugala ja Estonia 2, Theatrum, Vanemuine, Südalinna, Improteater, Vana Baskini Teater, Rakvere Teater - 1 

piletitele kulus 226.07 keskmine pilet 22.61 odavaim Improteater 17.02, kallim Vanemuine 29,60

Ettevaatust, tont ei maga kunagi!

13./50. Kaku kabel ja teisi tondijutte

Autor: Kersti Kivirüüt 

Kirjastus: Canopus 2011

102lk./2952lk./12187lk. 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: õudus - eesti

Ma ei ole eriline õudusjuttude austaja. Vähemalt mitte selliste, mis püüavad iga hinna eest hirmutunnet tekitada. See lihtsalt ei õnnestu neil eriti. Ja siis need jutud ongi mu jaoks kas igavad või lihtsalt vastikud. Aga sellised kodukootud tondijutud on juba veidi muud. Selles vaevumärgatavas nihkes, kus kõik on justkui tuttav, aga samas ei ole ka. Sellised pigem folkloorsed muinasjutu moodi jutukesed, eriti kohapärimuslikud. Jutud, mis on, või nagu oleks aegade jooksul levinud mingi objekti ümber suust suhu. Midagi, mis seob kohalikke omavahel. Midagi, mis on just iseloomulik sellele piirkonnale ja millega hirmutada kohalikke lapsi. Just sellised jutud on selles väikeses kogumikus. Pooled seotud Vana-Kuustega, pooled mujalt, aga ikka siit kohalikult Eestimaalt. Kui mõelda näiteks nimiloole „Kaku kabel“, siis see on näide, kuidas atmosfäär ehitatakse üles järk järgult. Algus ei tundu küll paljutõotav, aga siis muudkui läheb ja läheb asi käima. Kabel on juba iseenesest selline veidi hirmutav koht, ikkagi surmaga seotud paik. Seal on ajalugu, seal on surmavaikus, seal on midagi lõpetatut ja seal on midagi salapärast. Tondijuttudes sageli tegelased ei ole päris kindlad selles, mida nad kogevad. Kas see oli päriselt või kujutati ainult ette? Mida võib uskuda ja mida mitte? Seda nii tegelaste seisukohast, kui lugeja omast. See ebakindlus ongi tegelikult nende lugude kese. Mitte tont ise, vaid reaktsioon sellele. Sest ausalt, kui midagi seletamatut meiega juhtuks, kas me siis kohe hüüaksime, et tegu on millegi üleloomulikuga? Või prooviksime seda kõigepealt kuidagi reaalsega kokku viia, seda selgitada? Ja alles selgituste ära langemisel hakata uskuma, et tegemist oli mõne tondiga. Üldjoontes mulle see raamat meeldis, sellised mõnusad lood. Veidi kõhedaks tegevad, aga mitte otseselt hirmutavad. 

Ainus elueesmärk saada mõne mehe poolt väljavalituks kaaslaseks

12./49. Igavesti vaid sinu

Autor: Louise O'Neill 

Tõlkija: Evelin Banhard 

Kirjastus: Varrak 2017 

352lk./2850lk./ 12085lk.

Lugemise väljakutse 2026: 7. Düstoopia

Tulevik või teine paralleelmaailm, kus naiste roll on viidud äärmuseni, ühelt poolt lihtsaks ja samal ajal keeruliseks. Naised ei sünnita enam tüdrukuid, neid tehakse labaratooriumis. Igal aastal täpselt sama palju, kui on sündinud poisse. Nemad sünnivad ikka vanaviisi, oma emadest ja kasvavad koos oma isadega. Tüdrukuid seevastu kasvatatakse emata ja isata (neid ju neil katseklaasilastel polegi), suletud keskkonnas. Neid kujundatakse, õpetatakse, lihvitakse, hinnatakse. Selleks, et nad vastaksid ootustele, et neist saaksid täiuslikud kehad oma meestele, et sünnitada poegi või siis saada konkubiinideks, et mehi rahuldada. Täiuslik välimus. Täiuslik käitumine. Täiuslik kuulekus. Küsimus tekib üsna ruttu: mida see neile endile maksma läheb? Kuidas sellises keskkonnas ellu jääda. Teismelised tüdrukud on teadagi vahel jubedalt õelad teineteise vastu, aga kui see kõik toimub kokkusurutud süsteemis, päevast päeva, ööst, öösse kõrvuti olles ja olles pandud üksteisega võistlema, üksteisest alati parem olema. Mitte teadmiste poolest, vaid ilu poolest. Kuid kas kõik on ikka kloonitud täpselt sarnasteks, või on mõnedel tundeid, soove, ihasid?  Algusest peale kõik toimib, süsteem on paigas, reeglid on selged. Ja ometi on midagi valesti. Mitte ainult süsteemis, vaid ka selles, kuidas tegelased seda omaks võtavad. Mitte ainult see, mis nendega tehakse, vaid ka see, mida nad ise õigeks peavad. Peategelane püüab sobituda. Ta püüab olla selline, mida temalt oodatakse. Aga kui palju sellest on tema enda valik? Kui palju on see lihtsalt ellujäämise strateegia? Ja kas üldse on võimalik selles maailmas midagi valida? Prr, düstoopiad ei ole ikka minu tassike teed, no ei sobi mulle sellised düstoopsed keskkonnad ja õnneks veel väljamõeldised. Raamat on selgelt suunatud ka nooremale lugejale kui mina. Rõhk on identiteedil, enesehinnangul, sotsiaalsel survele allumisel. Küsimused, mis on väga olulised just teismeeas. Kuidas ilu ja väärtus on taandatud numbriteks ja hinnanguteks. Kuidas kontroll toimib mitte ainult väljastpoolt, vaid ka seestpoolt. Ja kui lihtne on harjuda isegi kõige ebaõiglasema süsteemiga, kui see on ainus, mida sa kunagi tundnud oled.  

