Mütoloogiline ööhobune

4./128. Rambo tall. Ööhobune

Sari: Rambo talli lood 2 

Autor: Venny Helén

Tõlkija: Maarja Jaanits  

Kirjastus: Tammerraamat 2026

149lk/ 1115lk./ 31238lk.

Arvasin, et tegemist sarja esimese osaga, aga selgus, et juba teine. Otseselt lugemist ei seganud, vaid üks vihje oli varasemale. Tüdrukud ja hobused - mingis vanuses on see vägagi nõutud teema. See lugu on ühest küljest lihtne ja kiire lugemine, teisest küljest on siin parasjagu nii fantaasiat kui reaalsust ja raamatu lõpus jääbki lahtiseks, kas tegemist oli vaid ühe lapse fantaasiaunenäoga või tegelikult aset leidnud sündmustega. Lapsed on ratsutajate sügislaagris ning neid tabab tugev torm. Öösel näeb üks tüdruk, et metsaserval on hobune. Tüdruk ajab teise üles ning koos lähevad asja uurima, hobust tormi käest päästma. Asi kisub mütoloogiliseks või siis lihtsalt unenäoliseks? Ma arvan, et see sari peaks head vastuvõttu saama umbes kümneaastastelt tüdrukutelt. On põnevust on fantastikat on reaalsust. On nii laste omavahelistest probleemidest kui loomadest ja mõned kurjamid satuvad ka sekka. Ma küll pole päris sihtrühm, aga täitsa loetav oli, kiire kerge vahepala. Tuleb ikka esimene osa ka lugemisse võtta. 

Mõistatuslik kadumine minevikus ja leidmine tänapäeval

3./127. Tiksoja

Autor: Maarja Astover 

Kirjastus: Mäepealse 2025

126lk./ 966lk./ 31089lk.

Lapiteki väljakutse 2026 juuli: 6. Mis kirjastus see veel on? Sulle tundmatu kirjastuse raamat

Tegelikult oleks selle võinud vist ka ulmesse õuduskirjanduse alla sokutada. Foto, kus peal on selgelt näha kummitus, mitukümmend aastat tagasi surnud tüdruk, kelle jälgi siis foto teinud poisid hakkavad ajama. Samas on see raamat krimikirjandusse määratletud. Taas see erinevate žanrite kompott, mida üha rohkem tänapäeval leidub. Kui see üks kahtlane üleloomulik foto välja arvata, siis muidu läks lugu üsna tavapärast rada. Kamp poisse, kes hakkavad lugu uurima. Alguses on vaid mõned killud, kuid siis tuleb ikka mõndagi välja. Samas lõpp oli taas juhuse asi, milles poistel polnud midagi kaasa rääkida. Seega oleks see lugu lahenduse leidnud ka ilma selle kummituse foto ja poiste uurimisürituste. Lugu ise oli lühike ja kiire, sai ühe korraga läbi loetud. Mis häiris, oli noorte kuttide kõneviis, ma ei taha hästi uskuda, et nad nii räägivad, vähemalt ma pole küll kedagi nii rääkimas kuulnud. Loetav, aga ei midagi erakordset. 

Viiekümnendad Näljamängud

2./126. Lõikuspäeva päikesetõus

Sari: Näljamängud 

Autor: Suzanne Collins  

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2025

392lk./840lk./30963lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: fantaasia - maailm

Viiekümnendate Näljamängude koidikul haarab Panemi ringkondi hirm. Sel aastal võetakse nende kodudest Vaigistusveerandsaja auks kaks korda rohkem tribuute. Haymitch Abernathy on üks, kes peab 12. ringkonna eest võistlusse minema, surema või jääma ellu. Kes on sarja peatriloogiat lugenud, need teavad, kes nende konkreetsete mängude võitja on ja seetõttu ehk veidi on lugedes pinge maas. Samas ikkagi on põnev kuidas, mis jutus ja mis pärast sai, miks Haymitch selliseks muutus. Väga verised raamatud, julmad ja näitavad, kuidas allutatud rahvastel pole eriti võimalusi, vähemalt mitte seni kui nad üritavad ükshaaval. Raamat julmusest, halastamatusest, manipuleeritavusest, pimedast vihkamisest, abitusest, hirmust. allaandmisest. Samas on see raamat hoolimisest, üksteise toetamisest, eneseohverdusest, sõprusest, armastusest, visadusest. leppimatusest. Raamat kaotusest ja võidust, võidust, mis vahel võib olla suurem kaotus kui kaotus ise. Üks osa sellest sarjast on veel lugemata, kindlasti saab tulevikus ka see loetud. 

Kust inimkond tuleb ja kuhu läheb?

1./125. Päritolu

Sari: Robert Langdon #5

Autor: Dan Brown 

Tõlkija: Jana Linnart

Kirjastus: Ersen 2018

448lk./ 448lk./ 30571lk.

 

Raamatu kaks peamist küsimust on: Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Kuidas sai alguse elu maal: suur pauk, keemilised ja füüsilised reaktsioonid, tuli kosmosest, jumal lõi või hoopis? Veel teravam küsimus oli, mis saab inimkonnast edasi. Tuleb elada 2050. aastani, et tõdeda, kas kirjanik oskas õigesti etteennustada või ei.

Kõik algab Bilbao futuristlikus Guggenheimi muuseumis. Sinna on kogunenud maailma mõjukad teadlased, äriliidrid ja kultuuritegelased, et näha esitlust, mis lubab vastata küsimustele, mille üle inimkond on vaielnud aastatuhandeid. Õhtu keskmes on visionäärist tehnoloogiamiljardär Edmond Kirsch, mees, kelle ennustused ja uuenduslikud ideed on korduvalt raputanud seniseid arusaamu tulevikust. Külaliste seas viibib ka Harvardi sümboloogia professor Robert Langdon. Esialgu näib kõik kulgevat laitmatult, kuid vaid hetk enne kauaoodatud paljastust pöördub pidulik õhtu ootamatult õudusunenäoks. Üksainus sündmus paiskab kogu ettevõtmise kaosesse ning avastus, mis võiks muuta meie arusaama inimese päritolust ja tulevikust, ähvardab kaduda enne, kui maailm seda üldse näha jõuab.Langdon satub koos nutika ja sihikindla liitlasega pöörasesse võidujooksu läbi Hispaania. Iga järgmine vihje avab uusi küsimusi. Mida lähemale nad tõele jõuavad, seda selgemaks saab, et kaalul ei ole üksnes ühe teadlase pärand, vaid vastused kahele küsimusele, mis on saatnud inimkonda läbi kogu ajaloo. 

See oli jälle üks raamat, mis hästi pikalt on oma järge oodanud. Tegelikult ma tõstsin selle juba eelmise aasta puhkuse ajaks kohe loetavate raamatute virna ja nüüd siis see seisis seal täpselt aasta kuni uue puhkuseni. Ikka oli vaja midagi kiiremini lugeda. Üldjoontes raamat meeldis, põnevust oli, tempot oli, mõtlemisainet veidi oli, samas eks need raamatud on kõik veidi ühe süžeega tal, ikka üks põgenemine ja selle jooksul asja lahendamine ning suures osas on abiks erinev sümboolika ning selle tähendused. Lõpupöörded arvasin aga praktiliselt kõik ära, need olid veidi liiga aimatavad.  

Lugemise kokkuvõte juuni 2026

Raamatuid: 25

Lehekülgi: 6169
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 199
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 247
 
Kõige õhem raamat: 79
Kõige paksem raamat: 487
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 1
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 2
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 3
. Ulme: 5
. Eesti Raamat: 3 
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 1

Väljakutse vabasid loetud: 10

Loetud kirjanikke: 25
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 17
naisautorid: 7
mõlemad: 1 
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 16
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4)
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 15
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (6) 

Vanim raamat ilmunud: 1992
Uusim raamat ilmunud: 2026 (18 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3
Raamatukogust laenatud: 21
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 9
noortekirjandus: 1
täiskasvanutekirjandus: 15

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia, õudusjutt 5
populaarteadus 2
ajalugu, ajalooline 2

muinasjutt, lastejutt 4
olustikuline proosa 3

koomiks 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,72

10-12 palli saanud raamatud:

Tüdruk püssiga

Vihmavalingute turg

Hr Saito rändkino

Tütarde needus

 

Raamatutark poiss ja tänavatark tüdruk

25./124. Bobby ja Matilda

Autor: Johanna Unt 

Kirjastus: Argo kirjastus 2026

175lk./6169lk./ 30123lk.

Üks poiss, Lennart, 12-aastane, raamatutark, ninatark, otse väljaütleja, oivik, kohati tähenärija (kui sa pole sada aastat pannkooke saanud, siis sa pead olema vähemalt 113 aastane). Kuid samal ajal sotsiaalsed oskused on keerulised, inimesed on tema jaoks keerulisemad kui peast kolmekohalisi arve korrutada. Lugedes tundub, et tal on kerged autistlikud jooned. Üks tüdruk, Eva, sama vana, terava ütlemisega, oskab sattuda konfliktidesse, ei karda enda eest välja astuda, ka füüsiliselt. Ta on jäänud klassikursust kordama ja saadetud elama tädi juurde. Lugedes tundub, et tal on kerged ATH jooned. Nüüd elavad nad Lennartiga ühes majas ja käivad ühes koolis ja satuvad kooliteel pidevalt kokku. Kuna mõlemad on üksiklased, siis tekib nende vahel sõprus. Nad on täiesti erinevad kuid samas sarnased ning täiendavad teineteist. Südamlik lugu kahest lapsest ja nende elust paari kuu vältel. Aga kes on siis pealkirjas olevad Bobby ja Matilda? Eks seda saab teada kui ise raamatut lugeda.    

