Ülimalt lõbus lasteraamat inimese kehast

10./109. Sinu sisikond ja muu kraam ehk luubi all on inimkeha

Autor: Adam Mirek

Tõlkija: Liisi Laineste

Kirjastus: Varrak 2026

288lk./2582lk./26536lk

Lugemise väljakutse 2025: 10. Üks raamat Poola autorilt

See on üks tõeliselt hästi õnnestunud lastele mõeldud teadmisteraamat, mis suutis korraga olla nii hariv, lõbus kui ka väga ladusalt loetav. Inimkeha toimimist on seletatud lihtsalt ja arusaadavalt, kuid mitte üleliia lihtsustades. Autor ei alahinda väikest lugejat, vaid usaldab teda täiesti piisavalt, et rääkida ka keerulisematest asjadest õigete nimetustega. Samas tehakse kõik mõisted ja protsessid nii selgeks, et laps saab neist päriselt aru ega pea tundma, et loeb midagi liiga rasket või keerulist.

Raamat liigub läbi ühe lapse päeva ning selle kaudu seletatakse samm-sammult lahti, mis inimese kehas samal ajal toimub. Kui laps sööb, ärkab, jookseb, hingab, mõtleb või magama läheb, siis saab lugeja teada, millised organid ja süsteemid parasjagu tööd teevad ning miks need vajalikud on. Tänu sellele ei mõju kogu info kuivade faktidena, vaid kõik on omavahel seotud ning loomulikult ühte tervikusse põimitud.

Just see sidusus meeldis mulle raamatu juures vist kõige rohkem. Ei olnud sellist kooliõpikulikku lähenemist, et nüüd räägime ainult hingamissüsteemist, siis ainult seedimisest ja järgmises peatükis vereringest. Üks teema kasvas teisest välja täiesti loomulikult. Kui laps näiteks sööb midagi, siis jõutaksegi seedimise juurde, sealt edasi energia ja vere kaudu teiste organiteni. Kõik liigub sujuvalt ning laps saab aru, et inimese keha ei tööta ju osade kaupa eraldi, vaid kõik mõjutab kõike.

Lisaks oli raamatus väga mõnus huumor. Just parasjagu, et lugemine oleks lõbus ning pikkade seletuste vahel tekiks tunne, et see kõik ongi huvitav. Huumor aitab sellise raamatu puhul väga palju kaasa, sest kehaehitus ja bioloogia võivad muidu üsna kiiresti kuivaks muutuda. Siin seda ohtu küll ei olnud. Autor ei läinud keerulistest sõnadest vaikides mööda. Vastupidi, kõik vajalikud terminid olid täiesti olemas, aga need seletati kohe arusaadavalt lahti. Nii saab laps uusi teadmisi ja sõnavara täiesti märkamatult juurde. Isegi kui kõiki termineid pärast lugemist peast ei mäletata, jääb kindlasti alles üldine arusaam sellest, kuidas inimese keha toimib ja miks üks või teine asi oluline on. Ning sageli jäävad just sellise põneva ja humoorika raamatu kaudu teadmised palju paremini meelde kui kuivast kooliõpikust.

Illustratsioonid sobisid samuti väga hästi kogu raamatu stiiliga. Need olid lõbusad ja detailirohked ning aitasid teksti veel paremini mõista. 

Kuigi raamat on mõeldud eelkõige algklassilastele, oli seda täiesti huvitav lugeda ka täiskasvanul. Lugemise ajal tekkis endalgi korduvalt mõte, et kas kõik need teadmised ikka on päriselt meeles ja kui hästi me üldse oma keha toimimist tunneme. See on selline raamat, mida võiks vabalt soovitada igale lapsele, kellel vähegi maailma ja inimese vastu huvi on. Samas sobib see hästi ka neile, kes muidu väga teadusraamatuid ei loe, sest kogu info on edasi antud nii mänguliselt ja loomulikult, et õppimine toimub peaaegu märkamatult. Väga soe, tark ja hästi läbi mõeldud laste teaberaamat.

Kui tehisintellekt vallutas mailma

9./108. Deus ex machina

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

302lk./2294lk./ 26248lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 mai: Sci-fi eesti

Tehisintellekti teema on minu jaoks alati huvitav olnud, sest ega keegi meist tegelikult ei tea, kuhu see kõik lõpuks välja viib. Kas mingisuguse kooseksisteerimiseni inimese ja masina vahel või hoopis olukorrani, kus üks hakkab teist kontrollima ja manipuleerima. Ning ega saa lõpuni kindel olla selleski, kas midagi sellist juba praegu kusagil varjatult ei toimu.

Selle raamatu keskmes on politseianalüütik Erik ja vabakutseline ajakirjanik Stella. Erik on süsteemi jaoks ideaalne inimene. Kogu tema elu on andmebaasides olemas, ta käitub etteaimatavalt, väldib konflikte ning eelistab pigem mugavat äraolemist kui riskimist. Stella on täielik vastand. Tema on harjunud oma jälgi peitma, varjus püsima ja igasuguseid vandenõusid kahtlustama. Kui Erik saadetakse inimluure agendina imbuma tehisintellekti arendava organisatsiooni Järgmine Samm sekka ja Stella hakkab uurima kummalist mõrvajuhtumit, millesse paistavad olevat segatud kõrged ametnikud, hakkavad sündmused järjest suuremaks paisuma. Lõpuks lisandub veel kosmosest lähtuv oht ning maailma juhid otsustavad abi küsida kõige targemalt osapoolelt ehk tehisintellektilt.

Raamatu idee oli minu meelest väga huvitav, eriti arvestades seda, et see ilmus 2022. aasta alguses ehk enne seda, kui tehisintellekt tavainimeste jaoks päriselt plahvatas. ChatGPT tuli välja alles sama aasta novembri lõpus. Seega see lugu on kirjutatud enne suurt tehisintellekti plahvatust, kus tehisintellekt jõudis tavaliste inimesteni. Õnneks küll ilma nende Neuraloopita.

Kuigi teema ise kõnetas mind, siis looga tervikuna ma väga kaasa ei läinud. Ma ei suutnud kummagi peategelasega päriselt haakuda ning kogu see maailm jäi kuidagi kaugeks. Põnevust, mida selline süžee oleks justkui pidanud pakkuma, minu jaoks eriti ei tekkinud. Võib-olla ei uskunud ma lihtsalt sellesse stsenaariumisse piisavalt või jäid tegelased liiga külmaks, et loosse päriselt sisse minna.

Vandaalid ehitusel!

8./107. Mõrv Magnoolia hotellis

Sari: Bunburry muhekrimisari 11 

Autor: Helena Marchmont 

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

148lk./ 1992lk./25946lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 märts: naine

Sarja üheteistkümnendas osas on Alfie naissuhted endiselt sama keerulised kui varasemates raamatutes ning nüüd lisandub loosse veel kaks uut naist. Nemad ostavad küla servas asuva tühjana seisva häärberi, et rajada sinna uus hotell Magnoolia. Paraku ei lähe ettevõtmine sugugi rahulikult, sest ehitusel hakatakse korraldama vandalismiakte. Kuna kohalik politsei nende muret eriti tõsiselt ei võta, otsustatakse appi palgata Bunburry kolmnurk.

Nagu pealkirigi vihjab, leitakse üsna pea ka laip ning loost saab tavapärane mõrvamüsteerium. Samas on see üks selliseid krimilugusid, kus lugejal pole tegelikult võimalik mõrvarit ise välja nuputada, sest vajalik info jäetakse lõpuni peitu. Mingis mõttes on see veidi selline „klaver põõsas” lahendus, kus süüdlane ilmub mängu alles siis, kui ta on kinni võetud. 

Sellest hoolimata oli see minu meelest üks sarja huvitavamaid osi. Tegelaste omavaheline dünaamika on mõnus ning kogu loos on sellist kerget ja muhedat õhkkonda, mis selle sarja puhul kõige rohkem meeldibki. Ausalt öeldes ei loegi ma neid raamatuid niivõrd krimilugude pärast, vaid pigem peategelaste ja nende omavaheliste suhete pärast. Just need hoiavad sarja jätkuvalt loetavana. Nii, et palun aga järgmist osa.  

Väike valge jänku täna plehku pani

7./106. Jassu

Autor: Edward van de Vendel 

Tõlkija: Kerti Tergem 

Kirjastus: Päike ja Pilv 2026

149lk./1844lk./  25798lk.

 

Raamat räägib tüdrukust nimega Roya, kes põgeneb koos vanemate ja kolme vanema vennaga Afganistanist. Pärast pikka, rasket ja ohtlikku teekonda jõuab pere lõpuks Hollandisse, kus leitakse turvaline kodu. Roya suurim soov on saada lemmikloom ning nii võetaksegi perre väike valge jänku Jassu. Kuigi vennad oleks eelistanud mõnda muud looma, jääb lõplik otsus Royale, sest tüdruku arvates peab ühes päris kodus olema ka koduloom.

Peagi saab Jassust kogu pere lemmik. Kõik hoiavad teda süles, kallistavad ja nunnutavad ning jänkust saab justkui nende uue elu sümbol. Vahel tundub isegi, et loom saab kogu selle tähelepanu all üsna ära väntsutatud, kuid loost jääb mulje, et Jassut see väga ei häiri.

Jänesele oma lugusid rääkides hakkab Roya meenutama põgenemist Afganistanist Hollandisse. Kuna ta oli tol ajal alles kolmeaastane, mäletab ta üsna vähe. Hiljem räägivad oma mälestusi ka vennad. Vanemate kuuldes püütakse neist teemadest pigem vaikida, sest ema ja isa muutuvad siis kurvaks, kuid ühel õhtul räägib ka isa oma loo. Nii saab lugeja teada, milline oli nende põgenemisteekond, milliseid raskusi tuli üle elada ja kui ebakindel nende elu vahepeal oli.

Raamat ei keskendu niivõrd pere elule Hollandis, vaid sellele, mida nad pidid enne turvalisse riiki jõudmist läbi tegema. Kõik see on edasi antud lapse pilgu läbi, lihtsalt ja soojalt. 

