Seiklused džunglis

16./164. Seiklejad ja ohtude džungel

Sari: Seiklejad #5

Autor: Jemma Hatt 

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

176lk./4049lk./40073lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 juuni: lasteraamat

Kuna ma olen eelmised neli osa läbi lugenud, siis ei saanud kuidagi jätta lugemata ka viiendat osa. Seekord viib seiklus tuttava seltskonna Costa Rica vihmametsa. Onu Logan tahab päästa oma telekarjääri ja registreerib kõik tõsielusaatesse. Võistkonnad peavad džunglis vihjeid otsima, mõistatusi lahendama ja peidetud aarde leidma. Peagi hakkab aga tunduma, et tegemist pole sugugi tavalise võistlusega. Ka saate võttegrupi käitumine tekitab küsimusi ja esialgu lõbusana tundunud mäng muutub järjest ohtlikumaks.

Raamat jätkab sarja tuttavas vaimus. Siin on palju liikumist, salapäraseid vihjeid, ootamatuid takistusi ja kahtlasi tegelasi. Costa Rica vihmamets loob loole põneva tausta ning selle looduse ja loomade kohta saab lugedes ka üht-teist teada. Tegelased peavad taas kasutama nutikust ja tegema koostööd. Lapsed saavad ise tegutseda, eksida ja keerulistest olukordadest väljapääsu otsida, nad on taas nutikamad kui nii mõnigi täiskasvanu. Samas leidub loos piisavalt nalja ja koomilisi episoode.

Igati tore laste seiklusraamat, milles jagub nii aardejahti, mõistatusi kui ka džungliohte. Eks tuleb nüüd järgmist osa veel oodata. 

Rööviti vanaema kohviveski, appi!

15./163. Röövel Hotzenplotz

Sari: Hotzenplotz #1

Autor: Otfried Preussler

Tõlkija: Vladimir Beekman

Kirjastus: Eesti Raamat 2018

118lk./3873lk./39897lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 juuni: lasteraamat

Röövel Hotzenplotz röövib vanaemalt hinnalise kohviveski, mis mängib väntamisel tema lemmiklaulu. Politseiülem ei suuda kuulsat röövlit tabada ning nii otsustavad Kasperl ja Seppel asja ise käsile võtta. Poisid mõtlevad välja kavala plaani, kuid Hotzenplotz osutub neist kavalamaks. See on lõbus ja hoogne seikluslugu, milles leidub röövleid, nõidust, julgust ning palju kavalusi. Tegelased on hästi värvikad. Hotzenplotz kannab seitset nuga ja peab ennast kohutavalt ohtlikuks, kuid mõjub sageli pigem koomiliselt. Politseiülem on tähtsa olekuga, aga temast pole poistele kuigi palju abi. Kasperl ja Seppel seevastu täiendavad teineteist hästi, kuigi nende plaanid ei lähe alati päris nii, nagu nad loodavad. Kõik on veidi üle võlli, kurjategija tunneb kaugelt ära ning head ja halvad tegelased on selgelt eristatavad. Samas ei mõju lugu liiga vanamoodsalt. Sündmused liiguvad kiiresti, huumor on lihtne ja olukorrad lähevad järjest pöörasemaks. Igati tore lasteraamat, mis on parajalt põnev, aga mitte hirmus. 

Kuidagi on selle raamatu esmatrükk eesti keeles mul kahe silma vahele jäänud, kuigi mu poeg oli sel ajal just sellises eas, et oleks võinud lugeda. Esimene osa oli sedavõrd tore, et peaks ka järgmised osad ikka läbi lugema, sest ka kõik teised sama kirjaniku raamatud on äärmiselt põnevad, naljakad ja toredad. 

Linn Euroopa ja Aasia vahel

14./162. Istanbuli saladused

Autor: Corrado Augias 

Tõlkija: Kaidi Saavan

Kirjastus: Tänapäev 2018

230lk./3755lk./39779lk.

Lugemise väljakutse  2025: 35. Raamatu peategelaseks on linn

Kui kõik esimesed aastad tegin ilusti suured väljakutsed ära, siis viimased kaks aastat on jäänud veidi puudu. Selle aasta üheks väljakutseks ongi lõpetada ära 2024, 2025 ja 2026 suured väljakutsed, ehk on jäänud 1+5+4 teemat veel teha. Aga need on kõik sellised teemad, kuhu ei anna sokutada midagi, mida ma hetkel loen, vaid on vaja spetsiaalselt sinna teemasse raamat otsida. Eks ma siis otsin ja üritan need teemad ka lõpuks läbi saada. Nii siis sattus ka see raamat lugemisse. Türgis olen paar korda käinud, Istanbulis veel mitte, aga see ongi pigem linna ajaloo raamat läbi sajandite kui linna tutvustav raamat. 

Istanbul on linn, mille ajalugu tundub peaaegu lõputu. See on kandnud eri nimesid, kuulunud eri valitsustele ning olnud sajandite jooksul nii võimu, usu kui ka kaubanduse keskpunkt. Autor püüab avada linna paljusid kihte ja näidata, mis peitub tuntud ehitiste, tänavate ning ajalooliste sündmuste taga. See ei ole tavaline reisiraamat ega järjest kulgev Istanbuli ajalugu. Autor liigub vabalt erinevate ajastute, paikade ja inimeste vahel. Juttu tuleb Bütsantsist ja Konstantinoopolist, Osmanite riigist, sultanitest, keisritest, vallutustest ning usulistest vastuoludest. Ajalooliste faktide kõrval leidub legende, kuulujutte ja lugusid inimestest, kes on linna kujundanud või sinna oma jälje jätnud. Kõige huvitavam ongi linna muutumine ajas. Üks riik ja usk asendub teisega, kirikutest saavad mošeed ning endised võimukeskused omandavad uue tähenduse. Samal ajal jääb linn ikka iseendaks. Istanbul ühendab Euroopat ja Aasiat, kristlust ja islamit, vana maailma ning tänapäeva. Autor näitab hästi, kui keeruline ja vastuoluline see ühendus tegelikult on. 

Raamat annab palju teadmisi, kuid nõuab üsna tähelepanelikku lugemist. Nimesid, aastaarve ja ajaloolisi sündmusi on rohkesti ning kohati kipuvad need üksteisega segunema. Eriti hästi sobib raamat neile, kes on Istanbulis käinud või plaanivad sinna minna. Pärast lugemist ei ole Hagia Sophia, Topkapı palee ega vanad linnamüürid enam lihtsalt vaatamisväärsused. Nende taga avaneb pikk ajalugu, mis on täis võimuvõitlust, hiilgust, julmust ja saladusi. Huvitav ning sisukas lugemine, eriti kui selle piirkonna ajalooga mitte olla väga kursis. 

Surma eest ei põgene

13./161. Punase Surma mask

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid  

Autor: Edgar Allan Poe 

Tõlkija: Eva Luts, Andrus Igalaan ja Silver Sära

Kirjastus: Fantaasia 2003

83lk./ 3525lk./39549lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: Õudus - maailm   

Pole ikka päris minu maitse ei õudukad ega novellid ega ammugi õudusnovellid. Seetõttu ei olnud „Punase Surma mask” just selline raamat, mille lugemist oleksin suure õhinaga nautinud. Edgar Allan Poe mõju õudus- ja müsteeriumikirjandusele on aga vaieldamatu ning kui sunnitakse õudukaid lugeda, mis siis ikka, Poe kõlbab lugeda küll. 
Kogumikus on kaheksa eriilmelist juttu. Kõige tuntum neist on nimilugu „Punase Surma mask”, kus rikas vürst püüab koos oma kaaslastega surmava haiguse eest kindlusesse varjuda. Välismaailma kannatused jäetakse ukse taha ning lossis korraldatakse uhke maskiball. Surma eest ei ole aga võimalik lõputult peitu pugeda. See on sünge ja sümboolne lugu, milles mõjuvad kõige paremini kummaline õhustik ning järjest kasvav ohutunne. Ja eks see ole üsna aegumatu lugu, sest neid pandeemiaid ning pidusid katku ajal jätku ka tänapäeva. 
Ka teistes juttudes leidub surma, kättemaksu, seletamatuid juhtumeid ja üleloomulikke jõude. Mõni neist on üsna selge sündmustikuga, teine aga pigem mõtisklus või kummaline kirjanduslik katsetus. Poe tekstides on tugev sünge õhustik. Mõnes loos juhtub vähe ning tähelepanu on rohkem kirjeldustel, sümbolitel ja meeleolul. Lühikeses tekstis ei jõua tegelased kuigi põhjalikult avaneda ja just see on üks põhjusi, miks novellid mind harva päriselt kaasa haaravad.
Kõige enam jäigi sellest kogumikust meelde nimilugu ja "Kitsikus". Viimane suutis veidi kõhedustki tekitada kui väljakukkunud silm teisele, mis vee peas, silma pilgutas. 

Pühaklik kurat ja kuratlik pühak

12./160. Kuradid ja pühakud

Autor: Jean-Baptiste Andrea

Tõlkija: Reti Maria Malva

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2026

301lk./3442lk./39466lk.

