Reisijuht Eesti legendide maale

17./76. Eesti põnevad legendid ja pärimused

Autor: Jaak Juske 

Kirjastus: Pegasus 2025

120lk./4084lk./ 18268lk.

 

See raamat jõudis minu lugemislauale tänu uudishimule. Ei, mitte uudishimule selle raamatu vastu, vaid uudishimule kuidas töötavad miniraamatukogud, mis hiljuti pandi kolme kohta Tallinnas (Ülemiste, Rocca Al Mare ja Tondiraba). Töötas hästi. Ja kui ma niigi olen pidevalt hädas, et raamatud kleepuvad näppude külge igalt poolt kust neid tasuta kas alaliselt või ajutiselt omale koju saab viia, siis nüüd on veel ühed lõksud linnas, kust ei saa kuidagi niisama mööda minna. 

Raamat on suunatud lastele. Lood on lühikesed ja lihtsad. Üks legend siin, teine seal ning juba oledki Eesti eri nurkades ära käinud. Mulle meeldis, et valik katab Eestit üsna ühtlaselt, nii et tähelepanu ei jää ainult Tallinnale ja Tartule, vaid sisse on toodud ka väiksemad kohad. Mõni lugu on muidugi selline, mida peaaegu igaüks on kunagi kuulnud. Teised on natuke vähem tuntud, kuid päris võõrast tunnet mul ei tekkinud, sest olen neid pärimusi aja jooksul üsna palju lugenud. Aga lastele on kindlasti väärt raamat ja uued teadmised. Legendid ei sünni päris tühja koha pealt. Neil on tavaliselt mingi algimpulss, olgu see mõni sündmus, maastikuvorm, kummaline hoone, seletamatu juhtum või lihtsalt vajadus maailma enda jaoks lahti rääkida. Aja jooksul lood muutuvad. Midagi unustatakse ära, midagi lisatakse juurde ning üleloomulikud seletused tekivad sageli just seal, kus päris põhjus on kaduma läinud või kus nähtut on mõistetud valesti. Sellest hoolimata aitavad need lood tajuda, kuidas inimesed eri aegadel mõtlesid ja mida nad oluliseks pidasid. Isegi siis, kui lugu on tänapäeva mõttes täiesti ebareaalne, ütleb ta midagi päris olulist selle koha või selle kogukonna kohta. Kui nüüd päris aus olla, siis minule jäi see raamat natuke lahjaks. Põhjus ei ole selles, et lood oleksid igavad või halvasti valitud. Pigem on asi selles, et ma ei kuulu sihtrühma. Kui sul on juba hulk pärimuslugusid peas olemas, siis ei tule siin väga palju üllatusi. Lapsele on see väga sobiv. Ta saab kiiresti kätte loo tuuma, saab tunnetuse, et Eesti on täis kummalisi ja põnevaid paiku, ning võib-olla tekib tal sealt edasi soov küsida juurde või mõnda kohta päriselt vaatama minna. Tegelikult olekski väga hea mõte kasutada seda raamatut reisijuhina ja lugeda perereisi ajal just neid lugusid just nendes kohtades. Kindlasti on siis muljed ja tunded hulga teravamad kui ainult raamatut kodus lugedes. 

 

Pärast surma on ühel kanda süü, teisel häbi

16./75. Post Mortem

Sari: Rekke/Vargase krimisari #3

Autor: David Lagercrantz

Tõlkija: Kadri Papp

Kirjastus: Varrak 2026

328lk./3964lk./18148lk.

Lugema hakates sain aru, et tegu on sarja kolmanda raamatuga. Lugemist see otseselt ei takistanud, sest toimis ka iseseisvalt. Küll jäi uurijapaari taust kohati veidi segaseks, mitte küll nii, et see oleks segama hakanud, pigem, et tekkis tahtmine rohkem teada saada. Just seetõttu plaanin nüüd ka kaks esimest osa ette võtta, siis saab kogu pilt paremini kokku ja selgemaks.

