Endisest mõrvarist kustutaja rihtis oma sihtmärki hoolega

7./89. Kuidas mõrvata oma tööandja

Autor: Rupert Holmes

Tõlkija: Karl-Kristjan Koit

Kirjastus: Tänapäev 2026

424lk./1572lk./21316lk.

Lugemise väljakutse 2026: 38. Raamatu pealkiri algab küsisõnaga

Seda raamatut ei ole vist eriti mõistlik lugeda nii, et tööandja samal ajal üle õla piilub. Ükskõik siis, mis eesmärgiga sa selle kätte võtad. Kas lihtsalt järjekordse krimiromaanina või hoopis omamoodi käsiraamatuna. Tegelikult töötab see mõlemal tasandil korraga. Ühest küljest on see tempokas ja üsna musta huumoriga krimka, teisest küljest aga täiesti absurdini viidud õpik sellest, kuidas inimest maailmast võimalikult puhtalt kustutada. Mitte mõrvata.  McMastersi rakenduskunsti kolledžis õpetatakse kustutama. Ja see vahe on nende jaoks väga oluline. Mõrvavad amatöörid, need, kes jäävad vahele. Need, kes lasevad emotsioonidel juhtida, jätavad jälgi, teevad vigu ja lõpetavad vanglas. McMastersis õpetatakse aga midagi palju peenemat. Kuidas muuta inimese kadumine nii täiuslikuks, et mitte keegi ei oskaks isegi õigeid küsimusi küsida. Seal ei kirjutata lõputööd paberile. Seal on lõputööks ideaalne mõrv ja sellest karistuseta pääsemine. Õppeasutus ise on juba omaette vaatamisväärsus. Sinna satuvad väga erinevad inimesed, väga erinevate põhjustega, aga sageli on sihtmärgiks ikkagi tööandja või siis selle üks lüli, tõenäolisemalt just see otsene. 

Peategelane on Cliff, kelle ülemus ei ole lihtsalt ebameeldiv inimene. Ta on süstemaatiliselt hävitanud Cliffi elu. Viinud enesetapuni tema sõbra ja armsama, varastanud tema töö, trampinud üle kõigest, mis Cliffile oluline oli, ning lõpuks ta ka vallandanud. Cliff üritab teha üsna hädist mõrvakatset, rohkem meeleheitest kui oskusest, ning satub endalegi suureks üllatuseks vangla asemel hoopis McMastersisse. Lisaks Cliffiga toimunule jälgitakse väiksemal määral veel kahe sama lennu õppuri lugusid. Nende elu enne akadeemiat, see, kuidas nad sinna jõuavad, mida nad seal õpivad ja kuidas neil õnnestub oma lõputöö sooritamine. Muidugi pole seal vaid kolm õpilast, seega saab loo jooksul tuttavaks üsnagi paljude õpilaste ja värvikate õppejõududega.

Selline hoopis erinev krimka kui tavalised mõrvalood. Siin siis on lugeja heade poolel ehk siis selle raamatu kontekstis kustutajate ehk mõrva sooritajate poolel. Tavaliselt elad kaasa uurijatele, politseinikele või vähemalt süütule või mittesüütule ohvrile. Siin oled aga täielikult nende poolel, kes plaanivad inimest ära kustutada. Ja kummalisel kombel töötab see väga hästi. Autor suudab panna lugeja kaasa mõtlema, kaasa elama ja lootma, et kõik läheks plaani järgi. Raamat on parajalt humoorikas, parajalt sünge, parajalt õpetlik ja piisavalt põnev, et tahaks edasi lugeda, sest raamatu lõpp nagu lubaks järge. Üks omapärasemaid krimkasid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ja huvitav, miks üks kaastöötaja selle mulle ette sokutas, kas mingi vihje...

Fantaasiaolendite pillerpall

6./88. Amelia Kihv ja ükssarvikuisandad

Autor: Laura Ellen Anderson

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

240lk./1148lk./20892lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: fantaasia maailm

Vampiiritüdruk Amelia ja tema sõbrad valmistuvad salajaseks päästeoperatsiooniks. Nende eesmärk on leida kuninganna Helgehing ja tuua ta tagasi Pimeduse kuningriiki, kust ta aastaid tagasi salapäraselt kadus. Keegi ei tea täpselt, mis temaga juhtus, kuid on selge, et ilma temata ei ole miski enam päris endine. Selleks tuleb neil minna Valguse kuningriiki, mis ei ole nende jaoks sugugi turvaline paik. Pimeduse olendid peavad end maskeerima valguse tegelasteks, kehastudes haldjateks, ükssarvikuteks ja teisteks olenditeks, et mitte silma paista. Teekond ei ole lihtne ja mida edasi nad liiguvad, seda rohkem tekib küsimusi. Selgub, et lisaks Helgehingele on kadunud ka mitmeid teisi valguse olendeid ning ükssarvikuisand süüdistab juhtunus pimeduse rahvast. Aga kas kõik on ikka nii, nagu esmapilgul paistab. Kes on tegelikult kadumiste taga ja miks need üldse toimuvad. Lugu hoiab põnevust üleval ja sunnib ka lugejat kahtlema esialgsetes oletustes. Tegu on mõnusa fantaasiaraamatuga lastele, kus kohtab rohkelt erinevaid ja värvikaid tegelasi nii pimeduse kui ka valguse poolelt. Kuigi tegevus on seikluslik ja kohati pingeline, on loo keskmes siiski sõprus, abivalmidus ja hoolimine. Raamat tuletab meelde, et sõber ei pea olema täiuslik, kuid ta on olemas siis, kui teda kõige rohkem vaja on, ning on valmis sinu nimel riskima. Loos on ka parajalt huumorit. Mulle see raamat meeldis, nagu ka esimene osa. Lastele mõnus fantaasiaraamat sõprusest. Palju erinevaid fantaasiamaailma tegelasi, seega lapsele ka sissejuhatus fantaasiaolendite maailma. 

Aja ja ruumi piirid on ületatavad kui sinuga on ajarändur

5./87. Filmid, mida kuskil ei näe

Autor: Yorick Goldewijk

Tõlkija: Vahur Aabrams

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

237lk./908lk./ 20652lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: fantaasia maailm 

12-aastane Cato ei ole kunagi oma emaga kohtunud, sest ema suri tema sünni ajal. Isa on küll olemas, aga tegelikult justkui eemal, mõtetes kuskil mujal ja tütre jaoks kättesaamatu. Nii kasvabki Cato üsna üksildasena, otsides lohutust kung fu filmidest, fotograafiast ja oma küüliku seltskonnast. Ta on pahane maailma peale, kus tal ei ole olnud võimalust oma emaga koos olla ega teda tundma õppida. Ühel päeval satub tema kätte salapärane visiitkaart, mis juhatab ta mahajäetud kinno. See ei ole tavaline kino. Seal näidatakse kummalisi filme, mis viivad vaataja tagasi tema enda minevikku, mõnda olulisse ja tähenduslikku hetke. Iga film on just sellele inimesele mõeldud, tema enda mälestus, mida ta tahab uuesti läbi elada. Need on justkui ajarännakud isiklikesse mälestustesse, mis võivad olla nii lohutavad kui ka valusad. Sellise rännaku ette võtmine nõuab julgust. Veel rohkem julgust on vaja selleks, et tulla tagasi olevikku ja päriselt suhelda nendega, kes on jäänud kinni minevikku. See on väga hea raamat, mis kasutab fantaasiat ja ajarännaku ideed, kuid räägib tegelikult palju sügavamatest teemadest. Taustal on perekond ja suhted, igatsus ja üksindus, eelarvamused ja hoolimine, sõprus ja leppimine. Lugu näitab, kuidas laps hakkab mõistma, et ka tema vanem oli kunagi laps ning et  see maailm ei olegi nii erinev, kui esialgu tundub. Samas puudutab raamat ka täiskasvanuks saamist, eluraskustele allaandmist, endasse tõmbumist ja unistamise unustamist. Kuigi teemad on kohati rasked, on need edasi antud väga hästi ja mõjusalt. Täiskasvanu loeb sellest loost välja palju rohkem kui laps, märkab nüansse ja kihte, mis nooremal lugejal võivad jääda varju. Just seetõttu julgen seda raamatut soovitada ka suurematele lugejatele, mitte ainult lastele. 

Jussike ja tema 19 sõpra

4./86. Jussikese 12 sõpra

Autor: Jaanus Vaiksoo

Kirjastus: Nuti Grupp OÜ 2024

40lk./671lk./20415lk.

Lugemise väljakutse 2026: 11. Raamat, mille pealkirjas on number

Jussike on minuga ühevanune. Me sündisime samal aastal ja ta on siiani väga populaarne tegelane, sest seda raamatut antakse ikka ja jälle uuesti välja ning lapsed loevad seda edasi. Ema on rääkinud, et enne kooli oli Jussike oma seitsme sõbraga minu lemmikraamat. Ma olevat seda korduvalt lasknud endale ette lugeda ja hiljem, kui tähed selged, lugesin seda ka ise. Oli tõesti üks mõnus ja soe raamat. Nüüd on sellele loole tehtud järg, kus Jussikese sõpradeks on kaksteist kuud. Lapse jaoks tundub terve aasta väga pikk aeg, peaaegu lõputu, aga kuud kui sõbrad aitavad seda kuidagi paremini mõista ja kiiremini aasta mööda saata. Igal kuul on oma nägu ja oma tegevused nagu nädalapäevadest sõpradelgi. Lisaks õpetab iga kuu ka uusi tähti, nii et jõuluvana tulekuks oleks lugemine juba selge ja saaks ihaldatud raamatu ise läbi lugeda. Natuke jäi see järg minu jaoks siiski originaalile alla. Võib olla on põhjus lihtsalt selles, et nädalapäevade raamatut on saanud nii palju kordi lugeda ja kuulata, et sellega on tekkinud tugevam side. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga, mille abil saab lapsele õpetada nii kuude nimetusi kui ka tähti. 