See raamat annab noorele lugejale aimu sellest, et kõikide laste elu ei ole ühesugune. Mõnes maailma paigas tähendab lapsepõlv hirmu, põgenemist ja kodu kaotamist. Samas räägib raamat ka hoolimisest, perest ja sellest, kui oluline on tunda end lõpuks turvaliselt. Ehk aitab see lugu mõista ja paremini suhtuda ka neisse lastesse, kes on pidanud oma kodumaalt põgenema.

Raamat sobib kõige rohkem algklassilastele, kuid lugeda võib ka vanem.

Surmasõnum postkaardil

6./105. Postkaart mõrvarilt

Sari: Södersläti kuriteod #2

Autor: Mattias Edvardsson 

Tõlkija: Li Laanemets

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

300lk./1695lk./ 25649lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 jaanuar: pimedus 

Sarja teine osa jätkab politseinik Gunni Hildingi ja tema kolleegide lugu Trelleborgi politseis 1990ndatel, ajal, mil inimesed saatsid postkaarte, helistasid juhtmega telefonilt ja politseil ei olnud uurimisel kasutada neid tehnilisi abivahendeid, mis tänapäeval. Tegemist on klassikalise Põhjamaade krimiga, kus kuriteod on rämedad, psühholoogiline pinge tugev ja inimeste omavahelised suhted segased, viha, kättemaks ja usuhullus pimedad. Ühest küljest on siin uus mõrvalugu, teisest küljest jätkub eelmises osas alanud õe kadumise liin. Ja muidugi on kohal Gunni enda lugu, eelkõige tema tunded. Tunded perekonna vastu, tunded ühe teatava mehe vastu, tunded töö vastu. Kohati lähevad need kõik omavahel sõlme.

Gunni tõmmatakse taas mõrvarühma, sest inimesi on vähe, aga mõrv ei hakka seepärast küll ootama. Eriti siis, kui on juba selge tunne, et see ei jää viimaseks. No vähemalt Gunni oskab seda karta, isegi kui kõrgemad ülemused ei usu seda. Postkaardimõrvar ise on üsna kõhe tüüp, sest annab oma ohvrile ilusti teada nii surmakuupäeva kui ka koha, aga inimesed ei kipu selliseid vihjeid ju kohe tõsiselt võtma. Pärast selle raamatu lugemist võib postkaartide suhtes igatahes veidi ettevaatlikumaks muutuda, vähemalt Rootsis ja vähemalt mõneks ajaks.

Lugu ise on paras pusle. Kui oled peaaegu kõik juba ära kahtlustanud, siis jõuad lõpuks ehk ka õige inimeseni, üsna vahetult enne seda, kui asi end tegelikult ära lahendab. Raamat on põnev, tempokas ja lõpeb täpselt nii, et järgmise osa järele tekib kohe vajadus. Taustal olev Gunni ja tema õe lugu läheb ju edasi. See on verisem ja karmim krimi, aga mulle autori stiil üldiselt meeldib.

Kuidas vahetada oma ebaõnn õnne vastu Korea moodi

5./104. Vihmavalingute turg

Autor: You Yeong-Gwang 

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Pegasus 2026

246lk./ 1395lk./25349lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Fantaasia - maailm

Üks mahajäetud maja linna servas, võimalus kirjutada üles oma suurim ebaõnn ja lubadus, et sellest võib sündida midagi uut. Juba esimestest lehekülgedest tekib tunne, et ees ootab paik, kus tavapärased reeglid enam ei kehti. Õhustik on korraga muinasjutuline ja kergelt kõhe. Kui peategelane Serin saab ootamatu kutse Vihmavalingute turule, on selge, et tegu ei ole lihtsalt järjekordse seiklusega. Midagi suurt on algamas, kuid kas see on ka turvaline.

Vihmavalingute turg ise on üks müstiline paik. See ei mõju pelgalt tegevuspaigana, vaid lausa omaette maailmana, kus unistusi saab osta, vahetada ja proovida. Kõik on veidi nihkes, veidi teistsugune. Veidrad müüjad, ootamatud kohtumised ja pidev tunne, et järgmise nurga taga võib juhtuda ükskõik mida, loovad paiga, mis jääb kauaks meelde. Eriti meeldis mulle kass Issha. Ta ei ole lihtsalt teejuht ega kõrvaltegelane, vaid tõeline kaaslane, kelle kohalolu lisab loole soojust, samas säilitades salapära, mis saadab tervet raamatut algusest lõpuni.

Serini teekond ei seisne ainult selles, et leida endale parem elu. Tegelikult ei tea ta alguses isegi päris täpselt, mida ta otsib. Võimalusi on palju ja mida rohkem neid avaneb, seda keerulisemaks muutub otsustamine. See on mõte, millega on ilmselt lihtne samastuda. Sageli ei tee elu raskeks mitte valikute puudumine, vaid nende rohkus. Aeg turul tiksub halastamatult ning nädal, mis tundub alguses pikk, hakkab ühel hetkel ootamatult kiiresti otsa saama.

Raamat mängib osavalt küsimusega, mis üldse on õnn. Kas õnne saab kellelegi lihtsalt üle anda nagu kingitust? Kas unistuste elu on päriselt nii täiuslik, nagu kaugelt vaadates tundub? Ja kui inimene saab täpselt selle, mida ta on soovinud, kas siis kaovad kõik kahtlused või tekivad uued? Samuti paneb lugu mõtlema sellele, kas oskame märgata seda head, mis meil juba olemas on. Need küsimused põimuvad loo sisse ning annavad muinasjutulisele seiklusele üllatavalt palju sisu. Iga valikuga kaasneb oma hind ja iga unistus ei pruugi osutuda selliseks, nagu esmapilgul paistab. Loomulikult leidub loos ka tegelane, kelle ahnus ja soov kõik endale saada toovad sündmustesse tumeda ähvardava poole. 

Raamatu keel on lihtne ja voolav. Lugu liigub ladusalt, kuid ei muutu pealiskaudseks. Selles on piisavalt fantaasiat, et äratada kujutlusvõime, ja piisavalt mõtteainet, et pakkuda enamat kui lihtsalt ilus muinasjutt. „Vihmavalingute turg” on raamat, mis räägib unistustest, valikutest ja rahulolust viisil, mis sobib nii nooremale kui ka täiskasvanud lugejale. Mõnikord on kõige suurem küsimus mitte see, millist elu me tahaksime elada, vaid kas oskame hinnata seda elu, mis meil juba olemas on. Ma ei tea, kas ma olen varem ka Korea kirjandust lugenud, kui, siis väga vähesel määral. See raamat üllatas positiivselt. Ma arvan, et kui teada rohkem selle maa mütoloogiast, siis saab siit veel mõndagi välja lugeda, mis nüüd minul jäi varju. Aga sobib lugeda täiesti ka ilma eelteadmisteta ja kuigi raamat on täiskasvanute osakonnas, siis mu arust sobiks see enam noortekirjanduse riiulisse või isegi lastel lugeda, sest peategelane on laps. Selline raamat, mida sobib lugeda igas eas ning ka neil, kes fantaasiakirjandust eriti ei armasta. 

Krimisugemetega naistekas Gotlandilt

4./103. Ohtlik uus algus

Sari: Krimilood Rootsimaal #3

Autor: Christoffer Holst 

Tõlkija: Kadri Okas

Kirjastus: Foorum (Krimiraamat) 2026

261lk./ 1149lk./ 25103lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu  

Vahel tundub uus algus just see, mida inimene vajab. Uus koht, uus keskkond ja võimalus jätta vana seljataha. Elustiiliblogija Malin loodab seda koos abikaasa Siggega leida, kui nad kolivad Gotlandile, mehe kodusaarele. Kõik näib esialgu paljutõotav, kuid tegelikkus osutub märksa keerulisemaks. Sigge sukeldub kiiresti töösse ning kaob päevadeks oma tegemistesse. Malin jääb aga üksinda võõrasse keskkonda, kus tal tuleb harjuda vaikuse, üksilduse ja tundega, et ta ei kuulu veel päriselt siia. Seda ebakindlust süvendavad ähvarduskirjad, mis hakkasid tema postkasti jõudma juba Stockholmis ning jätkavad saabumist ka saarel. Miski on valesti. Alguses tundub kõik peaaegu süütu, nagu kellegi halb nali või kohatu tähelepanuavaldus. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub aga seda seletust uskuda.

Autor kasvatab pinget rahulikult ja järjekindlalt. Midagi suurt ei juhtu kohe. Selle asemel koguneb ebamugavustunne tasapisi, lehekülg lehekülje järel. See teadmine, et kusagil on keegi, kelle huvi Malini vastu ei ole sugugi sõbralik, muudab õhustiku üha rõhuvamaks. Ühel hetkel ei ole enam võimalik toimuvat lihtsalt kõrvale lükata ega endale kinnitada, et küllap kõik laheneb.

Saarele saabub Louise, kellel on omad plaanid ja ambitsioonid. Lähenevate lihavõttepühade eel kutsub ta enda juurde ka õe Lina, kes maadleb rahaliste raskustega. Just Lina ja Malini vahel kujuneb välja sõprus. See kasvab tasapisi välja ühisest vajadusest ja usalduslikust suhtlemisest.

Ka uurimine algab üsna tagasihoidlikult. Ei ole suuri paljastusi ega tormilist tegevust. On soov mõista, kes saadab kirju ja miks. Küsimusi tekib rohkem kui vastuseid. Kui pinge lõpuks haripunkti jõuab, muutub ka olukord märksa ohtlikumaks ning seni vaikselt kogunenud ohutunne saab väga reaalse kuju.

Tegemist on sarja kolmanda osaga ning võrreldes varasemate raamatutega on krimiliin siin küll rohkem esiplaanil, kuid siiski jääb see suures osas tagaplaanile. Alles kusagil pärast raamatu keskpaika hakkab krimilugu tõeliselt hoogu koguma. Enne seda keskendub autor eelkõige inimestevahelistele suhetele, tunnetele, pettumustele, lootustele ja armastusele.

Just seetõttu tekkis lugedes tunne, et selle raamatu puhul on žanrimääratlusena ehk isegi täpsem rääkida krimisugemetega naistekast kui klassikalisest muhekrimist. Kriminaalne oht on küll olemas, kuid veel olulisemal kohal on inimesed ise. Nende suhted, valikud ja soov leida oma koht maailmas. Vahelduseks on täitsa loetav, kuigi tema saarestikumõrvade sari meeldis hulga enam, aga seal oli ka palju rohkem krimi sees. Ja eks tuleb järgmist osa ka lugeda, sest vaja ju teada, kuidas need asjad ja suhted peategelastest õdedel siis edasi kulgevad. 

