Kaasaegne kodukootud Romeo ja Julia lugu

7./26. Mineviku hääled

Autor: Madis Kivine 

Kirjastus: Hea Tegu 2025

190lk./ 1500lk./6506lk.

Lugemise väljakutse 2026: 5. See raamat lihtsalt tahtis, et ma teda loeksin ja jäi millegipärast silma ja ilma lähemalt uurimata võtsin lugeda, teadmata, mis raamat on

Aeg-ajalt ikka viskan pilgu peale raamatukogus laste- ja noortekirjanduse uudisriiulile, et mida uut on ilmunud. See raamat hakkas noortekirjanduse riiulil silma ja nii see lugemisse sattuski. Peale lugemist ma hästi ei mõista, miks see just noortekirjanduse alla peaks kuuluma, aga noh, eks noored oled ka 20+ vanuses inimesed veel. Peategelased nimelt ongi selles vanuses, mitte 15-16 aastased, nagu tavaliselt noortekirjanduse puhul harjunud olla. Tundub, et autor üritas kirjutada tänapäevase kodukootud loo Romeost ja Juliast. Noored, juhuslikult tutvunud Eliisa ja Daniel, leiavad vanad armastuskirjad ning asuvad uurima sündmusi, mis jäävad kaugele minevikku. Juba see jääb minu jaoks utoopia valdkonda, et kaks inimest, kes ei tunne teineteist lähevad antikvariaati, sirutavad korraga käe tundmatu karbi poole ja seal karbis on armastuskirjad, naise vaarema ja mehe vaarisa vahel, kuigi naine ja mees pole sugulased ja kohtuvad esmakordselt elus. Ja kui perekonnad teada saavad, siis on kõik tagajalgadel ja ei luba neil omavahel kunagi enam kohtuda, armastusest rääkimata, sest kunagi minevikus on olnud perekondade vahel konflikt. Mis aga, seda ei räägi kumbki perekond ja suur osa raamatust ongi, kuidas keegi midagi ei räägi, aga kusagilt on mingid killukesed, mille kaudu siis üritatakse asjad paika panna. Üldiselt üsnagi segane lugu ja üldse mitte realistlik ja usutav ja eriti veel lõpp. Noh, lugeda võis ju, aga ausalt öeldes ei soovita, eriti veel noortele. Aga võib olla noored loevad sealt hoopis midagi muud välja, kui mina lugesin ja see sobibki rohkem lugemiseks just noortele. 

Kui laps on nutikam kui täiskasvanud

6./25. Tapvam kui väljamõeldis

Sari: Bunburry #9

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

144lk./1310lk./6316lk.

Lugemise väljakutse 2026: 4. Naiskirjaniku kirjutatud raamat

Alfiele tuleb idee teha Bunburrysse kogukonnaraamatukogu, sest sealne raamatukogu suleti kümme aastat tagasi. Hirmuäratav preili Radford pakub selleks oma häärberi ühte tiiba. Raamatukogu läheb käima. Kuna alla 12 aastased lapsed ei tohi üksi kodus olla, siis saab raamatukogu teiseks koduks 11-aastasele Noah'le ema tööl oleku ajaks. Noah on Agatha Christie austaja, kes näeb mõrva iga nurga taga. Kuid kas sel nutikal poisil on õigus ja mõrvad toimuvadki? Hästi tore oli minu jaoks hoopis see kuidas nad said aru, et ilma mingi korra ja kataloogita ei saa raamatukogu pidada, et on vaja süsteemi ning kuidas nad siis seda sisse hakkasid viima. See osa meeldis mulle rohkem kui mõni eelmine, aga üldiselt selline mahe ja muhe Inglise krimisari, mida võib julgelt ka nõrganärvilistele soovitada. Ja seda sarja annab veel tõlkida ning kirjanikul uusi juurde kirjutada (seni viimane, 20. osa ilmus eelmise aasta detsembris). 

 
 

Kui koolikell helistab surma

5./24. Surm eliitkoolis

Autor: Maarja Kruusmets 

Kirjastus: Hea Lugu 2026

128lk./ 1166lk./6172lk.

Lapitekk väljakutse 2026 jaanuar: Suur väljakutse 25. Eesti krimi

Lapiteki väljakutse: Vali Lugemise väljakutse grupi 2026. aasta väljakutsete teemadest enda lemmik ja loe sel teemal üks raamat. See on siis hea võimalus panna raamatuid, mis mahuks küll mõnda teemasse väljakutsetes, mida läbin, aga mis on juba mul loetud. Esimesena siis sai topelt eesti krimi lugemise punkt.

Eesti krimisid tuleb viimasel ajal järjest ja järjest. Püüan ikka need kõik läbi lugeda, sest krimi on üldiselt mu üks lemmikutest ja üritan olla kursis eesti kirjandusega, kes siis neid ikka loeb, kui mitte eestlased ise. Autori esimene krimilugu. Esimese kohta polegi kurta, aga kahjuks on mõned meesautorid viimasel ajal lati üsna kõrgele ajanud, samas nad on teinud seda ajaloolise krimi osas, kuid selle raamatu tegevus toimub tänapäeval, nüüd ja praegu. Ühes eesti koolis, gümnaasiumis, kus ongi vaid gümnaasiumiklassid, seega suhteliselt väike kool. Kuid ka sellistes eliitkoolides on saladused kappides peidus ning juhtub nii mõndagi, kuid sageli need jäävad varjatuks, nendest ei räägita. Kooli 20ndal sünnipäevaaktusel aga juhtub midagi enneolematut, keset aktust kukub direktor ennast surnuks. Kas see oli õnnetusjuhtum või mõrv? Saara Männik on vaid paar kuud selles koolis töötanud õppealajuhatajana ja nüüd on sunnitud võtma uurimise enda kanda, et ikka kõik välja selgitada, mis selles koolis toimub või on toimunud. Kas kõik on ikka valge või on nii mõnigi asi valgeks võõbatud must? Kiire lugemine. Ei midagi erakordset, aga täiesti loetav ja hea algus järgnevatele krimilugude väljamõtlemisele. 

 

Uskuda või mitte? Või hoopis ebauskuda?

4./23. Ebausk. Valged jänesed, mustad kassid – levinud rahvauskumuste ajalugu

Autor: Sally Coulthard 

Tõlkija: Kersti Carsten

Kirjastus: Sinisukk 2020

144lk./1038lk./ 6044lk.

Lugemise väljakutse 2026: 17. Populaarteaduslik raamat

Raamat sattus mulle lugemisse oma alapealkirja tõttu - tähelepanu tõmbasid sõnad valged ja mustad. Valmistasin ette oma värvide sarja viimast, kokkuvõtvat loengut, kus üks väike teema oli ka värvidega seotud ebausud üle maailma ja leidsin selle raamatu pildi. Muidugi pidin kohe seda lugeda saama. Värvide kohta oli siiski seal vähe, need valged jänesed ja mustad kassid ja pruut, kellel peab midagi sinist olema. Aga raamat iseenesest oli täitsa huvitav. Millised ebausud üldse on maailma traditsioonides, kuigi enim oli inglise keelse maailma ebauskudel. Miks sellised ebausud võivad olla kunagi tekkinud ja mis seda võib põhjustada. Ning kuidas need on jõudnud tänapäeva maailma, kus teaduslikult on asjad põhjendatud, kuid ebausud ei ole ikkagi kuhugi kadunud, ikka me tavatseme sülitada kolm kord üle õla kui must kass meie eest läbi jalutab või palju muud. Seal olid kirjas mitmed ebausud, millest ma kuulnudki ei olnud, enamus siiski olid kuuldud, aga neid, mis on kuidagi sisse kodeeritud lapsepõlvest ja millega automaatselt saab arvestatud, neid oli ka ikka mõned. Ei pea ennast ebausklikuks inimeseks, aga mõned traditsioonilised asjad on ikka kasutusel, kasvõi see sama must kass. Samas oli mul endal kunagi süsimust kass ja siis ei tekitanud ta mingit ebausku ja ei tekitanud tunnetki, et tema järel käimine võiks õnnetust ettekuulutada. 

 

17.sajandi Leedumaa kodukroonika

3./22. Silva Rerum

Sari: Silva rerum 1 

Autor: Kristina Sabaliauskaitė 

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Varrak 2025

288lk./894lk./ 5900lk.

