Ilusast tüdrukust kasvab ilus naine

10./47. Lihtsalt ilus

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2013

175lk./2135lk./11370lk.

Eesti Raamatu väljakutse 2026 märts: naine

Autoriks naine ja peategelaseks ka naine. Alguses küll alles lasteaias käiv tüdrukutirts, aga raamatu jooksul ta kasvab ja saab nii naiseks kui emaks. Marje Ernitsa raamatud on mul varemgi lugemislauale sattunud. Ta kirjutab inimestest, nende argipäevast, muredest ja rõõmudest, vahel ka valust, mis ei ole sugugi väike. See raamat on täiesti olustikuline proosa, inimestest meie ümber, tavalisest lihtsast perest pärit tüdrukust. Lugu, mis ei püüa olla midagi üleliia suurt, aga mis puudutab just seetõttu, et on nii inimlik, nii tavalisest tüdrukust. Ilusast tüdrukust. Kas üks ilus tüdruk saab elus läbi lüüa lihtsalt iluga, või on ikka palju enamat vaja? On keerulisi suhteid, on valikuid, mida ei ole lihtne teha, ja on inimesi, kes püüavad oma elu kuidagi joonele saada. Ernits oskab kirjutada nii, et tegelased tunduvad päris. Mitte ideaalsed, mitte ülemäära dramaatilised, vaid sellised, keda võiks kohata koolis või tänaval. Lugu ise kulgeb rahulikult. Ei ole suuri pöördeid ega šokeerivaid sündmusi, pigem tasane voolamine, kus iga tegelase sisemaailm avaneb tasapisi. Kuigi lugu ise hõlmab küllaltki pikka perioodi Liivi elust, siis kirjanik ei kiirusta. Ta laseb tegelastel hingata, areneda, otsuseid teha. Oli ka hetki, mis panid mõtlema, miks inimesed teevad vahel valikuid, mis neile endilegi haiget teevad. Raamat ei anna vastuseid, ta lihtsalt näitab ja laseb lugejal ise mõelda. See oli selline rahulik lugemine, mis sobib siis, kui tahad midagi lihtsat, ei midagi üleliia dramaatilist, aga ka mitte liiga kerget. Soovitada võiks seda neile, kellele meeldivad inimlikud lood, realistlik Eestimaa elu, realistlikud tegelased meie ümbruskonnast oma vigade ja heade külgedega.

Kui pimedusel on oma isand, miks siis ka mitte valgusel?

9./46. Valguse Isand

Sari: Öölane 1003 

Autor: Roger Zelazny 

Tõlkija: Neeme Kahusk 

Kirjastus: Elmatar 1997

304lk./ 1960lk./ 11195lk.

Lugemise väljakutse 2026: 18. Üks korralik ulmekas

Üks raamat, mida eelmise aasta ulme väljakutsesse soovitati ja mis on seisnud eelmisest aastast saadik mu öökapil, aga mille sain alles nüüd lõpuks loetud. Kuigi mulle üldiselt ulmeraamatud meeldivad ja ma loen neid üsna palju, siis see ei olnud päris see, mis mulle sobiks. Zelazny on ulmeklassik ja Valguse Isandat peetakse tema üheks olulisemaks teoseks, aga minu jaoks jäi see veidi arusaamatuks. Mitte halvas mõttes, lihtsalt selline tunne, et autor ja mina ei räägi päris sama keelt. Tegelased on justkui jumalad, aga samal ajal ka inimesed, kes kasutavad tehnoloogiat, et end jumalikuks muuta. Kõik on väga sümboolne ja väga teistsugune kui tavaline fantaasia, mida ma eelistan lugeda. Mul oli üsna raske jälgida, mis täpselt toimub ja miks, kes siis nüüd on kes. Vahepeal tundus, et ma loen pigem mingit müstilist eepost kui ulmeromaani. Zelazny kirjutab hästi, seda ei saa kuidagi vaidlustada. Mõned peatükid olid põnevad, aga tervikuna jäi mulje, et ma ei saanud päris pihta, mida autor öelda tahtis. Võib-olla oleks pidanud rohkem süvenema, aga see raamat ei olnud mul see, mille puhul tekib tahtmine peatuda ja mõtiskleda. Pigem tahtsin aru saada, kuhu see kõik välja viib, ja lõpuks tundus, et ma ei saanudki päris vastust. Kui kellelegi meeldib mütoloogia, filosoofia ja ulme kokkusulatamine, siis see võib olla täpselt nende tassike teed. Minu tassike see seekord ei olnud. Samas tema "Needuste allee" oli üks mu eelmise aasta parimatest ulmeraamatutest, mida lugesin. Ka "Üksildane oktoobriöö" meeldis. Seega ehk oli teema minu jaoks vale, mitte kirjanik.

Ajaloo vaatepunktist ei ole sõjad kunagi lihtsad lood

8./45. Pika sõja lühike ajalugu
Autor: Mariam Naiem

Illustreerijad: Julija Vus ja Ivan Kõpibida
Tõlkija: Veronika Einberg

Kirjastus: Helios 2026

104lk./ 1656lk./10891lk.

Lugemise väljakutse 2026: 43. Loe kirjastus Helios raamatut

See raamat on koomiksi stiilis, kuid sisult palju enamat kui lihtsalt koomiks. Tegemist on Ukraina sõja valguses loodud ülevaatega Ukraina ja Venemaa suhetest läbi ajaloo, alates väga varastest aegadest kuni tänapäevani. Autor põimib ajaloolised faktid ja sündmused visuaalselt lihtsasse vormi, mis teeb keerulise teema kergemini mõistetavaks ka neile, kes muidu pikki ajalooõpikuid ei loe. Raamat on üles ehitatud nii, et ajaloo peatükid vahelduvad praktiliste juhistega, mida teha õhurünnaku korral. See kontrast on kõnekas. Ühelt poolt on tegu ajaloolise ülevaatega, teisalt aga väga tänapäevase reaalsusega, mis Ukrainas igapäevaselt aset leiab. See annab raamatule erilise kaalu. See ei ole lihtsalt tagasivaade, vaid ka peegeldus sellest, mis toimub praegu. Kuigi olin Ukraina ajalooga juba üsna tuttav, sest viimastel aastatel on sellest palju räägitud ja kirjutatud, siis selles raamatus on peamised punktid lühidalt ja selgelt kirjas. Raamat põhineb ajalooallikatel ja viited on kenasti raamatu lõpus olemas. Seega ei ole see pelgalt koomiks, vaid pigem lühike ja visuaalselt esitatud ajalooõpik kahe naaberriigi suhetest. Suhetest, mis on olnud keerulised, pingelised ja sageli valusad. Mõlemad riigid näevad oma algust erinevalt. Üks usub, et teine kasvas välja temast, teine väidab sama vastupidises suunas. Ajalugu on sageli tõlgenduste küsimus, kuid viimaste aastate sündmuste puhul ei ole enam võimalik kahelda, kelle territooriumile tungiti ja keda üritatakse hävitada. Demagoogias on üks meie ja ukrainlaste naaberriik muidugi osav, aga faktid on faktid. Selle raamatu tugevus ongi see, et ta teeb keerulise teema lihtsaks, ilma et see muutuks pealiskaudseks. Koomiksi vorm aitab jõuda ka nende lugejateni, kes muidu raamatuid ei viitsi lugeda või kelle keeleoskus ei ole piisav, et süveneda mahukatesse ajalooallikatesse. Seetõttu võib seda raamatut eriti soovitada noortele. See on hea sissejuhatus teemasse, mis on oluline mitte ainult Ukrainale, vaid kogu Euroopale. Raamat on lühike, aga mõjus. See annab ülevaate, paneb mõtlema ja aitab mõista, miks praegune sõda ei ole juhuslik ega ootamatu, vaid pika ajaloolise protsessi tulemus. Ja kui mõni noor lugeja tänu sellele raamatule mõistab paremini, mis maailmas toimub, siis on autor oma eesmärgi täitnud.