Nupukas ja Napakas

24./123. Osav aju

Autor: Jaan Aru 

Kirjastus: Ajujutud 2025

138lk./5994lk./ 29948lk.

Mis on aju? Mis on õppimine? Mis on tähelepanu? Miks tuleb magada? Raamatus selgitatakse lastele, kuidas nutiseadmetest mõelda ja mismoodi neid kasutada. Väga lihtsalt lastele kirjutatud, minu arust veidi isegi liiga lihtsalt ja seetõttu ka veidi liiga kesiselt. Mõeldud täiesti väikestele ja esimeste klasside õpilastele. Oleks oodanud veidi sügavamat sisu. Hetkel jäi liialt korduma kui pahad ikka nutiseadmed on, mitte see, mis see aju siis ikka on ja kuidas seda treenida ja õpetada. Ainult keelamisest ja rääkimisest kui halb see on, mu arust ei piisa, vaja oleks reklaamida just seda mis ajus toimub, kuidas aju areneb, pakkuda välja lahendusi. Ootasin rohkem, kuna tema suurtele raamatud on vägagi põhjalikud ja selgelt ning arusaadavalt kirjutatud. 

 

Metsik jaht läbi kokkukukkuva maailmadekorra

23./122. Susikiuste

Autor: Manfred Kalmsten 

Kirjastus: Fantaasia 2026

175lk./5856lk./29810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026: fantaasia? või sci-fi? Eesti   

Mulle meeldib lugeda. Meeldib aeg-ajalt ka ulmelisi raamatuid lugeda. Aga ma ei ole kirjandusteadlane ega ulmeekspert. Ma loen raamatuid ja mul on täiesti ükskõik kuhu žanrisse see nüüd peaks kuuluma. Eriti veel ulme juures, mis alamžanr see raamat nüüd ikkagi on, kust jooksevad piirid, eriti kui on kompott, kus on nii ühte kui teist. Seega ma ei tea, kumba alamklassi peaks see lugu nüüd kuuluma. Kosmoseimpeerium - seega sci-fi? Mütoloogilised tegelased - fantaasia?, verised taplused, lapserööv, kummitavad viikingid ja jumalad - õudus?, poja ja maailma päästmine ning armulugu jumalaga - seiklusromaan hoopis? Igatahes loo peategelasel on poeg. Ta röövitakse. Peategelane tormab teda päästma. Siis asuvad tegevusse Skandinaavia mütoloogia jumalad ja viikingid. Kas maailm ja poiss saavad päästetud ja kes siis ikka selle poisi peategelasest ema on? Miks jumalad teda aitavad ja teadagi tasuta lõunaid ei ole, seega veel vähem tasuta jumalate abi, seega mida nad vastu tahavad? Ma päris hästi selle looga ei haakunud. Mul oli lugedes kogu aeg tunne, et kui viskaks sealt ebavajaliku ja vahu välja, siis saaks ühe korraliku kompaktse lühiloo sellest. Aga sain juba aru, et oli vaja romaani. Õnneks mitte 500 leheküljelist. Kuigi mulle meeldib kirjaniku keeleline stiil, siis siin raamatus kohati tundus mulle, et liiga palju keelelist vahtu, läheme nüüd asja juurde. Ja need väljamõeldud sõnad, kogu aeg üritasin aru saada, kuidas need on tuletatud ja mida konkreetselt ikka nagu tähendavad. Ulme on žanr kus muidugi sõnad võivad ka parajalt ulmelised olla. Ühesõnaga loetav, aga seekord mitte päris minuga haakuv ja sobiv. Võib-olla mõnel teisel hetkel oleks paremini peale läinud, hetkel ma ei olnud eriti mütoloogia jumalate ja võimuvõitluste lainel vist. 

Arekeelne raamat lapse kadumisest

22./121. Poiss, kes kadus

Autor: Marja-Leena Tiainen 

Tõlkija: Lauri Juursoo

Kirjastus: Elust Enesest 2026

79lk./ 5681lk./ 29635lk.

See on nüüd esimene arekeelne raamat, mida ma lugenud olen. Olen arekeelest lugenud ja tean, et see on lihtsustatud lihtlauseline keel, kus puuduvad keerulised sõnad, kujundid jne. Aga otseselt selles keeles kirjutatud raamatut polnud enne kätte sattunud. Tegelikult ma seda ka teadlikult ei valinud, vaid kui rüüstasin uusi lasteraamatuid raamatukogus enne puhkust, siis sattus ka see sekka. Olgu, mõtlesin, et tutvun siis sellega. Jah, saan aru, et on kindel sihtgrupp, kellele see raamat on mõeldud ja kellele vägagi sobiv. Keelt alles alustanud õppijad, erivajadusega isikud jne., aga tavalugeja jaoks jääb see kõik ikka veidi primitiivseks. Ma pigem loen ikka edasi neid normaalkeelega raamatuid, vähemalt eesti keeles. Aga lugu oli valus. Ühe pere laps jääb külmal lumisel õhtul kadunuks. Keegi ei tea kuhu ta läks või miks ta ühendust ei võta ning telefonile ei vasta. Politsei hakkab otsima, aga poiss on nagu tina tuhka kadunud. Lõpuks ikka jõuab lugu kuhugi välja, aga kas see ka hea lõpp on, on iseasi. Muidugi on kõige halvem teadmatus, teadmine, kas siis heast või halvast, on ikkagi parem.    

 

Needus, ebausk või lihtsalt halb õnn?

21./120. Tütarde needus

Autor: Oyinkan Braithwaite 

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2026

407lk./ 5602lk./ 29556lk.

Lugemise väljakutse 2025: 9. Aafrika autor või tegevus toimub Aafrikas

Tegemist Nigeeria-Briti autoriga ning tegevus toimub ka Nigeerias. Tegelikult vaatasin seda raamatut tükk aega ja polnud kindel, kas ma ikka tahan seda lugeda. Lugesin tutvustust ja kõhklesin, aga kuna mul ikka on veel mõned teemad eelmisest aastast lugemata ning üks neist oli Aafrika teema, kuhu ta väga hästi sobis ning teisi kandidaate silmapiiril polnud, siis riskisin ja võtsin raamatukogust lugeda. Risk õigustas ennast, üks selle kuu parimaid lugemiselamusi. Mitmeid põlvkondi enne seda lugu võrgutas üks noor naine ära ühe mehe. Ja selle mehe naine pani talle ja tema järeltulijatele peale needuse. Needuse, et ükski mees ei nimeta sinu su maja oma koduks. Ja kui nad proovivadki, ei leia nad rahu. Su tütred on neetud - nad jahivad mehi, kes on kui vesi nende pihus. Sinu tütretütred töötavad tunnustuse nimel, kuid jäävad alati teistele naistele alla. Sinu tütred, su tütarde tütred ja kõik naised saavad meeste pärast kannatama. Ja see needus on toiminud mitmeid põlvkondi. Kui millessegi väga uskuda, eks siis see lähebki täide. 

Selle loo peategelased on kaks täditütart, ühe neist tütar ja täditütarde emad. Nad elavad samas majas, kus ka eelnevad põlvkonnad. Üks õdedest tuli koos kahe lapse, tütre ja pojaga tagasi Londonist, kus tema mees leidis uue ja parema naise ning viskas vana välja. Tema tütar teeb esimestel lehekülgedel enesetapu ühe mehe pärast, see lugu on edaspidi pikemalt lahti kirjutatud. Teisel õel on olnud neli meest ja ta muudkui jahib järgmisi, sest kõik need eelmised on olnud õnnetud või siis ta enda poolt õnnetuks aetud. Tema tütar sai vallaslapse ja keeldub rääkimast, kes on tüdruku isa. Tütar on lõpetanud ülikooli geeniteadlasena ja naaseb koju otsides tööd. Kõik peavad teda aga enesetappu teinud naise reinkarnatsiooniks. Ta sündis enneaegsena samal päeval kui teine naine maeti ning näeb täiesti temasugune välja. Siis kohtub ta ühe mehega ning noor naine on valiku ees, kas alistuda needusele või püüda armastuse ja südamevalu ettemääratud ringist välja murda. Kas needus on ikka olemas või on selle uskumine muutnud naiste käitumist selliseks, et nagu tunduks, et needus toimib. Üllatavalt kiire ja sujuv lugemine oli. Otseselt ei toimunud eriti midagi, aga ikka oli põnev teada saada, mis nüüd järgmiseks juhtub, mis seal siis ikka toimus. Kuidas keegi käitub ja mida mõtleb. Kõik olid omamoodi isiksused ja üsna kirjud. Selline mõnus lugemine ja taaskord minu jaoks teine temaatika, kui ma tavaliselt eelistan lugeda. Soovitan. 

Androidide mäss Maal! Põgenege kosmosesse!

20./119. Tehnozombid. Põgenemine Maalt

Sari: Tehnozombid #1 

Autor: Bobbie Peers

Tõlkija: Annika Kupits

Kirjastus: Helios kirjastus 2026

258lk./5195lk./ 29149lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: sci-fi maailm

Kui tahta midagi põnevat ja seikluslikku lastele, siis on Bobbie Peers kindla peale minek. Kiired, tempokad, põnevad lasteulmekad. Ma olen kõik tema eesti keelde tõlgitud raamatud siiani lugenud ja nüüd siis on taas uus põnev lasteulme sari alustatud. Androidid hakkavad mässama ning inimesed peavad Maalt põgenema. Noa pääseb kosmoselaevale, aga tema vanemad jäävad maha. Seega peab Noa üksi hakkama saama kosmoses. Kuid ega nad ei lase ka seal inimestel rahus olla, selgub, et ka kosmoselaevas käib võimuvõitlus. Noa on kistud seiklustesse ja temast oleneb kogu kosmoselaeva hukk või pääsemine. Peadpööritavad seiklused, uued tutvused, humoorikad vahejuhtumid. Kes siis ikkagi on nende mässude taga ja kas inimesed pääsevad. Esimene raamat on vaid sissejuhatus, eks need seiklused ja võitlused lähe veel edasi. Mulle meeldib selle kirjaniku stiil ja tema raamatud. Ootan juba järgmist osa. 