Öökulli õõvastav hüüd öösel

11./48. Öökulli tarkus. Uusi teadmisi maailma salapäraseimate lindude kohta

Sari: Looduse lood  

Autor: Jennifer Ackerman

Tõlkija: Maria Lepik

Kirjastus: Tänapäev 2025

363lk./ 2498lk./11733lk.

Lugemise väljakutse 2026: 20. Ööd on siin mustad!

Öökullidest justkui tean midagi. Vaikne lend. Suured silmad. Öine elu. Tarkuse sümbol. Aga kui palju ma tegelikult mõistan? Kui palju tavalised inimesed mõistavad? Kui palju looduseuurijad?  Mis toimub selle linnu peas, kes kuuleb hiire liikumist lume all ja suudab pimeduses eksimatult rünnata? Kui täpne on tema mälu? Kui keerukas on tema suhtlus? Küsimused kuhjuvad kiiresti, ja see raamat ei jäta neid vastuseta. Vastab, süsteemselt, põhjalikult, vähemalt nii palju, kui autor ja teadlased teavad. Sest pigem on need linnud ka hetkel teadlaste jaoks paljuski salapärased. Sest ööd on ju mustad ja leia sa siis neid, kes hääletult seal liiguvad või päevavalges väga edukat kamuflaaži kasutavad. Raamat on kirjutatud öökullidest nagu teadlane kirjutab, mitte nagu emotsionaalne jutustaja. See on korraga nii tugevus kui ka nõrkus. Ühelt poolt avaneb lugejale maailm, mis on detailne ja faktitihe. Sa saad teada asju, mida sa ei osanud isegi küsida. Näiteks kuidas öökulli kuulmissüsteem töötab või kuidas nende sulestik võimaldab täielikku helitut lendu või kuidas erinevad liigid kohanevad keskkonnamuutustega, mida inimene nende ümber põhjustab. Aga teisalt oli see kõik minu jaoks siiski liiga kuiv, emotsioonitu. Ma sain teada palju, mida ma varem ei teadnud. Rohkemgi, kui ma arvasin. Ja ometi jäi midagi puudu. Emotsioonidest, et oleks tahtnud ka minna ja neid linde reaalses elus põhjalikumalt uurida või siis oleks mu arvamuse nendest lindudest muutnud, neid mulle lähendanud, omasemaks muutnud. Siiski pärast lugemist ei ole öökull enam lihtsalt mingi öine olend metsas. Ta on keeruline, kohastunud, peaaegu nähtamatu kiskja, kelle elu on täis strateegiaid, signaale ja vaikseid otsuseid. Raamatus on ka peatükk, mis lisab inimlikku mõõdet. Öökullid kunstis. Öökullid kui lemmikloomad. Müüdid öökullidest erinevatel rahvastel. Võitlus nende müütidega, mille tõttu tapetakse neid linde. Kuid ma ei saanud ikka lõplikku vastust küsimusele, miks nende rahvaste juures sedavõrd on need ebausud aegade jooksul inimestesse süvenenud, et kestavad edasi ka tänapäeval. Tark, aga veidi kuiv raamat. Selles sarjas on paremaid olnud, aga üldiselt mulle see sari meeldib.   

2025. aasta juuli kuni detsember vaadatud teatri etendused

Algus: Jaanuar-juuni Kõik pildid on võetud teatrite kodulehtedelt.

1. 10.sept    Nagu teile meeldib    Linnateater
• Autor: William Shakespeare 
• Inglise keelest tõlkinud: Georg Meri
  Lavastaja: Uku Uusberg
  Kunstnik: Jaagup Roomet
  Kostüümikunstnik: Eugen Tamberg
  Valguskunstnik: Rene Liivamägi
  Muusikajuht: Andrew Lawrence King
  Liikumisjuht: Eve Mutso
  Lavastusassistent: Kristjan Üksküla
  Helikujundus: Arbo Maran
  Lavavõitlus: Indrek Sammul
  
  Osades: Kaspar Velberg, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Laurits Muru, Rain Simmul, Allan Noormets, Andero Ermel, Argo Aadli, Mikk Jürjens, Kristjan Üksküla (külalisena), Tõnn Lamp, Egon Nuter, Indrek Sammul, Mart Toome, Simo Andre Kadastu, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Epp Eespäev, Andrew Lawrence King (külalisena), Meelis Orgse (külalisena), Peeter Klaas (külalisena), Tõnis Kuurme (külalisena), Taavet Borovkov, Jaak Kaljurand, Jasper Roost, Ingvar Uski, Johanna Liiv, Külli Pavelson, Loreta Janson 
• Shakespeare’i komöödia „Nagu teile meeldib“, rohke tegelaskonnaga lavastuse, mis teeb kummarduse klassikalisele sõnateatrile.William Shakespeare kirjutas näidendi „Nagu teile meeldib“ täpselt samal 1599. aastal, mil ta kirjutas näidendi „Hamlet". Põhiline probleemipüstitus inimese kohta on mõlemas näidendis väga sarnane. On tunda, mida autor toonase sajandivahetuse (puhastumise) ootuses soovis väljendada ja mida ilmselt inimestest lootis. Kui „Hamlet“ on tekst, mida Eestiski palju mängitud, siis „Nagu teile meeldib“ puhul on kohtumine vaatajatega olnud harvem. Kuid antud näidendi maailm, kus vend võib vennale kallale minna ja kuidas loodus oma aus saab ikka ja jälle raputada me mõtlemist, väärib just praegu kohtumist tänase inimesega."Nagu teile meeldib“ on Shakespeare’i komöödia, mis seob endas armastuslugusid, poliitilisi intriige, linna- ja maaelu vastandumist, muusikat ning salajast tõde, kuis üksainus jõud on kõige all.
• 
  • Lõbus komöödia, palju näitlejaid, kasutatud ära kogu saal, mitte ainult lava, möllu ja mässu, Shakespearelik, meeldis. Hinne 8
   
