Lootuse ja lootusetuse lugu suure põgenemise ajast

18./206. Süda ei unusta

Autor: Siiri Julge 

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

215lk./ 4276lk./49954lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse märts: naine

1944. aasta sügisel, kui Punaarmee jõuab Eestisse ja sakslased põgenevad Hiiumaalt, peab seal elav Jaan tegema raske otsuse. Kas jääda kodumaale ja riskida küüditamisega või põgeneda üle mere Rootsi? Jaan otsustab põgeneda, lootes, et naine Mari ja nende vastsündinud tütar saavad talle peagi järgneda. Paraku läheb kõik teisiti. Raudne eesriie langeb ning pere jääb aastakümneteks lahku. Raamatus jälgitakse paralleelselt Jaani elu Rootsis ja Mari hakkamasaamist Nõukogude Eestis.

Tagantjärele on ju lihtne öelda, milline otsus oleks olnud õige, aga tol ajal ei teadnud keegi, mis järgmisel päeval juhtuda võib. Jaan lootis oma perele paremat tulevikku ja tal oli hirm venelaste ees, sest oli juba kord, 1941 aastal, elanud metsas küüditamise eest varjul. Oli ta ju ikkagi suure talu perepoeg/omanik ja olnud Kaitseliidus. Mari, äsja sünnitanud, kartis rohkem lapse pärast, muutuste pärast, hakkama saamise pärast, teadmatuse ja tundmatuse pärast, kui nõukogude võimu ja otsustas koju tuttavasse keskkonda jääda.  Nende kompromissotsus tõi kaasa aastakümnete pikkuse lahusoleku. Mari pidi hakkama saama nii lapse kasvatamise, kui ka uue võimu survega, Jaan teadmatusega, kohanemisega uues riigis. 

Kõige kurvem on selle loo juures teadmatus. Tänapäeval on raske ette kujutada, et inimesed võivad elada teineteisest vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel, aga neil puudub igasugune võimalus teada saada, kuidas teisel läheb või kas ta üldse elus on. Ja kui sellele lisanduvad veel teiste inimeste valed ja varjatud tõde, võivad tagajärjed olla pöördumatud.

Jaani käitumine pani kohati mõtlema. Ühest küljest on arusaadav, et inimene tahab oma eluga edasi minna, teisest küljest tekib küsimus, kui kaua võib mineviku eest põgeneda. Kas uus elu ja uus perekond tähendavad, et vana võib lihtsalt seljataha jätta, sügavale enda sisse peita? Mitu aastat on vaja, et kaotada lootus? Mari olukord tundus selles mõttes ebaõiglasem, sest temal ei olnud erilist võimalust valida. Või kui oli, siis halva ja veel halvema vahel. 

Raamatu tegevus hõlmab peaaegu viit aastakümmet ning ühe perekonna loo kaudu saab aimu, kuidas sõda ja okupatsioon inimeste saatust mõjutasid. Suur põgenemine ei tähendanud ju ainult neid, kes Eestist lahkusid, vaid ka neid, kes siia maha jäid. Ja sugugi mitte kõik lahkuminekud ei olnud lõplikud ainult sellepärast, et inimesed seda ise tahtsid. Ja paneb mõtlema, kui palju on olnud inimesi, kes on terve elu oodanud vastuseid küsimustele, millele nad neid kunagi ei saanud.

Raamat oli kergesti loetav vaatamata raskele sisule. Ja see lugu tundus täiesti ehtne ja realistlik. Lugedes Mari tundeid Balti keti ajal ja pärast seda, tuli mul silme ette mu oma ema täpselt samal ajal. Hirm ja siiski väike lootus samal ajal lootusetuse tundega, sest aastakümned olid tekitanud hirmu lootagi. Võib olla oleks isegi tahtnud pikemalt ja põhjalikumalt mõlema poole elust lugeda, sest hetkel olid ajasammud edasi üsna pikad. Hea raamat, mulle meeldis.  

Täiuslik võõras mõrvar

17./205. Kahte sorti võõrad

Sari: Eddie Flynn 

Autor: Steve Cavanagh 

Tõlkija: Kaja Riikoja

Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2026

406lk./4061lk./ 49739lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse oktoober: Krimikuu

Ühel hetkel võib täiesti tavaline heategu muuta kogu su elu. Sotsiaalmeediastaar Elly Parker aitab hädas olevat võõrast, kuid ei oska aimatagi, millise koletisega ta on kokku puutunud. Peagi satub ta halastamatu mõrvari mängu, kus kõik on hoolikalt läbi mõeldud ja süüdlaseks võib jääda hoopis keegi teine. Appi tuleb endine pettur ja praegune advokaat Eddie Flynn, kellel tuleb järjekordselt vastamisi seista eriti kavala kurjategijaga.

Raamat on üles ehitatud nii, et paralleelselt saame jälgida Eddie Flynni ja sarimõrvari tegemisi ning mõttekäike. See on päris huvitav lahendus, sest lugeja teab nii mõndagi, millest Eddie veel aimugi ei ole. Samas ei tähenda see sugugi, et kõik oleks etteaimatav. Autor oskab ikka parajal hetkel mõne uue üllatuse välja käia. Aga selle sarja raamatud hakkavad mulle juba natuke liiga sarnased tunduma. Jälle on tegemist eriti kavala ja südametunnistuseta sarimõrvariga, kes notib inimesi maha, lavastab nende surma enesetapuks või sokutab süü kellegi teise kaela. Kõik on nii osavalt korraldatud, et politsei ei saa millestki aru ja Eddie peab oma nutikuse ning endise petturi oskustega olukorra lahendama. 

Samas ei saa ma kuidagi kurta, et igav oleks hakanud. Vastupidi, põnevust jagub algusest lõpuni ja raamatut on raske käest panna. Eddie Flynn on endiselt sümpaatne tegelane, kelle nutikad trikid ja oskus keerulistest olukordadest välja tulla teevad lugemise nauditavaks. 

Eesti keelde on sellest sarjast tõlgitud mitu raamatut, aga kahjuks mitte ilmumisjärjekorras. Loodetavasti tõlgitakse kunagi ka need vahepealsed osad ära. Mulle on need sarja raamatud meeldinud. On küll tegemist julma ja hoolimatu sarimõrvariga, laipu on ridamisi, aga samas ei ole need lood võikad oma veristes detailides. Pigem sarnaneb mu lemmiku Perry Masoni lugudele, kus suur osa tegevusest toimub kohtus ja saab ka lahenduse seal. Kuid aeg on edasi läinud ning mõrvarid on muutunud julmemaks ning pole enam tegemist vaid ühe mõrva vaid paljude, sageli seostamatute mõrvadega. 

Seltsimees Tšonkin, valvel!

16./204. Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused I

Sari: Punane raamat  

Autor: Vladimir Voinovitš 

Tõlkija: Jüri Ojamaa

Kirjastus: Tänapäev 2014

271lk./ 3655lk./49333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 2. Raamat kirjastus Tänapäev sarjast "Punane Raamat"

Paar aastat jäin suurte väljakutsetega jänni, aga selle raamatuga sain tagant järgi tehtud 2024. aasta väljakutse. Nüüd on veel jäänud 2025. aasta omasse neli raamatut. 

 

On aasta 1941 ja sõda on kohe algamas. Punaarmee reamees Ivan Tšonkin saadetakse ühte väikesesse kolhoosikülla hädamaandumise teinud lennukit valvama. Tšonkin on lihtsameelne ja veidi kohmakas sõdur, kellelt keegi eriti suuri tegusid ei oota. Kui sõda algab, unustatakse aga mees koos lennukiga sootuks ära. Tšonkin täidab kuulekalt oma ülesannet ning seab end samal ajal sisse kohaliku postiljoni Njura juures. Kõik võiks ju rahulikult edasi minna, kui mängu ei tuleks kadedus, pealekaebamine ja nõukogude võimuorganid.

See on üks paras absurdikomöödia, kus kohati on raske uskuda, et keegi võiks üldse nii rumalalt käituda. Samas, kui mõelda tolleaegsele Nõukogude Liidule, siis polegi kõik nii võimatu. Ma usun, et Nõukogude Liidu elu näinud inimene loeb seda teisiti kui inimene, kes sellest isiklikult midagi ei tea ega pole kokku puutunud. Autor pilab üsna halastamatult sõjaväge, ametnikke ja kogu nõukogude süsteemi, kus terve mõistus ei maksa suurt midagi, aga käskude täitmine ja õigete inimeste ees pugemine on äärmiselt tähtsad. Täiesti tühistest asjadest võivad kasvada tohutud probleemid ning kuidas ametnikud suudavad oma agarusega olukorra järjest hullemaks ajada. 

Huumor on kohati päris must ja üle võlli, aga selle taga on üsna tõsine teema. Kui inimene satub süsteemi hammasrataste vahele, siis pole enam erilist vahet, kas ta on midagi valesti teinud või mitte. Piisab sellest, et keegi midagi kahtlustab või kellegi peale kaebab. Tegemist pole tavapärase sõjaromaaniga, vaid pigem nõukogude elu pilava satiiriga, kus naljakad olukorrad ja üsna sünge tegelikkus käivad käsikäes. Ning ega see esimene osa veel kõiki Tšonkini sekeldusi ära lahenda, sest tegemist on triloogiaga. Võib olla loen need ka kunagi läbi, riiulis täitsa olemas. 

Segane lugu ühest kvantvargast

15./203. Kvantvaras

Sari: Sündmuste horisont 112 

Autor: Hannu Rajaniemi

Tõlkija: Ats Miller

Kirjastus: Fantaasia 2026

247lk./3384lk./ 49062lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 oktoober: Sci-fi maailm

Ulmeromaan, mille tegevus toimub kauges tulevikus, kus tehnoloogia võimaldab teha asju, mis meie maailmas tunduvad täiesti võimatud. Peategelane Jean le Flambeur on legendaarne varas, kes päästetakse vanglast, et ta sooritaks veel ühe varguse. Tegevus viib Marsile, kus aeg on raha, mälestustega saab kaubelda ning inimeste isiksusi on võimalik muuta ja ümber kirjutada.