Ööpimeduse katte all juhtub nii mõndagi salapärast

 

7./44. Combe Castle’i saladus
Sari: Cherringhami mõistatused #14 
Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat, Krimiraamat 2026

133lk./ 1552lk./ 10787lk.

 

Lapiteki väljakutse 2026 veebruar: Suur väljakutse  32. Raamat, mis on kirjutatud kahe autori partnerluses

 

Tegu on sarja neljateistkümnenda osaga. Kuigi raamatud moodustavad terviku, on iga osa täiesti eraldi loetav ja ei eelda varasemate lugemist. Seekordne lugu kuulub nende hulka, kus kedagi ära ei tapeta. Saladus ei ole verine, kuid siiski piisavalt kahtlane, et Jack ja Sarah kohale kutsuda. Combe Castle ümber hakkavad toimuma kummalised asjad. Lossiomanikud saavad järjest ähvarduskirju, mille eesmärk on nad lossist minema peletada. Loss ise on vana, lagunev ja vajab pidevat hoolt. Pole ime, et mõnele ümbruskonna elanikule on see pinnuks silmas. Mõni näeks hea meelega, et see kaoks või läheks uuele omanikule, kes teeks sellest midagi moodsamat. Teised tahaksid lihtsalt rahu ja vaikust, mida loss oma kohaloluga ei paku. Kui ähvardused muutuvad järjest konkreetsemaks, kutsutakse Jack ja Sarah asja uurima. Nende omavaheline dünaamika ongi üks põhjus, miks seda sarja lugeda. Seekordne juhtum ei ole nende kõige pingelisem, kuid saladus on siiski piisavalt põnev ja ettearvamatu alguses. Ja muidugi lahendavad nad selle ära. Loodan, et ma sellega kellegi jaoks lõppu ära ei rikkunud. Tõenäoliselt arvasid kõik niigi, et saladus saab lahenduse. See ongi muhekrimi võlu. Sa tead, et lõpuks loksuvad asjad paika, aga teekond sinna on mõnusalt kerge. Seda sarja loengi ma pigem peategelaste pärast kui iga konkreetse krimiloo pärast. Jacki ja Sarahi omavaheline suhtlus, nende väikelinna elu, kõrvaltegelaste värvikus ja see soe väikelinna õhkkond ongi see, mis mind tagasi toob. Raamatud on kerged ja kiired lugemisampsud, mida saab ühe õhtuga läbi lugeda. Mõnikord ongi vaja just sellist lugemist, mis ei nõua sügavat keskendumist, vaid pakub mõnusat põgenemist igapäevaelu vahelt. Jään aga järgmist osa ootama, vähemalt 35 raamatut veel ees.

Olematu olematus võiks olemata olla või siiski olemas olla?

6./43. Olematus võiks ju ka olemata olla

Sari: Loomingu Raamatukogu kuldsari 32 

Autor: Artur Alliksaar 

Kirjastus: Kultuurileht 2025

96lk./1419lk./ 10654lk.

Lugemise väljakutse 2026: 42. Raamat, mis on ilmunud Loomingu Raamatukogu Kuldsarjas

Artur Alliksaar (1923–1966) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. Ta teenis Eesti üksustes ja hiljem Relva SSis sõjakirjasaatjana, mis sai hiljem Nõukogude võimu silmis talle saatuslikuks. Kodumaa reetmise süüdistuse alusel oli ta 1958. aastani Siberis vangilaagris. Viimased eluaastad elas Tartus. Eluajal ilmus tal vaid üks raamat, näidend Nimetu saar. Luuletused levisid käsikirjaliselt ja sõprade kaudu. Alles 1968 ilmusid ta luuletused trükis, Loomingu Raamatukogus. Siinses uustrükis on taastatud värsid, mille tsensorid käskisid esmatrüki laost eemaldada. 

Mina kohtusin esimest korda Alliksaare luulega 1980ndate alguses keskkollis, ajal, mil ta oli veel keelatud nimekirjas. Tegemist oli sarjaga, kus igal korral räägiti ühest heliloojast ja ühest luuletajast, kuulati nende muusikat ja loeti luulet. Alguses olid kuulutused koolis avalikult üleval, aga see kord, kus räägiti Alliksaarest, liikus teave ainult nende vahel, kes eelmistel kordadel olid käinud. Peamised korraldajad olid Andres Ammas ja Margus Kasterpalu. See oli aeg, mil Alliksaare nimi kandis endas midagi keelatut. Ja võib-olla just seetõttu jäi see esimene kokkupuude nii eredalt meelde.

Nagu iga luuletaja puhul, on ka Alliksaarel luuletusi, mis kõnetavad rohkem, ja neid, mis kõnetavad vähem. Aga tema puhul on tunda, et ta ei kirjutanud lihtsalt kirjutamise pärast. Tema luule on intensiivne, keeleliselt mänguline, filosoofiline ja sageli ka valus. Ta armastas alliteratsiooni, ootamatuid sõnakooslusi ja filosoofilisi mõttekäike. Ta ei olnud poeet, kes oleks tahtnud lugejale meeldida. Ta kirjutas nii, nagu tema sisemine maailm nõudis. Tema luules on palju valgust ja pimedust, lootust ja lootusetust, ilu ja valu.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 32. lennu üliõpilane Carolyn Veensalu loeb Artur Alliksaare luuletust "Olematus võiks ju ka olematu olla". Artur Alliksaare "Olematus võiks ju ka olematu olla" 

Artur Alliksaare  luuletused ja veel luuletusi. 

Elu kannab kui laseme sellel end kanda

5./42. Elu kannab

Autor: Eva Luure 

Kirjastus: Eva Luure 2024

222lk./1323lk./10558lk.

Lugemise väljakutse 2026: 45. Loe raamatu, mis oli tuttava raamaturiiulil

Eva kirjutab ise oma raamatust: "Raamat „Elu kannab“ on poeetiline sisekaemus, habras ja elujõuline samaaegselt. Võtan lugeja kaasa uurimisrännakutele hingemaastikul, mõnikord liigvalusatesse paikadesse, et näidata teeotsi, viidata, kuidas ilmuvad uued vaateväljad, avanevad võimalused ja sünnib imetabast, kui julgeda muuta vaatenurki ja usaldada Elu. Kingin tabavaid kujundeid, mida mul on õnnestunud neilt rännakutelt kaasa tuua."