 

Üks vana mees mängib raudteejaamades, lennujaamades ja igal pool mujal avalikel klaveritel Beethovenit. Ta on erakordselt andekas, kuid näib oma annet möödujate peale raiskavat. Inimesed peatuvad hetkeks, kuulavad ja lähevad edasi. Tema aga jääb, sest ootab kedagi. Kes see inimene on ja miks on ta valmis nii kaua ootama, selgub tasapisi tema minevikku vaadates.
Joseph oli kuueteistkümneaastane, kui kaotas oma vanemad ja saadeti Püreneedes asuvasse katoliiklikku orbudekoju. See on muust maailmast eraldatud paik, kus poisse kasvatatakse range korra, töö ja karistuste abil. Hoolimisest jääb seal puudu ning täiskasvanud, kes peaksid lapsi kaitsma, teevad neile hoopis haiget. Joseph leiab siiski mõned sõbrad. Ja siis kohtub ta ühe tüdrukuga. Kõige selle elu keskel hoiavad Josephi elus muusika ning unistus vabadusest.
Raamat räägib väga rasketest asjadest, kuid ei mõju ainult sünge ega rusuvana. Julmuse kõrval on siin sõprust, esimest armastust, musta huumorit ja lapselikku lootust. Poiste omavaheline side annab neile jõudu vastu pidada ning loob tunde, et isegi kõige halvemas olukorras võib leiduda keegi, kellele toetuda. Nad ei ole lihtsalt õnnetud ohvrid, vaid leidlikud ja isepäised noored, kes püüavad säilitada oma väärikust.
Eriti oluline on loos muusika. Josephi jaoks ei ole klaverimäng pelgalt anne või harrastus. See on tema pelgupaik, vastuhakk ja võimalus väljendada kõike seda, mida ta sõnadesse panna ei oska. Beethoven ühendab minevikku ja olevikku ning annab ka vana mehe ootamisele sügavama tähenduse. Avalikel klaveritel mängiv mees tundub alguses veidi salapärane, kuid loo edenedes muutub tema tegevus järjest arusaadavamaks ja valusamaks.
Pealkiri sobib raamatule väga hästi. Kuradid ja pühakud ei jagune siin lihtsalt halbadeks ning headeks inimesteks. Mõnikord võib pealtnäha korralik ja jumalakartlik inimene olla julm, samal ajal kui reegleid rikkuv poiss osutub ustavaks ja vapraks. Autor näitab, kui petlikud võivad olla amet, autoriteet ja väliselt õige käitumine. Pühadust leiab hoopis headusest, sõprusest ja valmisolekust teise inimese kõrval püsida.
Raamat meeldis mulle väga. See oli nüüd üks selline raamat, mida ühest küljest tahad hästi kiiresti lugeda, et lõppu jõuda, samal ajal aeglaselt lugeda, et see veel kestaks. Soovitan, ei ole kõige kergem lugemine, vägagi emotsioone tekitav. 

Noore autori noorte fantaasiaromaan

11./159. Saladused, mis end paljastavad

Autor: Mariita Vogt

Kirjastanud: Andres Vogt 2026

135lk./ 3141lk./39165lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuli: fantaasia - Eesti  

18-aastane printsess Selena pääseb lõpuks ballile. Kõik ei lähe aga sugugi nii, nagu ta lootis. Selle asemel peab Selena lossist põgenema ja tagaotsitavana ise hakkama saama. Teekond viib ta läbi Vaikuse metsa, kus ta kohtub salapärase puuraiduriga. Mees tundub esialgu sõbralik ja abivalmis, kuid ometi peitub tema tumelillade silmade taga hoopis midagi muud. Peagi selgub, et nii temal kui ka Selenal on saladusi. Ning samuti ka maailmal, kus nad elavad ja tegutsevad.

Tegemist on noortele mõeldud fantaasiaraamatuga, kus leidub maagiat, põgenemist, ohte, ootamatuid kohtumisi, võitlemisi ja varjatud tõdesid. Lugu liigub kiiresti. Maailm on loodud küllaltki hea kujutlusvõimega. Näha on, et autoril on olnud palju ideid ja soov jutustada põnevat lugu. Kohati  jääb see kõik siiski veidi ebausutavaks. Ka tekst ise on paiguti veidi algeline ja konarlik. Tuleb arvestada, et autor on alles väga noor, alles kuuenda klassi õpilane! Juba tervikliku fantaasialoo väljamõtlemine ja raamatuna avaldamine on selles vanuses tubli saavutus. Kirjutamisoskust saab kogemustega arendada, kuid head kujutlusvõimet nii lihtsalt juurde ei õpi. Nooremale fantaasialugejale võib see olla päris põnev lugemine. Igatahes jätsin nime meelde ja loodetavasti ei jää see tema ainsamaks kirjandusteoseks. Ka see raamat ootaks täiesti omale järge. 

Ahjukuumad kaneelisaiad ja raamatud ja porr

10./158. Kaneelisaiakese raamatupood

Sari: Dream Harbor 2

Autor: Laurie Gilmore

Tõlkija: Mariann Metssaar

Kirjastus: Pegasus 2026

334lk./ 3006lk./ 39030lk.

Lapiteki väljakutse 2026 august: Suur väljakutse 12. No ühe selle žanri raamatu võib ju aastas läbi lugeda! Loe üks raamat žanrist, mis väga harva su lugemisnimekirja jõuab

See raamat on nüüd tõsine hoiatus, et ära vali raamatut ainult pealkirja järgi. Kui pealkirjas on kaks nii head asja, kui kaneelisaiake ja raamatupood, siis võib jah ununeda lugeda sisututvustust või veidi uurida, mis raamatuga on tegemist. Osutus teiseks osaks, esimest lugenud ei ole ja jääb ka lugemata minust. Lugemisnimekirja sellised raamatud ei jõua tavaliselt, kui nad just oma pealkirja või kaanepildiga ära ei peta. 

Tegevus toimub väikelinna raamatupoes, kus riiulite vahel ei leidu ainult raamatuid. Seal ootavad värsked kaneelisaiakesed, uudishimulikud linnaelanikud ja üks kummaline mõistatus, mis muudab senise rahuliku elu märksa seikluslikumaks. Hazel töötab Kaneelisaiakese raamatupoes ning armastab korda, vaikust ja raamatuid. Tema elu on turvaline ja üsna etteaimatav. Kolmekümnes sünnipäev läheneb ning Hazelile hakkab tunduma, et ta on suurema osa oma noorusest veetnud teiste inimeste seiklustest lugedes. Tema enda elus pole kuigi palju sellist, mida võiks nimetada ootamatuks või pööraseks. Ühel päeval leiab Hazel riiulilt valesse kohta pandud raamatu. Selle sees on alla joonitud lõik, mis näib sisaldavat sõnumit. Hazel otsustab välja uurida mida öelda tahetakse. Appi tuleb kohalik kalamees Noah, kes on avatud, lõbus ja alati valmis mõneks uueks ettevõtmiseks. Üheskoos hakkavad nad vihjeid lahendama ning iga järgmine ülesanne sunnib Hazelit oma harjumuspärasest elust pisut kaugemale astuma. Tegemist pole siiski kriminaalse mõistatusega, vaid pigem omamoodi aardejahiga. Vihjed viivad Hazeli ja Noahi erinevatesse olukordadesse ning aitavad neil teineteist paremini tundma õppida. Nojah, ja siis selle käigus ei püsi need riided enam kummagi seljas kuidagi. Raamatutele peaks ka peale panema hoiatuse, et alla 18 keelatud sisuga. Osasid filme ju ei lasta alaealisi vaatama, aga raamatuid laenutatakse kõigile ka täiskasvanute osakonnast ja ega siis raamatukoguhoidja kõigi sisu tea, et kas lihtsalt naistekas või lausa porri täis. 

Hazel võrdleb oma elu kujutlusega sellest, milline üks õige ja huvitav noorus peaks olema. Kuna ta pole palju pidutsenud ega riskinud, tundub talle, et midagi olulist on jäänud tegemata. Raamat näitab, kui kerge on hakata oma rahulikku elu pidama igavaks ainult seetõttu, et teiste inimeste valikud näivad põnevamad. Noah paistab esialgu tüüpilise muretu ja võluva mehena, kes ei võta midagi liiga tõsiselt. Tegelikult on temas rohkem hoolivust ja sügavust. Dream Harbor ise on selline väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki ning teiste inimeste eraelu pakub üldist huvi. Linnaelanikud sekkuvad, kommenteerivad, kritiseerivad ja püüavad omal moel kaasa aidata. Lugu ei paku sügavat eluanalüüsi ega üllatusi, tema pluss oli hästi ladus tekst ja kiire loetavus. See on siis kõige paremini loetav, kui tahad midagi lugeda ilma aju sisselülitamata ja üks kord aastas puhkuse alguses võib ju seda teha ka. 

Musta kassi maagia

9./157. Raamatupoe kassi üheksa elu

Autor: Kentaro Utsugi 

Tõlkija: Maret Nukke

Kirjastus: Tänapäev 2026

191lk./ 2672lk./ 38696lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: fantaasia - maailm

Jaapani fantaasiaraamat, mis pälvis 2024. aastal Jaapani fantaasiakirjanduse Nobeli preemia. 

Peategelane on must kass Kuro, kes elab oma üheksandat ja viimast elu. Kaheksa varasema elu jooksul on ta inimestega kokku puutunud rohkem, kui talle meeldiks ning selle tulemusena ei usalda ta enam inimesi. Ta tahab oma viimase elu lihtsalt rahulikult ja üksinda veeta. Saatus viib Kuro aga kummalisse vanaraamatupoodi, kus elab salapärane naine ja veel mitu kassi. Need kassid pole tavalised, neil kõigil on oma varasemate eludega seotud lood ning seosed tuntud kirjanikega. Raamatupood ise on samuti veidi maagiline. Raamatud ilmuvad sinna justkui iseenesest ning poodi ümbritseb terve rida saladusi. Kui kaduma läheb väike tüdruk, peab Kuro lõpuks otsustama, kas ta tahab jätkata oma üksildast elu või inimestele veel ühe võimaluse anda.
Loo keskmes on kassid, raamatud, kirjanikud, mälestused ja küsimus sellest, mida tähendab inimese ja looma vaheline side. Fantaasia on põimitud kirjanduslike vihjetega ning olulisel kohal on ka Jaapani kirjandus ja kirjanikud. Kuro tegelaskuju kaudu vaadatakse inimestele otsa üsna kriitilise pilguga. Tema varasemad elud ei ole olnud sugugi lihtsad ning seepärast on tema umbusk inimeste, aga ka liigikaaslaste suhtes arusaadav.
Eriti sobib see lugemiseks neile, kellele meeldivad lood raamatutest, vanadest raamatupoodidest ja kassidest. Samas jäi minu jaoks loo tempo liiga rahulikuks ning sündmustik ei suutnud päriselt kaasa haarata. Ootasin veidi rohkem põnevust ja hoogu. Mõte oli huvitav, aga lugemine kulges liiga aeglaselt ning emotsionaalset kaasahaaravust jäi minu jaoks väheks. Kassid ja raamatupood olid küll sümpaatsed, kuid sellest üksi minu jaoks ei piisanud. 