Retseptiraamat mõrvadega või mõrvaraamat retseptidega?

19./118. Pähkel ja päkad püsti

Sari: Pagarikoja Hanzel & Pretzel krimka #1

Autor: Dani Baker 

Tõlkija: Õie Ristioja

Kirjastus: Tänapäev 2026

216lk./ 4937lk./28891lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse mai:  21. sajandi saksa keeleruumi autor

Kuigi autor elab hetkel Kanadas ja ka raamatu tegevuskohaks on Kanada, siis on autor sakslane, kes kirjutab saksa keeles. Raamatu tegevus toimub sakslaste kohvikus autori kodulinnas Kitcheneris. See piirkond Kanadas on ajalooliselt tuntud oma tugevate saksa juurte ja kultuuripärandi poolest. Raamatute peategelane Linn Sommer on sarnaselt autorile Põhja-Saksamaalt pärit naine, kes kolib Kanadasse ja asub tööle kohalikus saksa pagariäris ning kohe oma esimesel tööpäeval, esimese tööülesandena minnes prügi välja viima, avastab kohviku tagant laiba. Selgub, et see on naine, keda kõik tunnevad ja kõik vihkavad, või kui just ei vihka, siis sõpru tal küll ühtegi pole. Selgub, et hiljuti on samas linnas leitud veel üks tapetud naine. Kas nende tapmised on seotud või kaks erinevat lugu? Linn otseselt ei uuri seda lugu, kuid topib oma nina ja kõrvu igale poole, kus mõrvadest räägitakse ja see on muidugi üks enimräägitud teema tol hetkel. Ja kes siis lahendab esimesena mõrvalood, kas Linn või vastutav inspektor, kes on Linni koheselt oma sarmi ja iluga ära võlunud? Lihtne, kiire muhekrimi, aga hoiatan, ei tasu lugeda tühja kõhuga! Kuna tegevus toimub kohvikus, kus omanikust pagar muudkui küpsetab kukleid ja saiakesi, siis on nende kirjeldused vägagi suupäraseks kirjeldatud. Raamatu lõpus on ka mitu retsepti nendele, kellel suu vett jooksma hakkas kirjeldatud pagaritoodete järele. Mingil määral meenutas Hannah Swenseni mõrvamüsteeriumi raamatuid, mille autoriks on Joanne Fluke. Ma mingil hetkel lõpetasin nende lugemise, sest kõik raamatud olid täpselt ühe stsenaariumi alusel kirjutatud. Ja see lugu on ka küllalki sarnase stsenaariumiga. Aga vähemalt esimeses osas oli erinevate tegelastega tutvumist palju. 

Raamat tüdrukust, kes elas raamatukogus

18./117. Raamatukogutüdruk

Autor: Polly Horvath

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

288lk./4721lk./28675lk.

Kas laps võiks kasvada üles raamatukogus? Mitte lihtsalt veeta seal päevi, vaid päriselt elada riiulite vahel, raamatukoguhoidjate hoole all. See on mõte, mille ümber autor oma loo on kirjutanud. Kangesti tahaks selle raamatu paigutada ulmekirjanduse valdkonda. Peategelane Essie ei tunne maailma nii, nagu enamik lapsi. Tema maailm koosneb raamatutest, lugudest ja neljast üsna omapärasest raamatukoguhoidjast, kes on talle ühtaegu õpetajad, sõbrad ja perekond. Alles hiljem peab ta hakkama avastama elu väljaspool raamatukogu ning mõistma, et päris inimesed ei käitu alati nii nagu raamatute tegelased. Tegelased on natuke veidrad, samas igaüks erinev, oma eripäradega. Eriti hästi õnnestub autoril edasi anda tunnet, et raamatukogu ei ole ainult koht, kus laenutatakse raamatuid, vaid paik, kus võib leida turvatunde, kuuluvuse ja vahel isegi uue alguse. Samas nõuab see lugu valmisolekut uskuda peaaegu võimatut. Mõte, et laps võiks aastaid märkamatult raamatukogus elada, ei tundu kuigi usutav. Ka mõned sündmused ja lahendused mõjuvad pigem muinasjutuna kui päris eluna. Mõni hetk on tunne, et autor ei tea tegelikult raamatukogust ega seal toimuvast eriti midagi. Aga eks riigiti ole ju raamatukogud ka erinevad ja seega ma ei oska võrrelda elu USA raamatukogudes, kui mul on ainult teadmised Eesti omade kohta. Oma identiteedi otsimine, maailma avastamine, inimeste usaldamine, tõel ja valel vahet tegemine, sõprus ja armastus, hoolimine ja endaga toimetulek, seda nii laste kui täiskasvanute osas. Lapstegelased olid usutavamad kui täiskasvanud. Ma ootasin sellelt raamatult enamat, kui seal oli. Samas ma ei tea, on see nüüd lasteraamat või on see pigem täiskavanutele, kus peategelaseks on laps. Lugeda võivad vist mõlemad ja eks nad loevad sealt ka täiesti erinevat asja välja, ma arvan. Kaks tegelast olid mulle kõige usutavamad ja need kumbki ei töötanud raamatukogus, aga viibisid seal sageli ja nad polnud lapsed. Lugeda võib, aga midagi erakordset ja säravat ma sellest raamatust küll ei leidnud. 

 

Ajalooline romaan ajast enne meie ajaarvamist

17./116. Sertorius ja barbarite kuld 1. raamat

Autor: Raul Siniallik 

Kirjastus: Hea Lugu 2026

296lk./ 4433lk./ 28387lk.

 

On aasta 108...105 eKr. Rooma vabariik. Noored mehed - idealistlik maa-aadlik Quintus Sertorius, vaesunud patriits Lucius Cornelius Sulla ja andekas väejuht Gaius Marius -, kõik nad kujundavad tulevikku, mis viib vabariigi lagunemiseni. Ühest küljest oli väga huvitav, sest ega ma eriti sellest ajajärgust ja tegevuspaikadest midagi eriti ei teadnud, eluolust rääkimata. Ja ajaloolised romaanid mulle üldiselt meeldivad. Teisest küljest oli see võõraste nimede hunnik, kus kohati läks raskeks orienteerumine. Mõni tegelane ilmus vaid korraks, samas kui teine ilmus mingi aja pärast taas tegevusse ja oli vaja meenutada teda. Samuti kohutav hulk termineid, ametikohti ja poliitiliselt keerulist valitsemissüsteemi. Õnneks olid märkused lehekülgede alläärtes, mitte taha koondatud. Neid taga olevaid märkuseid ma ei viitsi tavaliselt kunagi lugeda, st. raamatu lugemise ajal muudkui keerutada edasi tagasi ja siis otsida, kus nüüd see märkus seal taga on. Lehekülje aluseid märkuseid loen küll ja kuna selles raamatus oli pea iga lehekülje all vähemalt üks seletus, siis sai tänu sellele ikka palju rohkem aru. Asi aga, millest ma puudust tundsin, oli, et peatükkide juures oleks võinud olla maakaart, kus see peatükk aset leidis. Ja seda siis selline mitmekihiline kaart, kus nii tänapäeva kohanimed kui tolleaegsed korraga peal, sest see läks mul küll vahepeal täitsa käest ära, kus nad siis nüüd hetkel on. Vahel olid küll antud ka tänapäeva nimed märkustes, aga kui selle koha nimi ka tänapäeval mulle midagi ei öelnud, siis oli raske see kaardile oma peas paigutada. Ja ma olen selline laisk lugeja, kes ei viitsi kunagi lisa otsida ei sõnaseletuste, kaartide jne osas, kui seda otseselt raamatus teksti juures ei ole. Samas ega see, et ma täpselt kohta ei teadnud, ei seganud lugemist, ma keskendusin ikka peamiselt tegevusele, mitte täpsele ajaloo teada saamisele. Seega minu jaoks ajaloolise taustaga seiklusromaan. Kohati küll oleks isegi rohkem ja värvikamalt tahtnud tolleaegsest eluolust lugeda, mitte vaid võimujanust, korruptsioonist, sõjaväe argipäevast ja lahingutest. Raamatule on plaanitud järge, ma arvan, et loeks ikka veel edasi, ka järgmise osa ära. Seega otseselt vaimustatud ma sellest ei ole, aga huvi äratas ja nii kehv ei ole, et edasi ei loeks, ühesõnaga loetav, aga pigem tõsisema ajaloo huviga inimestele.     