Kõlab ju päris põnevalt? Tegelikult oli minu jaoks tegemist ühe parajalt segase raamatuga. Autor on loonud väga keerulise maailma, kus on hulgaliselt uusi mõisteid, kummalisi tehnoloogiaid ja tegelasi, kelle olemusest ei ole sugugi lihtne aru saada. Kohati oli tunne, et peaks enne lugemist läbima mingi eraldi kursuse, et üldse mõista, millest jutt käib. Mulle ulme üldiselt meeldib, aga siin oli kõike minu jaoks liiga palju. Selle asemel, et sündmustele kaasa elada, pidin pidevalt nuputama, mis üldse toimub ja mida mingi sõna võiks tähendada, et aru saada, mis üldse toimub. Pigem jään ikka edaspidi ka fantaasia radadele, mitte teadusulme omasse.  

Suur segane saladus

14./202. Saladuste saladus

Sari: Robert Langton #6

Autor: Dan Brown

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

605lk./3137lk./48815lk.

 

Kui teiste arvamusi lugesin, siis hakkasin juba kartma, et Browni uus raamat on üks paras pettumus. Õnneks ei olnud, vähemalt mulle küll.

Seekord viis tegevus Prahasse, kuhu Robert Langdon on saabunud koos oma kallima, teadlase Katherine Solomoniga. Katherine uurib inimteadvust ja on kirjutanud raamatu, mille sisu võib senised arusaamad inimese mõistusest päris korralikult pea peale pöörata. Loomulikult ei lähe kõik plaanipäraselt. Katherine kaob salapäraselt, mängu tulevad mõrvad, salajased organisatsioonid, kummalised tegelased ja ohtlikud saladused. Langdon peab taas kasutama kõiki oma teadmisi, et mõista, mis tegelikult toimub ja keda üldse usaldada.

Esimesed sada lehekülge läksid mul küllaltki vaevaliselt. Kuidagi ei saanud seda õiget hoogu sisse, mis varasemate sama sarja raamatutega. Õnneks läks asi seejärel paremaks. Raamatu keskmises osas oli juba piisavalt seiklusi, ootamatuid pöördeid ja sündmuste kiiret vaheldumist. Siin ei olnud küll põhjust kurta. Kahjuks hakkas lugu lõpu poole jälle venima. Selline tunne tekkis, et kõik oluline on juba ära räägitud, aga raamat kestab ikka edasi. Võib-olla autor ei suutnud oma tegelastest lahti lasta või maksti talle sõnade arvu pealt. Kuna selle osa tõlkija oli varasematega võrreldes teine, siis jäin korraks mõtlema, kas ka tõlkestiili erinevus võis lugemisel oma osa mängida. Ma ei oska öelda, kas asi oli selles või lihtsalt Browni enda kirjutamisstiilis, aga kohati tundus tekst varasemast kuidagi raskepärasem. Kindlasti ei ütle, et tõlge oleks halb olnud.

Päris palju on raamatus teaduslikke arutelusid inimese teadvuse, aju ja selle võimaluste üle. Mõni lugeja on neid pidanud liiga pikkadeks ja keerulisteks, aga mind need eriti ei häirinud. Vajadusel suutsin keerulisematest kohtadest piisavalt üle libiseda. Või olen lihtsalt magistriõpingute ajal teaduslike tekstidega nii ära harjunud, et mõned keerulisemad terminid enam ei ehmatagi. Samas tuleb tunnistada, et Brown on valitud teemasse korralikult süvenenud. Vähemalt selline mulje jääb küll. Julgen arvata, et ta luges enne selle raamatu kirjutamist inimteadvuse ja aju uurimise kohta rohkem lehekülgi, kui tema enda raamatus lõpuks kokku oli. Muidugi ei tähenda see, et kõiki romaanis esitatud teaduslikke väiteid peaks puhta tõena võtma. Brownile omaselt on siin teadus, oletused ja fantaasia üsna osavalt omavahel põimitud. Natuke rohkem tempot oleks raamatule ehk kasuks tulnud. Ega ma nüüd sellepärast järgmisele Robert Langdoni seiklusele selga keera. Aga loodan väga, et järgmine tuleb natuke õhem. 600-leheküljelist raamatut on juba puhtfüüsiliselt üsna ebamugav käes hoida ja lugeda.

Ja kuigi ma olen kaks korda Prahas käinud, siis tuleb ikka vist kolmandat korda ka sinna sattuda, Folimanka park ju kõik alles avastamata (kindlasti ka palju muid huvitavaid kohti).  

Kuldne Kolmik tegutseb

13./201. Kuldne Kolmik ja kriminaalid

Autor: Tiina Laanem

Kirjastus: Sidrunid ja Siilid 2026

172lk./2532lk./ 48210lk.

 

Mõnus ja parajalt põnev lasteraamat, kus jagub nii nalja, seiklusi kui ka tõsisemaid teemasid.

Lugu saab alguse sellest, kui Rocco ukse taha ilmub kohvriga võõras poiss Aliko Gruusiast, kes teatab, et tuli nende juurde elama. Rocco ei tea asjast midagi ja isa, kes võiks olukorda selgitada, on kadunud. Õnneks on Roccol nutikas sõbranna Luna, kellega koos otsustatakse asja uurima hakata. Nii sünnibki Kuldne Kolmik, kes satub isa otsides igasugustesse sekeldustesse ja jõuab lõpuks päris tõsiste kurjategijate jälile. 

Kolm peategelast on erinevad. Rocco on pigem ettevaatlik ja tagasihoidlik, Aliko seevastu julge ja paras jutupaunik ning Luna see, kellel jagub alati ideid ja pealehakkamist. Kuigi esmapilgul tundub tegemist olevat lihtsalt ühe lõbusa lastekrimiga, on loos ka tõsisem pool. Siin räägitakse üksindusest, lähedaste kaotusest, sõprusest ja sellest, kuidas keeruliste olukordadega toime tulla. Need teemad on põimitud seikluste sisse nii, et raamat ei muutu kurvaks ega õpetlikuks. Samuti tuletab lugu meelde, et kõik inimesed ei ole sugugi heade kavatsustega ja mõnikord võib kuritegevus peituda üsna ootamatu tegevuse taga. Sündmused arenevad hoogsalt, tegelased on vahvad ja põnevust jagub lõpuni. Mulle meeldis.

Neli väikest mõistujuttu

12./200. Miniatuure

Autor: Anton Hansen Tammsaare

Kirjastus: Eesti Raamat 1977

48lk./2360lk./48038lk.

Lugemise väljakutse 2026: 39.  100 aastat "Tõe ja õiguse" esimese osa ilmumisest. Loe osa, mis veel lugemata, või mõni muu Tammsaare teos

Sellega on minu selle aasta suur väljakutse tehtud! 

Tammsaaret teame eelkõige tema romaanide järgi, aga ta on kirjutanud ka päris lühikesi lugusid. Selles väikeses kogumikus on neli miniatuuri, mis esmapilgul meenutavad lihtsaid muinasjutte. Tegelikult on neis aga päris palju mõtlemisainet nii inimese olemuse, soovide, armastuse kui ka elus tehtavate valikute kohta.

Kõigis neljas mõistuloos on oluline koht loodusel ja loomadel, kuid tegelikult räägib Tammsaare ikka inimestest. „Kuningas ja ööbik“ ning „Ööbik ja lilled“ käsitlevad igatsust ja ilu, aga ka seda, kui keeruline on vahel saavutada seda, mida kõige rohkem soovitakse. „Kaaren ja pojad“ puudutab vanemate ja laste suhteid ning „Poiss ja liblikas“ räägib poisist, kes ilusat liblikat taga ajades tallab märkamatult puruks lilled, mida ta imetles. 

Need lood on kirjutatud rohkem kui sada aastat tagasi (ilmusid esmakordselt aastal 1915), kuid neis käsitletavad probleemid pole sugugi vananenud. Inimene tahab ikka seda, mida tal pole, ei oska alati hinnata olemasolevat ning teeb oma soovide nimel vahel päris rumalaid asju. Inimene võib mõne ihaldatud eesmärgi poole püüeldes hävitada selle, mis tal juba olemas on. Ja kui ta sellest lõpuks aru saab, võib olla liiga hilja. 

Hea loo jutustamiseks pole alati vaja sadu lehekülgi. Mõnikord piisab mõnest leheküljest, et panna mõtlema. Tegelikult olid küll kõik lood juba kunagi mõnest teisest väljaandest loetud, aga tasus ikka uuesti üle lugeda.  

Kui üks mees saab endale ootamatult õe

11./199. Kadunud ja leitud

Sari: Bunburry muhekrimisari  #13

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

140lk./2312lk./47990lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse oktoober: Krimikuu

Bunburry muhekrimisarja kolmeteistkümnendas osas läheb Alfie McAlisteri elu jälle keeruliseks. Vahepeal on ta leidnud endale sugulased, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, ning elu väikeses Inglismaa külakeses tundub päris kenasti sujuvat. Siis aga pöördub tema poole Oxfordis elavõetütar Ruby, kes on sattunud tõsistesse probleemidesse. Alfie pakub talle Bunburrys pelgupaika, kuid sellega toob ta pahandused ka oma kodukülla. Seekord peab Alfie suuresti ise hakkama saama, sest tema tavapärased abilised Liz ja Marge on hõivatud oma muredega ning politseikonstaabel Emma Hollis pole samuti kättesaadav. Nii tuleb tal jälle ise asja uurima hakata.