Lugemise väljakutse 2026: 44. Sellest pealkirjast ei saa aru, mis keelne see raamat on

Silva rerum, ladina keeles "asjade mets", mida mõnikord kirjeldatakse kui kodukroonikat, oli mitme põlvkonna kroonika, mida pidasid paljud Poola ja Leedu aadlisuguvõsad 16.–18. sajandini. Seda täiendasid paljud põlvkonnad ja see sisaldas mitmesugust teavet: päevikulaadseid sissekandeid päevakajaliste sündmuste kohta, memuaare, kirju, poliitilisi kõnesid, juriidiliste dokumentide koopiaid, klatše, nalju ja anekdoote, finantsdokumente, majandusteavet, filosoofilisi mõtisklusi, luuletusi, sugupuid, nõuandeid järeltulijatele ja muud. Need sisaldasid kõike, mida nende autorid soovisid tulevastele põlvedele jäädvustada. See raamat on esimene neljaosalisest ajalooliste romaanide saagast, mille tegevus toimub Poola-Leedu riigis aastatel 1659–1795. Siin algab perekonna lugu, mees, naine ja nende kaks last, kaksikud poiss ja tüdruk. Mõisnikud Leedus, kes on kasakate vägivalla eest omal ajal maale oma mõisasse Vilniusest põgenenud. Raamatu tegevus kestab aastaid, lastest saavad täiskasvanud. Sündmustik viib osaliselt tagasi Vilniusse. Raamat jutustab küll ühe mõisapere elust ja tegemistest, nende laste kasvamisest, kuid tagataustal on palju Leedu ajalugu, eluolu 17. sajandi keskpaigast. Rahulikus, aeglases tempos kulgev raamat, kuid kogu aeg ikka midagi sünnib, ei hakka igav seda lugedes. Eriti kui ajalugu huvitab, siit saab taustalt ikka palju uut Leedu ajaloo kohta teada, vähemalt tavalugeja. Ainus, mis raamatut lugedes kohati hambaid krigistama pani, oli see lausete pikkus. Otsest kõnet peaaegu ei ole ja kui on, siis mitte eraldi realt, nagu oleme harjunud raamatutes, vaid teiste lausete seas järjest ning enamus otsest kõnest on antud jutustavana, et tema ütles sedasi ja tema rääkis niimoodi. Mõned laused on pikemad kui lehekülg ja ka lühemad laused on sedavõrd pikad, et aeg ajalt pidi üle lugema, sest lause lõppu jõudes oli juba algus meelest läinud. Stiiliga harjudes oli juba kergem veidi lugeda. See on ka ainus, mida ma oskan ette heita, muidu oli väga köitev ja huvitav raamat. Samas jälle midagi täiesti erinevat mu tavapärasest lugemisest. 

Silva rerum - selline nägi see kodune kroonika välja (foto: Wikipeedia)

 

Veenuse üleminek päikesest

2./21. Armunud astronoom

Autor: Antoine Laurain 

Tõlkija: Sirje Keevallik

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

254lk./ 606lk./ 5612lk.

Lugemise väljakutse 2026: 36. Raamatu pealkiri algab tähega, mis kuus sa sündinud oled

Kaks lugu, kaks meest, kaks armastust, kaks sajandit, kolm Veenuse päikesest üleminekut, üks teleskoop. Pariisi kinnisvaramaakleri Xavieri pere on purunenud. Ootamatult leiab ta ühest müüdud korterist vana teleskoobi, mille abil saab näha uut ja huvitavat: tähti, Pariisi katuseid ja oma kvartalis üht rõdu, millel askeldab keegi veetlev naine. Kakssada viiskümmend kaks aastat varem siirdub kuninglik astronoom Guillaume Le Gentil sellesama teleskoobiga Indiasse vaatlema Veenuse üleminekut päikesest. Xavier loeb peale teleskoobi leidmist astronoomi reisist kirjutatud raamatut. Peatükid on vaheldumisi, ühes peatükis ollakse tänapäevases Pariisis koos Xavieriga, kes on veidi katki, veidi eksinud ja väga inimlik. Järgmises koos Le Gentiliga, kes reisib pool maailma läbi, et näha mõneminutilist taevanähtust, mille toimumine ei sõltu mitte kuidagi tema tahtest. Mõlemad mehed ootavad. Mõlemad loodavad. Mõlemad vaatavad. Ja mõlemad saavad lõpuks aru, et maailm ei käitu kunagi päris nii, nagu plaanitud. Astronoomia on siin loomulik osa loost. Le Gentili lugu põhineb päriselt toimunul. Veenuse üleminek päikesest ei ole lihtsalt ilus mõte, vaid päris sündmus, mille ümber keerleb pettumus, visadus ja lootus. Xavieri puhul on teleskoop aga hoopis teistsugune instrument. See ei vii teda kosmosesse, vaid juhib pilgu enda elu poole. Vahel piisabki väikesest nihkest vaatenurgas. Armastus ei tule selles raamatus tormiliselt ega suure käraga. See hiilib ligi. Natuke ettevaatlikult, natuke kahtlevalt. See on äratuntav ja usutav, eriti siis, kui elus on juba midagi kaotatud ja uut ei võeta enam iseenesestmõistetavana. Just see teeb loo soojaks ja inimlikuks. Romantiline raamat, aga mitte täitsa roosa ja seda just tänu Le Gentili loole tänapäevase armastusloo vahel. Mulle üldiselt meeldis. Võib olla astronoomi sajanditagused peatükid siiski veidi enam.  

Ärge unustage mälestusi!

1./20. Pühapäeva rüppe unustatud

Autor: Valerie Perrin 

Sari: Punane raamat 

Tõlkija: Pille Kruus

Kirjastus: Tänapäev 2023

352lk./352lk./ 5358lk.

Lugemise väljakutse 2026: 27.  60 aastat Jussikese seitse sõpra - loe raamatut, mille pealkiri sisaldab nädalapäeva

Tekkis huvi, miks see Perrin ikka nii populaarne nüüd on, et sel pikad järjekorrad raamatukogus. Võtsin selle raamatu, sest selle tutvustus lubas vanemaealiste teemat. Lugesin. Kerge ja kiire lugemine. Mõttekohti oli, igav ei olnud, aga ikkagi ma ei leidnud midagi erakordset, seega fännklubiga ei liitu, samas ma arvan, et loen ikka mõne ta teise raamatu ka veel läbi. See raamat ju alles ta esimene, esikromaan. Ja kui juba see oli piisavalt hea, siis edasi saab ju vaid paremaks minna. Pealegi mul on vaja ikka veel vähemalt üks selle sarja raamat läbi lugeda, et saada 2004. aasta suurele väljakutsele kriips peale. See raamat sokutas ennast nii ilusti nädalapäeva teemasse ära. 

Justine on noor hooldekodu töötaja, aga see ametinimetus ütleb väga vähe selle kohta, mida ta tegelikult teeb. Ta kuulab. Ta märkab. Ta hoolib. Ta paneb kokku lugusid, mida keegi teine enam ei viitsi või ei oska kuulata. Mälestused, tunded, läbielatu, täitumatud ja täitunud soovid, igatsused, valikud. Kuidas institutsionaalne keskkond võib olla korraga nii turvaline kui ka ahistav, eriti siis, kui inimene on oma elu kõige haavatavamas faasis. Mälu ei ole arhiiv, kuhu saab alati ühtmoodi sirgelt ligi, vaid muutub vastavalt sellele, kes küsib ja millal. Perrin ei dramatiseeri kognitiivseid muutusi, vaid kirjeldab neid vaikse täpsusega. Ta käsitleb mälestusi kui pidevalt ümber kirjutatavaid lugusid, mitte fikseeritud fakte. Tekst liigub rahulikult, aga pingega. Küsimused tekivad ja jäävad. Kui palju meist on meie mälestused. Kui palju oleme need lood, mida teised meist räägivad. Mis juhtub siis, kui enam ei ole kedagi, kes mäletaks. Nii kirjutabki Justine üles Helene loo. Tükk tüki haaval. Ei säilitada, et mäletada. Ja samas tekib tal ka küsimused oma perekonna loo kohta, oma autoõnnetuses surnud vanemate loo kohta ja nii mõnigi luukere tuleb kapist välja. Nii Helene kui Justine loos. Ja siis on veel keegi, kes hoolib neist, kes on pühapäeva rüppe unustatud, kelle omaksed ei tule neid vaatama. Mitu lugu ühes raamatus ja lõpuks lähevad kõik tükikesed paika, tekib tervikpilt. Raamat olnust ja olevast.  