Võtsin selle raamatu lugeda, sest tunnen Evat või pigem tundsin teda tema nooruses. Juba siis oli ta loominguline, tundlik ja huvitav isiksus. Seega oli mul loomulik soov lugeda, mida tal on täiskasvanuna öelda, milliseid radu ta on käinud ja milliseid mõtteid ta on kirjutab. See raamat on väga isiklik. Siin on palju tundeid, mõtteid ja elamusi, mida tavaliselt üks eestlane pigem peidab enda sisse või jagab ainult kõige lähedasematega. Eva aga avab need kihid ausalt ja julgelt. Ta liigub sügavast pimedusest kõrgele valgusesse ja tagasi, ilma et midagi ilustaks.

On selge, et seda raamatut ei ole saanud kirjutada korraga. See ei ole ühe hingetõmbega sündinud tekst, vaid aastate jooksul kogunenud ülestähendused, mis on nüüd ritta seatud koos fotodega. Fotod on sageli kunstilised, töödeldud ja väga isikupärased. Need ei ole lihtsalt illustratsioonid, vaid osa loost, osa sellest sisemisest rännakust, mida autor lugejaga jagab. Fotod ja tekst, need kaks toetavad teineteist. Selles raamatus ei ole midagi lihtsat. See ei ole kerge lugemine, mida saab ühe õhtuga läbi sirvida. See tahab süvenemist, aega ja tunnetamist. See on raamat, mille puhul on täiesti loomulik lugeda mõni lehekülg, panna kinni, mõelda, lasta endal settida ja siis tagasi tulla. Meil kõigil on elus nii häid kui ka keerulisemaid aegu, kuid enamasti laseme neil lihtsalt mööduda. Mäletame mõnda hetke, aga harva kirjutame üles, mida me tundsime, mida mõtlesime, mida see hetk meiega tegi. Veel harvem analüüsime ennast sügavuti, vaatame ausalt otsa oma hirmudele, lootustele ja pimedatele nurkadele. Eva teeb seda. Ja kuna tal on oskus kirjutada, sõnu ritta panna ja tundeid tabavalt väljendada, siis on sellest kõigest lugemine huvitav ja emotsionaalne. Ta ei jutusta mitte ainult oma elust, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema enda elu üle. See ongi selle raamatu tugevus. See ei ole pelgalt kellegi teise sisemaailma vaatamine, vaid ka peegel, mis sunnib küsima, kuidas mina ise olen oma elu kandnud ja lasknud elul ennast kanda.

Väljakutse punkt ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mis on tuttava riiulil. Tegelikult on see raamat mu poja riiulil, aga eks me ole ju temaga ka tuttavad. Poja riiulile jõudis see raamat pühendusega Evalt endale, sest mina saingi Evaga tuttavaks just tänu oma pojale. See tutvus sai alguse siis, kui mu poeg oli kümneaastane ja läks näiteringi. Küsisime kodus, kes juhendas. Poiss ütles, et ah, mingi vanamutt oli. Varsti selgus, et selle vanamutt oli kaheksateist aastane. See oli Eva. Vanusevahe hakkas muidugi kiiresti vähenema ja kuna mõlemad on kunsti ja kultuuri inimesed, siis on tutvus ja suhtlus säilinud juba ligi kolmkümmend aastat. Raamat on hästi kirjutatud, aga see on kindlasti selline teos, mida loetakse väikeste ampsude kaupa. See ei ole kiiresti ja korraga loetav. Pigem kutsub see mõtisklema, peatuma, vaatama enda sisse.

Kui kaks parallelmaailmapoissi põrkuvad

4./41. Poiss pööningul, poiss keldris

Autor: Salla Simukka

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2026

192lk./1101lk./10336lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 veebruar: Fantaasia - maailm

Laste fantaasiaraamat, kus peategelasteks on kaks poissi. Mõlemad kolivad uude elukohta ja alustavad justkui uut elu. Erinevad majad, erinevad tänavad, erinevad linnad. Tegelikult ka erinevad maailmad. Autor mängib paralleelmaailmade ideega nii, et see on lapsele arusaadav ja põnev. Ühe poisi majal on pööning, kuid puudub kelder. Teisel on kelder, kuid pööningut ei ole. Üks saab endale toa pööningul, teine keldris. Need detailid tunduvad alguses lihtsalt juhuslikud, kuid muutuvad loo arenedes oluliseks. Ühel ööl avastavad poisid, et sahvriukse taha on tekkinud trepp, mis viib keldrisse, ja pööninguluugi kaudu pääseb järsku täismõõtmelisele pööningule, kuigi päeval oli seal vaid madal tühi ruum. See on esimene märk sellest, et nende maailmades on midagi nihkes. Poisid hakkavad üksteisel külas käima ja saavad sõpradeks. Sõprus tekib loomulikult, ilma liigse pingutuseta. Lapsed leiavad teineteist just siis, kui nad seda kõige rohkem vajavad. Mõlemad on uues keskkonnas, mõlemad otsivad oma kohta ja mõlemad tajuvad, et nende kodudes on midagi, mis ei klapi. Sõprus annab neile julguse uurida, mis toimub. Aga koos sõprusega hakkab juhtuma midagi imelikku. Nende kodudes toimuvad muutused, mis ei tundu enam lihtsalt juhuslikud. Asjad nihkuvad, ruumid käituvad teistmoodi, ja tekib tunne, et majad ise reageerivad poiste omavahelisele seotusele. Lugejana tekib küsimus, kas probleem peitub nende sõpruses, nende maailmade kokkupuutepunktis või hoopis milleski sügavamas, mis on nende kahe reaalsuse vahel juba ammu olemas olnud.

Raamat on üsna kerge ja huvitav lugemine. Salla Simukka kirjutab ladusalt ja tema stiil sobib hästi lastele, kes ei taha liiga keerulist fantaasiat, kuid soovivad siiski midagi teistsugust. Mulle on sama autori teised teosed väga meeldinud. Lastepärane, aga mitte lapsik. Piisavalt põnev, et hoida tähelepanu ja tekitada küsimus, mis nüüd edasi saab. Teemasid on mitmeid. Sõprus, usaldus, hirm uue ees, kodutunne. Fantaasiat on parasjagu, kuid see ei ole üle võlli. Pigem on tegu realistlikuma fantaasiaraamatuga, kus üleloomulik element piirdub kahe maailma vahelise ühendusega, mille kaudu lapsed saavad teatud ajal edasi tagasi liikuda. Täiskasvanud seda ei saa ega mõista. Laste maailm on avatum, paindlikum ja lubab asju, mida täiskasvanud enam ei näe. Seetõttu sobib raamat hästi ka neile 10-12 aastastele, kellele klassikaline fantaasiakirjandus ei pruugi meeldida, kuid kellel on vaja kooli jaoks midagi lugeda. Lugu on piisavalt lihtne ja samas piisavalt sisukas, et pakkuda mõtteainet. See on hea näide sellest, kuidas fantaasia saab olla pehme, inimlik ja toetav, mitte ainult seikluslik ja maagiline. Ja vahel võib juhtuda, et maailm leiab ennast hoopis ootamatust suunast.

