Kui üks mees saab endale ootamatult õe

11./199. Kadunud ja leitud

Sari: Bunburry muhekrimisari  #13

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

140lk./2312lk./47990lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse oktoober: Krimikuu

Bunburry muhekrimisarja kolmeteistkümnendas osas läheb Alfie McAlisteri elu jälle keeruliseks. Vahepeal on ta leidnud endale sugulased, kelle olemasolust tal varem aimugi polnud, ning elu väikeses Inglismaa külakeses tundub päris kenasti sujuvat. Siis aga pöördub tema poole Oxfordis elavõetütar Ruby, kes on sattunud tõsistesse probleemidesse. Alfie pakub talle Bunburrys pelgupaika, kuid sellega toob ta pahandused ka oma kodukülla. Seekord peab Alfie suuresti ise hakkama saama, sest tema tavapärased abilised Liz ja Marge on hõivatud oma muredega ning politseikonstaabel Emma Hollis pole samuti kättesaadav. Nii tuleb tal jälle ise asja uurima hakata.

Kuriteod pole enam ammu ainus põhjus, miks neid raamatuid lugeda. Sama oluline on tegelaste omavaheline läbisaamine ja nende isikliku elu areng. Alfie on aastate jooksul päris palju muutunud ning endisest suurlinnaeluga harjunud mehest on saanud tõeline Bunburry elanik. Seekord lisanduvad tema ellu ka perekondlikud suhted ja nendega kaasnevad kohustused.

Krimilugu ise on lihtne ja ega nii lühikeses raamatus saagi väga keerulist uurimist oodata. Kahtlusaluseid pole ülearu palju ning lugejal on võimalik lahendusest päris varakult aimu saada. Samas on loos piisavalt tegevust, et igav ei hakkaks. See sari sobib hästi kergeks ajaviitelugemiseks. Suurt põnevust ega vapustavaid üllatusi siit otsida ei tasu, mõnusat humoorikat lugemist aga küll.  

Vägivallavulkaan purskab

10./198. Vägivalla saar

Sari: Helga & Bjarki #1

Autorid: Michael Hjorth & Bjarni Thorsson 

Tõlkija: Li Laanemets

Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat)

383lk./2172lk./47850lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse oktoober: Krimikuu

Island on ühe sünge krimiloo tegevuspaigaks päris sobiv. Karm loodus, üksildased paigad ja ettearvamatu ilm loovad juba iseenesest parajalt kõheda õhustiku. Kui sinna lisada veel üks jõhker sarimõrvar, ongi korralik krimi olemas.

Reykjavíki lähedalt hobusetallist leitakse noore naise surnukeha. Juhtumit asub uurima alles hiljuti politseisse tööle tulnud Helga Þóra Jónsdóttir. Peagi selgub, et mõrvatud naise kümneaastane poeg on kadunud. Helga saab poisi otsimisel appi üsna erakliku liikluspolitseiniku Bjarki Guðmundssoni, kes kuulub ka päästemeeskonda. Kui leitakse järgmine tapetud naine, hakkab üha enam tunduma, et tegemist on sarimõrvariga. Uurimine muutub järjest keerulisemaks ja ohtlikumaks.

Tegemist on uue krimisarja esimese osaga, kus peategelasteks on Helga ja Bjarki. Üsna erineva iseloomu ja taustaga tegelased, kes aga täiendavad teineteist päris hästi. Helga on küll alles algaja uurija, kuid terase mõistusega ja üsna hakkaja. Bjarki on seevastu kogenum, kinnisema loomuga ning tunneb hästi Islandi loodust ja keerulistes oludes hakkamasaamist. Nende omavaheline koostöö ja tasapisi avanevad minevikulood annavad põhjust ka järgmisi osi oodata.

Raamat on küllaltki vägivaldne ja verine. Mõned kirjeldused on ikka päris võikad ning kurjategija tegutsemine üsna jõhker. Samas on lugu küllaltki põnev ja tegevust jagub. Islandi loodus annab loole kindlasti palju juurde. Sealne avarus ja üksildus mõjuvad kohati isegi kõhedamalt kui mõni verine kuriteopaik. Eriti siis, kui mõelda, kui keeruline võib olla sellistes paikades kedagi otsida või kurjategija eest põgeneda. Samas tekib küsimus, kas nii väikeses riigis ikka jätkub kõigile nendele krimikirjanikele nii palju mõrvareid? 

Üldiselt oli päris korralik ja küllaltki põnev krimi. Võib-olla oleks saanud mõne vägivaldse stseeni ka vähemaga edasi anda, sest minu jaoks ei tee rohke veri raamatut tingimata põnevamaks. Aga lugemine läks ladusalt ja huvi püsis lõpuni. Kuna tegemist on sarja esimese osaga, siis ilmselt loen ka järgmisi. 

Raha, valed, mõrv

9./197. Putku pannud meditsiiniõe juhtum

Autor: Erle Stanley Gardner 

Tõlkija: Liina Tordik-Karp

Kirjastus: Tänapäev 2026

279lk./ 1789lk./ 47467lk. 

 

Tuntud arst hukkub lennuõnnetuses ja tema noor lesk Steffanie Malden pöördub advokaat Perry Masoni poole. Mitte küll otseselt abikaasa surma tõttu, vaid hoopis seepärast, et kadunukesel oli kombeks maksuameti eest raha varjata. Lisaks selgub, et arstil oli suhe oma meditsiiniõe Gladys Fossiga, kes on nüüd koos suure rahasummaga kadunud. Esialgu üsna tavalise rahaasjana tunduv juhtum muutub aga tõsiseks, kui ilmneb, et lennuõnnetus ei pruukinudki olla õnnetus ja Steffaniet hakatakse kahtlustama mõrvas. Jälle üks paras segadus, mille Perry Mason peab ära lahendama. Raha, armusuhted, valetamine ja kadunud inimesed. Peaaegu kõigil asjaosalistel on midagi varjata ning sugugi lihtne pole aru saada, kes räägib tõtt ja kes püüab lihtsalt oma nahka päästa. Eriti huvitav on Steffanie käitumine. Naine palkab endale advokaadi, kuid samas ei saa sugugi kindel olla, et ta talle kõike ausalt räägib. Eks sellise kliendi kaitsmine ole paras peavalu. Mason haarab väikestest vastuoludest kinni ja tasapisi selgitab tegeliku sündmuste käigu välja. Ta ei piirdu ainult sellega, mida politsei on kindlaks teinud, vaid uurib ise edasi, sageli üsna omapäraste võtetega. Loomulikult on abiks ka Paul Drake ja Della Street. Ning kohtusaalis toimuv on ikka omaette lugu. Mason oskab tunnistajaid küsitleda nii, et mõni esialgu täiesti tähtsusetuna tundunud asjaolu võib kogu süüdistuse pea peale pöörata.

Mulle meeldivad Perry Masoni lood. Need on küll üsna kindla ülesehitusega ja pärast mitme raamatu lugemist tead juba enam-vähem, kuidas asjad kulgevad, aga see ei häiri. Pigem vastupidi. Mõnus on lugeda krimilugu, kus põhirõhk on nutikal uurimisel, vastuolude leidmisel ja tõenditel. Ka seekord oli piisavalt segadust ja ootamatuid pöördeid, et lugemine igavaks ei muutunud. Mul on hea meel, et neid tema lugusid ikka taas tõlgitakse ja kirjastatakse.  

Part paterdab poliitikas

8./196. Part lendab poliitikasse

Sari: Samuel Part #3

Autor: Olav Osolin 

Kirjastus: Varrak 2026

327lk./1510lk./47188lk.

 

Samuel Pardi tegemistest rääkiva sarja kolmas raamat viib peategelase seekord poliitikasse, kus erakonnad, võimuvõitlus ja poliitilised mängud pakuvad autorile võimaluse järjekordseks absurdihuumoriks. Kaks eelmist Pardi seiklust mulle meeldisid. Selline mõnus üle võlli keeratud absurdihuumor, kus kõik oli nii jabur, et ajas just sellepärast naerma. Ei pidanudki kõiges mingit erilist loogikat otsima, sest kogu selle loo võlu seisneski pöörastes olukordades ja tegelaste kummalistes tegemistes. Seekord aga see huumor minu jaoks enam ei töötanud. Terve raamatu jooksul ei ajanud lugu mind kordagi naerma. Kohati tundus, et autor on liiga palju pingutanud, et iga hinna eest naljakas olla. Olukorrad olid küll absurdsed, aga kuidagi kunstlikult ja vägisi kokku pandud. Kui eelmistes raamatutes mõjus kogu see jaburus loomulikuna, siis nüüd jäi mulje, et autor pingutas kõvasti, et oleks kõik üle võlli. Võib muidugi olla, et asi on ka teemas. Poliitika, erakondade omavahelised mängud ja võimuvõitlus ei ole mulle just kõige südamelähedasemad ning ehk ei osanud ma seetõttu kõiki nalju hinnata. Samas ei peaks ju hea absurdihuumori nautimiseks tingimata poliitikahuviline olema.

Igatahes oli see minu jaoks sarja senistest raamatutest kõige nõrgem. Ootasin varasemate osade põhjal mõnusat ja lõbusat lugemist, aga seekord jäi see olemata, samas autor kirjutab lobedalt ja lugemise ajal ei tekkinud tahtmist raamatut pooleli jätta. Pakun, et järgmine osa tuleb Pardi lendamisest Euroopas(se).  

Abistamine võib tappa

7./195. Oma isa tütar

Sari: Kovanenide triloogia 1 

Autor: Matti Laine 

Tõlkija: Triin Aimla-Laid 

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

326lk./1183lk./ 46861lk.