Kokkuvõte jaanuar 2026

 

Raamatuid: 19

Lehekülgi: 5006
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 161
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 263
 
Kõige õhem raamat: 102
Kõige paksem raamat: 448
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 12
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 1
. Ulme: 1
. Eesti Raamat: 2 
. Petrone Print: 0

. Klassika: 0

. Lapitekk: 0

Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke: 19

Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 13
naisautorid: 6
mõlemad: 0 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 14
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (6) 

Vanim raamat ilmunud: 1969

Uusim raamat ilmunud: 2025 (14tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 18
Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 1
noortekirjandus: 0
täiskasvanutekirjandus: 18

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 10
ulme, fantaasia 2
olustikuline proosa 2
armastus, naistekas 2

populaarteadus 2

näidend 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,53

10-12 palli saanud raamatud: -

Hunt või lammas, kumb on olulisem?

19./19. Põhjakaares kõmab kõu

Autor: Markus Thielemann 

Tõlkija: Piret Pääsuke

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

285lk./5006lk. 

Väljakutse ? (ootab sobilikku teemat Eesti Raamatu või Saksa väljakutsesse)

Raamat viib lugeja Kesk-Saksamaa vaiksesse maapiirkonda, kus elu kulgeb näiliselt aeglases ja muutumatus rütmis. Teose keskmes on traditsiooniline külaelu ja lambakasvatus, mis on põlvest põlve edasi kandunud. See on maailm, kus aastaringi määravad ilm, maastik ja loomade vajadused. Peategelaseks on 19-aastane noormees, pere noorim põlvkond, kes kasvab üles keskkonnas, kus töö, loomad ja elu on omavahel lahutamatult seotud. Tema päevad mööduvad koos lambakarjaga nõmmel ringi liikudes, aeg-ajalt karja tarandikesse ajades, karjuste vanu võtteid järgides. See lihtne ja korduv argipäev moodustab romaani rahuliku keskme. Kuid noormees ei ole lihtsalt traditsioonide kandja. Ta seisab kahe maailma piiril: ühelt poolt esiisade kombed, teiselt poolt modernne maailm, mis tõmbab teistsuguste võimaluste ja väärtustega. Teose süžee ei tugine suurtele dramaatilistele sündmustele. Pigem avab autor kannatlikult igapäevaelu kihte: pere sisemisi pingeid, piirkonna sotsiaalseid probleeme ning noore inimese vaimseid otsinguid. Kõik muutub aga siis, kui noormees kogeb viirastuslikku kohtumist, mis seob oleviku ootamatult paikkonna sünge minevikuga. Minevik hakkab tasapisi imbuma olevikku, hägustades piiri reaalsuse ja kujutluste vahel. Raamatu üks keskseid teemasid on inimese ja looduse habras tasakaal. Erilise tähenduse saab hundi tagasitulek Saksamaale. Looduskaitsjate jaoks on see kauaoodatud võit ja märk sellest, et ökosüsteem taastub. Lambakasvatajatele tähendab see aga otsest ohtu elatisele ja turvatundele. Hundil pole enam piisavalt looduslikke elupaiku ega saakloomi ning seetõttu ründab ta kariloomi. See tekitab kogukonnas sügavaid pingeid, vastandab erinevaid huvisid ning paneb proovile inimeste omavahelised suhted. Thielemann kujutab seda konflikti ilma lihtsate lahendusteta, andes mõista, et tõde ei asu kunagi ainult ühel poolel. Sama keeruline on ka peategelase perekondlik taust. Vanaema on dementsuse tõttu hooldekodusse viidud ning elab vaimselt oma noorusaastates. Isa, õigemini kasuisa, hakkab samuti mäluhäiretega võitlema, muutudes aeg-ajalt ettearvamatuks ja ebausaldusväärseks. Need olukorrad loovad rusutud ja ebakindla õhustiku, kus noormees peab  täiskasvanuks saama. Ta hakkab nägema kummalisi nägemusi, mis näivad seostuvat vanaema räägitud lugudega. Hirm, et ka teda võib tabada dementsus juba nii noorelt, saadab teda nagu vari ning lisab loole tugeva psühholoogilise mõõtme. Jutustus on teadlikult aeglane ja mõtlik. Autor ei kiirusta kuhugi, vaid laseb lugejal süveneda argipäeva, maastiku vaikusesse ja tegelaste sisemaailma. See pole seikluslik ega tempokas romaan, vaid pigem sügav ja melanhoolne uurimus inimese identiteedist, mälust ja kuuluvustundest. Minu jaoks oli kirjeldatud maailm esialgu üsna võõras. Lambakasvatuse detailid, külaelu vaiksed pinged ja Saksamaa maapiirkonna probleemid ei kuulu minu igapäeva. Ometi oskas autor need teemad avada nii elavalt ja usutavalt, et lugemine muutus üllatavalt köitvaks. Teos paneb mõtlema sellele, kuidas traditsioonid ja kaasaegne maailm omavahel põrkuvad ning kuidas leida looduses tasakaal. Raamatu väärtust kinnitab ka asjaolu, et see nomineeriti 2024. aastal mainekale Saksa kirjandusauhinnale Deutsches Buchpreis. 

 

 

Kui ei näha ega hoolita

18./18. Suitsust tehtud mees

Autor: Alex North

Tõlkija: Marge Paal 

Kirjastus: Pegasus 2025

352lk./4721lk.

Lugemise väljakutse 2026: 30. Eelmisel aastal ilmunud raamat

Keegi ei näe, keegi ei hooli. Nad olid seal. Nad ei võtnud midagi ette. Ja nüüd maksab see kätte. Päev, mil kohtuda sarimõrvariga, ei unune iialgi. Dan oli alles laps, kui ta tee ristus mehega, kes oli justkui nähtamatu, suitsust tehtud mees. Ja tema ohvriga. Hirmust halvatud, ei suutnud Dan midagi ette võtta ning sellest ajast peale on ta süütunnet endaga kaasas kandnud. Kuid ta oli ainus, kes nägi, ainus, kes märkas sõnatut appikarjet teise lapse näos. Aga ta oli vaid laps ja peitis enda hirmunult. Kuid täiskasvanud vaatasid, aga ei näinud, ei süvenenud, ei hoolinud. Nüüd kriminaalpsühhiaatrina töötades püüab Dan mõista seda, mis toimub kõige tumedamates mõtetes. Ühel hetkel kistakse ta taas tagasi lapsepõlve radadele, sest aastakümneid hiljem leitakse laip. Minevik sirutub läbi udu lähemale. Ja suitsust tehtud mees võtab uue kuju. Dan peab selle loo suutma lahendada, sest kaalul on ka tema enda elu. Väga raske lugemine, sest sarimõrvari ohvriteks olid lapsed. Psühholoogiline krimi, autor püüab aru saada, mis võiks selliste inimeste peades olla, mis muudab nad sarimõrvariteks. Pinget ja pinevust on palju ning pigem on see jälle selline raamat, mida on väga raske käest panna, sest tahaks ju ometi teada, mis on lahenduseks ja kui palju siis lõpuks ellu jäävad, või kas üldse keegi pääseb. Keeruline lugu, raske lugemine sisult, aga kiire, sorav ja põnev lugeda. 

 

Mõrv Tartu moodi

17./17. Vaarisa moodi

Sari: Kriminaalne raamatukogu #7

Autor: Jaagup Mahkra

Kirjastus: "Mooses" 2025

171lk./4369lk.

Lugemise väljakutse 2025: 36. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel auhinnatud raamat

Raamat sai eelmisel aastal 3.koha. Viimasel ajal tuleb neid eesti kriminulle järjest. Seekordne lugu siis viis Tartusse ja põhitegevus toimus kõik Karlova linnaosas ja mitte kunagi ammusel ajal, vaid täiesti kaasajal. Peategelaseks Hawail sündinud väliseestlane, kel eesti keel täiesti suus ja kes on otsimas oma juuri. Selleks, et osta korter majja, kus elas tema vanavanaisa, vajab ta raha juurde. Kuna vanemad keelduvad teda aitamast, siis peab ta puuduoleva raha kuidagi muud moodi leidma. Kui ajalehes ilmub kuulutus, et hiljuti mõrvatu tapja leidmise eest on võimalik saada preemiat, siis tundub see hea viisina raha saada. Eriti, kui ta vaarisa tegutses detektiivina, ehk on siis lapselapselapsele ka geenidega midagi edasi antud. Esialgu tundub lugu üsna segane ja ei taha kuidagi edasi liikuda. Loo tempo on küllaltki aeglane vaatamata sellele, et raamat on õhuke. Samas andis see raamat edasi vägagi hästi Karlova vaimu ja kogukonda. Ma ise ei ole küll selles piirkonnas kunagi elanud, aga mu ema lapsepõlve kodu asus Kuu tänavas, just ühes sellistes majadest, nagu seal kirjeldatud ning läbi juttude on see kõik minuni jõudnud. Mõrtsukat polnudki nii lihtne tuvastada kui vahepeal juba tunduma hakkas. Mulle üldiselt meeldis. 

