Mudalinna mudamaffia mudas ja mudata

22./146. Haapsalu linnapea uskumatud seiklused

Autor: Urmas Sukles 

Kirjastus: Helios 2026

328lk./ 5431lk./ 35554lk.

 

Ma ei lugenud seda raamatut Suklese pärast. Ütlen ausalt, ta pole minu käest saanud mitte ühtegi häält, mitte ühelgi valimisel. Mul pole temaga onud ühtegi kokkupuudet kui arstiga kunagi (erinevalt Vilosiusest). Ega ka kui linnapeaga. Ta pole minu käest saanud mitte ühtegi krooni ega eurot oma ürituste ja kontsertidega. Aga kui tahta lugeda Haapsalust, siis paraku sellest mehest kuidagi ümber ega üle ei saa. Tahtsin näha, kui ausalt ta kirjutab ja võin öelda, et isegi üsna ausalt tunnistas nii mõndagi. Muidugi enam oli kirjas kuidas teised teda mingis asjas ebaseaduslikult või silma kinni pigistades tutvuste poolest aitasid, aga teadagi käsi peseb kätt, seega vaevalt need lood vaid tutvusele paseerusid ja vastutasuna kunagi midagi ei tehtud, aga sellest see raamat vaikib. Meeldis, et tunnistas isegi, et esimesel korral kaotas linnapea koha, sest muutus liiga ülbeks. Ja eks teine kord kaotas samuti, sest oli liiga kindel oma positsioonis, liiga ülbe uskumas, et kuidas rahvas ei vali teda. Aga ei valinud. Leidis, et mudamaffial on aeg taas lihtlinnainimeseks hakata. Mõned oma aja korruptsioonid olid ilusti kirjas, mis ikka neist enam varjata, sest seadused kinni ei võta, kõõlumine toimus hallil alal tollel ajal või siis liiga ammu, et enam midagi tehtaks. Linnarahvas ju teadis küll neid lugusid. Mõned asjad aga olid endiselt välja toodud kui linna heaks tehtu. Aga see tehtu oleks olemata jäänud, kui oma huvisid samal ajal poleks kõrval olnud. Samas, tõesti, võitis ka linn ja selle elanikud. 

Raamatu lugemine tõi mällu küllalki palju olnut, mis aegade jooksul Haapsalus sai läbi elatud. Kodulinnaks ja parimaks linnaks Eestis jääb see linn ikka, isegi kui seal hetkel mitte elada.  

 

 

Haapsalu linnavalitsus

Manipulatsioonid mäluga ja mäluta

21./145. Mälukaotusmäng

Autor: Wendy Walker 

Tõlkija: Epp Petrone

Kirjastus: Petrone Print 2026

319lk./ 5103lk./ 35226lk.

Küllaltki raske lugemine, nii sisu kui vormi tõttu. Ühe noore neiu jõhkra vägistamise lugu on alati väga raske. Haiglas antakse talle katsetusjärgus ravimit, mis kustutab mälupildid, kuid ei kaota seletamatut ärevust. Tema keha mäletab juhtunut ikka. Kes ja miks tüdrukut nii kohutaval ja kummalisel viisil ründas? Milliseid saladusi varjab kogukond, kuidas on kõik üksteisega ja selle sündmusega seotud? Vanema roll lapse elus, tema kaitsmisel. Kas kõik, mida meditsiin võimaldab, siis aitab inimest, või paneb ta vahel veel keerulisemasse olukorda? Kui manipuleeritav oma inimese mälu? Kas saab alati mälu uskuda või mitte? Raamat on keeruline ja seal on alumises kihis palju küsimusi. Seetõttu ei olnud see ka sugugi kiire ja ladus lugemine. Mitte ainult sündmus ei olnud raske, ka tekst oli kuidagi raske ja läks üsna vaevaliselt edasi. Muidugi keerdkäike ja pöördeid oli seal mitmeid, kus kahtlus langes neile, kellele autor viitas, aga samas mõtlesid ikka, et kusagil peab veel mingi konks olema, see ei saa nii lihtne lahendus olla. Võib olla oli ka sellepärast mul lugemine üsna vaevaline, et ma ei leidnud sealt enda jaoks ühtegi sümpaatset tegelast, kõik suutsid juba üsna alguses muutuda antipaatseks, isegi kui otseselt veel mingeid märke ei olnud. Mälu on mind varemgi huvitanud ja just see, kuidas see tegelikult võib valetada, meid petta. Vähemalt mingi aja, isegi kui lõplik tõde on kusagil sügavustes peidus. Sügavuti, vaatamata raskele tekstile, oli omamoodi vägagi huvitav raamat. 

Müsteerium või lihtlabane vargus?

20./144. Kadunud hobuste müsteerium

Sari: Rambo tall 1 

Autor: Venny Helén 

Tõlkija: Maarja Jaanits

Kirjastus: Tammerraamat 2026

123lk./ 4784lk./ 34907lk.

 

Hobusteraamatud on tavaliselt üsna etteaimatavad. On mõni uus tüdruk, uus hobune, väike probleem ja lõpuks saab kõik korda. Eks tegelikult ka siin, kuigi pealkiri lubab müsteeriumi. 
Loo peategelane Elina kolib koos vanematega maale ning hakkab käima Rambo tallis ratsutamas. Kõik tundub alguses ilus kuni järgmisel päeval hakkavad tallist hobused kummalistel asjaoludel kaduma. Muidugi ei suuda lapsed toimuvat niisama pealt vaadata ning otsustavad ise välja uurida, mis tegelikult toimub. Kuigi tegemist on eelkõige hobusteraamatuga, ei keerle kogu lugu ainult ratsutamise ümber. Muidugi saavad hobusesõbrad loost ilmselt veel rohkem rõõmu, sest tallielu ja hobuste eest hoolitsemist on samuti kirjeldatud. Vägagi olulisel kohal on sõprus, rivaalitsemine ja üldse omavahelised suhted. 
Peategelased on uudishimulikud, vahel teevad läbimõtlemata otsuseid ja satuvad seetõttu ka ohtlikesse olukordadesse. Samas ma oleksin pannud nende vanuse siiski 3-5 aastat nooremaks kui raamat väitis. Siis oleks ehk loomulikum ja loogilisem see käitumine olnud. Kuna lugesin esmalt sarja teist osa, siis sealt jäigi mulje, et tegemist on siiski laste, mitte noorte neidudega. Raamatu ülesehitus, tekst ja pildid nii esmapilgul, kui lugedes tekitavad ka ikka lasteraamatu, mitte noorteraamatu tunde. Seega soovitaksin seda eelkõige kuni 12 aastastele tüdrukutele, hobusesõpradele. Minu lugemisse sattus see raamat eelkõige toreda tõlkija tõttu ja eks ma loe sarja edasi, kui ta veel neid tõlgib. 

Must ja valge

19./143. Kaotatud ja jäänudki leidmata

Autor: Simon Mason

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak 2026

326lk./ 4661lk./ 34784lk.

 

See on uurija Wilkinsi sarja kolmas raamat ja kõik kolm osa on olnud põnevad ning eripärased. Autor suudab endiselt üllatada nii looga kui ka tegelastega. 

Seekord saab kõik alguse sellest, et keset ööd teatab kuulus seltskonnatäht Zara Fanshawe häirekeskusele, et kaotatud  ja jäänudki leidmata. Mõni aeg hiljem leitakse tema avarii teinud luksusauto mahajäetuna, kuid naist ennast ei ole kusagil. Samal ajal kaob jäljetult ka kodutu mees, keda Oxfordis hästi tunti. Esialgu näivad need kaks kadumist täiesti seosetud, kuid üsna kiiresti saab selgeks, et juhuseid on loos natuke liiga palju. 

Endiselt on sarja kõige suuremaks tugevuseks kaks peategelast. Ryan ja Ray Wilkins on täielikud vastandid. Ryan on impulsiivne, ütleb välja kõik, mis pähe tuleb, ja rikub vajadusel reegleid. Ray on rahulik, viisakas ja kaalub enne tegutsemist iga sammu. Nad käivad teineteisele närvidele, aga just see muudab nende omavahelise suhtlemise huvitavaks. Kui nüüd öelda, et üks on valge- ja teine mustanahaline, siis stereotüüpselt peame kohe Ryanit musta- ja Rayd valgenahaliseks. Kuid autor on need stereotüübid rikkunud ning meeste nahavärvi vastupidiseks muutnud.  Samas kipub ikka olema lugeja sümpaatia vist Ryani poole kaldu, mul küll vähemalt. Sest vaatamata ta ATH-le, suhtlemis- ja  käitumishäiretele on ta tark ning südamlik mees, kes ülekõige armastab oma pisikest poega. Tegelased ei ole täiuslikud. Ryan teeb valesid otsuseid ja satub ikka ja jälle probleemidesse. Ray eraelu ei ole samuti sugugi muretu. Nad mõjuvad päris inimestena ning just see teeb kogu sarja usutavaks.  

Autor ei kirjuta ainult kuriteost. Sama oluline on Oxford ise. Ühel pool uhked kolledžid, vanad kivimajad ja jõukad elanikud, teisel pool kodutud, ääremaad ja inimesed, kellest enamik lihtsalt mööda vaatab. See vastandamine annab loole palju juurde ning linn muutub peaaegu omaette tegelaseks.