Lapiteki väljakutse 2026 oktoober:  Suur väljakutse 49. Immigrandid, emigrandid - raamat, mis räägib teise riiki kolinud inimestest

Katariina ehk Kata Kovanen töötab Berliinis salapärases Armadillo organisatsioonis, mille ülesanne on kaitsta tagakiusamise ja ähvarduste ohvriks langenud ajakirjanikke ning uurijaid. Kui üks tema varasem kaitsealune, Soome ajakirjanik Eeli Järvinen, uuesti abi palub, satub Kata ohtlikku lõksu. Peagi selgub, et keegi tahab hävitada nii Armadillo organisatsiooni kui ka Kata enda. Olukord muutub sedavõrd tõsiseks, et naine peab pöörduma abi saamiseks oma isa poole, kellega ta pole aastaid suhelnud.

Kata isa Rene Kovanen on endine politseiuurija, kes pidi korruptsiooniskandaali tõttu ametist lahkuma ja elab nüüd Lapimaal üsna eraklikku elu. Isa ja tütre suhted on keerulised. Mõlemal on minevikust oma saladused ja lahendamata probleemid, kuid nüüd tuleb neil omavahelised erimeelsused vähemalt mõneks ajaks kõrvale jätta, sest vastas on vaenlane, kelle tegelikud kavatsused ja mõjuvõim pole esialgu teada.

Tegemist on korraliku põnevusromaaniga, kus jagub nii tegevust, ootamatuid pöördeid kui ka keerulisi inimsuhteid. Lugu liigub Berliini, Helsingi ja Lapimaa vahel ning esialgu eraldi tunduvad sündmused hakkavad tasapisi omavahel seostuma. Autor oskab põnevust üleval hoida ja päris lihtne ei ole ette arvata, kuhu kogu see lugu lõpuks välja jõuab.

Raamatul on ka ühiskondlik pool. Ajakirjanike sihipärane tagakiusamine, valeinformatsiooni levitamine, korruptsioon ja rahvusvaheline kuritegevus on teemad, mis ei mõju sugugi kaugete või väljamõeldud probleemidena. Kui lihtne võib olla inimese tühistamine, tema maine hävitamine ning kui keeruline on ennast kaitsta, kui vastaspoolel on piisavalt raha  ja mõjuvõimu.

Omaette oluline osa on isa ja tütre suhetel. Rene ei ole just eeskujulik isa ning Kata pole talle minevikus toimunut andestanud. Samas ei ole kumbki tegelane üheselt hea või halb. Mõlemad on isepäised, teevad küsitavaid otsuseid ja kipuvad tegutsema omapäi. Nende omavaheline suhtlemine ja tasapisi avanev minevik annavad loole juurde midagi enamat kui lihtsalt järjekordse kurjategijate tagaajamise.

Raamat oli põnev ja mulle meeldis. Tegevust jagus, tegelased olid huvitavad ning lugu ei muutunud vahepeal igavaks. Kuna on kirjas, et tegemist on sarja esimese osaga, siis ootan ka järgmiste osade tõlkimist. 

Kui ema on taevas ingliks

6./194. Üles taeva poole

Autor: Karen Köhler 

Tõlkija: Marge Pärnits

Kirjastus: Hea Lugu 2026

191lk./ 857lk./ 46535lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse oktoober: loodus või keskkond mängib olulist rolli

Kuigi selles raamatus ei räägita otseselt loodusest, siis mängib see loos siiski olulist rolli. Ühel pool on planeet Maa, kus loo tegevus toimub, oma looduse, rohu, metsa, aia ja kõige elavaga ning teisel pool tohutu universum. Universum, mille üks osake on ka meie planeet. 

Kümneaastase Toni ema on hiljuti surnud vähki ning tüdruk püüab kuidagi toime tulla sellega, et inimest, kes oli alati tema kõrval, enam lihtsalt ei ole. Täiskasvanute tavapärased lohutused, et ema on nüüd taevas või muutunud ta kaitseingliks, teda eriti ei aita. Toni tahab teada, kus ema päriselt on. Koos parima sõbra YumYumiga ehitatakse kosmiline raadio ning tüdrukud veedavad öö aias telgis, lootuses saada ühendust Tonile kõige armsama inimesega. Ema asemel vastab neile aga rahvusvahelises kosmosejaamas viibiv astronaut Zanna. Kosmose tohutu suurus annab võimaluse rääkida elust ja surmast natuke teise nurga alt. Astronaudiga vesteldes räägitakse sellest, mida inimene Maast eemal olles igatseb, ning väärtuse saavad väga tavalised asjad. Näiteks nagu kartulikrõpsud või friikartulid, kaks asja, mis on tüdrukute lemmikuteks. Kuidas võib steriilses olukorras pikalt viibides hakata taga igatsema isegi putukaid, keda muidu me peame tüütuteks olenditeks ja üritame neist võimalikult kaugele ennast hoida. Aga siis võib taga igatsema hakata isegi sääski ja puuke. Maa, loodus ja elu sellel planeedil tunduvad kosmose mõõtmatuse kõrval korraga eriti erilised. 

Peateemaks on siiski surm ja veel rohkem lein. Mitte ainult Toni lein, vaid ka tema isa oma. Mõlemad on kaotanud sama inimese, kuid kumbki peab selle kaotusega hakkama saama omal viisil. Toni mõtleb, küsib, mäletab ja otsib vastuseid. Isa on endasse tõmbunud ning ei oska alati tütrele toeks olla, sest ta ise ei tule oma valuga toime. Raamatus näidatakse hästi, kuidas ühe inimese surm muudab kogu allesjäänud pere elu ja omavahelisi suhteid. Eriti hästi on edasi antud see, kui raske on surmast rääkida. Täiskasvanud kipuvad kasutama valmis lohutuslauseid, kuid Toni jaoks ei anna need tegelikult vastust ühelegi küsimusele. Tema mõtted on palju otsesemad. Ta tahab aru saada, mis on surm, kus on ema ja kuidas saab keegi ühel hetkel olemas olla ning järgmisel enam mitte. Kuid kõigile küsimustele ei olegi vastuseid.

See on kurb raamat väga kurval teemal, aga hästi kirjutatud. Surma ei muudeta ilusamaks ega püüta sellest kuidagi mööda hiilida. Samas ei ole kogu lugu ainult sünge. Toni ja YumYumi sõprus, nende öine ettevõtmine, kosmos ja vestlused astronaudiga annavad loole kergust, lapselikkust ja humoorikust. Surma kõrval räägib see raamat tegelikult väga palju ka elamisest, märkamisest ja sellest, kui väärtuslikud võivad olla täiesti tavalised asjad seni, kuni need meil olemas on, aga kuidas me ei pruugi seda märgata ega selle olemasolust hoolida. Soovitan lugeda ja mitte ainult lastel. 

Loodusõpetus ilma igava õpetuseta

5./193. Täna räägin teile anakondast

Autor: Bibi Dumon Tak

Illustreerinud Annemarie van Haeringen

Tõlkija: Kerti Tergem

Kirjastus: Draakon & Kuu OÜ 2026

124lk./666lk./46344lk.

 

Täna räägin ma teile ühest väga vahvast uuest lasteraamatust. Seekord on loomad ise õpetaja ja õpilase rollis ning peavad üksteisest ettekandeid. Vihmauss räägib anakondast, sanitarkala haist, sebra mustvalgetest loomadest, mutt sääriksääsest ja rebane hanedest. Mõni tunneb oma ettekande teemat väga hästi, mõni vaatab seda üsna omast vaatenurgast ning loomulikult saavad teised pärast küsimusi esitada.

Selline ülesehitus on vahva. Tegemist ei ole tavalise loomade teatmeteosega, kus järjest loetletakse, kus keegi elab, mida sööb ja kui suureks kasvab. Faktid tulevad välja loomade omavahelistest juttudest, küsimustest ja kommentaaridest. Kuna rääkijad on ise loomad, on neil käsitletavate liikidega oma suhe ning sageli ka üsna isiklik arvamus. Rebane vaatab hane paratamatult teise pilguga kui inimene ja sanitarkala teab haist hoopis teistsuguseid asju kui meie. Just erinevad vaatenurgad muudavad lood naljakaks ja annavad loomadele oma iseloomu. Raamatus ei räägita ainult kõigile tuttavatest loomadest. Sekka satub päris kummalisi tegelasi, kellest vähemalt mina varem suurt midagi ei teadnud. 

Ühest küljest on see populaarteaduslik raamat loomadest, teisest küljest, aga väga humoorikas lasteraamat, kus tegelasteks erinevad loomad. Raamatu tugevus ongi selles, kuidas teadmised ja huumor on kokku pandud. Lugedes ei teki kordagi tunnet, et nüüd tuleb midagi õppida. Loed lihtsalt loomade naljakaid ettekandeid ja nende omavahelist vestlust ning ühel hetkel avastad, et oled saanud teada päris palju uusi asju. Faktid jäävad palju paremini meelde, kui nende ümber on lugu või mõni naljakas seik. Värvilised illustratsioonid sobivad tekstidega samuti väga hästi. 

Mulle väga meeldis. Lõbus, omapärane ja samal ajal päriselt hariv raamat. Selliseid teadmisi andvaid raamatuid võiks rohkem olla, sest siin ei õpetata lugejat, vaid lastakse tal lihtsalt lugeda, naerda ja selle käigus märkamatult targemaks saada. 

Väikesed lood suurest lapsemaailmast

4./192. Tuulehunt

Autor: Heljo Mänd

Kirjastus: Koolibri 2013

88lk./ 542lk./ 46220lk.

Lugemise väljakutse 2026: 21. Heljo Mänd 100! Loe mõni tema raamat

Ole on kuueaastane poiss, kellele meeldib palju rohkem emaga kodus olla kui lasteaias käia. Ta armastab muinasjutte, mängib sõnadega, mõtleb igasuguseid asju välja ja vaatab maailma natuke omamoodi. Hommikuti ei taha ta kuidagi ärgata ning juba oktoobris hakkab ta päkapikke ootama. Ole elab üsna tavalist lapseelu koos ema, isa ja suure vennaga, kuid tema mõtted muudavad ka kõige tavalisemad tegemised veidi teistsuguseks. Raamat koosneb paljudest lühikestest jutukestest. Suurt ja läbivat seiklust siin ei ole. Pigem on tegemist väikeste piltidega ühe kuueaastase lapse igapäevaelust.