Professor Hans Rekke lauale jõuab vana lahendamata juhtum. Kakskümmend aastat tagasi Baskimaal peksti noor naine jõhkralt surnuks ja tema kehale jäeti kummaline märk. Rekke ja tema paariline Micaela Vargas hakkavad seda juhtumit lahti harutama ning üsna ruttu ilmneb, et üksik juhtum ei pruugi olla sugugi nii üksik. Uurimise käigus tekivad seosed naiste tapmistega Taanis ja Soomes ning õhku jääb küsimus, kas nad on sattunud sarimõrvari jäljele või on tegu millegi veel keerulisemaga. Jäljed viivad üllatavalt otse Stockholmi kirjanduselu siseringi. Uurimise käigus hakkatakse erinevaid niite kokku sõlmima, samal ajal tekib tunne, kas ikka kõik on tõmmatud õigest kohast ja kas sellesse võrku jääb lõpuks õige inimene. Keerdkäike on piisavalt ning need ei tundunud mulle pelga trikina, vaid hoidsid pinget üleval ja sundisid ise kaasa mõtlema.

Lugu jookseb paralleelselt kahes ajas. Üks liin viib kakskümmend aastat tagasi Hispaaniasse ja teine püsib olevikus Rootsis. Paljud detailid ja vihjed jäid siiski varju kuni üsna lõpuni. Kes on kes ja mis on mis, eriti ühe salapärase tegelase puhul, kelle kohta kasutati Hispaanias hüüdnime, mitte pärisnime. Ei saadudki anda, sest siis oleks ju kohe selge pilt olnud ja süüdlane teada, vähemalt lugejal, aga arvatavasti ka uurijatel. Mulle täitsa meeldis see raamat. Minu jaoks oli tunduvalt parem kui need teosed, millega Lagercrantz proovis „Lohetätoveeringuga tüdruku“ maailma edasi kirjutada. Siin oli tal selgelt rohkem ruumi teha oma asja ja see mõjus loole hästi, sest kui autor saab algusest peale ise oma tegelased ja süžeeliinid üles ehitada, siis tundub tervik loetavam ja kindlam. Küllaltki põnev krimi, mis hoidis pinget ja nüüd on siis vaja ka kaks esimest raamatut läbi lugeda. Nagu neid vaja lugeda raamatuid veel vähe ootel oleks. Raske on see lugemise sõltlase elu ikka. 

Jaapanlik viis leida oma elumõte

15./74. Ikigai - jaapanlik viis leida oma elumõte

Autor: Ken Mogi

Tõlkija: Maret Nukke

Kirjastus: Tänapäev 2026

151lk./3636lk./17820lk.

Ikigai on minu jaoks endiselt selline asi, millest vist väljaspool Jaapanit ja jaapanlaseks olemist lõpuni aru ei saa. Varem olen ikigaist lugenud raamatuid, mis olid kirjutatud välismaalaste poolt, ja kuigi sealt sai mõtteid, jäi alati midagi puudu. Seekord lugesin siis jaapanlase kirjutatud raamatut ja see meeldis mulle rohkem kui eelmised. Just sellepärast, et autor on ise jaapanlane ja räägib sellest seestpoolt, mitte kõrvalt vaadates. Vahepeal oli mul lugedes tunne, et jutt läheb ikigaist eemale ja triivib mujale, kord harjumuste juurde, kord tähelepanu ja igapäeva pisiasjade juurde ning ma juba mõtlesin, et nüüd läks asi laiali. Aga peatükkide lõpus oskas autor alati mõtted jälle kokku võtta ja näidata, et ta tegelikult räägib ikka samast asjast. Lihtsalt ikigai ongi selline laialihaarduv ja natuke udune teema, mida ei saagi panna ühte lühikesse definitsiooni ja valmis õpetusse. Ja eks see ongi põhiprobleem, kui püüda seletada midagi inimestele, kes ei ole selle mõtteviisi sees üles kasvanud. Kui asjal ei ole täpset piiri ega ühte õiget selgitust, siis tulebki rääkida ringiga ja tuua näiteid, kuni lõpuks hakkab midagi aimatavalt kohale jõudma. Mina sain sellest raamatust just tunde, et ikigai ei ole üks suur elumuutev leid, vaid pigem viis vaadata oma elu nii, et tähtsaks saavad ka väiksed asjad. Mingil määral ehk mõistan, aga ma arvan, et seda ongi raske raamatuga selgitada, eriti kui pole Jaapani eluolu oma silmaga näinudki. 