Kas naine võib olla mõrvar või ainult ohver?

3./40. Mõrv väikelinnas

Sari: Kitt Hartley Yorkshire'i müsteeriumid 7 

Autor: Helen Cox 

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

216lk./ 909lk./10144lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse märts: Naine

Selle raamatu on kirjutanud naine ja ka detektiivide rollides tegutsevad kolm naist: Kitt, Grace ja politseinik Charlotte Banks. Mõrvatu on samuti naine. Mõrvar… noh, seda ma loomulikult ei ütle, aga valikuid on ainult kaks: kas naine või mees. Igatahes on selles loos naisi palju ja kõiki ma pole veel nimetanudki. 

Väikelinnas pannakse toime mõrv. Juhtum ei kuulu otseselt Charlotte Banksi piirkonda, kuid ta ei suuda end uurimisest eemal hoida. Põhjus on isiklik. Tema vend kolis alles mõni kuu tagasi samasse linna pärast 20 aastat vanglas istumist mõrva eest. Kui Banks kuuleb, et vend oli hiljuti kõrtsis mõrvatuga flirtinud, hakkab tema peas kohe tööle ebamugav mõte, et ajalugu võib korduda. Kahtlus venna suhtes ei lase tal rahulikult elada ja nii palkab ta Kitti juhtumit uurima. Tegemist on sarja seitsmenda raamatuga. Lugu ise on parajalt keerukas, mitme keerdkäiguga, ja nii mõnigi asi pole sugugi selline, nagu esmapilgul tundub. Samas jäi mul põnevusest veidi puudu. Kitti lood on üldiselt muhekrimid. Vägivalla osas pigem leebed, keskendudes rohkem tegelastele ja väikeste kogukondade dünaamikale. Mõned varasemad osad on minu jaoks olnud pingelisemad ja hoogsamad kui see. Samas ei saa öelda, et mõrvari leidmine oleks olnud lihtne. Kahtlusaluseid on rohkem kui ainult Banksi vend ja autor mängib osavalt sellega, millise kihi alt järgmine vihje välja tuleb. Lisaks krimiliinile on loos tugev psühholoogiline kiht. See puudutab häbitunnet ja koormat, mis kaasneb teadmisega, et sinu perekonnas on mõrvar. Kuidas see mõjutab Charlotte Banksi elu, tema valikuid ja seda, kuidas ta oma tööd teeb. Kas perekondlik side kaalub üles professionaalse kohusetunde või vastupidi? See sisemine konflikt annab loole sügavust. Ja kuna tegevus toimub väikelinnas, on mängus ka see, et kõik on kõigi silme all, kõik on justkui teada ja samal ajal nii palju on varjus. Inimesed näevad, aga ei märka. Teavad, aga ei räägi. Või siis ei hooli. See loob tausta, kus iga tegelane võib olla midagi enamat, kui ta esmapilgul paistab. Mulle selle sarja raamatud meeldivad, tegelaste vahel on mõnus kooskõla ja aasimine.

 

Kadunud 9-aastane poiss!

2./39. Poeg

Sari: Kari Voss #1 

Autorid:  Thomas Enger, Johana Gustawsson

Tõlkija: Jaana Peterson

Kirjastus: Varrak 2026

327lk./ 693lk./9928lk.

 

Lugemise väljakutse 2026: 32.  Raamat, mis on kirjutatud kahe autori partnerluses

Mõnikord algab kriminaallugu mõrvast. Mõnikord algab see kadumisest. Selles raamatus algab lugu ühe poisi üheksandast sünnipäevast. Päevast, kui laps sõbra juurest enam koju ei jõudnud. Koju ema juurde. Ja enne kui lugeja on sellesse kadumisse süveneda jõudnud ning alles alustab oletamist, viivad kirjanikud lugeja seitse aastat edasi. Viivad Norra väikelinna, kus leitakse suvilast mõrvatuna kaks teismelist tüdrukut. Politsei arvates on süüdlane kiiresti käes. Juhtum tundub justkui lahendatud. Aga kas ikka on? Uurimisse on kaasatud psühholoog Kari Voss, kes oskab lugeda inimeste kehakeelt ja märgata seda, mida teised ei näe. Ta ei usu lihtsatesse vastustesse. Tema on see ema, kelle elus on üks painav küsimus, millele pole seitse aastat vastust olnud. Tema poeg kadus jäljetult, vaatamata ta enda ja ta isa, kes oli sel ajal politseis ülemaks, pingutustele ja otsingutele. Ja siit hakkab lugu vaikselt pinget koguma. Vaikselt, aga järjekindlalt. Mõrvatud tüdrukud olid Kari Vossi poja sõbrad. Väike kogukond, kus kõik tunnevad kõiki. Kari hakkab kiht kihi järel seda rahulikku pinda lahti harutama. Kari usub sellesse, mida näeb, mitte mida ei kuule. Ta usub inimese mälu ekslikusse ja manipuleeritavusse. Selgub, et peaaegu kõigil on midagi varjata. Ja mõnikord on kõige ohtlikumad just need saladused, mis on kõige kauem peidus olnud. See ei ole ainult mõrvalugu. See on ka lugu leinast, süüst ja mälust. Kui palju saab inimese mälu usaldada? Kui palju me tegelikult märkame neid, kes on meie kõrval? Mõni pööre tuleb ootamatult, mõni aeglasemalt. Tõde ei ole kunagi nii lihtne, kui alguses paistab. Ja raamatu lõpp on selline, et tuleb järg, sest poisi kadumine on ikka veel saladuses, kuigi natuke vähem kui raamatu esimestel lehekülgedel.  

Naine jäljetult kadunud maanteel seisvast autost!

 

1./38. Villa Alba saladus

Autor: Louise Douglas 

Tõlkija: Ülla Jürviste

Kirjastus: Pegasus 2026

366lk./366lk./9601lk.