Ole on tore tegelane just sellepärast, et ta ei käitu alati nii, nagu täiskasvanud ootavad. Ta küsib, vaidleb, mängib sõnade tähendustega ja teeb oma järeldusi. Mõnikord on need naljakad, mõnikord päris nutikad. Täiskasvanu jaoks võib mõni asi tunduda täiesti tavaline, kuid lapse jaoks ei pruugi selles midagi iseenesestmõistetavat olla. See on rahulik ja südamlik lasteraamat. Lood on lühikesed ning neid võib vabalt lugeda ka ühekaupa lapsele ette või lasta lapsel endal lugeda. Kõige rohkem sobib see ilmselt eelkooliealisele lapsele, kellele meeldivad igapäevaelust rääkivad lood.

Kas 65 on tõesti mingi piir?

3./191. Alla 65 lubatud

Autor: Jaak Aru

Kirjastus: Otto Wilhelm 2026

96lk./454lk./46132lk.

 

Kui esimese tema raamatu „Alla 65 keelatud“ kohta arvasin, et see peaks olema alla 65 kohustuslik, siis nüüd „Alla 65 lubatud“ raamatu kohta arvan, et see peaks olema lugemiseks just üle 65-stele ning kõikidele ametnikele sõltumata vanusest.

Üldiselt ootasin sellest raamatust palju enamat. Teema iseenesest on oluline ja sutor toob välja päris mitu probleemi, millest tasub rääkida. Vanemaealiste osakaal ühiskonnas suureneb, kuid suhtumine vananemisse ja vanemaealistesse ei ole sellele järele jõudnud. Liiga sageli vaadatakse inimest eelkõige tema vanuse kaudu ning eeldatakse automaatselt, mida ta enam ei oska, ei suuda või ei peaks tegema. Samal ajal räägitakse aktiivsest vananemisest, elukestvast õppest ja sellest, et inimesed peaksid võimalikult kaua ühiskonnaelus osalema. Liiga palju on ühiskonnas vanusega seotud eelarvamusi. Inimene ei muutu 65. sünnipäeval järsku kellekski teiseks. Üks 70-aastane võib õppida uusi tehnoloogiaid, töötada ja reisida, samal ajal kui teine vajab igapäevaelus rohkem abi. Vanus üksi ütleb inimese võimete, huvide ja vajaduste kohta üsna vähe.

Kohati muutus tekst minu jaoks üsna kuivaks ja virisevaks. Seetõttu jäi lugemisel veidi vastuoluline tunne. Raamatu põhisõnumiga olen suuresti nõus ning vanemaealiste alahindamisest ja vanuse põhjal inimeste lahterdamisest tuleb rääkida. Probleemidele tuleb pöörata tähelepanu, aga kas see teos oli just see, kus seda teha. Mingid hetked jäi tunne, et kuna ta ei ole saanud seda, mida on tahtnud, siis nüüd selles raamatus sai ametnikele ette heita, mis kõik valesti meie süsteemides on ja millele üldse ei mõelda. Asi õige, aga äkki oleksid need kirjatükid sobinud siiski enam kuhugi ajalehe veergudele aruteluks rahvale ja ametnikele. 

Läti kaasaegse luule alusepanija

2./190.  Mind ärge lugege

Autor: Eduard Veidenbaums 

Tõlkija: Contra 

Kirjastus: Jumalikud Ilmutused 2014

135lk./358lk./46036lk.

 

Eduard Veidenbaums oli läti luuletaja ja tõlkija, kes elas väga lühikese elu. Ta sündis 1867. aastal ja suri juba 24-aastaselt. Tema luule ilmus trükis alles pärast tema surma. Ometi on ta jäänud üheks tuntumaks läti luuletajaks ning tema värsse teatakse Lätis tänaseni. Eestiga seob Veidenbaumsi eelkõige Tartu. Ta tuli 1887. aastal Tartu ülikooli õigusteadust õppima ja veetis siin mitu aastat. Tartus osales ta aktiivselt läti üliõpilaste tegemistes ning oli 1888. aastal loodud läti üliõpilaste kirjanduslik-teadusliku seltsi üks asutajaid. Õpingud jäid tal haiguse ja majanduslike raskuste tõttu lõpetamata. Tartu ülikool nimetab teda tänini üheks tuntud lätlaseks, kes siin õppinud on. 

Tema luules on palju ühiskonnakriitikat, irooniat, trotsi, aga ka nukrust ja mõtisklusi inimese elu üle. Ta kirjutab inimestest, rahast, vaesusest, võimust, ebaõiglusest, silmakirjalikkusest, armastusest ja surmast. Mõnes luuletuses on ta päris terav ja isegi vihane, teises jälle kurb ja lootusetu. Ta ütleb üsna otse välja, mida arvab. Need ei ole sellised luuletused, mille puhul peab pikalt mõtlema, mida autor nüüd tegelikult öelda tahtis. 

Mulle tema luuletused meeldisid. Sattusin aga teda lugema täiesti juhuslikult. Tegin tööl ürituse, kus tutvustasin Lätit ja eriti Läti kirjandust. Vaja oli leida ka mõned luuletused illustreerimaks. Otsisin internetist ja komistasin Veidenbaumsi luuletuste otsa. Ühe lugesingi ette ja siis võtsin terve selle luulekogu lugeda. Etteloetud luuletus jäigi mu lemmikuks. 

 

Kõige üle naera ikka,
Nutt las jääda teistele,
Kui sul hea on, siis jää paika,
ja kui ei, siis sääred tee.

Sääred tee, sest paigal seistes
Roiskud nagu umbes tiik,
Küllap ilma otstes teistes
Leidub sinu rõõmuriik.

Kuid kui raha vähevõitu,
Maga vaid ja päevi loe,
Oota paradiisi sõitu,
Nõrgaks jää ja mulda poe. 

 

Teekond eikuhugi

1./189.  Tee täiusele

Sari: Looduse kroonine romaan 114

Autor: Pío Baroja 

Tõlkija: Justa Kurfeldt 

Kirjastus: Loodus 1938

223lk./ 223lk./ 45901lk.

Lugemise väljakutse 2026: Üllatusteema: Sinu kodune või raamatukogu: vasakult teine, ülevalt kolmas riiul, paremalt kuues, meesautori poolt kirjutatud raamat.  

Loo keskmes on Fernando Ossorio, noor mees, kes ei suuda päriselt leida oma kohta elus. Ta liigub ühest keskkonnast teise, kohtub erinevate inimestega ning püüab samal ajal aru saada nii iseendast kui ka maailmast enda ümber. Tegemist ei ole niivõrd sündmusterohke looga, vaid pigem inimese sisemise otsingu ja kujunemisega. Oluline osa on Fernando mõtetel, kõhklustel ja vaatlustel ning tema suhtumisel inimestesse ja ühiskonda. Raamatus on palju arutlusi elu, usu, moraali ja inimese olemuse üle. Fernando jälgib ümbritsevat maailma üsna kriitiliselt ning otsib midagi, mis annaks tema elule selgema suuna. Samas ei vii need otsingud kiiresti kuhugi. Ta rändab, mõtleb, kohtub inimestega ja vaatleb nende elu, kuid suuremat tegevust toimub üsna vähe.

Minu jaoks jäigi raamat liiga aeglaseks. Ootasin pidevalt, et midagi hakkaks lõpuks juhtuma, kuid praktiliselt ei midagi. Ka Fernando ise jäi mulle kaugeks, no ei mõista selliseid inimesi. Minu jaoks ta oli ikka üks paras tolgus. See ei olnud lihtsalt minu jaoks sobilik raamat.  Eelistan raamatuid, kus lisaks tegelaste mõtetele ja sisemisele arengule toimub ka midagi, mis tekitab põnevust ja hoiab huvi üleval. 

Lugemise kokkuvõte september 2026

Raamatuid: 16

Lehekülgi: 3742
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 121
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 234
 
Kõige õhem raamat: 96
Kõige paksem raamat: 441
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 0
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 2
. Ulme: 2
. Eesti Raamat: 4
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 1

Väljakutse vabasid loetud: 7

Loetud kirjanikke: 15 + üks autorita
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 7
naisautorid: 7
mõlemad: 1
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 12
Enim loetud kirjastus: Tänapäev 3
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Suurbritannia (5)

Vanim raamat ilmunud: 2020
Uusim raamat ilmunud: 2026 (13 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 0
Raamatukogust laenatud: 15
Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 5
noortekirjandus: 0
täiskasvanutekirjandus: 11

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 7
ulme, fantaasia, õudusjutt 2

ajalugu, ajalooline 1

muinasjutt, lastejutt 3

populaarteadus 2

luule 1 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,63

10-12 palli saanud raamatud: Kõuekuninganna

Verine algus uuele krimisarjale

16./188.  Maha raiutud

Sari: Paul Herzfeldi krimisari 1 

Autor: Michael Tsokos 

Tõlkija: Elina Adamson

Kirjastus: Helios 2026 

441lk./3742lk./45678lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse juuni: raamat, mille tegevus toimub mõnes DACH linnas. 

Paul Herzfeld töötab Kieli ülikooli kohtumeditsiini instituudis ning tema ette jõuab mitu surnukeha, mis lahkamise käigus tekitavad küsimusi. Herzfeldile tundub, et kõik ei ole päris nii nagu esmapilgul tundub. Mida rohkem ta juhtumit uurib, seda enam tekib kahtlus, et keegi kas eksib või püüab teadlikult midagi varjata. Peategelaseks ei ole seekord politseinik ega detektiiv, vaid kohtuarst. See muudab loo kohe veidi teistsuguseks. Suur osa uurimisest toimub surnukehade, vigastuste ja kohtumeditsiiniliste tõendite kaudu. Kuna Michael Tsokos on ise kohtuarst, on detailid üsna konkreetsed ja usutavad. Samas tähendab see ka seda, et tegemist on päris verise krimiga. Lahkamisi, vigastusi ja surnukehi kirjeldatakse üsna otse.