Leida pea või kaotada pea

14./73. Valede org

Sari: Uskumatud lood Baskerville Hallis #3 

Autor: Ali Standish 

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Varrak 2026

303lk./3485lk./ 17669lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 aprill: Fantaasia - maailm

 

See on minu meelest hästi tore ja hoogne laste fantaasiasari, mis sobib üllatavalt hästi ka täiskasvanule, kui meeldib kerge, aga samas üsna realistlik fantaasia. Mulle meeldib selle sarja juures, et siin on palju tuttavaid nimesid. Tegu on seikluslikuks looks kasvava maailmaga, kus reaalselt kunagi elanud tegelased ja kirjanduslikud kangelased on kokku põimitud nii, et see tundub omal kummalisel moel usutav. Selles osas on keskseks objektiks messingpea, mis peaks nägema ja teadma kõike. Just see annab loole erilise pinge, sest kui miski teab minevikku, olevikku ja tulevikku, siis tekib kohe küsimus, kelle käes see on ja mida selle teadmisega tehakse. Kui antakse teada traditsioonilisest esimese aasta õpilaste väljasõidust Järvedemaale, muutub lugu kiirelt teravaks. Vana vaenlane Dinah Grey saadab ähvarduskirja ja pakub välja vahetuskauba Arthuri õe Mary vabastamiseks. Arthur peab end sokutama Dinah’ spioonina Holmesi eelseisvasse juurdlusse ning viima messingpea naisele, kes paistab parajasti välja nagu tüdruk. See seab Arthuri väga keerulisse olukorda, sest oma õe päästmiseks peab ta käima tõe ja vale vahel mööda peenikest rada ning mida edasi, seda rohkem on tunda, et hind võib kujuneda kõrgemaks, kui ta alguses ette kujutab. Mulle meeldis, et raamat ei tee sellest pelgalt põnevusjuttu pea otsingutest, vaid laseb tunda, kui raske on ühel lapsel valida, kui ühel pool on sõprus ja usaldus ning teisel pool kallis õde, kelle kaotuse hirmu tõttu justkui ei tohi kellelegi rääkida. Tekib pidev sisemine küsimus, kas usaldada oma sõpru või mitte, kas vaikida või rääkida ja kas üldse on olukordi, kus kõigi jaoks saaks korraga õigesti valida. Seiklus ise on pöörane ja tempo on hea, kuid minu jaoks on selle osa üks tugevamaid külgi just seesama valikute pinge, mis hoiab loo emotsionaalselt elus ka siis, kui sündmused muutuvad üha fantastilisemaks. Autor segab omavahel päris ajaloost ja kirjandusest tuttavaid kujusid ning paneb nad osalema peadpööritavates olukordades nii, et see ei lähe liiga totraks. Lisaks keerutab loos ringi ka lohe, kes mõnikord aitab ja mõnikord toob sekeldusi, ning see lisab mõnusa ettearvamatuse. Sellesse ossa on põimitud ka mitmeid inglise luuletajaid. See sari on seda tüüpi fantaasia, mis on lastele haarav, kuid täiskasvanulegi loetav, kui tahad midagi kerget, kuid piisavalt nutikat ja põnevat.  

Politsei koer lahendab kõik kuriteod

12./71. Komissar Käpp. Kuhu nina viib

13./72. Komissar Käpp. Kadunud kaelakee 

Sari: Komissar Käpp #1 ja #2 

Autor: Katja Reider

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Koolibri 2025

77lk. + 77lk. /3182lk./17366lk.