 

Aju vabadus või ajuvabadus?

16./16. Aju vabadus

Autor: Jaan Aru

Kirjastus: Ajujutud OÜ 2025

297lk./ 4198lk.

Lugemise väljakutse 2026: 51. Raamatu autoriks on teadlane

Raamat, mis räägib aju vabadusest ja ajuvabadusest. Kui palju on üldse inimene vaba oma otsustes. Kas see, kui inimene otsustab ise, ilma keelamiste või käskimisteta skrollida sotsiaalmeedias tunde, on ikka tema vaba tahe seda teha või manipuleeritakse inimest seda tegema? Hakkasin mõtlema, et kas ka neil, kes on raamatutest sõltuvuses ja muudkui vabatahtlikult loevad, on tegelikult see oma vaba tahe? Teame ju kõik, kuidas aeg ajalt raamatud meiega manipuleerivad ja lihtsalt ei lase kuidagi ennast kinni panna, vaid üks peatükk veel... kuni on ammu lugemise aeg läbi ja kõik plaanid uppis või öö magamata. Lugemine on lugemissõltlaste viis järjekordne dopamiini laks kätte saada. Sarnaselt nagu sotsiaalmeedia fännidel likedega või narkomaanidel uue doosiga. Kas ja kui palju kirjanikud ja kirjastused meiega manipuleerivad?  Krimiromaanide lugejaid võib täiesti narkomaanidega võrrelda. Alguses muhekrimi väikesed ja üsna süütud doosid kuni sõltuvus on tekkimas, siis järjest karmimaks. Kuni pehmed krimid ei tekita enam uut adrenaliini ja dopamiini laksu, siis on vaja muudkui uusi ja verisemaid, julmemaid ja räigemaid kuni loetaksegi detailseid kirjeldusi psühhopaatide tegudest ilma silma pilgutamata. Kui sotsiaalmeedias ajavad postitajad taga like, et saada uut ergutust, kas siis need lugejad, kes iga aastaga loevad muudkui rohkem ja üritavad, et loetud raamatute arv ikka suurem oleks, on samas augus? Eriti need lugejad, kes loevad 300 ja rohkem raamatuid aastas? Kas mingil määral tõstab arvu ka see, et öeldes oma loetud raamatute arvu, siis ümberkaudu inimesed ahhetavad? Aga kui sel aastal ahhetavad 500-le, siis järgmisel aastal ju ei ahheta enam kui öelda, et vaid 100, või 300, seega on vaja veel rohkem, veel enam lugeda, et ikka eelmise aasta arvu ületada, et inimesed oleksid taas šokeeritud? Teine teema, mida raamat kajastas, olid mõtteaugud. Et jääme oma mõtteaukudesse kinni, me näeme vaid ühte ja sama ning otsime kinnitusi oma mõtetele. Leides need, kaevame üha sügavamale oma auku. Suhtleme järjest enam vaid nendega, kes on meiega nõus ja kui keegi teine meiega ei nõustu, siis pöördume tehisintellekti poole, kes on nii hästi kasvatatud, et peab inimesega nõus olema, teda kiitma, talle leidma tõendusi tema mõtetele. Ja kui ei leia, siis ta peab ju veidi hallutsioneerima ehk lihtsalt välja need mõtlema, et inimene ometi temaga rahul oleks. Kolmas teema selles raamatus ongi tehisintellekt. Kui ma selles osas mõne asjaga päris nõus ei olnud, erinevalt esimesest kahest teemast, siis selles tõdemuses olen sada protsenti temaga nõus, et tehisintellekt on tulnud, et jääda. Selles raamatus oli palju mille üle mõelda ja suures osas ma olen samal arvamusel. Lugeda oli lihtne, autor oskab kirjutada nii, et ka tavainimene saab aru, et isegi laps mõistab, mida tal öelda on. Eks kasuks on kindlasti see tulnud, et ta on palju lastele esinemas ja rääkimas käinud. Kui juba laps saab aru, siis on lootust, et ka täiskasvanu adub, millest jutt. Soovitan lugeda. Lihtsalt ja ladusalt mõtlema panevatest asjadest.   

Baltimaade esimese naispolitseiniku esimene juhtum!

15./15. Parunessi briljandid

Autor: Margus Müür

Kirjastus: Tänapäev 2025

448lk./3901lk.

 

Lugemise väljakutse 2026: 25. Eesti krimi

 

1926. aasta suveõhtu vaikuse katkestab tulistamine kõrvalises talus. Sündmuskoha läheduses viibinud kriminaalpolitseinikud kihutavad kohale ja avastavad end keset lahingut, kus pealtnäha lihtsast briljandiröövist saab alguse intriigide ja saladuste sasipundar. Osa tegelasi on tõesti elanud ja politseis töötanud, need kõrgematel kohtadel olijad. Väiksemad vennad ja kuritööga kaasnenud isikud on väljamõeldis. Üks noorte uurijate paarist, Balti riikide esimene naine  sellises ametis, on tegelikult elanud ja töötanud naine Lydia Erilane, kuid loos on ta toodud hulga varasematesse aastatesse samas, kui nimi on endiselt abielujärgne, mitte noorpõlve oma. Tema kaaslaseks on üks igati äpu kutt, kes alguses ei tahagi seda tööd teha, aga isa sokutas tööle. Ta on ikka tehtud selles loos parajalt totuks ja saamatuks, pealegi kardab ta sellisel määral kõrgust, et vankrist mahasaamine tekitab suuri raskuseid. Kuid vaatamata sellele on ta igati sümpaatne tegelane. Vahest isegi veel sümpaatsem kui see neiu, kes on iseteadev, kohati tundub üleolev ja kindlalt juhtija ning otsustaja rollis selles paaris. Lugu on mitmekihiline, tegevuses on nii kriminaalpolitsei kui ka poliitiline politsei. Raamat on aeglase kuluga ja sobilik täiesti neile, kes ei armasta veriseid lugusid. Lugu on parajalt segane ja pole kerge ära arvata, kes siis tegelik briljantide röövel oli, kuigi enne lõppu kaldusin õigesse suunda kahtlustama. Kuid mu meest, kes luges seda just enne mind, painama jäänud küsimusele ma ei leidnudki vastust: "Kes oli Raimondi ema?". Mulle üldjoontes täiesti meeldis, kuigi kohati oli natuke liiga aeglase kuluga mu jaoks, aga eks toona oligi elutempo palju aeglasem ja rahulikum kui tänapäeval ja eks siis ka uurimise kulg. Aga mind jäi vaevama üks koht: augusti kuu, kell pool 8 õhtul ja pime õues? Võin täitsa soovitada, täitsa edukas eesti krimi taas. 

Kuidas AI-ga suhelda

14./14. AI nõksud, AI lõksud: Alustajast ajavõitjaks

Autor: Tiiu Lumberg

Kirjastus: Revaleta 2025

102lk./3453lk.

 

Lugemise väljakutse 2026: 6. Mis kirjastus see veel on? Sulle tundmatu kirjastuse raamat

 

Kui nägin, et selline raamat ilmub, siis plaanisin kohe kindlasti lugeda. Ei, mitte sellepärast, et ma oleksin tehisintellekti maailmas alustaja, kes vajaks nippe ja õpiks kuidas vältida võimalikke lõkse, vaid seetõttu, et ma ise teen pidevalt koolitusi algajatele, kes soovivad õppida seda valdkonda. Sain tõenduse, et seal raamatus oli täpselt samasugune jutt, mida ma isegi räägin. Ma räägin võib olla isegi põhjalikumalt kui seal kirjas. Ning taas pidin tõdema, et kõik jutt, mis kirjas, ei vasta tõele, enam ei vasta, sel ajal kui kirjutati veel vastas. Lihtsalt see tehisintellekti maailm kihutab hetkel sellise kiirusega, et pidevalt kõik muutub. Programmid täiustuvad, tasuta võimalused avarduvad või vastupidi kaovad. Leidsin ainult ühe koha selles raamatus, millega ma päris ei nõustunud. Autor nimelt lasi teha AI-l väljundi exceli tabelis ja andis AI-le ette valemi, mida kasutada. Mina lasen just AI-l omale teha excelisse sobivad valemid, ma ei viitsi enam ammu ise otsida ja nuputada, kuidas just midagi saada, kui just ei ole sellised lihtsad igapäevased valemid. Oma magistritöö jaoks lasin isegi kõik makrod exceli tabeli jaoks valmis kirjutada, et teha andmetest vajalikud tabelid ühte ja teistpidi. Aga algajale võib hetkel täitsa soovitada seda raamatut. Natuke vähe oli sellest, kuidas teha loomingut tema abil, aga kes tahab rohkem kasutadagi info leidmiseks või kontoritöö abilisena, sellele peaks olema piisav. Aga lugema peaks üsna kiiresti, sest aasta pärast ei pruugi see raamat enam üldse adekvaatne olla suures osas. Ja kes põlastavalt AIsse suhtub, sellele võin öelda, et AI on tulnud ja ei lähe ta enam kuhugi, sellega võitlemine on sama kui omal ajal vabrikutöölised võitlesid masinate vastu, mis aga ei kadunud kuhugi. 