Kuriteod pole enam ammu ainus põhjus, miks neid raamatuid lugeda. Sama oluline on tegelaste omavaheline läbisaamine ja nende isikliku elu areng. Alfie on aastate jooksul päris palju muutunud ning endisest suurlinnaeluga harjunud mehest on saanud tõeline Bunburry elanik. Seekord lisanduvad tema ellu ka perekondlikud suhted ja nendega kaasnevad kohustused.

Krimilugu ise on lihtne ja ega nii lühikeses raamatus saagi väga keerulist uurimist oodata. Kahtlusaluseid pole ülearu palju ning lugejal on võimalik lahendusest päris varakult aimu saada. Samas on loos piisavalt tegevust, et igav ei hakkaks. See sari sobib hästi kergeks ajaviitelugemiseks. Suurt põnevust ega vapustavaid üllatusi siit otsida ei tasu, mõnusat humoorikat lugemist aga küll.  

Vägivallavulkaan purskab

10./198. Vägivalla saar

Sari: Helga & Bjarki #1

Autorid: Michael Hjorth & Bjarni Thorsson 

Tõlkija: Li Laanemets

Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat)

383lk./2172lk./47850lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse oktoober: Krimikuu

Island on ühe sünge krimiloo tegevuspaigaks päris sobiv. Karm loodus, üksildased paigad ja ettearvamatu ilm loovad juba iseenesest parajalt kõheda õhustiku. Kui sinna lisada veel üks jõhker sarimõrvar, ongi korralik krimi olemas.

Reykjavíki lähedalt hobusetallist leitakse noore naise surnukeha. Juhtumit asub uurima alles hiljuti politseisse tööle tulnud Helga Þóra Jónsdóttir. Peagi selgub, et mõrvatud naise kümneaastane poeg on kadunud. Helga saab poisi otsimisel appi üsna erakliku liikluspolitseiniku Bjarki Guðmundssoni, kes kuulub ka päästemeeskonda. Kui leitakse järgmine tapetud naine, hakkab üha enam tunduma, et tegemist on sarimõrvariga. Uurimine muutub järjest keerulisemaks ja ohtlikumaks.

Tegemist on uue krimisarja esimese osaga, kus peategelasteks on Helga ja Bjarki. Üsna erineva iseloomu ja taustaga tegelased, kes aga täiendavad teineteist päris hästi. Helga on küll alles algaja uurija, kuid terase mõistusega ja üsna hakkaja. Bjarki on seevastu kogenum, kinnisema loomuga ning tunneb hästi Islandi loodust ja keerulistes oludes hakkamasaamist. Nende omavaheline koostöö ja tasapisi avanevad minevikulood annavad põhjust ka järgmisi osi oodata.

Raamat on küllaltki vägivaldne ja verine. Mõned kirjeldused on ikka päris võikad ning kurjategija tegutsemine üsna jõhker. Samas on lugu küllaltki põnev ja tegevust jagub. Islandi loodus annab loole kindlasti palju juurde. Sealne avarus ja üksildus mõjuvad kohati isegi kõhedamalt kui mõni verine kuriteopaik. Eriti siis, kui mõelda, kui keeruline võib olla sellistes paikades kedagi otsida või kurjategija eest põgeneda. Samas tekib küsimus, kas nii väikeses riigis ikka jätkub kõigile nendele krimikirjanikele nii palju mõrvareid? 

Üldiselt oli päris korralik ja küllaltki põnev krimi. Võib-olla oleks saanud mõne vägivaldse stseeni ka vähemaga edasi anda, sest minu jaoks ei tee rohke veri raamatut tingimata põnevamaks. Aga lugemine läks ladusalt ja huvi püsis lõpuni. Kuna tegemist on sarja esimese osaga, siis ilmselt loen ka järgmisi. 

Raha, valed, mõrv

9./197. Putku pannud meditsiiniõe juhtum

Autor: Erle Stanley Gardner 

Tõlkija: Liina Tordik-Karp

Kirjastus: Tänapäev 2026

279lk./ 1789lk./ 47467lk. 

 

Tuntud arst hukkub lennuõnnetuses ja tema noor lesk Steffanie Malden pöördub advokaat Perry Masoni poole. Mitte küll otseselt abikaasa surma tõttu, vaid hoopis seepärast, et kadunukesel oli kombeks maksuameti eest raha varjata. Lisaks selgub, et arstil oli suhe oma meditsiiniõe Gladys Fossiga, kes on nüüd koos suure rahasummaga kadunud. Esialgu üsna tavalise rahaasjana tunduv juhtum muutub aga tõsiseks, kui ilmneb, et lennuõnnetus ei pruukinudki olla õnnetus ja Steffaniet hakatakse kahtlustama mõrvas. Jälle üks paras segadus, mille Perry Mason peab ära lahendama. Raha, armusuhted, valetamine ja kadunud inimesed. Peaaegu kõigil asjaosalistel on midagi varjata ning sugugi lihtne pole aru saada, kes räägib tõtt ja kes püüab lihtsalt oma nahka päästa. Eriti huvitav on Steffanie käitumine. Naine palkab endale advokaadi, kuid samas ei saa sugugi kindel olla, et ta talle kõike ausalt räägib. Eks sellise kliendi kaitsmine ole paras peavalu. Mason haarab väikestest vastuoludest kinni ja tasapisi selgitab tegeliku sündmuste käigu välja. Ta ei piirdu ainult sellega, mida politsei on kindlaks teinud, vaid uurib ise edasi, sageli üsna omapäraste võtetega. Loomulikult on abiks ka Paul Drake ja Della Street. Ning kohtusaalis toimuv on ikka omaette lugu. Mason oskab tunnistajaid küsitleda nii, et mõni esialgu täiesti tähtsusetuna tundunud asjaolu võib kogu süüdistuse pea peale pöörata.

Mulle meeldivad Perry Masoni lood. Need on küll üsna kindla ülesehitusega ja pärast mitme raamatu lugemist tead juba enam-vähem, kuidas asjad kulgevad, aga see ei häiri. Pigem vastupidi. Mõnus on lugeda krimilugu, kus põhirõhk on nutikal uurimisel, vastuolude leidmisel ja tõenditel. Ka seekord oli piisavalt segadust ja ootamatuid pöördeid, et lugemine igavaks ei muutunud. Mul on hea meel, et neid tema lugusid ikka taas tõlgitakse ja kirjastatakse.  

Part paterdab poliitikas

8./196. Part lendab poliitikasse

Sari: Samuel Part #3

Autor: Olav Osolin 

Kirjastus: Varrak 2026

327lk./1510lk./47188lk.

 

Samuel Pardi tegemistest rääkiva sarja kolmas raamat viib peategelase seekord poliitikasse, kus erakonnad, võimuvõitlus ja poliitilised mängud pakuvad autorile võimaluse järjekordseks absurdihuumoriks. Kaks eelmist Pardi seiklust mulle meeldisid. Selline mõnus üle võlli keeratud absurdihuumor, kus kõik oli nii jabur, et ajas just sellepärast naerma. Ei pidanudki kõiges mingit erilist loogikat otsima, sest kogu selle loo võlu seisneski pöörastes olukordades ja tegelaste kummalistes tegemistes. Seekord aga see huumor minu jaoks enam ei töötanud. Terve raamatu jooksul ei ajanud lugu mind kordagi naerma. Kohati tundus, et autor on liiga palju pingutanud, et iga hinna eest naljakas olla. Olukorrad olid küll absurdsed, aga kuidagi kunstlikult ja vägisi kokku pandud. Kui eelmistes raamatutes mõjus kogu see jaburus loomulikuna, siis nüüd jäi mulje, et autor pingutas kõvasti, et oleks kõik üle võlli. Võib muidugi olla, et asi on ka teemas. Poliitika, erakondade omavahelised mängud ja võimuvõitlus ei ole mulle just kõige südamelähedasemad ning ehk ei osanud ma seetõttu kõiki nalju hinnata. Samas ei peaks ju hea absurdihuumori nautimiseks tingimata poliitikahuviline olema.

Igatahes oli see minu jaoks sarja senistest raamatutest kõige nõrgem. Ootasin varasemate osade põhjal mõnusat ja lõbusat lugemist, aga seekord jäi see olemata, samas autor kirjutab lobedalt ja lugemise ajal ei tekkinud tahtmist raamatut pooleli jätta. Pakun, et järgmine osa tuleb Pardi lendamisest Euroopas(se).  

Abistamine võib tappa

7./195. Oma isa tütar

Sari: Kovanenide triloogia 1 

Autor: Matti Laine 

Tõlkija: Triin Aimla-Laid 

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

326lk./1183lk./ 46861lk.

Lapiteki väljakutse 2026 oktoober:  Suur väljakutse 49. Immigrandid, emigrandid - raamat, mis räägib teise riiki kolinud inimestest

Katariina ehk Kata Kovanen töötab Berliinis salapärases Armadillo organisatsioonis, mille ülesanne on kaitsta tagakiusamise ja ähvarduste ohvriks langenud ajakirjanikke ning uurijaid. Kui üks tema varasem kaitsealune, Soome ajakirjanik Eeli Järvinen, uuesti abi palub, satub Kata ohtlikku lõksu. Peagi selgub, et keegi tahab hävitada nii Armadillo organisatsiooni kui ka Kata enda. Olukord muutub sedavõrd tõsiseks, et naine peab pöörduma abi saamiseks oma isa poole, kellega ta pole aastaid suhelnud.

Kata isa Rene Kovanen on endine politseiuurija, kes pidi korruptsiooniskandaali tõttu ametist lahkuma ja elab nüüd Lapimaal üsna eraklikku elu. Isa ja tütre suhted on keerulised. Mõlemal on minevikust oma saladused ja lahendamata probleemid, kuid nüüd tuleb neil omavahelised erimeelsused vähemalt mõneks ajaks kõrvale jätta, sest vastas on vaenlane, kelle tegelikud kavatsused ja mõjuvõim pole esialgu teada.