Küsimusi pole kunagi liiga palju

3./85. Kas koopaelanikud pesid hambaid?

Autor: Thomas Canavan

Tõlkija: Ivika Arumäe

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

128lk./631lk./20375lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu  

Lastele mõeldud raamat, mis koondab vastuseid väga erinevatele küsimustele ja pakub hulgaliselt fakte meid ümbritseva maailma kohta. Need on kord huvitavad, kord veidrad, vahel üllatavad ja naljakad, aga sekka ka selliseid, mis mõjuvad veidi hirmuäratavalt või isegi vastikult. Just see vaheldusrikkus teeb lugemise põnevaks ja hoiab tähelepanu üleval ka neil, kes muidu pikemate tekstidega kergesti ära väsivad. Raamatu kujundus on koomiksilaadne ja mänguline, mis ehk köidaks ka neid lapsi, kes eriti lugeda ei armasta. Visuaalne pool toetab sisu. Tekstid on lühikesed ja konkreetsed, enamasti ühe lausega edasi antud faktid, mis annavad kiire ülevaate, aga jätavad ruumi ka uudishimule. Lugedes sain isegi nii mõndagi uut teada, sealhulgas asju, millest tavaliselt eriti ei räägita. See annab raamatule väikese salapärase ja kohati isegi keelatud tunde, mis võib laste jaoks eriti ahvatlev olla. Kui mõni teema rohkem huvi tekitab, saab seda alati mujalt edasi uurida ja süvitsi minna. Tervikuna on see lõbus ja kerge faktiraamat, mis pakub väikestes kogustes uusi teadmisi ja samas ärgitab maailma teise pilguga vaatama. Algklasside lastele võib see olla päris põnev avastus, mis paneb küsima uusi küsimusi ja otsima uusi vastuseid.

Tööõnnetus või mõrv?

2./84. Saatuslik kukkumine 

Sari: Cherringhami mõistatused #15 
Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat, Krimiraamat 2026

141lk./503lk./20247lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu 

 

Sarja 15. raamat. Ehitustööline Dylan on see, kes ässitab teisi tegutsema ja ei lase teemal vaibuda, kui jutt käib tööohutusest ja töötajate õigustest. Ta ei ole vaikne kaasajooksik, vaid inimene, kes julgeb küsida ja nõuda. Ühel hommikul leitakse ta aga surnuna. Väidetavalt on tegu õnnetusega. Eelmisel õhtul, pimedas, libises ta tellingutelt alla ja kukkus otse püsti seisvate piikide otsa. Juhtum läheb kirja tööõnnetusena, kuid kõik ei tundu päris loogiline. Miks jäi Dylan üldse pärast tööpäeva lõppu platsile, kui teised olid juba liikumas koju. Ta ei olnud algaja ega hooletu. Kuidas sai kogenud tööline sellisel viisil kukkuda. Kas tegu oli halva juhusega või millegi muuga. Vihje ajel hakkavad Jack ja Sarah juhtumit lähemalt uurima. Nad püüavad aru saada, kes Dylan tegelikult oli, mis ehitusplatsil toimus ja kas see kõik oli tõesti lihtsalt õnnetus. Või peitub selle taga midagi tahtlikku. Seekordne osa oli minu jaoks keskmisest huvitavam, kuigi põhilise loo suuna suutsin üsna varakult ära aimata. Need lood on kerged ja tempokad muhekrimid, mida on lihtne lugeda. Seni ei ole need veel ära tüüdanud ja loen neid edasi hea meelega vahepalaks. Kõik raamatud on iseseisvalt loetavad, ei pea ilmumise järjekorda jälgima, sest ainus, mis raamatust raamatusse edasi kandub on peategelased ja Sarah lapsed. Mõned  külaelanikud on ka korduvalt raamatutes kirjas, aga need on rohkem taustal tegutsevad. Soovitan seda sarja, eriti kui tahad kergemat lugemist, veidi põnevust, veidi kuritegelikku maailma, aga mitte verist ja sul pole eriti aega lugemiseks. 

Raamatuarvustus Märgistatud

1./83. Märgistatud

Sari: Milo Perho #1

Autor: Max Seeck 

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Pegasus 2026

362lk./ 362lk./ 20106lk.

Lapiteki väljakutse 2026 mai: Suur väljakutse 10. Raamat minu lemmikžanrist

Eks see krimi ole ikka mu lemmikžanr kuigi loen üsnagi palju ka muud. Aga need krimid on ikka need, mis eelkõige mu lugemislauale ronivad. Võib-olla sellepärast, et hea krimi ei paku ainult mõistatust. See pakub ka pilku inimese varjatud külgedele, erinevatele isiksustele.   

Novembriõhtul leitakse Seurasaari rannast surnukeha. Külm, pime, meretuul, vaikus ja siis midagi täiesti valesti. Ohvrit katab paks valge värvikiht ning lahkamisel leitakse tema kurgust malenupp. Politsei on nõutu ja põhjusega. Miks näha nii palju vaeva surnukeha lavastamisega, kui seejärel jätta see sisuliselt leitavasse kohta? Miks peita ja samal ajal mitte peita? Miks anda vihjeid, kui võiks lihtsalt kaduda? Appi kutsutakse Milo Perho, kelle ametiks on sarimõrvarite profiilide koostamine, kuid vabal ajal peab ta kunstigaleriid. Juba see kombinatsioon on piisavalt kummaline, et tähelepanu äratada. Ühelt poolt inimene, kes peab mõistma kõige tumedamat ja julmemat maailma. Teiselt poolt inimene, kes tegeleb loominguga, vormi ja tähendusega. Sageli ongi inimesed vastuolulised, mitmekülgsed. Need, kes näevad inetust kõige lähemalt, oskavad vahel kõige rohkem hinnata ilu. Algab närvesööv partii nagu malelaual, kus iga käik toob kaasa uue ohvri või uue paljastuse. Male kujund ei ole siin lihtsalt dekoratsioon, vaid töötab loo sees päriselt. Kes ründab, kes kaitseb, kes ohverdab, kes arvab end olevat kuningas, kuigi on tegelikult ettur? 

Milo ise ei ole järjekordne sile ja laitmatu geenius, kes kõnnib sündmuskohale, pilgutab silma ning lahendab kõik kolme minutiga. Tal on minevikus oma varjud, oma eksimused, omad luukered kapis. Ta ei ole kõige lihtsam inimene ega ka kõige mugavam kaaslane. Esimene osa kulutab üsna palju aega tema tausta avamisele ning seetõttu võib tempo kohati tunduda aeglasem. Kurjategija väljaselgitamine on kihiline ja lõpus jagub pöördeid omajagu. Tegelased ei mõju detektiivmasinatena. Nad on inimesed. Keegi ei ole päris vigadeta ja keegi ei ole lõpuni ilma heade külgedeta. Verd ja kurjust on loos omajagu, nii et nõrganärvilistele ei soovita. Ei olnud kõige kiirem ja kergem lugemine, aga mulle see raamat täitsa meeldis. Ja ootan järgmist osa, usun, et see läheb veel paremaks. 

Aprill 2026 teatriskäigud ja teatriarvustused

Ja ongi aprill 2026 saanud ajalooks. Tuleb siis kiiresti panna kirja oma emotsioonid, enne kui need mälus ajalooks muutuvad. Aprilli jäi nii kesisemaid kui häid lavastusi, neid, mis jõuavad kindlasti selle aasta etenduste topi, ka üks, millele ennustan, et see võib jäädagi parimaks nähtud etenduseks sel aastal. Kuigi selle hooaja lõpuni on veel 12-le etenduse piletid olemas, pluss ühele suveetendusele ja kahele Läti ooperiteatri külalisetendusele augustisse ja küll neid tuleb ka sügiseks, aga kindlasti mitte enam sellisel määral kui sellel kevadel. Aprillis sai vaadatud mitu Läti ja Leedu külalisetendust, hea võrdlusmoment eesti ooperi ja ballettiga. Aga kõigest nüüd nähtud etenduste järjekorras. Kui huvitavad eelnevad kuud, siis nendest saab lugeda siit: 2026 märts, 2026 jaanuar-veebruar, 2025 1. poolaasta ja 2025 2. poolaasta. Kõik pildid on võetud teatrite kodulehtedelt. Leedu etenduste osaliste nimed minu pildistatud enne etendust tahvlilt.  