Lugu ei kihuta kogu aeg täiskiirusel edasi. Autor laseb uurimisel rahulikult areneda ning viskab lugejale paraja aja tagant uusi infokilde. Pigem tekkis mõnus tunne, et puslet pannakse tükkhaaval kokku ning lugejal on võimalik koos uurijatega kaasa mõelda.
Lõpplahendus oli minu jaoks igati veenev. Kõik olulised niidiotsad said kokku seotud, kuid autor ei lahendanud kõike liiga lihtsalt. Põnev lugu, hästi kirjutatud tegelased ja mõnusalt britilik õhkkond tegid sellest järjekordse väga hea lugemiselamuse. Vähemalt kaks raamatut veel selles sarjas olemas, ootan pingsalt tõlget. 

Tartumaa paranormaalsused jätkuvad

18./142. Tiuhkamäe. Teine raamat

Autor: Meelis Kraft 

Kirjastus: Sooroheline 2024

237lk./ 4335lk./ 34458lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026: juuli Fantaasia - Eesti

Kui esimene osa keskendus rohkem Tiuhkamäe ja selle saladustele, siis seekord läheb saladuste ring järjest suuremaks. Pärast eelmise suve sündmusi loodab Sara, et Tiuhkamäe jääb minevikku. Üsna kiiresti saab aga selgeks, et sellest paigast nii lihtsalt lahti ei saa. Koos Alari ja Indrekuga tuleb tal taas hakata otsima vastuseid küsimustele, mis jäid esimeses osas lahendamata. Peagi selgub, et keegi jälgib neid ning Tiuhkamäe ümber toimub endiselt midagi, mida tavapärase loogikaga seletada ei saa. Lugu liigub edasi ja panused on suuremad. Kui esimeses raamatus oli peamine küsimus, mis koht Tiuhkamäe üldse on, siis nüüd hakatakse tasapisi aru saama, et tegemist on palju suurema ja ohtlikuma saladusega. Vastuseid küll tuleb, aga iga vastus tekitab omakorda mitu uut küsimust. Müstilised sündmused toimuvad tuttavates paikades ning seetõttu mõjuvad need kuidagi kodusemalt. Pinget hoitakse üleval kogu raamatu jooksul. Mõni niidiots saab küll kokku seotud, aga samal ajal avanevad uued uksed ja tekivad uued mõistatused. Raamatut oli väga ladus lugeda. Peatükid on paraja pikkusega ning tegevus liigub pidevalt edasi. Mõned pusletükid esimesest osast leiavad oma õiged kohad, mõned uued tükikesed kerkivad pinnale ja alles vajavad oma kohta. Saladusi tuleb veel juurde, küsimusi jääb veel õhku ja nii tulebki varsti kolmas osa kätte võtta. 

Õudsad muinasjutud

17./141. JuKu muinasjutud. II osa, Õuduslood

Autor: Juhan Kunder

Kirjastus: Juhan Kunderi Rahvakool 2022

71lk./4098lk./34221lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Õudus - Eesti

Juhan Kunderi kogutud muinasjuttudest välja valitud just õuduslood. Need ei ole tänapäevased õudusjutud, kus verd pritsib ja koletised igast nurgast välja hüppavad, vaid vanad rahvajutud, kus hirm sünnib hoopis teistsugustest asjadest. Surm, kurat, nõiad, kättemaks, needused ja muud üleloomulikud nähtused käivad lugudest läbi täiesti loomuliku osana. Ja kui julmad võivad vanad rahvajutud tegelikult olla. Tänapäeva lasteraamatutega võrreldes mõjuvad need lood kohati päris ehmatavalt. Samas tuleb meeles pidada, et just selliseid lugusid on inimesed sajandeid üksteisele rääkinud. Need ei olnud mõeldud ainult meelelahutuseks, vaid ka hoiatamiseks, õpetamiseks ja maailma seletamiseks ajal, kui paljudele nähtustele muud selgitust lihtsalt ei olnud. Vahel lõpeb lugu täiesti ootamatult, vahel saab kurjategija karmilt karistada ning mõnikord jääbki tunne, et kõik ei peagi olema loogiline. Kõige rohkem pani see raamat mõtlema sellele, kui palju on muinasjutud ja rahvapärimus aja jooksul muutunud. Oleme harjunud tänapäevaste muinasjuttudega, kus headus võidab peaaegu alati ja kõik lõpeb õnnelikult. Siin seda kindlust ei ole. 

See ei ole kindlasti raamat kõige väiksematele lastele. Pigem sobib see vanematele lastele, noortele ja täiskasvanutele, keda huvitavad vanad rahvajutud sellisena, nagu neid kunagi räägiti. Väljaandja on jätnud alles vanaaegse kirjapildi ja sõnastuse. Mingil määral tekitab see lugejas ehedust, aga samas on selle raamatu lugejateks ikka pigem lapsed ja neile võib see tekitada segadust ning raskusi lugemisel. Pigem oleks ehk võinud ikka kirjapilti ja sõnastust veidi kaasajastada, siis läheks ehk tähelepanu rohkem sisule. Samas kui lubati vanaaegset kirjapildi säilumist, siis ma juba lootsin, et jee, üks gooti kirjas raamat nüüd, aga seda siiski see polnud, siis oleks vist üsna vähe neid lugejaid järgi jäänud, sest vaevalt peale minu neid palju on, kes gooti kirja ja selles kirjas olevate raamatute lugemist fännavad. 

Lastelt lastele veidi õudusjutte

16./140. Mootorsaega lepatriinu ja veel 99 eesti lapse jubejuttu

Koostanud: Ilona Martson 

Kirjastus: Tänapäev 2023

152lk./4027lk./34150lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Õudus - Eesti

Vaatasin oma ulmekirjanduse väljakutse alamžanrilisuse üle ja selges suures vähemuses olid õudukad. Ega ma neid eriti ei armasta lugeda jah, sest mulle pigem tunduvad need igavad, paraku mitte õudsad. Aga nagu teada, siis ei peagi üks õudukas olema lugejale õudne, peaasi, et on tegelastele õudsad. Ja no ehk ka siis autorile. Seega tuulasin veidi õudukate kategoorias ringi ja üritan siis mõned lugeda lisaks, et tasakaalu suurendada. Esimesena sattus kätte laste jubejutud. Ega ma enne raamatu avamist ei süvenenudki, kelle kirjutatud need olid. Kui laste ju siis ikka lastele mõeldud, sellised kergemad ja vähem jubedad. Aga selgus, et mitte ainult, need olid samal ajal ka laste endi kirjutatud. Raamatusse on kogutud Eesti laste endi kirjutatud fantaasiarikkad, humoorikad ja kõhedad lood, mis saadeti ajakirja Täheke jubejuttude võistlustele aastatel 2018–2021. Mõned olid tõesti pigem naljakad, mõned veidi igavad, samas mõned võisid küll lastele kõheduse peale ajada. Huvitav, kuhu kaob laste fantaasia kui nad suuremaks kasvavad? See raamat oli ju täis lühikesi laste fantastilisi fantaasia ilminguid. Ja autoriteks ikka väikesed, algklasside lapsed. Mõned lood vägagi asjalikud. Mõned vägagi originaalsed. Mõned lapselikud. Mõned oleks vajanud veel veidi lihvi, aga polnud ühtegi otseselt halba jutukest. Aga eks need on ka välja valitud parimad lood, mis olid saadetud võistlusele. Ning taas arusaam, et alati ei ole pikkus oluline, äge ja kõhe lugu võib olla ka vaid üks lause pikk! 

Maagilised kirjutusmasinad

15./139. Jumalikud rivaalid

Sari: Lummuskirjad #1

Autor: Rebecca Ross 

Tõlkija: Hana Arras

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

399lk./ 3875lk./ 33998lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: fantaasia maailm

Tegemist on noorte fantaasiaromaaniga, kuid tegelikult on selles sama palju ka romantikat, sõjaromaani ja ajakirjandus/kiriromaani.Samas pigem ikka fantaasia- ja muude sugemetega armastusromaan oleks täpseks žanriks. Olgu, maagia ja mütoloogia on olemas, järelikult ikka fantaasiaromaan koos armastusega. 

Tegevus toimub maailmas, mis meenutab kahekümnenda sajandi alguse Euroopat. Samal ajal käib aga sõda, mille taga ei ole tavalised inimesed, vaid iidsed jumalad, kes on pärast sajanditepikkust und taas ärganud. Kuigi tegemist on fantaasiaga, ei mõju maailm üleliia keerulisena, maagia sulandub igapäevaellu täiesti loomulikult. 