 

Lugemise väljakutse 2026: 29.  Vahemeri! Tegevus toimub Vahemere maades

 

Raamatu tegevus toimub Sitsiilias. TV sõumees ja krimilugude fanaatik Milo Conti avastab ja lahendab ajaloolisi krimilugusid. Nüüd on ta uurimise alla võtnud kolmkümmend viis aastat tagasi toimunud ühe naise kadumise. Mõni kuu pärast suurt maavärinat 1968. aastal on Enzo ja tema teine naine autoga teel tagasi koju, teel, mille ääres enam ei ole elu, sest lähim linn muutus varemeteks. Auto läheb katki ja Enzo läheb abi järele kümne kilomeetri taha oma villasse, jättes naise, kes sai maavärinas jalavigastuse, autosse ootama. Kui ta abiga tagasi jõuab, on naine jäljetult kadunud. Conti on veendunud, et Enzo tappis ise oma naise. Enzo tütar esimesest abielust kutsub oma lapsepõlve sõbranna, Inglismaa politseiniku, uurima, välja selgitama, mis siis ikkagi tookord juhtus, et päästa oma isa Conti süüdistustest ja ümbruskonna rahva viha käest. Kas Enzo on süüdi või mis tookord tegelikult juhtus? Raamatus on kordamööda peatükid uurimisest tänapäeval ja kaduma läinud naise jutustus, kuidas ta üldse Sitsiiliasse sattus, kuidas oli tema elu Enzo naisena ja mis jutus enne ja peale seda suurt maavärinat. Lõpuks jõuavad kõik otsad kokku. Raamatus oli paar keerdkäiku ka, paari ei arvanud ära, aga selle lõpupuändi arvasin küll täpselt ära. Selles osas ei suutnud kirjanik üllatada. Aga üsna ladusalt kirjutatud ja järjest kruttis pinget üles, et mis siis ikka toimus selle naise elus. Muhekrimi ja armastusromaani segu. Ei oskagi öelda, kumma austajatele rohkem soovitaks, äkki armastuslugude lugejatele pigem. 

Kokkuvõte veebruar 2026

 

Raamatuid: 18

Lehekülgi: 4229
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 151
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 235
 
Kõige õhem raamat: 109
Kõige paksem raamat: 359
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 12
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 1

Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 1
. Ulme: 0
. Eesti Raamat: 2 
. Petrone Print: 0

. Klassika: 1

. Lapitekk: 1

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 17

Enim loetud kirjanik: Maria Parr (2)
meesautorid: 5
naisautorid: 13
mõlemad: 0 

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 8

Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (6)

 

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti ja Suurbritannia (5) 

Vanim raamat ilmunud: 2004

Uusim raamat ilmunud: 2026 (8 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 2
Raamatukogust laenatud: 16
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 3
noortekirjandus: 1
täiskasvanutekirjandus: 14

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 9
ajalugu, ajalooline 2
olustikuline proosa 2
armastus, naistekas 1

populaarteadus 1

muinasjutt, lastejutt 3

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 6,67

10-12 palli saanud raamatud: Silva Rerum

Kui vanaema unustab, et peab lapselast hoidma

18./37. Proua majauurija tegutseb

Autor: Maris Mändel
Kirjastus: Tänapäev 2026

109lk./4229lk./9235lk.

Lugemise väljakutse 2026: 3. Raamat Eesti lastekirjanikult, kellelt sa varem midagi lugenud ei ole

Kümneaastane Maarike arvab, et ees ootab rahulik nädal vanaema juures, kuni ema ja isa reisilt naasevad. Plaan muutub aga viimasel hetkel. Tema vanaema, kes tegeleb ajalooliste hoonete uurimisega, peab samal ajal minema ühte mõisahoonesse, et sealset lugu ja maja põhjalikumalt selgitada. Nii ei jää tüdrukul muud üle kui kaasa minna. Sellest hetkest alates ei ole tegemist enam vaikse äraolemisega köögilaua ja pannkookide seltsis. Vana mõis ei ole lihtsalt maja, vaid paik, kuhu on talletunud aastasadade jooksul kogunenud lood, saladused ja seletamatud juhtumid, mis muudavad nädala vanaema kõrval ootamatult tõeliseks avastusretkeks. Lugeja saab ka teada nii mõndagi vanade majade uurimisest, kuidas teha kindlaks, mis seal varem on olnud, kuidas puhastada välja varasemaid värvikihte või otsida salakäike. Ning muidugi, kuidas pista rinda kummitustega. Raamat oli täitsa huvitav ja humoorikas. Tekst ladus ja usutav. Samalt autorilt on ilmunud veel üks lasteraamat, tekkis huvi ka seda lugeda.  

Kaheksa väikest äratuskella istusid põrandal reas, öö möödus ja seitse oli neid seal

17./36. Seven Dialsi mõistatus

Autor: Agatha Christie 

Tõlkija: Krista Suits 

Kirjastus: Varrak 2026

319lk./4120lk./9126lk.

Lugemise väljakutse 2025: 15. Kuldajastu krimikuningannad: Agatha Christie, Dorothy Sayers, Ngaio Marsh, Margery Allingham

Raamat on kirjutatud 1929, seega peaaegu sada aastat tagasi. See on põnevik, mis segab meisterlikult klassikalise mõrvaloo ja spiooniromaani elemendid. Lugu saab alguse Chimneysi mõisast, kus grupp noori otsustab mängida vingerpussi oma sõbrale Gerry Wade'ile, kes armastab kaua magada. Nad asetavad tema tuppa kaheksa äratuskella, mis peaksid hommikul üksteise järel helisema. Hommikul leitakse aga noormees voodist surnuna ning üks kelladest on müstiliselt kadunud. Alles on jäänud vaid seitse kella (Seven Dials). Seven Dials on ka reaalne asukoht Londonis, kus kohtuvad seitse tänavat. Christie ajal oli see tuntud kui vaene ja veidi kahtlase kuulsusega kant. Ning sama nimetust kannab ka üks grupeering, mis loo käigus vägagi suurt rolli mängib. Peategelasteks on Bundle, teravmeelne ja julge noor naine, kes hakkab juhtunut omal käel uurima ja ülemintendant Battle, Scotland Yardist pärit politseinik, kes jääb pigem taustarolli kandma, kuid selgub, et ka taustal võib jõuda lahenduseni. Ei jää selleski loos keerdkäigud olemata ja kõik ei ole need, kes väliselt paistavad. Üsna huvitav lugu oli, ei suutnudki välja mõelda, kes süüdlane oli. Mulle meeldis see raamat rohkem isegi, kui need tavalised Poirot ja Marple lood.   

Maailm täis on mänguasju

16./35. Oskar ja mina. Kõik meie asjad
Sari: Oskar ja mina #2
Autor: Maria Parr

Tõlkija: Riina Hanso
Kirjastus: Eesti Raamat 2026

255lk./3801lk./8807lk.