Lugu väikesest metsavennast

3./102. Tüdruk püssiga. Lugu väikesest metsavennast

Autor: Marius Marcinkevicius 

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Draakon & Kuu OÜ 2026

240lk/  888lk./ 24842lk.

Kõige valusam on hetk, kui lapse maailm lihtsalt katkeb. Ühel hetkel on olemas kodu, pere ja turvatunne, järgmisel hetkel on kõik kadunud. Kõige raskem ei ole isegi mitte kaotus ise, vaid see, et laps ei mõista, miks see kõik juhtub. Miks viiakse ema ja isa ära? Miks kaovad õde ja vend? Miks ei saa enam midagi endiseks muuta?

Peategelane jääb alles suuresti juhuse tõttu. See ei ole kangelaslik pääsemine, vaid hirmu keskel tehtud otsus peitu pugeda. Mõnikord sõltubki inimese saatus ühestainsast hetkest, ühest otsusest või juhusest, mille tähendust mõistetakse alles hiljem. Mets ei ole selles loos romantiline paik. See ei ole koht, kus vaid kogeda seiklusi või nautida looduse ilu. Mets on karm ja halastamatu. Seal ellujäämine nõuab oskusi, mida üks laps ei peaks tegelikult kunagi vajama. Ometi õpib peategelane kiiresti. Ta õpib enda eest hoolitsema, raskustega toime tulema ja võtma vastutust. 

Raamatu üks suuremaid tugevusi on viis, kuidas ajalugu lugejani tuuakse. Me ei näe suuri sündmusi, poliitilisi otsuseid ega ajalooõpikutele omast üldist pilti. Me näeme kõike ühe lapse silmade läbi. Just see muudab toimunu palju lähedasemaks ja mõistetavamaks. Küüditamine ei ole enam pelgalt sõna ajalooõpikus, vaid konkreetne tragöödia, mida keegi parajasti läbi elab. Metsavennad ei ole enam kauged ajaloolised tegelased, vaid inimesed, kes peavad iga päev otsustama, kuidas ellu jääda, keda usaldada ja mida ohverdada.

Oluline on ka küsimus, miks selliseid lugusid üldse lastele rääkida. Tänapäeva laste jaoks võivad need sündmused tunduda kauged ja abstraktsed, justkui midagi, mis juhtus väga ammu ja väga kaugel. Ometi aitavad just sellised lood mõista, mida tähendavad kaotus, vastupanu, julgus ja vabaduse hind. See ei ole lihtsalt ajalugu. See on kogemus. Küll kellegi teise kogemus minevikust, kuid siiski kogemus, mis aitab paremini mõista nii inimesi kui ka maailma.

Raamat ei muutu hetkekski pateetiliseks. Selles on valu, hirmu ja julmust, kuid samal ajal ka inimlikkust. Sõprus, hoolimine ja väikesed rõõmud ei kao isegi kõige raskematel aegadel. Eriti hästi on autoril õnnestunud edasi anda lapse pilku maailmale. Laps näeb ja mõtestab toimuvat teisiti kui täiskasvanu ning just see annab loole selle erilise mõju. Suured ajaloolised sündmused muutuvad isiklikuks ning seetõttu ka palju mõjusamaks. Teos on pälvinud mitmeid tunnustusi nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. 

Lugemise järel jääb tunne, et tegemist on raamatuga, mida on vaja. Mitte sellepärast, et see oleks lihtne või meelelahutuslik lugemine, vaid sellepärast, et see aitab mäletada. Kuigi tegevus toimub Leedus, võiks sama hästi olla tegevuspaigaks ka Eesti. Meie rahvaste ajaloos on olnud hirmutavalt sarnaseid perioode, mil inimesed pidid taluma kaotusi, hirmu ja ebaõiglust. Just seetõttu kõlab see lugu tuttavalt ning puudutab ka Eesti lugejat. 

Kui pillid vaikisid ja muusika hääbus

2./101. Obscuritas

Sari: Rekke/Vargas krimisari #1

Autor: David Lagercrantz 

Tõlkija: Kadri Papp

Kirjastus: Varrak 2021

408lk./ 648lk./ 24602lk.

Lapiteki väljakutse juuni:  suur väljakutse 44. Sellest pealkirjast ei saa aru, mis keelne see raamat on

Üks mõrv, mis paistab esmapilgul lihtne ja peaaegu lahendatud, hakkab üsna kiiresti muutuma millekski märksa suuremaks. Midagi ei klapi. See tunne tekib üsna varakult, no vähemalt edasijõudnud krimilugejatel. Liiga palju asju tundub olevat omal kohal. Liiga palju küsimusi jääb vastuseta. Siis astub mängu tegelane, kes pöörab kogu uurimise pea peale. Selle asemel, et püüda aidata kahtlusaluselt ülestunnistust välja pressida, hakkab ta kahtluse alla seadma seda, mida teised on juba tõeks pidanud. Juhtum, mis näis olevat lõpetatud, muutub taas lahtiseks ning koos tegelastega peab ka lugeja alustama peaaegu otsast peale. Mis siis, kui kõik seni tehtud järeldused on valed? Mis siis, kui tõde peitub hoopis seal, kuhu keegi pole vaadanud?
Romaani keskmes on kaks väga erinevat peategelast. Üks neist on erakordselt terava mõistusega mees, kes samal ajal on iseenda vang. Depressioon ja sõltuvus ei ole siin lihtsalt karakterile lisatud taustadetailid, vaid jõud, mis mõjutavad tema mõtteid, otsuseid ja suhteid ümbritsevatega. Tema kõrval tegutseb noor latiino päritolu naispolitseinik, kelle tugevuseks ei ole mitte geniaalsed teooriad, vaid visadus, tähelepanelikkus ja oskus inimesi mõista. Samas saadavad teda pidevalt kahtlused iseenda võimete suhtes ning soov tõestada, et ta väärib oma kohta. Eks seda süvendavad ka teiste eelarvamused tema päritolu suhtes. Nende koostöö ei kulge algusest peale sujuvalt. Ometi hakkavad nad tasapisi mõistma, et ainult koos on võimalik killud tervikuks kokku panna. Mida rohkem tõde peidab end varjude taha, seda rohkem vajavad nad teineteise oskusi.
See raamat ei piirdu mõrvaloo jutustamisega. Raamat vaatab julgelt ühiskonna varjualadesse, näidates, kui kergesti võivad eelarvamused hakata asendama fakte. Kui inimene on kord sobitatud kindlasse mustrisse, siis näib sageli, et rohkem küsimusi polegi vaja esitada. Aga kas muster vastab alati tõele? Ja kui palju mõjutavad meie hinnanguid hirmud, eeldused ja valmis kujutlused? Taustal kumab rahvusvaheline poliitika. Suured otsused sünnivad kaugel, kabinetivaikuses, kuid nende tagajärjed jõuavad lõpuks tavaliste inimeste ellu. Mõnikord vaikselt, mõnikord laastavalt. Raamat puudutab ka Talibani võimu ja selle ohvreid, näidates, kuidas vägivald ning pidev hirm võivad muuta inimeste valikuid, mõtteviisi ja kogu edasist elu.
Kohati liigub lugu aeglaselt ning nõuab kannatlikkust. Samas muutub pinge iga peatükiga suuremaks. Väikesed detailid, mis alguses näivad tähtsusetud, hakkavad omavahel seostuma ning pusle võtab järk järgult kuju. See ei paku üksnes vastust küsimusele, kes tappis. Pigem sunnib see mõtlema, kuidas tõde üldse sünnib. Kellel on õigus otsustada, mis on tõde? Kellel on võim seda tõena kehtestada? Kui kergesti võib õiglus muutuda kättemaksuks? Ning kui palju on omakohtul kohta riigis, mis peab ennast õigusriigiks? 

Mulle täitsa meeldis, kuigi vähem kui kolmas osa, mille ma kogemata esimesena läbi lugesin. Aga kindlasti loen veel ka teise osa läbi. 

Kass koera vastu või hoopis koer kassi vastu

1./100. Koer-Mees

Autor: Dav Pilkey

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak 2026

240lk./240lk./24194lk.

 

Üks äpardunud politseioperatsioon lõpeb plahvatusega ning selle tagajärjel sünnib täiesti uus kangelane. Koera pea ja inimese keha pannakse kokku ning tulemuseks on tegelane, kes on korraga nii vapper kui ka kohmakas, nii nutikas kui ka üllatavalt rumal. Kui peategelane on juba niisugune, siis võib juhtuda ükskõik mida. Ja juhtubki. Koer-mehe suurimaks vastaseks on kass Petey, kes ei ole sugugi tavaline paharet. Ta on nutikas, enesekindel ja täis pööraseid ideid. Tema plaanid maailma vallutamiseks on absurdsed, kuid samal ajal leidlikud ning iga järgmine ettevõtmine tundub eelmisest veel suurem ja jaburam. Nende kahe vastasseis annab loole hoogu. Tekivad kummalised robotid, ootamatud leiutised ja olukorrad, mis panevad muigama.

Lugedes on tunda, et Dav Pilkey mõistab oma sihtrühma. Kui Dav Pilkey oli laps, diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire, düsleksia ja käitumisraskused. Tekst on lihtne, kiirelt haaratav ja täis tegevust. Lühikesed laused ning suured illustratsioonid aitavad edasi liikuda ka neil lastel, kelle jaoks pikemad tekstid võivad olla keerulised. See ei mõju siiski lihtsustamisena. Pigem on see teadlik valik, mis teeb loo ligipääsetavaks ja annab noorele lugejale tunde, et lugemine on jõukohane ja lõbus. 

Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on lihtsalt ühe suure naljaga, kus tegevus ei peatu hetkekski. Kuid selle kõige all on ka midagi enamat. Lugu räägib sõprusest, empaatiast, vigade parandamisest ja sellest, kuidas jääda iseendaks isegi siis, kui ümberringi valitseb täielik kaos. Koer-mees peab pidevalt tasakaalustama oma kohusetunnet ja loomulikku koeralikku olemust. Kui lihtne on järgida reegleid siis, kui instinktid kisuvad hoopis teises suunas? 