Loo peategelane on kaheksateistkümneaastane Iris Winnow, kelle elu pole sugugi kerge. Vend on sõtta läinud ja kadunuks jäänud, ema püüab leinaga toime tulla alkoholi abil ning Iris peab pere ülalpidamiseks töötama ajalehes. Seal konkureerib ta noore ajakirjaniku Roman Kittiga, mõlemad soovivad saada sama ametikohta. Alguses on nende omavaheline suhe üsna terav ning mõlemad püüavad tõestada, et just nemad väärivad seda kohta. Iris kirjutab oma kadunud vennale kirju, lootes, et need kuidagi imekombel temani jõuavad. Maagilise kirjutusmasina tõttu satuvad need hoopis kellegi teise kätte, kes hakkab talle anonüümselt vastama. Nende kirjavahetus kujuneb tasapisi kogu loo üheks kõige tugevamaks osaks. Oli huvitav jälgida, kuidas kaks inimest õpivad teineteist tundma ilma teadmata, kellega nad tegelikult suhtlevad. See muutis nende suhte palju usutavamaks kui tavaline armastus esimesest silmapilgust. Taustal käiv sõda on aga pidevalt olemas ning mõjutab kõiki tegelasi. See annab loole tõsidust ja paneb mõtlema, kui kiiresti võib tavaline elu täielikult muutuda. Samas ei muutu raamat liiga süngeks, sest kogu loo jooksul jääb alles lootus. 

Algus on küll rahulikum ning keskendub maailma ja tegelaste tutvustamisele, kuid mida edasi, seda rohkem pinge kasvab. Algus läkski veidi liiga vaevaliselt, loed ja loed ja nii vähe olulist toimub, eriti fantaasiamaailma osas, põnevus puudub. Raamatu lõpp tekitab kohe soovi järgmist osa lugeda, sest jääb ju nii selgelt lugu pooleli. Päris lemmikuks ei saanud, aga lugeda võis. 

Paranormaalne noorteromaan Tartumaalt

14./138. Tiuhkamäe. Esimene raamat. 

Sari: Tiuhkamäe 1 

Autor: Meelis Kraft 

Kirjastus: Sooroheline 2022

287lk./ 3476lk./ 33599lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuli: fantaasia - Eesti

 

Paranormaalseid noorteromaane Eesti autoritelt just väga sageli ei kohta. Lisaks tegevus ei toimu kuskil väljamõeldud maailmas, vaid täiesti tavalises Eestis. Kui tegevus toimub tuttavates paikades, mõjub kogu lugu palju usutavamalt. Kohati tekkis isegi kõhe tunne, et äkki võikski kuskil mõni selline salapärane koht päriselt olemas olla. Loo keskmes on Tartu lähedal asuv ilmetu Tiuhkamäe küngas, mida kohalikud on aastaid kartnud ja võimalusel vältinud. Keegi ei oska enam päris täpselt öelda, miks, aga tunne ütleb, et sinna pole mõtet minna. Juba esimestest lehekülgedest on selge, et tegemist ei ole tavalise paigaga. Sündmused liiguvad kahel ajaliinil. Ühes neist satub lugeja 1961. aastasse, kui kolhoosi maisipõllul hukkub kummalistel asjaoludel noor tööline Nikolai. Teine liin toimub tänapäeval ja viib kokku Tallinna koolitüdruku Sara ning kohaliku noormehe Alari.  Nad hakkavad koos uurima, mis seal tegelikult toimub. Mida rohkem nad vastuseid otsivad, seda rohkem uusi küsimusi tekib. Loo jooksul tulevad mängu vanad uskumused, seletamatud nähtused ja isegi salapärane faunusbotaanika. Viimane kõlas alguses küll üsna veidralt, aga tekitas huvi, mis see siis on. Õnneks on kõik raamatus ilusti lahti selgitatud, ei pea minema kuhugi sõna- või mõisteseletust otsima.  Pinget kasvatatakse tasapisi ning iga peatükiga tuleb juurde mõni uus infokild, mis paneb edasi lugema. Ka tegelased mõjusid usutavalt. Nad ei ole mingi superkangelased, kes kõik kohe ära lahendavad, vaid täiesti tavalised noored inimesed, kes satuvad olukorda, millest nad ise ka aru ei saa. 

Autor ei ürita lugejat lihtsalt ärahirmutada. Kõhedus tekib hoopis teadmatusest ja sellest tundest, et Tiuhkamäel kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui ülejäänud maailmas. Kuna tegemist on triloogia esimese osaga, ei saagi kõigile küsimustele vastuseid. 

Mulle see raamat meeldis. See oli põnev, parajalt salapärane ja ladusalt loetav. Kuigi tegemist on noorteraamatuga, usun, et seda võivad sama huviga lugeda ka täiskasvanud. Järgmine osa on juba lugemises.  

Leida või mitte leida

13./137. Kadunud professor

Autor: Hella Riisalu 

Kirjastus: Tänapäev 2026

376lk./ 3189lk./ 33312lk.

 

See raamat oli minu jaoks üks paras sasipundar. Üritasin ära aimata aasta millal tegevus toimus. Loost käis läbi, et Eesti ei olnud veel Schengeni viisaruumi liige, seega toimub tegevus enne 2007. aastat. Samas oli Eesti selleks ajaks juba päris hästi jalad alla saanud, nii et päris 1990. aastatesse see lugu ka ei sobinud. Seega pigem umbes 2000-2005 kusagil?

Kriminaalpolitsei juurde on loodud eriüksus, kelle liikmeid kutsuvad kolleegid naljatades ufoloogideks. Nende ülesanne on uurida Eesti riigi mainele delikaatseid juhtumeid nii, et avalikkus neist võimalikult vähe teada saaks. Grupiga liitub noor uurija Antonia Tuuleveski, kes on hiljuti autoõnnetuses kaotanud oma mehe, maailmakuulsa mustkunstniku Jörgeni. Sellest hetkest alates tal iga natukese aja tagant tuleb jälle meelde, kui väga ta oma meest igatseb, kuidas nutab ta järele, kuidas kõik oli ja kuidas kõik on nüüd puudu. Mingil hetkel muutus see veidi tüütuks, nagu lugeja alahindamiseks, et ta ei mäleta naise leina ja ei saa sellest aru, ikka peab muudkui uuesti ja uuesti meelde tuletama seda. Grupis töötab peale tema veel viis meest. Neist nelja nimi on Andres. Jah, neli Andrese-nimelist tegelast ühes väikeses uurimisgrupis. Kui alguses tundus see lihtsalt veider, siis üsna ruttu muutus see tülikaks. Kohati jäi isegi mulje, et autoril endal läksid need Andresed segi, rääkimata lugejast ning tüütust lisandist iga Andrese ees või taga, et neil vahet teha. 

Kadunud professor peaks justkui olema loo keskpunkt, aga tegelikult toimub samal ajal veel terve rida muid uurimisi. Kõrgete kirikutegelaste mürgitamine, kadunud Briti poissmees, kindrali kadunud portfell ja kaitseministri kokkupõrge karuga. Kõik need lood tahavad samuti tähelepanu ja jõuavad suuremal või vähesemal määral meeste käest Antonia kätte. Vahepeal jäi tunne, et uurijad lihtsalt kulgevad ühe juhtumi juurest teise juurde ja väga palju tegelikult ei toimugi, väga palju ei uurita, pigem oodatakse asja enda iseeneselikku lahendust. Eks raamatu lõpuks harutati kõik need sasipuntrad siiski lahti ja kõik juhtumid said lahenduse. Muidu poleks ju saanudki raamatut lõpetadagi. Minu jaoks oli aga kõrvalepõikeid, liigseid tegelasi ja täiesti ebavajalikke detaile veidi liiga palju. 

Päris halvaks ma seda raamatut siiski ei pea, sest olen lugenud ka märksa kehvemaid krimisid. Aga see jäi minu jaoks lihtsalt liiga aeglaseks. Muhekrimi võibki olla rahulikuma tempoga, kuid siin jäi põnevust väheks. Liiga palju oli pahna ja vahtu, liiga palju segadust. Sellest loost oleks saanud palju parema raamatu, kui see oleks olnud kompaktsem ja kiirem, vähemalt minu jaoks. 

Loe ja värvi! Raamat lilledest lastele

12./136. Lilleraamat

Autorid: luuletused: Heljo Mänd, pildid Malle Leis

Kirjastus: Kunst 1972

16lk./ 2813lk./ 32936lk.

Lugemise väljakutse 2026: 15. Raamat, millest võiks kordustrükk tulla

Otsisin tegelikult teise punkti jaoks mõnda Heljo Männi lasteluuleraamatut, mis oleks saadaval online ja  mida ma ei oleks veel lugenud. Sattusin selle raamatu peale. Täiesti võõras kaanepilt ja ka luuletusekesed sees olid võõrad. Tegemist on tegelikult värviraamatuga, millel ühel pool suur värviline Malle Leisi lillepilt koos esimese salmiga luuletusest ja teisel lehepoolel värvimiseks pilt koos teise salmiga sellest lillest. Ma küll ei ole väga kursis tänapäevaste laste värviraamatutega, aga ma arvan, et see on just selline raamat, mis võiks olla ka tänapäeva lastele värvimiseks. Ilusad selged suured lillepildid ja lühikesed ilusad luuletused. Ja kui pilt värvitud ning luuletus selge, siis on ka uued teadmised lilledest olemas. Aga nüüd tuleb hakata uut Männi lasteluuleraamatut otsima. Õnneks neid tal ikka jagub ning just vanemad on ka online saadaval.   