Need soovid, soovid, soovid...

8./156. Soovihoidja õpipoiss

Autor: Rachel Chivers Khoo

Tõlkija: Eve Laur

Kirjastus: Pegasus 2026

239lk./2481lk./  38505lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: fantaasia - maailm

Felix tahab midagi väga erilist ja selle sooviga muutub üsna palju tema elus. Talle pakutakse võimalust saada soovihoidja Rupus Beewinkle’i õpipoisiks. Nii satub Felix maailma, kus soovidel on päriselt jõud ja nende täitumisega kaasnevad ka omad ohud. Whittlestone’i linna ähvardab soovinäppaja, kes tahab inimestelt võtta nende lootused ja unistused. Felix peab leidma viisi, kuidas teda peatada. Tegu on üsna klassikalise laste fantaasialooga, kus tavalisest lapsest saab ootamatult keegi, kelle õlul on palju suurem ülesanne, kui ta esialgu arvata oskab. Soovide maailm annab loole palju võimalusi seiklusteks ja erinevateks maagilisteks olukordadeks. Samal ajal on loos oluline ka perekond ja õdede-vendade omavaheline suhe. Lugu on kirjutatud lihtsalt ja lastepäraselt. Sündmused liiguvad kiiresti. Põnevust jagub, kuid tegemist ei ole liiga sünge või keerulise fantaasiaga. Ka kurjus on siin selline, millega noorem lugeja saab hakkama. Raamatu keskmes on mõte soovidest ja unistustest. Igati tore laste fantaasiaraamat. Parajalt seikluslik ja põnev, lastepärane. Sobib hästi nooremale koolieale, eriti neile, kellele meeldivad maagia, seiklused ja lood, kus tavalisest lapsest saab ootamatult loo kangelane. 

Ajaränduri dilemmad

7./155. Ajavalvur

Sari: Ajapatrulli jutud 2

Sari: Orpheuse raamatukogu 67 

Autor: Poul Anderson 

Tõlkija: Tatjana Peetersoo 

Kirjastus: Fantaasia 2023

226lk./2242lk./ 38266lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuli: Sci-fi maailm

Ulmeraamat, milles ajas rändamine ei ole lihtsalt võimalus minevikku piiluda, vaid väga vastutusrikas töö. Ajapatrulli agendid liiguvad erinevates ajastutes selleks, et hoida ajalugu sellisena, nagu see olema peab. Tulevikust pärit organisatsioon peab takistama neid, kes tahavad minevikku muuta ja sellega kogu edasist ajalugu ümber kirjutada. Iga vale samm võib tähendada terve rahva või tsivilisatsiooni kadumist.
Raamat sisaldab kahte lühiromaani, mis viivad lugeja üsna erinevatesse paikadesse. „Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud“ viib muistse Foiniikia tähtsasse sadamalinna Tüürosesse ligi tuhat aastat enne meie ajaarvamise algust. Teises loos „Goot Odini kurbus“ jõutakse 4. sajandisse, Rooma impeeriumi lagunemise aega, kus hunnide surve sunnib gooti hõime üle Doonau liikuma.
Esimene lugu mõjub eelkõige oma ajaloolise miljöö tõttu. Kaubandus, võim, erinevate rahvaste kokkupuuted ja tolleaegne maailmapilt annavad sündmustele oma näo. Ajapatrulli agendid peavad tegutsema ettevaatlikult, sest nad ei saa minevikus lihtsalt kõike oma äranägemise järgi parandada. Ajalugu tuleb kaitsta, kuid samal ajal tuleb seda ka seestpoolt mõista.
„Goot Odini kurbus“ on tumedama tooniga. Siin on rohkem sõda, rahvaste liikumist ja tunnet, et üks ajastu hakkab lõppema. Rooma impeeriumi piirialadel toimuv näitab hästi, kui keeruline on ajalugu ühe sündmuse või ühe rahva järgi seletada. Samuti on seal peaküsimuseks kui minnakse mingite legendide jälgedes minevikku, kas ei või siis osutuda, et need legendid saavad alguse hoopis sellest tuleviku ajapatrulli tegelasest. Ja kui palju ta siis edaspidi tohib sekkuda ja ajaloo kulgu väänata. Ajarändamine ei muuda ajalugu kuidagi lihtsaks. Vastupidi, mida rohkem Ajapatrulli agendid minevikust teada saavad, seda ettevaatlikumad nad peavad olema. Nad teavad, milleni teatud sündmused tulevikus viivad, kuid nende ülesanne ei ole inimesi päästa iga hinna eest. Mõnikord tuleb lubada ajaloolistel sündmustel toimuda ka siis, kui lugejana teame, kui traagilised võivad tagajärjed olla.
Raamat sobib neile, kellele meeldivad ulme ja ajalugu korraga. Siin ei ole põhirõhk tehnoloogial ega suurejoonelisel tulevikumaailmal, vaid ajaloolistel perioodidel ja küsimusel, kui palju võib inimene sekkuda ajaloo kulgu. Kaks lühiromaani on erineva miljöö ja meeleoluga, kuid neid ühendab sama mõte. Minevik ei ole lihtsalt koht, kuhu saab tagasi minna. Iga sekkumine muudab midagi ja selle tagajärgi ei pruugi olla võimalik enam kontrollida. 

Ei olnud päris minu tassike teed kuigi mulle üldiselt meeldivad nii ulme kui ajalugu. Kuidagi segaseks jäi see lugu, ei saanud hoogu üles ja põnevust nappis.    

Salavarju ohvrid

6./154. Sajuvarju orvud

Sari: Sajuvari 1

Autor: Naomi Ishiguro 

Tõlkija: Riina Jesmin

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

510lk./2016lk./38040lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: fantaasia - maailm

Fantaasiaromaan, mille tegevus toimub müütilises saarestikus, Sajuvarju linnas, kus kõrvuti eksisteerivad maagia, draakonid, päikesevaimud, kõrgtehnoloogia ja üsna karm argipäev. Linnas valitsevad vaesus ja korruptsioon ning keisrivõimu kõrval tegutseb kuritegelik organisatsioon Õnnevaresed. 
Loo keskmes on kolm Kawakami perekonna liiget, Toshiko, Jun ja Mei, kes ei ole küll veresugulased, kuid koos kasvanud nagu päris perekond. Nende elu on seotud kättemaksuga neile olulise inimese surma eest. Teise olulise tegelasena tuleb mängu kümneaastane keisri poeg Haru, kelle maailm on hoopis teistsugune. Talle pakuvad rohkem huvi maagilised päikesevaimud, keda teised inimesed ei näi nägevat. Lisaks on loos Theo, kes on sattunud Õnnevareste ridadesse, kuigi tegelikult ei taha ta kurjategija olla. Kõik hakkab päriselt juhtuma siis, kui Toshiko varastab Õnnevareste peamehelt midagi. See üks tegu tõmbab tegelased sündmustesse, millest enam niisama lihtsalt välja ei pääse. Edasi läheb tegevus üsna kiireks ja järgmised kolm päeva on täis põgenemist, võitlust, saladusi, ootamatuid kohtumisi ja muidugi ka maagiat.
Autor on loonud väga omapärase maailma. Jaapani folkloorist inspireeritud maagiline keskkond on segatud tänapäevasema tehnoloogia, häkkerite ja robotitega. Esialgu võib selline kooslus tunduda veidi kummaline, aga mida edasi lugeda, seda loomulikumalt need erinevad osad kokku sobivad. Draakonid ja päikesevaimud ei mõju seal sugugi nii, nagu oleksid nad valesse raamatusse sattunud.
Tegelasi on päris palju ja kõigil on oma lugu ning motiivid. Loos tuleb esile perekonna tähendus. Kõik sugulased ei pea olema vere kaudu seotud ja vahel võivad just rasked olukorrad näidata, kes tegelikult sinu inimesed on. Samuti on siin juttu kuuluvusest, pagulusest, ebaõiglusest ja sellest, kui vähe võimalusi võib inimesel olla, kui ta on sattunud ühiskonna kõige nõrgemasse positsiooni. 

Raamat on üldiselt päris põnev ja seikluslik. Sündmused liiguvad kiiresti, samas oli minu jaoks kohati seda vägivalda ja julmust natuke liiga palju. Mõned stseenid olid päris verised ning oleksin saanud ka ilma nendeta hakkama. See ei rikkunud siiski üldmuljet, sest loo maailm ja sündmused olid põnevad ja kaasahaaravad. Maagiline pool oli minu jaoks üks raamatu huvitavamaid külgi. Samal ajal oli seal piisavalt ohtu ja pinget, et tegemist ei olnud ainult ilusa fantaasiamaailmaga. Sajuvarju linn on üsna sünge paik, kus võim, raha ja kuritegevus mõjutavad inimeste elu ning hea ja halb ei ole alati nii selgelt eristatavad.
Kuna tegemist on triloogia esimese osaga jääb pärast viimaseid lehekülgi õhku veel päris palju küsimusi. Raamat meeldis mulle ja soovitan seda eelkõige neile, kellele meeldivad seikluslikud fantaasialood, kus maagia kõrval on ka võitlust, tehnoloogiat, draakoneid ja üsna palju saladusi.  