1.  01. aprill Võrku püütud Teater Ugala
•  autor Ray Cooney
•  Lavastaja Tanel Jonas
•  Osades Margus Tabor, Vallo Kirs, Margaret Sarv, Oskar Punga, Triinu Meriste, Jaana Kena ja Andres Tabun
• Kaheksateist aastat on taksojuht John Smith nautinud täiuslikku õnne. Tal on hubane kodu, kus teda ootavad armastav naine ja ilus tütar. Ning siis veel ka teine kodu, kus ootamas sama armastav naine ja tore poeg. Loomulikult ei tea perekonnad teineteise olemasolust midagi ja rahuloleva Johni arvates võiks see nii ka jääda. Ühel ilusal päeval kohtuvad tema lapsed ootamatult internetis ja jõuavad arusaamisele, et nende isad on väga sarnased. Sündmuste ahel, mille see tutvus käivitab, on nii hullumeelne, et päeva lõpus on John nõus kasvõi vanakuradi vanaemaga tantsu lööma, selleks et tema saladus päevavalgele ei tuleks. Ray Cooney komöödia „Võrku püütud“ on järg tema menunäidendile „Run for Your Wife!“, mida eesti publik tunneb nime all „Oi, Johnny!“. 
• 
  
  
  
  
• Ega teine osa ei jäänud esimesele sugugi alla. Alguses küll läks natuke aega harjumiseks, sest esimest osa mängis Rakvere Teater, nüüd teist osa Ugala. Kuid üsna varsti harjusin uute nägudega rollides. Täitsa vaadatav ka siis, kui esimest osa ei oleks näinud. Üle vindi absurdikomöödia, kuidas valeta ja keeruta kuidas tahad, ikka tuleb asi lõpuks välja. Kuid kas siiski alles lõpuks, või on mõnedel tegelastel juba ka varem asi teada. Lõpupuänte jagub mitmeid, ka üsna ootamatuid nii tegelaste kui vaatajate jaoks. Naerda sai palju, lihtne komöödia, samas ei ole labane kuigi on ka alla vöö nalju palju. Margus Taborilt hea roll, aga veel paremad olid Vallo Kirs ja Andres Tabun. Hinne: 8 
2.  06. aprill Elamise hind Ugala Teater
• autor Martyna Majok 
• lavastaja  Johan Elm 
• Osades Lauren Grinberg, Marika Palm, Oskar Punga ja Tanel Ingi  
• Tõeline julgus on lasta enda eest hoolitseda. 
  John vajab Jessi, sest tserebraalparalüüs ei lase Johnil kõike teha. Ani vajab Eddie’t, sest autoõnnetuse tagajärjel on Ani halvatud. Aga samamoodi vajab Jess väga Johni ja Eddie jaoks on Ani asendamatu. Eddie otsib andestust. Ani võitleb õiguse eest olla tugev ka oma nõrkuses. Jess vajab tööd, aga veel rohkem vajab ta kuuluvust. Ja John otsib teed eneseirooniast siiruse poole. Pole vahet, millega igaüks neist peab päevast päeva silmitsi seisma, vajadus olla mõistetud, on ikkagi sama. 
  „Elamise hind“ on liigutav ja terava huumoriga lugu, milles haavatavusest saab tugevus, sest mitte miski ei hoia meid rohkem koos, kui hirm üksi jääda. 
• 
  
  
  
  
• See oli nüüd etendus, mis sisemiselt täitsa läbi raputas. Kuidagi väga sügavalt mõjus. Ja see näitlejatöö! Hetkel on see etendus kindlalt selle aasta edetabelit juhtimas. Hoolimine, hoolitsemine, julgus hakkama saada ja julgus abi küsida, tunded, mõtted, vajadused, süütunne, sõltuvus, märkamine, enda avamine, armastus. Kõik näitlejad tegid väga super töö, aga Oskar Punga erakordse. Mängida nii tõetruult üht noort inimest tserebraalparalüüsis, millist vastupidavust ja energiat see nõudis! Istusin esimeses reas ja seega olin varbaid pidi ise laval ning näitleja füüsiline pingutus oli selgelt näha. Paar minutit ja mööda nägu hakkas higi voolama. Veerand tundi laval ning nagu oleks mitmetunnise jõusaali treeningu selja taha jätnud. Temale kindlasti veel ekstra paar punkti lisaks, aga terve etendus hinne: 10+ 
3. 07. aprill ooper Hoffmanni lood Läti Rahvusooper ja ballett
•  helilooja Jacques Offenbach
• lavastaja Aik Karapetian
• dirigent Kaspars Adamsons
• osades Artem Safronov, Laura Grecka, Rihards Mačanovskis, Annija Kristiāna Ādamsone,  Inna Klochko, Dana Bramane, Krišjānis Norvelis, Ilona Bagele, Rihards Millers, Juris Ādamsons, Kārlis Saržants, Armands Siliņš-Bergmanis, Andris Kipļuks, Evija Martinsone
• See ooper annab meile võimaluse avastada õnneliku kunstniku ebaõnne. Hoffmann meenutab aegu oma elus, mil ta tundis end tõeliselt armununa… Seal oli graatsiline Olympia, kes osutus pigem automaadiks kui elavaks naiseks. Siis oli seal surmavalt haige Antonia, kelle tappis armastus laulukunsti vastu. Ja lõpuks kurtisaan Giulietta, kelle huvi Hoffmanni vastu oli isekas ja üürike. Tänapäeval on Hoffmann aga hullupööra armunud Stellasse, veendunud, et naine on see õige, sest ta kehastab Olympia, Antonia ja Giulietta parimaid omadusi. Jacques Offenbachi „ Hoffmanni lood “  põhineb ETA Hoffmanni lühijuttudel, mis uurivad nii romantiliste ideaalide kui ka tõelise armastuse mõisteid, võimaldades heliloojal luua rikkaliku muusikalise partituuri.  
• 
  
  

  
  
  
• Võimas esitus. Kui ikka koori on lava täis ja kõik korraga laulavad, siis kõlab see võimsalt. Pakun, et hetkel kui täiskoor oli laulmas, siis seal oli midagi 40 inimese ringis. Offenbachi muusika on muidugi ka väga suurejooneline ja võimas. esmaettekanne oli juba 1881 Pariisis. Nürnbergi veinikeldris jutustab poeet Hoffmann oma värvikaid, kuid pettumusega lõppevaid, armulugusid kolme naisega: nukk Olympia, mis näis Hoffmannile elavana; nooruke tiisikust põdev lauljanna Antonia, kelle isa on tal keelanud laulmise, et mitte meenutada kadunud abikaasat; kurtisaan Giulietta, kes on õela nõia Dapertutto meelevalla all, soovides saada Hoffmanni varju. Võrreldes eesti ooperiga, siis just see mass, mis lätlastel oli korraga lavale panna (neil on kodus kindlasti palju suurem lava), oligi just see, mis tegi selle ooperi võimsaks, solistid olid kindlasti eesti omadega võrreldavad. Hinne 9. 
4.  10. aprill Mr. Greeni külaline Teater Temufi
•  autor Jeff Baron
• lavastaja Erki Aule
• osades Raivo Rüütel, Silver Kaljula
• Õnnetu juhuse tõttu satuvad kokku kaks meest: Ross ja härra Green. Nad on elanud täiesti erinevaid elusid, neid huvitavad erinevad asjad, neil on omad mured. Nüüd nad kohtuvad. Mida sagedamini nad kokku saavad, seda rohkem saladusi, muresid ja varjatud unistusi päevavalgele tuleb. Need kohtumised muudavad mõlema mehe saatust. Sallimatusest saab mõistmine, mõistmisest andestus. 
• 
  
  
• Tõsine lugu komöödia võtmes. Üksik vanamees, kelle naine on hiljuti surnud, kuid kes peab nüüd õppima ise hakkama saama, sest pole enam naist, kes tema eest hoolitses ja talle kõik ette-taha valmis tegi. Vanus ja põikpäisus teevad oma osa lisaks. Noor ambitsioonikas esmapilgul hoolimatu noor mees, kes on saatuse tahtel sunnitud külastama vanameest kord nädalas, et teha heaks autoga kihutamine ja vanamehe peaaegu alla ajamine. Kuid see, mis algul oli kohustus muutub pikapeale muuks, hoolimiseks, sõpruseks, vajaduseks. Raivo Rüütlilt väga hea osa, suutis mängida väga ehtsat eelarvamustega ja abitut kuid uhket juudi vanameest. Hinne 10
5.  15. aprill Arst Teater Ugala
• autor Robert Icke
• lavastaja Taago Tubin
• osades Garmen Tabor (külalisena), Tanel Ingi, Andres Tabun, Tanel Jonas (külalisena), Vallo Kirs, Lauli Koppelmaa või Adeele Jaago, Terje Pennie, Johanna Vaiksoo (külalisena), Vilma Luik, Ilo-Ann Saarepera või Klaudia Tiitsmaa ja Rait Õunapuu
• Kliiniku juhataja ja peaarst dr Ruth Wolff on tugev isiksus, kes on tulnud toime katsumustega nii professionaalses kui isiklikus elus. Kõik muutub aga päeval, mil ühest argisena tunduvast vahejuhtumist saab alguse vastasseis arstieetika ja usuliste veendumuste vahel ning konflikt võtab kiiresti nõiajahi mõõtmed. Nii avastab tunnustatud arst end üksi keset avalikku kohtumõistmist, mille käigus tuleb tal näkku vaadata ka enda kapis leiduvatele luukeredele.
• 
  
  
• Kippus juba meelest minema, kui tugev näitleja on Garmen Tabor. Olen teda näinud kunagi, kui ta mängis teateris Endla Pärnus. Aga see roll oli tal väga võimsalt tehtud, selles suhtes hea, kui ta enam ei raiska ennast teatridirektorina (kindlasti oli ka selles hea) ja me näeme teda rohkem näitlejana. Kui oluline on usk, religioosne usk, usk et tehakse kõike parimat oma patsiendile. Mis saab kui need kaks põrkuvad omavahel. Kas situatsioon kus kaks poolt arvavad mõlemad, et käituvad ainuõigelt ja nii on patsiendile parim, patsiendile, kes on suremas, aga ise usub paranemisse. Arstieetika seisukohad, ühiskondliku arvamuse manipuleeritavus, võimendumus. Kas jääda kindlaks või anda alla, kas vahetada poolt või jääda sirgeselgselt lojaalseks. Tugev etendus ja paljus mõtlema panev. Hinne 10, Taborile veel lisapunkt tugeva rolli eest. 
6.  23. aprill Pimekaader Rakvere Teater
• autor Katariina Libe
• lavastaja Leeni Linna
• Osades Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Veroonika Rego või Maret Kongi ja Marion Tammet (külalisena)
• Režissöör Rihhard Holmberg tõi oma hittfilmiga kümmekond aastat tagasi Eestile esimese Oscari ja kadus seejärel aastateks välismaale. Nüüd on ta kodumaal tagasi ja ilmub telepubliku ette otse-eetris vestlussaates. Ükshaaval astuvad stuudiosse Rihhardi Oscari-filmi meeskonnaliikmed, nende seas filmi peaosatäitja Rebeka. Telestuudio prožektorite halastamatu vihk muudab vestlussaate pihipingiks ja lahti rullub lugu keelatud suhtest, mis kümme aastat tagasi filmivõtetel maha vaikiti. Kunagise saladuse pinnalekerkimine ähvardab hävitada kõik, mida Rihhard on aastate jooksul üles ehitanud. See lugu uurib armastuse ja võimu piire – kus tunnete siirus põrkub moraalse vastutusega ning paneb küsima, kas kunstniku tegude järgi tuleks hinnata ka kunstiteost. 
• 
  