Lood tagurpidimaailmast

11./135. Kukerpall

Sari: Peadpööritav sari 1  

Autor: Vuokko Hurme 

Tõlkija: Kristiina Kass

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

222lk./2797lk./ 32920lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Fantaasia maailm

Kujutage ette, olete kodus, lamate oma voodis ja loete raamatut. Järgmisel hetkel teeb maailm kukerpalli. Te lamate laes ja voodi on teie peal. Kui oli raske voodi, siis võib olla olete lömastunud. Aga kui läks õnneks ja suudate pehme kerge voodi enda pealt ära lükata ja püsti tõusta, siis seisate laes laelambi kõrval ja vaatate aknast välja ning näete taevast - ei mitte pilku üles tõstes nagu tavaliselt, vaid hoopis pilku alla lastes, seal, kus varasemalt oli maapind. Nüüd on maapind üleval - või see, mis sellest järel on, sest kõik lahtine, mis maapinnal oli, see kukkus alla, taevasse. Kui teie maja ei olnud tugevalt vundamendiga maa küljes kinni, siis lendasite koos majaga. Kui olite õues, siis tõenäoliselt te sattusite vabalangemisse kuhugi, millest keegi ei tea kuhu täpselt. Seega kõik, mis enne oli põrandal on nüüd laes. Kõik mis oli lahtiselt maapinnal, seda enam pole. Sündmus, mida kutsuti Kukerpalliks, oli kõik sassi ajanud. Sellest hoolimata olid inimesed õppinud oma pahupidi maailmas toime tulema ja edasi elama, isegi lapsi saama. Lenna on elanud kõik oma elu 8 aastat Kardumi linnas, maailmas, mis oli pöördunud tagurpidi. Lenna elab koos isa, ema, nelja aastase õe ja kanaga suures seitsme korruselises majas, kus elab veel kaks inimest, abielupaar ja sageli toob isa naabermajas elava sama vana poja sinna, kuni ise käib toitu, vett ja muud eluks vajalikku hankimas. Linnas saab ringi liikuda mööda trosse, mis on pandud majade vahele, kuid vahel võivad need ka katkeda. Lenna jutustab oma elust, mõtetest, arusaamadest, kohatud inimestest ja kõigest muust. Milline saatus Lennat ja ta pere ees ootab? Kuidas on võimalik tagurpidimaailmas elada ning kas see on jätkusuutlik või langeb ühel hetkel kõik teadmatusse? 

Tore lugemine oli, parajalt kõhe, parajalt põnev, parajalt köitev, parajalt huvitav, parajalt lihtne, parajalt kiire, parajalt mõtlemapanev, parajalt lapselik, parajalt kõike, mis ühes heas laste fantaasiaraamatus olema peab. Aga ei ole sugugi igav ka suurele lugejale, eriti kui suuta seda endale silme ette kujutada. Igatahes treppe ma nüüd hakkan eriliselt silmitsema, kas on ikka ilusti poolsed või mitte (järelikult pole projekteerija sugugi maailma kukerpalliga arvestanud). Ootan juba järge sellele raamatule. 

Nobeli kirjanduspreemia saanud luuletaja

10./134. Tähestiku laip tõuseb hauast

Sari: Hingesalv 

Autor: Nelly Sachs

Tõlkija: Rein Raud

Kirjastus: Salv 2019

69lk./2575lk./32698lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse juuli: luule

Nelly Sachs oli juudi päritolu saksa luuletaja. Saanud 1966. aastal Nobeli kirjanduspreemia. 

Luule ei ole just see, mida ma väga palju loeks ja paraku selle luuletajaga ma ei haakunud mitte üks raas. Selle raamatu kõige huvitavam osa oli minu jaoks eessõna, kus räägiti kes ta oli, milline oli tema saatus ja juutidest Saksamaal enne ja peale Hitleri võimule tulekut. Seda, et paljud pidasid ennast sakslasteks, mitte juutideks, seda olen ka varasemalt lugenud. Ja kuidas see uskumine veriselt purustati. Tema luule kohta paraku ei oska sõna võtta, voolas kuidagi minust täiesti mööda.  

Ristsõna lahendaja saab rikkaks!

9./133. Viimane mõistatus

Sari: Cherringhami mõistatused 16 

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards 

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

143lk./2506lk./ 32629lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 juuli: Raamatud, mida loeme puhkusel!

Minu puhkuse aja lugemine ei erine kohe kindlasti mitte puhkuse aja lugemisest. Loen ikka seda, mis meeldib ja mis parasjagu käes on. Aga Cherringhami mõistatuste sarja väikesed kerged krimid sobivad kindlasti puhkuse ajaks lugeda, kes otsivad kerget kiiret ja mitte väga sünget lugemist. Tegemist ju muhekrimiga, kus suur osa on suhetel inimeste vahel. Seekordne osa oli minu jaoks üks paremaid ja üllatavamaid, et mis seal siis ikka oli, miks selline imelik testament ja kes siis selle lõpuks ära lahendab. Ja eelkõige, mis roll on Sarahil ja Jackil. Raamatukesed on küll mingis mõttes sarnased, aga siiski on lood piisavalt erinevad, ei ole sellist kindla süžeega lood, ikka üsnagi erinevad ning ka uurimine ei ole sama ühest raamatust teise. Selles suhtes on need raamatukesed siiski mõnusad pisikesed mõnetunnised vahepalad kui olla väsinud või tüdinud ja vaja veidi lugemist, mis ühelt poolt annab ajule puhkust, samas paneb mõtted teises suunas liikuma ning on piisavalt põnev, et köita, samas piisavalt vähe verised ja julmad, et heidutada. Ja kes neid veel pole lugenud, saab kohe korraga terve portsu omale puhkuse ajaks lugemislauale tõsta. Teised peavad ootama järgmist osa, õnneks tõlgitakse kiiresti, mitte üks raamat aastas või paari aasta tagant. Hetkel ilmunud 50 osa sellest sarjast, neist 16 siis eesti keeles.   

Võitlus, võitlus, võitlus...

8./132. Enderi mäng

Sari: Enderi saaga #1 

Autor: Orson Scott Card 

Tõlkija: Juhan Habicht 

Kirjastus: Draakon ja Kuu 2013

336lk./2363lk./ 32486lk

Lugemise väljakutse 2026: 14. Mõne tuntud/kuulsa inimese lemmikraamat: https://bit.ly/3YJLYGt 

Leidsin, et see raamat oli kellegi Ronda Rousey lemmikraamat. Ma ei tea küll kui kuulus ta just on, sest vähemalt mina pole temast midagi kuulnud. Googeldades leidsin, aga ega see teda minu silmis ülemaailmselt kuulsaks tee, aga kui kirjas, siis kirjas ja sain selle ootel raamatu läbiloetud ja punkti taas kirja. 

Kui inimkonda ähvardab häving maavälise vaenlase käe läbi, langevad lootused erakordselt andeka poisi õlgadele. Ender Wiggin viiakse juba lapsena kosmoses asuvasse sõjalisse õppeasutusse. Seal kujundavad tema päevi strateegilised harjutused ja lahingusimulatsioonid, milles Ender paistab kiiresti silma oma harukordse vaistu ja juhtimisoskusega. Mida kõrgemale ta tõuseb, seda ähmasemaks muutub piir õppuse ja tegelikkuse vahel ning üha teravamalt kerkib küsimus, millist hinda tuleb maksta inimkonna päästmise eest. Autor põimib hoogsa tegevuse küsimustega vastutusest, süüst ja sellest, kui õhuke võib olla piir harjutuse ning tegeliku sõja vahel. Põnev ulmeline tegevustik ei varjuta tegelaste sisemaailma. Enderi üksindus, tema pidev soov teha õiget otsust ja samal ajal hirm kaotada oma inimlikkus annavad loole emotsionaalse poole. Autor sunnib lugejat mõtlema võimu, kasvatuse ja sõja eetiliste dilemmade üle. Seetõttu ei mõju teos üksnes haarava seiklusjutuna, vaid jääb meelde kui mõtlemapanev lugu vastutusest ja kaastundest. Kui kaugele võib minna ühise eesmärgi nimel ning kas võitu on võimalik saavutada ilma midagi olulist kaotamata. Järgmine osa on mul ka täitsa kodus olemas, tuleb ikka edasi millalgi lugeda. 

Tõde peitub sügaval teismeliste põues

7./131. Väikesed koletised

Autor: Kara Thomas 

Tõlkija: Evelin Banhard

Kirjastus: Rahva Raamat 2025

336lk./2027lk./  32150lk.

Kärgpere. Mees, naine, naise poeg, mehe tütar ja nende ühine tütar. Mehe tütar on teismeeani elanud ema juures, kuid see muutus võimatuks ema üha uute peikade ja tema ebastabiilse psühholoogilise seisundi tõttu. Seega pidi tüdruk kolima oma uude kärgperre, kus ta võeti hästi vastu ja ka koolis leidis ta kiiresti sõbrad, kaks tüdrukut. Nad olid lahutamatu kolmik kuni ühel õhtul teda ei kutsutud enam kaasa pidusse, kus oli kogu nende tutvusringkond. Pidusse, milles kaks teist tüdrukut osalesid ning neist üks jäi peale pidu kadunuks. Kacey, see uus tüdruk, ei tea asjast midagi, aga kõigi pilgud pöörduvad esialgu tema poole. Kuhu tüdruk peolt kadus, kes teab midagi, keda võib usaldada, kes valetab ja varjab. Lisaks on veel Kacey maja lähedal mahajäetud kuur, kus kummitab, sest seal lasi ennast ja oma viis last maha pereisa, aga tema naine jäigi kadunuks. Psühholoogiline põnevik, kus ei ole ainult kadunud tüdruku juhtum, vaid pigem on vaatluse all, miks midagi toimus, kes kellega manipuleerib, kes on aus ja kes valetab, teismeliste omavahelised probleemid ja suhted. Üllatavalt põnev oli.   