Lambakriminull

5./153. Glennkill. Lambakriminull

Autor: Leonie Swann 

Tõlkija: Piret Pääsuke

Kirjastus: Atlex 2009

303lk./1506lk./37530lk.

Lugemise väljakutse 2026: 40. Loe raamatut, mis on ilmunud 2000-2010 vahel

Tavaliselt lahendavad tapmisi raamatus inimesed. Vähemalt täiskasvanute raamatutes. Lasteraamatutes figureerivad detektiivina ka teistsugused olendid. See on täiskasvanute raamat, aga siin tulevad appi lambad. Ühel hommikul leiavad lambad oma karjase George'i surnuna. Kuna nad on temaga koos elanud ja tunnevad teda hästi, saavad nad üsna kiiresti aru, et tegemist ei pruugi olla õnnetusega. Nii hakkavadki lambad omal moel uurima, mis nende karjasega juhtus ja kes võis ta tappa. Ja muidugi ei ole lambad just kõige tavalisemad detektiivid. Kogu lugu on jutustatud lammaste vaatenurgast. Nad vaatavad inimestele ja nende tegemistele hoopis teise pilguga ning see muudab päris tavalise mõrvamüsteeriumi üsna omanäoliseks. Lambad on kõik erineva iseloomuga ja neil on ka oma arvamused, hirmud ja kahtlused. Mõni neist on julgem, mõni targem, mõni lihtsalt tahab aru saada, mis toimub. Mõni on lihtsalt karjalammas. 
Kuigi tegemist on krimilooga, ei ole see ainult mõrva lahendamine. Loo sees on palju mõtlemist inimeste, suhete, usalduse ja selle üle, kui palju me tegelikult teistest teame. Samuti on päris palju huumorit, sest lambad saavad maailma asjadest aru omal väga erilisel moel. Mõnes kohas ajas nende mõttekäik lihtsalt muigama. Raamat ei ole selline krimka, kus kogu aeg kihutatakse ühe vihje juurest teise juurde. Pigem kulgeb lugu rahulikumalt ja laseb tegelastel ning nende mõtetel rohkem esile tulla. Vahepeal peab ju neid tavalisi lambaasju ka ajama, nagu söömine ja magamine. Ja tegelikult on päris tore lugeda mõrvamüsteeriumi, kus pead korraks unustama, kuidas inimesed tavaliselt asju näevad ja vaatama maailma lammaste silmade läbi.  
Mulle meeldis. Eriti just selle veidra idee pärast, et üks täiesti tõsine mõrvamüsteerium on antud lahendada lammastele. See kõlas esialgu naljakamalt, kui raamat tegelikult oli, sest loo taga on päris palju sügavamaid teemasid. Kui tahad lugeda midagi veidi teistsugust, aga samas ikkagi krimilugu, siis võib seda raamatut täitsa lugeda. 

Kui naaber on naabrile hunt

4./152. Lõplik ots

Sari: Hawthorne' & Horowitzi juhtumid 5 

Autor: Anthony Horowitz 

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2026

407lk./ 1203lk./ 37227lk.

 

Lapiteki väljakutse 2026 august: Suur väljakutse 26. H nagu hobune ehk hobuse aasta. H-tähega autor (ees- või perenimi) või raamatu pealkiri

 

Seekord saab alguse lugu Hawthorne’i esimesest iseseisvast mõrvauurimisest. Sündmused viivad rahulikku tupiktänavasse, kus naabrite omavahelised suhted pole sugugi head. Ühel hetkel toimub jõhker mõrv ja loomulikult tekib küsimus, kes elanikest võiks selle taga olla. Kahtlusaluseid jagub ning põhjuseid, miks kellelgi võiks olla põhjust tappa, samuti. Lisaks sellele tuleb mängu veel üks surm. Mees leitakse lukustatud autost, mis omakorda asub lukustatud garaažis. Kõik viitab enesetapule. Tegemist võib olla klassikalise suletud ruumi mõistatusega, kus lahendus tundub peaaegu võimatu. Kaks juhtumit hakkavad omavahel tasapisi seostuma ning ühe loo uurimine viib järjest lähemale teisele. Samal ajal saame rohkem teada ka Hawthorne’i enda minevikust. Nagu selles sarjas ikka, ei ole kõik päris nii, nagu esmapilgul tundub ja kõige suurem mõistatus loo keskmes on ehk Hawthorne ise. 

Raamatus on mitu tegelast, kelle kohta ei saa päris kindel olla, kas nad räägivad kogu aeg tõtt. Naabrite elu ja omavahelised suhted annavad uurimisele päris palju materjali. Kõigil on oma saladused ja kõigil on ka midagi, mida teiste eest varjata. Mõne tegelase puhul muutub kahtlus loo jooksul tugevamaks. Aga ma siiski kahtlustasin juba üsna varakult õiget.
Lugu ei ole eriti tempokas. Tuleb jälgida vihjeid, kahtlustada erinevaid tegelasi ja proovida lahenduseni jõuda. Mitu korda tundub, et nüüd on vastus käes, aga siis selgub veel midagi. Autor jätab lugejale võimaluse ise mõelda ja oletada, mis tegelikult juhtus. 
Mulle meeldis raamat nagu ka kogu see sari ja soovitan kergema krimi austajatele.

Klaaspärlimäng

3./151. Klaasimeister

Autor: Tracy Chevalier 

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

400lk./796lk./36820lk.

Kirjastuse Eesti Raamat väljakutse 2026: Imeilusad raamatud

Ajalooline romaan, aga tavapärasest veidi erineva ülesehitusega. Lugu algab 1486. aastal Murano saarel, kus klaasimeistrite perekonnas kasvav Orsola Rosso peab leppima teadmisega, et klaasi valmistamine on meeste pärusmaa. Kui isa sureb ja pere majanduslik olukord halveneb, otsustab Orsola siiski õppida klaaspärlite valmistamist. See on töö, mida mehed peavad tühiseks, kuid millest saab talle võimalus ise raha teenida ja oma elule rohkem otsustusõigust saada. Ta ei ole tegelikult mässaja selle sõna tavapärases tähenduses. Ta lihtsalt ei lepi sellega, et talle öeldakse, mida ta võib ja mida ei või teha. Klaasipärlite valmistamine annab talle võimaluse ennast tõestada, kuid samal ajal näitab romaan hästi, kui raske on naisel murda välja rollist, mille perekond ja ühiskond talle määranud on. Orsola peab oma tööd tegema alguses salaja ning ka edu korral ei tule tunnustus kergelt. Tema vend peab pärleid alguses lausa väärtusetuks, kuigi just need aitavad perekonda korduvalt raskustest välja. 

Eriline võte raamatus on ajaga mängimine. Lugu liigub rohkem kui viiesaja aasta jooksul renessansiajast tänapäevani, kuid Murano elanikud vananevad palju aeglasemalt kui ülejäänud maailm. Nii jõuavad Orsola ja tema lähedased elada läbi katku, sõdu ja suuri ühiskondlikke muutusi, kuni lõpuks jõutakse tänapäeva. See lahendus tundus alguses kummaline ja arusaamatu, kuid mida edasi, seda paremini hakkas see toimima. Aeg muutub justkui üheks loo tegelaseks ning võimaldab võrrelda seda, mis on sajanditega muutunud ja seda, mis tegelikult muutumatuks jääb. Ja üllatavalt on sisuliselt muutumatuid asju siin maailmas hoopis enam kui muutuvaid, vaatamata sellele, et välispinnal kõik muutub,

Klaas on samuti kogu loo läbiv teema. Klaasi valmistamine nõuab kannatlikkust, oskusi ja täpsust ning kord tehtud viga võib kogu töö rikkuda. Sama võib öelda ka Orsola elu kohta. Ta peab pidevalt leidma tasakaalu oma soovide, perekonna ootuste, armastuse ja töö vahel. Tema klaaspärlid ei ole lihtsalt käsitöö, vaid annavad talle iseseisvuse, mida tal muul viisil oleks väga raske saavutada. Samas ei ole see ainult ühe naise edulugu. Väga palju on siin juttu perekonnast, traditsioonidest ja sellest, kuidas oskused kanduvad ühelt põlvkonnalt teisele. Samuti muutub ajas Murano ise. Kunagisest olulisest klaasitootmise keskusest saab lõpuks turistide sihtkoht. Selle muutuse kaudu näitab autor, kuidas maailm liigub edasi, kuid inimesed püüavad samal ajal oma traditsioone ja identiteeti säilitada. 

Üks huvitav teema raamatus on ka klaasimeistrite suletud maailm. Sajandeid usuti, et klaasivalmistamise oskus on justkui veres ja heaks meistriks ei saada lihtsalt õppides, vaid selleks tuleb sündida õigesse perekonda. Teadmised ja oskused liikusid põlvest põlve ning mujalt tulnutesse suhtuti umbusuga. Ka siis, kui inimene oli andekas ja valmis tööd tegema, ei tähendanud see veel, et teda omaks võeti. Klaasimeistrite perekonnanime ja päritolu peeti sama oluliseks kui tegelikke oskusi. Raamat näitab hästi, kuidas sellised eelarvamused võivad muutuda traditsiooniks, mida järgitakse lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud. Orsola puhul on eriti huvitav see, et ta peab tõestama oma oskusi ka omaenda perekonna ja klaasimeistrite kogukonna silmis, sest tema sugu seab talle veel ühe takistuse. 