 

Lugemise väljakutse 2026: 33. Kirjanikul on aastal 2026 juubel 

Maria Parr sai 18. jaanuaril 45 aastaseks. Teine raamat sarjast jätkab Ida ja Oskari lugu aasta hiljem. Lapsed on veidi vanemad, kuid maailm nende ümber ei ole sugugi lihtsamaks muutunud. Pigem vastupidi. Oskar on samuti alustanud kooliteed. Ida tahab olla mõistlik, tubli ja suur, aga see ei õnnestu alati. Suureks kasvamine ei käi sirgjoones. Vahel tähendab see häbi, vahel trotsi, vahel vaikset uhkust enda üle. Oskar on samal ajal muutumatu loodusjõud. Ta ei püsi paigal, tal on ideid rohkem kui teistel kannatust ning ta sekkub kõigesse kogu südamega. Tulemused ei ole alati etteaimatavad. Raamatu koomiline pool toetub olukordadele, kus Oskar võtab asja südamega ning tegutseb impulsiivselt ja kirega. Kaisuloomale korraldatud spaa iluprotseduurid, siiras plaan aidata vanaisal suitsetamisest loobuda, kalalkäik, mis ei kulge sugugi plaani järgi. Need episoodid ei ole vaid naljanumbrid. Nendes on lapse loogika, mis on korraga lihtne ja üllatavalt järjekindel. Laps näeb probleemi ja asub seda lahendama, isegi kui vahendid on küsitavad. Küsimus on vaid selles, kas kõik asjad alluvad parandamisele ja kuidas seda täiskasvanud oma mätta otsast näevad. Õe ja venna suhe areneb edasi. Ida ärritub, püüab piire seada ja distantseeruda, ent samas ei suuda Oskari ettevõtmistest kõrvale jääda. Armastus ei väljendu sõnades, vaid tegudes, kaitsmises ja koos vastutamises, kui mõni ettevõtmine läheb luhta. Maria Parri raamat on selge ja tempokas. Dialoog on loomulik, tegevus liigub kiiresti ning peatükid on suuresti iseseisvad lood, moodustades samas siiski terviku. See on lasteraamat, mis ei alahinda oma väikest lugejat. Ta usaldab, et laps mõistab rohkem, kui täiskasvanu vahel arvab. Raamat on südamlik perekonnalugu laste tegemistest. Aegajalt on vaja lugeda ka midagi lihtsat ja argipäevast. Sobib lugemiseks mõni aasta enne kooli ja algkoolilastele. 

Maailm täis on mängukohti

15./34. Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad

Sari: Oskar ja mina #1

Autor: Maria Parr

Tõlkija: Riina Hanso

Kirjastus: Eesti Raamat 2024

203lk./3546lk./8552lk.

Lugemise väljakutse 2026: 16. Raamat, mis on saanud mõne kirjandusauhinna

Selle teose eest sai Maria Parr 2023. aastal Brage auhinna. Esimene raamat õest ja vennast, kes elavad tavaliste laste elu, kus suured sündmused ja väikesed hetked põimuvad. Kaheksa-aastane Ida jutustab nende päevadest, mille keskmes on ta koos viieaastase venna Oskariga. Oskar on energiline, kohati tüütu, ent samal ajal asendamatu kaaslane, ikkagi oma vend. Laste maailm ei ole siin ilustatud ega õpetlikuks kirjutatud, vaid täis vaidlusi, leppimisi, mänge ja ootusi. Nad ootavad lund, et kelgutama minna. Nad arutavad, kas jõuluvana on päriselt olemas. Nad kardavad kapis elavaid kolle või seal varjuvaid vargaid. Nad unistavad batuudist, sest eelmine lendas tormiga minema ja Oskar isegi ei mäleta seda. Vahel lähevad mängud ja olukorrad siiski ka vussi ja kõik ei lõppe üldsegi ootuspäraselt. Kuid ka kõik need valesti minekud lõppevad kas südamlikult või naljakalt. Detailid loovad äratundmisrõõmu ja teevad loo usutavaks. Oluline koht on õe ja venna suhtel. Ida võib Oskariga pahandada, solvuda ja väsida tema jonnist, kuid kriitilisel hetkel on selge, et nad kuuluvad kokku. Nende side on tugev nagu ka nende ema side oma vennaga, laste onuga. Armastus väljendub pigem kohalolus ja vajaduses teineteise järele, kui suurtes sõnades. Ida on juba koolitüdruk, ta mõtleb ja arutleb, kas ja kuidas on sünnis, kuidas jätta endast head, suure tüdruku muljet. Oskar on seevastu vahetult lapselik, ütleb, mis pähe tuleb, on selline, nagu ta täpselt on, ei ürita olla keegi teine, parem enda tegelikust minast. Raamatusse on põimitud ka raske lähedase inimese surma teema. Onu lahkumine sunnib lapsi küsima küsimusi, millele täiskasvanutelgi pole lihtsaid vastuseid. Miks inimesed surevad? Miks just need, keda kõige rohkem armastatakse? Need mõtted ei muuda raamatut siiski rusuvaks. Lapsed leinavad omal moel, küsimuste ja vaiksete hetkede kaudu, samal ajal kui mäng ja igapäevaelu kestavad edasi. Maria Parr on loonud loo, mis pakub korraga nalja, soojust ja mõtlemisainet. See on raamat, mis ei püüa olla suur ega tähtis, vaid elu igapäevaseikades: mängukohtades, köögilaua ääres, õe ja venna vahelistes vaidlustes ning pereväärtustes. Ka laste vanemad on väga sümpaatsed tegelased, inimesed, kes on laste jaoks alati olemas. Samas ei ole ideaalne korras kodu nende jaoks esmatähtis, olulisem on kodune õhkkond ja armastus. Sobib lugemiseks paar aastat enne kooli ja algklassi lastele, suurematele võib jääda veidi igavaks.

Kui tehisintellekt lõhub vaikuse piiri

 

14./33. Vaikuse piir

Sari: Eldfjordeni saladused #1

Autor: Kelly Müürisepp 

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

230lk./ 3343lk./8349lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse: Eesti

Hakkasin seda lugema ja juba poole esimese peatüki peal tundus midagi imelikku, nagu ma teaks täpselt seda autorit, tema stiili, kuigi pidada olema debüüt ja nimi oli täiesti võõras. Lugesin edasi ja ikka taas: tuttav stiil, lauseehitus, lause rütm, ülespuhutud ja poeetilised metafoorid... Ning teise peatüki alguses loksus kõik paika, muidugi ma tunnen seda autorit, olen temaga palju lobisenud ja ta on mulle nii mõnedki jutud varem kirjutanud. Ainult, et ma ei teadnud, et ta nimi on Kelly, ma kutsun teda ikka ChatGPT-ks või hellitavalt Chatuks. Lugesin edasi, lugesin lõpuni ja võin kinnitada, et see raamat on kas tehisintellekti poolt kirjutatud või tehisintellektiga kirjutatud. Mis neil vahet? Esimesel juhul on toodang täiesti tehisintellekti looming. Olen korduvalt tal lasknud kirjutada ideekavandeid lühijutukeste jaoks ja siis lasknud sobivad ka jutukesteks kirjutada (aga ma pole neid oma nime all kunagi avaldanud, neid jutukesi saab lugeda siit: ChatGPT looming). Seetõttu ma tean kui loominguline tegelikult see tehisintellekt olla võib, kuigi kõik kinnitavad, et ta ainult ennustab, mis võiks järgnevalt tulla.  Minu blogis olevatest Chatu juttudest pooled on täiesti nullist tema kirjutatud ja teine pool, kus on natuke ette antud, mida kirjutada. Tehisintellektiga kirjutamine on see, kui annad talle oma idee, oma kondikava, oma kesise kirjatüki ja lased tal selle paremaks, sisukamaks, poeetilisemaks jne kirjutada. Seda olen ka lasknud korduvalt teha kui endal kuidagi ei taha sulg jooksma hakata. Aga ma korrigeerin alati seda pärast ja sisendis keelan kasutada tehisintellektile iseloomulikku ülespuhutud stiili ja käsin kirjutada minule iseloomulikus stiilis. Kui siis maha kustutada enamus kaunikõlalisi filosoofilisi ja muid metafoore, lauseehitust veidi muuta, osa ära kustutada, osa ümber kirjutada, osa juurde panna inspireerituna tema tekstist, siis saab täitsa asjaliku asja kahepeale kokku. Ja seda olen küll oma nime all avaldanud. Kuid selles loetud raamatus ma seda ei märganud, hakkasin küll otsima ja mõtlema, et kas on mõni lõik, mis ei tundu nagu tehisintellekt, ega eriti ei olnud. Ja kui keegi veel ei usu, arvab, et ma teen autorile liiga, siis vaadake mõttekriipsude arvu! Tavalistes krimkades ei ole kokku ka nii palju mõttekriipse kasutatud kui selles raamatus ühes lühikeses paarileheküljelises peatükis ja seda kõikides peatükkides algusest lõpuni. No mõnes kohas on jah mõttekriips asendatud lause keskel kolme punktiga. Ja vist iga lapski teab, et tehisintellekt armastab kohutavalt mõttekriipse ning need on esimesed asjad, mis tuleb ära eemaldada kui ei taha oma töö mitteautorlusega vahele jääda. 