2. 18.sept  Ballett ja ooper  Pulcinella & Hispaania tund    Estonia
•  Igor Stravinski ballett ja Maurice Raveli ooper
•  Esietendus 9. märtsil 2024 Opera Comique’is
•  Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer
  Dirigent: Kaspar Mänd
  Lavastaja: Guillaume Gallienne (Prantsusmaa)
  Koreograaf: Clairemarie Osta (Prantsusmaa)
  Dekoratsioonikunstnik: Sylvie Olivé (Prantsusmaa)
  Kostüümikunstnik: Olivier Bériot (Prantsusmaa)
  Valguskunstnik: John Torres (Prantsusmaa)
  Dramaturg ja lavastaja assistent: Marie Lambert-Le Bihan (Prantsusmaa)
  Balletirepetiitorid: Linnar Looris, Daniel Kirspuu
  Lavastuse assistent: Pirjo Levandi
• „Pulcinella“ osades:
  Pulcinella: Oscar Pouchoulin, Finn Adams, Connor Williams, Cristiano Principato
  Naine valges: Ketlin Oja, Anna Roberta, Laura Maya
  Naine mustas: Ami Morita, Abigail Payne, Sofia Zaman
  Naine rohelises: Phillipa McCann, Karina Laura Leškin, Madeline Skelly
  Mees mustas: Cristiano Principato, Hidetora Tabe, Ali Urata, Liam Strickland
  Mees rohelises: Antonio Gallo, Sacha Barber, Yuki Nonaka, Luca Giovanetti
  Sopran: Juuli Lill, Aule Urb
  Tenor: Rafael Dicenta, Yixuan Wang
  Bass: Raiko Raalik, Priit Volmer
• „Hispaania tund“ osades:                                                                                          Torquemada, kellassepp: Mart Madiste, Reigo Tamm
  Concepción, Torquemada abikaasa: Helen Lokuta, Karis Trass
  Gonzalve, tudengist poeet: Brayan Avila Martinez (Mehhiko), Heldur Harry Põlda
  Ramiro, muulaajaja: Tamar Nugis, René Soom
  Don Iñigo Gomez, pankur: Mart Laur, Priit Volmer 
• „Pulcinella“ jutustab loo värvikast commedia dell’arte tegelasest, võrukael Pulcinellast, kelle sarmikas häbematus aitab tal võrgutada teiste meeste armastatuid ning päästab ka kõige keerukamatest kättemaksuplaanidest …
• Lugu armuseiklusi ihalevast naisest, pahaaimamatust abikaasast, kolmest peitu pugenud armukesest ja kellasid täis toast on suurepärane muusikaline komöödia Raveli värvikas tõlgenduses. Ooperi aineseks on Franc-Nohaini 1904. aastal rambivalgust näinud näidend, mis oma selges ja konkreetses väljenduslikkuses vastandus jõuliselt 19. sajandi Prantsusmaal Mallarmé, Verlaine’i ja Maeterlincki viljeletud sümbolismile. Näidendi värvikad tegelased ja sündmused andsid Ravelile võimaluse eksperimenteerida muusikaliste väljendusvahenditega. Nõnda võime muusikas kuulda eri rütmides löövaid kellasid ning viiteid karakteersetele hispaaniapärastele tantsudele nagu habaneera ja jota. Raveli esimese ooperi kriitika võib kokku võtta esietenduse järgselt ilmunud arvustusega: „See on muusikaline komöödia, milles on rohkelt sädelevat kellamängu ja koketset elurõõmu – Raveli esimene ooper, see on meistriteos täis säravat muusikat!“
•  
  
  • Huvitav kooslus ballettist ja ooperist. Balletti ajal on ka ooperipartiid. Ooper on koomiline, karakterid hästi välja mängitud. Sobilik neile, kes tahavad balleti ja ooperiga tutvust teha, aga kardavad, kas need ikka võivad neile meeldida, sellest etendusest saab ülevaate mõlemast žanrist ning pole selline tõsine, raske ooper. Meeldis üldjoontes. Hinne: 8 
3. 28.sept ooper kontsertettekandes Peter Grimes Estonia
•  Benjamin Britteni ooperi kontsertettekanne 
•  Montagu Slateri libreto George Crabbe’i luuletuse „The Borough“ ainetel
  Maailmaesietendus Londoni Sadler’s Wellsi teatris 7. juunil 1945
• Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer
  Dirigent: Kaspar Mänd
  Valguskunstnik: Rasmus Rembel
  Lavastuse assistent: Pirjo Levandi
  Koormeister: Heli Jürgenson
• Osades Timothy Richards, Charlotte Anne Shipley, Paul Carey Jones, Aule Urb, Tuuri Dede, Kadri Nirgi, Janne Ševtšenko, Raiko Raalik, Pavlo Balakin, Dragos Andrei Ionel, Mart Madiste, Heldur Harry Põlda
• Benjamin Britteni psühholoogilise triller "Peter Grimes". Seda võimsat ooperit peetakse 20. sajandi inglise muusikateatri üheks alustalaks ning see näitab Britteni võimekust süüvida inimolemuse sügavaimatesse hoovustesse ja ühiskondlike konfliktide olemusse. Psühholoogilises põnevikus "Peter Grimes" annab Britten hääle mehele, kes ei sobitu ühiskonda, kus erinevusi ei taluta. Kes on Peter Grimes? Mõrvar? Väikelinna eelarvamuste ja kõikvõimsa mere ohver? Või hoopis poeet? Ühes tihedalt kokkuhoidvas rannikukülas elav kalur Peter Grimes mõistetakse noore õpipoisi tapmise süüdistuses kohtus õigeks. Kuigi kohus on ta süüst vabastanud, ei lõpeta külaelanikud tema tagakiusamist. Grimesi kõrval seisab kohalik õpetajanna Ellen Orford, kes ainsana näeb temas inimlikkust. Ometi jääb Grimes silmitsi levivate kuulujuttude, kahtlustuste, sisemiste deemonite ja kogukonna vaenulikkusega. Ooperi muusika maalib lummavalt realistlikke pilte mere jõust, inimlikest tunnetest, armastusest ja hirmust.
•  
  