Raamat ei ole kiire tempoga ega sündmusterohke ajalooline romaan. Pigem on see rahulikult kulgev lugu, kus olulisemad on inimesed, nende suhted ja väikesed muutused nende elus. Mõnes kohas tundus ajahüpe isegi liiga järsk ja osa sündmusi jäi seetõttu veidi pinnapealseks. Samas annab just selline ülesehitus loole oma eripära. Kõige rohkem jäid meelde Orsola visadus ja tema soov oma kätega midagi ära teha. Ta ei saa muuta aega, millesse ta on sündinud, ega reegleid, mille järgi ühiskond toimib, kuid ta saab otsustada, mida ta nende piirangute sees teha suudab. Ja vahel piisabki sellest, et üks inimene otsustab lihtsalt mitte alla anda. 

Raamatu kaas on väga ilus ja sobib looga hästi kokku. Mulle raamat meeldis ja soovitan seda lugeda kõigil, keda huvitab naiste elu ja võimalused eri ajastutel, klaasikunsti ja klaasimeistrite ajalugu.      

Üks võimalus rääkida pärast surma

2./150. Hiljem

Autor: Stephen King 

Tõlkija: Silver Sära

Kirjastus: Hea Lugu 2021

238lk./396lk./ 36420lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: õudus - maailm

Õudusromaan noorest Jamie Conklinist, kellel on juba väikesest peale kummaline võime. Ta näeb surnuid ja saab nendega rääkida. Jamie ei saa päriselt aru, miks just temal selline oskus on, kuid ajapikku on ta sellega harjunud. Surnud ilmuvad talle pärast surma mõneks ajaks ja nendega rääkides ei saa nad talle valetada. Esialgu tundub see pigem veider ja tülikas kui päriselt hirmutav. Jamie on lihtsalt õppinud sellega elama ja teab, et tavaliselt kaovad surnud peagi ning tema elu läheb edasi.  Alguses tundub tema võime isegi kasulikuna, sest surnutelt saab teada tõe, mida elavad inimesed ei pruugi või ei taha rääkida. Üsna kiiresti selgub aga, et surnutega suhtlemisel on ka teine, palju süngem pool. Kõik surnud ei ole rahulikud ega heatahtlikud. Mõned neist jätavad endast maha midagi, mida Jamie ei oska seletada ja mille eest ta ei saa lihtsalt ära joosta. Mida vanemaks Jamie saab, seda rohkem hakkab ta mõistma, et tema võime ei ole ainult kummaline anne, vaid ka suur vastutus ja oht. Kõige hirmsam polegi see, et ta näeb surnuid, vaid see, et ta ei saa oma võimet lihtsalt välja lülitada ja kunagi ei tea, kellega ta järgmisel korral kokku puutub.

See on õudusraamat, aga mitte selline, mida lugedes pidevalt hirmust värised. King tekitab pigem järjest süveneva rahutuse ja õõvastava õhustiku. Õudus tuleb vähehaaval ja muutub loo edenedes aina tumedamaks. Samal ajal on see ka lugu üksikemast ja tema pojast, nende omavahelisest suhtest ning sellest, kuidas laps peab toime tulema asjadega, millest täiskasvanud talle parema meelega ei räägiks. Jamie peab liiga vara mõistma, et täiskasvanud ei räägi alati tõtt ja mõnikord on neil selleks päris head põhjused.

Raamat on üsna tempokas ja hästi loetav. Mulle meeldis, et King ei ehita kogu lugu üles ainult surnute ja üleloomuliku ümber, vaid räägib ka Jamie kasvamisest ja sellest, kuidas tema eriline võime mõjutab tema arusaama inimestest ja maailmast. 

Tegelikult sattusin seda raamatut lugema vahetult enne seda, kui surid kaks minu elus küllaltki olulist inimest ja korraks oleksin isegi tahtnud omada Jamie võimet. Oleksin mõlemaga veel kord rääkinud. Ühelt oleksin palunud vabandust, et vaatamata lubadusele talle külla minna ei jõudnudki. Teiselt oleksin küsinud paar küsimust, sest nüüd ei oleks tal enam olnud võimalik valetada. Võib-olla ongi selles raamatus üks kurvemaid mõtteid see, et kui me saaksime surnutega veel kord rääkida, siis ei küsiks me neilt ilmselt midagi väga suurt. Tahaksime lihtsalt öelda midagi, mis jäi ütlemata, või küsida midagi, millele elus piisavat vastust ei saanud.

Bunburrys on pidu!

1./149. Saatuslik kaunitar

Sari: Bunburry muhekrimisari 12

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

158lk./ 158lk./ 36182lk.
 

Kirjastuse Eesti Raamat väljakutse 2026 august: Imeilusad raamatud!

 

Seekordne osa oli minu jaoks üks huvitavamaid ja põnevamaid. Kuigi ma hammustasin Oscari vihje enne läbi muidugi kui Alfie. Magnoolia hotell on valmis ning heaks kohaks Lizi ja Marge'i suure üllatussünnipäevapeo korraldamiseks. Emma, Alfie ja Oscar panevad rahad ning oskused kokku ning valmistavad ette suurejoonelise peo. Kuid hotell on juba avatud ning seal on ka lisaks mõned tavakülalised. Alfie McAlisteri pilku püüab glamuurne lesk Francesca Fairfax Adams,glamuurne kolmekordne lesk. Alfie parim sõber Oscar, kes on peo ajaks Londonist kohale tulnud, tunneb Francescat juba vanast ajast ja teab tema kohta nii mõndagi šokeerivat. Kus on tõde, kes valetab, kes on ohver? Kuidas möödub peen sünnipäevapidu ning kas Bunburry kolmnurk on sunnitud taas tegutsema ka pidustuste ajal? Ja kuidas kulgevad Alfie suhted naistega, kui mängu tuleb veel keegi lisaks Betty, Emma ja Tarale? 

Mõnus muhekrimi sari, kus olulisel kohal on külaelu, kogukond, suhted inimeste vahel, suhtumised ja arvamused. Õnneks neid raamatuid on veel, mida oodata.   

Lugemise kokkuvõte juuli 2026

 

Raamatuid: 24

Lehekülgi: 5901
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 190
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 246
 
Kõige õhem raamat: 16
Kõige paksem raamat: 448
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 2
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 1
. Ulme: 8
. Eesti Raamat: 1
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 1

Väljakutse vabasid loetud: 11

Loetud kirjanikke: 21 + 1 kogumik
Enim loetud kirjanik: Meelis Kraft (2) ja Venny Helen (2)
meesautorid: 11
naisautorid: 12
mõlemad: 1 
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 15
Enim loetud kirjastus: Rahva Raamat (4)
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (8) 

Vanim raamat ilmunud: 1972
Uusim raamat ilmunud: 2026 (13 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 20
Loetud e-raamatuid: 3

Loetud lastekirjandus: 7
noortekirjandus: 6
täiskasvanutekirjandus: 11

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia, õudusjutt 7
ajalugu, ajalooline 1

muinasjutt, lastejutt 4

luule 2

memuaar, saaga, mälestus, elulugu 1

armastus, naistekas 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,21

10-12 palli saanud raamatud: -

Hoidke oma lapsi!

 

24./148. Halastamatu

Sari: Hautalehto 2 

Autor: Christian Rönnbacka 

Tõlkija: Ülle Tarum

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

334lk./ 5901lk./ 36024lk.

Raamat algab näiliselt tühise juhtumiga, kui kortermaja pesuruumist kaovad tüdrukute aluspüksid. Peagi muutub lugu aga märksa tõsisemaks, sest röövitakse üks tüdruk. Kuigi ta tuuakse hiljem kodu lähedale tagasi, ei jäta kurjategija endast maha peaaegu ühtegi jälge. Linnas levib hirm ning politsei peab tegutsema suure surve all, sest iga järgmine päev võib tuua uue ohvri. Kui uurimise käigus tekib seos kakskümmend aastat tagasi Austraalias tegutsenud pedofiiliga, muutub juhtum veelgi keerulisemaks. Samal ajal tuleb juhtivuurijal Antti Hautalehtol tegeleda ka isikliku ohuga, sest tema elu on sattunud rahvusvahelise narkojõugu sihikule. 

Lugu haarab algusest peale ja hoiab põnevust lõpuni. Autor ei keskendu ainult kuritegudele, vaid näitab ka seda, millise surve all uurijad töötavad. Meedia, poliitikud ja avalikkus ootavad kiireid vastuseid, kuid tegelikkuses liigub uurimine edasi väikeste sammude kaupa. Kuigi teema on raske, ei mõju raamat masendavalt. Autor oskab tõsise loo sisse põimida parajal määral huumorit ning see tasakaalustab pingelist sündmustikku. Ka Antti Hautalehto on peategelasena selline, kelle käekäigule tahad kaasa elada. 

„Halastamatu” on tempokas ja hästi üles ehitatud põhjamaine krimi. Lugu on kiirem ja ladusam kui esimene osa sarjast. Verd ja julmust aga pole sugugi vähem kui esimeses raamatus. Lugema tuleks hakata ikkagi esimesest osast, sest muidu ei saa kõigest hästi aru, kuigi lühidalt paari lasusega on eelmine osa ka kokkuvõetult siiski olemas. Meeldis ja soovitada võin raske ja verise krimi austajatele.   