Tegemist on korraliku põnevusromaaniga, kus jagub nii tegevust, ootamatuid pöördeid kui ka keerulisi inimsuhteid. Lugu liigub Berliini, Helsingi ja Lapimaa vahel ning esialgu eraldi tunduvad sündmused hakkavad tasapisi omavahel seostuma. Autor oskab põnevust üleval hoida ja päris lihtne ei ole ette arvata, kuhu kogu see lugu lõpuks välja jõuab.

Raamatul on ka ühiskondlik pool. Ajakirjanike sihipärane tagakiusamine, valeinformatsiooni levitamine, korruptsioon ja rahvusvaheline kuritegevus on teemad, mis ei mõju sugugi kaugete või väljamõeldud probleemidena. Kui lihtne võib olla inimese tühistamine, tema maine hävitamine ning kui keeruline on ennast kaitsta, kui vastaspoolel on piisavalt raha  ja mõjuvõimu.

Omaette oluline osa on isa ja tütre suhetel. Rene ei ole just eeskujulik isa ning Kata pole talle minevikus toimunut andestanud. Samas ei ole kumbki tegelane üheselt hea või halb. Mõlemad on isepäised, teevad küsitavaid otsuseid ja kipuvad tegutsema omapäi. Nende omavaheline suhtlemine ja tasapisi avanev minevik annavad loole juurde midagi enamat kui lihtsalt järjekordse kurjategijate tagaajamise.

Raamat oli põnev ja mulle meeldis. Tegevust jagus, tegelased olid huvitavad ning lugu ei muutunud vahepeal igavaks. Kuna on kirjas, et tegemist on sarja esimese osaga, siis ootan ka järgmiste osade tõlkimist. 

Kui ema on taevas ingliks

6./194. Üles taeva poole

Autor: Karen Köhler 

Tõlkija: Marge Pärnits

Kirjastus: Hea Lugu 2026

191lk./ 857lk./ 46535lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse oktoober: loodus või keskkond mängib olulist rolli

Kuigi selles raamatus ei räägita otseselt loodusest, siis mängib see loos siiski olulist rolli. Ühel pool on planeet Maa, kus loo tegevus toimub, oma looduse, rohu, metsa, aia ja kõige elavaga ning teisel pool tohutu universum. Universum, mille üks osake on ka meie planeet. 

Kümneaastase Toni ema on hiljuti surnud vähki ning tüdruk püüab kuidagi toime tulla sellega, et inimest, kes oli alati tema kõrval, enam lihtsalt ei ole. Täiskasvanute tavapärased lohutused, et ema on nüüd taevas või muutunud ta kaitseingliks, teda eriti ei aita. Toni tahab teada, kus ema päriselt on. Koos parima sõbra YumYumiga ehitatakse kosmiline raadio ning tüdrukud veedavad öö aias telgis, lootuses saada ühendust Tonile kõige armsama inimesega. Ema asemel vastab neile aga rahvusvahelises kosmosejaamas viibiv astronaut Zanna. Kosmose tohutu suurus annab võimaluse rääkida elust ja surmast natuke teise nurga alt. Astronaudiga vesteldes räägitakse sellest, mida inimene Maast eemal olles igatseb, ning väärtuse saavad väga tavalised asjad. Näiteks nagu kartulikrõpsud või friikartulid, kaks asja, mis on tüdrukute lemmikuteks. Kuidas võib steriilses olukorras pikalt viibides hakata taga igatsema isegi putukaid, keda muidu me peame tüütuteks olenditeks ja üritame neist võimalikult kaugele ennast hoida. Aga siis võib taga igatsema hakata isegi sääski ja puuke. Maa, loodus ja elu sellel planeedil tunduvad kosmose mõõtmatuse kõrval korraga eriti erilised. 

Peateemaks on siiski surm ja veel rohkem lein. Mitte ainult Toni lein, vaid ka tema isa oma. Mõlemad on kaotanud sama inimese, kuid kumbki peab selle kaotusega hakkama saama omal viisil. Toni mõtleb, küsib, mäletab ja otsib vastuseid. Isa on endasse tõmbunud ning ei oska alati tütrele toeks olla, sest ta ise ei tule oma valuga toime. Raamatus näidatakse hästi, kuidas ühe inimese surm muudab kogu allesjäänud pere elu ja omavahelisi suhteid. Eriti hästi on edasi antud see, kui raske on surmast rääkida. Täiskasvanud kipuvad kasutama valmis lohutuslauseid, kuid Toni jaoks ei anna need tegelikult vastust ühelegi küsimusele. Tema mõtted on palju otsesemad. Ta tahab aru saada, mis on surm, kus on ema ja kuidas saab keegi ühel hetkel olemas olla ning järgmisel enam mitte. Kuid kõigile küsimustele ei olegi vastuseid.

See on kurb raamat väga kurval teemal, aga hästi kirjutatud. Surma ei muudeta ilusamaks ega püüta sellest kuidagi mööda hiilida. Samas ei ole kogu lugu ainult sünge. Toni ja YumYumi sõprus, nende öine ettevõtmine, kosmos ja vestlused astronaudiga annavad loole kergust, lapselikkust ja humoorikust. Surma kõrval räägib see raamat tegelikult väga palju ka elamisest, märkamisest ja sellest, kui väärtuslikud võivad olla täiesti tavalised asjad seni, kuni need meil olemas on, aga kuidas me ei pruugi seda märgata ega selle olemasolust hoolida. Soovitan lugeda ja mitte ainult lastel. 

Loodusõpetus ilma igava õpetuseta

5./193. Täna räägin teile anakondast

Autor: Bibi Dumon Tak

Illustreerinud Annemarie van Haeringen

Tõlkija: Kerti Tergem

Kirjastus: Draakon & Kuu OÜ 2026

124lk./666lk./46344lk.

 

Täna räägin ma teile ühest väga vahvast uuest lasteraamatust. Seekord on loomad ise õpetaja ja õpilase rollis ning peavad üksteisest ettekandeid. Vihmauss räägib anakondast, sanitarkala haist, sebra mustvalgetest loomadest, mutt sääriksääsest ja rebane hanedest. Mõni tunneb oma ettekande teemat väga hästi, mõni vaatab seda üsna omast vaatenurgast ning loomulikult saavad teised pärast küsimusi esitada.

Selline ülesehitus on vahva. Tegemist ei ole tavalise loomade teatmeteosega, kus järjest loetletakse, kus keegi elab, mida sööb ja kui suureks kasvab. Faktid tulevad välja loomade omavahelistest juttudest, küsimustest ja kommentaaridest. Kuna rääkijad on ise loomad, on neil käsitletavate liikidega oma suhe ning sageli ka üsna isiklik arvamus. Rebane vaatab hane paratamatult teise pilguga kui inimene ja sanitarkala teab haist hoopis teistsuguseid asju kui meie. Just erinevad vaatenurgad muudavad lood naljakaks ja annavad loomadele oma iseloomu. Raamatus ei räägita ainult kõigile tuttavatest loomadest. Sekka satub päris kummalisi tegelasi, kellest vähemalt mina varem suurt midagi ei teadnud. 

Ühest küljest on see populaarteaduslik raamat loomadest, teisest küljest, aga väga humoorikas lasteraamat, kus tegelasteks erinevad loomad. Raamatu tugevus ongi selles, kuidas teadmised ja huumor on kokku pandud. Lugedes ei teki kordagi tunnet, et nüüd tuleb midagi õppida. Loed lihtsalt loomade naljakaid ettekandeid ja nende omavahelist vestlust ning ühel hetkel avastad, et oled saanud teada päris palju uusi asju. Faktid jäävad palju paremini meelde, kui nende ümber on lugu või mõni naljakas seik. Värvilised illustratsioonid sobivad tekstidega samuti väga hästi. 

Mulle väga meeldis. Lõbus, omapärane ja samal ajal päriselt hariv raamat. Selliseid teadmisi andvaid raamatuid võiks rohkem olla, sest siin ei õpetata lugejat, vaid lastakse tal lihtsalt lugeda, naerda ja selle käigus märkamatult targemaks saada. 

Väikesed lood suurest lapsemaailmast

4./192. Tuulehunt

Autor: Heljo Mänd

Kirjastus: Koolibri 2013

88lk./ 542lk./ 46220lk.

Lugemise väljakutse 2026: 21. Heljo Mänd 100! Loe mõni tema raamat

Ole on kuueaastane poiss, kellele meeldib palju rohkem emaga kodus olla kui lasteaias käia. Ta armastab muinasjutte, mängib sõnadega, mõtleb igasuguseid asju välja ja vaatab maailma natuke omamoodi. Hommikuti ei taha ta kuidagi ärgata ning juba oktoobris hakkab ta päkapikke ootama. Ole elab üsna tavalist lapseelu koos ema, isa ja suure vennaga, kuid tema mõtted muudavad ka kõige tavalisemad tegemised veidi teistsuguseks. Raamat koosneb paljudest lühikestest jutukestest. Suurt ja läbivat seiklust siin ei ole. Pigem on tegemist väikeste piltidega ühe kuueaastase lapse igapäevaelust.

Ole on tore tegelane just sellepärast, et ta ei käitu alati nii, nagu täiskasvanud ootavad. Ta küsib, vaidleb, mängib sõnade tähendustega ja teeb oma järeldusi. Mõnikord on need naljakad, mõnikord päris nutikad. Täiskasvanu jaoks võib mõni asi tunduda täiesti tavaline, kuid lapse jaoks ei pruugi selles midagi iseenesestmõistetavat olla. See on rahulik ja südamlik lasteraamat. Lood on lühikesed ning neid võib vabalt lugeda ka ühekaupa lapsele ette või lasta lapsel endal lugeda. Kõige rohkem sobib see ilmselt eelkooliealisele lapsele, kellele meeldivad igapäevaelust rääkivad lood.