Mis juhtub kui sarimõrvarite teed ristuvad

13./13. Peitusemäng

Sari: Anton Bekke  

Autor: Jan-Erik Fjell

Tõlkija: Heidi Saar 

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

402lk./3351lk. 

Kirjastus Eesti Raamatu väljakutse 2026 jaanuar: Pimedus

Taas raamat sarimõrvarist, õigemini seekord lausa sarimõrvaritest, sest raamatu jooksul selgub, et neid on mitu. Esialgu on kaks erinevat lugu. 2019. aastal Norras leitakse uppunud noore naise surnukeha. Uputatud. Tema surnukeha meenutab kaks aastat tagasi vanglast põgenenud sarimõrvari käekirja. Tundub, et nüüd ta on Norras tagasi ja tegutseb taas. Kas teda suudetakse peatada enne kui leitakse järgmine tema ohver. Tema leidmine taandub eelkõige sellele, kes aitas ta tookord vanglast põgenema. Teine liin algab Texases 2006.aastal kui üks sarimõrvar ootab oma surmasüsti viimased tunnid ja kuigi ta pole kõik vangis olnud ajad midagi rääkinud oma tapatööst või üldse endast, siis nüüd räägib ta oma loo vanglapreestrile. Mis seob neid kahte sarimõrvarit ja kuidas need kokkusobituvad? Esialgu tundub, et mitte midagi, aga iga peatükiga hakkavad tükid paika minema ning nii lugeja kui uurijad jõuavad lahendusele lähemale. Lugeja muidugi enne kui uurijad. Uurijateks Anton Brekke, kelle sarja see raamat kuulub ja Magnus Torp, kellele see on esimene uurimine koos Antoniga. Uurija Anton Brekke peab juhtima mõrvajuurdlust ning ta seisab silmitsi ainsa asjaga, millesse ta päriselt usub: kurjusega. Pimeda, sügava kurjusega või siis pimeda kättemaksuga, aga väga kurja kättemaksuga. Kurjust ja pimedust oli selles raamatus ikka väga palju. Muidugi jõuti lõpuks lahenduseni, aga enne oli ikka mitmeid kahtlusaluseid ja pöördeid, kui lausa viimastel lehekülgedel jõuti arusaamiseni, kes siis ikka oli kes, kuidas kõik omavahel seotud olid ja kõik kurjamid said oma palga. Lugesin esmalt selle sarja eesti keelde tõlgitud teist raamatut ja see pani tahtma lugeda ka seda, esimest raamatut. Ma arvan, et loen edasi seda sarja kui seda tõlgitakse, sest raamatud on kõll täis kurja, siis need on põnevad. Killukestest päris õiget pilti ma ei osanudki kokku panna enne, kui kirjanik selle paljastas. 

Majapidajanna, kes võttis üle kogu maja

12./12. Majapidajanna

Autor: Joy Fielding

Tõlkija: Siiri Sau

Kirjastus: Ersen 2025

352lk./2949lk.

Lugemise väljakutse 2026: 47. Raamatu pealkirjas on mainitud mõnda ametit/eriala

Psühholoogiline põnevik, mis kulgeb vaikselt. Alguses peaaegu märkamatult. Nagu keegi, kes seisab ukse taga, naeratab viisakalt ja tundub täiesti ohutu. Ja siis on ta juba toas. Ning siis ei saa seda enam sealt välja. Alguses on vaid vihjed, et midagi läheb valesti, aga kui valesti ja kuidas valesti, see hargneb lehekülg lehekülje, peatükk peatüki järel lahti. Lugu algab näiliselt argiselt. Töötav naine, kaks väikest last, vanemaealised vanemad, kelle eest tuleb hoolitseda, abikaasa, kelle ambitsioonid on suured, aga kuidagi nendeni ei jõua. Midagi šokeerivat siin justkui pole. Pigem väsimus. Väsimus, mis sunnib otsima abi. Ja nii astubki lavale Elyse Woodley. Sarmikas, hoolitsev, empaatiavõimeline. Selline, keda tahaks usaldada. Või vähemalt tahaks uskuda, et võib usaldada. Majapidajanna. Fielding mängib väga osavalt kontrolli ja võimu teemaga. Kes kelle elu tegelikult juhib. Millal hoolitsemine muutub valitsemiseks. Ja kui palju peab üks inimene ise vastutama selle eest, kelle ta oma ellu lubab. See lause „Lõpuks saan süüdistada ainult iseennast“ ei ole lihtsalt meeleheitlik enesekaitse, vaid kogu romaani moraalne telg. Kuidas me sammhaaval loobume otsustusõigusest, sest nii on lihtsam. Vähem süümepiinu. Vähem ajakulu. Vähem vastutust. Kuni ühel hetkel avastame, et otsuseid teeb keegi teine. Eriti mõjuv on vanemaealiste tegelaste kujutamine. Vic ja Audrey ei ole dekoratsioonid ega süžee tööriistad. Nad on inimesed oma mineviku, uhkuse, hirmude ja väärikusega. Parkinsoni tõvega Audrey ei ole lihtsalt haige, vaid naine, kelle identiteet mureneb koos kehaliste võimetega. Vic seevastu on mees, kelle autoritaarsus on ühtaegu kaitsekilp ja nõrkus. Ning Elyse oskab seda suurepäraselt ära kasutada. Mitte jõuga, vaid pehmelt. Täpselt nii, nagu kõige ohtlikumad inimesed sageli teevad. Tempo on mõõdukas. See ei ole raamat, mis rabaks esimestel lehekülgedel. Pigem kogub see pinget aeglaselt, lastes lugejal ise märgata väikeseid nihkeid. Pilke, vaikusi, näiliselt süütuid žeste. Sa näed, mis hakkab juhtuma, aga ei suuda seda peatada. Täpselt nagu peategelane ise. See ei ole lihtsalt põnevik. See paneb küsima ebamugavaid küsimusi. Kui hästi me tegelikult tunneme inimesi, kelle oma koju lubame. Kui lihtne on võõral saada asendamatuks. Ja kui raske on tunnistada, et oht ei tulnud väljastpoolt, vaid meie enda tehtud otsusest. Mulle üldjoontes meeldis, kuigi vahel oleks mõnda tegelast tahtnud raputada, et mõtle enne, kui tegutsed, või et, ära usalda, või siis hoopis, et usalda oma sisetunnet, usalda, seda mida näed, mitte seda, mida kuuled! Aga eks tagantjärgi targad on kõik ja lugejal on hulga selgem vaatepilt toimuvale kui tegelastel. Algusest peale andis kirjanik vihjeid, et nüüd läheb see lugu rappa, et majapidajannaga on kahtlased lood. Ühest küljest tõstis see muidugi pinevust ja ootust, aga samas ma vist oleks tahtnud pigem ilma nende vihjeteta ise arusaada, et kus ja mis hakkas valesti minema, kus algasid vihjed ebakõladele, valedele. Natuke vist kirjanik alahindas ka lugejat, asi anti kandikul kätte enne kui lugeja sai seda ise avastada, aimata. Aga lugeda oli ikkagi küllaltki põnev. 

Igal sarimõrvaril on kunagi keegi, kes on esimene

11./11. Purgitäis südameid

Autor: Jennifer Hiller 

Tõlkija: Eve Laur 

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

390lk./2597lk.