Paul Herzfeld ise oli sümpaatne peategelane. Ta ei mõju mingi eksimatu geeniusena, vaid inimesena, kes usaldab oma teadmisi ja kõhutunnet ning hakkab järjest rohkem kahtlema selles, mida talle öeldakse. Tema jaoks ei ole oluline ainult surmapõhjuse määramine, vaid ka see, et surnu lugu saaks õigesti välja selgitatud. Samas satub ta järjest ebamugavamatesse olukordadesse ja peab otsustama, keda üldse usaldada. Põnevust jätkub ning sündmused muutuvad järjest ohtlikumaks. 

Üldiselt meeldis. Verine küll, aga samas põnev ja natuke teistmoodi krimi. Paul Herzfeldi tegemisi loen kindlasti edasi, uus osa ju juba ilmumas eesti keeles. 

Teekond sügisesse

15./187.  Kõuekuninganna

Sari: Aastaaegade kvartett #4 

Autor: Maja Lunde 

Illustraator: Lisa Aisato 

Tõlkija: Marit Hansen

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

175lk./3301lk./ 45237lk. 

 

Isabella elu erineb päris palju teiste laste omast. Ta reisib koos emaga pidevalt ühest kohast teise ning nende elu koosneb uutest paikadest, inimestest ja seiklustest. See võib kõrvalt vaadates tunduda isegi põnev, kuid Isabella ise hakkab järjest rohkem tundma, et tahaks hoopis midagi püsivat. Kohta, mida võiks nimetada koduks, sõpru, keda ei peaks varsti jälle maha jätma, ning teadmist, kus ta homme või järgmisel nädalal on. Seekord viib tee nad keset metsa asuvasse väikesesse külla, kus elab Isabella onu Abel. Selgub, et see paik polegi tüdrukule päris võõras, sest ta on siin kunagi varem elanud, kuigi ise sellest ajast peaaegu midagi ei mäleta. Tasapisi hakkavad avanema nii ema minevik kui ka põhjused, miks nende elu on kujunenud just selliseks. Samal ajal leiab Isabella endale sõbrad ning esimest korda tekib tal tunne, et võib-olla võiks ta kuhugi päriselt kuuluda.

Isabella ja tema ema suhe on üsna keeruline. Ema peab nende pidevat rändamist vabaks ja põnevaks eluks, kuid lapse jaoks tähendab see hoopis ebakindlust. Isabella on harjunud ema järgi minema ning tema soovidega arvestama, kuid enda tahtmisi on tal palju raskem välja öelda. Temasse on kogunenud viha ja pettumust, mis aeg-ajalt üsna jõuliselt välja purskab. Tegelikult tahab ta üsna tavalisi asju, kodu, sõpru ja igapäevast rutiini. Raamat näitab hästi, et see, mis ühe inimese jaoks tähendab vabadust, võib teise jaoks tähendada hoopis seda, et tal pole kusagil päriselt oma kohta.

Loos on ka salapära ja veidi maagikat. Mets, vana tamm, sügisene pimedus ja kummaline vanaproua, keda Isabella kohtab, tekitavad alguses päris palju küsimusi. Külas valmistutakse surnute pühaks ning kogu selle sügisese õhustikuga sobib hästi ka mõte minevikust, tulevikust ja sellest, kui palju meie elu mõjutavad teiste inimeste tehtud valikud. Kõige selle kõrval peab Isabella lõpuks mõtlema sellele, mida tema ise tahab ja kas ta julgeb seda ka emale öelda.

Tegemist on lasteraamatuga, kuid kindlasti väga sobilik lugeda ka täiskasvanul. Raamat keskendub lapse ja vanema suhtele. Vanem võib olla täiesti veendunud, et pakub lapsele huvitavat ja head elu, kuid laps võib vajada hoopis midagi muud. Isabella peab mingil määral olema oma emast täiskasvanulikum ning see muudab nende suhte kohati päris kurvaks.

Lisa Aisato illustratsioonid on siin sama olulised kui lugu ise. Need annavad edasi tegelaste tundeid ja kogu sügisest meeleolu. Mõni pilt on soe ja ilus, teine jälle sünge. Eriti hästi sobivad sellesse loosse mets, sügisvärvid, pimedus ja läheneva tormi tunne. See on sarja viimane, neljas osa, mis mulle kogemata kätte sattus, aga kindlasti jõuavad ka eelmised kolm nüüd mu lugemisse, niivõrd kaunis ja tore raamat oli. Arvasin, et pigem on pilt ja natuke teksti, aga teksti osa oli ikka pikk ja põhjalik lugu, mida oli huvitav lugeda. 

 

Kuus sünget krimilugu

14./186. Meremees

Autor: Lars Kepler 

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Pegasus 2026

367lk./3126lk./ 45062lk.

 

Seekord ei ole tegemist ühe pika kriminaallooga, vaid kuue eri pikkusega põnevuslooga. Kõik lood on sünged ja neis on Keplerile tuttavaid elemente: kuriteod, vägivald, keerulised olukorrad ning inimesed, kes satuvad silmitsi millegagi, milleks nad valmis ei ole. Ühes peab isa oma poja päästmiseks sooritama tellimusmõrva, teises satub noor ajakirjanik lähedale mehele, keda kahtlustatakse sarimõrvarina. Oma loo saavad staaradvokaat, kes satub ohtliku vandenõu keskele, ning kaks teismelist tüdrukut, kelle mäng muutub järjest ohtlikumaks. Joona Linna sarja lugejale on ilmselt kõige tuttavam Jurek Walter, kelle minevikku siin samuti avatakse. Lood on sünged, vägivaldsed ja kohati päris ebameeldivad ning tegelased satuvad üsna äärmuslikesse olukordadesse. Tegelikult olid need pigem sellised lood, mida loed ja nädalapäevad hiljem enam ei mäletagi, mis need lood siis seal täpselt olid. Kõige rohkem häirisid lõpud. Ma saan aru avatud lõpust, kus autor jätab midagi lugeja enda otsustada. Siin ei olnud aga mitmel korral isegi sellist tunnet. Lugu lihtsalt lõppes. Mitte nii, et nüüd võiks ise mõelda, kas juhtus üks või teine asi, vaid konkreetselt keset sündmusi: plaks ja kõik. Joona Linna sarjaga võrreldes jäi see minu jaoks selgelt nõrgemaks. Täiesti halb raamat see ei olnud. Mõni lugu oli huvitavam, mõni vähem ning Jurek Walteri osa pakkus sarjale natuke lisamaterjali. Tervikuna jäi raamat siiski üsna keskmiseks. Kõige suuremaks miinuseks olidki need järsult katkevad lood. Kui juba põnev lugu käima tõmmata, tahaks ikka teada, kuhu see välja jõuab. 

Kooliluuletused Lätist

13./185. Kärarikas klass

Autor: Ieva Flamingo

Tõlkija: Contra

Kirjastus: Draakon & Kuu 2021

96lk./ 2759lk./44695lk.

 

Kool võib olla päris kärarikas koht. Seal on õpetajad, direktor, klassikaaslased, kontrolltööd, kodused ülesanded ja matemaatika, mis mõnikord kohe üldse välja tulla ei taha. Lisaks tuleb kuidagi teiste lastega läbi saada ja leida klassis oma koht. Kõigest sellest need luuletused räägivadki. Tegemist on laste luulekoguga, mille läbivaks teemaks on kool ja koolielu. Erinevad luuletused annavad edasi laste mõtteid, muresid ja igapäevaseid olukordi. Mõni neist on naljakas, mõni tõsisem. Juttu tuleb õppimisest ja hinnetest, õpetajatest ja direktorist, aga ka sõprusest, üksindusest ning sellest, kui keeruline võib vahel olla teistega kontakti saada. Tänapäeva laste maailma kuuluvad loomulikult ka telefonid, internet ja virtuaalsed sõbrad. Täiskasvanule võib kodune ülesanne või kehv hinne tunduda üsna tühise probleemina, lapse jaoks võib see aga olla sel hetkel väga oluline. Samamoodi ei tähenda klassitäis lapsi automaatselt seda, et igaühel oleks seal sõber ja hea olla. Raamatus tulebki hästi esile, kuidas ühe klassi sees võib korraga olla palju erinevaid lapsi, iseloome ja probleeme. Vahel moodustavad nad ühtse seltskonna, teinekord meenutab klass pigem mitme peaga lohet, kus iga pea tahab liikuda eri suunas. Palju on huumorit ja mängimist. Tore on näiteks mõte direktorist, kes pole ju alati direktor olnud. Ka tema on kunagi olnud laps, kartnud, pahandust teinud ja võib-olla isegi koolist poppi teinud. Selline vaatenurk toob õpetajad ja teised täiskasvanud laste maailmale lähemale. Luuletused on erinevad nii sisult kui meeleolult ning nende juurde sobivad hästi Vivianna Maria Stanislavska illustratsioonid. Need ei ole lihtsalt teksti kaunistuseks, vaid annavad sellele juurde omajagu lusti ja koolielule sobivat segadust. Illustratsioonid on saanud ka tunnustust. Stanislavska pälvis nende eest 2016. aastal Jānis Baltvilksi laste- ja noortekirjanduse auhinna noore põlvkonna kategoorias. 
Sattusin seda raamatut lugema kui otsisin oma Läti ettekande juurde näiteid Läti luuletajate loomingust. Loetavad, aga lemmikuks ei saanud. 

Õpetus algajatele, mida saab teha ChatGPT-ga

 

12./184. ChatGPT käsiraamat. Uus teejuht suurepärase tehisintellekti tööriista juurde

Autor: puudub

Tõlkija: Marko Tamme

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2026

114lk./2663lk./44599lk.