Ulmelood Narva noortelt

16./115. Portaalid piiri peal

Autorid: Elina Metsma, Liana Soldatova, Jevgenia Krainova, Artjom Beduhhov, Karolina Klussova, Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja, Danna Solovjova, Daniil Savosto, Jana Šaškina, Kersti Kivirüüt, Andra-Eliis Abramson 

Kirjastus: Fantaasia 2026

222lk./ 4137lk./ 28091lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 mai: fantaasia Eesti

 

See raamat üllatas ja üllatus just positiivselt. Autoriteks ju peale ühe, gümnaasiumi noored, aga kirjutatud vägagi asjalikult. Mõni parem kui teine muidugi, aga ma ei saa ühegi loo kohta väita, et oleks otseselt halb olnud. Mõni haakus minuga enam, mõni vähem. Ja eks lood olid ka täiesti erinevad, mõned huvitavamad minu jaoks, mõned vähem huvitavad. Tavaliselt ma ei eelista lühijutte, ikka pigem selliseid pikemaid lugusid. Seekord oli vastupidi. Mulle just istusid nende lugude pikkused, lühikesed, kompaktsed lood. Viimane, mis oli enam-vähem sama pikk, kui teised kõik kokku, oli minu jaoks veidi liiga pikk ja lohisev. Kui nüüd küsida, mis oli lemmiklooks, siis ma tegelikult ei oskagi öelda, need olid üsna ühel tugevusel. Ma loodan, et need jutud ei jää neil viimasteks, mida nad kirjutavad, et nad jätkavad ka peale selle valikkursuse kirjutamist, kas siis ulmet või midagi muud. Ja soovitan seda lugeda küll, noored on hästi hakkama saanud.  

 

 

Meditsiinimõrvade raamat

15./114. Mõnikord inimesed surevad

Autor: Simon Stephenson 

Tõlkija: Tiina Viil

Kirjastus: Rahva Raamat 2024

352lk./ 3915lk./ 27869lk

 

Selle raamatu põhiteema on meditsiinimõrvad. Raamatus on kaks osa. Põhiline osa, ilukirjanduslik jutustus noorest arstist, kelle narkosõltuvus viis patsientide tagant rohtude varastamiseni. Nüüd on ta läbinud võõrutusravi, hetkel puhas ning tal on teine võimalus uuesti alustada tööd arstina. Šotimaal ta enam pärast karistuse kandmist tööd ei leia ja nii suundubki Ida-Londoni haiglasse. Haiglasse, mis on alarahastatud ja kus puudub piisav kaader. Täistuubitud haiglapalatite, valust väsinud patsientide ja kurnatud personali kaootilises maailmas ilmneb peagi midagi süngemat: liiga palju patsiente sureb seletamatutel asjaoludel. Kas ja kes arstidest või meditsiinipersonalist on nende salapäraste surmade taga? Seda püüabki noor arst välja selgitada, eelkõige, kuna ta ise on üks esimesi kahtlusaluseid. Teine osa ehk peatükkide vahel olevad eraldi lühikesed peatükid räägivad reaalses elus toime pandud haiglate ja hooldekodude suurimatest mõrvaritest, kus ohvreid polnud mitte mõned, vaid ikka kümnetes. Üritades aru saada, mis neid meditsiinitöötajaid viis selleni, mis oli nende motivatsioon. 

Raamat algas üsna huvitavalt, aga siis ühel hetkel jäi lugu venima ning seejärel läks muudkui allapoole. Autoril nagu lõppes jaks ja oskus üks lugu korralikult ära lõpetada. No selliselt usutavalt. Samas eks ka reaalses elus jäävad sageli niidiotsad õhku rippuma ja need, kes peaks vastutama ning võitlema õigluse eest, jäävad passiivseks ja paatseks, et ehk asi läheb ilma sekkumatagi ise korda. Selle mentaliteedi pärast said reaalses elus tegelikult ka nii paljud meditsiinimõrvad pikka aega toimuda, sest kuigi kahtlustati, siis keegi ei tahtnud või julgenud asja korralikult uurida ning vastutust võtta. 

Mõnikord inimesed surevad haiglas. Mõnikord surevad täiesti loomulikult. Mõnikord surevad kellegi "hoolitseva" käe läbi. Lootust on, et tänapäeval ikka enam vaatamata arstide pingutusele ja mõrvariks on mõni kuri haigus, mitte keegi personali hulgast.   

Südamlik raamat ühe tüdruku suureks sirgumisest

14./113. Hr Saito rändkino

Autor: Annette Bjergfeldt 

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat 2026 

487lk./ 3563lk./27517lk.

 

See raamat on Carmelitast või nagu teda hüütakse Carast. Raamatu tegevus saab alguse Cara ema sünniga, kuid tema pole loo peategelane. Samas üks väga oluline kõrvaltegelane. Neid olulisi ja veidi vähem olulisi kõrvaltegelasi on raamatus palju. Ka raamatu pealkirjas mainitud härra Saito pole peategelane, vaid üks oluline kõrvaltegelane. Lisaks veel raamatu lehekülgedel  terve hulk taustategelasi. Raamat räägib ühe tüdruku sünnist, kasvamisest suureks. Tüdruk sünnib Buenos Aireses, kuid on sunnitud sealt emaga põgenema ning nad jõuavad välja ettearvamatult  tuulepealsele saarele kaugel Kanadas Nova Scotias. Kuidas nad seal kohanevad ja sõbrunevad, kuidas nende elu hakkab seal minema. Raskused ja õnnestumised, elust arusaamised, hoolimine, arusaamine, mis on oluline, elukeerdkäigud, tunded. Raamat ei kiirusta kuhugi, vaikselt ja järjekindlalt kulgeb, nagu elu isegi. Raamatu alguses on aasta 1910, Cara ilmub loosse 1927, raamatu lõpu aastat pole antud, kuid tegelaste vanuse järgi on jõutud 60-70-ndatessse aastatesse. 

Miks raamatu pealkiri on seotud härra Saitoga, mitte Caraga, see saab selgemaks, mida lõpu poole raamatuga jõuda. See raamat on vastupandamatu odüsseia, lugu elutahtest, südamerütmidest ja merevaigusilmadega kaluripoisist, merepapagoidest, püsimatutest tangokingadest ja igat mõõtu armastusest. Südamlik raamat, aeglase kuluga, kuid kordagi pole tahtmist see käest ära panna, sedavõrd köitev on tegelikult lugu. Sa nagu upuks ise sinna loosse ja muudkui ujud või lendad koos selle tegelastega selles ajastus ja kohas. Raamatu lõpuks on paljud tegelased saanud väga omaks, nagu sa ise ka elaks sellel väikesel saarel, väikeses kogukonnas ja tunneksid kõiki ning teaksid kõiki nende tegemisi ning tundeid. Kui alguses vaatasid, oi, kui paks raamat, siis mida lõpu poole, seda rohkem soovisid, et raamat veel kestaks, veel tahaks selles mõnuses keskkonnas viibida. Mulle meeldis ja mida edasi, seda rohkem, vaatamata aeglasele kulgemisele. 

 

Surnud mees suudab tappa?

13./112. Surnud mehe mängud

Sari: Meisterdetektiivid 

Autor: -ky (Otto Bosetsky)

Tõlkija: Katrin Kaugver

Kirjastus: Kuldsulg 1994

160lk./ 3076lk./27030lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse juuni: raamat, mille tegevus toimub mõnes DACH linnas.   

Tegevus toimub Berliinis. 

"Kallid kolleegid! Tervitan Teid kogu südamest teisest ilmast. Mulle meeldib siin erakordselt ja mul on siiralt kahju, et Teid veel siin ei ole. Aga see võib iga hetk muutuda. Varsti oleme kõik siin koos ja ma hüüan Teile juba praegu "tere tulemast". " - selline on ühe enesetapu teinu läkitus oma töökaaslastele, ühele naisele ja kolmele mehele, kellega ta kontorit jagas. Mis seal kontoris toimus, et viis mehe enesetapuni ja soovile, et kõik teised talle järgneksid. Ja millised kurikavalad plaanid ning lõksud ta üles seadis, et neid nelja endale kiiresti järgnema sundida. Kas surnud mees saab olla tõesti mõrtsukas? Kas kõik ta plaanid õnnestuvad ja kas kõik läheb ikka nii, nagu ta ette nägi? Loos tegutseb ka uurija koos kolleegidega, kes peab suutma kogu sasipuntra lahti harutada ning samal ajal üritada nelja inimese elu päästa. Kas surnud mehe kolleegid lõpuks mõistavad, mis oli valesti, miks nende arust süütud naljad viisid ühe mehe enesetapuni? Kust läheb nalja ja kiusu piir ning kui kerge on sattuda valele poole piiri ning kuidas see piir võib olla erinevatel inimestel erinevas kohas. Kas ja kui palju sisemine süü ning hirmu tundmine võib muuta käitumist? See raamat ei olnud otseselt põnev ja kaasahaarav krimi, aga tegelikult väga mõtlema panev psühholoogiline lugu. Esialgu lugedes tundus, et ei meeldi, liiga igav, aga peale lugemist veidi laagerdumist ja tunne läheb paremaks, hakkab rohkem kohale jõudma, mida autor soovis sellega öelda, millest märku anda.  

Saksamaa krimiromaan õiglusest

12./111. Collini juhtum

Sari: Mirabilia 

Autor: Ferdinand von Schirach 

Tõlkija: Piret Pääsuke

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

174lk./ 2916lk./ 26870lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse juuni: raamat, mille tegevus toimub mõnes DACH linnas.   

Tegevus toimub Berliinis. Fabrizio Collini on aastakümneid elanud märkamatult. Itaaliast Saksamaale tulnud mees töötab tehases, peab oma ametit ausalt ja ei tõmba kunagi tähelepanu. Kolmkümmend neli aastat kulgeb tema elu peaaegu nähtamatult. Siis aga astub ta Berliini luksushotelli, tapab seal ühe eaka töösturi ning jääb sündmuskohale politseid ootama. Juhtumi kaitsjaks määratakse noor advokaat Caspar Leinen, kes näeb esialgu võimalust end keerulise kohtuasjaga tõestada. Peagi selgub aga, et mõrvatud mees ei olnud talle sugugi võõras. Vastupidi. Ta oli tema parima sõbra vanaisa ning inimene, keda Leinen on tundnud lahke ja austusväärse perekonnapeana. Mida sügavamale protsess edeneb, seda rohkem küsimusi tekib. Miks tappis seni laitmatu elukäiguga mees inimese, kelle vastu ei paista tal olevat vähimatki põhjust viha tunda? Vastuseid ei aita leida ka Collini ise, kes keeldub oma teo tagamaid selgitamast. Nii tuleb Leinenil hakata tõde otsima omal käel ning peagi avastab ta, et selle juhtumi juured ulatuvad palju kaugemale ühest hotellitoast ja ühest mõrvast.