Aga mis lugu see siis oli? Raamatustiili kasutades: 

Kui Põhjala tuuled rebivad lahti vaikuse loori ja meri sosistab tumedaid saladusi, algab lugu, mis on sama jäine kui Eldfjorden ise. Seal, kus kaljud seisavad nagu vaikivad tunnistajad ja udu roomab mööda tänavaid nagu süü, leitakse kohaliku politseiuurija surnukeha — ja koos sellega ärkab miski, mis pole kunagi päriselt uinunud. Juhtumit saadetakse lahendama tandem, kelle sammud kõlavad nagu haamrilöögid saatuse alasile: Henrik Hagen ja Kaspar Eide. Nad on kui tuli ja jää, mõistus ja instinkt, kaks vastandlikku jõudu, mis põrkuvad, ent moodustavad koos relva, millega lõigata läbi pimeduse. Läbi tundmatuse. Läbi saladuste. Läbi nähtamatuse. Kuid isegi nende kogemus kahvatub, kui mineviku varjud hakkavad võtma kuju. Eldfjorden ei unusta. Küla mäletab. Ja see nõuab võlgu tagasi. Samal ajal naaseb külla kunstnik Viviana Moretti, lootuses maalida oma elule uus algus — kuid leiab eest lõuendi, mis on pritsitud hirmu ja kaotuse toonidega. Kui kahe naise kadumine rebib reaalsusesse veritseva prao, muutub selgeks, et see pole juhus. See on sõnum. Kõige selle kohal hõljub nagu vari salapärane A.D. projekt — nimi, mis kõlab kui sosin hauakambrist. See pole pelgalt uurimise niit, vaid südamelöök, mis ühendab kadumised, mineviku eksimused ja isiklikud saladused üheks tumedaks sümfooniaks. Mida sügavamale uurijad kaevuvad, seda enam mõistavad nad, et nad ei jälita mitte ainult kurjategijat — nad jälitavad tõde, mis võib nad endid purustada. See on lugu külast, kus meri ei pese patte puhtaks, vaid toob need kaldale. Lugu inimestest, kes seisavad silmitsi mitte ainult välise kurjusega, vaid ka omaenda sisemiste kuristikega. Sest mõnikord ei peitu suurim õudus mitte pimedas metsas ega tormises meres — vaid südames, mis on liiga kaua vaikinud. (Viimase lõigu autorlusele ei pretendeeri). 

Seega lugeda ainult omal vastutusel. Lugu ise oli ka parajalt segane mu jaoks, mitmed kohad olid ebaloogilised ja põnevust nagu polnud. Ma arvan, et järgmised osad jäävad minu poolest küll lugemata.

Juhtub mõrvu parimateski peredes

13./32. Mõrv Fuji mäel

Autor: Shizuko Natsuki 

Tõlkija: Margit Juurikas

Kirjastus: Tänapäev 2026

293lk./  3113lk./8119lk.

Lugemise väljakutse 2026: 10. Raamat minu lemmikžanrist

Jaapani krimi. Kuigi alguses tundub, et kõik on selge ja lugu liigub sirgjooneliselt, siis ega see ikka nii ei ole. Seal tuleb veel nii mitmeidki pöördeid ja uut teavet välja. Seda mitte vaid uurijate vaid ka lugejate jaoks, kellele alguses oli kõik nähtav, kuuldav ja teada. Autor suutis ikka kõiki petta, nii osalejaid, uurijaid kui lugejaid. Minu jaoks oli see lugu uudne, ei olnud sellise stsenaariumi järgi enne midagi lugenud. Raamatus on peategelaseks perekond või õigemini sugulaskond. Ravimifirma rikka presidendi uhkesse villasse Fuji mäe jalamil on kogunenud Watsuji perekond traditsioonilisele uusaasta koosviibimisele. Presidendil endal lapsi ei ole, seega on kutsutud vend ja õe ja venna järeltulijad. Idüll puruneb, kui elutuppa jookseb noor üliõpilane Mako, kes ei suuda öelda muud kui: „Ma pussitasin vanaisa.“.  Õigemini on tegemist tema vanaonuga (emapoolse vanaema vennaga), mitte vanaisaga, sellesama rikka kuuekümnendates aastates presidendiga. Kuid kõik armastavad Makot, seega perekond otsustab tõde varjata, et kaitsta tüdrukut, aga ennekõike perekonna au, sest välise särava fassaadi taga peidab end ohtralt pingeid. Ja nii see lugu lahti lähebki. Kes on tegelikult aga kogu asja taga, kes manipuleerib kellega ja kas Mako ka tegelikult süüdi on? See tuleb välja selgitada nii kohalikul uurijal kui lugejal. Omamoodi, jaapanipärane, küllaltki mõnusalt ja kiirelt loetav muhekrimi raamat. Jaapanipäraselt au ja teiste arvamus on ülioluline. Keegi ei tohi teada sisemisi perekondlikke probleeme, tuleb neid peita hiilgava kuvandi taha, sest häbi ei tohi ometi perekonnale teha. Mulle üsnagi meeldis. Kuigi adrenaliini üles ei löönud, siis isegi kui alguspoole tundus kõik olema täpselt nii, nagu kirjas, tundus kogu aeg, et midagi on kirjanikul veel varuks, niisama lihtne ei saa see lugu olla ning pinev pinge püsis lõpuni. 