Austria, Saksamaa ja Šveitsi kirjanduse väljakutse aprill: lasteraamat

Need raamatud olid mul juba varem silma jäänud ning nüüd oli tõesti hea põhjus selle väljakutse raames ette võtta. Mõlemad lood on lihtsad, lühikesed ja selged, nii et sobivad suurepäraselt ka neile lastele, kes alles harjutavad iseseisvat lugemist või ette lugemiseks. Teksti kõrval on palju ilusaid värvilisi pilte, mis hoiavad tähelepanu ja annavad loole mõnusa hoo. Peategelane on politseikoer, komissar Käpp, kes on korraga tark, tähelepanelik ja vajadusel ka piisavalt hirmuäratav, et pahategijad end ebamugavalt tunneksid. Mulle meeldis, et Käpp ei lahenda asju võluväel, vaid just oma koeraliku loogika, tähelepanu ja hea haistmisega. Ülekuulamisel oskab ta märgata pisidetaile, nuuskida välja kahtlase koha ja panna asjad omavahel klappima. Kui olukord nõuab, oskab ta ka kurja koera mängida täpselt nii palju, et kord majja saada. Samas on ta väga sümpaatne tegelane. Ta on hea, rõõmsameelne ja lastega seltsiv. See annab raamatutele turvalise tooni ka siis, kui loos on väike müsteerium või mõni kahtlane tegelane. Mõlemad raamatud on eraldiseisvad, nii et neid saab lugeda mistahes järjekorras ja iga kord tekib väike detektiivitunne, mida lapsed tavaliselt väga naudivad: mis kadus, kuhu see kadus, kes varastas, kellel oli võimalus ja kuidas lõpuks kõik laheneb. Need kaks raamatut jätsid mulle sümpaatse mulje. Kerged, heatujulised, kenad lasteraamatud. Mina loeksin Komissar Käpa seiklusi edaspidigi kergeks kiireks vahepalaks mõnel väsitaval õhtul.  

Idee, kuidas taaskasutada vanu riideid

11./70. Vanade riiete surnuaed

Sari: Karavani detektiivi lood #4

Autor: Marje Ernits 

Kirjastus: Eesti Raamat 2026

188lk./ 3028lk./ 17212lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026: veebruar Eesti 

 

Karavani detektiivi sarja uus osa. Iga sarja uus osa paneb mind taga igatsema sama autori Ira Teveri krimilugusid, mis mõjusid kuidagi haaravamalt ja usutavamalt kui Karavani detektiivi omad. Selles osas satub Aadi Lumiste appi oma tundmatutele sugulastele ning juba algus tõotab kõhedat ja omapärast juhtumit, sest nende pisut kummaliselt põllumaalt leitakse kohaliku naise surnukeha. Põllu teeb eriliseks perenaise veider kaltsumajanduse maailm, sest ta on rajanud sinna omamoodi surnuaia, kus puidust ristidele ripuvad kasutatud riided. See idee on tegelikult pätsatud sarnasest surnuaiast Soomes. Visuaal on meeldejääv ja natuke kõhedust tekitav. Uurimise käigus läheb lugu hullemaks, kui Aadi sugulaste talust leitakse salajane tuba, mille olemasolust keegi justkui teadlik ei olnud, ning sealt omakorda kaks mumifitseerunud surnukeha. Sealt edasi hakkavad mineviku saladused tasapisi hargnema ja nagu krimile kohane, kui tuleb laipu juurde, tulevad seosed ja tulevad ka perekonnaliinid, mis ei ole sugugi nii sirged, nagu algul paistab. Just siin tekkis mul lugedes suurim raskus. Mingil hetkel läks mul nii segi, kas jutt käib esimesest laibana leitud naisest või hoopis tema emast, ning milline mees oli millise naisega seotud ja kes on kelle laps tegelikult. Vahel ongi põnev, kui lugu nõuab tähelepanu ja paneb kaasa mõtlema. Siin aga infokillud ei haakunud minu jaoks piisavalt selgelt üheks pildiks. Lisaks jäi mulle mõned lahendused ja asjaolud veidi kahtlaseks. Mõni käik ei tundunud päris usutav ja mõni kokkusattumus oli minu jaoks liiga mugav, et päriselt rahuldust pakkuda. Võib olla on see ka ootuste küsimus, sest ma läksin seda raamatut lugema tahtmisega kirjutada positiivne arvustus, eriti kuna algidee riiete surnuaiast oli intrigeeriv ja andis lootust millegi erilise peale. Paraku jäi üldmulje minu jaoks ebaühtlaseks. Häid elemente oli, kuid tervikuna oli mul vahepeal tunne, et lugu libiseb käest ja pinget asendab segadus. Lõpuks sobitub see lugemine mul siiski eelmiste kuude väljakutsetega, sest tegu on naisautoriga (märts) ja tegu on ka eesti autoriga (veebruar). Lihtsalt seekord ei olnud see raamat päris positiivsust tekitavalt mulle meelepärane.  