Kas 65 on tõesti mingi piir?

3./191. Alla 65 lubatud

Autor: Jaak Aru

Kirjastus: Otto Wilhelm 2026

96lk./454lk./46132lk.

 

Kui esimese tema raamatu „Alla 65 keelatud“ kohta arvasin, et see peaks olema alla 65 kohustuslik, siis nüüd „Alla 65 lubatud“ raamatu kohta arvan, et see peaks olema lugemiseks just üle 65-stele ning kõikidele ametnikele sõltumata vanusest.

Üldiselt ootasin sellest raamatust palju enamat. Teema iseenesest on oluline ja sutor toob välja päris mitu probleemi, millest tasub rääkida. Vanemaealiste osakaal ühiskonnas suureneb, kuid suhtumine vananemisse ja vanemaealistesse ei ole sellele järele jõudnud. Liiga sageli vaadatakse inimest eelkõige tema vanuse kaudu ning eeldatakse automaatselt, mida ta enam ei oska, ei suuda või ei peaks tegema. Samal ajal räägitakse aktiivsest vananemisest, elukestvast õppest ja sellest, et inimesed peaksid võimalikult kaua ühiskonnaelus osalema. Liiga palju on ühiskonnas vanusega seotud eelarvamusi. Inimene ei muutu 65. sünnipäeval järsku kellekski teiseks. Üks 70-aastane võib õppida uusi tehnoloogiaid, töötada ja reisida, samal ajal kui teine vajab igapäevaelus rohkem abi. Vanus üksi ütleb inimese võimete, huvide ja vajaduste kohta üsna vähe.

Kohati muutus tekst minu jaoks üsna kuivaks ja virisevaks. Seetõttu jäi lugemisel veidi vastuoluline tunne. Raamatu põhisõnumiga olen suuresti nõus ning vanemaealiste alahindamisest ja vanuse põhjal inimeste lahterdamisest tuleb rääkida. Probleemidele tuleb pöörata tähelepanu, aga kas see teos oli just see, kus seda teha. Mingid hetked jäi tunne, et kuna ta ei ole saanud seda, mida on tahtnud, siis nüüd selles raamatus sai ametnikele ette heita, mis kõik valesti meie süsteemides on ja millele üldse ei mõelda. Asi õige, aga äkki oleksid need kirjatükid sobinud siiski enam kuhugi ajalehe veergudele aruteluks rahvale ja ametnikele. 

Läti kaasaegse luule alusepanija

2./190.  Mind ärge lugege

Autor: Eduard Veidenbaums 

Tõlkija: Contra 

Kirjastus: Jumalikud Ilmutused 2014

135lk./358lk./46036lk.

 

Eduard Veidenbaums oli läti luuletaja ja tõlkija, kes elas väga lühikese elu. Ta sündis 1867. aastal ja suri juba 24-aastaselt. Tema luule ilmus trükis alles pärast tema surma. Ometi on ta jäänud üheks tuntumaks läti luuletajaks ning tema värsse teatakse Lätis tänaseni. Eestiga seob Veidenbaumsi eelkõige Tartu. Ta tuli 1887. aastal Tartu ülikooli õigusteadust õppima ja veetis siin mitu aastat. Tartus osales ta aktiivselt läti üliõpilaste tegemistes ning oli 1888. aastal loodud läti üliõpilaste kirjanduslik-teadusliku seltsi üks asutajaid. Õpingud jäid tal haiguse ja majanduslike raskuste tõttu lõpetamata. Tartu ülikool nimetab teda tänini üheks tuntud lätlaseks, kes siin õppinud on. 

Tema luules on palju ühiskonnakriitikat, irooniat, trotsi, aga ka nukrust ja mõtisklusi inimese elu üle. Ta kirjutab inimestest, rahast, vaesusest, võimust, ebaõiglusest, silmakirjalikkusest, armastusest ja surmast. Mõnes luuletuses on ta päris terav ja isegi vihane, teises jälle kurb ja lootusetu. Ta ütleb üsna otse välja, mida arvab. Need ei ole sellised luuletused, mille puhul peab pikalt mõtlema, mida autor nüüd tegelikult öelda tahtis. 

Mulle tema luuletused meeldisid. Sattusin aga teda lugema täiesti juhuslikult. Tegin tööl ürituse, kus tutvustasin Lätit ja eriti Läti kirjandust. Vaja oli leida ka mõned luuletused illustreerimaks. Otsisin internetist ja komistasin Veidenbaumsi luuletuste otsa. Ühe lugesingi ette ja siis võtsin terve selle luulekogu lugeda. Etteloetud luuletus jäigi mu lemmikuks. 

 

Kõige üle naera ikka,
Nutt las jääda teistele,
Kui sul hea on, siis jää paika,
ja kui ei, siis sääred tee.

Sääred tee, sest paigal seistes
Roiskud nagu umbes tiik,
Küllap ilma otstes teistes
Leidub sinu rõõmuriik.

Kuid kui raha vähevõitu,
Maga vaid ja päevi loe,
Oota paradiisi sõitu,
Nõrgaks jää ja mulda poe. 

 

Teekond eikuhugi

1./189.  Tee täiusele

Sari: Looduse kroonine romaan 114

Autor: Pío Baroja 

Tõlkija: Justa Kurfeldt 

Kirjastus: Loodus 1938

223lk./ 223lk./ 45901lk.

Lugemise väljakutse 2026: Üllatusteema: Sinu kodune või raamatukogu: vasakult teine, ülevalt kolmas riiul, paremalt kuues, meesautori poolt kirjutatud raamat.  

Loo keskmes on Fernando Ossorio, noor mees, kes ei suuda päriselt leida oma kohta elus. Ta liigub ühest keskkonnast teise, kohtub erinevate inimestega ning püüab samal ajal aru saada nii iseendast kui ka maailmast enda ümber. Tegemist ei ole niivõrd sündmusterohke looga, vaid pigem inimese sisemise otsingu ja kujunemisega. Oluline osa on Fernando mõtetel, kõhklustel ja vaatlustel ning tema suhtumisel inimestesse ja ühiskonda. Raamatus on palju arutlusi elu, usu, moraali ja inimese olemuse üle. Fernando jälgib ümbritsevat maailma üsna kriitiliselt ning otsib midagi, mis annaks tema elule selgema suuna. Samas ei vii need otsingud kiiresti kuhugi. Ta rändab, mõtleb, kohtub inimestega ja vaatleb nende elu, kuid suuremat tegevust toimub üsna vähe.

Minu jaoks jäigi raamat liiga aeglaseks. Ootasin pidevalt, et midagi hakkaks lõpuks juhtuma, kuid praktiliselt ei midagi. Ka Fernando ise jäi mulle kaugeks, no ei mõista selliseid inimesi. Minu jaoks ta oli ikka üks paras tolgus. See ei olnud lihtsalt minu jaoks sobilik raamat.  Eelistan raamatuid, kus lisaks tegelaste mõtetele ja sisemisele arengule toimub ka midagi, mis tekitab põnevust ja hoiab huvi üleval. 

Lugemise kokkuvõte september 2026

Raamatuid: 16

Lehekülgi: 3742
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 121
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 234
 
Kõige õhem raamat: 96
Kõige paksem raamat: 441
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 0
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 2
. Ulme: 2
. Eesti Raamat: 4
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 1

Väljakutse vabasid loetud: 7

Loetud kirjanikke: 15 + üks autorita
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 7
naisautorid: 7
mõlemad: 1
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 12
Enim loetud kirjastus: Tänapäev 3
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Suurbritannia (5)

Vanim raamat ilmunud: 2020
Uusim raamat ilmunud: 2026 (13 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 0
Raamatukogust laenatud: 15
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 5
noortekirjandus: 0
täiskasvanutekirjandus: 11

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 7
ulme, fantaasia, õudusjutt 2

ajalugu, ajalooline 1

muinasjutt, lastejutt 3

populaarteadus 2

luule 1 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,63

10-12 palli saanud raamatud: Kõuekuninganna

Verine algus uuele krimisarjale

16./188.  Maha raiutud

Sari: Paul Herzfeldi krimisari 1 

Autor: Michael Tsokos 

Tõlkija: Elina Adamson

Kirjastus: Helios 2026 

441lk./3742lk./45678lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse juuni: raamat, mille tegevus toimub mõnes DACH linnas. 

Paul Herzfeld töötab Kieli ülikooli kohtumeditsiini instituudis ning tema ette jõuab mitu surnukeha, mis lahkamise käigus tekitavad küsimusi. Herzfeldile tundub, et kõik ei ole päris nii nagu esmapilgul tundub. Mida rohkem ta juhtumit uurib, seda enam tekib kahtlus, et keegi kas eksib või püüab teadlikult midagi varjata. Peategelaseks ei ole seekord politseinik ega detektiiv, vaid kohtuarst. See muudab loo kohe veidi teistsuguseks. Suur osa uurimisest toimub surnukehade, vigastuste ja kohtumeditsiiniliste tõendite kaudu. Kuna Michael Tsokos on ise kohtuarst, on detailid üsna konkreetsed ja usutavad. Samas tähendab see ka seda, et tegemist on päris verise krimiga. Lahkamisi, vigastusi ja surnukehi kirjeldatakse üsna otse.

Paul Herzfeld ise oli sümpaatne peategelane. Ta ei mõju mingi eksimatu geeniusena, vaid inimesena, kes usaldab oma teadmisi ja kõhutunnet ning hakkab järjest rohkem kahtlema selles, mida talle öeldakse. Tema jaoks ei ole oluline ainult surmapõhjuse määramine, vaid ka see, et surnu lugu saaks õigesti välja selgitatud. Samas satub ta järjest ebamugavamatesse olukordadesse ja peab otsustama, keda üldse usaldada. Põnevust jätkub ning sündmused muutuvad järjest ohtlikumaks. 