 

Üllatusreis Las Vegasesse saladuste paljastamiseks

6./130. Üks ajahetk

Autor: Shari Low 

Tõlkija: Anneli Sihvart

Kirjastus: Ersen 2026

296lk./1691lk./ 31814lk.

Tütred korraldavad salajase üllatusreisi oma vanemate 30. pulmaaastapäeva tähistamiseks. Kõik on täpselt paigas, et vanemad saaksid oma abielutõotust uuendada ning kohtuda sõpradega, kes 1993. aastal olid seal koos vanematega. Aga nad ei tea, et kolmkümmend aastat tagasi muutis üks ajahetk kõike. Vanemad pole kunagi tollastest sündmustest oma tütardele rääkinud ja seetõttu, kõik, mis saab valesti minna, see ka läheb ning idüllilise reisi asemel tuleb üks tohutu katastroof. Aga vähemalt saladused tulevad ilmsiks. Niinimetatud naistekas, kus on nii erinevaid suhtepaare, kokku- kui lahkuminekuid, viha, põlgust, andestust, armastust, sõprust, truudust, truudusetust jne. Ainus, mis sealt peategelaste hulgast veel puudus oli üks gei või lesbipaar, siis oleks kompott olnud täielik tänapäeva naisteka kohta. Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et inimesed, rääkige omavahel, kui teil tekivad probleemid, rääkige omavahel ja rääkige ümbritsevatele ja ehk ka tunnistage endas, mida te siis ikka päriselt tahate.

Raamat Arktika-ekspeditsioonist

5./129. Kibe jääretk

Autor: Colin Mills 

Tõlkija: Marja Liidja

Kirjastus: Ersen 2026

280lk./1395lk./31518lk.

 

1845. aasta mais purjetas Sir John Franklin, sõjalaevade Erebus ja Terror komandör, Inglismaalt mööda Thamesi ookeanivetele, et otsida laevatatavat mereteed piki Ameerika põhjarannikut, niinimetatud Loodeväila. Tema ja ta 128 laevameest ei pöördunud iialgi tagasi. Neli aastat hiljem minnakse neid otsima. Neli erinevat otsingumeeskonda suunduvad nelja erinevasse suunda, et leida kas mehed või vähemalt mingid järjed neist. Ühes meeskonnas on mereväeleitnant Frederick Robinson ja laevaarsti abi Edward Adams. Neil on üks eesmärk, kuid erinevad püüdlused. Vaga ja idealistlik Adams püüab päästa oma poisipõlve kangelast. Robinson ihkab edutamist mereväes.Neid ootab võitlus mitte ainult loodusjõudude, vaid ka teineteisega, kui üksildus, nälg ja hulluks ajav äralõigatus maailmast osutuvad veel jäisemaks kui kõige hullemad Arktika pakased. See on tõsielusündmustel põhinev ilukirjanduslik teos, mis uurib kahe mehe tungivat vajadust eneseteostuseks ja seda, kui kaugele võib meeleheitel inimolend ellujäämiseks minna. 

Algus läks üsna vaevaliselt ja igavalt käima, aga mida edasi, seda põnevamaks ja kaasakiskuvamaks see raamat muutus. Samas ka järjest õudsemaks ja õudsemaks. Külm, nälg, ründavad jääkaru, tervise ülesütlemine, konfliktid, elu välitingimustes pidevalt külma ja märja käes, raske kelk varustusega, mida ei saanud aga maha jätta, sest kõik, mida oli vaja vähegi ellujäämiseks oli sellel kelgul. Loo põhi ja peategelased on küll reaalselt elanud ja tegutsenud, kui lugu ise, meeste katsumused, suhtlus jne, see kõik on kirjaniku fantaasia, sest puuduvad täpsed päevikud, kuidas ja mis seal toimus. Raamat on sünge ja mitte nõrganärvilistele, aga väga realistlik. Võib öelda, et ka põnev, samas enamus ajast oli vaid rutiinne edasiliikumine ja oma elu alleshoidmine. Maadeavastajad olid ikka vägagi kanged mehed omal ajal.   

Mütoloogiline ööhobune

4./128. Rambo tall. Ööhobune

Sari: Rambo talli lood 2 

Autor: Venny Helén

Tõlkija: Maarja Jaanits  

Kirjastus: Tammerraamat 2026

149lk/ 1115lk./ 31238lk.

Arvasin, et tegemist sarja esimese osaga, aga selgus, et juba teine. Otseselt lugemist ei seganud, vaid üks vihje oli varasemale. Tüdrukud ja hobused - mingis vanuses on see vägagi nõutud teema. See lugu on ühest küljest lihtne ja kiire lugemine, teisest küljest on siin parasjagu nii fantaasiat kui reaalsust ja raamatu lõpus jääbki lahtiseks, kas tegemist oli vaid ühe lapse fantaasiaunenäoga või tegelikult aset leidnud sündmustega. Lapsed on ratsutajate sügislaagris ning neid tabab tugev torm. Öösel näeb üks tüdruk, et metsaserval on hobune. Tüdruk ajab teise üles ning koos lähevad asja uurima, hobust tormi käest päästma. Asi kisub mütoloogiliseks või siis lihtsalt unenäoliseks? Ma arvan, et see sari peaks head vastuvõttu saama umbes kümneaastastelt tüdrukutelt. On põnevust on fantastikat on reaalsust. On nii laste omavahelistest probleemidest kui loomadest ja mõned kurjamid satuvad ka sekka. Ma küll pole päris sihtrühm, aga täitsa loetav oli, kiire kerge vahepala. Tuleb ikka esimene osa ka lugemisse võtta. 

Mõistatuslik kadumine minevikus ja leidmine tänapäeval

3./127. Tiksoja

Autor: Maarja Astover 

Kirjastus: Mäepealse 2025

126lk./ 966lk./ 31089lk.

Lapiteki väljakutse 2026 juuli: 6. Mis kirjastus see veel on? Sulle tundmatu kirjastuse raamat

Tegelikult oleks selle võinud vist ka ulmesse õuduskirjanduse alla sokutada. Foto, kus peal on selgelt näha kummitus, mitukümmend aastat tagasi surnud tüdruk, kelle jälgi siis foto teinud poisid hakkavad ajama. Samas on see raamat krimikirjandusse määratletud. Taas see erinevate žanrite kompott, mida üha rohkem tänapäeval leidub. Kui see üks kahtlane üleloomulik foto välja arvata, siis muidu läks lugu üsna tavapärast rada. Kamp poisse, kes hakkavad lugu uurima. Alguses on vaid mõned killud, kuid siis tuleb ikka mõndagi välja. Samas lõpp oli taas juhuse asi, milles poistel polnud midagi kaasa rääkida. Seega oleks see lugu lahenduse leidnud ka ilma selle kummituse foto ja poiste uurimisürituste. Lugu ise oli lühike ja kiire, sai ühe korraga läbi loetud. Mis häiris, oli noorte kuttide kõneviis, ma ei taha hästi uskuda, et nad nii räägivad, vähemalt ma pole küll kedagi nii rääkimas kuulnud. Loetav, aga ei midagi erakordset. 

Viiekümnendad Näljamängud

2./126. Lõikuspäeva päikesetõus

Sari: Näljamängud 

Autor: Suzanne Collins  

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2025

392lk./840lk./30963lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: fantaasia - maailm

Viiekümnendate Näljamängude koidikul haarab Panemi ringkondi hirm. Sel aastal võetakse nende kodudest Vaigistusveerandsaja auks kaks korda rohkem tribuute. Haymitch Abernathy on üks, kes peab 12. ringkonna eest võistlusse minema, surema või jääma ellu. Kes on sarja peatriloogiat lugenud, need teavad, kes nende konkreetsete mängude võitja on ja seetõttu ehk veidi on lugedes pinge maas. Samas ikkagi on põnev kuidas, mis jutus ja mis pärast sai, miks Haymitch selliseks muutus. Väga verised raamatud, julmad ja näitavad, kuidas allutatud rahvastel pole eriti võimalusi, vähemalt mitte seni kui nad üritavad ükshaaval. Raamat julmusest, halastamatusest, manipuleeritavusest, pimedast vihkamisest, abitusest, hirmust. allaandmisest. Samas on see raamat hoolimisest, üksteise toetamisest, eneseohverdusest, sõprusest, armastusest, visadusest. leppimatusest. Raamat kaotusest ja võidust, võidust, mis vahel võib olla suurem kaotus kui kaotus ise. Üks osa sellest sarjast on veel lugemata, kindlasti saab tulevikus ka see loetud. 

Kust inimkond tuleb ja kuhu läheb?

1./125. Päritolu

Sari: Robert Langdon #5

Autor: Dan Brown 

Tõlkija: Jana Linnart

Kirjastus: Ersen 2018

448lk./ 448lk./ 30571lk.