Pildid, mis lahendavad kuritegusid

10./69. Veidrad pildid

Autor: Uketsu

Tõlkija: Margit Juurikas

Kirjastus: Tänapäev 2026

263lk./2840lk./17024lk.

Jaapani krimi, aga mitte selline, millega harjunud olen. Pigem kummaline psühholoogiline mõistatus, mis  paneb tavalised asjad tunduma korraga kahtlased. Juba algusest on tunda, et siin ei ole ainult kes tegi ja kuidas tegi, vaid õhustik, kus näiliselt süütud detailid hakkavad ühel hetkel omandama hirmutavat tähendust. Esmapilgul tundub, et raamatus on mitu eraldi lugu, justkui eri juhtumid või eri killud, mis omavahel ei haaku, ja see tekitab alguses isegi kerge segaduse. Mis on eesmärk, kuhu see kõik viib. Aga mida edasi, seda selgemaks saab. Detailid hakkavad ükshaaval omavahel kokku sobituma ning lõpuks, päris viimases peatükis, vajub kogu pilt paika ja selgub, et tegelikult on see olnud algusest peale üks lugu, lihtsalt eri nurkade ja tegelaste poolt nähtud. Väga suurt rolli mängivad siin pildid, nii laste kui täiskasvanute joonistused, mis ei ole pelgalt ilus lisand teksti kõrval, vaid päris vihjed. Vihjed, mille kaudu lahendatakse nii mõnigi lugu, nii mõnigi mõrv. Mulle meeldis, et pildid ei ole üheselt mõistetavad. Need ei ütle otse välja, mis toimub, vaid sunnivad vaatama, oletama, tõlgendama ja sisuliselt mõistatama, mida joonistaja sellega öelda tahtis. Mõnes episoodis ongi just pildi lahtimõtestamine see, mis toob lõpuks lahenduse lähemale, aga see ei juhtu nii, et näed, siin on vastus, vaid pigem nii, et keegi taipab, mida on pildilt seni valesti vaadatud või mis tähendus on jäänud märkamata. Ja lugeja on selles protsessis paratamatult kaasas tahtes ise ette jõuda, proovides ära arvata, mis seos kuhu viib, kuidas üks näiliselt tühine detail teisega kokku klapib. Kui see ei õnnestu (ja ausalt öeldes ei õnnestunud mul enamasti), siis on hea, et raamatu tegelased teevad selle töö lõpuks siiski ära. Nii saab lugeja lahenduse teada, aga säilib ka tunne, et teekond oli oluline, mitte ainult lõpp. See, kuidas murdunud psüühikad ja lahendamata asjad moodustavad omamoodi võrgu, kus õud ei tule mitte niivõrd verisest tegevusest, vaid arusaamisest, et inimesed võivad kanda endas midagi väga viltust ja varjata seda täiesti tavaliste žestide, sõnade ja piltide taha. Mulle väga meeldis. See oli krimi mõttes värske, teistsuguse rütmiga ja põnev, selline raamat, mis tõestab, et mõnikord võib olla kõige õudsam just see, mis või kes näeb välja süütu ja kahjutu. 

Elust ja tööst tehisaruga

9./68. Kaasaru. Elust ja tööst tehisaruga

Autor:  Ethan Mollick

Tõlkija: Janika Kuusik

Kirjastus: Rahva Raamat 2025

231lk./ 2577lk./16761lk.