Lugemise väljakutse 2026: 28. Raamat, mille kaanepildil on puu  

Raamat räägib kolmest noorest, kellest üks kaob. Ühest armastusest, mis osutub veaks. Ja mõrvast, mis ei jää minevikku. Lugu liigub mitme ajatasandi vahel. Enne ja pärast. Enne ja pärast Angela kadumist. Enne ja pärast kohtuistungit. Enne ja pärast vanglat. Ei mingit segadust, vaid aeglane pingestumine. Iga uus teadmine muudab varasema tähendust. Angela kadumine on algus, aga mitte keskpunkt. Loo keskpunktiks on Georgina. Tüdruku, kes armus valesse inimesse ja tegi seejärel terve rea otsuseid, mida ei saa enam tagasi võtta. Autor ei püüa Geod õigustada ega hukka mõista. Ta lihtsalt näitab, mis juhtub siis, kui lojaalsus ja hirm segunevad. Ja kui noor inimene usub, et vaikimine on sama mis kaitsmine. Minevik ei jää suletuks. Minevik tuleb kaasa olevikku. Isegi siis, kui seda on aastaid maha maetud, püütud unustada, püütud leida endaga lepitust, püütud hoiduda minevikust. Kas teismelisena tehtud valed valikud peavad jäämagi elu lõpuni kaasas käima, või on õigus alustada otsast peale ja kõik eelnev unustada? Aga kas sisemist süütunnet on üldse võimalik unustada? Kas karistuse ärakandmine võiks anda võimaluse alustada puhtalt lehelt või on ta ikka endiselt nii süüdi, et ei ole võimalik anda mingitki võimalust talle? Hillieri keel on lihtne ja täpne. Ta ei kirjuta üle ega selgita liigselt. Ta laseb sündmustel rääkida. Vägivald ei ole sensatsioon, vaid tagajärg. Vägivald ei lõpe teoga, vaid jätkub mälus ja suhetes. Kui leppida väikese vägivallaga, kas see sünnitab hiljem suuremat? Oluline ei ole ainult see, kes tappis, vaid see, kes teadis. Ja kui kaua saab teadmisega elada. See on krimilugu, mis ei keskendu tapja leidmisele, vaid vastutusele, teadmisele. Seda, kes tappis, teame algusest peale, aga loo jooksul selguvad detailid, kuidas see ikkagi toimus, kes oli milles süüdi. Kuidas hirm muudab väärtushinnanguid, eriti kui oled veel teismeline ja purjus. Kui kaugele võib minna, et saladusi hoida. Kui kaugele saab minna enne, kui inimene iseenda ära kaotab. Kui kaua saab endale valetada. Ja mis juhtub siis, kui minevik koputab uksele väga konkreetsete tõenditega. Raamat on tempokas, sünge ja mõjus. Mitte meeldiv, aga aus ja mõtlema panev. Teistmoodi krimi, psühholoogiline sisemuskaemus pigem. 

Laul lõõmavaist ahjudest

10./10. Juurdlus

Sari: Loomingu Raamatukogu 4-5/1969

Autor: Peter Weiss

Tõlkija: August Sang

Kirjastus: Perioodika 1969

175lk./2207lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse jaanuar: Raamat, mille tegevus toimub Teise maailmasõja ajal.

Kui see väljakutse välja kuulutati, siis mõtlesin, et võiks ju küll osaleda, sest eelmisel aastal lugesin 1 Austria ja 13 Saksamaa kirjaniku raamatut. Nüüd hetkel kohe ükski raamat ei haakunud ja mõtlesin, et las olla, hiljem kui raamatujärg on vähemaks loetud, siis mõtlen ja otsin. Aga kui oma ulmekirjanduse eelmise aasta võiduraamatuid hakkasin riiulisse panema (toppima), siis selle käigus kukkus üks raamat välja. Täiesti tundmatu raamat, polnud aimugi, et mu riiulis selline raamat on. Kirjaniku nime vaadates tundus, et võiks äkki sakslane olla... oligi. Oot, ja millest see raamat siis räägib? Teise maailmasõja ajal toimunust! No mis siis ikka, kui see raamat niimoodi kohe nõudis lugemist, eks ma siis olin sunnitud kätte võtma ja läbi lugema. 

Raamatu alapealkiri on oratoorium üheteistkümnes laulus. Näidend. Kohtupidamine Auschwitzi koonduslaagris toimunu üle. Seega näidendi tegevus toimub küll peale teist maailmasõda, kuid kõik, millest selles raamatus räägitakse, on toimunud teise maailmasõja ajal. Väga sünge lugemine oli. Ja eriti tõi näidendi vorm selle välja. Otsene tekst, ei mingeid kirjeldusi vahel. Üks hoop teise järel. Ja siis tunnistajate ütluste vahele kuidas kohtualused kõike eitavad, midagi ei mäleta, süüdistavad tunnistajaid valetamises, kuidas nad ainult käsku täitsid jne. Kuidas nad ei adunud isegi kohtu all olles, et oleks midagi valesti teinud, ainult üritasid ennast päästa valede ja varjamistega. Lugemine oli väga rusuv, sellist näidendit küll ei tahaks vaatama minna. Samas ega maailm pole midagi muutunud ja samamoodi toimub kõik ikka uuesti, ehk veidi teistmoodi, aga põhimõte on sama. Nii õuduste kui musta valgeks rääkimise osas. Raamat, mis andis väga tugeva emotsiooni, õudsam kindlasti kui igasugused õudukad. 

Sisukord:

Laul platvormist
Laul laagrist
Laul kiigest
Laul ellujäämise võimalikkusest
Laul Lili Tofleri surmast
Laul unteršaarfüürer Starkist
Laul mustast seinast
Laul fenoolist
Laul punkriblokist
Laul tsüklon B-st
Laul lõõmavaist ahjudest
 

Vaimne vägivald vapustab

9./9. See ei ole sina!

Sari: Mõni õhtu romantikat 16 

Autor: Heli Künnapas 

Kirjastus: Heli Kirjastus 2023

170lk./2032lk.

Lugemise väljakutse 2026: 12. No ühe selle žanri raamatu võib ju aastas läbi lugeda! Loe üks raamat žanrist, mis väga harva su lugemisnimekirja jõuab

Sellised nn naistekad jõuavad minu lugemisse siiski üsna harva, eriti viimastel aastatel. Lugu räägib vaimsest vägivallast ja sellest, kui keeruline on sellest tegelikult vabaneda. Kaidi on lahkunud. Aasta on möödas hetkest, mil ta koos kahe lapsega Taavi juurest ära tuli. Paberil justkui selge piir, suhe on läbi, uus elu algamas. Tegelikkuses aga ei lõpe kontroll koos ukse sulgumisega. Mehe mõju ulatub edasi, märkamatult, järjekindlalt, tungides Kaidi tööellu, elukohta ja enesetajusse. Mitte rusikaga, vaid sõnadega, vihjetega, ootustega. Ja just see teebki olukorra nii keeruliseks. Vaimse vägivalla aeglane ja salakaval toime. Mitte midagi ei juhtu korraga. Ei ole ühte suurt äratundmishetke, kus kõik saab korraga selgeks. On väikesed kahtlused, sisemised õigustused. Kas ma kujutan ette. Kas ma reageerin üle. Kas probleem on minus. Just nii see toimibki. Kaidi teekond mõistmiseni on aeglane ja kohati valus lugeda. Paljudele kindlasti liiga äratuntav. Autor ei idealiseeri peategelast ega tee temast eksimatut ohvrit. Kaidi eksib, kõhkleb, astub samme edasi ja siis jälle tagasi. Mõistmine, et tegu on vaimse vägivallaga, ei vabasta veel selle mõjust. See on oluline ja aus sõnum. Sageli arvatakse, et teadlikkus lahendab kõik. Tegelikult on see alles algus. Edasiliikumiseks tuleb õppida piire kehtestama, toetust vastu võtma ja leppima sellega, et paranemine ei ole sirgjooneline protsess. Raamat puudutab ka lapsi, vaikselt, taustal, korduvalt, segadusse ajavalt. Vaimne vägivald ei jää kunagi ainult kahe inimese vahele. See imbub peresse, igapäevaellu, turvatundesse. Ka siis, kui püütakse lapsi kaitsta, tajuvad nad pinget ja hirme rohkem, kui täiskasvanud arvata tahavad. Vaimne vägivald ei jäta sinikaid, kuid selle jäljed on sügavad ja pikaajalised. Just seetõttu on sellised lood vajalikud. Pakkudes võib-olla äratundmist mõnele, kellel sarnane probleem ja vaikset, aga järjekindlat lootust, et ka kõige segasemast ja painavamast olukorrast on võimalik sammhaaval välja tulla. Mitte üksinda ja mitte üleöö, vaid teadlikult ja toetusele toetudes. Ja vahel on just see vajalikum sõnum, et hakata mõistma ja esimesi samme astuma. Kindlasti loeb seda raamatut selline inimene, kes on sellega isiklikult kokku puutumas või puutunud veidi teisiti kui mina, kellel pole sellega isiklikku kokkupuudet. 