 

Raamatu kaks peamist küsimust on: Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Kuidas sai alguse elu maal: suur pauk, keemilised ja füüsilised reaktsioonid, tuli kosmosest, jumal lõi või hoopis? Veel teravam küsimus oli, mis saab inimkonnast edasi. Tuleb elada 2050. aastani, et tõdeda, kas kirjanik oskas õigesti etteennustada või ei.

Kõik algab Bilbao futuristlikus Guggenheimi muuseumis. Sinna on kogunenud maailma mõjukad teadlased, äriliidrid ja kultuuritegelased, et näha esitlust, mis lubab vastata küsimustele, mille üle inimkond on vaielnud aastatuhandeid. Õhtu keskmes on visionäärist tehnoloogiamiljardär Edmond Kirsch, mees, kelle ennustused ja uuenduslikud ideed on korduvalt raputanud seniseid arusaamu tulevikust. Külaliste seas viibib ka Harvardi sümboloogia professor Robert Langdon. Esialgu näib kõik kulgevat laitmatult, kuid vaid hetk enne kauaoodatud paljastust pöördub pidulik õhtu ootamatult õudusunenäoks. Üksainus sündmus paiskab kogu ettevõtmise kaosesse ning avastus, mis võiks muuta meie arusaama inimese päritolust ja tulevikust, ähvardab kaduda enne, kui maailm seda üldse näha jõuab.Langdon satub koos nutika ja sihikindla liitlasega pöörasesse võidujooksu läbi Hispaania. Iga järgmine vihje avab uusi küsimusi. Mida lähemale nad tõele jõuavad, seda selgemaks saab, et kaalul ei ole üksnes ühe teadlase pärand, vaid vastused kahele küsimusele, mis on saatnud inimkonda läbi kogu ajaloo. 

See oli jälle üks raamat, mis hästi pikalt on oma järge oodanud. Tegelikult ma tõstsin selle juba eelmise aasta puhkuse ajaks kohe loetavate raamatute virna ja nüüd siis see seisis seal täpselt aasta kuni uue puhkuseni. Ikka oli vaja midagi kiiremini lugeda. Üldjoontes raamat meeldis, põnevust oli, tempot oli, mõtlemisainet veidi oli, samas eks need raamatud on kõik veidi ühe süžeega tal, ikka üks põgenemine ja selle jooksul asja lahendamine ning suures osas on abiks erinev sümboolika ning selle tähendused. Lõpupöörded arvasin aga praktiliselt kõik ära, need olid veidi liiga aimatavad.  

Lugemise kokkuvõte juuni 2026

Raamatuid: 25

Lehekülgi: 6169
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 199
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 247
 
Kõige õhem raamat: 79
Kõige paksem raamat: 487
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 1
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 2
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 3
. Ulme: 5
. Eesti Raamat: 3 
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 1

Väljakutse vabasid loetud: 10

Loetud kirjanikke: 25
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 17
naisautorid: 7
mõlemad: 1 
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 16
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4)
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 15
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (6) 

Vanim raamat ilmunud: 1992
Uusim raamat ilmunud: 2026 (18 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3
Raamatukogust laenatud: 21
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 9
noortekirjandus: 1
täiskasvanutekirjandus: 15

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia, õudusjutt 5
populaarteadus 2
ajalugu, ajalooline 2

muinasjutt, lastejutt 4
olustikuline proosa 3

koomiks 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,72

10-12 palli saanud raamatud:

Tüdruk püssiga

Vihmavalingute turg

Hr Saito rändkino

Tütarde needus

 

Raamatutark poiss ja tänavatark tüdruk

25./124. Bobby ja Matilda

Autor: Johanna Unt 

Kirjastus: Argo kirjastus 2026

175lk./6169lk./ 30123lk.

Üks poiss, Lennart, 12-aastane, raamatutark, ninatark, otse väljaütleja, oivik, kohati tähenärija (kui sa pole sada aastat pannkooke saanud, siis sa pead olema vähemalt 113 aastane). Kuid samal ajal sotsiaalsed oskused on keerulised, inimesed on tema jaoks keerulisemad kui peast kolmekohalisi arve korrutada. Lugedes tundub, et tal on kerged autistlikud jooned. Üks tüdruk, Eva, sama vana, terava ütlemisega, oskab sattuda konfliktidesse, ei karda enda eest välja astuda, ka füüsiliselt. Ta on jäänud klassikursust kordama ja saadetud elama tädi juurde. Lugedes tundub, et tal on kerged ATH jooned. Nüüd elavad nad Lennartiga ühes majas ja käivad ühes koolis ja satuvad kooliteel pidevalt kokku. Kuna mõlemad on üksiklased, siis tekib nende vahel sõprus. Nad on täiesti erinevad kuid samas sarnased ning täiendavad teineteist. Südamlik lugu kahest lapsest ja nende elust paari kuu vältel. Aga kes on siis pealkirjas olevad Bobby ja Matilda? Eks seda saab teada kui ise raamatut lugeda.    

Nupukas ja Napakas

24./123. Osav aju

Autor: Jaan Aru 

Kirjastus: Ajujutud 2025

138lk./5994lk./ 29948lk.

Mis on aju? Mis on õppimine? Mis on tähelepanu? Miks tuleb magada? Raamatus selgitatakse lastele, kuidas nutiseadmetest mõelda ja mismoodi neid kasutada. Väga lihtsalt lastele kirjutatud, minu arust veidi isegi liiga lihtsalt ja seetõttu ka veidi liiga kesiselt. Mõeldud täiesti väikestele ja esimeste klasside õpilastele. Oleks oodanud veidi sügavamat sisu. Hetkel jäi liialt korduma kui pahad ikka nutiseadmed on, mitte see, mis see aju siis ikka on ja kuidas seda treenida ja õpetada. Ainult keelamisest ja rääkimisest kui halb see on, mu arust ei piisa, vaja oleks reklaamida just seda mis ajus toimub, kuidas aju areneb, pakkuda välja lahendusi. Ootasin rohkem, kuna tema suurtele raamatud on vägagi põhjalikud ja selgelt ning arusaadavalt kirjutatud. 

 

Metsik jaht läbi kokkukukkuva maailmadekorra

23./122. Susikiuste

Autor: Manfred Kalmsten 

Kirjastus: Fantaasia 2026

175lk./5856lk./29810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026: fantaasia? või sci-fi? Eesti   

Mulle meeldib lugeda. Meeldib aeg-ajalt ka ulmelisi raamatuid lugeda. Aga ma ei ole kirjandusteadlane ega ulmeekspert. Ma loen raamatuid ja mul on täiesti ükskõik kuhu žanrisse see nüüd peaks kuuluma. Eriti veel ulme juures, mis alamžanr see raamat nüüd ikkagi on, kust jooksevad piirid, eriti kui on kompott, kus on nii ühte kui teist. Seega ma ei tea, kumba alamklassi peaks see lugu nüüd kuuluma. Kosmoseimpeerium - seega sci-fi? Mütoloogilised tegelased - fantaasia?, verised taplused, lapserööv, kummitavad viikingid ja jumalad - õudus?, poja ja maailma päästmine ning armulugu jumalaga - seiklusromaan hoopis? Igatahes loo peategelasel on poeg. Ta röövitakse. Peategelane tormab teda päästma. Siis asuvad tegevusse Skandinaavia mütoloogia jumalad ja viikingid. Kas maailm ja poiss saavad päästetud ja kes siis ikka selle poisi peategelasest ema on? Miks jumalad teda aitavad ja teadagi tasuta lõunaid ei ole, seega veel vähem tasuta jumalate abi, seega mida nad vastu tahavad? Ma päris hästi selle looga ei haakunud. Mul oli lugedes kogu aeg tunne, et kui viskaks sealt ebavajaliku ja vahu välja, siis saaks ühe korraliku kompaktse lühiloo sellest. Aga sain juba aru, et oli vaja romaani. Õnneks mitte 500 leheküljelist. Kuigi mulle meeldib kirjaniku keeleline stiil, siis siin raamatus kohati tundus mulle, et liiga palju keelelist vahtu, läheme nüüd asja juurde. Ja need väljamõeldud sõnad, kogu aeg üritasin aru saada, kuidas need on tuletatud ja mida konkreetselt ikka nagu tähendavad. Ulme on žanr kus muidugi sõnad võivad ka parajalt ulmelised olla. Ühesõnaga loetav, aga seekord mitte päris minuga haakuv ja sobiv. Võib-olla mõnel teisel hetkel oleks paremini peale läinud, hetkel ma ei olnud eriti mütoloogia jumalate ja võimuvõitluste lainel vist. 

Arekeelne raamat lapse kadumisest

22./121. Poiss, kes kadus

Autor: Marja-Leena Tiainen 

Tõlkija: Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest 2026

79lk./ 5681lk./ 29635lk.