Ma millegipärast kahtlustasin kohe alguses, kuhu selle loo juured lähevad ja läksid ka. Kiire lugemine, kus oli pidevalt pisike pinge, aga see ei muutunud selliseks, et oleks tahtnud teha vahele hingamise pausi või ei oleks saanud kuidagi raamatut käest ära panna. Selline piisavalt köitev, aga mitte otseselt vererõhku tõstev. Raamat arutleb taustal süü ja süütuse, õiguse ja õigluse teemadel ja sellest, kui oluline on seaduses iga sõna ning kui tähtis on, et need, kes seadusi vastu võtavad, ka saaks aru sellest, mille poolt nad hääletavad ning süveneks. Kuidas üks väike muudatus võib väga palju muuta elus ja õiguses. Mulle üldiselt meeldis.   

Kaks venda, kaks saatust

11./110. Pierre ja Jean

Sari: Europeia 

Autor: Guy de Maupassant 

Tõlkija: Ilotar Aavisto

Kirjastus: Perioodika 1992

160lk./ 2742lk./26696lk.

Lugemise väljakutse 2026: 24. Meenutame Europeia sarja

Kaks venda. Pierre ja Jean. Kaks erinevat isiksust. Ka välimuselt täiesti erinevad. Mõlemad on lõpetanud oma õpingud, Pierre arstina ja Jean advokaadina. Kuid ühtemoodi võtavad veel mõlemad oma karjääri alustamisega hoogu ning elavad kodus oma vanemate raha peal kerget elu. Siis saab aga üks vend perekonnasõbralt suure päranduse. Miks ainult üks vend tekib kohe küsimus. Mis seob seda venda rohkem surnud mehega kui teist venda. Varasemalt suhtus mees ju mõlemasse venda sarnaselt. Siit sealt kuuldud kahtlustused jõuavad vanema venna Pierre kõrvu ning kahtlususs ärkab ka tema sees. Ta ei tule enam oma mõtete ja tunnetega toime. Ta salamõtted purevad halastamatult ning tema suhted ema ja noorema päranduse saanud venna Jeaniga muutuvad vägagi teravaks. Kas kahtlustustel on alust, kuidas tulla toime oma tunnetega, kuidas muuta kõik varasemalt lihtsaks ja lootusrikkaks tuleviku osas. Raamat, kus on tunda hingevalu, kus kahtlused lämmatavad. Kohati tahaks peategelasi raputada, no rääkige lõpuks kõik omavahel selgeks, kaua te varjate mida mõtlete. Aga eks tuleb aru saada, et ajastu oli siis hoopis midagi muud kui hetkel ja moraalinormid ka, vähemalt väliselt, hulga karmimad. Aga noh, vähemalt mingi lõpplahendus ikka lõpuks saabus. Prantsuse keeles kirjutatud raamat ja õnnestus lugeda olles reisil just prantsuse keeleruumis, kuigi, ega ma seda ei plaaninud, lihtsalt haarasin kaasa esimese Europeia sarja raamatu, mis kätte sattus, et hea reisil lugeda selle punkti alla midagi. Loetav, aga jah, pole ikka minu maitse selline kirjandus.   

Ülimalt lõbus lasteraamat inimese kehast

10./109. Sinu sisikond ja muu kraam ehk luubi all on inimkeha

Autor: Adam Mirek

Tõlkija: Liisi Laineste

Kirjastus: Varrak 2026

288lk./2582lk./26536lk

Lugemise väljakutse 2025: 10. Üks raamat Poola autorilt

See on üks tõeliselt hästi õnnestunud lastele mõeldud teadmisteraamat, mis suutis korraga olla nii hariv, lõbus kui ka väga ladusalt loetav. Inimkeha toimimist on seletatud lihtsalt ja arusaadavalt, kuid mitte üleliia lihtsustades. Autor ei alahinda väikest lugejat, vaid usaldab teda täiesti piisavalt, et rääkida ka keerulisematest asjadest õigete nimetustega. Samas tehakse kõik mõisted ja protsessid nii selgeks, et laps saab neist päriselt aru ega pea tundma, et loeb midagi liiga rasket või keerulist.

Raamat liigub läbi ühe lapse päeva ning selle kaudu seletatakse samm-sammult lahti, mis inimese kehas samal ajal toimub. Kui laps sööb, ärkab, jookseb, hingab, mõtleb või magama läheb, siis saab lugeja teada, millised organid ja süsteemid parasjagu tööd teevad ning miks need vajalikud on. Tänu sellele ei mõju kogu info kuivade faktidena, vaid kõik on omavahel seotud ning loomulikult ühte tervikusse põimitud.

Just see sidusus meeldis mulle raamatu juures vist kõige rohkem. Ei olnud sellist kooliõpikulikku lähenemist, et nüüd räägime ainult hingamissüsteemist, siis ainult seedimisest ja järgmises peatükis vereringest. Üks teema kasvas teisest välja täiesti loomulikult. Kui laps näiteks sööb midagi, siis jõutaksegi seedimise juurde, sealt edasi energia ja vere kaudu teiste organiteni. Kõik liigub sujuvalt ning laps saab aru, et inimese keha ei tööta ju osade kaupa eraldi, vaid kõik mõjutab kõike.

Lisaks oli raamatus väga mõnus huumor. Just parasjagu, et lugemine oleks lõbus ning pikkade seletuste vahel tekiks tunne, et see kõik ongi huvitav. Huumor aitab sellise raamatu puhul väga palju kaasa, sest kehaehitus ja bioloogia võivad muidu üsna kiiresti kuivaks muutuda. Siin seda ohtu küll ei olnud. Autor ei läinud keerulistest sõnadest vaikides mööda. Vastupidi, kõik vajalikud terminid olid täiesti olemas, aga need seletati kohe arusaadavalt lahti. Nii saab laps uusi teadmisi ja sõnavara täiesti märkamatult juurde. Isegi kui kõiki termineid pärast lugemist peast ei mäletata, jääb kindlasti alles üldine arusaam sellest, kuidas inimese keha toimib ja miks üks või teine asi oluline on. Ning sageli jäävad just sellise põneva ja humoorika raamatu kaudu teadmised palju paremini meelde kui kuivast kooliõpikust.

Illustratsioonid sobisid samuti väga hästi kogu raamatu stiiliga. Need olid lõbusad ja detailirohked ning aitasid teksti veel paremini mõista. 

Kuigi raamat on mõeldud eelkõige algklassilastele, oli seda täiesti huvitav lugeda ka täiskasvanul. Lugemise ajal tekkis endalgi korduvalt mõte, et kas kõik need teadmised ikka on päriselt meeles ja kui hästi me üldse oma keha toimimist tunneme. See on selline raamat, mida võiks vabalt soovitada igale lapsele, kellel vähegi maailma ja inimese vastu huvi on. Samas sobib see hästi ka neile, kes muidu väga teadusraamatuid ei loe, sest kogu info on edasi antud nii mänguliselt ja loomulikult, et õppimine toimub peaaegu märkamatult. Väga soe, tark ja hästi läbi mõeldud laste teaberaamat.

Kui tehisintellekt vallutas mailma

9./108. Deus ex machina

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

302lk./2294lk./ 26248lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 mai: Sci-fi eesti

Tehisintellekti teema on minu jaoks alati huvitav olnud, sest ega keegi meist tegelikult ei tea, kuhu see kõik lõpuks välja viib. Kas mingisuguse kooseksisteerimiseni inimese ja masina vahel või hoopis olukorrani, kus üks hakkab teist kontrollima ja manipuleerima. Ning ega saa lõpuni kindel olla selleski, kas midagi sellist juba praegu kusagil varjatult ei toimu.

Selle raamatu keskmes on politseianalüütik Erik ja vabakutseline ajakirjanik Stella. Erik on süsteemi jaoks ideaalne inimene. Kogu tema elu on andmebaasides olemas, ta käitub etteaimatavalt, väldib konflikte ning eelistab pigem mugavat äraolemist kui riskimist. Stella on täielik vastand. Tema on harjunud oma jälgi peitma, varjus püsima ja igasuguseid vandenõusid kahtlustama. Kui Erik saadetakse inimluure agendina imbuma tehisintellekti arendava organisatsiooni Järgmine Samm sekka ja Stella hakkab uurima kummalist mõrvajuhtumit, millesse paistavad olevat segatud kõrged ametnikud, hakkavad sündmused järjest suuremaks paisuma. Lõpuks lisandub veel kosmosest lähtuv oht ning maailma juhid otsustavad abi küsida kõige targemalt osapoolelt ehk tehisintellektilt.

Raamatu idee oli minu meelest väga huvitav, eriti arvestades seda, et see ilmus 2022. aasta alguses ehk enne seda, kui tehisintellekt tavainimeste jaoks päriselt plahvatas. ChatGPT tuli välja alles sama aasta novembri lõpus. Seega see lugu on kirjutatud enne suurt tehisintellekti plahvatust, kus tehisintellekt jõudis tavaliste inimesteni. Õnneks küll ilma nende Neuraloopita.