  • Ooper jäi ära lavastaja koostöö tõttu Venemaaga, aga kuna oldi sedavõrd palju proove tehtud, siis kahel päeval etendati kontsertettekandes. Lauljad istusid toolidega laval ja oma partii esitamiseks tõusid püsti. Vahel tegid ikka mingeid väikseid liigutusi ka rõhutamaks mõnda kohta. Üldiselt ooper oli arusaadav, aga see tundub sedavõrd võimas ooper olema, et tahaks ikka näha kostüümides ja lavadekoratsioonide taustal mängivaid artiste. Kontsertettekanne tõmbad natuke hinnet alla, aga muidu oli võimas. Hinne: 7
4. 24.okt    Tumeaine    Temufi
• Autor PIRET JAAKS
  Lavastaja RAUNO KAIBIAINEN(IMPEERIUM)
  Kunstnik INGA VARES
  Helilooja MADIS KREEVAN(IMPEERIUM)
  Valguskujundaja SANDER ALEKS PAAVO
  Grimmikunstnik MERLE LIINSOO
  Lavameister MATHIAS LEEDO
  Kostümeerija AGE MAASIK
  Inspitsient-rekvisiitor MARJE SEPP
• Näitlejad SILVER KALJULA ja NATALI VÄLI 
• Edukas noor advokaat Linda on külastamas oma kodulinna, kui äkitsi ilmub tema ukse taha kaksikvend Rain. Kuigi viimasest kohtumisest on möödunud seitse aastat, ei tekita venna nägemine Lindas rõõmu. Rain toob kaasa tumeda saladuse, mis on neid liitnud lapsepõlvest saadik. Algab mäng, mille käigus pole selge, kas peale jääb õigus või õiglus ning kes on juhtunus süüdi. Luubi alla võetakse vägivald ja võimusuhted, mis on pununud võrgu üksildase inimhinge salasoppidesse.
•  
  
  • Esimene selle teatri kogemus. Koolikiusamise tagajärjed täiskasvanu eas, lapse- ja noorusaja lollused ja õelused ei jää aastate tagusesse unustusse, eriti kui need veel päevikusse kirja on saadud panna. Manipuleerimine, õe-venna suhted, elusaatused, lapsepõlve taaga mõju. Mitmed keerdkäigud ja kuni päris lõpuni ei jäta autor üllatamata, kui nagu on kõik selge, siis on võimalik veel viimasel hetkel asjad ümber keerata ühte ja teistpidi. Hinne: 9
5. 27.okt ooper Julius Caesar    Vanemuine
•  Georg Friedrich Händeli barokkooper
•  Helilooja Georg Friedrich Händel
  Libretist Nicola Francesco Haym
  Muusikajuht ja dirigent Risto Joost
  Dirigent Aleksandr Bražnik
  Lavastaja Elmo Nüganen
  Kunstnik Kristjan Suits
  Kostüümikunstnik Kristine Pasternaka Läti Rahvusooper
  Liikumisjuht Janek Savolainen
  Valguskunstnik Rene Liivamägi
  Lavastaja assistent Merle Jalakas
  Repetiitor-kontsertmeistrid Piia Paemurru, Toomas Kaldaru
  Kontsertmeistrid Piia Paemurru, Ele Sonn
  Peakoormeister Aleksandr Bražnik
  Koormeister Kristi Jagodin
  Koori kontsertmeister Stefano Chiurchiú
• Osades Martin Karu, Maria Listra, Ivo Posti, Tuuri Dede, Rasmus Kull, Simo Breede, Ka Bo Chan, Märt Jakobson
•  Võimas valitseja ja väepealik Julius Caesar on sõjaretkel Egiptusesse, kohtub seal 19-aastase Kleopatraga ning armub. Kleopatra, kes soovib saada Egiptuse valitsejaks, otsustab tema maad vallutama tulnud vaenlase võrgutada ja pääseda Caesari toel troonile. Plaan on täiuslik, aga seal on üks saatuslik viga: ta pole arvestanud armumisega. Keset sõda, intriige ja kaost puhkeb Kleopatra ja Caesari vahel armastus. Georg Friedrich Händeli 1724. aastal Londonis esietendunud ooperit „Julius Caesar“ peetakse barokkooperi pärliks, mis on vastu pidanud ajaproovile ning jõuab tänapäeval tihti maailma suurte ooperimajade lavadele. Vanemuises esietendub „Julius Caesar“ esmakordselt. Händeli ajastu oli ooperis kastraatide kuldajastu. Ka „Julius Caesaris“ on palju kastraatidele mõeldud rolle. Neid rolle saavad täna laulda kas kontratenorid või naishääled. Esimest korda Eesti muusikateatri ajaloos laulavad peaosi kolm eesti kontratenorit: Martin Karu, Ivo Posti ning Ka Bo Chan, kes on Eestis elanud juba 30 aastat. 
• 
  • Sellel ooperil on kaks koosseisu, mees kontratenorite oma ja naisosatäitjatega. Mina sattusin etendusele, kus neid osi laulsid mehed. Kui lavale sammusid automaatidega mehed, siis ikka see hakkas täitsa häirima, sest Caesar ei näinud automaatidest veel undki. Sain aru selle soovi rõhutada ooperis olevat sõda, vaenu, kaost, allasurutust, aga ikkagi häirisid kuni lõpuni need laigulised sõdurid oma automaatidega. Aga kes täielikult kahjuks ooperielamuse rikkusid, oli meie taga istunud teismelised, kes oli toodud klassiga teatrisse. Ooper ja veel sedavõrd raske ja küllaltki igav ooper, selge see, et lapsed igavlesid, aga õpetaja oleks pidanud suutma nad ikka korrale kutsuda, see pidev itsitamine ja sosistamine ikka häiris kohutavalt. Sai tehtud küll mitu märkust, aga see vaigistas vaid paariks minutiks. Hinne ooperile: 6, vaatajakogemusele 2.
   