See on nüüd esimene arekeelne raamat, mida ma lugenud olen. Olen arekeelest lugenud ja tean, et see on lihtsustatud lihtlauseline keel, kus puuduvad keerulised sõnad, kujundid jne. Aga otseselt selles keeles kirjutatud raamatut polnud enne kätte sattunud. Tegelikult ma seda ka teadlikult ei valinud, vaid kui rüüstasin uusi lasteraamatuid raamatukogus enne puhkust, siis sattus ka see sekka. Olgu, mõtlesin, et tutvun siis sellega. Jah, saan aru, et on kindel sihtgrupp, kellele see raamat on mõeldud ja kellele vägagi sobiv. Keelt alles alustanud õppijad, erivajadusega isikud jne., aga tavalugeja jaoks jääb see kõik ikka veidi primitiivseks. Ma pigem loen ikka edasi neid normaalkeelega raamatuid, vähemalt eesti keeles. Aga lugu oli valus. Ühe pere laps jääb külmal lumisel õhtul kadunuks. Keegi ei tea kuhu ta läks või miks ta ühendust ei võta ning telefonile ei vasta. Politsei hakkab otsima, aga poiss on nagu tina tuhka kadunud. Lõpuks ikka jõuab lugu kuhugi välja, aga kas see ka hea lõpp on, on iseasi. Muidugi on kõige halvem teadmatus, teadmine, kas siis heast või halvast, on ikkagi parem.    

 

Needus, ebausk või lihtsalt halb õnn?

21./120. Tütarde needus

Autor: Oyinkan Braithwaite 

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2026

407lk./ 5602lk./ 29556lk.

Lugemise väljakutse 2025: 9. Aafrika autor või tegevus toimub Aafrikas

Tegemist Nigeeria-Briti autoriga ning tegevus toimub ka Nigeerias. Tegelikult vaatasin seda raamatut tükk aega ja polnud kindel, kas ma ikka tahan seda lugeda. Lugesin tutvustust ja kõhklesin, aga kuna mul ikka on veel mõned teemad eelmisest aastast lugemata ning üks neist oli Aafrika teema, kuhu ta väga hästi sobis ning teisi kandidaate silmapiiril polnud, siis riskisin ja võtsin raamatukogust lugeda. Risk õigustas ennast, üks selle kuu parimaid lugemiselamusi. Mitmeid põlvkondi enne seda lugu võrgutas üks noor naine ära ühe mehe. Ja selle mehe naine pani talle ja tema järeltulijatele peale needuse. Needuse, et ükski mees ei nimeta sinu su maja oma koduks. Ja kui nad proovivadki, ei leia nad rahu. Su tütred on neetud - nad jahivad mehi, kes on kui vesi nende pihus. Sinu tütretütred töötavad tunnustuse nimel, kuid jäävad alati teistele naistele alla. Sinu tütred, su tütarde tütred ja kõik naised saavad meeste pärast kannatama. Ja see needus on toiminud mitmeid põlvkondi. Kui millessegi väga uskuda, eks siis see lähebki täide. 

Selle loo peategelased on kaks täditütart, ühe neist tütar ja täditütarde emad. Nad elavad samas majas, kus ka eelnevad põlvkonnad. Üks õdedest tuli koos kahe lapse, tütre ja pojaga tagasi Londonist, kus tema mees leidis uue ja parema naise ning viskas vana välja. Tema tütar teeb esimestel lehekülgedel enesetapu ühe mehe pärast, see lugu on edaspidi pikemalt lahti kirjutatud. Teisel õel on olnud neli meest ja ta muudkui jahib järgmisi, sest kõik need eelmised on olnud õnnetud või siis ta enda poolt õnnetuks aetud. Tema tütar sai vallaslapse ja keeldub rääkimast, kes on tüdruku isa. Tütar on lõpetanud ülikooli geeniteadlasena ja naaseb koju otsides tööd. Kõik peavad teda aga enesetappu teinud naise reinkarnatsiooniks. Ta sündis enneaegsena samal päeval kui teine naine maeti ning näeb täiesti temasugune välja. Siis kohtub ta ühe mehega ning noor naine on valiku ees, kas alistuda needusele või püüda armastuse ja südamevalu ettemääratud ringist välja murda. Kas needus on ikka olemas või on selle uskumine muutnud naiste käitumist selliseks, et nagu tunduks, et needus toimib. Üllatavalt kiire ja sujuv lugemine oli. Otseselt ei toimunud eriti midagi, aga ikka oli põnev teada saada, mis nüüd järgmiseks juhtub, mis seal siis ikka toimus. Kuidas keegi käitub ja mida mõtleb. Kõik olid omamoodi isiksused ja üsna kirjud. Selline mõnus lugemine ja taaskord minu jaoks teine temaatika, kui ma tavaliselt eelistan lugeda. Soovitan. 

Androidide mäss Maal! Põgenege kosmosesse!

20./119. Tehnozombid. Põgenemine Maalt

Sari: Tehnozombid #1 

Autor: Bobbie Peers

Tõlkija: Annika Kupits

Kirjastus: Helios kirjastus 2026

258lk./5195lk./ 29149lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: sci-fi maailm

Kui tahta midagi põnevat ja seikluslikku lastele, siis on Bobbie Peers kindla peale minek. Kiired, tempokad, põnevad lasteulmekad. Ma olen kõik tema eesti keelde tõlgitud raamatud siiani lugenud ja nüüd siis on taas uus põnev lasteulme sari alustatud. Androidid hakkavad mässama ning inimesed peavad Maalt põgenema. Noa pääseb kosmoselaevale, aga tema vanemad jäävad maha. Seega peab Noa üksi hakkama saama kosmoses. Kuid ega nad ei lase ka seal inimestel rahus olla, selgub, et ka kosmoselaevas käib võimuvõitlus. Noa on kistud seiklustesse ja temast oleneb kogu kosmoselaeva hukk või pääsemine. Peadpööritavad seiklused, uued tutvused, humoorikad vahejuhtumid. Kes siis ikkagi on nende mässude taga ja kas inimesed pääsevad. Esimene raamat on vaid sissejuhatus, eks need seiklused ja võitlused lähe veel edasi. Mulle meeldib selle kirjaniku stiil ja tema raamatud. Ootan juba järgmist osa. 

Retseptiraamat mõrvadega või mõrvaraamat retseptidega?

19./118. Pähkel ja päkad püsti

Sari: Pagarikoja Hanzel & Pretzel krimka #1

Autor: Dani Baker 

Tõlkija: Õie Ristioja

Kirjastus: Tänapäev 2026

216lk./ 4937lk./28891lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse mai:  21. sajandi saksa keeleruumi autor

Kuigi autor elab hetkel Kanadas ja ka raamatu tegevuskohaks on Kanada, siis on autor sakslane, kes kirjutab saksa keeles. Raamatu tegevus toimub sakslaste kohvikus autori kodulinnas Kitcheneris. See piirkond Kanadas on ajalooliselt tuntud oma tugevate saksa juurte ja kultuuripärandi poolest. Raamatute peategelane Linn Sommer on sarnaselt autorile Põhja-Saksamaalt pärit naine, kes kolib Kanadasse ja asub tööle kohalikus saksa pagariäris ning kohe oma esimesel tööpäeval, esimese tööülesandena minnes prügi välja viima, avastab kohviku tagant laiba. Selgub, et see on naine, keda kõik tunnevad ja kõik vihkavad, või kui just ei vihka, siis sõpru tal küll ühtegi pole. Selgub, et hiljuti on samas linnas leitud veel üks tapetud naine. Kas nende tapmised on seotud või kaks erinevat lugu? Linn otseselt ei uuri seda lugu, kuid topib oma nina ja kõrvu igale poole, kus mõrvadest räägitakse ja see on muidugi üks enimräägitud teema tol hetkel. Ja kes siis lahendab esimesena mõrvalood, kas Linn või vastutav inspektor, kes on Linni koheselt oma sarmi ja iluga ära võlunud? Lihtne, kiire muhekrimi, aga hoiatan, ei tasu lugeda tühja kõhuga! Kuna tegevus toimub kohvikus, kus omanikust pagar muudkui küpsetab kukleid ja saiakesi, siis on nende kirjeldused vägagi suupäraseks kirjeldatud. Raamatu lõpus on ka mitu retsepti nendele, kellel suu vett jooksma hakkas kirjeldatud pagaritoodete järele. Mingil määral meenutas Hannah Swenseni mõrvamüsteeriumi raamatuid, mille autoriks on Joanne Fluke. Ma mingil hetkel lõpetasin nende lugemise, sest kõik raamatud olid täpselt ühe stsenaariumi alusel kirjutatud. Ja see lugu on ka küllalki sarnase stsenaariumiga. Aga vähemalt esimeses osas oli erinevate tegelastega tutvumist palju. 

Raamat tüdrukust, kes elas raamatukogus

18./117. Raamatukogutüdruk

Autor: Polly Horvath

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

288lk./4721lk./28675lk.