 

See ajakirja formaadis väljaanne on praktiline teejuht neile, kes alles alustavad tehisintellekti kasutamist ja tahavad teada, milleks ChatGPT-d igapäevaelus üldse kasutada saab. Raamat alustab päris algusest ning liigub samm-sammult erinevate kasutusvõimaluste juurde. Selgitatakse, kuidas ChatGPT-ga suhelda, kuidas küsimusi ja ülesandeid sõnastada ning kuidas saadud vastuseid enda vajadustele sobivamaks muuta.
Näiteid on toodud väga erinevatest eluvaldkondadest. ChatGPT abil saab planeerida oma nädalat või perepuhkust, koostada treeningukava, otsida retsepte, valmistuda töövestluseks, kirjutada CV-d ning lahendada mitmesuguseid töö ja õppimisega seotud ülesandeid. Seega ei keskenduta ainult sellele, kuidas ChatGPT töötab, vaid eelkõige sellele, mida sellega päriselt teha võiks. Raamatu ülesehitus on lihtne ja juhendid konkreetsed, nii et ka inimene, kes pole varem tehisintellekti kasutanud, peaks suutma näidete järgi ise katsetama hakata.
Minu jaoks jäi raamat siiski veidi liiga lihtsaks, aga ma ei ole enam ka algaja kasutaja. Kui oled seda juba pikemat aega kasutanud, erinevaid võimalusi katsetanud ja tead, kuidas korralikku prompti koostada, siis väga palju uut siit ilmselt ei leia. Algajale on see aga kindlasti asjalik väljaanne. Üks asi häiris siiski päris palju. Kõik ChatGPT kasutamist näitavad ekraanipildid on jäetud inglise keelseks. Tekstis on küll küsimus või prompt eesti keelde tõlgitud, kuid ChatGPT vastus jääb pildil inglise keelseks. Kui lugeja inglise keelt ei oska, saab ta küll teada, mida ChatGPT-le küsiti, kuid ei pruugi aru saada, mida ChatGPT vastas ja kuidas näide tegelikult töötas. Tänapäevaste tehisintellekti võimaluste juures oleks saanud need näited üsna lihtsalt eestikeelseks muuta. See oleks teinud raamatu sihtrühmale palju arusaadavamaks ja praktilisemaks.
Seega kogenud kasutajale jääb see käsiraamat tõenäoliselt liiga algtasemele, kuid inimesele, kes alles mõtleb, mida selle ChatGPT-ga peale hakata ja kuidas üldse alustada, võib sellest olla päris palju abi. Igatahes on see üks neid raamatud, mida saan soovitada kui teen tehisintellekti koolitusi algajatele.  

Külmavärinaid tekitavaid krimilugusid sõdadevahelisest Eestist

11./183. Eesti wanad roimad

Autor: Dagmar Lamp

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

320lk./2549lk./44485lk.

 

Raamatusse on kogutud tõestisündinud kuriteod sõdadevahelisest Eestist. Siin on mõrvu, kadumisi, armukadedusest ja kättemaksust alguse saanud tragöödiaid, perevägivalda, vargusi ning ka veidi kummalisemaid juhtumeid. Lood on üsna lühikesed ja annavad ülevaate sellest, mis juhtus, kuidas kurjategijani jõuti ning milline oli asja edasine käik. Sageli saab teada ka kohtuprotsessist ja karistusest.

Üsna huvitav on lugeda, kuidas peaaegu sada aastat tagasi kuritegusid uuriti. Tänapäevaseid võimalusi politseil muidugi polnud, kuid sellest hoolimata suudeti päris palju välja selgitada. Mõnikord mängisid olulist rolli tunnistajad ja inimeste tähelepanelikkus, teinekord üsna lihtsad jäljed või kurjategija enda rumalad vead. Samuti liikusid väikestes kohtades jutud kiiresti ning naabrid teadsid sageli üksteise tegemistest rohkem, kui asjaosalised oleksid soovinud.

Kuritegude põhjused pole aga saja aastaga kuigi palju muutunud. Ikka on mängus raha, armukadedus, viha, kättemaks, alkohol ja keerulised peresuhted. Mõne loo puhul tekib küsimus, kuidas sai olukord üldse nii kaugele minna, sest tagantjärele vaadates tundub kuriteoni viinud sündmuste jada kohati lausa arusaamatult rumal. Teisalt tuleb arvestada tolle aja eluolu, vaesuse, ühiskondlike olude ja inimeste hoopis teistsuguste võimalustega. Autor ei keskendu ainult kurjategijatele, vaid püüab nähtavaks teha ka ohvrid ja nende lood. Raamat annab päris hea pildi ka tolleaegsest Eestist. Kuritegude kõrval tulevad välja inimeste elutingimused, omavahelised suhted, suhtumine naistesse, perekonda ja vägivalda ning seegi, kuidas kuritegudest ajalehtedes kirjutati. Mõnikord ongi ajastu kirjeldus huvitavam kui kuritegu ise. 

Minu jaoks jäi raamat siiski veidi liiga kiirülevaatlikuks. Juhtumeid on palju ja ühelt loolt liigutakse üsna kiiresti järgmise juurde. Oleksin pigem eelistanud vähem lugusid, aga põhjalikumalt käsitletuna. Rohkem tausta, uurimise detaile, kohtuprotsesse ja infot selle kohta, mis asjaosalistest hiljem sai, oleks muutnud lood minu jaoks palju huvitavamaks. Eks see ole mul nagu ilukirjandusegagi. Eelistan pigem ühte pikemat romaani, kuhu saab korralikult sisse elada, kui tervet hulka lühijutte. Aga lugeda tasub, eriti kui on arvamus, et esimese Eesti Wabariigi ajal oli kõik lilleline ja nüüd on olukord hull, inimesed hukas ja kuritegevus suur. Raamatus oli ka kirjas ühes kohas, et mitu tapmist oli selle aasta jooksul. Lugege ja otsige see arv üles, õnneks on see ikka tublisti tänapäeval väiksemaks jäänud. 

Eesti maetud saladus

10./182. Objekt M. Eesti maetud saladus

Autor: Mart Sander

Kirjastus: LiteRarity 2026

153lk./2229lk./44165lk.

 

Meriväljal ühe tavalise eramu hoovis kaevu kaevates satuti 1969. aastal kummalisele metallilaadsele materjalile, millest sai alguse aastakümneid kestnud mõistatus. Asja vastu hakkasid huvi tundma teadlased, Nõukogude võimud, KGB, ufoloogid, sensitiivid ja veel terve hulk inimesi, kelle arvamused sellest, mis maa all tegelikult peitub, on väga erinevad. Ühed otsisid täiesti maiseid seletusi, teised jõudsid aga maaväliste objektide ja muude paranormaalsete teooriateni.

Raamat jälgib üsna põhjalikult seda, kuidas kogu lugu aastate jooksul arenes. Kes objekti uuris, milliseid proove võeti, kuhu neid saadeti, mida üks või teine inimene väitis ning milliseid kummalisi juhtumeid objektiga seostati. Omaette huvitav on seegi, kui palju inimesi selle ühe leiuga lõpuks seotud oli ja kui erinevalt nad toimunut hiljem mäletasid või tõlgendasid. Mõni püüdis leida teaduslikku seletust, mõni nägi peaaegu igas sündmuses kinnitust millelegi paranormaalsele. Mida salapärasemaks asi muutus, seda rohkem tekkis oletusi ning iga uus seletamata juhtum andis võimaluse järgmise teooria loomiseks. Samal ajal muudab Nõukogude aja salastatus kogu loo veel segasemaks. Kui dokumente on vähe, osa informatsioonist põhineb mälestustel ja inimesed räägivad üksteisele vastu, on aastakümneid hiljem väga keeruline kindlaks teha, mis tegelikult juhtus.

Autor on kogunud kokku päris palju erinevat materjali ja püüab näidata võimalikult erinevaid seisukohti. Raamatus on dokumente, fotosid, skeeme ja omaaegsete asjaosaliste meenutusi. Kõrvuti saavad sõna nii maisemate seletuste pooldajad kui ka need, kes usuvad, et tegemist võis olla millegi täiesti tundmatuga. 

Probleem on aga selles, et mida edasi lugeda, seda rohkem hakkab tunduma, et objekt ise kaob kõige selle ümber toimunu sisse ära. Lugeda saab uurijatest, katsetest, KGB huvist, sensitiividest, kummalistest juhtumitest ja erinevatest teooriatest, kuid kõige olulisemale küsimusele vastust ei tule. Mis see objekt siis ikkagi oli või on? Kas see üldse on sellisel kujul olemas, nagu aastakümneid on räägitud? Nende küsimustega alustad ja sisuliselt samade küsimustega lõpetad. Autor on küll üritanud müsteeriumit lahendada ning toonud välja erinevad seisukohad ja seletused, mida ta on leidnud. Paraku jäi mulle pärast raamatu lõpetamist tunne, et tegemist oli üsna mõttetu lugemisega. Sain teada päris palju sellest, mis väidetava objekti ümber aastakümnete jooksul toimus, kes sellega tegeles ja mida keegi sellest arvas, kuid objektist endast ei saanud ma lõpuks peaaegu midagi teada. Sanderil jutt jookseb ja seda ka paberil, seega lugemine ise oli ladus, võib olla mõni hetk oli raamatus liiga palju teda ennast, sellisest teosest oleks tahtnud rohkem teaduslikkust ja vähem tema isiklikku seostust ning müsteerilisi oletusi.  

Sünnipäevatort laibaga

9./181. Sünnipäevamõistatus

Sari: Jenny Starlingu juhtumid 1  

Autor: Faith Martin 

Tõlkija: Nele Mikk 

Kirjastus: Krimiraamat 2023

208lk./ 2076lk./44012lk.

Kirjastus Eesti Raamat lugemise väljakutse september: raamat, mille keskmes on sünnipäev

Jenny Starling on vabakutseline kokk, kes palgatakse valmistama toitu jõukate kaksikute Alicia ja Justini 21. sünnipäevapeoks. Pidu toimub uhkes maahäärberis ning ees peaks ootama lihtsalt üks suurem tööots. Kohale jõudes avastab Jenny aga, et majas valitseb hoopis teistsugune meeleolu. Noor aednik on mõisatiiki uppunud ning pole päris selge, kas tegemist oli õnnetusega. Sellest hoolimata otsustatakse sünnipäevapidu ära pidada. Südaööl, kui külalised kogunevad šampanjaga sünnipäevalapsi õnnitlema, sureb üks peol viibijatest.