Eraldi rõõmu pakuvad leheküljed, mida saab kiiresti edasi ja tagasi lapata, et pildid justkui liikuma hakkaksid. Laps ei ole enam ainult lugeja, vaid saab ise loo liikumisele kaasa aidata. Niisugused detailid muudavad raamatu mänguliseks ning aitavad hoida tähelepanu ka neil, kes tavaliselt pikalt ühe raamatu juures ei püsi.

See on lõbus, tempokas ja südamlik lugu. See ei püüa olla keeruline ega õpetlik iga hinna eest. Selle asemel pakub see hoogsat seiklust, palju nalja ja tegelasi, keda on raske unustada. Vahel piisabki sellest, et üks koera peaga politseinik päästab maailma kasside järjekordse pöörase plaani eest.

Lugemise kokkuvõte mai 2026

Raamatuid: 17

Lehekülgi: 4210
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 136
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 248
 
Kõige õhem raamat: 40
Kõige paksem raamat: 424
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 5
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 2
. Ulme: 3
. Eesti Raamat: 2 
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 1

Väljakutse vabasid loetud: 4

Loetud kirjanikke: 17
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 10
naisautorid: 6
mõlemad: 1 
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 9
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4)
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: USA (5) 

Vanim raamat ilmunud: 1999
Uusim raamat ilmunud: 2026 (12 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 2
Raamatukogust laenatud: 15
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 6
noortekirjandus: 1
täiskasvanutekirjandus: 10

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia, õudusjutt 3
populaarteadus 1
ajalugu, ajalooline 2 
muinasjutt, lastejutt 3


Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8.00

10-12 palli saanud raamatud:

Siiski midagi väärt 

Jagamise õpetus

17./99. Kõigi raamatute kodu

Autor: John Rocco, Hayley Rocco

Tõlkija: Kaidi Poobus

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

42lk./4210lk./23954lk.

Lugemise väljakutse 2026: 22. Raamatu pealkirjas on mainitud raamatut või raamatukogu

Armas ja soe lasteraamat, mis sobib eriti hästi väikestele lastele tutvustamaks seda, mis koht üks raamatukogu üldse on ja miks inimesed raamatuid armastavad. Selline lihtne ja südamlik lugu, mis on samas õpetlik. Peategelane Piibe Rahvaloo armastab raamatuid nii väga, et tassib neid endaga igale poole kaasa. Pole oluline kas ta läheb metsa, linna või ronib kuhugi kõrgemale mäe või künka otsa. Kõik tema raamatud peavad alati kaasas olema. Ja neid ta kellelegi ei laena. Mingil hetkel tabab teda aga väike katastroof ning just siis tuleb mängu sõbralik raamatukoguhoidja, kes annab Piibele maagilise kaardi. Selle abil pääseb ligi kõigile raamatutele, millest Piibe oskab vaid unistada. Tingimus on ainult üks. Raamatuid tuleb ka teistega jagada. 

Lugu ise on üsna lühike ning teksti ei ole palju. Suure osa loost jutustavad pildid. Need on tõesti väga armsad ja detailirohked. Tekst on trükitähtedes. Pigem on see selline raamat, mida koos lapsega lugeda ja juurde rääkida. Ainult kiirest ettelugemisest jääb võib-olla isegi väheks. Siin annab hästi arutada, miks raamatuid hoitakse raamatukogus, miks neid teistega jagatakse ja kuidas igaüks võib sealt endale uusi lugusid avastada. Ja ideaalne jätk oleks võtta laps käekõrvale ja minna päriselt raamatukokku vaatama, milline see koht siis tegelikult on. Raamatukogu ongi ju  salapärane ja natuke maagiline paik, kus riiulite vahel peituvad lõputud lood ja maailmad. Selline armas ja lihtne lasteraamat, mis ei ole liiga pikk. Täpselt paras üheks mõnusaks ettelugemiseks enne seda kui minna päris raamatukogu oma silmaga avastama. 

Salaagendipõnevik

16./98. Operatsioon „Troojalane"

Sari: Antti Hautalehto #1

Autor: Christian Rönnbacka

Tõlkija: Ülle Tarum

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

318lk./4168lk./23912lk.

 

Tegu on Soome krimisarja avaraamatuga ning peab ütlema, et oli täitsa põnev. Peategelaseks on ülemkonstaabel Antti Hautalehto, kes on üsna tüüpiline visa ja tööle pühendunud uurija. Selline mees, kes ajab asja lõpuni isegi siis, kui selle käigus tuleb natuke reegleid painutada. Eks selliseid tegelasi kohtab krimikirjanduses palju, aga siia sobis see hästi ning vähemalt igav tegelane ta kindlasti ei olnud. 

Loo keskmes on suur salaoperatsioon. Keskkriminaalpolitsei saab infot Soome jõudva suure narkolasti kohta ning tekib võimalus sokutada kuritegelikku võrgustikku oma inimene. Kurjategijad otsivad uut turvalist peidukohta ja usaldusväärset abilist ning politsei loodab selle olukorra enda kasuks pöörata. Sellest hakkab hargnema päris pingeline ja tempokas lugu, kus kogu aeg on tunne, et asi võib iga hetk valesti minna. Ja nagu Murphy seadus ütleb, kui midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb. Vähemal või suuremal määral, aga kindlasti läheb. Tegemist ei olnud ainult ühe sirgjoonelise narkouurimisega. Kõrval käis veel mitu väiksemat liini. Antti peab tegelema ka uimastatud ja vägistatud naise ahistamisjuhtumiga ning lisaks liigub Porvoo kandis ringi kummaline tegelane, kes laseb inimeste aedades seisvaid aiapäkapikke maha.

Raamat oli üldiselt üsna põnev ja eriti lõpuosa läks päris tempokaks. Mingist hetkest tekkis see tunne, et loed veel ühe peatüki ja siis veel ühe ning enne ei saa pidama kui asi lahendatud. Samas päris kõike ma lõpuni ei uskunud. Üks kõrvalharu tundus olevat loos pigem selleks olemas, et õigel hetkel vajalik relv õigesse kohta sokutada. Selline klassikaline olukord, kus klaver on põõsas. Natuke jäi kunstlik mulje. Mõnes kohas tundus ka politseinike käitumine veidi liiga filmilik. Kohati tuli päris tugevalt meelde Hollywoodi märul, kus üks väsimatu hea politseinik läheb vastamisi terve hulga pahalastega ning üsna kiiresti on selge, kes jääb ellu ja kes mitte. 

Aga sellest hoolimata oli tegemist täiesti korraliku krimkaga. Tempot jagus, tegevust jagus ja igav ei hakanud. Võiks järgmisi osi ka lugeda, seega palun tõlkige ka järgmised 12 raamatut ära. 

Huvitav fakt ka, mille leidsin: Kuna Soomes pole ühtki Hautalehto perekonnanimega inimest, registreeris Rönnbacka selle oma kaubamärgina ja nüüd on lisaks Hautalehto õllele ja mobiilimängule tulnud turule teisigi fännitooteid nagu Hautalehto haugilant, kaelaehe, puss jm.
 

Nõiatants või tants nõiduse ümber

15./97. Nõiatants

Sari: Tänapäeva romaan 

Autor: Margus Sanglepp

Kirjastus: Tänapäev 2017

208lk./3850lk./23594lk.

 

Käisin vaatamas Endla teatri etendust „Salemi nõiad”, mis rääkis kuulsatest nõiaprotsessidest Ameerikas ja vaid mõni päeva hiljem sattus minu pihku see raamat. Kuigi tegevus toimub hoopis 17. sajandi Eestis, tekkis kahe loo vahel päris tugev paralleel. Inimeste hirmud, ebausk, kuulujutud ja soov kedagi süüdi näha asjades, mida ei osatud seletada, töötasid ühtemoodi nii siin kui seal.

Raamat viib lugeja väga raskesse aega. Eesti on sõdadest ja katkust räsitud. Talupoegade elu on karm. Mõisad rõhuvad, ikaldused järjest korduvad ning inimesed elavad pidevas puuduses ja teadmatuses. Sellises olukorras pole kuigi palju vaja, et hirm ja ebausk võimust võtaksid. Kui midagi halba juhtub, siis peab ju keegi süüdi olema. Ning kui inimesed ei oska asjadele mõistlikku seletust leida, tekivadki lood nõidadest ja kurjadest jõududest. Saamahimu, kadedus, pealekaebamised ja vana viha annavad inimestele võimaluse teineteisele kätte maksta. Väga hästi tuli välja see, kuidas nõiasüüdistused ei sündinud alati päris usust nõidusesse vaid neid kasutati ka relvana. Kui tahtsid kellestki lahti saada või talle halba teha, siis piisas vahel vaid õigel hetkel õigetest sõnadest.

Raamatu keskmes on Eha ja Aro armastuslugu, aga selle ümber keerleb palju tumedamaid teemasid. Raamatut oli väga kerge lugeda. Tekst oli sorav ning kogu see ajastu tekkis päris hästi silme ette. Samas jäid tegelased minu jaoks natuke liiga mustvalgeks. Oli üsna selgelt aru saada, kes on head ja kes halvad ning kohati oleks tahtnud rohkem keerulisemaid inimloomusi näha. Raamat pani päris palju mõtlema sellele, kuidas inimesed vanasti maailma nägid. Kes üldse oli nõid? Kas piisab sellest kui lehm jääb haigeks või saak ikaldub? Kuidas otsustati, et keegi kannab saatana märke? Ning kui palju oli seal päriselt usku üleloomulikku ja kui palju lihtsalt juhuseid või inimeste enda hirme? Tänapäeval tunduvad paljud sellised süüdistused absurdsed, aga tollases ajas elades võis kõik see inimestele täiesti reaalne tunduda. Ja kui on veel keegi, kes seda kõike tagant utsitab, keegi kõrgem isik nagu kirikuõpetaja. Raamatus on hästi välja toodud, et eelarvamusi nõidade suhtes ei omanud vaid lihtrahvas, vaid kirik oli see, kes asja suure kella külge pani ja üritas sedasi usku külvata. Samas oli igas seisusest inimeste seas neid, kes nägid kõike realistlikult ja üritasid igati teisi mõistusele tuua. Kas neil see laati just õnnestus, on iseküsimus, sest vaja oli ikkagi, et teised kuulaks ja aru saaks. 