  
  
  
• Peale selle etenduse vaatamist sain aru, miks ma ikka telekat üldse ei vaata. No ei ole sellised saated minu jaoks, kus kõigi ees hakatakse oma musta pesu pesema. Samas on kõik manipuleeritav tegelikult ja jääb ainult üks hääl kajama, teist poolt ei kuulata ära, eriti kui see teine pool on tänapäeva nõrgem pool ehk mees. Sest ahistamise ja naiste õiguste teema all unustame ära, et tegelikult on ikka asi kahepoolne ja ei ole need naised ja teismelised tüdrukud ikka nii süütud ja ahistatud kui nad seda välja näitavad ja kogu ühiskonnale räägivad. Aga püüa sa ennast puhtaks pesta kui oled juba kord avalikult sopaga üle valatud ning kõik kipuvad nägema asja mustvalgelt ning alati on ju kõiges süüdi üks mees. Nii selles, kui ta tahab kui ka selles, et ei taha (aga naine ju tahab!). Olgu, lavastus ei jätnud päris ükskõikseks ja mängisid ju mitmed Rakvere tugevaimad näitlejad. Hinne: 7
7.  24. aprill ballett Coppelia Leedu rahvusooper ja -ballett
• helilooja Léo Delibes 
• koreograaf Martynas Rimeikis 
• 
  
  
  
  
• L. Delibes'i ballett „  Coppélia“  on üks Leedu populaarsemaid teoseid, sest just see meistriteos tähistas oma esietendusega 4. detsembril 1925 professionaalse balleti algust Leedus. Nagu paljusid populaarseid teoseid, on ka „Coppéliat“ aastate jooksul   lavastanud erinevad koreograafid, iga kord esitades oma ainulaadseid versioone ja parandusi. Muutudes komöödiast tragöödiaks, lähenedes mõnikord Hoffmanni „  Liivamehele“ , mõnikord sellest eemaldudes – on see ballett endiselt üks enimlavastatud ballete maailmas. Kolm maagilist vaatust, ekslikust samasusest tulenev koomiline segadus, hoogne romantism, muljetavaldavad lavastused – needsamad aspektid on publikut pidevalt köitnud juba 140 aastat.
• 
  
  
  
  
•  Vabandust leedukad, aga no üldse see ballett ei meeldinud. Puine ja nurgeline. Olgu ma saan aru, et jutt käis nukkude maailmast ja need ongi nurgelised ja puised. Jah, ma ei oleks midagi öeldnud, kui nukud oleksid nii tantsinud, aga absoluutselt kõik, ka inimesed tantsisid ja marssisid sedasi ja vehkisid pidevalt mõttetult oma esijäsemetega. Koreograafi idee oli arvatavasti näidata, et ka inimesed on nukud, aga minu jaoks rikkus see balleti ilu ära. Pigem selline nüüdistantsu moodi, mitte balleti moodi. Solistid ei saanud üldse oma graatsiat ja tehnilist võimekust näidata. Loodan, et kogu Leedu ballett pole selline.Ainus ülipositiivne oli nende lavakujundus ja lavatehnika.  Hinne: 5 
8.  26.aprill Suveöö unenägu Leedu rahvusooper ja -ballett
• helilooja Benjamin Britten
• autor William Shakespeare 
• 
  
  
  
  
• B. Britteni „Suveöö unenägu“ on üks W. Shakespeare'i näidendi edukamaid ooperiadaptatsioone. Ooper on originaalile truu – see sisaldab suures osas W. Shakespeare'i enda teksti. See tõeliselt lummava vaimuga teos õitseb jaanapüha unenäo ainulaadses maailmas. Ooperi esietendus toimus 1960. aastal Aalborgi festivalil – seda dirigeeris helilooja ise ja lavastas koreograaf John Cranko. Koomiline, poeetiline ja romantiline lugu on köitev oma arvukate kihtide poolest: mõned näevad seda traditsioonilise muinasjutuna rohkete naljakate olukordadega, teised aga avastavad terve psühholoogia aardekambri. Muusikasõbrad kuulevad muusikalisi austusavaldusi ja satiiri, mis põhinevad erinevatel klassikalistel ooperižanri teostel, barokist A. Schönbergini. Lõppkokkuvõttes on see maagiline ja äärmiselt romantiline õhtu.
• 
  
  

  
• Kui Leedu ballett jättis mulle kehva mulje, siis ooper oli äge! Just nimelt mitte võimas nagu Läti ooper, aga äge, see oli etendus, kus näitlejad mängisid, mitte ei laulnud ooperit. Esiteks ei olnud üldse ooperikoori kui välja arvata 20 last, kes mängisid haldjaid ja laulsid seejuures koorina. Ülejäänud olid kõik solistid. Ja neid oli palju nagu ühes korralikud Shakespeare näidendis neid ikka on. Kui oleme harjunud, et kui tuleb mõne laulja sooloaaria, siis ta enamasti kangestub näoga vaatajate poole või siis natukese liigub või surmaaarias on pikale jne, aga ikka ta põhitegevus on laulmine publikule. Leedukad mängisid ja nii muuseas samal ajal mitte ei rääkinud üksteisega vaid laulsid oma osa. Nad olid kogu aeg tegevuses, mitte nagu me ooperite puhul harjunud oleme aariaid kuulama. Suur plusspunkt lavastajale selle eest, see tegi näidendi kordades vaadatavamaks ja elavamas ja ägedamaks. Ja taas suur plusspunkt lavakunstnikule. Vaatasin juba, kas see on sama, kes balleti puhul, kuid erinevad olid. Seega leedukad panevad suurt rõhku lavakujundusele ja neid on hea tehnika kasutuses. Kõik liigub laval ise, mitte me ei näe tumedates riietes transamehi vahepeal ringi tõmblemas või ei teha pimekaadrit, kus eesriide tagant kuuldub vaid kolistamist. Ei, suured dekoratsioonide vahetused stseenide vahetuses toimusid kiiresti iseenesest laval ja mitte vaid ringlava teist pidi pööramisega, need sõitsid mööda lava mootorite toel õigetesse kohtadesse. Ja mulle järjest enam meeldivad Shakespeare näidendid. Seda olin juba varasemalt kunagi lugenud ka, seega ehk oli isegi veidi paremini arusaada, mis seal laval toimus. Hinne 10
9. 27.aprill Kramer Krameri vastu Rakvere teater
• autor Avery Corman
• lavastaja Mart Piirimees
• Osades Laura Niils, Märten Matsu, Silja Miks, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Imre Õunapuu ja külalistena Mia-Martha Karon või Vanessa Vaimets
• Joanna ja Tom Krameri jaoks on oma elu rajamine küll raske, kuid täis rõõmu tänu nende väiksele tütrele Norale. Või vähemasti näib see nii päevani, kui Joanna lahkub kodust, suutmata lepitada pereelu koormat eneseteostuse sooviga. Töönarkomaanist Tom, kes ei tea lapse kasvatamisest midagi, jääb Noraga kahekesi. Sunnitud hakkama saama üksikvanemana, tuleb tal enda mõtlemist muuta, kuni tema suureks üllatuseks kujuneb lapsest talle ajapikku kogu tema maailm. Siis aga ilmub Joanna ootamatult välja, et nõuda kohtu kaudu Nora hooldusõigust...  Armastatud filmiklassika lavaversioon, mille teemadeks lahutuse mõjud, perekondlik rollijaotus, emade ja isade õigused, elu ja töö tasakaal. 
• 
  
  
• Olen seda filmi näinud. Ja kui ma enamasti filmidest midagi ei mäleta ja sageli isegi seda mitte, et olen neid näinud, siis see film jättis omal ajal teismelisena nähtuna niivõrd tugeva elamuse, et suures osas isegi mäletasin. Ehk see segas nüüd etenduse vaatamist. Neil, kes filmi pole näinud, on ehk lihtsam ja kergem vaadata, alateadvuses ei hakka midagi võrdlema ega mälus otsima, kuidas see filmis oli. Sest see on ikkagi erinev lavastus, erinevate võimaluste ja valikutega. Lugu, mis peaks vapustama ja sisemiselt raputama, aga mis jättis selle siiski tegemata. Kõik ju mängisid ja ei mänginud halvasti, aga äkki oligi asi selles, et nad mängidi, mitte ei elanud seal laval nii, et olekski tunne, et nad nüüd ongi nemad ja ei mängi. Sama elamust võttis ära ka ühe näitleja mitmes rollis olemine. Saan aru, et lühiepisoodi jaoks ei ole põhjust eraldi näitlejat tööle ajada, aga see on üks pisiasi, mis tekitab tunde, et nad seal laval lihtsalt mängivad. Minu jaoks jäi paraku kahvatuks veidi see tükk. Hinne 7
10.  28.aprill Inishmaani igerik Teater Ugala
• autor Martin McDonagh
• lavastaja Diana Leesalu
• Osades Aarne Soro, Alden Kirss, Andres Tabun, Garmen Tabor (külalisena), Jass Kalev Mäe, Luule Komissarov, Margaret Sarv, Riho Kütsar ja Terje Pennie
• Iiri kaasaegse dramaturgia elava klassiku Martin McDonagh’ tragikomöödia viib vaataja 1934. aasta Iirimaale, kus pisikesel Inishmaani saarel keerleb elanike elu ümber väikeste rõõmude, suurte kuulujuttude ja karmide tõdede. Kuid isegi kõige väiksemas paigas põletavad suured unistused inimeste hingi. Noor poiss Billy, kelle keha on väeti, aga süda suur, ihkab midagi enamat – pääseda välja kitsa kogukonna ahistavast üksluisusest ja leida tee suurde maailma. 
  See on lugu lootustest ja pettumustest, sõprusest ja julmusest, inimlikust üksindusest ning omal kummalisel moel ka armastusest. 
• 
  