Kuubast, otseselt ja ausalt

8./8. Sügismaastik

Sari: Neli aastaaega. Mario Conde sari #4

Autor: Leonardo Padura 

Tõlkija: Maarja Paesalu

Kirjastus: Toledo kirjastus 2024

256lk./1862lk.

Lugemise väljakutse 2026:  49. Immigrandid, emigrandid - raamat, mis räägib teise riiki kolinud inimestest

Ühel sügisööl, kui Kuubale on liginemas hirmuäratav troopiline orkaan Felix ning lahkumisavalduse esitanud politseileitnant Mario Conde ehk Krahv tegeleb juba kolmandat päeva oma eluängi uputamisega rummipudelisse, leitakse ühes Havanna rannas laip. Mees, kes kunagi põgenes Kuubalt kuigi oli kõrge ametnik või siis sellepärast, et oli kõrge ametnik. Nüüd peale kümmet aastat on ta tagasi tulnud Kuubasse. Näiliselt oma haiget isa külastama, aga pigem tundub kõigile, et hoopis millegi järgi, mida ta toona ei saanud kaasa võtta ning sellepärast ta tapetigi. 

Padura kirjutab Kuubast kui paigast, mis toodab lahkujaid. Majanduslik sund, poliitiline tardumus ja igapäevane lootusetus suruvad inimesi liikuma. Samas ei idealiseeri ta lahkumist. Pagulase staatus ei too endaga kaasa selgust ega turvatunnet, vaid pigem uue identiteedikriisi. Oled sa veel kuubalane. Oled sa juba keegi teine. Või ei ole sa enam üldse keegi. See küsimus jookseb läbi kogu romaani ja peegeldub ka Conde sisemises väsimuses. Stiililiselt on Sügismaastik aeglane ja mõtlik. Sügis ei ole siin ainult aastaaeg, vaid seisund. Küpsus, väsimus, paratamatu lagunemine. See sobib hästi teemaga, sest ka migratsioon ei ole Padura jaoks dünaamiline ja lootusrikas protsess, vaid pigem pikk ja kulutav rännak, mille lõpus ei pruugi midagi oodata. Kokkuvõttes on see raamat, mis ei paku lohutust, pigem ängi. Ja just see teebki ta ausaks. See on romaan inimestest, kes on alati natuke vales kohas. Mõni võõral maal. Mõni kodus. Ja mõni iseendas. See on vaikne ja tume mõtisklus selle üle, mida tähendab kuuluda maailma, mis sunnib pidevalt liikuma, kuid ei luba kunagi päriselt kohale jõuda. Samas on see raamat sõprusest ja hoolimisest ja kogukonnatundest, vaatamata sellele kuidas elu oma käänakuid teeb. Vaiksest kohaolekust ja toetusest. Krimilugu on Padura lugudes olemas, aga kuidagi väga taustale taanduv, pigem on see just olestiku kirjeldus, otsene ja aus Kuuba elu kirjeldus. 

Universiumi kõige populaarsem poiss

7./7. Kusti Keskküla ja Rahu Maa peal

Autor: Bobbie Peers

Tõlkija: Annika Kupits

Kirjastus: Helios 2025

215lk./1606lk.

Lugemise väljakutse 2026: 31. Fantaasiaraamat

Mulle on Bobbie Peersi lasteraamatud juba varasemast väga meeldinud. Neis on alati midagi kergelt nihkes, ootamatut ja samas väga täpselt tänapäeva laste maailma tabavat. Seepärast ei olnud kahtlust, et uue raamatu ilmumine tähendas kohest lugemisse jõudmist. Seekord on tegemist hoogsa, absurdika ja mitmekihilise fantaasialooga. Loo keskmes on Kusti Keskküla, täiesti tavaline poiss täiesti tavalisest keskkonnast. Ta käib koolis, kus tuleb rinda pista ebameeldivate kiusajatega, ning unistab saada YouTube’i staariks, olla nähtav, olla oluline. Just see soov, saada universumi kõige populaarsemaks poisiks, käivitab sündmuste ahela, mis viib Kusti elu pöörasesse ja kontrollimatusse suunda. Kui soov jõuab tulnukani, ei jää see lihtsalt mõtteliseks fantaasiaks, vaid muutub väga konkreetseks ja väga kummaliseks reaalsuseks. Kõik algab ühest aiast leitud metallmunast ja kohtumisest tulnukas Rahuga. Sellest hetkest alates kaob igasugune tavapärasus. Kusti peab hakkama toime tulema olukordadega, milleks ei valmista ette ei kool ega unistused. Lugu on meelega üle võlli keeratud, kohati täiesti pöörane, kuid just see annabki sellele oma võlu. Peersi tugevus seisneb oskuses rääkida väga tõsistest teemadest läbi huumori ja liialduse. Mis on kuulsuse hind, kiusamise mõju, sõpruse tähendus ja soov olla aktsepteeritud. See kõik on selgelt kohal, ilma et tekst muutuks õpetlikuks või moraliseerivaks. Ootamatud pöörded hoiavad loo pidevas liikumises. Samas jääb kõige keskmesse ikkagi Kusti ise, oma hirmude, lootuste ja segadusega. Ta ei muutu hetkega kangelaseks, vaid peab õppima, mis tegelikult loeb. See on raamat, mis pakub lastele puhast lugemisrõõmu, aga annab täiskasvanule võimaluse märgata kihte, mis räägivad väga otseselt meie ajast. See on naljakas, nutikas ja südamlik lugu, mis kinnitab, et Bobbie Peers oskab endiselt väga hästi tabada laste mõttemaailma ja rääkida suuri teemasid nii, et need tunduvad kerged, kuid ei ole kunagi tühised. Kellele meeldivad üle võlli absurdikad lood, neil on kindlasti lugedes kogu aeg muhelus näol. Mulle meeldis ja soovitan nii lastele kui suurematele ja näiteks neile, kes kardavad fantaasia teemat. 

Raamatud ravivad kõik haavad

6./6. Head ajad Morisaki raamatupoes

Autor: Satoshi Yagisawa 

Tõlkija: Maret Nukke

Kirjastus: Tänapäev 2025

167lk./1391lk.

Lugemise väljakutse 2026:  48. Raamat raamatutest

Lugu viib Tokyosse, Jimbocho antikvariaatide linnaossa, kus väikeste raamatupoodide vahelised tänavad ei kutsu kiirustama. Morisaki raamatupood ei ole koht, kuhu satutakse juhuslikult. Sinna jõutakse siis, kui on soovi kindlat Jaapani kirjandust osta. Takako jaoks on see sunnitud peatus. Südamevalu, segadus ja tunne, et elu on korraga liiga ahistav, sunnivad ta onu Satoru juurde, vanasse majja, mille alumisel korrusel elavad raamatud ja ülemisel korrusel on vaine pelgupaik noorele naisele. Takako ei ole alguses lugeja. Ta on inimene, kes on väsinud ja pettunud ning kellel ei ole energiat uute alguste jaoks. Just seetõttu mõjub tema aeglane avanemine nii usutavalt. Satoru on tegelane, kelles on korraga veidrust ja väärikust. Tema elu on pärast abielu purunemist tõmbunud kokku raamatupoodi, aga see ei ole kaotus. See on valik. Raamatud ei ole talle põgenemine, vaid viis olla maailmaga ühenduses. Raamatu tugevus peitub selle tempos ja toonis. Autor ei suru lugejale peale sõnumit, et raamatud ravivad kõik haavad. Ta näitab, kuidas lugemine võib olla turvaline ruum, kus inimene saab end uuesti kuulata. Kuidas võõraste lugude kaudu võib hakata tasapisi mõistma omaenda elu. Morisaki raamatupood ei muuda Takakot teiseks inimeseks. Ta aitab tal saada iseendaks, ilma et see tunduks järsk või kunstlik. See on raamat, mis sobib neile, kes hindavad vaikseid lugusid ja väikeseid nihkeid. Neile, kes teavad, et paranemine ei ole sirgjooneline protsess ja et mõnikord piisab ühest toast, inimestest, kes usuvad ja usaldavad, sinu ümbruses ja ühest hästi valitud raamatust. Morisaki raamatupood ei paku kiireid vastuseid, küll aga pakub seltskonda. Ja mõnikord on see täpselt see, mida vaja. Rahulik, mõtlik lugemine ja saab teada küllalki palju Jaapani kirjanikest ja raamatutest. Goodreadsi järgi on sellel raamatul ka teine osa, loeks meeledi ka seda, kui see tõlgitakse eesti keelde. 