Kas laps võiks kasvada üles raamatukogus? Mitte lihtsalt veeta seal päevi, vaid päriselt elada riiulite vahel, raamatukoguhoidjate hoole all. See on mõte, mille ümber autor oma loo on kirjutanud. Kangesti tahaks selle raamatu paigutada ulmekirjanduse valdkonda. Peategelane Essie ei tunne maailma nii, nagu enamik lapsi. Tema maailm koosneb raamatutest, lugudest ja neljast üsna omapärasest raamatukoguhoidjast, kes on talle ühtaegu õpetajad, sõbrad ja perekond. Alles hiljem peab ta hakkama avastama elu väljaspool raamatukogu ning mõistma, et päris inimesed ei käitu alati nii nagu raamatute tegelased. Tegelased on natuke veidrad, samas igaüks erinev, oma eripäradega. Eriti hästi õnnestub autoril edasi anda tunnet, et raamatukogu ei ole ainult koht, kus laenutatakse raamatuid, vaid paik, kus võib leida turvatunde, kuuluvuse ja vahel isegi uue alguse. Samas nõuab see lugu valmisolekut uskuda peaaegu võimatut. Mõte, et laps võiks aastaid märkamatult raamatukogus elada, ei tundu kuigi usutav. Ka mõned sündmused ja lahendused mõjuvad pigem muinasjutuna kui päris eluna. Mõni hetk on tunne, et autor ei tea tegelikult raamatukogust ega seal toimuvast eriti midagi. Aga eks riigiti ole ju raamatukogud ka erinevad ja seega ma ei oska võrrelda elu USA raamatukogudes, kui mul on ainult teadmised Eesti omade kohta. Oma identiteedi otsimine, maailma avastamine, inimeste usaldamine, tõel ja valel vahet tegemine, sõprus ja armastus, hoolimine ja endaga toimetulek, seda nii laste kui täiskasvanute osas. Lapstegelased olid usutavamad kui täiskasvanud. Ma ootasin sellelt raamatult enamat, kui seal oli. Samas ma ei tea, on see nüüd lasteraamat või on see pigem täiskavanutele, kus peategelaseks on laps. Lugeda võivad vist mõlemad ja eks nad loevad sealt ka täiesti erinevat asja välja, ma arvan. Kaks tegelast olid mulle kõige usutavamad ja need kumbki ei töötanud raamatukogus, aga viibisid seal sageli ja nad polnud lapsed. Lugeda võib, aga midagi erakordset ja säravat ma sellest raamatust küll ei leidnud. 

 

Ajalooline romaan ajast enne meie ajaarvamist

17./116. Sertorius ja barbarite kuld 1. raamat

Autor: Raul Siniallik 

Kirjastus: Hea Lugu 2026

296lk./ 4433lk./ 28387lk.

 

On aasta 108...105 eKr. Rooma vabariik. Noored mehed - idealistlik maa-aadlik Quintus Sertorius, vaesunud patriits Lucius Cornelius Sulla ja andekas väejuht Gaius Marius -, kõik nad kujundavad tulevikku, mis viib vabariigi lagunemiseni. Ühest küljest oli väga huvitav, sest ega ma eriti sellest ajajärgust ja tegevuspaikadest midagi eriti ei teadnud, eluolust rääkimata. Ja ajaloolised romaanid mulle üldiselt meeldivad. Teisest küljest oli see võõraste nimede hunnik, kus kohati läks raskeks orienteerumine. Mõni tegelane ilmus vaid korraks, samas kui teine ilmus mingi aja pärast taas tegevusse ja oli vaja meenutada teda. Samuti kohutav hulk termineid, ametikohti ja poliitiliselt keerulist valitsemissüsteemi. Õnneks olid märkused lehekülgede alläärtes, mitte taha koondatud. Neid taga olevaid märkuseid ma ei viitsi tavaliselt kunagi lugeda, st. raamatu lugemise ajal muudkui keerutada edasi tagasi ja siis otsida, kus nüüd see märkus seal taga on. Lehekülje aluseid märkuseid loen küll ja kuna selles raamatus oli pea iga lehekülje all vähemalt üks seletus, siis sai tänu sellele ikka palju rohkem aru. Asi aga, millest ma puudust tundsin, oli, et peatükkide juures oleks võinud olla maakaart, kus see peatükk aset leidis. Ja seda siis selline mitmekihiline kaart, kus nii tänapäeva kohanimed kui tolleaegsed korraga peal, sest see läks mul küll vahepeal täitsa käest ära, kus nad siis nüüd hetkel on. Vahel olid küll antud ka tänapäeva nimed märkustes, aga kui selle koha nimi ka tänapäeval mulle midagi ei öelnud, siis oli raske see kaardile oma peas paigutada. Ja ma olen selline laisk lugeja, kes ei viitsi kunagi lisa otsida ei sõnaseletuste, kaartide jne osas, kui seda otseselt raamatus teksti juures ei ole. Samas ega see, et ma täpselt kohta ei teadnud, ei seganud lugemist, ma keskendusin ikka peamiselt tegevusele, mitte täpsele ajaloo teada saamisele. Seega minu jaoks ajaloolise taustaga seiklusromaan. Kohati küll oleks isegi rohkem ja värvikamalt tahtnud tolleaegsest eluolust lugeda, mitte vaid võimujanust, korruptsioonist, sõjaväe argipäevast ja lahingutest. Raamatule on plaanitud järge, ma arvan, et loeks ikka veel edasi, ka järgmise osa ära. Seega otseselt vaimustatud ma sellest ei ole, aga huvi äratas ja nii kehv ei ole, et edasi ei loeks, ühesõnaga loetav, aga pigem tõsisema ajaloo huviga inimestele.     

Ulmelood Narva noortelt

16./115. Portaalid piiri peal

Autorid: Elina Metsma, Liana Soldatova, Jevgenia Krainova, Artjom Beduhhov, Karolina Klussova, Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja, Danna Solovjova, Daniil Savosto, Jana Šaškina, Kersti Kivirüüt, Andra-Eliis Abramson 

Kirjastus: Fantaasia 2026

222lk./ 4137lk./ 28091lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 mai: fantaasia Eesti

 

See raamat üllatas ja üllatus just positiivselt. Autoriteks ju peale ühe, gümnaasiumi noored, aga kirjutatud vägagi asjalikult. Mõni parem kui teine muidugi, aga ma ei saa ühegi loo kohta väita, et oleks otseselt halb olnud. Mõni haakus minuga enam, mõni vähem. Ja eks lood olid ka täiesti erinevad, mõned huvitavamad minu jaoks, mõned vähem huvitavad. Tavaliselt ma ei eelista lühijutte, ikka pigem selliseid pikemaid lugusid. Seekord oli vastupidi. Mulle just istusid nende lugude pikkused, lühikesed, kompaktsed lood. Viimane, mis oli enam-vähem sama pikk, kui teised kõik kokku, oli minu jaoks veidi liiga pikk ja lohisev. Kui nüüd küsida, mis oli lemmiklooks, siis ma tegelikult ei oskagi öelda, need olid üsna ühel tugevusel. Ma loodan, et need jutud ei jää neil viimasteks, mida nad kirjutavad, et nad jätkavad ka peale selle valikkursuse kirjutamist, kas siis ulmet või midagi muud. Ja soovitan seda lugeda küll, noored on hästi hakkama saanud.  

 

 

Meditsiinimõrvade raamat

15./114. Mõnikord inimesed surevad

Autor: Simon Stephenson 

Tõlkija: Tiina Viil

Kirjastus: Rahva Raamat 2024

352lk./ 3915lk./ 27869lk

 

Selle raamatu põhiteema on meditsiinimõrvad. Raamatus on kaks osa. Põhiline osa, ilukirjanduslik jutustus noorest arstist, kelle narkosõltuvus viis patsientide tagant rohtude varastamiseni. Nüüd on ta läbinud võõrutusravi, hetkel puhas ning tal on teine võimalus uuesti alustada tööd arstina. Šotimaal ta enam pärast karistuse kandmist tööd ei leia ja nii suundubki Ida-Londoni haiglasse. Haiglasse, mis on alarahastatud ja kus puudub piisav kaader. Täistuubitud haiglapalatite, valust väsinud patsientide ja kurnatud personali kaootilises maailmas ilmneb peagi midagi süngemat: liiga palju patsiente sureb seletamatutel asjaoludel. Kas ja kes arstidest või meditsiinipersonalist on nende salapäraste surmade taga? Seda püüabki noor arst välja selgitada, eelkõige, kuna ta ise on üks esimesi kahtlusaluseid. Teine osa ehk peatükkide vahel olevad eraldi lühikesed peatükid räägivad reaalses elus toime pandud haiglate ja hooldekodude suurimatest mõrvaritest, kus ohvreid polnud mitte mõned, vaid ikka kümnetes. Üritades aru saada, mis neid meditsiinitöötajaid viis selleni, mis oli nende motivatsioon. 

Raamat algas üsna huvitavalt, aga siis ühel hetkel jäi lugu venima ning seejärel läks muudkui allapoole. Autoril nagu lõppes jaks ja oskus üks lugu korralikult ära lõpetada. No selliselt usutavalt. Samas eks ka reaalses elus jäävad sageli niidiotsad õhku rippuma ja need, kes peaks vastutama ning võitlema õigluse eest, jäävad passiivseks ja paatseks, et ehk asi läheb ilma sekkumatagi ise korda. Selle mentaliteedi pärast said reaalses elus tegelikult ka nii paljud meditsiinimõrvad pikka aega toimuda, sest kuigi kahtlustati, siis keegi ei tahtnud või julgenud asja korralikult uurida ning vastutust võtta. 

Mõnikord inimesed surevad haiglas. Mõnikord surevad täiesti loomulikult. Mõnikord surevad kellegi "hoolitseva" käe läbi. Lootust on, et tänapäeval ikka enam vaatamata arstide pingutusele ja mõrvariks on mõni kuri haigus, mitte keegi personali hulgast.