Kuigi teema ise kõnetas mind, siis looga tervikuna ma väga kaasa ei läinud. Ma ei suutnud kummagi peategelasega päriselt haakuda ning kogu see maailm jäi kuidagi kaugeks. Põnevust, mida selline süžee oleks justkui pidanud pakkuma, minu jaoks eriti ei tekkinud. Võib-olla ei uskunud ma lihtsalt sellesse stsenaariumisse piisavalt või jäid tegelased liiga külmaks, et loosse päriselt sisse minna.

Vandaalid ehitusel!

8./107. Mõrv Magnoolia hotellis

Sari: Bunburry muhekrimisari 11 

Autor: Helena Marchmont 

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

148lk./ 1992lk./25946lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 märts: naine

Sarja üheteistkümnendas osas on Alfie naissuhted endiselt sama keerulised kui varasemates raamatutes ning nüüd lisandub loosse veel kaks uut naist. Nemad ostavad küla servas asuva tühjana seisva häärberi, et rajada sinna uus hotell Magnoolia. Paraku ei lähe ettevõtmine sugugi rahulikult, sest ehitusel hakatakse korraldama vandalismiakte. Kuna kohalik politsei nende muret eriti tõsiselt ei võta, otsustatakse appi palgata Bunburry kolmnurk.

Nagu pealkirigi vihjab, leitakse üsna pea ka laip ning loost saab tavapärane mõrvamüsteerium. Samas on see üks selliseid krimilugusid, kus lugejal pole tegelikult võimalik mõrvarit ise välja nuputada, sest vajalik info jäetakse lõpuni peitu. Mingis mõttes on see veidi selline „klaver põõsas” lahendus, kus süüdlane ilmub mängu alles siis, kui ta on kinni võetud. 

Sellest hoolimata oli see minu meelest üks sarja huvitavamaid osi. Tegelaste omavaheline dünaamika on mõnus ning kogu loos on sellist kerget ja muhedat õhkkonda, mis selle sarja puhul kõige rohkem meeldibki. Ausalt öeldes ei loegi ma neid raamatuid niivõrd krimilugude pärast, vaid pigem peategelaste ja nende omavaheliste suhete pärast. Just need hoiavad sarja jätkuvalt loetavana. Nii, et palun aga järgmist osa.  

Väike valge jänku täna plehku pani

7./106. Jassu

Autor: Edward van de Vendel 

Tõlkija: Kerti Tergem 

Kirjastus: Päike ja Pilv 2026

149lk./1844lk./  25798lk.

 

Raamat räägib tüdrukust nimega Roya, kes põgeneb koos vanemate ja kolme vanema vennaga Afganistanist. Pärast pikka, rasket ja ohtlikku teekonda jõuab pere lõpuks Hollandisse, kus leitakse turvaline kodu. Roya suurim soov on saada lemmikloom ning nii võetaksegi perre väike valge jänku Jassu. Kuigi vennad oleks eelistanud mõnda muud looma, jääb lõplik otsus Royale, sest tüdruku arvates peab ühes päris kodus olema ka koduloom.

Peagi saab Jassust kogu pere lemmik. Kõik hoiavad teda süles, kallistavad ja nunnutavad ning jänkust saab justkui nende uue elu sümbol. Vahel tundub isegi, et loom saab kogu selle tähelepanu all üsna ära väntsutatud, kuid loost jääb mulje, et Jassut see väga ei häiri.

Jänesele oma lugusid rääkides hakkab Roya meenutama põgenemist Afganistanist Hollandisse. Kuna ta oli tol ajal alles kolmeaastane, mäletab ta üsna vähe. Hiljem räägivad oma mälestusi ka vennad. Vanemate kuuldes püütakse neist teemadest pigem vaikida, sest ema ja isa muutuvad siis kurvaks, kuid ühel õhtul räägib ka isa oma loo. Nii saab lugeja teada, milline oli nende põgenemisteekond, milliseid raskusi tuli üle elada ja kui ebakindel nende elu vahepeal oli.

Raamat ei keskendu niivõrd pere elule Hollandis, vaid sellele, mida nad pidid enne turvalisse riiki jõudmist läbi tegema. Kõik see on edasi antud lapse pilgu läbi, lihtsalt ja soojalt. 

See raamat annab noorele lugejale aimu sellest, et kõikide laste elu ei ole ühesugune. Mõnes maailma paigas tähendab lapsepõlv hirmu, põgenemist ja kodu kaotamist. Samas räägib raamat ka hoolimisest, perest ja sellest, kui oluline on tunda end lõpuks turvaliselt. Ehk aitab see lugu mõista ja paremini suhtuda ka neisse lastesse, kes on pidanud oma kodumaalt põgenema.

Raamat sobib kõige rohkem algklassilastele, kuid lugeda võib ka vanem.

Surmasõnum postkaardil

6./105. Postkaart mõrvarilt

Sari: Södersläti kuriteod #2

Autor: Mattias Edvardsson 

Tõlkija: Li Laanemets

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

300lk./1695lk./ 25649lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 jaanuar: pimedus 

Sarja teine osa jätkab politseinik Gunni Hildingi ja tema kolleegide lugu Trelleborgi politseis 1990ndatel, ajal, mil inimesed saatsid postkaarte, helistasid juhtmega telefonilt ja politseil ei olnud uurimisel kasutada neid tehnilisi abivahendeid, mis tänapäeval. Tegemist on klassikalise Põhjamaade krimiga, kus kuriteod on rämedad, psühholoogiline pinge tugev ja inimeste omavahelised suhted segased, viha, kättemaks ja usuhullus pimedad. Ühest küljest on siin uus mõrvalugu, teisest küljest jätkub eelmises osas alanud õe kadumise liin. Ja muidugi on kohal Gunni enda lugu, eelkõige tema tunded. Tunded perekonna vastu, tunded ühe teatava mehe vastu, tunded töö vastu. Kohati lähevad need kõik omavahel sõlme.

Gunni tõmmatakse taas mõrvarühma, sest inimesi on vähe, aga mõrv ei hakka seepärast küll ootama. Eriti siis, kui on juba selge tunne, et see ei jää viimaseks. No vähemalt Gunni oskab seda karta, isegi kui kõrgemad ülemused ei usu seda. Postkaardimõrvar ise on üsna kõhe tüüp, sest annab oma ohvrile ilusti teada nii surmakuupäeva kui ka koha, aga inimesed ei kipu selliseid vihjeid ju kohe tõsiselt võtma. Pärast selle raamatu lugemist võib postkaartide suhtes igatahes veidi ettevaatlikumaks muutuda, vähemalt Rootsis ja vähemalt mõneks ajaks.

Lugu ise on paras pusle. Kui oled peaaegu kõik juba ära kahtlustanud, siis jõuad lõpuks ehk ka õige inimeseni, üsna vahetult enne seda, kui asi end tegelikult ära lahendab. Raamat on põnev, tempokas ja lõpeb täpselt nii, et järgmise osa järele tekib kohe vajadus. Taustal olev Gunni ja tema õe lugu läheb ju edasi. See on verisem ja karmim krimi, aga mulle autori stiil üldiselt meeldib.

Kuidas vahetada oma ebaõnn õnne vastu Korea moodi

5./104. Vihmavalingute turg

Autor: You Yeong-Gwang 

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Pegasus 2026

246lk./ 1395lk./25349lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuni: Fantaasia - maailm

Üks mahajäetud maja linna servas, võimalus kirjutada üles oma suurim ebaõnn ja lubadus, et sellest võib sündida midagi uut. Juba esimestest lehekülgedest tekib tunne, et ees ootab paik, kus tavapärased reeglid enam ei kehti. Õhustik on korraga muinasjutuline ja kergelt kõhe. Kui peategelane Serin saab ootamatu kutse Vihmavalingute turule, on selge, et tegu ei ole lihtsalt järjekordse seiklusega. Midagi suurt on algamas, kuid kas see on ka turvaline.

Vihmavalingute turg ise on üks müstiline paik. See ei mõju pelgalt tegevuspaigana, vaid lausa omaette maailmana, kus unistusi saab osta, vahetada ja proovida. Kõik on veidi nihkes, veidi teistsugune. Veidrad müüjad, ootamatud kohtumised ja pidev tunne, et järgmise nurga taga võib juhtuda ükskõik mida, loovad paiga, mis jääb kauaks meelde. Eriti meeldis mulle kass Issha. Ta ei ole lihtsalt teejuht ega kõrvaltegelane, vaid tõeline kaaslane, kelle kohalolu lisab loole soojust, samas säilitades salapära, mis saadab tervet raamatut algusest lõpuni.

Serini teekond ei seisne ainult selles, et leida endale parem elu. Tegelikult ei tea ta alguses isegi päris täpselt, mida ta otsib. Võimalusi on palju ja mida rohkem neid avaneb, seda keerulisemaks muutub otsustamine. See on mõte, millega on ilmselt lihtne samastuda. Sageli ei tee elu raskeks mitte valikute puudumine, vaid nende rohkus. Aeg turul tiksub halastamatult ning nädal, mis tundub alguses pikk, hakkab ühel hetkel ootamatult kiiresti otsa saama.

Raamat mängib osavalt küsimusega, mis üldse on õnn. Kas õnne saab kellelegi lihtsalt üle anda nagu kingitust? Kas unistuste elu on päriselt nii täiuslik, nagu kaugelt vaadates tundub? Ja kui inimene saab täpselt selle, mida ta on soovinud, kas siis kaovad kõik kahtlused või tekivad uued? Samuti paneb lugu mõtlema sellele, kas oskame märgata seda head, mis meil juba olemas on. Need küsimused põimuvad loo sisse ning annavad muinasjutulisele seiklusele üllatavalt palju sisu. Iga valikuga kaasneb oma hind ja iga unistus ei pruugi osutuda selliseks, nagu esmapilgul paistab. Loomulikult leidub loos ka tegelane, kelle ahnus ja soov kõik endale saada toovad sündmustesse tumeda ähvardava poole. 