6. 07.nov   ooper  Carmen    Estonia
• Georges Bizet’ ooper Henri Meilhaci ja Ludovic Halévy libretole Prosper Mérimée samanimelise romaani järgi
  Maailmaesietendus 3. märtsil 1875 Pariisi Opéra Comique’is
• Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer
  Dirigendid: Henri Christofer Aavik, Kaspar Mänd
  Lavastaja, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik: Pierre-Emmanuel Rousseau (Prantsusmaa)
  Valguskunstnik: Gilles Gentner (Prantsusmaa) 
  Rahvusooper Estonia koor, orkester ja poistekoor 
• Osatäitjad:
  Carmen: Marie Gautrot, Helen Lokuta, Aule Urb
  Don Jose: Mario Rojas, Thomas Birch
  Michaela: Perrine Madoeuf, Elena Brazhnyk, Kadri Raalik
  Escamillo: Raiko Raalik, Gagik Vardanyan
  Morales: Tamar Nugis René Soom
  Zuniga: Priit Volmer, Rauno Elp
  Mercedes:Janne Ševtšenko, Karis Trass, Merit Kraav
  Frasquita: Kristel Pärtna, Kadri Nirgi, Maria Leppoja
  Le Remendado: Mart Madiste, Heldur Harry Põlda
  Le Dancaire: Reigo Tamm, Mehis Tiits
• Kui „Carmen“ 1875. aastal esmakordselt Pariisis lavale jõudis, peeti ooperi süžeed kõlvatuks ja tegelasi vulgaarseiks. Bizet šokeeris publikut tuues ooperilavale inimesed rahva seast – külast, vabrikust, mustlaslaagrist ja salakaubavedajate hulgast ning näidates laval peategelase mõrva. Pjotr Tšaikovski, mõistes teose suurust, ennustas ooperile hiilgavat tulevikku: „Kümne aasta pärast on see kõige populaarsem ooper maailmas.“ Ja tal oli õigus, sest „Carmen“ on ooperiliteratuuri üks armastatumaid teoseid ning toreadoori laulust ja peategelase habaneerast on saanud mitmetele põlvkondadele ooperimuusika sümbolid. Bizet’ kirgliku muusika äratab laval ellu prantsuse lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseau, kes kirjeldab oma nägemust Carmenist järgmiselt: „Carmen on naine, keda painavad saatus ja ettemääratus, mida juhivad mehed ja ebausk, religioon ja paganlus. Selle kujutamiseks laval soovin pöörduda tagasi Mérimée kompromissitu kangelanna juurde. Sigarivabrik, eikellegimaa ja härjavõitluse areen on see, kus Carmen tantsib, paneb kaarte, kutsub vaime välja ja kogeb hirmu. Ta on algusest peale teadlik oma saatusest, mis viib teda lähemale surmale, nagu loom, kes haistab ohtu ja jahimeest. Carmen on ka anarhia ja kehtivate reeglite vastu võitlemise sümbol, ta esindab täielikku ja surmavat vabadust ning oma suhtumise ja käitumisega esitab kodanlikule moraalile väljakutse. Nagu must päike leiab see naine don Josés oma saatuse tööriista. Don José on juba kord tapnud. Ta on mõrvar, kes oma tegude eest põgenedes astus sõjaväkke ning lahkus kodukülast. Ta on hingelt katki, ohtlik ja väga ebastabiilne. Nõid Carmenis tunnetab seda momentaanselt. Ta kasutab Joséd ära, ajab ta hulluks ning viib mehe nii kaugele, et too ta tapab, sest nõnda näeb Carmen oma saatust. Seda tahangi oma lavastusega näidata – lugu, mis kulgeb härjavõitluse areeni liivas, madonnade, salakaubavedajate, higi, tantsude, toolide ja härjavõitluse vahel.“
•  
  
  • Kui ma tavaliselt lähen ooperit vaatama nii, et ma sisust midagi ei tea või olen lugenud seda reklaamteksti, siis selle ooperi aluseks olnud raamatut olen lugenud. Klassika. Hinne: 8
7. 12.nov    Kuningas, narr ja lõbutüdruk    Akadeemiline Teater
• Autor ja lavastaja: Damir Salimzjanov (Udmurtia)
  Tõlkija: Tiit Alte
  Kunstnik: Riina Vanhanen
  Helilooja: Ardo Ran Varres
• Näitlejad: Elina Reinold, Martin Kõiv ja Kristo Viiding
• Pärast Esimest maailmasõda naasevad Venemaa avarustest koju tagasi kaks noort meest – tulevane Jugoslaavia president Josip Broz Tito ja “Vahva sõdur Šveiki” autor Jaroslav Hašek. Enne kodumaale pöördumist peavad nad veetma mõned päevad piirilinnas, Narvas. Nende mõlema teed viivad loomulikult lõbutüdruku juurde, millest kujuneb kõigi kolme jaoks elumuutev sündmus. On ajalooline fakt, et nii Tito kui Hašek on 1920. aastal viibinud Narvas. Kas nad ka kohtusid, on küsitav, kuid meie anname sellele võimaluse. 
• 
  • Esimene selle teatri kogemus. Oli tunda kuidas kõik kolm näitlejat nautisid laval olemist ja koosmängimist. Komöödia, vahepeal täitsa üle vindi. Lõbus tükk ja eks oma puänt oli ka lool olemas. Hinne: 8  
8. 13.nov    Mõõt mõõdu vastu    Theatrum
• Autor: William Shakespeare
• Tõlkija: Georg Meri, toimetanud Harald Rajamets ja Jaak Rähesoo
  Lavastaja: Lembit Peterson
  Kunstnik: Marius Peterson
  Valguskunstnik: Rene Liivamägi
  Muusikaline kujundaja: Eva Eensaar
  Liikumisjuht: Tiina Mölder
  