Nii etendus kui ka raamat näitasid kui ohtlikuks võivad muutuda hirm, teadmatus ja massipsühhoos. Samas tõid need lood ajaloo palju lähemale ning panid mõtlema, et ega inimesed oma hirmude ja süüdlaste otsimise vajadusega tegelikult väga palju muutunud ei ole.

Ajalooline romaan kunstnikust tema naise portree kaudu

 

14./96. Minu Agnes. Naine Albrecht Düreri kõrval

Sari: Ajalooline romaan 

Autor: Ulrike Halbe-Bauer  

Tõlkija: Gerly Nael

Kirjastus: Kunst 1999

276lk./3642lk./23386lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse märts: armastuslugu

Huvitav ja üllatavalt ladus ajalooline romaan, mis andis päris hea pildi nii Albrecht Düreri elust kui ka tema abikaasa Agnesest. Tavaliselt kipuvad sellised ajaloolised romaanid olema minu jaoks natuke kuivad, aga seda raamatut oli lihtne lugeda ning tegelased mõjusid elusate inimestena, mitte lihtsalt kuulsate nimedena. 
Agnes Dürer elas kuulsa kunstniku kõrval üle kolmekümne aasta ning ega sellise mehe kõrval elu kindlasti lihtne ei olnud. Geniaalsed inimesed võivad olla oma tegemistes väga enesekesksed ja keerulised ning keegi teine peab sageli kogu ülejäänud elu korras hoidma. Agnes oli just see inimene. Tema hoolitses majapidamise eest, tegeles rahaga, korraldas müüki ja aitas mehe tegemistel üldse toimida. Tundus, et tema õlul oli väga suur osa kogu selle kuulsa nime püsimisel. 
Raamatus tuli hästi välja ka tolle aja naise roll ühiskonnas. Kui tänapäeval räägitakse palju võrdsusest ja eneseteostusest, siis 16. sajandil oli naise ülesanne üsna selgelt paigas. Naine pidi hoolitsema kodu eest, sünnitama lapsi ja toetama oma meest. Kui lapsi ei olnud, siis vaadati sellele halvasti ning lastetus oli paljude silmis peaaegu nagu puudus või karistus. Agnes ja Albrecht lapsi ei saanud ning eks see jättis kindlasti oma jälje ka nende abielule.
Samas oli Agnes üsna eriline naine oma aja kohta. Ta ei olnud lihtsalt vaikne kodune perenaine. Tal oli hea ärivaist ja arvutusoskus ning ta oskas inimestega suhelda. Ta müüs oma mehe töid laatadel ja reisidel ning suutis ostjatele õiged teosed välja valida. Kohati jäi isegi tunne, et ilma Agneseta poleks Düreri looming nii laialt levinudki, sest eks tegi ta mehe äraolekul tema töödest ise tõmmiseid, et oleks, mida üldse müüa. Tänapäeval oleks sellise organiseerimisoskuse ja ettevõtlikkusega inimene vabalt mõne suure firma juht.
Raamatus näidati tolle aja elu ka laiemalt. Katk, kõrge laste suremus, pidev hirm haiguste ees ja inimeste teadmatus nakkuste levikust, olid tollal täiesti tavaline elu osa. Düreri ema oli sünnitanud väga palju lapsi, aga täiskasvanuks jõudis neist vaid väike osa. Samas inimesed ise ei saanudki sageli aru, miks haigused levivad. Käidi koos iga päev kirikutes, viibiti pikalt kinnises ruumis tihedalt üksteise kõrval ning kui linnas katk puhkes, põgeneti mujale, aidates nii haigusel hoopis edasi levida.
Huvitav oli mõelda ka sellele, kuidas tolle aja abielud üldse toimisid. Tänapäeval peetakse armastust abielu eelduseks, aga siis pandi abielud tihti paika perekondade ja vanemate käsu järgi, vastavalt seisusele või vastastikusele kasule. Armastus võis tulla hiljem või ei tulnudki. Agnes ja Albrecht jäid siiski aastakümneteks kokku ning kuigi me ei saa kunagi päriselt teada, millised nende tunded olid, siis täiesti armastuseta selline kooselu küll ei tundunud. Võibolla ei olnud see suur kirglik armumine vaid pigem vaikne harjumuslik ja toetav kiindumus, mis aastatega süvenes. Lugedes võis küll aru saada, et Agnes armastas oma meest. 
Raamat andis päris hea ülevaate nii tolle aja olustikust kui ka Düreri perekonna elust. Kuigi nad ei olnud kindlasti päris tavalised inimesed oma ajastus ja olid mõnes mõttes teistest eespool, mõjus nende elu ikkagi usutavalt ja inimlikult. Sain rohkem teada nii Albrecht Dürerist kui ka naisest, kes tema kõrval väga olulisel kohal olemas oli. 

 

 

Nähtamatu sõber või nähtav vaenlane?

13./95. Kujuteldavad võõrad

Autor: Minka Kent

Tõlkija: Marge Paal

Kirjastus: Ersen 2026

320lk./3366lk./23110lk.

 

Lugemise väljakutse 2026: 19. Sisesta oma sünnipäev "Thisdayinmusic"lehel ja loe raamat, mille pealkiri sisaldab vähemalt ühte sõna ühest nendest laulu pealkirjadest: https://bit.ly/3YVxbZi (Saksamaal oli kohal 1 Frank Sinatra laul Strangers In the Night)

 

See oli päris korralik psühholoogiline põnevik, mis suutis kogu aeg hoida õhus küsimust, mis tegelikult toimub ja keda üldse uskuda saab. Sellised lood mulle üldiselt meeldivad kui kogu aeg jääb tunne, et midagi on väga valesti, aga lõpuni ei saa päriselt aru, kas oht on päris või sünnib osa sellest peategelase peas.
Camille Prescotti elu tundub pealtnäha ideaalne. Tal on armastav mees, kaks last ja ilus kodu eraldatud ookeaniäärses paigas. Kõik jätab mulje tavalisest ja turvalisest pereelust. Tegelikult peidab Camille aga väga rasket minevikku, mille eest ta on aastaid põgenenud. Teda kasvatas vägivaldne ja vaimselt ebastabiilne ema ning lapsepõlv jättis temasse sügavad jäljed. Camille on kogu oma täiskasvanuelu ehitanud üles sellele, et vana elu maha matta ja sellest võimalikult kaugele pääseda. Põhjus on üsna karm, sest ema lubas, et kui ta tütre kunagi üles leiab, siis ta ära tappa.
Olukord muutub ärevaks siis kui Camille kuueaastane tütar Georgie hakkab käituma viisil, mis meenutab hirmutavalt palju Camille enda lapsepõlve. Tüdruk räägib kujuteldavast sõbrast, kes mõjutab tema käitumist ning näib teadvat asju, mida tüdruk ega üks võõras inimene teada ei saaks. Veel hullem on see, et see nähtamatu sõber teab detaile Camille minevikust, mida naine pole rääkinud. Sellest hetkest alates hakkab pinge järjest kasvama. 
Raamatu kõige tugevam osa oligi minu jaoks see pidev teadmatus. Kas keegi tõesti manipuleerib Camille perega? Kas ema on ta üles leidnud? Kas keegi mängib tema hirmudega või hakkab Camille ise vaimselt murduma? Vahepeal tundus täiesti võimalik, et kogu asi on lihtsalt kokkusattumuste jada ja traumadest tekkinud paranoia. Samas tulid jälle uued detailid, mis panid kõiges kahtlema. Lisaks sellele on loos päris palju ka pere sisepingeid. Camille käitumine muutub järjest närvilisemaks ning loomulikult ei usu kõik tema ümber kohe tema kahtlusi. Kas ta liialdab ja näeb tonti seal, kus seda tegelikult pole? See tekitab omakorda küsimuse, kui kaua üks perekond sellise pinge all üldse koos püsib.
Lugu oli tempokas ja huvitav ning pinge kasvas päris hästi kuni lõpuni välja. Muidugi olid lõpus ka korralikud keerdkäigud nagu sellistele psühholoogilistele põnevikele kombeks. Mõni neist oli aimatav ja mõni tuli päris ootamatult. Selline raamat, mida on raske käest panna, sest kogu aeg tahad teada, mis on tõde ja kes siin tegelikult mängu juhib ning kes sellest mängust väljub võitjana. 

Ja nii need Bodensteini ja Kirchhoffi lood alguse said

 

12./94. Ebameeldiv naine

Sari: Bodensteini ja Kirchhoffi lood #1

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2026

380lk./3046lk./ 22790lk.

 

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse mai:  21. sajandi saksa keeleruumi autor

 

See raamat oli minu jaoks tagasiminek tuttava krimisarja juurde. Olen kunagi selle sarja hilisemaid osi lugenud ja need meeldisid mulle päris hästi. Mäletan neid kui kergeid, ladusalt loetavaid ja piisavalt põnevaid krimkasid. Kui nüüd lõpuks sarja esimene osa eesti keelde tõlgiti, siis tuli kohe tahtmine seda lugeda. Mulle meeldib üldiselt sarju järjekorras lugeda, aga nüüd pean hakkama meenutama, millised osad kunagi loetud said ja mis veel ees ootavad ja siis uuesti pihta hakkama. 

Raamat algab üsna kiirelt ning juba esimestel lehekülgedel leitakse enesetapuna näiv juhtum. Varsti lisandub veel teine surm, kui üks naine kukub vaatetornist alla. Alguses tundub seegi õnnetusena, aga üsna kiiresti saab selgeks, et tegemist võib olla hoopis mõrvaga. Eks kogenum krimilugeja aimab juba üsna varakult, et need lood on omavahel kuidagi seotud, isegi kui politsei seda veel isegi ei kahtlusta.

Lugu keerleb suuresti hobuste ja ratsamaailma ümber. Tegelaste seas on ratsanikud, loomaarstid, jõukad hobuseomanikud ning inimesed, kelle suhted on juba ammu sassi jooksnud. Väga palju on petmisi, vanu armulugusid, kibestumist, varjatud saladusi ja omavahelisi pingeid. Tegelasi on üsna palju ja kuidagi on nad kõik kõigiga seotud ja kõigil paistab midagi varjata olevat. 