Üldiselt meeldis. Verine küll, aga samas põnev ja natuke teistmoodi krimi. Paul Herzfeldi tegemisi loen kindlasti edasi, uus osa ju juba ilmumas eesti keeles. 

Teekond sügisesse

15./187.  Kõuekuninganna

Sari: Aastaaegade kvartett #4 

Autor: Maja Lunde 

Illustraator: Lisa Aisato 

Tõlkija: Marit Hansen

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

175lk./3301lk./ 45237lk. 

 

Isabella elu erineb päris palju teiste laste omast. Ta reisib koos emaga pidevalt ühest kohast teise ning nende elu koosneb uutest paikadest, inimestest ja seiklustest. See võib kõrvalt vaadates tunduda isegi põnev, kuid Isabella ise hakkab järjest rohkem tundma, et tahaks hoopis midagi püsivat. Kohta, mida võiks nimetada koduks, sõpru, keda ei peaks varsti jälle maha jätma, ning teadmist, kus ta homme või järgmisel nädalal on. Seekord viib tee nad keset metsa asuvasse väikesesse külla, kus elab Isabella onu Abel. Selgub, et see paik polegi tüdrukule päris võõras, sest ta on siin kunagi varem elanud, kuigi ise sellest ajast peaaegu midagi ei mäleta. Tasapisi hakkavad avanema nii ema minevik kui ka põhjused, miks nende elu on kujunenud just selliseks. Samal ajal leiab Isabella endale sõbrad ning esimest korda tekib tal tunne, et võib-olla võiks ta kuhugi päriselt kuuluda.

Isabella ja tema ema suhe on üsna keeruline. Ema peab nende pidevat rändamist vabaks ja põnevaks eluks, kuid lapse jaoks tähendab see hoopis ebakindlust. Isabella on harjunud ema järgi minema ning tema soovidega arvestama, kuid enda tahtmisi on tal palju raskem välja öelda. Temasse on kogunenud viha ja pettumust, mis aeg-ajalt üsna jõuliselt välja purskab. Tegelikult tahab ta üsna tavalisi asju, kodu, sõpru ja igapäevast rutiini. Raamat näitab hästi, et see, mis ühe inimese jaoks tähendab vabadust, võib teise jaoks tähendada hoopis seda, et tal pole kusagil päriselt oma kohta.

Loos on ka salapära ja veidi maagikat. Mets, vana tamm, sügisene pimedus ja kummaline vanaproua, keda Isabella kohtab, tekitavad alguses päris palju küsimusi. Külas valmistutakse surnute pühaks ning kogu selle sügisese õhustikuga sobib hästi ka mõte minevikust, tulevikust ja sellest, kui palju meie elu mõjutavad teiste inimeste tehtud valikud. Kõige selle kõrval peab Isabella lõpuks mõtlema sellele, mida tema ise tahab ja kas ta julgeb seda ka emale öelda.

Tegemist on lasteraamatuga, kuid kindlasti väga sobilik lugeda ka täiskasvanul. Raamat keskendub lapse ja vanema suhtele. Vanem võib olla täiesti veendunud, et pakub lapsele huvitavat ja head elu, kuid laps võib vajada hoopis midagi muud. Isabella peab mingil määral olema oma emast täiskasvanulikum ning see muudab nende suhte kohati päris kurvaks.

Lisa Aisato illustratsioonid on siin sama olulised kui lugu ise. Need annavad edasi tegelaste tundeid ja kogu sügisest meeleolu. Mõni pilt on soe ja ilus, teine jälle sünge. Eriti hästi sobivad sellesse loosse mets, sügisvärvid, pimedus ja läheneva tormi tunne. See on sarja viimane, neljas osa, mis mulle kogemata kätte sattus, aga kindlasti jõuavad ka eelmised kolm nüüd mu lugemisse, niivõrd kaunis ja tore raamat oli. Arvasin, et pigem on pilt ja natuke teksti, aga teksti osa oli ikka pikk ja põhjalik lugu, mida oli huvitav lugeda. 

 

Kuus sünget krimilugu

14./186. Meremees

Autor: Lars Kepler 

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Pegasus 2026

367lk./3126lk./ 45062lk.

 

Seekord ei ole tegemist ühe pika kriminaallooga, vaid kuue eri pikkusega põnevuslooga. Kõik lood on sünged ja neis on Keplerile tuttavaid elemente: kuriteod, vägivald, keerulised olukorrad ning inimesed, kes satuvad silmitsi millegagi, milleks nad valmis ei ole. Ühes peab isa oma poja päästmiseks sooritama tellimusmõrva, teises satub noor ajakirjanik lähedale mehele, keda kahtlustatakse sarimõrvarina. Oma loo saavad staaradvokaat, kes satub ohtliku vandenõu keskele, ning kaks teismelist tüdrukut, kelle mäng muutub järjest ohtlikumaks. Joona Linna sarja lugejale on ilmselt kõige tuttavam Jurek Walter, kelle minevikku siin samuti avatakse. Lood on sünged, vägivaldsed ja kohati päris ebameeldivad ning tegelased satuvad üsna äärmuslikesse olukordadesse. Tegelikult olid need pigem sellised lood, mida loed ja nädalapäevad hiljem enam ei mäletagi, mis need lood siis seal täpselt olid. Kõige rohkem häirisid lõpud. Ma saan aru avatud lõpust, kus autor jätab midagi lugeja enda otsustada. Siin ei olnud aga mitmel korral isegi sellist tunnet. Lugu lihtsalt lõppes. Mitte nii, et nüüd võiks ise mõelda, kas juhtus üks või teine asi, vaid konkreetselt keset sündmusi: plaks ja kõik. Joona Linna sarjaga võrreldes jäi see minu jaoks selgelt nõrgemaks. Täiesti halb raamat see ei olnud. Mõni lugu oli huvitavam, mõni vähem ning Jurek Walteri osa pakkus sarjale natuke lisamaterjali. Tervikuna jäi raamat siiski üsna keskmiseks. Kõige suuremaks miinuseks olidki need järsult katkevad lood. Kui juba põnev lugu käima tõmmata, tahaks ikka teada, kuhu see välja jõuab. 

Kooliluuletused Lätist

13./185. Kärarikas klass

Autor: Ieva Flamingo

Tõlkija: Contra

Kirjastus: Draakon & Kuu 2021

96lk./ 2759lk./44695lk.

 

Kool võib olla päris kärarikas koht. Seal on õpetajad, direktor, klassikaaslased, kontrolltööd, kodused ülesanded ja matemaatika, mis mõnikord kohe üldse välja tulla ei taha. Lisaks tuleb kuidagi teiste lastega läbi saada ja leida klassis oma koht. Kõigest sellest need luuletused räägivadki. Tegemist on laste luulekoguga, mille läbivaks teemaks on kool ja koolielu. Erinevad luuletused annavad edasi laste mõtteid, muresid ja igapäevaseid olukordi. Mõni neist on naljakas, mõni tõsisem. Juttu tuleb õppimisest ja hinnetest, õpetajatest ja direktorist, aga ka sõprusest, üksindusest ning sellest, kui keeruline võib vahel olla teistega kontakti saada. Tänapäeva laste maailma kuuluvad loomulikult ka telefonid, internet ja virtuaalsed sõbrad. Täiskasvanule võib kodune ülesanne või kehv hinne tunduda üsna tühise probleemina, lapse jaoks võib see aga olla sel hetkel väga oluline. Samamoodi ei tähenda klassitäis lapsi automaatselt seda, et igaühel oleks seal sõber ja hea olla. Raamatus tulebki hästi esile, kuidas ühe klassi sees võib korraga olla palju erinevaid lapsi, iseloome ja probleeme. Vahel moodustavad nad ühtse seltskonna, teinekord meenutab klass pigem mitme peaga lohet, kus iga pea tahab liikuda eri suunas. Palju on huumorit ja mängimist. Tore on näiteks mõte direktorist, kes pole ju alati direktor olnud. Ka tema on kunagi olnud laps, kartnud, pahandust teinud ja võib-olla isegi koolist poppi teinud. Selline vaatenurk toob õpetajad ja teised täiskasvanud laste maailmale lähemale. Luuletused on erinevad nii sisult kui meeleolult ning nende juurde sobivad hästi Vivianna Maria Stanislavska illustratsioonid. Need ei ole lihtsalt teksti kaunistuseks, vaid annavad sellele juurde omajagu lusti ja koolielule sobivat segadust. Illustratsioonid on saanud ka tunnustust. Stanislavska pälvis nende eest 2016. aastal Jānis Baltvilksi laste- ja noortekirjanduse auhinna noore põlvkonna kategoorias. 
Sattusin seda raamatut lugema kui otsisin oma Läti ettekande juurde näiteid Läti luuletajate loomingust. Loetavad, aga lemmikuks ei saanud. 

Õpetus algajatele, mida saab teha ChatGPT-ga

 

12./184. ChatGPT käsiraamat. Uus teejuht suurepärase tehisintellekti tööriista juurde

Autor: puudub

Tõlkija: Marko Tamme

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2026

114lk./2663lk./44599lk.