 

Ära usalda rohesilmset naist!

 

5./5. Rohesilmse sõsara juhtum

Sari: Perry Mason #42 

Autor: Erle Stanley Gardner

Tõlkija: Liina Tordik-Karp

Kirjastus: Tänapäev 2025

255lk./1224lk.

Lugemise väljakutse 2026: 1. Lemmikautor

Lemmikautoriga on nüüd küll nii, et sellist ühte ja ainsamat ei ole olemas. Lemmikuid on väga palju. Aga krimikirjanduse juures on Erle Stanley Gardner olnud juba pikka aega teistest peajagu üle, seega võib öelda, et ta on mu lemmik krimiautor. Ja mu lemmik detektiiv on keegi, kes pole detektiiv ega isegi mitte politseinik, vaid advokaat. Või siis kui olla täpsem, siis lemmik krimikirjanduse peategelane, sest päris detektiiviks ikka Perry Masonit ei saa kutsuda. Mulle meeldib see stiil, alguses väikesed killukesed, tükikesed, neist paljud vastuolulised, midagi pole selge ja siis kohtus hakkab Perry neid kilde juurde tooma, neist pilti kokku looma ja tulemus ongi käes. Ma olen juba tükk aega tagasi loobunud ise nendes lugudes kurjategijat ära arvata, sest ainus, mis kindel, Masoni kaitstav, kellele kõik viitab, on süütu ja süüdlaseks võib osutuda vägagi ettearvamatu tegelane. Kirjaniku stiil sobib igati mulle. Rohesilmse sõsara juhtum ei ole siin erand, pigem vastupidi, see on väga hea näide sellest, miks Gardneri lood endiselt toimivad. Masoni palkab rohesilmne naisterahvas, kelle perekonnalt hakatakse raha välja pressima. Kunagine kreeditor šantažeerib tema isa, kes on nüüdseks suurte rikkuste omanik. Kõlab üsna sirgjooneliselt, eks ole. Raha, minevikusaladused, perekondlikud pinged. Mida edasi, seda enam hakkab selguma, et iga fakt, mis alguses tundus kindel, on tegelikult vaid poolik. Inimesed ütlevad üht, mõtlevad teist ja teevad kolmandat. Mason liigub rahulikult, laseb teistel end alahinnata ja kogub samal ajal tõendeid, lauseid, pilke ja vaikusi. Ja muidugi ei saa unustada Della Streeti ja Paul Drake’i, kes moodustavad Masoni ümber selle vaikse, kuid väga tõhusa tugivõrgustiku. Kohtustseenid on taas raamatu huvitavaim osa. Seal saab Gardner teha seda, milles ta on parim, pöörata loogika ootamatult ümber, näidata, kuidas tõde ei tule mitte suure pauguga, vaid sammhaaval. Küsimus küsimuse järel, detail detaili haaval. Ja ühel hetkel on pilt koos. Tagantjärele tundub kõik isegi lihtne, peaaegu iseenesestmõistetav. Rohesilmse sõsara juhtum ei ole võibolla kõige keerulisem ega kõige tumedam Perry Masoni lugu, aga see on väga puhas, selge ja nauditav krimilugu. Täpselt selline, mille puhul tunned, et said kätte selle, mille järele tulid. Hea loo, terava mõistuse ja rahuldust pakkuva lõpplahenduse. Ja see ongi põhjus, miks Perry Mason ja Erle Stanley Gardner on ühed minu suured lemmikud. 

Pimedusest tõuseb kättemaks

4./4. Tõe hind

Sari: Hiiumaa mõrvalood #5

Autor: Siiri Julge

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

297lk./ 969lk.

Kirjastus Eesti Raamatu väljakutse 2026 jaanuar: Pimedus

Selles raamatus on kahesugust pimedust. Esmalt suur võimas sügistorm, mis on Hiiumaa vangi pannud, sest praamid ei sõida juba mitmeid päevi, lennukid ei lenda, puid on murdunud lademes ja seetõttu paljud majapidamised jäänud elektrita. Üle maa on sügisine pimedus, eriti veel kui torm möllab ja vihma muudkui kallab. Juba füüsiline maailm on pimeduses, aga kui sinna lisandub veel inimese sisemine kättemaksu pimedus, mis on aastakümneid kogunenud ja lõpuks välja pääseb. Siis ei pruugi keegi puutumata jääda, kellel tundub vähegi süüd. Ja nii neid laipu ikka sinna loosse tuli. See oli parajalt sünge osa, aga mu arust vist selle sarja parim. Mõne koha peal oleks küll ehk tahtnud öelda autorile, et me juba teame, pole vaja korrata, aga üldiselt ladus jutt ja enne magama ei pääsenud kui raamat korraga läbi loetud. 

Meri uhub rannale surnukeha. Selgub, et mees tapeti. Juhtumit uurima asunud Josefiin puutub kokku salatsemise, eelarvamuste, ootamatute avastuste ja varjatud tagamõtetega. Josefiin seisab silmitsi oma karjääri kõige keerulisema juhtumiga ja tormi tõttu pole tal abi kuskilt loota. Mis hukkunuid omavahel sidus ja miks keegi millestki ei räägi? Selles loos tuleb mängu väikese koha kogukond, kus kõik teavad kõiki, kõik on kuidagi kõigiga seotud ja samas ega keegi ei avalda saladust, sest see on ju kogukonna sisemine asi ja sellest ei tohi rääkida. Eriti veel mandrilt pärit politseinikul, noorele naisterahvale. Mulle on see sari täitsa meeldima hakanud ja kui esimestes raamatutes oli krimi osa pigem tagaplaanil või pooleks taustalooga, siis viimases oli juba krimi esiplaanil ja sõpruskonna tegemised pigem tahaplaanile jäänud. Mulle see sobis. 

 

Põrgukoerad röövivad inimesi!

3./3. Põrgukoerad

Autor: Keith Laumer 

Tõlkija: Eha Org

Kirjastus: Estonian Graphic Center 1992

213lk./ 672lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: Sci-Fi maailm

2025. aastal soovitas seda raamatut Kadri Kaasik. 
Siin ei ole pikka sissejuhatust ega ilukõnelisi kirjeldusi. Lugu algab kiiresti ja liigub hoogsalt edasi. Tegemist on sõjateemalise teadusulmega. Tanki varjust ilmuv olend on pilt, mis jääb meelde. Nii tegelasele kui lugejale. See ei ole pelgalt koletis, vaid märk sellest, et inimene ei ole selles loos enam kõige ohtlikum olend. Midagi on nihkes ja see nihestatus läbib kogu raamatut. Kes on kes ja mis on kellegi eesmärgiks. Raamatu keskne idee on lihtne ja samas painajalik. Tulnukad röövivad Maalt sõdalasi, et kasutada nende ajusid hiiglaslike sõjamasinate juhtimiseks. Inimene muutub osaks relvast, mitte enam otsustajaks vaid ainult käsutäitjaks, massiks kusagil kaugel sõjaväljal. Tänapäeval seostub see mõte kohe tehisintellekti ja autonoomsete relvadega, kuid kirjutamise ajal ei olnud see teema veel tavapärane. See raamat on selgelt militaristlik ja sõjakas. Siin ei arutleta pikalt tunnete ega moraali üle. Fookus on tegevusel, ellujäämisel ja aru saamisel toimuvast. Samas ei ole see tuim tulistamine, peksmine, tapmine, põgenemine. Küsimus kes ja miks ja kuidas on pidevalt taustal olemas. Kui palju inimesest jääb alles, kui tema mõistus on rakendatud monstrumsõjamasinaks olemisse. Stiil on kiire ja konkreetne. Autor kirjutab ladusalt ning ilma liigsete kõrvalepõigeteta. Lugu liigub edasi kindla sammuga ja hoiab pinget lõpuni. Kuigi lõpp muutus minu jaoks igavamaks kui esimesed kaks kolmandikku. Aga võib olla oli probleem ka selles, et enda peas kujutasin asjade käiku veidi teises suunas ette, kui kirjaniku pööre oli ning seetõttu tekkis lugemisel vastuolu. Teadusulme pole küll just minu lemmikosa ulmest, ma pigem ikka fantaasia poole kaldu, aga see raamat täitsa sobis ja ehk leian neid veel eelmise aasta soovituste seast.