Mõnes kohas tundus küll, et raamat venib natuke liiga pikaks. Oleks saanud ehk kompaktsemalt kirja panna ning vahepeal jäi tunne, et lugu tammub paigal. Samas ei kadunud põnevus päriselt ära ja oli tahtmine teada saada, kuidas kõik lõpuks kokku jookseb. Veidi häiris mind ühe kuriteo lahendus või õigemini selle lahenduse puudumine. Kõik nagu teadsid, kes teo taga olid, aga sellele vaadati lõpuks üsna rahulikult läbi sõrmede. Ausalt öeldes jäi see ühe kogenud ja põhimõttekindla politseikomissari puhul natuke ebausutavaks. Raamatust jäi kõlama mõte, et kui ohver on ebameeldiv inimene, kas siis on kuritegu rohkem õigustatud kui meeldiva inimese puhul? Või kui vägivallategu aitab ära hoida teise vägivallateo lõpplahenduse, ehk kellegi surma? Kas sel juhul on kõik meetodid õigustatud? 

Kuigi raamatus leidub laipu ja verd küll, ei mõju see siiski väga sünge või brutaalse kriminaalromaanina. Pigem sobib see lugejale, kellele meeldivad mahedamad krimilood, kus lisaks uurimisele on olulisel kohal ka suhted, emotsioonid, intriigid ja inimeste omavahelised pinged. Selline mõnusalt loetav ja parajalt põnev krimka, mis ei šokeeri aga hoiab huvi üleval. 

Krimiromaan või ulmeromaan?

11./93. Mõrv Südalinna kultuurikeskuses

Sari: Kriminaalne raamatukogu 9 

Autor: Indrek Hargla 

Kirjastus: Mooses 2026

301lk./2666lk./ 22410lk.

 

Lugesin ja lugesin, närisin ja närisin ja lõpuks lugesin ja närisin selle raamatu läbi. Kuigi karjusin kohati tõlke järele. Ei, probleeme ei tekitanud mitte hispaania keelsed laused, kuigi ka nende tõlge oleks olnud viisakas joonealuse märkena lisada, aga selle lahendas ära tõlke rakendus, millega sai teksti kohale kuvada eesti keelse lause. Tõlget vajasin just selles eesti keelses osas, mis oli üritatud niivõrd keeruliseks kirjutada, et üks normaalne inimene seda küll lugema ei ole võimeline. 

Raamatus on väga palju rohetemaatikat. Rohepööre, roheaktivism, rohepesu, ideoloogilised vaidlused ja akadeemilised targutamised tulid lainetena peale nii, et kohati kadus krimilugu kõige selle alla peaaegu ära. Igasugusest rohevärgist ma peale seda raamatut ei taha kohe kuidagi enam kuulda ega lugeda, võtab kohe kõhu valutama. Saan aru, et see oli selliselt mõeldud, aga siiski peaks natuke ikka lugeja peale ka mõtlema, sest pole kindel, et peale sellist võitlust tekstiga kipuks järgmist raamatut kätte võtma. Ja kui see peaks sattuma veel mõne noore kätte, kes niigi pole lugemisega sõber... Seega võiks raamatule peale panna hoiatuse, ainult tugeva lugemisnärviga edasijõudnud lugejatele või rohepöörde ja rohepesu ja muu rohe värgi kantsellitlikule või akadeemilisele närilisele. 

Loo keskmes on mõrv Tartu kultuuri ja akadeemiliste ringkondade taustal. Tapetud on kunagine tuntud roheaktivist ning üsna kiiresti tekib kahtlus, et see pole sugugi lihtne tapmine. Kuigi rohepööre on selleks ajaks läbi saanud ja tuulepargid maha võetud, keeb ülikooli ümber uus roheaktivismi laine. Uurija Laura satub järjest sügavamale Tartu intriigide, rivaliteetide ja varjatud skeemide keskele. Mida edasi uurimine liigub, seda segasemaks ja ulmelisemaks lugu muutub. Mängu tuleb salastatud programm nimega Metakood, mille eesmärk on murda lahti keele ja kultuuri varjatud kihte, semiootikat. Lisaks tegutseb loos geneetiliselt muundatud salaagent Artemis ning sekka ilmuvad veel mingid kuubakad jõujuurikad tapamasinad, kes kogu asja veel omakorda segasemaks keeravad. 

Mulle see raamat tervikuna siiski ei istunud. Kriminaallugu jäi minu jaoks kõige muu alla kinni ning lugemine muutus kohati rohkem pingutuseks kui naudinguks. Samas usun täiesti, et sellele raamatule leidub oma kindel lugejaskond. Arvan lihtsalt, et pigem meeldivad sellised lood süvaulme ja veidi eksperimentaalsema kirjanduse austajatele kui klassikaliste krimkade lugejatele. 

Punapart on teel Moskvasse, Liivimaa on ohus!

 

10./92. Rõngu roimad 3. Viimnepäev

Sari: Kriminaalne raamatukogu 8 

Autor: Joel Jans 

Kirjastus: Mooses 2026

178lk./ 2365lk./ 22109lk.

 

Aasta on 1812, Napoleoni väed on peaaegu ukse taga ja kogu Liivimaa elab ärevas ootuses. See ei ole lihtsalt ajalooline taust, vaid pidev surve, mis imbub igasse stseeni. Krimilugu ei hõlju vaakumis, vaid on seotud millegi suurema ja ähvardavamaga. Pastor Lenz on endiselt see sama vaikne, tähelepanelik ja inimlik tegelane. Seekord on ta aga veidi teistsugune. Leina vari käib temaga kaasas ja see muudab ta kuidagi hapramaks. Kui ühel ööl ilmub pastoraati tundmatu naine ja annab tema kätte lukustatud kasti, mille sisu võib mõjutada terve piirkonna saatust, siis on selge, et Lenz ei saa sellest kõrvale astuda. Ta ei ole kangelane klassikalises mõttes, pigem inimene, kes teeb, mis vaja, isegi kui ta ise pole kindel, kas jaksab. 

Kui postijaamas toimub veretöö ja Tartust saabub uurima tähtis tegelane, läheb lugu hoogsalt käima. Kahtluse alla satuvad põgenenud talumehed, aga Lenz ei lase end sellest eksitada. Ta tunneb oma kogudust ja oma inimesi. Ta teab, et tõde on tavaliselt peidus seal, kuhu esmapilgul ei vaadata. Ja siin ei pakuta lihtsaid vastuseid, vaid lastakse lugejal koos Lenziga samm-sammult mõista, et mõrvar ei pruugi olla see, kes kõige rohkem lärmi tekitab, vaid hoopis keegi, kes on kogu aeg olnud kõrval. 

Mulle meeldis, kuidas autor loob ajastut. Nii, et tunned suitsu lõhna, kuuled hobuseraudade klõbinat ja saad aru, kui habras oli elu ajal, mil sõda võis iga hetk uksele koputada. Ja see maailm kahe rahvuse vahel. Nii erinevad ja samas nii sarnased. See ei ole lihtsalt krimi, vaid pilk kadunud aega, mis on korraga karm ja soe. 

Lugu ise on hoogne. Samas on siin ka seda vaikset, inimlikku poolt, mis teeb Lenzist rohkem kui lihtsalt uurija. Ta on inimene, kes püüab hoida korda maailmas, mis laguneb tema ümber. Väga mõnus lugemine nagu ka esimesed kaks osa. Ja tahaks veel natuke selles maailmas olla, seega loodan, et autor jätkab. Lenzil on kindlasti veel lugusid, mida uurida.

Õigus enda elule

9./91. Lunastuseaasta

Autor: Kim Liggett 

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

390lk./  2187lk./21931lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: fantaasia maailm

Tierney maailm on üles ehitatud vaikimisele ja hirmule, justkui oleks see ainus viis naisi kontrolli all hoida. Neile korrutatakse, et noortes tüdrukutes on midagi ohtlikku, midagi, mis tuleb enne taltsutada, kui nad tohivad tagasi tulla. Et nende nahk kannab endas mingit seletamatut jõudu, mis paneb mehed teisiti käituma. Külas, kus Tierney elab, on see muutunud reegliks, millele keegi vastu ei vaidle. Ja kui saabub kuueteistkümnes eluaasta, saadetakse kõik tüdrukud põhjapoolsesse metsa, et nad seal oma väe vabastaksid ja ellu jääksid, kui suudavad. Tierney ei tunne end väeka ega ohtlikuna. Ta ei usu müüte, mis on põlvkondade jooksul muutunud käskudeks. Ometi peab ta minema koos teistega, teadmata, mis teda ees ootab. 

Mets ei ole pelgalt looduslik katsumus, vaid koht, kus tüdrukud on sunnitud silmitsi seisma nii neid tappa ihkavate lihunike, üksteise kui iseendaga. Kui sulle on kogu elu sisendatud, et teised tüdrukud on sinu rivaalid, siis on lihtne uskuda, et ellujäämine tähendab üksi olemist. Ometi hakkab Tierney märkama, et kõige suurem oht ei pruugi olla mitte mets, vaid süsteem, mis on tüdrukud üksteise vastu pööranud. 

Lugu on korraga sünge ja poeetiline, justkui palavikuline unenägu. Feministlik düstoopia, millel on sarnasust nii „Näljamängudega“ kui „Kärbeste jumalaga“. Siiski ei keskendu see suurele revolutsioonile, vaid sellele, kuidas hirm ja vaikimine võivad kujundada terve ühiskonna. Ja kuidas midagi salaja ja vaikides ikka toimub. Ellujäämine ei tähenda alati tugevust, vaid vahel ka seda, et julged kellelegi toetuda. Et sõprus võib olla sama ohtlik kui vajalik. Et identiteet ei ole midagi, mida teised saavad sinu eest määrata. Ja et isegi kõige väiksem vastuhakk võib olla algus millelegi suuremale. See on lugu tüdrukutest, kellele on öeldud, et nad on ohtlikud ja ühiskonnast, mis kasutab seda hirmu nende kontrollimiseks. Samal ajal on see ka lugu lootusest, sest isegi kõige rõhuvamas maailmas leidub keegi, kes ei lepi vaikimisega. Tierney ei ole täiuslik, aga just tema kahtlused ja hirmud teevad temast tegelase, kellele on lihtne kaasa elada. Raamat puudutab midagi väga inimlikku ja paneb mõtlema. 