  Osades: Ott Aardam, Anneli Tuulik, Andri Luup, Laura Peterson-Aardam, Kristjan Üksküla, Mart Aas (vabakutseline), Tarmo Song, Helvin Kaljula, Tiit Alte, Mare Peterson, Erik Richard Salumäe, Mark Erik Savi, Merlin Kivi, Maria Teresa Kalmet, Jonathan Peterson jt
  Laulavad: Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Erik Richard Salumäe, Jonathan Peterson ja Abram Aardam, Taavet Song või Johan Kaspar Peterson ning teised. Pilli mängivad Jonathan Peterson, Tarmo Song. 
• Riigis valitseb täielik kõlbelise laostumise atmosfäär. Üha enam võtab võimust hingesid hävitav lõbujanu, suguline kõlvatus ja prostitutsioon. Pahelisus, mis toob kaasa vaimupimeduse. Hertsog Vincencio, tundliku süümega ja vastutustundliku valitsejana tahab seda hukatuslikku olukorda ravida, ohjeldada. Hakkab otsima teid, et inimesed elaksid vooruslikult, ei hävitaks oma hingi ega seeläbi ühiskonda. Ta otsustab selleks korraldada eksperimendi, äratades suikunud seaduse, kus iga kõlvatu teo eest on ette nähtud surmanuhtlus. Kuna ütleb enese süüks, et on oma saamatus liigleebuses lasknud kõlvatusel vohama minna, paneb ta enese asemele asehaldurina valitsema ja seadust ellu viima näivalt laitmatu reputatsiooniga noore, andeka ja mõistusliku aadlikust riigimehe Angelo. Too asubki seadust punktuaalselt ellu viima. Hertsog, kes väitis enese maalt lahkuvat, jääb mungakuue varjus ja vend Ludovici nime all jälgima, kuidas sündmused arenema hakkavad. Ja lugu võtab järjest ootamatumaid, kummalisi ja kiireid lahendusi ja otsuseid nõudvaid pöördeid…
  Näidend avab väga huvitavalt rikkalikke ja kaasajalgi üliaktuaalseid teemasid: seadus ja kõlbelisus; maise riigi ja taevariigi seaduste ja õigusloome olemus ja suhtetoime; kohtumõistmine; valitsejate vastutus; üleastumise määr ja karistuse mõõt; patt ja halastus; inimloomuse rikutus ning selle tervendamise võimalused ja vahendid; süüme hääl – selle järgimine või vaigistamine; armastus, iharus ja südamepuhtus; raha ja prostitutsiooni võim; au ja kõlbelised kompromissid.
   

  

  • Esimene selle teatri kogemus. Algus ehmatas ära, aga järjest paremaks läks. See alustega rahkeldamine oli küll tüütu, aga eks sellega taheti selget arusaama vaatajasse tekitada, kus järgmine stseen toimub. Nähtud Shakespeare etendustest jääb ikkagi kõige kehvemaks minu jaoks. Ott Aardamilt võimas etendus, temale lisaks boonuspunkt. Hinne: 6 
  • P.S. Ei ole paksude teater, kohutavalt ebamugavad kitsad toolid ja esimeses reas istudes kogu aeg hoia oma varbaid, et neid maha ei sõtkuta mängides.  
   
9. 18.nov  Süsteem Ugala
• autor: Ben Lewis
• Lavastaja, lava- ja muusikaline kujundaja - Andres Noormets
  BBC kuueosalise kuuldemängu tõlkinud ja teatrile kohandanud - Andres Noormets
  Kostüümikunstnik - Maarja Viiding
  Valguskujundaja - Villu Konrad
  Videokujundus - Margo Siimon
  Muusikaline konsultant - Hans Noormets/Rozell
  Osades: Marika Palm, Rait Õunapuu, Martin Mill, Alden Kirss, Tanel Ingi
• „Igaüks tahab endale lugu, mis on ilus, selge ja lihtne. Sa oled ise selle loo kangelane, sa oled väga hea ja mõned teised inimesed on pahad. Lõpuks hea võidab ja pahad saavad oma karistuse. Aga kui sa jätad mõned olulised inimesed meelega oma loost välja või muudad nad oma suvast lähtudes pahadeks, siis loovad nad vastureaktsiooniks omaenda loo, kus just sina oled see paha ja sinust saadakse võitu ja sind ennast karistatakse.“ Jan otsustab ühineda treeningprogrammiga, mis lubab teha poisist mehe. Samas pole tal õrna aimugi, millesse ta end mässib. Kaks aastat hiljem on Jan kadunud ja tema õde Maia asub venda otsima. Nende kahe ümber lahti hargnev lugu sunnib üsna pea surmkindlates asjades kahtlema. Miski pole enam see, millena ta näib ja tõde vahetab valega üpris tihti kohad.
   

  

  • Manipuleerimine, kättemaks, kahtlused, uskumused, sõprus, pime kuulekus, õe-vennaarmastus, süsteem. Draama, mis kiht kihilt ja pusletükk tükilt vaatajate ette jõuab. Tugev etendus, mõtlemapanev, kuid jäi veidi alla top etendustele. Hinne: 9
  
  
10. 26.nov  Taeva kingitus Ugala
• autor: Bekah Brunstetter
• Lavastaja ja tõlkija - Liis Aedmaa
  Kunstnik - Annika Lindemann
  Muusikaline kujundaja - Peeter Konovalov
  Valguskujundaja - Mari-Riin Paavo
  Grimmikunstnik ja parukameister - Ülle Konovalov
  Osades: Alden Kirss, Jass Kalev Mäe, Terje Pennie, Margaret Sarv ja Riho Kütsar
• Kas taevas on olemas? Joe on täiesti veendunud, et mitte. Tema naine Roberta on terve elu väitnud sama, kuid enam ei ole ta selles nii kindel. Iseäranis, kui on jõutud vanusesse, kus matustele satutakse hoopis tihemini kui pulmadesse. Joe ja Roberta lapselaps Ellie ei ole kunagi nendest asjadest mõtelnud, kuid Jumala üle ta sellegipoolest nalja visata ei julge. Aga kui taevast ei ole, kuhu me siis pärast surma läheme? Ühel hetkel ei ole see Robertale enam lihtsalt filosoofiline mõtisklus igavikulistel teemadel, vaid eluliselt tähtis küsimus, millest sõltub kõik. 
  Bekah Brunstetteri näidend „Taeva kingitus“ („Going to a Place where You Already are“) on südamlik ja humoorikas jutustus armastusest ja usust. See on ühe perekonna lugu, kus kõik tegelased on sunnitud oma senised uskumised küsimärgi alla seadma ja elule veel ühe võimaluse andma.
•  
  