Raamatu keel on lihtne ja voolav. Lugu liigub ladusalt, kuid ei muutu pealiskaudseks. Selles on piisavalt fantaasiat, et äratada kujutlusvõime, ja piisavalt mõtteainet, et pakkuda enamat kui lihtsalt ilus muinasjutt. „Vihmavalingute turg” on raamat, mis räägib unistustest, valikutest ja rahulolust viisil, mis sobib nii nooremale kui ka täiskasvanud lugejale. Mõnikord on kõige suurem küsimus mitte see, millist elu me tahaksime elada, vaid kas oskame hinnata seda elu, mis meil juba olemas on. Ma ei tea, kas ma olen varem ka Korea kirjandust lugenud, kui, siis väga vähesel määral. See raamat üllatas positiivselt. Ma arvan, et kui teada rohkem selle maa mütoloogiast, siis saab siit veel mõndagi välja lugeda, mis nüüd minul jäi varju. Aga sobib lugeda täiesti ka ilma eelteadmisteta ja kuigi raamat on täiskasvanute osakonnas, siis mu arust sobiks see enam noortekirjanduse riiulisse või isegi lastel lugeda, sest peategelane on laps. Selline raamat, mida sobib lugeda igas eas ning ka neil, kes fantaasiakirjandust eriti ei armasta. 

Krimisugemetega naistekas Gotlandilt

4./103. Ohtlik uus algus

Sari: Krimilood Rootsimaal #3

Autor: Christoffer Holst 

Tõlkija: Kadri Okas

Kirjastus: Foorum (Krimiraamat) 2026

261lk./ 1149lk./ 25103lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu  

Vahel tundub uus algus just see, mida inimene vajab. Uus koht, uus keskkond ja võimalus jätta vana seljataha. Elustiiliblogija Malin loodab seda koos abikaasa Siggega leida, kui nad kolivad Gotlandile, mehe kodusaarele. Kõik näib esialgu paljutõotav, kuid tegelikkus osutub märksa keerulisemaks. Sigge sukeldub kiiresti töösse ning kaob päevadeks oma tegemistesse. Malin jääb aga üksinda võõrasse keskkonda, kus tal tuleb harjuda vaikuse, üksilduse ja tundega, et ta ei kuulu veel päriselt siia. Seda ebakindlust süvendavad ähvarduskirjad, mis hakkasid tema postkasti jõudma juba Stockholmis ning jätkavad saabumist ka saarel. Miski on valesti. Alguses tundub kõik peaaegu süütu, nagu kellegi halb nali või kohatu tähelepanuavaldus. Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub aga seda seletust uskuda.

Autor kasvatab pinget rahulikult ja järjekindlalt. Midagi suurt ei juhtu kohe. Selle asemel koguneb ebamugavustunne tasapisi, lehekülg lehekülje järel. See teadmine, et kusagil on keegi, kelle huvi Malini vastu ei ole sugugi sõbralik, muudab õhustiku üha rõhuvamaks. Ühel hetkel ei ole enam võimalik toimuvat lihtsalt kõrvale lükata ega endale kinnitada, et küllap kõik laheneb.

Saarele saabub Louise, kellel on omad plaanid ja ambitsioonid. Lähenevate lihavõttepühade eel kutsub ta enda juurde ka õe Lina, kes maadleb rahaliste raskustega. Just Lina ja Malini vahel kujuneb välja sõprus. See kasvab tasapisi välja ühisest vajadusest ja usalduslikust suhtlemisest.

Ka uurimine algab üsna tagasihoidlikult. Ei ole suuri paljastusi ega tormilist tegevust. On soov mõista, kes saadab kirju ja miks. Küsimusi tekib rohkem kui vastuseid. Kui pinge lõpuks haripunkti jõuab, muutub ka olukord märksa ohtlikumaks ning seni vaikselt kogunenud ohutunne saab väga reaalse kuju.

Tegemist on sarja kolmanda osaga ning võrreldes varasemate raamatutega on krimiliin siin küll rohkem esiplaanil, kuid siiski jääb see suures osas tagaplaanile. Alles kusagil pärast raamatu keskpaika hakkab krimilugu tõeliselt hoogu koguma. Enne seda keskendub autor eelkõige inimestevahelistele suhetele, tunnetele, pettumustele, lootustele ja armastusele.

Just seetõttu tekkis lugedes tunne, et selle raamatu puhul on žanrimääratlusena ehk isegi täpsem rääkida krimisugemetega naistekast kui klassikalisest muhekrimist. Kriminaalne oht on küll olemas, kuid veel olulisemal kohal on inimesed ise. Nende suhted, valikud ja soov leida oma koht maailmas. Vahelduseks on täitsa loetav, kuigi tema saarestikumõrvade sari meeldis hulga enam, aga seal oli ka palju rohkem krimi sees. Ja eks tuleb järgmist osa ka lugeda, sest vaja ju teada, kuidas need asjad ja suhted peategelastest õdedel siis edasi kulgevad. 

Lugu väikesest metsavennast

3./102. Tüdruk püssiga. Lugu väikesest metsavennast

Autor: Marius Marcinkevicius 

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Draakon & Kuu OÜ 2026

240lk/  888lk./ 24842lk.

Kõige valusam on hetk, kui lapse maailm lihtsalt katkeb. Ühel hetkel on olemas kodu, pere ja turvatunne, järgmisel hetkel on kõik kadunud. Kõige raskem ei ole isegi mitte kaotus ise, vaid see, et laps ei mõista, miks see kõik juhtub. Miks viiakse ema ja isa ära? Miks kaovad õde ja vend? Miks ei saa enam midagi endiseks muuta?

Peategelane jääb alles suuresti juhuse tõttu. See ei ole kangelaslik pääsemine, vaid hirmu keskel tehtud otsus peitu pugeda. Mõnikord sõltubki inimese saatus ühestainsast hetkest, ühest otsusest või juhusest, mille tähendust mõistetakse alles hiljem. Mets ei ole selles loos romantiline paik. See ei ole koht, kus vaid kogeda seiklusi või nautida looduse ilu. Mets on karm ja halastamatu. Seal ellujäämine nõuab oskusi, mida üks laps ei peaks tegelikult kunagi vajama. Ometi õpib peategelane kiiresti. Ta õpib enda eest hoolitsema, raskustega toime tulema ja võtma vastutust. 

Raamatu üks suuremaid tugevusi on viis, kuidas ajalugu lugejani tuuakse. Me ei näe suuri sündmusi, poliitilisi otsuseid ega ajalooõpikutele omast üldist pilti. Me näeme kõike ühe lapse silmade läbi. Just see muudab toimunu palju lähedasemaks ja mõistetavamaks. Küüditamine ei ole enam pelgalt sõna ajalooõpikus, vaid konkreetne tragöödia, mida keegi parajasti läbi elab. Metsavennad ei ole enam kauged ajaloolised tegelased, vaid inimesed, kes peavad iga päev otsustama, kuidas ellu jääda, keda usaldada ja mida ohverdada.

Oluline on ka küsimus, miks selliseid lugusid üldse lastele rääkida. Tänapäeva laste jaoks võivad need sündmused tunduda kauged ja abstraktsed, justkui midagi, mis juhtus väga ammu ja väga kaugel. Ometi aitavad just sellised lood mõista, mida tähendavad kaotus, vastupanu, julgus ja vabaduse hind. See ei ole lihtsalt ajalugu. See on kogemus. Küll kellegi teise kogemus minevikust, kuid siiski kogemus, mis aitab paremini mõista nii inimesi kui ka maailma.

Raamat ei muutu hetkekski pateetiliseks. Selles on valu, hirmu ja julmust, kuid samal ajal ka inimlikkust. Sõprus, hoolimine ja väikesed rõõmud ei kao isegi kõige raskematel aegadel. Eriti hästi on autoril õnnestunud edasi anda lapse pilku maailmale. Laps näeb ja mõtestab toimuvat teisiti kui täiskasvanu ning just see annab loole selle erilise mõju. Suured ajaloolised sündmused muutuvad isiklikuks ning seetõttu ka palju mõjusamaks. Teos on pälvinud mitmeid tunnustusi nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. 

Lugemise järel jääb tunne, et tegemist on raamatuga, mida on vaja. Mitte sellepärast, et see oleks lihtne või meelelahutuslik lugemine, vaid sellepärast, et see aitab mäletada. Kuigi tegevus toimub Leedus, võiks sama hästi olla tegevuspaigaks ka Eesti. Meie rahvaste ajaloos on olnud hirmutavalt sarnaseid perioode, mil inimesed pidid taluma kaotusi, hirmu ja ebaõiglust. Just seetõttu kõlab see lugu tuttavalt ning puudutab ka Eesti lugejat. 

Kui pillid vaikisid ja muusika hääbus

2./101. Obscuritas

Sari: Rekke/Vargas krimisari #1

Autor: David Lagercrantz 

Tõlkija: Kadri Papp

Kirjastus: Varrak 2021

408lk./ 648lk./ 24602lk.