Kui vaikusest saab midagi enamat

8./90. Siiski midagi väärt

Autor: Gayle Forman 

Tõlkija: Liis Konovalov

Kirjastus: Heli Kirjastus 2026

225lk./ 1797lk./21541lk.

Lugemise väljakutse 2026: 46. Raamat, mida soovitab lugeda sinu laps või põlvkonna jagu/märkimisväärselt noorem tuttav

Seda raamatut soovitas lugeda Liis, kes on samast põlvkonnast mu pojaga. Ta rääkis juba enne ilmumist, kui head raamatut ta parasjagu tõlgib, seega võib seda soovitusena küll võtta. Ja oligi hea raamat. See on selline raamat, mis iseenesest lõpuks pisara välja kisub. 

Lugu liigub kahel tasandil, kahes ajas ja kahes põlvkonnas. Ühel pool on Alex, kaheteistkümnene poiss, kes on teinud midagi väga halba. Piisavalt halba, et tema elu oleks korraga viltu. Kohtunik saadab ta noortevangla asemel suveks Shady Gleni vanadekodusse vabatahtlikuks. See kõlab karistusena, mis on sama tolmune ja igav kui maja ise või selle elanikud, kes tunduvad talle esimesel päeval nagu zombid, nagu aegluubis liikuvad varjud, kelle pilk ei haaku kellegagi. 

Teisel pool on Josey. 107-aastane mees, holokausti üle elanud juut, mitu korda surma eest põgenenud, nüüd aga oma elu viimases toas number 206. Ta ei räägi. Ta ootab. Ta ei ava end, ei lase kedagi ligi.Ta on otsustanud, et tema elu on juba lõppenud, ainult keha ei ole veel järele jõudnud. Seni, kuni Alex koputab tema uksele.

See koputus ei muuda maailma, aga muudab midagi nende kahe vahel. Alex tuleb tagasi. Ja veel. Ja veel. Josey hakkab talle oma lugu jutustama, mitte korraga, vaid väikeste tükkidena, nagu inimene, kes pole kindel, kas noor kuulaja üldse mõistab. Aga Alex kuulab. Ja mida rohkem ta kuulab, seda rohkem hakkab ta nägema, et Josey vaikuse taga on terve elu, mis pole kuhugi kadunud. Nende vahel tekib side. Poiss, kes tunneb end mahajäetuna ja mees, kes on näinud maailma kõige süngemaid nurki. Josey lugu ei tee Alexist üleöö paremat inimest, kuid see annab talle midagi, mida tal seni polnud. Tunde, et ta võib veel midagi muuta. Et ta ei ole oma vea külge igaveseks naelutatud. 

Raamat tuletab meelde, et ajad võivad olla erinevad, aga inimesed ei ole. Inimesed on ikka inimesed oma vigade ja heade külgedega. Ikka on maailmas sõprus, hoolimine, armastus, viha, solvumine, raev, pealiskaudsus, lootus. Ikka on maailm täis tundeid. Ikka ei ole elu vaid must-valge, vaid täis erinevaid halle ja värvilisi toone, mis segunevad nii, nagu parasjagu juhtub. See on lugu põlvkondadeülesest lootusest, kaastundest ja andestusest. Lugu sellest, kuidas üks juhuslik koputus võib muuta rohkem, kui keegi oskaks arvata. 

Endisest mõrvarist kustutaja rihtis oma sihtmärki hoolega

7./89. Kuidas mõrvata oma tööandja

Autor: Rupert Holmes

Tõlkija: Karl-Kristjan Koit

Kirjastus: Tänapäev 2026

424lk./1572lk./21316lk.

Lugemise väljakutse 2026: 38. Raamatu pealkiri algab küsisõnaga

Seda raamatut ei ole vist eriti mõistlik lugeda nii, et tööandja samal ajal üle õla piilub. Ükskõik siis, mis eesmärgiga sa selle kätte võtad. Kas lihtsalt järjekordse krimiromaanina või hoopis omamoodi käsiraamatuna. Tegelikult töötab see mõlemal tasandil korraga. Ühest küljest on see tempokas ja üsna musta huumoriga krimka, teisest küljest aga täiesti absurdini viidud õpik sellest, kuidas inimest maailmast võimalikult puhtalt kustutada. Mitte mõrvata.  McMastersi rakenduskunsti kolledžis õpetatakse kustutama. Ja see vahe on nende jaoks väga oluline. Mõrvavad amatöörid, need, kes jäävad vahele. Need, kes lasevad emotsioonidel juhtida, jätavad jälgi, teevad vigu ja lõpetavad vanglas. McMastersis õpetatakse aga midagi palju peenemat. Kuidas muuta inimese kadumine nii täiuslikuks, et mitte keegi ei oskaks isegi õigeid küsimusi küsida. Seal ei kirjutata lõputööd paberile. Seal on lõputööks ideaalne mõrv ja sellest karistuseta pääsemine. Õppeasutus ise on juba omaette vaatamisväärsus. Sinna satuvad väga erinevad inimesed, väga erinevate põhjustega, aga sageli on sihtmärgiks ikkagi tööandja või siis selle üks lüli, tõenäolisemalt just see otsene. 

Peategelane on Cliff, kelle ülemus ei ole lihtsalt ebameeldiv inimene. Ta on süstemaatiliselt hävitanud Cliffi elu. Viinud enesetapuni tema sõbra ja armsama, varastanud tema töö, trampinud üle kõigest, mis Cliffile oluline oli, ning lõpuks ta ka vallandanud. Cliff üritab teha üsna hädist mõrvakatset, rohkem meeleheitest kui oskusest, ning satub endalegi suureks üllatuseks vangla asemel hoopis McMastersisse. Lisaks Cliffiga toimunule jälgitakse väiksemal määral veel kahe sama lennu õppuri lugusid. Nende elu enne akadeemiat, see, kuidas nad sinna jõuavad, mida nad seal õpivad ja kuidas neil õnnestub oma lõputöö sooritamine. Muidugi pole seal vaid kolm õpilast, seega saab loo jooksul tuttavaks üsnagi paljude õpilaste ja värvikate õppejõududega.

Selline hoopis erinev krimka kui tavalised mõrvalood. Siin siis on lugeja heade poolel ehk siis selle raamatu kontekstis kustutajate ehk mõrva sooritajate poolel. Tavaliselt elad kaasa uurijatele, politseinikele või vähemalt süütule või mittesüütule ohvrile. Siin oled aga täielikult nende poolel, kes plaanivad inimest ära kustutada. Ja kummalisel kombel töötab see väga hästi. Autor suudab panna lugeja kaasa mõtlema, kaasa elama ja lootma, et kõik läheks plaani järgi. Raamat on parajalt humoorikas, parajalt sünge, parajalt õpetlik ja piisavalt põnev, et tahaks edasi lugeda, sest raamatu lõpp nagu lubaks järge. Üks omapärasemaid krimkasid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ja huvitav, miks üks kaastöötaja selle mulle ette sokutas, kas mingi vihje...

Fantaasiaolendite pillerpall

6./88. Amelia Kihv ja ükssarvikuisandad

Autor: Laura Ellen Anderson

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

240lk./1148lk./20892lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: fantaasia maailm

Vampiiritüdruk Amelia ja tema sõbrad valmistuvad salajaseks päästeoperatsiooniks. Nende eesmärk on leida kuninganna Helgehing ja tuua ta tagasi Pimeduse kuningriiki, kust ta aastaid tagasi salapäraselt kadus. Keegi ei tea täpselt, mis temaga juhtus, kuid on selge, et ilma temata ei ole miski enam päris endine. Selleks tuleb neil minna Valguse kuningriiki, mis ei ole nende jaoks sugugi turvaline paik. Pimeduse olendid peavad end maskeerima valguse tegelasteks, kehastudes haldjateks, ükssarvikuteks ja teisteks olenditeks, et mitte silma paista. Teekond ei ole lihtne ja mida edasi nad liiguvad, seda rohkem tekib küsimusi. Selgub, et lisaks Helgehingele on kadunud ka mitmeid teisi valguse olendeid ning ükssarvikuisand süüdistab juhtunus pimeduse rahvast. Aga kas kõik on ikka nii, nagu esmapilgul paistab. Kes on tegelikult kadumiste taga ja miks need üldse toimuvad. Lugu hoiab põnevust üleval ja sunnib ka lugejat kahtlema esialgsetes oletustes. Tegu on mõnusa fantaasiaraamatuga lastele, kus kohtab rohkelt erinevaid ja värvikaid tegelasi nii pimeduse kui ka valguse poolelt. Kuigi tegevus on seikluslik ja kohati pingeline, on loo keskmes siiski sõprus, abivalmidus ja hoolimine. Raamat tuletab meelde, et sõber ei pea olema täiuslik, kuid ta on olemas siis, kui teda kõige rohkem vaja on, ning on valmis sinu nimel riskima. Loos on ka parajalt huumorit. Mulle see raamat meeldis, nagu ka esimene osa. Lastele mõnus fantaasiaraamat sõprusest. Palju erinevaid fantaasiamaailma tegelasi, seega lapsele ka sissejuhatus fantaasiaolendite maailma. 