Edasi kujuneb loost üsna klassikaline mõrvamõistatus. Inimesed on ühes kohas koos, kahtlusaluste ring on piiratud ning peaaegu igaühe kohta hakkab tasapisi selguma midagi, mida ta parema meelega enda teada jätaks. Kõige huvitavamad ongi siin tegelaste omavahelised suhted. Pealtnäha on tegemist jõuka ja korraliku seltskonnaga, kuid üsna kiiresti tulevad välja armukadedus, solvumised, varjatud suhted ja vanad pinged. Mõni tegelane käitub lausa nii kahtlaselt, et teda on väga lihtne süüdlaseks pidada. Autor peab ju ometi kuidagi üritama lugejat viia valedele jälgedele. 

Jenny ise on natuke teistsugune amatöördetektiiv kui tavaliselt. Eelkõige on ta kokk ning uurijaks satub pigem asjaolude sunnil. Seekord on tal ka isiklik põhjus toimuvasse sekkuda, sest mõrvaga võib seostuda tema valmistatud toit ja see seab ohtu tema maine. Ta jälgib inimesi, kuulab nende juttu ja paneb tähele pisiasju, millele teised eriti tähelepanu ei pööra. Kohati tundub küll, et Jenny on natuke liiga tähelepanelik ja oskab inimesi peaaegu eksimatult lugeda. Politsei jääb Jenny kõrval üsna tagaplaanile või pigem isegi sellisesse rumala politsei seisusesse. Uurimine liigub suuresti tänu sellele, mida Jenny märkab ja milliseid järeldusi ta inimeste käitumisest teeb. Samal ajal ei torma ta kohe iga kahtluse peale kedagi süüdistama. Ta vaatab, kuulab ja püüab aru saada, kes valetab, kes midagi varjab ning kelle käitumisel võib olla hoopis muu põhjus kui mõrv.

Kuritegu ise on päris nutikalt üles ehitatud. Kahtlusaluseid jagub ning motiive tekib loo jooksul mitu. Autor annab vihjeid, kuid nende tähtsus ei ole alati kohe arusaadav. Mõni asi, mis tundub oluline, viib hoopis kõrvale, samal ajal kui mõni väike detail osutub hiljem palju tähtsamaks. 

Raamat mulle meeldis. See oli kerge ja kiire krimi, mida oli mõnus lugeda ja seekord ei tulnud ma ise selle lahenduse peale. Tegemist on sarja esimese raamatuga, tundub, et peaks võtma ka järgmised osad lugemisse, kui see lugemist ootavate raamatute järg nii pikk juba ei oleks. 

Nõiutud armastus

8./180. Nõiutud kompass 

Autor: Ingrid Loddes

Kirjastus: Tammerraamat 2020

228lk./1868lk./43804lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuli: fantaasia - Eesti

Mahajäetud maja, kus väidetavalt kummitab, on muidugi selline koht, kuhu lastel on vaja uurima minna, kuigi vanemad on sinna majja sisenemise ära keelanud. Sandra keelitab vanema venna Jasperi endaga vanaonu majja kaasa ning seal selgub, et jutud kummalistest asjadest polegi päris alusetud. Nad kohtuvad metshaldjas Sumega, kelle kallimale on laste vanaonu, suur nõid, needuse peale pannud. Lapsed otsustavad haldjat aidata ning lähevad koos temaga teekonnale teise maailma, abiks nõiutud kompass. Esialgsest uudishimust saab niisiis hoopis suurem seiklus, kus tuleb hakata tegelema vanaonu tegude tagajärgedega.

Tegemist on laste fantaasiaraamatuga. Haldjad, needused, võluesemed ja kummalised olendid on osa maailmast, kuhu lapsed satuvad. Muinasjutulisi jooni on loos palju ning nõiutud kompass täidab tuttavat maagilise abilise ülesannet, juhatades tegelasi nende otsingutel edasi. Otsingute käigus tuleb kohtuda väga erinevate olenditega, taiminimeste, rabainimeste ja lindinimestega ning lahendada nende muresid. Nii ei piirdu laste ülesanne ainult ühe haldja aitamisega. Võõrasse probleemi võib ju suhtuda nii, et see pole minu asi, aga Sandra ja Jasper on valmis alati midagi ette võtma, aitama. Vanaonu seos needusega lisab olukorrale omakorda isiklikuma poole. Seekord tuleb kurja teo tegijat otsida omaenda sugulaste hulgast, kuigi ega lapsed seda vanaonu ise ei tundnudki, sest on ta ju juba 15 aastat surnud. Kummalisi tegelasi ja paiku jagub siin omajagu. See annab fantaasiale ruumi. Ühe otsingu ümber mahub palju väiksemaid seiklusi ning uue olukorraga tuleb jälle otsast peale kohaneda. Pelgalt sündmuste rohkus ei tähenda siiski alati seda, et lugu hoogsalt edasi läheks. Raamat üldiselt meeldis, aga lugemine kuidagi ei läinud väga ladusalt, vaatamata, et tegemist oli lasteraamatuga. 

Kui palju on tõtt ühes ajaloolises mängufilmis?

 

7./179. Viimane võte

Sari: Cherringhami mõistatused #17

Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

147lk./1640lk./43576lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 august: imeilus raamat

Cherringhamis tehakse filmi ja muidugi tekitab see elevust. Tavapärasesse külaellu lisanduvad võttegrupp, näitlejad ning ajaloolise filmi juurde kuuluvad uhked kostüümid ja mõõgad. Siis aga hakkavad juhtuma õnnetused, mille tõttu satub ohtu noor peaosatäitja Zoe Harding. Üks õnnetus võib ju olla juhus, aga kui neid tuleb järjest juurde, tekib paratamatult kahtlus, kas keegi aitab sellele ebaõnnele kaasa. Sarah ja Jack asuvad uurima, mis võtetel tegelikult toimub.

Filmivõtted sobivad krimiloo tegevuspaigaks hästi. Ümberringi on palju inimesi, igaühel oma tegemised ning võimaliku õnnetuse puhul ei pruugigi kohe selge olla, kas keegi eksis või oli juhtunu tahtlik. Samas sõltub peaosatäitjast päris palju. Tema ümber toimuv puudutab kogu filmi valmimist. Nii tulebki mõelda, kas sihiks on näitlejanna ise, tema karjäär või midagi muud. Kes tema ebaõnnestumisest võidaks ja miks peaks keegi üldse tahtma talle halba teha?

Kus on see piir, kus õnnetu juhus muutub kahtlaseks. Kahtlane käitumine ei pruugi veel süüd tähendada, samamoodi ei saa kedagi üksnes meeldiva oleku pärast kahtlusaluste hulgast välja jätta. Filmimaailmaga sobib see päris hästi, sest teistele mingi mulje jätmine kuulub seal juba ameti juurde. Küsimus on selles, kes mängib oma rolli ka siis, kui kaamera enam ei tööta.

See oli üks neid sarja osi, mis mulle rohkem meeldis. Süüdlast ei olnud seekord nii kerge ära arvata ning seetõttu oli huvitavam. Mõnus muhekrimi, kerge, kiire lugemine.

Maailm on täis salapäraseid tegelasi

6./178. Laip rajamaal

Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #8

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2026

225lk./1493lk./43429lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 august: Imeilus raamat

Kitt Hartley ja Grace Edwardsi detektiivibüroo poole pöördub naine, kes on mures oma kadunud onu Ralph Holmesi pärast. Politsei asja uurimiseks põhjust ei näe, aga mehe käitumises on piisavalt kummalist, et Kitt ja tema kaaslased asja niisama ei jätaks. Peagi tuleb neil uurida juba sedagi, kes siis see kadunud mees tegelikult oli ja millega üldse tegeles, mitte ainult, mis temast sai. Jäljed viivad võimaliku rahvusvahelise kuritegevuse juurde ning esialgu üsna tavalisena tundunud kadumisjuhtum võtab hoopis suuremad mõõtmed.

Tegemist on muhekrimiga nagu kogu selle sarja raamatud. Siiski kõlab tegelastele antud ülesanne päris tõsiselt. Kadumise lahendamiseks tuleb kõigepealt aru saada kes see kadunu oli, millega tegeles ja mis olid tema motivatsioonid. Kas ta oli tõesti vaid puhkusel või oli tema viimases kohas viibimiseks hoopis muud põhjused. Lähedased võivad ju arvata, et tunnevad oma pereliiget, aga see ei tähenda veel, et nad tema tegemistest kõike teavad. Nii käivad siin koos kadunud mehe otsimine ja tema elu kohta tekkinud küsimustele vastuste leidmine. Mida rohkem selgub, seda vähem saab toetuda esialgsetele oletustele.

Uurijate seltskonda on lisandunud endine investeerimispankur Joe, kellele ei anta just palju aega uude ametisse sisseelamiseks. Kurjamid ja kahtlusalused vahetuvad ju nagunii, aga aeg-ajalt võiks midagi muutuda ka uurijate poolel. Muidu võib juhtuda, et kõik tegutsevad raamatust raamatusse üsna harjumuspäraselt ning ainult lahendatav juhtum on uus. Joe lisandumine aitab tegelaskonda mitmekesistada ja elavdada. Ühtlasi annab see võimaluse tuua tuttavate tegelaste juures välja midagi sellist, mis omavahel juba väljakujunenud seltskonnas ehk nii hästi esile ei tule. Ning pealegi on ju vaja ikka natuke enam meeshingi positiivsete tegelaste poole peale, senini oli see lugu üsna feminiinne. Uus inimene peab leidma seltskonnas oma koha ja teistel tuleb temaga arvestada. Nii on põhjust jälgida uurijate endi tegemisi ka siis, kui parasjagu juhtumi lahendamisele lähemale ei jõuta. 