  
  
  
• Väikese kogukonna elu tragöödia komöödia võtmes. Tegelikult oli lugu traagiline, kuid naerda sai rohkem kui mõne komöödia jooksul. Ja tõesti tasemel naljadele, karekteritele ja olukordadele. Loo keskmes on vigane orb poiss oma igatsuste, tunnete, vajaduste, armastusega. Ugalal tundub viimasel ajal olema repetuaaris palju etendusi, kus on keegi vigane või on tegemist vanade inimestega ja pean märkima, et need on Ugala kõige tugevamad etendused olnud ka! Selles loos on lisaks vigasele poisile ka vaimse erivajadusega noormees ja kui ta hakkas laval esimestes stseenides mängima, siis tundus, oi kui tuttav see kõik ning lõpuks mõtlesin välja, ta mängis nii täpselt seda nagu tegelikult oligi üks minu tuttav vaimse erivajadusega noormees. Lisaks eid kõik väga tugevalt mängitud karakterid. Kõik olid nii usutavad, et nad olid need, mitte ei mänginud neid! Aarne Soro oli täpselt see uudishimulik klatsimoor, kes käib talust tallu ja räägib uudiseid, kuid kuna ühel väikesel saarel ja kogukonnas pole ju pidevalt midagi huvitavat toimumas, siis tuleb killukesest teha suur uudis ning killukeste korjamiseks on vaja pidevalt oma nina kuhugi toppida või salaja pealt kuulata või kedagi pinnida, et ta ära räägiks. Ka kõik teised olid täpselt piiri peal usutavad karakterid, sammuke veel ja oleks üle ääre läinud, seega väga tugev lavastajatöö, et seda ei teinud. Üks kindlasti topi jõudev etendus taas. Hinne 10. 

Kokkuvõte: 10 etendust (aasta algusest 28)

ballett 1, ooper 2, draamanäidend 7

Ugala 4, Rakvere Teater ja Leedu ROB 2, Läti ROB ja Temufi 1 

piletitele kulus 256.44 keskmine pilet 25.64 

Lugemise kokkuvõte aprill 2026

 

Raamatuid: 23

Lehekülgi: 5560
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 179
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 242
 
Kõige õhem raamat: 77
Kõige paksem raamat: 429
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 5
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 2
. Ulme: 3
. Eesti Raamat: 4 
. Petrone Print: 0
. Klassika: 1
. Lapitekk: 0

Väljakutse vabasid loetud: 8

Loetud kirjanikke: 21
Enim loetud kirjanik: Katja Reider ja Sabine Bohlmann (2)
meesautorid: 8
naisautorid: 15
mõlemad: 0 
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 10
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat, Rahva Raamat ja Ersen (4)
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: USA (9) 

Vanim raamat ilmunud: 1941
Uusim raamat ilmunud: 2026 (13 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 2
Raamatukogust laenatud: 21
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 9
noortekirjandus: 0
täiskasvanutekirjandus: 14

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 10
ulme, fantaasia, õudusjutt 1
populaarteadus 3
olustikuline proosa 1
muinasjutt, lastejutt 7
armastus, naistekas 1


Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8.09

10-12 palli saanud raamatud:

Kaasaru 

Veidrad pildid 

Iial ei tea, kelle torm kohale kannab

23./82. Sissetungija

Autor: Freida McFadden

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Foorum (Krimiraamat) 2026

269lk./5560lk./ 19744lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne

Autor keskendub selles pingelises loos küsimusele, kui kaugele on üks tüdruk valmis ellujäämise ja enda päästmise nimel minema. Ei tohiks küll ära rääkida (edasi loe omal vastutusel), aga lõpp on positiivne, või siis osade tegelaste jaoks positiivne. Samas ma ei saa aru, miks viimasel ajal kirjanikud sedavõrd palju on hakanud laste vastast vägivalda oma raamatutes, eriti krimides ja psühholoogilistes põnevikes kujutama. Kas ma varem lihtsalt ei sattunud sedavõrd sellel teemal lugema või nüüd ühiskond räägibki sellest aina rohkem (ma loodan, et mitte selles, et seda ongi päriselus nüüd enam) ning seetõttu jõuab see teema ka enam ja enam kirjanike töölauale. Igatahes siin oli terve raamat seda räigelt täis. Aga nagu juba ühes õiges loos peab olema, lõpp on korras ja positiivne. Loodetavasti on positiivne lõpp ka päriselus samamoodi kannatavatel lastel ja tulevikus on asi muutunud sedavõrd positiivseks, et see teema on täiesti maas, nii kirjanike näppude alt kui päriselus. Casey metsamaja ei ole orkaanikindlaks ehitatud. Katus vappub, tuled vilguvad ja tormituul õõtsutab pahaendeliselt välisukse ees kasvavat puud. Kuid teda paneb palju rohkem muretsema tüdruk, kelle ta oma köögiakna taga luuramas leiab. Raamat oli pingeline ja ega ma kõiki tükke ei suutnudki enne paika saada kui kirjanik selle päevavalgele ise tõi, sest see pilt, mis lugedes tekib ei ole päris õige, ikka peab nii mõnigi keerdpunkt sees olema, nagu sellel autoril on kombeks. Ja positiivne on ka see, et ma pole sellelt autorilt veel ühtegi kehva raamatut lugenud. On need, mis meeldivad rohkem ja need, mis meeldivad veidi vähem, aga mitte ükski ei ole olnud kehv või igav. 

teised loetud raamatud:  

Koduabiline 

Allüürnik 

Kokkupõrge 

10 küsimust tuleviku lävel

22./81. Tehisaruks valmis? 

Autor: Alberto Monteverdi

Tõlkija: Anu Jõesaar

Kirjastus: Otto Wilhelm 2026

135lk./5291lk./19475lk.

 

Tehisaru on meie ellu tulnud, et jääda. Aga kuidas sellega koos elada ja kas see aitab meil oma elu paremaks muuta? Eelkõige põhikooliõpilastele, aga ka kõigile täiesti alustajatele mõeldud lihtne raamat, mis arutleb kümne olulise küsimuse ümber, et selgitada mis see tehisaru ikka on, kuidas see toimib, miks vahel eksib, kuidas ja millega saab aidata, millised on ohud. Ja lõpuks veidi ka, mis tulevik võiks tuua. Tutvustatud on mitmeid tehisaruga suurelt ülemailmselt seotud inimesi läbi kogu ajaloo. See ei ole õpetus kuidas tehisaru kasutada, see on pilt ümber tehisintellekti, selgitamaks, mis see üldse on. Mõeldud lastele, kuid täitsa asjalikult nagu suurele inimestele selgitatud, vaid veidi lihtsamas sõnastuses. Kartsin, et on rohkem titalik, aga päris hästi ja asjalikult kirjutatud. Äsja lugesin just raamatut Kaasaru, mis rääkis samal teemal, aga kuna sihtrühmaks olid täiskasvanud siis hulga pikemalt ja põhjalikumalt. Samas sai selles raamatus peamine kõik, ka mis tolles raamatus oli, ära öeldud. Seega, kes soovib lühiülevaadet, siis ei tasu peljata, et lasteraamat (asendage need koolist rääkivad lihtsalt töö või mingi muu sõnaga). Ühesõnaga mulle meeldis. 

Kui midagi tundub liiga hea, siis on kusagil sünged saladused peitunud

21./80. Sünged saladused

Autor: Katie Garner 

Tõlkija:  Ülle Jälle

Kirjastus: Ersen 2026

344lk./5156lk./19340lk.

Psühholoogiline põnevik, mis keskendub minevikus toimunud sündmustele ja nende mõjule olevikus. Lugu on üles ehitatud nii, et ei anta kohe kogu infot, vaid seda jagatakse järk-järgult. See tekitab pideva küsimuse, mis tegelikult juhtus ja kes räägib tõtt. Pinge ei teki mitte suurtest sündmustest, vaid väikestest detailidest, vihjetest ja sellest, kuidas tegelased üksteist tajuvad. Suhted on keerulised ja sageli on tunne, et keegi ei ole täielikult aus. See hoiab loo liikumas isegi siis, kui otseselt eriti ei juhtu. Tegelased on pigem realistlikud, olulisem on rohkem nende käitumine ja varjatud motiivid kui sisemine olemine. Tekst ei ole liialt keeruline ega kirjeldustesse uppuv, mis teeb lugemise kiireks. Saladuste kihistamine ja järkjärguline paljastamine hoiab huvi üleval. Samas on kohti, kus võib varakult aimata, et lõpus peab veel nii mõnigi keerdkäik tulema. Lõpplahendus seob siiski enamiku tükkidest kokku. Kuigi päris lõpp oli minu jaoks veidi liiga kunstlik. Ja ka vahepeal oli veidi ebausutav käitumine nii mõnegi tegelase osas. 
See raamat sobib lugejale, kes otsib kergesti loetavat psühholoogilist põnevikku, kus keskmes on saladused, usaldus ja mineviku varjud, kuid mis on üsnagi laibarohke ja keskmisest verisem lugu. 