 

See ajakirja formaadis väljaanne on praktiline teejuht neile, kes alles alustavad tehisintellekti kasutamist ja tahavad teada, milleks ChatGPT-d igapäevaelus üldse kasutada saab. Raamat alustab päris algusest ning liigub samm-sammult erinevate kasutusvõimaluste juurde. Selgitatakse, kuidas ChatGPT-ga suhelda, kuidas küsimusi ja ülesandeid sõnastada ning kuidas saadud vastuseid enda vajadustele sobivamaks muuta.
Näiteid on toodud väga erinevatest eluvaldkondadest. ChatGPT abil saab planeerida oma nädalat või perepuhkust, koostada treeningukava, otsida retsepte, valmistuda töövestluseks, kirjutada CV-d ning lahendada mitmesuguseid töö ja õppimisega seotud ülesandeid. Seega ei keskenduta ainult sellele, kuidas ChatGPT töötab, vaid eelkõige sellele, mida sellega päriselt teha võiks. Raamatu ülesehitus on lihtne ja juhendid konkreetsed, nii et ka inimene, kes pole varem tehisintellekti kasutanud, peaks suutma näidete järgi ise katsetama hakata.
Minu jaoks jäi raamat siiski veidi liiga lihtsaks, aga ma ei ole enam ka algaja kasutaja. Kui oled seda juba pikemat aega kasutanud, erinevaid võimalusi katsetanud ja tead, kuidas korralikku prompti koostada, siis väga palju uut siit ilmselt ei leia. Algajale on see aga kindlasti asjalik väljaanne. Üks asi häiris siiski päris palju. Kõik ChatGPT kasutamist näitavad ekraanipildid on jäetud inglise keelseks. Tekstis on küll küsimus või prompt eesti keelde tõlgitud, kuid ChatGPT vastus jääb pildil inglise keelseks. Kui lugeja inglise keelt ei oska, saab ta küll teada, mida ChatGPT-le küsiti, kuid ei pruugi aru saada, mida ChatGPT vastas ja kuidas näide tegelikult töötas. Tänapäevaste tehisintellekti võimaluste juures oleks saanud need näited üsna lihtsalt eestikeelseks muuta. See oleks teinud raamatu sihtrühmale palju arusaadavamaks ja praktilisemaks.
Seega kogenud kasutajale jääb see käsiraamat tõenäoliselt liiga algtasemele, kuid inimesele, kes alles mõtleb, mida selle ChatGPT-ga peale hakata ja kuidas üldse alustada, võib sellest olla päris palju abi. Igatahes on see üks neid raamatud, mida saan soovitada kui teen tehisintellekti koolitusi algajatele.  

Külmavärinaid tekitavaid krimilugusid sõdadevahelisest Eestist

11./183. Eesti wanad roimad

Autor: Dagmar Lamp

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

320lk./2549lk./44485lk.

 

Raamatusse on kogutud tõestisündinud kuriteod sõdadevahelisest Eestist. Siin on mõrvu, kadumisi, armukadedusest ja kättemaksust alguse saanud tragöödiaid, perevägivalda, vargusi ning ka veidi kummalisemaid juhtumeid. Lood on üsna lühikesed ja annavad ülevaate sellest, mis juhtus, kuidas kurjategijani jõuti ning milline oli asja edasine käik. Sageli saab teada ka kohtuprotsessist ja karistusest.

Üsna huvitav on lugeda, kuidas peaaegu sada aastat tagasi kuritegusid uuriti. Tänapäevaseid võimalusi politseil muidugi polnud, kuid sellest hoolimata suudeti päris palju välja selgitada. Mõnikord mängisid olulist rolli tunnistajad ja inimeste tähelepanelikkus, teinekord üsna lihtsad jäljed või kurjategija enda rumalad vead. Samuti liikusid väikestes kohtades jutud kiiresti ning naabrid teadsid sageli üksteise tegemistest rohkem, kui asjaosalised oleksid soovinud.

Kuritegude põhjused pole aga saja aastaga kuigi palju muutunud. Ikka on mängus raha, armukadedus, viha, kättemaks, alkohol ja keerulised peresuhted. Mõne loo puhul tekib küsimus, kuidas sai olukord üldse nii kaugele minna, sest tagantjärele vaadates tundub kuriteoni viinud sündmuste jada kohati lausa arusaamatult rumal. Teisalt tuleb arvestada tolle aja eluolu, vaesuse, ühiskondlike olude ja inimeste hoopis teistsuguste võimalustega. Autor ei keskendu ainult kurjategijatele, vaid püüab nähtavaks teha ka ohvrid ja nende lood. Raamat annab päris hea pildi ka tolleaegsest Eestist. Kuritegude kõrval tulevad välja inimeste elutingimused, omavahelised suhted, suhtumine naistesse, perekonda ja vägivalda ning seegi, kuidas kuritegudest ajalehtedes kirjutati. Mõnikord ongi ajastu kirjeldus huvitavam kui kuritegu ise. 

Minu jaoks jäi raamat siiski veidi liiga kiirülevaatlikuks. Juhtumeid on palju ja ühelt loolt liigutakse üsna kiiresti järgmise juurde. Oleksin pigem eelistanud vähem lugusid, aga põhjalikumalt käsitletuna. Rohkem tausta, uurimise detaile, kohtuprotsesse ja infot selle kohta, mis asjaosalistest hiljem sai, oleks muutnud lood minu jaoks palju huvitavamaks. Eks see ole mul nagu ilukirjandusegagi. Eelistan pigem ühte pikemat romaani, kuhu saab korralikult sisse elada, kui tervet hulka lühijutte. Aga lugeda tasub, eriti kui on arvamus, et esimese Eesti Wabariigi ajal oli kõik lilleline ja nüüd on olukord hull, inimesed hukas ja kuritegevus suur. Raamatus oli ka kirjas ühes kohas, et mitu tapmist oli selle aasta jooksul. Lugege ja otsige see arv üles, õnneks on see ikka tublisti tänapäeval väiksemaks jäänud. 

Eesti maetud saladus

10./182. Objekt M. Eesti maetud saladus

Autor: Mart Sander

Kirjastus: LiteRarity 2026

153lk./2229lk./44165lk.

 

Meriväljal ühe tavalise eramu hoovis kaevu kaevates satuti 1969. aastal kummalisele metallilaadsele materjalile, millest sai alguse aastakümneid kestnud mõistatus. Asja vastu hakkasid huvi tundma teadlased, Nõukogude võimud, KGB, ufoloogid, sensitiivid ja veel terve hulk inimesi, kelle arvamused sellest, mis maa all tegelikult peitub, on väga erinevad. Ühed otsisid täiesti maiseid seletusi, teised jõudsid aga maaväliste objektide ja muude paranormaalsete teooriateni.

Raamat jälgib üsna põhjalikult seda, kuidas kogu lugu aastate jooksul arenes. Kes objekti uuris, milliseid proove võeti, kuhu neid saadeti, mida üks või teine inimene väitis ning milliseid kummalisi juhtumeid objektiga seostati. Omaette huvitav on seegi, kui palju inimesi selle ühe leiuga lõpuks seotud oli ja kui erinevalt nad toimunut hiljem mäletasid või tõlgendasid. Mõni püüdis leida teaduslikku seletust, mõni nägi peaaegu igas sündmuses kinnitust millelegi paranormaalsele. Mida salapärasemaks asi muutus, seda rohkem tekkis oletusi ning iga uus seletamata juhtum andis võimaluse järgmise teooria loomiseks. Samal ajal muudab Nõukogude aja salastatus kogu loo veel segasemaks. Kui dokumente on vähe, osa informatsioonist põhineb mälestustel ja inimesed räägivad üksteisele vastu, on aastakümneid hiljem väga keeruline kindlaks teha, mis tegelikult juhtus.

Autor on kogunud kokku päris palju erinevat materjali ja püüab näidata võimalikult erinevaid seisukohti. Raamatus on dokumente, fotosid, skeeme ja omaaegsete asjaosaliste meenutusi. Kõrvuti saavad sõna nii maisemate seletuste pooldajad kui ka need, kes usuvad, et tegemist võis olla millegi täiesti tundmatuga. 

Probleem on aga selles, et mida edasi lugeda, seda rohkem hakkab tunduma, et objekt ise kaob kõige selle ümber toimunu sisse ära. Lugeda saab uurijatest, katsetest, KGB huvist, sensitiividest, kummalistest juhtumitest ja erinevatest teooriatest, kuid kõige olulisemale küsimusele vastust ei tule. Mis see objekt siis ikkagi oli või on? Kas see üldse on sellisel kujul olemas, nagu aastakümneid on räägitud? Nende küsimustega alustad ja sisuliselt samade küsimustega lõpetad. Autor on küll üritanud müsteeriumit lahendada ning toonud välja erinevad seisukohad ja seletused, mida ta on leidnud. Paraku jäi mulle pärast raamatu lõpetamist tunne, et tegemist oli üsna mõttetu lugemisega. Sain teada päris palju sellest, mis väidetava objekti ümber aastakümnete jooksul toimus, kes sellega tegeles ja mida keegi sellest arvas, kuid objektist endast ei saanud ma lõpuks peaaegu midagi teada. Sanderil jutt jookseb ja seda ka paberil, seega lugemine ise oli ladus, võib olla mõni hetk oli raamatus liiga palju teda ennast, sellisest teosest oleks tahtnud rohkem teaduslikkust ja vähem tema isiklikku seostust ning müsteerilisi oletusi.  

Sünnipäevatort laibaga

9./181. Sünnipäevamõistatus

Sari: Jenny Starlingu juhtumid 1  

Autor: Faith Martin 

Tõlkija: Nele Mikk 

Kirjastus: Krimiraamat 2023

208lk./ 2076lk./44012lk.

Kirjastus Eesti Raamat lugemise väljakutse september: raamat, mille keskmes on sünnipäev

Jenny Starling on vabakutseline kokk, kes palgatakse valmistama toitu jõukate kaksikute Alicia ja Justini 21. sünnipäevapeoks. Pidu toimub uhkes maahäärberis ning ees peaks ootama lihtsalt üks suurem tööots. Kohale jõudes avastab Jenny aga, et majas valitseb hoopis teistsugune meeleolu. Noor aednik on mõisatiiki uppunud ning pole päris selge, kas tegemist oli õnnetusega. Sellest hoolimata otsustatakse sünnipäevapidu ära pidada. Südaööl, kui külalised kogunevad šampanjaga sünnipäevalapsi õnnitlema, sureb üks peol viibijatest.