Mulle üldiselt meeldis. Mõnus kerge ja kiire lugemine ja eelnevatest osadest siiski parajalt erinev. 

Kuu kõnnib kaugel kõrgel

5./177. Kuu kannul

Autor: James Norbury 

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2026

176lk./1268lk./43204lk.

 

Üks väike koer ja vana hunt lähevad kuu kannul ning sellest saab lugu, kus on palju elu peale mõtlemist. Raamat meeldis mulle väga. Lihtne lugu, aga sugugi mitte lihtsatest asjadest. 

Koerakutsikas Amaya on lumetormi järel vanematest lahku jäänud ning eksleb üksinda metsas. Ta on hirmul ega oska veel omapäi toime tulla. Siis kohtub ta vana hundiga, kes talle appi tuleb. Koos asuvad nad teele, et järgneda kuule. Nende teekonnal tuleb ette raskusi ning tasapisi õpivad nad teineteist tundma ja muutustega toime tulema. Kuu kannul minek tundub ju üsna lootusetu ettevõtmine, aga vahel ongi vaja kõigepealt midagi, mille poole liikuda. Kõiki vastuseid ei ole kohe kuskilt võtta.

Amaya ja hunt on huvitav paar. Üks alles õpib maailma tundma, teine on juba vana ja üsna pahur. Ometi tuleb just tema kutsikale appi. Siin on mõttekoht, kui palju ütleb kellegi kohta tema esialgne olek ja kui palju see, mida ta päriselt teeb. Sõbralikkust on lihtne välja näidata, aga teise pärast oma teekonda muuta ja tema eest vastutada on juba midagi muud. Nende ühises minekus saab hoolimine üsna konkreetse tähenduse.

Lugu räägib kaotusest, üksindusest, sõprusest ja sellest, kuidas pärast valusaid muutusi edasi elada. Tegemist on pigem täiskasvanutele mõeldud mõistulooga, kuigi loomtegelased ja pildid võivad esmapilgul lasteraamatut meenutada. Oluline on just muutustega leppimise mõte. Väga tahaks ju vahel, et kõik saaks jälle endiseks. Saab mõistusega aru küll, et ei saa, aga sellest arusaamisest üksi veel ei piisa. Amaya teekonda võibki lugeda kui tasapisi õppimist, kuidas elada edasi olukorras, mida ise valida ei saa.

Ka see, et kõike ei saa oma tahtmise järgi sättida, on lihtne mõte, millega päriselus sugugi nii lihtne leppida pole. Ikka kipub tunduma, et peaks veel midagi tegema, rohkem pingutama või kuidagi õige lahenduse leidma. Siin saab mõelda ka sellele, millal oled enda poolt võimaliku juba ära teinud. Edasi liikumiseks ei pea ju tingimata kogu ülejäänud teed ette teadma.

Norbury enda illustratsioonid kuuluvad selle loo juurde sama loomulikult kui tegelased. Piltidega raamat annab võimaluse korraks teksti juurest kõrvale vaadata ja loetu üle mõelda. Väga ilus ja samas kurb raamat. Mõnda asja peabki endale aeg-ajalt uuesti meelde tuletama.

Südamerabandus või ikka mõrv?

4./176. Iseäranis vastik juhtum

Autor: Adam Kay 

Tõlkija: Jana Linnart

Kirjastus: Tänapäev 2026

351lk./1092lk./ 43028lk.

Lapiteki väljakutse 2026 september: Suur väljakutse 8. Ebameeldiva või eemaletõukava pealkirjaga raamat

Haiglas toimuv mõrvalugu, mis esmapilgul ei tundugi mõrvana, võiks ju olla põnev, aga see kõik siin oli täiega üle võlli pingutatud lugu. Ikka nii üle võlli, et oleks võimalikult pöörane ja piinlik ning soovitatavalt seksiga seotud. Minu jaoks sai seda kõike liiga palju, lõppkokkuvõttes lihtsalt võlli alt läbi kukkumine pigem. 

Raamat räägib arst Eitan Rose’ist, kes naaseb pärast vaimse tervisega seotud pausi tööle. Kui tema ülemus ootamatult südamerabandusse sureb, hakkab Eitan kahtlustama, et tegemist võis olla mõrvaga. Politsei ega teised asjaosalised tema kahtlusi ei jaga. Nii asub ta ise uurima, kuigi tema enda elu on paras segadus ning sõbrad ja kolleegid muretsevad hoopis tema tervise pärast. Ühest küljest võib Eitan märgata arstina midagi, mis teistel kahe silma vahele jääb. Teisest küljest tekib küsimus, kui palju tema järeldusi usaldada saab. Siin on ka mõttekoht. Kui inimesel on olnud vaimse tervise probleeme, siis kui kergesti hakatakse kõike selle kaudu seletama, pidama haige inimese paranoiaks? Tal võib ju mõnes asjas õigus olla ka siis, kui ta ise oma eluga kuigi hästi toime ei tule. Eitani uurimine viib teda olukordadesse, kus laipadega toimetamine, seks ja narkootikumid peaksid ilmselt ühtaegu nii naerma ajama kui ka jahmatama. Minul tekkis pigem tunne, et autor püüab kogu aeg veel midagi juurde keerata. Mõni jabur olukord võiks ju toimida, aga kui neid saab liiga palju üksteise otsa, kaob nende mõju ära. Siis ei tundu järgmine pöörasus enam üllatav, vaid lihtsalt järjekordne ja isegi ohkama panev. 

Ka geisuhete ja seksiga seotud teemat oli minu maitse jaoks liiga palju. Sellises koguses muutus see minu jaoks tüütuks. Eitan ise on keeruline tegelane, kelle puhul võiks tema ebakindlus ja probleemid kaasaelamist tekitada. Samas muudab kogu see üle võlli käitumine tema tõsiselt võtmise raskeks. Kui tegelane satub aina uutesse jaburustesse, tundub autor pingutavat vägisi nalja teha selle asemel, et näidata lugu ja inimesi selles ning lugejat mõtlema või meelt lahutama panna. 

Raamat ei meeldinud mulle eriti. Mõrvaloo algidee oleks andnud küll põhjust huviga edasi lugeda, aga selle ümber kogunenud sekeldused väsitasid ära. Kõike ei pea ju viimase piirini keerama, et oleks naljakas.

Reeglid mõrvadele

3./175. Mõrvareegel

Autor: Dervla McTiernan 

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Foorum (Krimiraamat) 2026

275lk./ 741lk./ 42677lk. 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 august: imeilus raamat

Imeilusa kategooriasse läks tänu kaanepildile, minu arust üks väga ilus kaanepilt ühele krimkale. Sisu poolest see raamat enam nii imeilus ei olnud. Õiglusest võib ju rääkida ilusasti, aga enda asju ajades kipub see mõiste üsna paindlikuks muutuma, nii ka selles raamatus.

Hannah Rokeby pääseb Virginia ülikooli juures tegutsevasse projekti, kus uuritakse võimalikke kohtuvigu ning püütakse aidata alusetult vangistatud inimesi. Üks käsil olevatest juhtumitest puudutab Michael Dandridge. Ülejäänud meeskond otsib võimalust tema vabastamiseks, Hannah aga on tulnud seda takistama. Tema jaoks on tegemist isikliku asjaga, mis on seotud ema minevikuga. Ta teab enda meelest piisavalt, et otsustada, mida see mees väärib. Paraku hakkab juhtumisse süvenemine tema seniseid teadmisi kõigutama.

Selline lähteolukord annab loole päris hea pinge. Hannah peab tegema teistega koostööd ning jätma endast usaldusväärse mulje, kuigi tegutseb nende eesmärgile vastu. Iga uus teadmine võib aidata tal oma plaani ellu viia, aga võib ka selle sootuks keerulisemaks teha. Siin tuleb mõelda lisaks vangi süüle ka sellele, kui palju saab usaldada inimest, kelle tegemisi parajasti jälgid. Peategelasele kaasa elamine ei tähenda ju veel, et peaks tema otsused õigeks tunnistama. Hannah on sihikindel ja oskab inimesi mõjutada. Vajaduse korral ka valetada ning teisi ära kasutada. Ta ei jää ootama, et keegi teine midagi ette võtaks. Samas tekitab tema enesekindlus küsimuse, kuidas saab inimene olla teise süüs nii veendunud juba enne, kui on ise asja põhjalikult uurinud. Õigusteaduse õppimine ei kaitse nähtavasti selle eest, et otsus saab valmis enne tõenditega tutvumist.

Omaette teema on Hannahi suhe emaga. Juba raamatu alguses korraldab ta enne ärasõitu emale toitu valmis ning otsib peidetud alkoholi. Need on üsna kõnekad tegevused. Tütar on harjunud hoolitsema, kontrollima ja muretsema, kas ema saab temata hakkama. Nii võib tema käitumist tõlgendada ka katsena ema kaitsta ning midagi nende elus lõpuks korda saada. Kui oled pikalt kellegi eest vastutust tundnud, ei ole ilmselt lihtne kõrvale astuda ja küsida, kas tead üldse kõigest kogu tõde.

Sellest kasvab välja raamatu sisulisem küsimus. Kui palju me tegelikult tõde otsime ja kui palju tahame kinnitust sellele, mida juba usume? Võõra inimese jutus on lihtsam kahelda kui lähedase omas. Eriti siis, kui selle lähedase kannatusi on aastaid kõrvalt nähtud. Kahtlemine võib siis tunduda lausa reetmisena. Ometi ei muutu üks lugu tõeks ainult sellepärast, et see seletab meie jaoks kõik ära. Üks raamatu keskne teema on kinnituskalle, inimeste kalduvus otsus ette ära teha ning seejärel üksnes sobivaid tõendeid märgata. Lihtne on nõuda õiglust, kui oled kindel, et see annab sulle soovitud tulemuse. Palju keerulisem on lasta asju ausalt uurida siis, kui vastus võib kogu su senise arusaama pea peale pöörata.

Täitsa hea raamat oli, psühholoogiline krimi, ei ole otseselt verine, aga ka mitte muhekrimi.   