Üksi ja alasti - seiklus alaku!

20./79. Dušimaa. Needuse murdmine

Sari: Dušimaa  

Autor: Nat Amoore 

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

206lk./4812lk./18996lk.

Lugemise väljakutse 2026: 23. Maakera kuklapoolel - Austraalia või Uus-Meremaa autor

Üks igati tore ja vahva laste seiklusfantaasia. Üks nendest lasteraamatutest, mis jätab lugemisel kerge ja hea tunde, kuid ei jää ainult nalja või seikluse tasemele. Fantaasiaromaan, mis sobib hästi nooremale lugejale ja pakub korraga nii põnevust kui ka väikest mõtteainet. Loo keskmes on poiss, kes satub üsna ootamatult seiklusesse. Kõik saab alguse täiesti tavalisest olukorrast kus ta läheb duši alla ja soovib lihtsalt olla eemal oma väikesest tüütust vennast. Järgmisel hetkel leiab ta end aga täiesti teistsugusest maailmast, ilma igasuguse ettevalmistuseta ja veel lisaks sellisena, nagu ta duši alla minnes oli. Täiesti alasti. See ootamatu pööre annab loole kohe alguses humoorika ja veidi absurdse alguse. Edasi muutub lugu seikluseks, kus ei puudu ohtlikumad olukorrad ega ootamatud lahendused. Samas jookseb kogu loo taustal üks selge mõte. Kui lihtne on igapäevaelus pidada kodu ja perekonda tüütuks, kuid kui need kaovad, muutub soov tagasi jõuda väga tugevaks. Kodutunne ja turvalisus saavad loo käigus üha olulisemaks. Raamat ei piirdu ainult seiklemisega, vaid puudutab ka seda, kuidas inimesed kipuvad teisi parandama isegi siis, kui tegelikku probleemi parandatav ise ei näe. Samas jääb kõlama mõte, et igaüks võib elada oma eripäraga ja see on täiesti normaalne. Peategelane on poiss, kuid raamat sobib lugemiseks nii poistele kui tüdrukutele. Stiil on lihtne, tempo kiire. Mõnus ja kerge vahepala, mis pakub fantaasiat, nalja ja südamesoojust.   

Neli väikest nõida ja võlumets

18./77. Tüdruk nimega Willow
Sari: Willow #1

Autor: Sabine Bohlmann 

Tõlkija: Kadi Eslon

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

254lk./ 4338lk./18522lk.

 

19./78.  Tüdruk nimega Willow. Metsasosinad

Sari: Willow #2

Autor: Sabine Bohlmann 

Tõlkija: Bibi Raid

Kirjastus: Rahva Raamat 2024

268lk./ 4606lk./18790lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill:  fantaasia - maailm

Laste fantaasiaraamatute sari, mis viib lugeja otse võlumaailma, kus loodus ja maagia on omavahel tihedalt seotud. Lugu algab tüdrukust nimega Willow, kes elab koos oma isaga. Tema ema on surnud, kuid see ei muuda raamatut süngeks. Ühel hetkel pärib Willow oma (vana)tädilt ("nii vana ma nüüd ka ei ole" ja seepärast tüdruk kutsub teda tädiks) metsa, mis esialgu tundub tavaline pärandus, kuid peagi selgub, et tegemist on võlumetsaga. Veelgi enam, tema tädi oli tegelikult nõid ja Willow on saanud päranduseks ka tema maagilised võimed. Võlumetsaga seotud maailmas ei piisa aga ühest nõiast. Et mets ja selle tasakaal püsiksid, on vaja nelja nõida. Willowi tädil oli kunagi kolm kaaslast, seega peab Willow leidma endale kolm sõbrannat, kellest saavad tema kaasnõiad. See ülesanne ei ole lihtne, sest õigete inimeste leidmine nõuab aega, usaldust ja juhuseid. Raamat keskendubki suurel määral sellele teekonnale, kuidas Willow ja tema uued sõbrad üksteist leiavad ning õpivad koos tegutsema.

Esimeses osas on fookus peamiselt nõiaks saamise teekonnal ja võlumetsa päästmise missioonil. Teises osas jätkuvad nende seiklused juba kindlama nelikuna. Nüüd seisavad nad silmitsi uute probleemidega, mis vajavad lahendamist, ning nende ühiselt kasvanud jõud pannakse taas proovile. Tüdrukud ise on väga erinevad, igaüks oma iseloomu ja tugevustega. Just see teeb nende koostöö huvitavaks, aga toob kaasa ka arusaamatusi ja naljakaid äpardusi, mis on algajate nõidade puhul igati loomulikud.

Raamatud on kirjutatud lastepäraselt ja kergesti jälgitavalt, neis on huumorit, seiklust ja ka põnevust. Loodus ja maagia on tihedalt põimunud, mis võib eriti köita väikeseid lugejaid, keda huvitavad metsad, loomad ja nõiakunst. Need lood sobivad hästi umbes kümneaastastele tüdrukutele, aga ka kõigile teistele, kellele meeldivad sõprusest, loodusest ja maagilistest seiklustest jutustavad fantaasiaraamatud. 

Reisijuht Eesti legendide maale

17./76. Eesti põnevad legendid ja pärimused

Autor: Jaak Juske 

Kirjastus: Pegasus 2025

120lk./4084lk./ 18268lk.

 

See raamat jõudis minu lugemislauale tänu uudishimule. Ei, mitte uudishimule selle raamatu vastu, vaid uudishimule kuidas töötavad miniraamatukogud, mis hiljuti pandi kolme kohta Tallinnas (Ülemiste, Rocca Al Mare ja Tondiraba). Töötas hästi. Ja kui ma niigi olen pidevalt hädas, et raamatud kleepuvad näppude külge igalt poolt kust neid tasuta kas alaliselt või ajutiselt omale koju saab viia, siis nüüd on veel ühed lõksud linnas, kust ei saa kuidagi niisama mööda minna. 

Raamat on suunatud lastele. Lood on lühikesed ja lihtsad. Üks legend siin, teine seal ning juba oledki Eesti eri nurkades ära käinud. Mulle meeldis, et valik katab Eestit üsna ühtlaselt, nii et tähelepanu ei jää ainult Tallinnale ja Tartule, vaid sisse on toodud ka väiksemad kohad. Mõni lugu on muidugi selline, mida peaaegu igaüks on kunagi kuulnud. Teised on natuke vähem tuntud, kuid päris võõrast tunnet mul ei tekkinud, sest olen neid pärimusi aja jooksul üsna palju lugenud. Aga lastele on kindlasti väärt raamat ja uued teadmised. Legendid ei sünni päris tühja koha pealt. Neil on tavaliselt mingi algimpulss, olgu see mõni sündmus, maastikuvorm, kummaline hoone, seletamatu juhtum või lihtsalt vajadus maailma enda jaoks lahti rääkida. Aja jooksul lood muutuvad. Midagi unustatakse ära, midagi lisatakse juurde ning üleloomulikud seletused tekivad sageli just seal, kus päris põhjus on kaduma läinud või kus nähtut on mõistetud valesti. Sellest hoolimata aitavad need lood tajuda, kuidas inimesed eri aegadel mõtlesid ja mida nad oluliseks pidasid. Isegi siis, kui lugu on tänapäeva mõttes täiesti ebareaalne, ütleb ta midagi päris olulist selle koha või selle kogukonna kohta. Kui nüüd päris aus olla, siis minule jäi see raamat natuke lahjaks. Põhjus ei ole selles, et lood oleksid igavad või halvasti valitud. Pigem on asi selles, et ma ei kuulu sihtrühma. Kui sul on juba hulk pärimuslugusid peas olemas, siis ei tule siin väga palju üllatusi. Lapsele on see väga sobiv. Ta saab kiiresti kätte loo tuuma, saab tunnetuse, et Eesti on täis kummalisi ja põnevaid paiku, ning võib-olla tekib tal sealt edasi soov küsida juurde või mõnda kohta päriselt vaatama minna. Tegelikult olekski väga hea mõte kasutada seda raamatut reisijuhina ja lugeda perereisi ajal just neid lugusid just nendes kohtades. Kindlasti on siis muljed ja tunded hulga teravamad kui ainult raamatut kodus lugedes. 

 

Pärast surma on ühel kanda süü, teisel häbi

16./75. Post Mortem

Sari: Rekke/Vargase krimisari #3

Autor: David Lagercrantz

Tõlkija: Kadri Papp

Kirjastus: Varrak 2026

328lk./3964lk./18148lk.

Lugema hakates sain aru, et tegu on sarja kolmanda raamatuga. Lugemist see otseselt ei takistanud, sest toimis ka iseseisvalt. Küll jäi uurijapaari taust kohati veidi segaseks, mitte küll nii, et see oleks segama hakanud, pigem, et tekkis tahtmine rohkem teada saada. Just seetõttu plaanin nüüd ka kaks esimest osa ette võtta, siis saab kogu pilt paremini kokku ja selgemaks.