Sloveenia Alice

23./147. Sinine portugallane

Autor: Peter Svetina 

Illustraator: Damijan Stepancic

Tõlkija: Rauno Alliksaar

Kirjastus: Päike ja Pilv 2026

136lk./5567lk./35690lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026: fantaasia - maailm 

 

Kuigi tutvustus seda ei ütle, siis mida rohkem lugeda, seda rohkem on selge, et selle raamatu eeskujuks oli Alice imedemaal. Alice asemel on Anja Klara, jänese asemel rott, küülikuuru asemel ajalehekast,  kurja kuninganna (emanda) asemel Vlada Rizzi jne. Nii mõnedki tegevused ja asjad on ka maha kirjutatud: kasvamine-kahanemine, teejoomine jne. 

Anja Klara ja rott Hüatsint rändavad läbi veidra maa, kohtuvad värvika krooniku ja kärsitult käske jagava kindraliga ning leiavad end üha sügavamalt sündmuste keerisest. Sugugi kõik pole siin mänguline ja lõbus. Kusagil varitseb oht. Vlada Rizzi juhib unustatud laste laagrit ja sinna ei taha keegi sattuda. Kes need lapsed olid, kuidas ja miks sinna sattusid ning kas neil õnnestus pääseda, seda kõike peab muidugi ise lugema. 

Tegelikult see raamat ei meeldinud, liiga segane ja absurdikas ja meenutas kuulsat raamatut. Mulle meeldib ikka kui on originaalne asi lugeda. Samas ega ma ka Alice raamatuid ei fänna, pole päris minu maitse. Nüüd ma ei oskagi, kas soovitada neile, kellele Alice meeldib või ei. Igatahes Alice fännid leiavad kindlasti hulga enam seoseid raamatute vahel kui mina, sest ega ma enam palju ei mäleta, raamatute lugemisest ikka juba palju aega möödas. Ma arvan, et see võis olla mu esimene raamat Sloveenia kirjanikult, mida ma sattusin lugema.  

Mudalinna mudamaffia mudas ja mudata

22./146. Haapsalu linnapea uskumatud seiklused

Autor: Urmas Sukles 

Kirjastus: Helios 2026

328lk./ 5431lk./ 35554lk.

 

Ma ei lugenud seda raamatut Suklese pärast. Ütlen ausalt, ta pole minu käest saanud mitte ühtegi häält, mitte ühelgi valimisel. Mul pole temaga onud ühtegi kokkupuudet kui arstiga kunagi (erinevalt Vilosiusest). Ega ka kui linnapeaga. Ta pole minu käest saanud mitte ühtegi krooni ega eurot oma ürituste ja kontsertidega. Aga kui tahta lugeda Haapsalust, siis paraku sellest mehest kuidagi ümber ega üle ei saa. Tahtsin näha, kui ausalt ta kirjutab ja võin öelda, et isegi üsna ausalt tunnistas nii mõndagi. Muidugi enam oli kirjas kuidas teised teda mingis asjas ebaseaduslikult või silma kinni pigistades tutvuste poolest aitasid, aga teadagi käsi peseb kätt, seega vaevalt need lood vaid tutvusele paseerusid ja vastutasuna kunagi midagi ei tehtud, aga sellest see raamat vaikib. Meeldis, et tunnistas isegi, et esimesel korral kaotas linnapea koha, sest muutus liiga ülbeks. Ja eks teine kord kaotas samuti, sest oli liiga kindel oma positsioonis, liiga ülbe uskumas, et kuidas rahvas ei vali teda. Aga ei valinud. Leidis, et mudamaffial on aeg taas lihtlinnainimeseks hakata. Mõned oma aja korruptsioonid olid ilusti kirjas, mis ikka neist enam varjata, sest seadused kinni ei võta, kõõlumine toimus hallil alal tollel ajal või siis liiga ammu, et enam midagi tehtaks. Linnarahvas ju teadis küll neid lugusid. Mõned asjad aga olid endiselt välja toodud kui linna heaks tehtu. Aga see tehtu oleks olemata jäänud, kui oma huvisid samal ajal poleks kõrval olnud. Samas, tõesti, võitis ka linn ja selle elanikud. 

Raamatu lugemine tõi mällu küllalki palju olnut, mis aegade jooksul Haapsalus sai läbi elatud. Kodulinnaks ja parimaks linnaks Eestis jääb see linn ikka, isegi kui seal hetkel mitte elada.  

 

 

Haapsalu linnavalitsus

Manipulatsioonid mäluga ja mäluta

21./145. Mälukaotusmäng

Autor: Wendy Walker 

Tõlkija: Epp Petrone

Kirjastus: Petrone Print 2026

319lk./ 5103lk./ 35226lk.

Küllaltki raske lugemine, nii sisu kui vormi tõttu. Ühe noore neiu jõhkra vägistamise lugu on alati väga raske. Haiglas antakse talle katsetusjärgus ravimit, mis kustutab mälupildid, kuid ei kaota seletamatut ärevust. Tema keha mäletab juhtunut ikka. Kes ja miks tüdrukut nii kohutaval ja kummalisel viisil ründas? Milliseid saladusi varjab kogukond, kuidas on kõik üksteisega ja selle sündmusega seotud? Vanema roll lapse elus, tema kaitsmisel. Kas kõik, mida meditsiin võimaldab, siis aitab inimest, või paneb ta vahel veel keerulisemasse olukorda? Kui manipuleeritav oma inimese mälu? Kas saab alati mälu uskuda või mitte? Raamat on keeruline ja seal on alumises kihis palju küsimusi. Seetõttu ei olnud see ka sugugi kiire ja ladus lugemine. Mitte ainult sündmus ei olnud raske, ka tekst oli kuidagi raske ja läks üsna vaevaliselt edasi. Muidugi keerdkäike ja pöördeid oli seal mitmeid, kus kahtlus langes neile, kellele autor viitas, aga samas mõtlesid ikka, et kusagil peab veel mingi konks olema, see ei saa nii lihtne lahendus olla. Võib olla oli ka sellepärast mul lugemine üsna vaevaline, et ma ei leidnud sealt enda jaoks ühtegi sümpaatset tegelast, kõik suutsid juba üsna alguses muutuda antipaatseks, isegi kui otseselt veel mingeid märke ei olnud. Mälu on mind varemgi huvitanud ja just see, kuidas see tegelikult võib valetada, meid petta. Vähemalt mingi aja, isegi kui lõplik tõde on kusagil sügavustes peidus. Sügavuti, vaatamata raskele tekstile, oli omamoodi vägagi huvitav raamat. 

Müsteerium või lihtlabane vargus?

20./144. Kadunud hobuste müsteerium

Sari: Rambo tall 1 

Autor: Venny Helén 

Tõlkija: Maarja Jaanits

Kirjastus: Tammerraamat 2026

123lk./ 4784lk./ 34907lk.

 

Hobusteraamatud on tavaliselt üsna etteaimatavad. On mõni uus tüdruk, uus hobune, väike probleem ja lõpuks saab kõik korda. Eks tegelikult ka siin, kuigi pealkiri lubab müsteeriumi. 
Loo peategelane Elina kolib koos vanematega maale ning hakkab käima Rambo tallis ratsutamas. Kõik tundub alguses ilus kuni järgmisel päeval hakkavad tallist hobused kummalistel asjaoludel kaduma. Muidugi ei suuda lapsed toimuvat niisama pealt vaadata ning otsustavad ise välja uurida, mis tegelikult toimub. Kuigi tegemist on eelkõige hobusteraamatuga, ei keerle kogu lugu ainult ratsutamise ümber. Muidugi saavad hobusesõbrad loost ilmselt veel rohkem rõõmu, sest tallielu ja hobuste eest hoolitsemist on samuti kirjeldatud. Vägagi olulisel kohal on sõprus, rivaalitsemine ja üldse omavahelised suhted. 
Peategelased on uudishimulikud, vahel teevad läbimõtlemata otsuseid ja satuvad seetõttu ka ohtlikesse olukordadesse. Samas ma oleksin pannud nende vanuse siiski 3-5 aastat nooremaks kui raamat väitis. Siis oleks ehk loomulikum ja loogilisem see käitumine olnud. Kuna lugesin esmalt sarja teist osa, siis sealt jäigi mulje, et tegemist on siiski laste, mitte noorte neidudega. Raamatu ülesehitus, tekst ja pildid nii esmapilgul, kui lugedes tekitavad ka ikka lasteraamatu, mitte noorteraamatu tunde. Seega soovitaksin seda eelkõige kuni 12 aastastele tüdrukutele, hobusesõpradele. Minu lugemisse sattus see raamat eelkõige toreda tõlkija tõttu ja eks ma loe sarja edasi, kui ta veel neid tõlgib. 

Must ja valge

19./143. Kaotatud ja jäänudki leidmata

Autor: Simon Mason

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak 2026

326lk./ 4661lk./ 34784lk.

 

See on uurija Wilkinsi sarja kolmas raamat ja kõik kolm osa on olnud põnevad ning eripärased. Autor suudab endiselt üllatada nii looga kui ka tegelastega. 

Seekord saab kõik alguse sellest, et keset ööd teatab kuulus seltskonnatäht Zara Fanshawe häirekeskusele, et kaotatud  ja jäänudki leidmata. Mõni aeg hiljem leitakse tema avarii teinud luksusauto mahajäetuna, kuid naist ennast ei ole kusagil. Samal ajal kaob jäljetult ka kodutu mees, keda Oxfordis hästi tunti. Esialgu näivad need kaks kadumist täiesti seosetud, kuid üsna kiiresti saab selgeks, et juhuseid on loos natuke liiga palju. 