  • Elu ja surm, jumal ja taevas, tegelikkus ja väljamõeldis. Kuid kas alati on see, mida peetakse teise inimese väljamõeldiseks ikka tema jaoks väljamõeldis, võib olla see ongi tema tegelikkus, mida me lihtsalt ei oska tunnetada, aru saada. Kuidas elada haigusega, kuidas mõjutab see meie kõrval olijaid, kas teadmine peatsest surmast muudab inimese elutunnetust, arusaamu teispoolsusest. Sügav ja mõtlemapanev lugu, hästi mängitud. Hinne: 9
11. 03.dets muusikal Kabaree Estonia
• John Kanderi muusikal
  John Van Druteni näidendi ja Christopher Isherwoodi jutustuse ainetel
• Maailmaesietendus 20. novembril 1966 Broadhursti teatris
• Laulusõnad: Fred Ebb
  Laulusõnade tõlge: Kirke Kangro
  Libreto: Joe Masteroff
  Tõlge: Hannes Villemson
  Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd
  Dirigendid: Lauri Sirp, Martin Trudnikov
  Muusikajuhi assistent: Martin Trudnikov
  Lavastaja: AnnaKarin Hirdwall (Rootsi)
  Kunstnik: Caroline Romare (Rootsi)
  Valguskunstnik: Peter Stockhaus (Rootsi)
  Koreograaf: Adrienne Åbjörn (Rootsi)
• Osades:
  Emcee / Konferansjee: Priit Võigemast, Kaarel Targo (Must Kast)
  Sally: Hanna-Liina Võsa, Piret Krumm
  Cliff: Kalle Sepp (Revüüteater Starlight Cabaret), Kaarel Targo (Must Kast), Heldur Harry Põlda
  Preili Schneider: Juuli Lill, Katrin Karisma 
  Härra Schultz: Mart Laur, Jassi Zahharov
  Preili Kost: Karis Trass, Kadri Nirgi
  Ernst Ludvig: Mart Madiste, Jaak Jõekallas 
• Berliin 1929. Ideed uuest maailmakorrast levivad järjest jõulisemalt, kuid Kit Kat Klubis on kõik endiselt teretulnud. Sally Bowles on klubi staar ja koos klubi konferansjeega püüab ta hoida elus unistust vabadusest. Klubis kohtub ta noore Ameerika kirjaniku Clifford Bradshaw’ga, kes on tulnud Berliini ennast leidma. Saksamaal, kus natside marsisammud järjest ähvardavamalt kõlavad, areneb nende armastuslugu läheneva maailmasõja varjus.
  „Kabaree“ on legendaarne Broadway meistriteos – muusikal, mille tõsine alatoon toob rambivalgusesse 1930. aastate dekadentliku Saksamaa mõjuvallas olevate tavaliste inimeste elud. Muusikali esietendus Broadwayl 1966. aastal oli sensatsioon ja esimesel hooajal anti pea 2000 etendust. See on pildike ajastu metsikust vabadusest ja üksindusest, mis aitasid luua keskkonna vaimsele, kunstilisele ja seksuaalsele vabadusele, mille saatuseks oli natsirežiimi all kuhtuda. 
•  
  
  • Muusikalist olen muidugi kuulnud ja mitmed palad sealt on vägagi tuttavad, aga tervikuna ma seda ei olnud näinud ning tegelikult ma ei teadnud, mis selle taust on, mis seal tegelikult toimub, mis see sügavam tagapõhi on sel lool. Vägi poliitiline ja ajalooline, pealispinnal tants ja laul. Mulle meeldis. Hinne: 9
12. 08.dets  Tõrksa taltsutus Vanemuine
• Autor William Shakespeare
  Tõlkija Georg Meri
  Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg
  Stsenograaf Maarja Meeru
  Kostüümikunstnik Gerly Tinn
  Liikumisjuht Marika Aidla
  Muusikajuht Ele Sonn
  Valguskunstnik Margus Vaigur 
• Osades: Maria Annus, Maarja Johanna Mägi, Veiko Porkanen, Oskar Seeman, Ken Rüütel, Kristjan Üksküla Külalisena, Markus Habakukk Kuressaare Teater, Andres Mähar, Hannes Kaljujärv, Janek Joost Külalisena, Karol Kuntsel, Priit Strandberg ja Jakobi Mäe Teatristuudio õpilased 
• William Shakespeare’i 1594. aastal kirjutatud komöödia viib meid ajas 400 aastat tagasi, mil Itaalia kuulsas ülikoolilinnas Paduas hakkavad hargnema iseäralikud sündmused. Ühes väga rikkas peres elavad kaks tütart, kellest vanem, Katharina, „…on linnas kurja keele pärast kuulus“, kuid nooremat, Biancat, tuntakse tolle vooruslikkuse tõttu. Kui viimasel on palju kosilasi, siis tõrksat Katharinat ei taha mitte keegi. Tütarde isa otsus on aga kindel: nooremat ei anna ta mehele enne, kui ka vanem on endale kaasa leidnud. See jätab Bianca kosilased pika ninaga ning armastajad on lootust kaotamas. Siis aga saabub Paduasse noormees Petruchio, kelle plaan on selge: leida endale rikas naine. Katharina näib talle sobivat ning naise tuntud tõrksus meest ei heiduta:  „…ta alistub/sest olen karm, ei kosi ma kui laps.“ See avab ka Bianca soosijatele võimaluse teda siiski kosida. Kui kaugele võib aga inimene oma tahtmise saavutamiseks minna? Kui inimesele on antud võim mägesid liigutada, siis millal ja kuidas oma andi kasutada, et kannatama ei peaks teised? Keda tõsta kuningaks, keda alandada orjaks? Kuidas eristada tõelist näilisest?
•  
  