Professor Hans Rekke lauale jõuab vana lahendamata juhtum. Kakskümmend aastat tagasi Baskimaal peksti noor naine jõhkralt surnuks ja tema kehale jäeti kummaline märk. Rekke ja tema paariline Micaela Vargas hakkavad seda juhtumit lahti harutama ning üsna ruttu ilmneb, et üksik juhtum ei pruugi olla sugugi nii üksik. Uurimise käigus tekivad seosed naiste tapmistega Taanis ja Soomes ning õhku jääb küsimus, kas nad on sattunud sarimõrvari jäljele või on tegu millegi veel keerulisemaga. Jäljed viivad üllatavalt otse Stockholmi kirjanduselu siseringi. Uurimise käigus hakkatakse erinevaid niite kokku sõlmima, samal ajal tekib tunne, kas ikka kõik on tõmmatud õigest kohast ja kas sellesse võrku jääb lõpuks õige inimene. Keerdkäike on piisavalt ning need ei tundunud mulle pelga trikina, vaid hoidsid pinget üleval ja sundisid ise kaasa mõtlema.

Lugu jookseb paralleelselt kahes ajas. Üks liin viib kakskümmend aastat tagasi Hispaaniasse ja teine püsib olevikus Rootsis. Paljud detailid ja vihjed jäid siiski varju kuni üsna lõpuni. Kes on kes ja mis on mis, eriti ühe salapärase tegelase puhul, kelle kohta kasutati Hispaanias hüüdnime, mitte pärisnime. Ei saadudki anda, sest siis oleks ju kohe selge pilt olnud ja süüdlane teada, vähemalt lugejal, aga arvatavasti ka uurijatel. Mulle täitsa meeldis see raamat. Minu jaoks oli tunduvalt parem kui need teosed, millega Lagercrantz proovis „Lohetätoveeringuga tüdruku“ maailma edasi kirjutada. Siin oli tal selgelt rohkem ruumi teha oma asja ja see mõjus loole hästi, sest kui autor saab algusest peale ise oma tegelased ja süžeeliinid üles ehitada, siis tundub tervik loetavam ja kindlam. Küllaltki põnev krimi, mis hoidis pinget ja nüüd on siis vaja ka kaks esimest raamatut läbi lugeda. Nagu neid vaja lugeda raamatuid veel vähe ootel oleks. Raske on see lugemise sõltlase elu ikka. 

Jaapanlik viis leida oma elumõte

15./74. Ikigai - jaapanlik viis leida oma elumõte

Autor: Ken Mogi

Tõlkija: Maret Nukke

Kirjastus: Tänapäev 2026

151lk./3636lk./17820lk.

Ikigai on minu jaoks endiselt selline asi, millest vist väljaspool Jaapanit ja jaapanlaseks olemist lõpuni aru ei saa. Varem olen ikigaist lugenud raamatuid, mis olid kirjutatud välismaalaste poolt, ja kuigi sealt sai mõtteid, jäi alati midagi puudu. Seekord lugesin siis jaapanlase kirjutatud raamatut ja see meeldis mulle rohkem kui eelmised. Just sellepärast, et autor on ise jaapanlane ja räägib sellest seestpoolt, mitte kõrvalt vaadates. Vahepeal oli mul lugedes tunne, et jutt läheb ikigaist eemale ja triivib mujale, kord harjumuste juurde, kord tähelepanu ja igapäeva pisiasjade juurde ning ma juba mõtlesin, et nüüd läks asi laiali. Aga peatükkide lõpus oskas autor alati mõtted jälle kokku võtta ja näidata, et ta tegelikult räägib ikka samast asjast. Lihtsalt ikigai ongi selline laialihaarduv ja natuke udune teema, mida ei saagi panna ühte lühikesse definitsiooni ja valmis õpetusse. Ja eks see ongi põhiprobleem, kui püüda seletada midagi inimestele, kes ei ole selle mõtteviisi sees üles kasvanud. Kui asjal ei ole täpset piiri ega ühte õiget selgitust, siis tulebki rääkida ringiga ja tuua näiteid, kuni lõpuks hakkab midagi aimatavalt kohale jõudma. Mina sain sellest raamatust just tunde, et ikigai ei ole üks suur elumuutev leid, vaid pigem viis vaadata oma elu nii, et tähtsaks saavad ka väiksed asjad. Mingil määral ehk mõistan, aga ma arvan, et seda ongi raske raamatuga selgitada, eriti kui pole Jaapani eluolu oma silmaga näinudki. 

Leida pea või kaotada pea

14./73. Valede org

Sari: Uskumatud lood Baskerville Hallis #3 

Autor: Ali Standish 

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Varrak 2026

303lk./3485lk./ 17669lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: Fantaasia - maailm

 

See on minu meelest hästi tore ja hoogne laste fantaasiasari, mis sobib üllatavalt hästi ka täiskasvanule, kui meeldib kerge, aga samas üsna realistlik fantaasia. Mulle meeldib selle sarja juures, et siin on palju tuttavaid nimesid. Tegu on seikluslikuks looks kasvava maailmaga, kus reaalselt kunagi elanud tegelased ja kirjanduslikud kangelased on kokku põimitud nii, et see tundub omal kummalisel moel usutav. Selles osas on keskseks objektiks messingpea, mis peaks nägema ja teadma kõike. Just see annab loole erilise pinge, sest kui miski teab minevikku, olevikku ja tulevikku, siis tekib kohe küsimus, kelle käes see on ja mida selle teadmisega tehakse. Kui antakse teada traditsioonilisest esimese aasta õpilaste väljasõidust Järvedemaale, muutub lugu kiirelt teravaks. Vana vaenlane Dinah Grey saadab ähvarduskirja ja pakub välja vahetuskauba Arthuri õe Mary vabastamiseks. Arthur peab end sokutama Dinah’ spioonina Holmesi eelseisvasse juurdlusse ning viima messingpea naisele, kes paistab parajasti välja nagu tüdruk. See seab Arthuri väga keerulisse olukorda, sest oma õe päästmiseks peab ta käima tõe ja vale vahel mööda peenikest rada ning mida edasi, seda rohkem on tunda, et hind võib kujuneda kõrgemaks, kui ta alguses ette kujutab. Mulle meeldis, et raamat ei tee sellest pelgalt põnevusjuttu pea otsingutest, vaid laseb tunda, kui raske on ühel lapsel valida, kui ühel pool on sõprus ja usaldus ning teisel pool kallis õde, kelle kaotuse hirmu tõttu justkui ei tohi kellelegi rääkida. Tekib pidev sisemine küsimus, kas usaldada oma sõpru või mitte, kas vaikida või rääkida ja kas üldse on olukordi, kus kõigi jaoks saaks korraga õigesti valida. Seiklus ise on pöörane ja tempo on hea, kuid minu jaoks on selle osa üks tugevamaid külgi just seesama valikute pinge, mis hoiab loo emotsionaalselt elus ka siis, kui sündmused muutuvad üha fantastilisemaks. Autor segab omavahel päris ajaloost ja kirjandusest tuttavaid kujusid ning paneb nad osalema peadpööritavates olukordades nii, et see ei lähe liiga totraks. Lisaks keerutab loos ringi ka lohe, kes mõnikord aitab ja mõnikord toob sekeldusi, ning see lisab mõnusa ettearvamatuse. Sellesse ossa on põimitud ka mitmeid inglise luuletajaid. See sari on seda tüüpi fantaasia, mis on lastele haarav, kuid täiskasvanulegi loetav, kui tahad midagi kerget, kuid piisavalt nutikat ja põnevat.  

Politsei koer lahendab kõik kuriteod

12./71. Komissar Käpp. Kuhu nina viib

13./72. Komissar Käpp. Kadunud kaelakee 

Sari: Komissar Käpp #1 ja #2 

Autor: Katja Reider

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Koolibri 2025

77lk. + 77lk. /3182lk./17366lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse aprill: lasteraamat

Need raamatud olid mul juba varem silma jäänud ning nüüd oli tõesti hea põhjus selle väljakutse raames ette võtta. Mõlemad lood on lihtsad, lühikesed ja selged, nii et sobivad suurepäraselt ka neile lastele, kes alles harjutavad iseseisvat lugemist või ette lugemiseks. Teksti kõrval on palju ilusaid värvilisi pilte, mis hoiavad tähelepanu ja annavad loole mõnusa hoo. Peategelane on politseikoer, komissar Käpp, kes on korraga tark, tähelepanelik ja vajadusel ka piisavalt hirmuäratav, et pahategijad end ebamugavalt tunneksid. Mulle meeldis, et Käpp ei lahenda asju võluväel, vaid just oma koeraliku loogika, tähelepanu ja hea haistmisega. Ülekuulamisel oskab ta märgata pisidetaile, nuuskida välja kahtlase koha ja panna asjad omavahel klappima. Kui olukord nõuab, oskab ta ka kurja koera mängida täpselt nii palju, et kord majja saada. Samas on ta väga sümpaatne tegelane. Ta on hea, rõõmsameelne ja lastega seltsiv. See annab raamatutele turvalise tooni ka siis, kui loos on väike müsteerium või mõni kahtlane tegelane. Mõlemad raamatud on eraldiseisvad, nii et neid saab lugeda mistahes järjekorras ja iga kord tekib väike detektiivitunne, mida lapsed tavaliselt väga naudivad: mis kadus, kuhu see kadus, kes varastas, kellel oli võimalus ja kuidas lõpuks kõik laheneb. Need kaks raamatut jätsid mulle sümpaatse mulje. Kerged, heatujulised, kenad lasteraamatud. Mina loeksin Komissar Käpa seiklusi edaspidigi kergeks kiireks vahepalaks mõnel väsitaval õhtul.  