Endiselt on sarja kõige suuremaks tugevuseks kaks peategelast. Ryan ja Ray Wilkins on täielikud vastandid. Ryan on impulsiivne, ütleb välja kõik, mis pähe tuleb, ja rikub vajadusel reegleid. Ray on rahulik, viisakas ja kaalub enne tegutsemist iga sammu. Nad käivad teineteisele närvidele, aga just see muudab nende omavahelise suhtlemise huvitavaks. Kui nüüd öelda, et üks on valge- ja teine mustanahaline, siis stereotüüpselt peame kohe Ryanit musta- ja Rayd valgenahaliseks. Kuid autor on need stereotüübid rikkunud ning meeste nahavärvi vastupidiseks muutnud.  Samas kipub ikka olema lugeja sümpaatia vist Ryani poole kaldu, mul küll vähemalt. Sest vaatamata ta ATH-le, suhtlemis- ja  käitumishäiretele on ta tark ning südamlik mees, kes ülekõige armastab oma pisikest poega. Tegelased ei ole täiuslikud. Ryan teeb valesid otsuseid ja satub ikka ja jälle probleemidesse. Ray eraelu ei ole samuti sugugi muretu. Nad mõjuvad päris inimestena ning just see teeb kogu sarja usutavaks.  

Autor ei kirjuta ainult kuriteost. Sama oluline on Oxford ise. Ühel pool uhked kolledžid, vanad kivimajad ja jõukad elanikud, teisel pool kodutud, ääremaad ja inimesed, kellest enamik lihtsalt mööda vaatab. See vastandamine annab loole palju juurde ning linn muutub peaaegu omaette tegelaseks.

Lugu ei kihuta kogu aeg täiskiirusel edasi. Autor laseb uurimisel rahulikult areneda ning viskab lugejale paraja aja tagant uusi infokilde. Pigem tekkis mõnus tunne, et puslet pannakse tükkhaaval kokku ning lugejal on võimalik koos uurijatega kaasa mõelda.
Lõpplahendus oli minu jaoks igati veenev. Kõik olulised niidiotsad said kokku seotud, kuid autor ei lahendanud kõike liiga lihtsalt. Põnev lugu, hästi kirjutatud tegelased ja mõnusalt britilik õhkkond tegid sellest järjekordse väga hea lugemiselamuse. Vähemalt kaks raamatut veel selles sarjas olemas, ootan pingsalt tõlget. 

Tartumaa paranormaalsused jätkuvad

18./142. Tiuhkamäe. Teine raamat

Autor: Meelis Kraft 

Kirjastus: Sooroheline 2024

237lk./ 4335lk./ 34458lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026: juuli Fantaasia - Eesti

Kui esimene osa keskendus rohkem Tiuhkamäe ja selle saladustele, siis seekord läheb saladuste ring järjest suuremaks. Pärast eelmise suve sündmusi loodab Sara, et Tiuhkamäe jääb minevikku. Üsna kiiresti saab aga selgeks, et sellest paigast nii lihtsalt lahti ei saa. Koos Alari ja Indrekuga tuleb tal taas hakata otsima vastuseid küsimustele, mis jäid esimeses osas lahendamata. Peagi selgub, et keegi jälgib neid ning Tiuhkamäe ümber toimub endiselt midagi, mida tavapärase loogikaga seletada ei saa. Lugu liigub edasi ja panused on suuremad. Kui esimeses raamatus oli peamine küsimus, mis koht Tiuhkamäe üldse on, siis nüüd hakatakse tasapisi aru saama, et tegemist on palju suurema ja ohtlikuma saladusega. Vastuseid küll tuleb, aga iga vastus tekitab omakorda mitu uut küsimust. Müstilised sündmused toimuvad tuttavates paikades ning seetõttu mõjuvad need kuidagi kodusemalt. Pinget hoitakse üleval kogu raamatu jooksul. Mõni niidiots saab küll kokku seotud, aga samal ajal avanevad uued uksed ja tekivad uued mõistatused. Raamatut oli väga ladus lugeda. Peatükid on paraja pikkusega ning tegevus liigub pidevalt edasi. Mõned pusletükid esimesest osast leiavad oma õiged kohad, mõned uued tükikesed kerkivad pinnale ja alles vajavad oma kohta. Saladusi tuleb veel juurde, küsimusi jääb veel õhku ja nii tulebki varsti kolmas osa kätte võtta. 

Õudsad muinasjutud

17./141. JuKu muinasjutud. II osa, Õuduslood

Autor: Juhan Kunder

Kirjastus: Juhan Kunderi Rahvakool 2022

71lk./4098lk./34221lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Õudus - Eesti

Juhan Kunderi kogutud muinasjuttudest välja valitud just õuduslood. Need ei ole tänapäevased õudusjutud, kus verd pritsib ja koletised igast nurgast välja hüppavad, vaid vanad rahvajutud, kus hirm sünnib hoopis teistsugustest asjadest. Surm, kurat, nõiad, kättemaks, needused ja muud üleloomulikud nähtused käivad lugudest läbi täiesti loomuliku osana. Ja kui julmad võivad vanad rahvajutud tegelikult olla. Tänapäeva lasteraamatutega võrreldes mõjuvad need lood kohati päris ehmatavalt. Samas tuleb meeles pidada, et just selliseid lugusid on inimesed sajandeid üksteisele rääkinud. Need ei olnud mõeldud ainult meelelahutuseks, vaid ka hoiatamiseks, õpetamiseks ja maailma seletamiseks ajal, kui paljudele nähtustele muud selgitust lihtsalt ei olnud. Vahel lõpeb lugu täiesti ootamatult, vahel saab kurjategija karmilt karistada ning mõnikord jääbki tunne, et kõik ei peagi olema loogiline. Kõige rohkem pani see raamat mõtlema sellele, kui palju on muinasjutud ja rahvapärimus aja jooksul muutunud. Oleme harjunud tänapäevaste muinasjuttudega, kus headus võidab peaaegu alati ja kõik lõpeb õnnelikult. Siin seda kindlust ei ole. 

See ei ole kindlasti raamat kõige väiksematele lastele. Pigem sobib see vanematele lastele, noortele ja täiskasvanutele, keda huvitavad vanad rahvajutud sellisena, nagu neid kunagi räägiti. Väljaandja on jätnud alles vanaaegse kirjapildi ja sõnastuse. Mingil määral tekitab see lugejas ehedust, aga samas on selle raamatu lugejateks ikka pigem lapsed ja neile võib see tekitada segadust ning raskusi lugemisel. Pigem oleks ehk võinud ikka kirjapilti ja sõnastust veidi kaasajastada, siis läheks ehk tähelepanu rohkem sisule. Samas kui lubati vanaaegset kirjapildi säilumist, siis ma juba lootsin, et jee, üks gooti kirjas raamat nüüd, aga seda siiski see polnud, siis oleks vist üsna vähe neid lugejaid järgi jäänud, sest vaevalt peale minu neid palju on, kes gooti kirja ja selles kirjas olevate raamatute lugemist fännavad. 

Lastelt lastele veidi õudusjutte

16./140. Mootorsaega lepatriinu ja veel 99 eesti lapse jubejuttu

Koostanud: Ilona Martson 

Kirjastus: Tänapäev 2023

152lk./4027lk./34150lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Õudus - Eesti

Vaatasin oma ulmekirjanduse väljakutse alamžanrilisuse üle ja selges suures vähemuses olid õudukad. Ega ma neid eriti ei armasta lugeda jah, sest mulle pigem tunduvad need igavad, paraku mitte õudsad. Aga nagu teada, siis ei peagi üks õudukas olema lugejale õudne, peaasi, et on tegelastele õudsad. Ja no ehk ka siis autorile. Seega tuulasin veidi õudukate kategoorias ringi ja üritan siis mõned lugeda lisaks, et tasakaalu suurendada. Esimesena sattus kätte laste jubejutud. Ega ma enne raamatu avamist ei süvenenudki, kelle kirjutatud need olid. Kui laste ju siis ikka lastele mõeldud, sellised kergemad ja vähem jubedad. Aga selgus, et mitte ainult, need olid samal ajal ka laste endi kirjutatud. Raamatusse on kogutud Eesti laste endi kirjutatud fantaasiarikkad, humoorikad ja kõhedad lood, mis saadeti ajakirja Täheke jubejuttude võistlustele aastatel 2018–2021. Mõned olid tõesti pigem naljakad, mõned veidi igavad, samas mõned võisid küll lastele kõheduse peale ajada. Huvitav, kuhu kaob laste fantaasia kui nad suuremaks kasvavad? See raamat oli ju täis lühikesi laste fantastilisi fantaasia ilminguid. Ja autoriteks ikka väikesed, algklasside lapsed. Mõned lood vägagi asjalikud. Mõned vägagi originaalsed. Mõned lapselikud. Mõned oleks vajanud veel veidi lihvi, aga polnud ühtegi otseselt halba jutukest. Aga eks need on ka välja valitud parimad lood, mis olid saadetud võistlusele. Ning taas arusaam, et alati ei ole pikkus oluline, äge ja kõhe lugu võib olla ka vaid üks lause pikk! 

Maagilised kirjutusmasinad

15./139. Jumalikud rivaalid

Sari: Lummuskirjad #1

Autor: Rebecca Ross 

Tõlkija: Hana Arras

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

399lk./ 3875lk./ 33998lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: fantaasia maailm

Tegemist on noorte fantaasiaromaaniga, kuid tegelikult on selles sama palju ka romantikat, sõjaromaani ja ajakirjandus/kiriromaani.Samas pigem ikka fantaasia- ja muude sugemetega armastusromaan oleks täpseks žanriks. Olgu, maagia ja mütoloogia on olemas, järelikult ikka fantaasiaromaan koos armastusega. 

Tegevus toimub maailmas, mis meenutab kahekümnenda sajandi alguse Euroopat. Samal ajal käib aga sõda, mille taga ei ole tavalised inimesed, vaid iidsed jumalad, kes on pärast sajanditepikkust und taas ärganud. Kuigi tegemist on fantaasiaga, ei mõju maailm üleliia keerulisena, maagia sulandub igapäevaellu täiesti loomulikult. 