  • Kolmas Shakespeare 2025. aastal. Eellugu oleks võinud ära jätta, see ajas etenduse liiga pikaks. Kohati oli mõttetult üle võlli mängitud, ma arvan, et isegi Shakespeare eluajal siiski ei mängitud sedavõrd ülevõlli. Olen seda etendust näinud kunagise teatrikooli lõpuetendusena, kus mängisid Dajan Ahmet, Allan ja Andres Noormets, Piret Kalda ja teised. Pidevalt alateadvuses võrdlesin neid kahte etendust ja ausalt öeldes võidu saavutasid toonased näitlejahakatised. Hinne: 7
13. 14.dets Peaaegu võrdsed VAT teater
• Autor: Jonas Hassen Khemiri (Rootsi)
  Tõlkija: Maarja Aaloe
  Lavastaja: Margo Teder
  Kunstnik: Pille Jänes
  Valguskunstnik: Sander Põllu
  Helilooja: Madis Muul
  Grimeerija: Maarja Linsi
  Osades:
  Jaak Prints, Mirtel Pohla, Loviise Kapper (Rakvere Teater), Elina Reinold, Theodor Tabor, Meelis Põdersoo, Tanel Saar
• Kaasaegne rootsi näitekirjanik Jonas Hassen Khemiri on saanud hulganisti rahvusvahelisi auhindu. Põhjusega. Tema näidendid on teravmeelsed, humoorikad, tempokad ja valusalt päevakajalised. Khemiri lood räägivad lääne inimese väikestest ja suurtest muredest meelelahutuslikul ja samas mõtlemapaneval moel. 
  Raha pole elus peamine.
  Ometi muutub raha peategelaseks kohe, kui seda väheseks hakkab jääma.
  Rahast pole ilus rääkida.
  Ometi mõtleme me sellest pidevalt – või vähemalt sama tihti kui söögist, seksist ja maailmalõpust.
  Raha on tühine.
  Ent raha annab ka tiivad.
  Ja täidab kõik unistused.
  Ja avab kõik uksed.
  Ja võtab kogu valu ja mure ja häda.
  Igavesti. Aamen!
   
  
  • Erinevatest stseenidest kokkupandud pildid, mis kokkuvõttes jutustas loo. Loo rahast meie elus. Alguses mõned pildid, mis kuidagi ei sobitunud nagu teemasse, siis lõpuks plõksatasid oma kahale. Vaadatav, aga polnud just päris minu tassike teed. Hinne 5, boonuspunkt Meelis Põdersoole Peteri rolli eest, see oli ikka väga hea!  
14. 19.dets Kullervo VAT teater
• Autor ja lavastaja: Aare Toikka
  Kunstnik: Illimar Vihmar
  Valguskunstnik: Margus Vaigur(Endla Teater)
  Videokunstnik: Sander Põldsaar
  Helilooja: Veiko Tubin
  Koreograafid: Marge Ehrenbusch, Tanel Saar
  
  Osades: Pääru Oja, Lauli Koppelmaa(Ugala Teater), Liisa Pulk(Teater Vanemuine), 
  Elina Reinold, Margus Jaanovits (Teater Vanemuine), Meelis Põdersoo, Margo Teder, Tanel Saar, Miika Pihlak
• Kullervo on noor mees, keda kannustab tahe maailmas õiglus taastada. Tundlik vägilane on orjusse alandatud ja mees ei suuda ebaõiglusega leppida. Saatusel on Kullervoga aga teised plaanid. Ta tõugatakse ootamatult eksirännakutele Põhjala kaunis looduses, kus ta kohtub müütiliste kangelaste, loodusvaimude ja vanade tuttavatega. Kalevala eeposest pärit Kullervo saaga on eepiline, ent samas inimlik lugu mehest, kes tõepoolest on oma saatuse sepp. „Iseloom on saatus,” laulis kord loitsunõid metsas. Kullervo järgneb oma südamele, tema kompromissitus hinges puudub kahtlusenoot ja silmist pillub sädemeid. Kahju ainult, et selline kirglik inimene on sattunud aega ja kohta, kus väiksemgi sähvatus võib vallandada hävitava palangu…
• Lavastaja Aare Toikka „Kullervo” tõukub Aleksis Kivi ja Elias Lönnroti teostest ning Akseli Gallen-Kallela maaliloomingust. 
• 
  
  
  • Teise poolaasta parim etendus, ainus, mis jõudis topi ja seda eelkõige tänu Pääru Oja mängule, või õigem oleks vist pigem öelda, tema elamisele laval Kullervona. Esimest korda eelmisel aastal tundsin, et näitleja läks sedasi oma osasse sisse, et unustas ära, et mängib, et üldse publik on saalis. Etenduse lõpus nagu ehmatas ja raputas ennast reaalsusse. Hinne 10, siia aga lisandub Päärule kohe kaks boonuspunkti.

Teine poolaasta kokkuvõte 14 etendust (9 näidendit, 2,5 ooperit, 1 muusikal, 1 kontsertettekanne, 0,5 balletti)

Estonia 4 Ugala 2 Vanemuine 2 VAT teater 2 Akadeemiline Teater 1 Linnateater 1 Temufi 1 Theatrum 1 2025. aasta kokku:  draamanäidend 20 ooper  4,5 ballett 2,5 operett 2 kontsertettekanne 1 muusikal 1 teatrid:  Estonia 9 Rakvere 5 Ugala 5 Linnateater 3 Vanemuine 2 VAT teater 2 Akadeemiline Teater 1 Endla 1 Temufi 1 Theatrum 1 Südalinna Teater 1
2025. aasta top (tähestiku järjekorras, sest ma ei oska neid eriti järjekorda panna:     451 Fahrenheiti      Džinnimäng      Hääl minu sees     Kullervo      Lohengrin       Sünnipäevaküünlad     Vaal Piletitele kulus 677.85 (üks inimene, käidud kõikidel kahekesi)  Keskmine piletihind:  21.86  odavam 15.00 - Pulcinella & Hispaania tund Estonia teatrilaada soodustus  kallim 27.75 Tõrksa taltsutus Vanemuine