Edasi kujuneb loost üsna klassikaline mõrvamõistatus. Inimesed on ühes kohas koos, kahtlusaluste ring on piiratud ning peaaegu igaühe kohta hakkab tasapisi selguma midagi, mida ta parema meelega enda teada jätaks. Kõige huvitavamad ongi siin tegelaste omavahelised suhted. Pealtnäha on tegemist jõuka ja korraliku seltskonnaga, kuid üsna kiiresti tulevad välja armukadedus, solvumised, varjatud suhted ja vanad pinged. Mõni tegelane käitub lausa nii kahtlaselt, et teda on väga lihtne süüdlaseks pidada. Autor peab ju ometi kuidagi üritama lugejat viia valedele jälgedele. 

Jenny ise on natuke teistsugune amatöördetektiiv kui tavaliselt. Eelkõige on ta kokk ning uurijaks satub pigem asjaolude sunnil. Seekord on tal ka isiklik põhjus toimuvasse sekkuda, sest mõrvaga võib seostuda tema valmistatud toit ja see seab ohtu tema maine. Ta jälgib inimesi, kuulab nende juttu ja paneb tähele pisiasju, millele teised eriti tähelepanu ei pööra. Kohati tundub küll, et Jenny on natuke liiga tähelepanelik ja oskab inimesi peaaegu eksimatult lugeda. Politsei jääb Jenny kõrval üsna tagaplaanile või pigem isegi sellisesse rumala politsei seisusesse. Uurimine liigub suuresti tänu sellele, mida Jenny märkab ja milliseid järeldusi ta inimeste käitumisest teeb. Samal ajal ei torma ta kohe iga kahtluse peale kedagi süüdistama. Ta vaatab, kuulab ja püüab aru saada, kes valetab, kes midagi varjab ning kelle käitumisel võib olla hoopis muu põhjus kui mõrv.

Kuritegu ise on päris nutikalt üles ehitatud. Kahtlusaluseid jagub ning motiive tekib loo jooksul mitu. Autor annab vihjeid, kuid nende tähtsus ei ole alati kohe arusaadav. Mõni asi, mis tundub oluline, viib hoopis kõrvale, samal ajal kui mõni väike detail osutub hiljem palju tähtsamaks. 

Raamat mulle meeldis. See oli kerge ja kiire krimi, mida oli mõnus lugeda ja seekord ei tulnud ma ise selle lahenduse peale. Tegemist on sarja esimese raamatuga, tundub, et peaks võtma ka järgmised osad lugemisse, kui see lugemist ootavate raamatute järg nii pikk juba ei oleks. 

Nõiutud armastus

8./180. Nõiutud kompass 

Autor: Ingrid Loddes

Kirjastus: Tammerraamat 2020

228lk./1868lk./43804lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuli: fantaasia - Eesti

Mahajäetud maja, kus väidetavalt kummitab, on muidugi selline koht, kuhu lastel on vaja uurima minna, kuigi vanemad on sinna majja sisenemise ära keelanud. Sandra keelitab vanema venna Jasperi endaga vanaonu majja kaasa ning seal selgub, et jutud kummalistest asjadest polegi päris alusetud. Nad kohtuvad metshaldjas Sumega, kelle kallimale on laste vanaonu, suur nõid, needuse peale pannud. Lapsed otsustavad haldjat aidata ning lähevad koos temaga teekonnale teise maailma, abiks nõiutud kompass. Esialgsest uudishimust saab niisiis hoopis suurem seiklus, kus tuleb hakata tegelema vanaonu tegude tagajärgedega.

Tegemist on laste fantaasiaraamatuga. Haldjad, needused, võluesemed ja kummalised olendid on osa maailmast, kuhu lapsed satuvad. Muinasjutulisi jooni on loos palju ning nõiutud kompass täidab tuttavat maagilise abilise ülesannet, juhatades tegelasi nende otsingutel edasi. Otsingute käigus tuleb kohtuda väga erinevate olenditega, taiminimeste, rabainimeste ja lindinimestega ning lahendada nende muresid. Nii ei piirdu laste ülesanne ainult ühe haldja aitamisega. Võõrasse probleemi võib ju suhtuda nii, et see pole minu asi, aga Sandra ja Jasper on valmis alati midagi ette võtma, aitama. Vanaonu seos needusega lisab olukorrale omakorda isiklikuma poole. Seekord tuleb kurja teo tegijat otsida omaenda sugulaste hulgast, kuigi ega lapsed seda vanaonu ise ei tundnudki, sest on ta ju juba 15 aastat surnud. Kummalisi tegelasi ja paiku jagub siin omajagu. See annab fantaasiale ruumi. Ühe otsingu ümber mahub palju väiksemaid seiklusi ning uue olukorraga tuleb jälle otsast peale kohaneda. Pelgalt sündmuste rohkus ei tähenda siiski alati seda, et lugu hoogsalt edasi läheks. Raamat üldiselt meeldis, aga lugemine kuidagi ei läinud väga ladusalt, vaatamata, et tegemist oli lasteraamatuga. 

Kui palju on tõtt ühes ajaloolises mängufilmis?

 

7./179. Viimane võte

Sari: Cherringhami mõistatused #17

Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

147lk./1640lk./43576lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 august: imeilus raamat

Cherringhamis tehakse filmi ja muidugi tekitab see elevust. Tavapärasesse külaellu lisanduvad võttegrupp, näitlejad ning ajaloolise filmi juurde kuuluvad uhked kostüümid ja mõõgad. Siis aga hakkavad juhtuma õnnetused, mille tõttu satub ohtu noor peaosatäitja Zoe Harding. Üks õnnetus võib ju olla juhus, aga kui neid tuleb järjest juurde, tekib paratamatult kahtlus, kas keegi aitab sellele ebaõnnele kaasa. Sarah ja Jack asuvad uurima, mis võtetel tegelikult toimub.

Filmivõtted sobivad krimiloo tegevuspaigaks hästi. Ümberringi on palju inimesi, igaühel oma tegemised ning võimaliku õnnetuse puhul ei pruugigi kohe selge olla, kas keegi eksis või oli juhtunu tahtlik. Samas sõltub peaosatäitjast päris palju. Tema ümber toimuv puudutab kogu filmi valmimist. Nii tulebki mõelda, kas sihiks on näitlejanna ise, tema karjäär või midagi muud. Kes tema ebaõnnestumisest võidaks ja miks peaks keegi üldse tahtma talle halba teha?

Kus on see piir, kus õnnetu juhus muutub kahtlaseks. Kahtlane käitumine ei pruugi veel süüd tähendada, samamoodi ei saa kedagi üksnes meeldiva oleku pärast kahtlusaluste hulgast välja jätta. Filmimaailmaga sobib see päris hästi, sest teistele mingi mulje jätmine kuulub seal juba ameti juurde. Küsimus on selles, kes mängib oma rolli ka siis, kui kaamera enam ei tööta.

See oli üks neid sarja osi, mis mulle rohkem meeldis. Süüdlast ei olnud seekord nii kerge ära arvata ning seetõttu oli huvitavam. Mõnus muhekrimi, kerge, kiire lugemine.

Maailm on täis salapäraseid tegelasi

6./178. Laip rajamaal

Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #8

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

225lk./1493lk./43429lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 august: Imeilus raamat

Kitt Hartley ja Grace Edwardsi detektiivibüroo poole pöördub naine, kes on mures oma kadunud onu Ralph Holmesi pärast. Politsei asja uurimiseks põhjust ei näe, aga mehe käitumises on piisavalt kummalist, et Kitt ja tema kaaslased asja niisama ei jätaks. Peagi tuleb neil uurida juba sedagi, kes siis see kadunud mees tegelikult oli ja millega üldse tegeles, mitte ainult, mis temast sai. Jäljed viivad võimaliku rahvusvahelise kuritegevuse juurde ning esialgu üsna tavalisena tundunud kadumisjuhtum võtab hoopis suuremad mõõtmed.

Tegemist on muhekrimiga nagu kogu selle sarja raamatud. Siiski kõlab tegelastele antud ülesanne päris tõsiselt. Kadumise lahendamiseks tuleb kõigepealt aru saada kes see kadunu oli, millega tegeles ja mis olid tema motivatsioonid. Kas ta oli tõesti vaid puhkusel või oli tema viimases kohas viibimiseks hoopis muud põhjused. Lähedased võivad ju arvata, et tunnevad oma pereliiget, aga see ei tähenda veel, et nad tema tegemistest kõike teavad. Nii käivad siin koos kadunud mehe otsimine ja tema elu kohta tekkinud küsimustele vastuste leidmine. Mida rohkem selgub, seda vähem saab toetuda esialgsetele oletustele.

Uurijate seltskonda on lisandunud endine investeerimispankur Joe, kellele ei anta just palju aega uude ametisse sisseelamiseks. Kurjamid ja kahtlusalused vahetuvad ju nagunii, aga aeg-ajalt võiks midagi muutuda ka uurijate poolel. Muidu võib juhtuda, et kõik tegutsevad raamatust raamatusse üsna harjumuspäraselt ning ainult lahendatav juhtum on uus. Joe lisandumine aitab tegelaskonda mitmekesistada ja elavdada. Ühtlasi annab see võimaluse tuua tuttavate tegelaste juures välja midagi sellist, mis omavahel juba väljakujunenud seltskonnas ehk nii hästi esile ei tule. Ning pealegi on ju vaja ikka natuke enam meeshingi positiivsete tegelaste poole peale, senini oli see lugu üsna feminiinne. Uus inimene peab leidma seltskonnas oma koha ja teistel tuleb temaga arvestada. Nii on põhjust jälgida uurijate endi tegemisi ka siis, kui parasjagu juhtumi lahendamisele lähemale ei jõuta. 

Mulle üldiselt meeldis. Mõnus kerge ja kiire lugemine ja eelnevatest osadest siiski parajalt erinev.