Loo peategelane on kaheksateistkümneaastane Iris Winnow, kelle elu pole sugugi kerge. Vend on sõtta läinud ja kadunuks jäänud, ema püüab leinaga toime tulla alkoholi abil ning Iris peab pere ülalpidamiseks töötama ajalehes. Seal konkureerib ta noore ajakirjaniku Roman Kittiga, mõlemad soovivad saada sama ametikohta. Alguses on nende omavaheline suhe üsna terav ning mõlemad püüavad tõestada, et just nemad väärivad seda kohta. Iris kirjutab oma kadunud vennale kirju, lootes, et need kuidagi imekombel temani jõuavad. Maagilise kirjutusmasina tõttu satuvad need hoopis kellegi teise kätte, kes hakkab talle anonüümselt vastama. Nende kirjavahetus kujuneb tasapisi kogu loo üheks kõige tugevamaks osaks. Oli huvitav jälgida, kuidas kaks inimest õpivad teineteist tundma ilma teadmata, kellega nad tegelikult suhtlevad. See muutis nende suhte palju usutavamaks kui tavaline armastus esimesest silmapilgust. Taustal käiv sõda on aga pidevalt olemas ning mõjutab kõiki tegelasi. See annab loole tõsidust ja paneb mõtlema, kui kiiresti võib tavaline elu täielikult muutuda. Samas ei muutu raamat liiga süngeks, sest kogu loo jooksul jääb alles lootus. 

Algus on küll rahulikum ning keskendub maailma ja tegelaste tutvustamisele, kuid mida edasi, seda rohkem pinge kasvab. Algus läkski veidi liiga vaevaliselt, loed ja loed ja nii vähe olulist toimub, eriti fantaasiamaailma osas, põnevus puudub. Raamatu lõpp tekitab kohe soovi järgmist osa lugeda, sest jääb ju nii selgelt lugu pooleli. Päris lemmikuks ei saanud, aga lugeda võis. 

Paranormaalne noorteromaan Tartumaalt

14./138. Tiuhkamäe. Esimene raamat. 

Sari: Tiuhkamäe 1 

Autor: Meelis Kraft 

Kirjastus: Sooroheline 2022

287lk./ 3476lk./ 33599lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuli: fantaasia - Eesti

 

Paranormaalseid noorteromaane Eesti autoritelt just väga sageli ei kohta. Lisaks tegevus ei toimu kuskil väljamõeldud maailmas, vaid täiesti tavalises Eestis. Kui tegevus toimub tuttavates paikades, mõjub kogu lugu palju usutavamalt. Kohati tekkis isegi kõhe tunne, et äkki võikski kuskil mõni selline salapärane koht päriselt olemas olla. Loo keskmes on Tartu lähedal asuv ilmetu Tiuhkamäe küngas, mida kohalikud on aastaid kartnud ja võimalusel vältinud. Keegi ei oska enam päris täpselt öelda, miks, aga tunne ütleb, et sinna pole mõtet minna. Juba esimestest lehekülgedest on selge, et tegemist ei ole tavalise paigaga. Sündmused liiguvad kahel ajaliinil. Ühes neist satub lugeja 1961. aastasse, kui kolhoosi maisipõllul hukkub kummalistel asjaoludel noor tööline Nikolai. Teine liin toimub tänapäeval ja viib kokku Tallinna koolitüdruku Sara ning kohaliku noormehe Alari.  Nad hakkavad koos uurima, mis seal tegelikult toimub. Mida rohkem nad vastuseid otsivad, seda rohkem uusi küsimusi tekib. Loo jooksul tulevad mängu vanad uskumused, seletamatud nähtused ja isegi salapärane faunusbotaanika. Viimane kõlas alguses küll üsna veidralt, aga tekitas huvi, mis see siis on. Õnneks on kõik raamatus ilusti lahti selgitatud, ei pea minema kuhugi sõna- või mõisteseletust otsima.  Pinget kasvatatakse tasapisi ning iga peatükiga tuleb juurde mõni uus infokild, mis paneb edasi lugema. Ka tegelased mõjusid usutavalt. Nad ei ole mingi superkangelased, kes kõik kohe ära lahendavad, vaid täiesti tavalised noored inimesed, kes satuvad olukorda, millest nad ise ka aru ei saa. 

Autor ei ürita lugejat lihtsalt ärahirmutada. Kõhedus tekib hoopis teadmatusest ja sellest tundest, et Tiuhkamäel kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui ülejäänud maailmas. Kuna tegemist on triloogia esimese osaga, ei saagi kõigile küsimustele vastuseid. 

Mulle see raamat meeldis. See oli põnev, parajalt salapärane ja ladusalt loetav. Kuigi tegemist on noorteraamatuga, usun, et seda võivad sama huviga lugeda ka täiskasvanud. Järgmine osa on juba lugemises.  

Leida või mitte leida

13./137. Kadunud professor

Autor: Hella Riisalu 

Kirjastus: Tänapäev 2026

376lk./ 3189lk./ 33312lk.

 

See raamat oli minu jaoks üks paras sasipundar. Üritasin ära aimata aasta millal tegevus toimus. Loost käis läbi, et Eesti ei olnud veel Schengeni viisaruumi liige, seega toimub tegevus enne 2007. aastat. Samas oli Eesti selleks ajaks juba päris hästi jalad alla saanud, nii et päris 1990. aastatesse see lugu ka ei sobinud. Seega pigem umbes 2000-2005 kusagil?

Kriminaalpolitsei juurde on loodud eriüksus, kelle liikmeid kutsuvad kolleegid naljatades ufoloogideks. Nende ülesanne on uurida Eesti riigi mainele delikaatseid juhtumeid nii, et avalikkus neist võimalikult vähe teada saaks. Grupiga liitub noor uurija Antonia Tuuleveski, kes on hiljuti autoõnnetuses kaotanud oma mehe, maailmakuulsa mustkunstniku Jörgeni. Sellest hetkest alates tal iga natukese aja tagant tuleb jälle meelde, kui väga ta oma meest igatseb, kuidas nutab ta järele, kuidas kõik oli ja kuidas kõik on nüüd puudu. Mingil hetkel muutus see veidi tüütuks, nagu lugeja alahindamiseks, et ta ei mäleta naise leina ja ei saa sellest aru, ikka peab muudkui uuesti ja uuesti meelde tuletama seda. Grupis töötab peale tema veel viis meest. Neist nelja nimi on Andres. Jah, neli Andrese-nimelist tegelast ühes väikeses uurimisgrupis. Kui alguses tundus see lihtsalt veider, siis üsna ruttu muutus see tülikaks. Kohati jäi isegi mulje, et autoril endal läksid need Andresed segi, rääkimata lugejast ning tüütust lisandist iga Andrese ees või taga, et neil vahet teha. 

Kadunud professor peaks justkui olema loo keskpunkt, aga tegelikult toimub samal ajal veel terve rida muid uurimisi. Kõrgete kirikutegelaste mürgitamine, kadunud Briti poissmees, kindrali kadunud portfell ja kaitseministri kokkupõrge karuga. Kõik need lood tahavad samuti tähelepanu ja jõuavad suuremal või vähesemal määral meeste käest Antonia kätte. Vahepeal jäi tunne, et uurijad lihtsalt kulgevad ühe juhtumi juurest teise juurde ja väga palju tegelikult ei toimugi, väga palju ei uurita, pigem oodatakse asja enda iseeneselikku lahendust. Eks raamatu lõpuks harutati kõik need sasipuntrad siiski lahti ja kõik juhtumid said lahenduse. Muidu poleks ju saanudki raamatut lõpetadagi. Minu jaoks oli aga kõrvalepõikeid, liigseid tegelasi ja täiesti ebavajalikke detaile veidi liiga palju. 

Päris halvaks ma seda raamatut siiski ei pea, sest olen lugenud ka märksa kehvemaid krimisid. Aga see jäi minu jaoks lihtsalt liiga aeglaseks. Muhekrimi võibki olla rahulikuma tempoga, kuid siin jäi põnevust väheks. Liiga palju oli pahna ja vahtu, liiga palju segadust. Sellest loost oleks saanud palju parema raamatu, kui see oleks olnud kompaktsem ja kiirem, vähemalt minu jaoks. 

Loe ja värvi! Raamat lilledest lastele

12./136. Lilleraamat

Autorid: luuletused: Heljo Mänd, pildid Malle Leis

Kirjastus: Kunst 1972

16lk./ 2813lk./ 32936lk.

Lugemise väljakutse 2026: 15. Raamat, millest võiks kordustrükk tulla

Otsisin tegelikult teise punkti jaoks mõnda Heljo Männi lasteluuleraamatut, mis oleks saadaval online ja  mida ma ei oleks veel lugenud. Sattusin selle raamatu peale. Täiesti võõras kaanepilt ja ka luuletusekesed sees olid võõrad. Tegemist on tegelikult värviraamatuga, millel ühel pool suur värviline Malle Leisi lillepilt koos esimese salmiga luuletusest ja teisel lehepoolel värvimiseks pilt koos teise salmiga sellest lillest. Ma küll ei ole väga kursis tänapäevaste laste värviraamatutega, aga ma arvan, et see on just selline raamat, mis võiks olla ka tänapäeva lastele värvimiseks. Ilusad selged suured lillepildid ja lühikesed ilusad luuletused. Ja kui pilt värvitud ning luuletus selge, siis on ka uued teadmised lilledest olemas. Aga nüüd tuleb hakata uut Männi lasteluuleraamatut otsima. Õnneks neid tal ikka jagub ning just vanemad on ka online saadaval.