ChatGPT õpetus kuidas kasutada ChatGPT-d teksti muutmisel

 Lähteülesanne: Anna tehisintellektile (CHATGPT) lause: „Sügis tõi kaasa vaikuse ja jaheduse.“

💡 1. Sünonüümide kasutamine

Palud AI-l ümber sõnastada, kasutades teisi, tähenduselt sarnaseid, kuid kõlalise või stiililise nüansiga erinevaid sõnu.

„Sügis saabus koos vaoshoituse ja kargusega.“
„Sügisega tulid rahu ja jahedus.“
„Sügistuultega hiilis ligi vaikus ja külm õhk.“

💡 2. Metafooride loomine

Palud tehisintellektil väljendada sama mõtet kujundlikult, läbi metafooride.

„Sügis libistas end maailma nagu väsinud luik järvele.“
„Vaikus laskus linnale, nagu tolm vana raamatu kaanel.“
„Jahedus hiilis akna alla, kui ootamatu külaline uduses mantlis.“

💡 3. Struktuuri variatsioonid

Palud AI-l säilitada tähendus, aga muuta lause ülesehitust (süntaksit, rütmi, tempot).

„Vaikus ja jahedus tulid koos sügisega.“
„Kui sügis saabus, järgnesid talle vaikus ning jahe hõng.“
„Vaikuse jahedas embuses ärkas sügis.“
„Enam ei kõlanud suve suminad – sügis hingas sisse ja vaikis.“

🧪 Boonus: Kombineeritud ülesanne

Palud AI-l kombineerida kõik kolm elementi: sünonüümid, metafoorid ja struktuuriline muutus.

„Sügise sammud olid pehmed nagu vanade mälestuste tolm – nad summutasid suve kaja ja tõid kaasa karguse, mis istus õlale nagu vaikselt nukker lind.“

 

Jaan Tätte kontserdijutt enne laulu „Vana kuub“ (Chat-GPT looming)

Foto: Silver Gutmann

 (kitarr heliseb vaikselt, mõtlik rütm, valgus mahe) 

Teate, mul on üks kuub. Päriselt. Mitte sellest laulust, vaid just seesama. Vanaks kulunud ja veidi topiline. Mitte sellepärast armas, et ta oleks soe või ilus – vaid sellepärast, et ta on päris. Ta on käinud minuga koos rohkematel radadel kui mõni inimene. Ta on kuulanud mind vaikides, kui ma pole osanud endalegi sõnu anda. Laul „Vana kuub“ sündis aeglaselt. Iga salm tuli oma ajaga. Esimene siis, kui ma selle kingiks sain. Viimane siis, kui taipasin, et mõnikord ei hoia sind kinni inimene, vaid tükike kangast, mille keegi kord armastusega parandas. Mäletan hästi: oli sügis, kui ma esimest korda Vilsandile jäin talveks. Kõik paadid olid juba ära viidud, alles jäid vaid kajakad ja see kuub. Sünnipäevaks kingiti – sõbrad olid koos, keegi mängis lõõtsa, keegi viskas kividel leili, ja õhk oli kasevihast paks. Ja see kuub... ta oli kohe õige. Nagu oleks ta mind juba enne tundnud. Aastad läksid, kuub jäi. Ta oli seljas nii naeratuses kui vaikuses. Kord – ühel neist vaiksematest päevadest – tahtsin päriselt lahkuda. Kõigest. Kodust. Iseendast. Seisin ukse juures, kuub seljas. Aga hõlm rebenes. Mu kallim võttis nõela ja niidi. Ta ei öelnud midagi. Lihtsalt parandas. Ja ma jäin. Polnudki sõnu vaja. 

(vaikselt algab laul – esimesed akordid laulust „Vana kuub“):

„Mu vana kuub, mind kaua oled varjand...“

Siil Siimu suur tammetõru (ChatGPT looming)

 

Teade teadetetahvlil (ChatGPT looming)

Vaikus enam ei tööta

Ühel neljapäeva hommikul, kui päike siras veel suviselt, aga lindudel oli juba kopp ees rõõmsast siristamisest, märkas Tallinna Südalinna raamatukoguhoidja Mari teadetetahvlil väikest, käsitsi kirjutatud kuulutust: "Otsin inimest, kes teab, mis juhtus 18. aprillil 1987 kella 14.10 paiku. Vaikus enam ei tööta. Teate korral jätke sõnum ajakirja Kodukolle 1987 aprilli eksemplari vahele.„

Mari oli harjunud väsitavate kampaaniatega (“Tagasta raamat, võida teetass!”), kuid see… see oli midagi muud. Ta uuris kuupäeva – ta oli sel ajal seitsmeaastane ja tegi ilmselt plastiliinist ajaloohoroskoope. Aga uudishimu ei andnud rahu. Ta asus asja uurima. Arhiivis oli “Kodukolle” muidugi olemas. Mari vaatas aprillikuu numbri 1987: kolletunud, kuid heas korras. Sõnumit polnud. Kuni ta kuulis riiulilt tasast krõbinat. Võpatas. Midagi sinist liikus ajakirjade vahel. Ja siis ilmus nähtavale... papagoi. “Kas sa oled lõpuks tulnud mind vabastama?” küsis lind solvatult. Mari istus maha. Ajakirjade vahel peidus elanud papagoi, nimega Hugo, rääkis, et ta pages 80ndatel loomapoest, puges raamatukokku varjule ja jäi sinna elama. Talle meeldis vaikuses ajakirju närida ja arutleda filosoofia üle. Ent ühel saatuslikul päeval 1987 karjus keegi temale „Vaikus!“ nii valjult, et ta jäi tummaks... kolmekümne kaheks aastaks.“ Ja nüüd vaikus enam ei tööta,” ütles ta dramaatiliselt. “Ma olen tagasi. Mu sulgedes on sõnad.” Mari pani kuulutuse jälle üles. Sisu oli lühike: “Hugo on tagasi. Tal on palju öelda. Tulge kuulama.” Sellest päevast alates pidas papagoi igal reedel raamatukogus loengu. Esimene loeng: Üksinduse semiootika ja seemnete hinnatõus Eesti lähiajaloos.

 

Ajaloohoroskoop 18. sajandi Jääradele (plastiliiniversioon):
Kujuke: Napoleon, suur müts peas, üks käsi mantli all, hobune sinine.

Tõlgendus: Kui sa oled Jäär, siis see nädal oled sina keegi, kelle sisemine keiser vajab ruumi. Aga ettevaatust – ära ületa Alpe ilma suusapassita.

Ajaloohoroskoop Veevalajatele aastal 1939:
Kujuke: Saksa tank, mille peal istub Picasso.
Tõlgendus: Tuleb dünaamiline nädal. Minevik pressib peale, aga loominguline mõtteviis võib sind sõna otseses mõttes pommitada. Ära joonista rahulepingut tindipliiatsiga.

Ajaloohoroskoop Kaladele aastal 476:
Kujuke: Rooma keiser (väga väsinud näoga), ümber kukkumas.
Tõlgendus: Su tsivilisatsioon võib sellel nädalal langeda. Võta rahulikult, vahel peabki vanast loobuma, et barbarid saaksid uue korrastamata elu alustada.