Idee, kuidas taaskasutada vanu riideid

11./70. Vanade riiete surnuaed

Sari: Karavani detektiivi lood #4

Autor: Marje Ernits 

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

188lk./ 3028lk./ 17212lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026: veebruar Eesti 

 

Karavani detektiivi sarja uus osa. Iga sarja uus osa paneb mind taga igatsema sama autori Ira Teveri krimilugusid, mis mõjusid kuidagi haaravamalt ja usutavamalt kui Karavani detektiivi omad. Selles osas satub Aadi Lumiste appi oma tundmatutele sugulastele ning juba algus tõotab kõhedat ja omapärast juhtumit, sest nende pisut kummaliselt põllumaalt leitakse kohaliku naise surnukeha. Põllu teeb eriliseks perenaise veider kaltsumajanduse maailm, sest ta on rajanud sinna omamoodi surnuaia, kus puidust ristidele ripuvad kasutatud riided. See idee on tegelikult pätsatud sarnasest surnuaiast Soomes. Visuaal on meeldejääv ja natuke kõhedust tekitav. Uurimise käigus läheb lugu hullemaks, kui Aadi sugulaste talust leitakse salajane tuba, mille olemasolust keegi justkui teadlik ei olnud, ning sealt omakorda kaks mumifitseerunud surnukeha. Sealt edasi hakkavad mineviku saladused tasapisi hargnema ja nagu krimile kohane, kui tuleb laipu juurde, tulevad seosed ja tulevad ka perekonnaliinid, mis ei ole sugugi nii sirged, nagu algul paistab. Just siin tekkis mul lugedes suurim raskus. Mingil hetkel läks mul nii segi, kas jutt käib esimesest laibana leitud naisest või hoopis tema emast, ning milline mees oli millise naisega seotud ja kes on kelle laps tegelikult. Vahel ongi põnev, kui lugu nõuab tähelepanu ja paneb kaasa mõtlema. Siin aga infokillud ei haakunud minu jaoks piisavalt selgelt üheks pildiks. Lisaks jäi mulle mõned lahendused ja asjaolud veidi kahtlaseks. Mõni käik ei tundunud päris usutav ja mõni kokkusattumus oli minu jaoks liiga mugav, et päriselt rahuldust pakkuda. Võib olla on see ka ootuste küsimus, sest ma läksin seda raamatut lugema tahtmisega kirjutada positiivne arvustus, eriti kuna algidee riiete surnuaiast oli intrigeeriv ja andis lootust millegi erilise peale. Paraku jäi üldmulje minu jaoks ebaühtlaseks. Häid elemente oli, kuid tervikuna oli mul vahepeal tunne, et lugu libiseb käest ja pinget asendab segadus. Lõpuks sobitub see lugemine mul siiski eelmiste kuude väljakutsetega, sest tegu on naisautoriga (märts) ja tegu on ka eesti autoriga (veebruar). Lihtsalt seekord ei olnud see raamat päris positiivsust tekitavalt mulle meelepärane.  

Pildid, mis lahendavad kuritegusid

10./69. Veidrad pildid

Autor: Uketsu

Tõlkija: Margit Juurikas

Kirjastus: Tänapäev 2026

263lk./2840lk./17024lk.

Jaapani krimi, aga mitte selline, millega harjunud olen. Pigem kummaline psühholoogiline mõistatus, mis  paneb tavalised asjad tunduma korraga kahtlased. Juba algusest on tunda, et siin ei ole ainult kes tegi ja kuidas tegi, vaid õhustik, kus näiliselt süütud detailid hakkavad ühel hetkel omandama hirmutavat tähendust. Esmapilgul tundub, et raamatus on mitu eraldi lugu, justkui eri juhtumid või eri killud, mis omavahel ei haaku, ja see tekitab alguses isegi kerge segaduse. Mis on eesmärk, kuhu see kõik viib. Aga mida edasi, seda selgemaks saab. Detailid hakkavad ükshaaval omavahel kokku sobituma ning lõpuks, päris viimases peatükis, vajub kogu pilt paika ja selgub, et tegelikult on see olnud algusest peale üks lugu, lihtsalt eri nurkade ja tegelaste poolt nähtud. Väga suurt rolli mängivad siin pildid, nii laste kui täiskasvanute joonistused, mis ei ole pelgalt ilus lisand teksti kõrval, vaid päris vihjed. Vihjed, mille kaudu lahendatakse nii mõnigi lugu, nii mõnigi mõrv. Mulle meeldis, et pildid ei ole üheselt mõistetavad. Need ei ütle otse välja, mis toimub, vaid sunnivad vaatama, oletama, tõlgendama ja sisuliselt mõistatama, mida joonistaja sellega öelda tahtis. Mõnes episoodis ongi just pildi lahtimõtestamine see, mis toob lõpuks lahenduse lähemale, aga see ei juhtu nii, et näed, siin on vastus, vaid pigem nii, et keegi taipab, mida on pildilt seni valesti vaadatud või mis tähendus on jäänud märkamata. Ja lugeja on selles protsessis paratamatult kaasas tahtes ise ette jõuda, proovides ära arvata, mis seos kuhu viib, kuidas üks näiliselt tühine detail teisega kokku klapib. Kui see ei õnnestu (ja ausalt öeldes ei õnnestunud mul enamasti), siis on hea, et raamatu tegelased teevad selle töö lõpuks siiski ära. Nii saab lugeja lahenduse teada, aga säilib ka tunne, et teekond oli oluline, mitte ainult lõpp. See, kuidas murdunud psüühikad ja lahendamata asjad moodustavad omamoodi võrgu, kus õud ei tule mitte niivõrd verisest tegevusest, vaid arusaamisest, et inimesed võivad kanda endas midagi väga viltust ja varjata seda täiesti tavaliste žestide, sõnade ja piltide taha. Mulle väga meeldis. See oli krimi mõttes värske, teistsuguse rütmiga ja põnev, selline raamat, mis tõestab, et mõnikord võib olla kõige õudsam just see, mis või kes näeb välja süütu ja kahjutu. 

Elust ja tööst tehisaruga

9./68. Kaasaru. Elust ja tööst tehisaruga

Autor:  Ethan Mollick

Tõlkija: Janika Kuusik

Kirjastus: Rahva Raamat 2025

231lk./ 2577lk./16761lk.

Raamat kutsub rahulikult ja praktiliselt mõtlema kuidas kasutada tehisaru potentsiaali. Autor rõhutab, et tehisaru võib olla võimas mõtlemist toetav tööriist, kuid ainult siis, kui me ei loovuta talle oma otsustusvõimet. Me võime masinalt õppida, aga ei tohi lasta end eksiteele juhtida. Kui kasutada, siis mitte pelgalt katsetamise pärast, vaid mõtestatult ja eesmärgiga. Mulle meeldis, et raamat ei ole klassikaline õpime promptimist käsiraamat. Autor ei jaga näpunäiteid kuidas juturobotile täpselt küsimusi kirjutada või millist nuppu vajutada, vaid räägib hoopis sellest, milleks on seda kõike mõistlik kasutada ja kuidas sellest päriselt suuremat kasu saada. Maailmast, mis on vägagi lai ja mille piire keegi veel ei tea, ei inimesed ega tehisaru isegi. Autor küsib huvitavaid küsimusi, nagu kellele sellest rohkem kasu on. Kas neile, kelle oskused on tagasihoidlikumad, või neile, kes on niigi võimekad. Siin ei tule lihtsat ühest vastust, sest kasu sõltub suuresti sellest, kas tehisaru asendab inimese mõtlemist või toetab seda.  Just see kaasaru idee, et tehisaru võiks olla partner mõtlemises, assistent, on see mida ka mina alati rõhutan oma koolitustel. Raamatus on ka arutlus selle üle, et tehisaru võimete piirjoon ei ole sirge, vaid siksakiline. Mõnes asjas saab ta hakkama üllatavalt hästi, paremini kui inimene, aga teises kohas ta jääb lausa lapsele alla. See on oluline meeldetuletus eriti algajale kasutajale, sest tehisaru oskab eksida väga enesekindlalt ja just see usutav toon võib valvsuse maha võtta. Mollick räägib selgelt ja arusaadavalt ka kallutatusest. Sellest, kuidas tehisaru vastused ei sünni tühjusest, vaid peegeldavad andmeid, mille pealt ta on õppinud ning valikutel, mis on treenimisel tehtud. See teema on korraga põnev ja natuke kõhe, sest sunnib märkama, kuidas näiliselt neutraalne vastus võib tegelikult olla suunatud. Näiteks, et kui paluda tehisarul öelda üks suvaline number ühest sajani, siis tuleb väidetavalt teistest sagedamini välja 42. Ulme ja Douglas Adamsi austajatele teada number, aga samas ka hea näide, kuidas suvalisus ei pruugi tehisaru puhul olla päris see, mida me eeldame. Selles raamatus on mitmeid mõtteid, millega ma olen kas täiesti nõus või kuhu olen oma senise kasutamise jooksul ise jõudnud. Mõnes kohas pani autor mind lihtsalt paremini mõtlema sellele, mis mul oli seni pigem tunde tasandil olemas. Tekst on ladus, loetav ja populaarteaduslikus mõttes hästi tasakaalus. Tehisarust võib lugeda ka inimene, kes sellest varem suurt midagi ei tea. Teema puudutab ammu juba kõiki, mitte ainult kasutajaid. Mulle meeldis ka autori hoiak, et ta ei esita oma väiteid kivisse raiutuna, öeldes mitmes kohas välja, et selleks ajaks, kui lugeja raamatu kätte võtab, võib see olla juba ajale jalgu jäänud, sest areng on nii kiire. Mina soovitan seda raamatut eelkõige neile, kes tehisaruga veel kokku puutunud ei ole või on alles tutvumise alguses ja tahavad aru saada sellest. Mõtteainet saavad siit ka need, kes juba kasutavad tehisaru, samuti õpetajad ja õppejõud, kellel tekib ikka ja jälle küsimus, kas (üli)õpilane tohib tehisaru kasutada. Minu jaoks oli väga põnev ja huvitav raamat.