Lapiteki väljakutse juuni:  suur väljakutse 44. Sellest pealkirjast ei saa aru, mis keelne see raamat on

Üks mõrv, mis paistab esmapilgul lihtne ja peaaegu lahendatud, hakkab üsna kiiresti muutuma millekski märksa suuremaks. Midagi ei klapi. See tunne tekib üsna varakult, no vähemalt edasijõudnud krimilugejatel. Liiga palju asju tundub olevat omal kohal. Liiga palju küsimusi jääb vastuseta. Siis astub mängu tegelane, kes pöörab kogu uurimise pea peale. Selle asemel, et püüda aidata kahtlusaluselt ülestunnistust välja pressida, hakkab ta kahtluse alla seadma seda, mida teised on juba tõeks pidanud. Juhtum, mis näis olevat lõpetatud, muutub taas lahtiseks ning koos tegelastega peab ka lugeja alustama peaaegu otsast peale. Mis siis, kui kõik seni tehtud järeldused on valed? Mis siis, kui tõde peitub hoopis seal, kuhu keegi pole vaadanud?
Romaani keskmes on kaks väga erinevat peategelast. Üks neist on erakordselt terava mõistusega mees, kes samal ajal on iseenda vang. Depressioon ja sõltuvus ei ole siin lihtsalt karakterile lisatud taustadetailid, vaid jõud, mis mõjutavad tema mõtteid, otsuseid ja suhteid ümbritsevatega. Tema kõrval tegutseb noor latiino päritolu naispolitseinik, kelle tugevuseks ei ole mitte geniaalsed teooriad, vaid visadus, tähelepanelikkus ja oskus inimesi mõista. Samas saadavad teda pidevalt kahtlused iseenda võimete suhtes ning soov tõestada, et ta väärib oma kohta. Eks seda süvendavad ka teiste eelarvamused tema päritolu suhtes. Nende koostöö ei kulge algusest peale sujuvalt. Ometi hakkavad nad tasapisi mõistma, et ainult koos on võimalik killud tervikuks kokku panna. Mida rohkem tõde peidab end varjude taha, seda rohkem vajavad nad teineteise oskusi.
See raamat ei piirdu mõrvaloo jutustamisega. Raamat vaatab julgelt ühiskonna varjualadesse, näidates, kui kergesti võivad eelarvamused hakata asendama fakte. Kui inimene on kord sobitatud kindlasse mustrisse, siis näib sageli, et rohkem küsimusi polegi vaja esitada. Aga kas muster vastab alati tõele? Ja kui palju mõjutavad meie hinnanguid hirmud, eeldused ja valmis kujutlused? Taustal kumab rahvusvaheline poliitika. Suured otsused sünnivad kaugel, kabinetivaikuses, kuid nende tagajärjed jõuavad lõpuks tavaliste inimeste ellu. Mõnikord vaikselt, mõnikord laastavalt. Raamat puudutab ka Talibani võimu ja selle ohvreid, näidates, kuidas vägivald ning pidev hirm võivad muuta inimeste valikuid, mõtteviisi ja kogu edasist elu.
Kohati liigub lugu aeglaselt ning nõuab kannatlikkust. Samas muutub pinge iga peatükiga suuremaks. Väikesed detailid, mis alguses näivad tähtsusetud, hakkavad omavahel seostuma ning pusle võtab järk järgult kuju. See ei paku üksnes vastust küsimusele, kes tappis. Pigem sunnib see mõtlema, kuidas tõde üldse sünnib. Kellel on õigus otsustada, mis on tõde? Kellel on võim seda tõena kehtestada? Kui kergesti võib õiglus muutuda kättemaksuks? Ning kui palju on omakohtul kohta riigis, mis peab ennast õigusriigiks? 

Mulle täitsa meeldis, kuigi vähem kui kolmas osa, mille ma kogemata esimesena läbi lugesin. Aga kindlasti loen veel ka teise osa läbi. 

Kass koera vastu või hoopis koer kassi vastu

1./100. Koer-Mees

Autor: Dav Pilkey

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak 2026

240lk./240lk./24194lk.

 

Üks äpardunud politseioperatsioon lõpeb plahvatusega ning selle tagajärjel sünnib täiesti uus kangelane. Koera pea ja inimese keha pannakse kokku ning tulemuseks on tegelane, kes on korraga nii vapper kui ka kohmakas, nii nutikas kui ka üllatavalt rumal. Kui peategelane on juba niisugune, siis võib juhtuda ükskõik mida. Ja juhtubki. Koer-mehe suurimaks vastaseks on kass Petey, kes ei ole sugugi tavaline paharet. Ta on nutikas, enesekindel ja täis pööraseid ideid. Tema plaanid maailma vallutamiseks on absurdsed, kuid samal ajal leidlikud ning iga järgmine ettevõtmine tundub eelmisest veel suurem ja jaburam. Nende kahe vastasseis annab loole hoogu. Tekivad kummalised robotid, ootamatud leiutised ja olukorrad, mis panevad muigama.

Lugedes on tunda, et Dav Pilkey mõistab oma sihtrühma. Kui Dav Pilkey oli laps, diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire, düsleksia ja käitumisraskused. Tekst on lihtne, kiirelt haaratav ja täis tegevust. Lühikesed laused ning suured illustratsioonid aitavad edasi liikuda ka neil lastel, kelle jaoks pikemad tekstid võivad olla keerulised. See ei mõju siiski lihtsustamisena. Pigem on see teadlik valik, mis teeb loo ligipääsetavaks ja annab noorele lugejale tunde, et lugemine on jõukohane ja lõbus. 

Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on lihtsalt ühe suure naljaga, kus tegevus ei peatu hetkekski. Kuid selle kõige all on ka midagi enamat. Lugu räägib sõprusest, empaatiast, vigade parandamisest ja sellest, kuidas jääda iseendaks isegi siis, kui ümberringi valitseb täielik kaos. Koer-mees peab pidevalt tasakaalustama oma kohusetunnet ja loomulikku koeralikku olemust. Kui lihtne on järgida reegleid siis, kui instinktid kisuvad hoopis teises suunas? 

Eraldi rõõmu pakuvad leheküljed, mida saab kiiresti edasi ja tagasi lapata, et pildid justkui liikuma hakkaksid. Laps ei ole enam ainult lugeja, vaid saab ise loo liikumisele kaasa aidata. Niisugused detailid muudavad raamatu mänguliseks ning aitavad hoida tähelepanu ka neil, kes tavaliselt pikalt ühe raamatu juures ei püsi.

See on lõbus, tempokas ja südamlik lugu. See ei püüa olla keeruline ega õpetlik iga hinna eest. Selle asemel pakub see hoogsat seiklust, palju nalja ja tegelasi, keda on raske unustada. Vahel piisabki sellest, et üks koera peaga politseinik päästab maailma kasside järjekordse pöörase plaani eest.

Lugemise kokkuvõte mai 2026

Raamatuid: 17

Lehekülgi: 4210
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 136
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 248
 
Kõige õhem raamat: 40
Kõige paksem raamat: 424
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 5
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 2
. Ulme: 3
. Eesti Raamat: 2 
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 1

Väljakutse vabasid loetud: 4

Loetud kirjanikke: 17
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 10
naisautorid: 6
mõlemad: 1 
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 9
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4)
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: USA (5) 

Vanim raamat ilmunud: 1999
Uusim raamat ilmunud: 2026 (12 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 2
Raamatukogust laenatud: 15
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 6
noortekirjandus: 1
täiskasvanutekirjandus: 10

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 8
ulme, fantaasia, õudusjutt 3
populaarteadus 1
ajalugu, ajalooline 2 
muinasjutt, lastejutt 3


Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8.00

10-12 palli saanud raamatud:

Siiski midagi väärt 

Jagamise õpetus

17./99. Kõigi raamatute kodu

Autor: John Rocco, Hayley Rocco

Tõlkija: Kaidi Poobus

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

42lk./4210lk./23954lk.

Lugemise väljakutse 2026: 22. Raamatu pealkirjas on mainitud raamatut või raamatukogu

Armas ja soe lasteraamat, mis sobib eriti hästi väikestele lastele tutvustamaks seda, mis koht üks raamatukogu üldse on ja miks inimesed raamatuid armastavad. Selline lihtne ja südamlik lugu, mis on samas õpetlik. Peategelane Piibe Rahvaloo armastab raamatuid nii väga, et tassib neid endaga igale poole kaasa. Pole oluline kas ta läheb metsa, linna või ronib kuhugi kõrgemale mäe või künka otsa. Kõik tema raamatud peavad alati kaasas olema. Ja neid ta kellelegi ei laena. Mingil hetkel tabab teda aga väike katastroof ning just siis tuleb mängu sõbralik raamatukoguhoidja, kes annab Piibele maagilise kaardi. Selle abil pääseb ligi kõigile raamatutele, millest Piibe oskab vaid unistada. Tingimus on ainult üks. Raamatuid tuleb ka teistega jagada. 

Lugu ise on üsna lühike ning teksti ei ole palju. Suure osa loost jutustavad pildid. Need on tõesti väga armsad ja detailirohked. Tekst on trükitähtedes. Pigem on see selline raamat, mida koos lapsega lugeda ja juurde rääkida. Ainult kiirest ettelugemisest jääb võib-olla isegi väheks. Siin annab hästi arutada, miks raamatuid hoitakse raamatukogus, miks neid teistega jagatakse ja kuidas igaüks võib sealt endale uusi lugusid avastada. Ja ideaalne jätk oleks võtta laps käekõrvale ja minna päriselt raamatukokku vaatama, milline see koht siis tegelikult on. Raamatukogu ongi ju  salapärane ja natuke maagiline paik, kus riiulite vahel peituvad lõputud lood ja maailmad. Selline armas ja lihtne lasteraamat, mis ei ole liiga pikk. Täpselt paras üheks mõnusaks ettelugemiseks enne seda kui minna päris raamatukogu oma silmaga avastama.