Aja ja ruumi piirid on ületatavad kui sinuga on ajarändur

5./87. Filmid, mida kuskil ei näe

Autor: Yorick Goldewijk

Tõlkija: Vahur Aabrams

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

237lk./908lk./ 20652lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: fantaasia maailm 

12-aastane Cato ei ole kunagi oma emaga kohtunud, sest ema suri tema sünni ajal. Isa on küll olemas, aga tegelikult justkui eemal, mõtetes kuskil mujal ja tütre jaoks kättesaamatu. Nii kasvabki Cato üsna üksildasena, otsides lohutust kung fu filmidest, fotograafiast ja oma küüliku seltskonnast. Ta on pahane maailma peale, kus tal ei ole olnud võimalust oma emaga koos olla ega teda tundma õppida. Ühel päeval satub tema kätte salapärane visiitkaart, mis juhatab ta mahajäetud kinno. See ei ole tavaline kino. Seal näidatakse kummalisi filme, mis viivad vaataja tagasi tema enda minevikku, mõnda olulisse ja tähenduslikku hetke. Iga film on just sellele inimesele mõeldud, tema enda mälestus, mida ta tahab uuesti läbi elada. Need on justkui ajarännakud isiklikesse mälestustesse, mis võivad olla nii lohutavad kui ka valusad. Sellise rännaku ette võtmine nõuab julgust. Veel rohkem julgust on vaja selleks, et tulla tagasi olevikku ja päriselt suhelda nendega, kes on jäänud kinni minevikku. See on väga hea raamat, mis kasutab fantaasiat ja ajarännaku ideed, kuid räägib tegelikult palju sügavamatest teemadest. Taustal on perekond ja suhted, igatsus ja üksindus, eelarvamused ja hoolimine, sõprus ja leppimine. Lugu näitab, kuidas laps hakkab mõistma, et ka tema vanem oli kunagi laps ning et  see maailm ei olegi nii erinev, kui esialgu tundub. Samas puudutab raamat ka täiskasvanuks saamist, eluraskustele allaandmist, endasse tõmbumist ja unistamise unustamist. Kuigi teemad on kohati rasked, on need edasi antud väga hästi ja mõjusalt. Täiskasvanu loeb sellest loost välja palju rohkem kui laps, märkab nüansse ja kihte, mis nooremal lugejal võivad jääda varju. Just seetõttu julgen seda raamatut soovitada ka suurematele lugejatele, mitte ainult lastele. 

Jussike ja tema 19 sõpra

4./86. Jussikese 12 sõpra

Autor: Jaanus Vaiksoo

Kirjastus: Nuti Grupp OÜ 2024

40lk./671lk./20415lk.

Lugemise väljakutse 2026: 11. Raamat, mille pealkirjas on number

Jussike on minuga ühevanune. Me sündisime samal aastal ja ta on siiani väga populaarne tegelane, sest seda raamatut antakse ikka ja jälle uuesti välja ning lapsed loevad seda edasi. Ema on rääkinud, et enne kooli oli Jussike oma seitsme sõbraga minu lemmikraamat. Ma olevat seda korduvalt lasknud endale ette lugeda ja hiljem, kui tähed selged, lugesin seda ka ise. Oli tõesti üks mõnus ja soe raamat. Nüüd on sellele loole tehtud järg, kus Jussikese sõpradeks on kaksteist kuud. Lapse jaoks tundub terve aasta väga pikk aeg, peaaegu lõputu, aga kuud kui sõbrad aitavad seda kuidagi paremini mõista ja kiiremini aasta mööda saata. Igal kuul on oma nägu ja oma tegevused nagu nädalapäevadest sõpradelgi. Lisaks õpetab iga kuu ka uusi tähti, nii et jõuluvana tulekuks oleks lugemine juba selge ja saaks ihaldatud raamatu ise läbi lugeda. Natuke jäi see järg minu jaoks siiski originaalile alla. Võib olla on põhjus lihtsalt selles, et nädalapäevade raamatut on saanud nii palju kordi lugeda ja kuulata, et sellega on tekkinud tugevam side. Sellest hoolimata on tegu hea raamatuga, mille abil saab lapsele õpetada nii kuude nimetusi kui ka tähti. 

Küsimusi pole kunagi liiga palju

3./85. Kas koopaelanikud pesid hambaid?

Autor: Thomas Canavan

Tõlkija: Ivika Arumäe

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

128lk./631lk./20375lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu  

Lastele mõeldud raamat, mis koondab vastuseid väga erinevatele küsimustele ja pakub hulgaliselt fakte meid ümbritseva maailma kohta. Need on kord huvitavad, kord veidrad, vahel üllatavad ja naljakad, aga sekka ka selliseid, mis mõjuvad veidi hirmuäratavalt või isegi vastikult. Just see vaheldusrikkus teeb lugemise põnevaks ja hoiab tähelepanu üleval ka neil, kes muidu pikemate tekstidega kergesti ära väsivad. Raamatu kujundus on koomiksilaadne ja mänguline, mis ehk köidaks ka neid lapsi, kes eriti lugeda ei armasta. Visuaalne pool toetab sisu. Tekstid on lühikesed ja konkreetsed, enamasti ühe lausega edasi antud faktid, mis annavad kiire ülevaate, aga jätavad ruumi ka uudishimule. Lugedes sain isegi nii mõndagi uut teada, sealhulgas asju, millest tavaliselt eriti ei räägita. See annab raamatule väikese salapärase ja kohati isegi keelatud tunde, mis võib laste jaoks eriti ahvatlev olla. Kui mõni teema rohkem huvi tekitab, saab seda alati mujalt edasi uurida ja süvitsi minna. Tervikuna on see lõbus ja kerge faktiraamat, mis pakub väikestes kogustes uusi teadmisi ja samas ärgitab maailma teise pilguga vaatama. Algklasside lastele võib see olla päris põnev avastus, mis paneb küsima uusi küsimusi ja otsima uusi vastuseid.

Tööõnnetus või mõrv?

2./84. Saatuslik kukkumine 

Sari: Cherringhami mõistatused #15 
Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat, Krimiraamat 2026

141lk./503lk./20247lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu 

 

Sarja 15. raamat. Ehitustööline Dylan on see, kes ässitab teisi tegutsema ja ei lase teemal vaibuda, kui jutt käib tööohutusest ja töötajate õigustest. Ta ei ole vaikne kaasajooksik, vaid inimene, kes julgeb küsida ja nõuda. Ühel hommikul leitakse ta aga surnuna. Väidetavalt on tegu õnnetusega. Eelmisel õhtul, pimedas, libises ta tellingutelt alla ja kukkus otse püsti seisvate piikide otsa. Juhtum läheb kirja tööõnnetusena, kuid kõik ei tundu päris loogiline. Miks jäi Dylan üldse pärast tööpäeva lõppu platsile, kui teised olid juba liikumas koju. Ta ei olnud algaja ega hooletu. Kuidas sai kogenud tööline sellisel viisil kukkuda. Kas tegu oli halva juhusega või millegi muuga. Vihje ajel hakkavad Jack ja Sarah juhtumit lähemalt uurima. Nad püüavad aru saada, kes Dylan tegelikult oli, mis ehitusplatsil toimus ja kas see kõik oli tõesti lihtsalt õnnetus. Või peitub selle taga midagi tahtlikku. Seekordne osa oli minu jaoks keskmisest huvitavam, kuigi põhilise loo suuna suutsin üsna varakult ära aimata. Need lood on kerged ja tempokad muhekrimid, mida on lihtne lugeda. Seni ei ole need veel ära tüüdanud ja loen neid edasi hea meelega vahepalaks. Kõik raamatud on iseseisvalt loetavad, ei pea ilmumise järjekorda jälgima, sest ainus, mis raamatust raamatusse edasi kandub on peategelased ja Sarah lapsed. Mõned  külaelanikud on ka korduvalt raamatutes kirjas, aga need on rohkem taustal tegutsevad. Soovitan seda sarja, eriti kui tahad kergemat lugemist, veidi põnevust, veidi kuritegelikku maailma, aga mitte verist ja sul pole eriti aega lugemiseks. 

Raamatuarvustus Märgistatud

1./83. Märgistatud

Sari: Milo Perho #1

Autor: Max Seeck 

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Pegasus 2026

362lk./ 362lk./ 20106lk.

Lapiteki väljakutse 2026 mai: Suur väljakutse 10. Raamat minu lemmikžanrist

Eks see krimi ole ikka mu lemmikžanr kuigi loen üsnagi palju ka muud. Aga need krimid on ikka need, mis eelkõige mu lugemislauale ronivad. Võib-olla sellepärast, et hea krimi ei paku ainult mõistatust. See pakub ka pilku inimese varjatud külgedele, erinevatele isiksustele.   

Novembriõhtul leitakse Seurasaari rannast surnukeha. Külm, pime, meretuul, vaikus ja siis midagi täiesti valesti. Ohvrit katab paks valge värvikiht ning lahkamisel leitakse tema kurgust malenupp. Politsei on nõutu ja põhjusega. Miks näha nii palju vaeva surnukeha lavastamisega, kui seejärel jätta see sisuliselt leitavasse kohta? Miks peita ja samal ajal mitte peita? Miks anda vihjeid, kui võiks lihtsalt kaduda? Appi kutsutakse Milo Perho, kelle ametiks on sarimõrvarite profiilide koostamine, kuid vabal ajal peab ta kunstigaleriid. Juba see kombinatsioon on piisavalt kummaline, et tähelepanu äratada. Ühelt poolt inimene, kes peab mõistma kõige tumedamat ja julmemat maailma. Teiselt poolt inimene, kes tegeleb loominguga, vormi ja tähendusega. Sageli ongi inimesed vastuolulised, mitmekülgsed. Need, kes näevad inetust kõige lähemalt, oskavad vahel kõige rohkem hinnata ilu. Algab närvesööv partii nagu malelaual, kus iga käik toob kaasa uue ohvri või uue paljastuse. Male kujund ei ole siin lihtsalt dekoratsioon, vaid töötab loo sees päriselt. Kes ründab, kes kaitseb, kes ohverdab, kes arvab end olevat kuningas, kuigi on tegelikult ettur? 

Milo ise ei ole järjekordne sile ja laitmatu geenius, kes kõnnib sündmuskohale, pilgutab silma ning lahendab kõik kolme minutiga. Tal on minevikus oma varjud, oma eksimused, omad luukered kapis. Ta ei ole kõige lihtsam inimene ega ka kõige mugavam kaaslane. Esimene osa kulutab üsna palju aega tema tausta avamisele ning seetõttu võib tempo kohati tunduda aeglasem. Kurjategija väljaselgitamine on kihiline ja lõpus jagub pöördeid omajagu. Tegelased ei mõju detektiivmasinatena. Nad on inimesed. Keegi ei ole päris vigadeta ja keegi ei ole lõpuni ilma heade külgedeta. Verd ja kurjust on loos omajagu, nii et nõrganärvilistele ei soovita. Ei olnud kõige kiirem ja kergem lugemine, aga mulle see raamat täitsa meeldis. Ja ootan järgmist osa, usun, et see läheb veel paremaks.