Kass, kes mängib omapead

2./174. Tooni

Sari: Muinaskuningas online 2

Autor: Maniakkide Tänav

Kirjastus: OÜ Sünge maa 2026

292lk./466lk./42402lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: Sci-fi - Eesti

Maniakkide Tänav oskab eesti mütoloogia, tulevikutehnoloogia ja arvutimängud kokku segada nii, et tulemuseks ei ole lihtsalt üks järjekordne seiklus virtuaalmaailmas. „Tooni” jätkab sama lugu samade tegelastega, mis sai alguse sarja esimeses osas „Manatar” ning seda tasub kindlasti lugeda pärast esimest osa. 

Kati on endine elukutseline e-sportlane, kes teenib nüüd raha uue virtuaalmängu testimisega. Mängumaailm meenutab muistset Eestit, kuid seal tegutsevad lisaks inimestele kõikvõimalikud mütoloogilised olendid, surnud ja jumalad. Seekord lastakse mängu korraga sada uut testijat ning varasem üsna tühi maailm muutub kiiresti rahvarohkemaks ja ohtlikumaks. Manatar annab Katile ülesande leida salajane värav Manalasse enne, kui Tooni selle tee lõplikult sulgeb. Samal ajal halvenevad Kati suhted Vabavahvate Kuningriigiga ning järjest raskem on aru saada, millised ohud kuuluvad veel mängu ja millised on jõudnud pärisellu.

Esimese osa järel oli juba teada, millist maailma oodata, kuid autor ei jää vana lugu lihtsalt kordama. Uute mängijate saabumine muudab jõudude vahekorda ja tekitab uusi vastasseise. Seni võis Kati oma oskuste ning teadmistega teistest üsna selgelt üle olla, nüüd tuleb tal arvestada inimestega, kellel on oma eesmärgid, liitlased ja kavalused. Nagu päris elus, ei ole kõige tüütumad vastased tingimata koletised. Palju rohkem pahandust võivad põhjustada inimesed, kes on veendunud, et just nemad teavad, kuidas kõik käima peab.

Mängumaailma kirjeldamisel on kasutatud päris palju arvutimängudele omaseid elemente. Tegelastel on tasemed, võimed, varustus ja ülesanded ning võitlusest võib saada nii kogemuspunkte kui ka väärtuslikke esemeid. Neid süsteeme selgitatakse piisavalt, et ka mängukaugel lugejal on kõik arusaadav. Samas ei koosne raamat ainult punktide kogumisest ja vastaste materdamisest. Kõige põnevam on hoopis see, mis toimub mängijate vahel ning kuidas virtuaalmaailmas langetatud otsused hakkavad mõjutama päriselu.

Kati on endiselt huvitav peategelane just sellepärast, et ta ei ole mingi veatu kangelane. Ta on osav, kiire ja julge, kuid samal ajal kangekaelne, terava ütlemisega ja vahel üsna hoolimatu. Kui ta midagi pähe võtab, siis ei pruugi isegi lähenev surm teda peatada. Mõnikord on tema otsuseid raske mõista ja tahaks talle öelda, et korraks võiks enne tegutsemist mõelda ka. Samas sobib selline tegelane sellesse maailma palju paremini kui keegi, kes käituks alati rahulikult ja mõistlikult. Loole annab lisapinge Kati seisund. Mängimine ei ole talle lihtsalt meelelahutus, vaid võimalus raha teenida ja enda elu päästa. Seetõttu ei saa ta ohtlikust olukorrast lihtsalt välja logida ning otsustada, et proovib mõni teine päev uuesti. Mängus võib küll olla mitu elu, kuid päriselus on neid endiselt ainult üks. Autor kasutab seda vastuolu hästi. Virtuaalmaailmas võib surm tähendada ajutist tagasilööki, kuid seal tehtud vead võivad kaasa tuua väga päris tagajärgi.

Eesti mütoloogia ei ole siin lihtsalt kaunistus. Liiva-Annus, Tooni, Manatar ja teised tegelased moodustavad mängumaailma loomuliku osa. Mõned neist on tuttavad rahvapärimusest, teised on saanud autori käe all hoopis uue kuju. Eriti hästi sobib muistne maailm arvutimängu ülesehitusega. Kuningriigid, hõimud, jumalad, nõidused, mütoloogilised tegelased, surnud ja kõikvõimalikud elukad annavad piisavalt võimalusi nii võitlusteks kui võimu pärast kemplemiseks. Tegemist on ikkagi fantaasiamaailmaga, kus ajalooline aines, mütoloogia ja mängureeglid on kokku segatud.

Raamatus on palju tegevust. Üks ülesanne viib teiseni ja iga lahendatud probleemi asemele tekib tavaliselt vähemalt kaks uut. Vahel koguneb tegelasi, olendeid, oskusi ja erinevaid huvisid nii palju, et kõigi jälgimine nõuab tähelepanu. Mängumaailm ja päriselu ei püsi kindlalt lahus. Mida edasi lugu liigub, seda ähmasemaks nendevaheline piir muutub. Oht ei lõpe enam koos mängust väljumisega ning lõpuks pole päris kindel, kumb maailm teist rohkem mõjutab. See muudab loo palju põnevamaks kui lihtsalt järjekordne mängutaseme läbimine.

See osa on tempokas, verine ja kohati naljakas. Siin jagub suuri võitlusi, vastikuid elukaid, reetmist, sepitsusi ja mängijate omavahelist kemplemist. Kõik küsimused loomulikult vastust ei saa. Pigem tehakse neid juurde ning lõpp jätab üsna selgelt ootama järgmist osa. Loodetavasti ikka kiiremini, kui alles kahe aasta pärast. 

Kui inimene on inimesele hunt, kas siis hunt on hundile inimene?

1./173. Hunt

Autor: Saša Stanišic

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2026

174lk./174lk./42110lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse 2026 september: Ilustamata inimsuhted

Saša Stanišić on Bosnia päritolu saksa kirjanik, kes põgenes lapsena koos perega sõja eest Saksamaale. Ta kirjutab saksa keeles ja kuulub seega igati saksa keeleruumi kirjandusse. Tema raamatutes kohtab päris palju identiteedi, kuuluvuse ja kõrvalejäämise teemasid. Ja suhted, kuigi siin raamatus väikeste inimeste ehk laste omad, on täiesti ilustamata, nagu üks kiusamise lugu seda juba on, ei ole seal mingit ilu. 
Peategelane Kemi saadetakse suvelaagrisse, kuigi tema ise veedaks suve palju parema meelega kodus. Laager tähendab metsa, ühiseid tegevusi, teisi lapsi ja kõike muud sellist, millest Kemi just vaimustuses ei ole. Üsna kiiresti hakkab ta tähele panema Jörgi, poissi, kes teiste hulka hästi ei sobitu ja kelle kallal mõned poisid järjest rohkem norivad. Esmapilgul on tegemist üsna tavalise suvelaagrilooga. Lapsed, kes käivad kõik ühes koolis ja on varasemalt seega tuttavad, pannakse kokku ja üsna kiiresti saab selgeks, et kõik koolisuhted ja kiusamised on laagrisse kaasa tulnud. Kes on populaarne, kes otsustab, kelle üle naerdakse ja kes püüab lihtsalt märkamatuks jääda. Tegelikult räägib raamat aga päris tõsiselt kiusamisest ja eriti sellest, mida teevad need, keda ennast otseselt ei kiusata. Kemi näeb väga hästi, mis toimub. Ta saab aru, et Jörgiga käitutakse halvasti, aga teadmine ja sekkumine on kaks erinevat asja.
Just see teeb loo usutavaks ja ilustamatuks. Kemi ei ole mingi vapper kangelane, kes kohe nõrgema kaitseks välja astub. Ta kaalub, kõhkleb ja kardab, et kui ta Jörgi poolele asub, võib järgmisena ise märklaud olla. Kõrvalt vaadates on muidugi lihtne öelda, mida ta tegema peaks. Kui ise tead, kui kiiresti võib naerualune vahetuda, pole asi enam nii lihtne. Eriti veel ühe väikese poisi jaoks. Poisi, kes ka pigem on raamatute kui teiste laste seltsis. 
Raamat on üsna õhuke ja kiiresti loetav, aga teema ise sugugi kerge ei ole. Mulle sobis, et autor ei hakanud kiusamise teemal pikalt moraali lugema ega jaganud lapsi lihtsalt headeks ja halbadeks. Palju tähelepanu saab hoopis see hall ala, kus inimene teab, et midagi on valesti, kuid ei julge või ei taha midagi ette võtta. Eks selliseid olukordi tuleb ette ka täiskasvanute maailmas. Lastele mõeldud raamat, aga päris kindlasti mitte ainult lastele. Hunt võib metsas olla või mitte olla, aga kambavaim, hirm teistest erineda ja soov ise löögi alt pääseda on vägagi päriselt olemas. 

Lugemise kokkuvõte august 2026

Raamatuid: 24

Lehekülgi: 5912
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 191
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 246
 
Kõige õhem raamat: 83
Kõige paksem raamat: 510
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 2
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 1
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 2
. Ulme: 10
. Eesti Raamat: 5
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 2

Väljakutse vabasid loetud: 2

Loetud kirjanikke: 24
Enim loetud kirjanik: -
meesautorid: 11
naisautorid: 13
mõlemad: 0 
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 11
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (5)
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 11
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: USA ja Suurbritannia  (6) 

Vanim raamat ilmunud: 2003
Uusim raamat ilmunud: 2026 (13 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 2
Raamatukogust laenatud: 19
Loetud e-raamatuid: 3

Loetud lastekirjandus: 5
noortekirjandus: 1
täiskasvanutekirjandus: 18

loetud žanrid:
Krimi, põnevik 5
ulme, fantaasia, õudusjutt 10

ajalugu, ajalooline 2

muinasjutt, lastejutt 3

olustikuline proosa 1

memuaar, saaga, mälestus, elulugu 2

armastus, naistekas 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,13

10-12 palli saanud raamatud: Kuradid ja pühakud