Raamat kutsub rahulikult ja praktiliselt mõtlema kuidas kasutada tehisaru potentsiaali. Autor rõhutab, et tehisaru võib olla võimas mõtlemist toetav tööriist, kuid ainult siis, kui me ei loovuta talle oma otsustusvõimet. Me võime masinalt õppida, aga ei tohi lasta end eksiteele juhtida. Kui kasutada, siis mitte pelgalt katsetamise pärast, vaid mõtestatult ja eesmärgiga. Mulle meeldis, et raamat ei ole klassikaline õpime promptimist käsiraamat. Autor ei jaga näpunäiteid kuidas juturobotile täpselt küsimusi kirjutada või millist nuppu vajutada, vaid räägib hoopis sellest, milleks on seda kõike mõistlik kasutada ja kuidas sellest päriselt suuremat kasu saada. Maailmast, mis on vägagi lai ja mille piire keegi veel ei tea, ei inimesed ega tehisaru isegi. Autor küsib huvitavaid küsimusi, nagu kellele sellest rohkem kasu on. Kas neile, kelle oskused on tagasihoidlikumad, või neile, kes on niigi võimekad. Siin ei tule lihtsat ühest vastust, sest kasu sõltub suuresti sellest, kas tehisaru asendab inimese mõtlemist või toetab seda.  Just see kaasaru idee, et tehisaru võiks olla partner mõtlemises, assistent, on see mida ka mina alati rõhutan oma koolitustel. Raamatus on ka arutlus selle üle, et tehisaru võimete piirjoon ei ole sirge, vaid siksakiline. Mõnes asjas saab ta hakkama üllatavalt hästi, paremini kui inimene, aga teises kohas ta jääb lausa lapsele alla. See on oluline meeldetuletus eriti algajale kasutajale, sest tehisaru oskab eksida väga enesekindlalt ja just see usutav toon võib valvsuse maha võtta. Mollick räägib selgelt ja arusaadavalt ka kallutatusest. Sellest, kuidas tehisaru vastused ei sünni tühjusest, vaid peegeldavad andmeid, mille pealt ta on õppinud ning valikutel, mis on treenimisel tehtud. See teema on korraga põnev ja natuke kõhe, sest sunnib märkama, kuidas näiliselt neutraalne vastus võib tegelikult olla suunatud. Näiteks, et kui paluda tehisarul öelda üks suvaline number ühest sajani, siis tuleb väidetavalt teistest sagedamini välja 42. Ulme ja Douglas Adamsi austajatele teada number, aga samas ka hea näide, kuidas suvalisus ei pruugi tehisaru puhul olla päris see, mida me eeldame. Selles raamatus on mitmeid mõtteid, millega ma olen kas täiesti nõus või kuhu olen oma senise kasutamise jooksul ise jõudnud. Mõnes kohas pani autor mind lihtsalt paremini mõtlema sellele, mis mul oli seni pigem tunde tasandil olemas. Tekst on ladus, loetav ja populaarteaduslikus mõttes hästi tasakaalus. Tehisarust võib lugeda ka inimene, kes sellest varem suurt midagi ei tea. Teema puudutab ammu juba kõiki, mitte ainult kasutajaid. Mulle meeldis ka autori hoiak, et ta ei esita oma väiteid kivisse raiutuna, öeldes mitmes kohas välja, et selleks ajaks, kui lugeja raamatu kätte võtab, võib see olla juba ajale jalgu jäänud, sest areng on nii kiire. Mina soovitan seda raamatut eelkõige neile, kes tehisaruga veel kokku puutunud ei ole või on alles tutvumise alguses ja tahavad aru saada sellest. Mõtteainet saavad siit ka need, kes juba kasutavad tehisaru, samuti õpetajad ja õppejõud, kellel tekib ikka ja jälle küsimus, kas (üli)õpilane tohib tehisaru kasutada. Minu jaoks oli väga põnev ja huvitav raamat.  

Kui keegi pole see, kes ta on

8./67. Armastusega sinu ema 

Autor: Iliana Xander

Tõlkija: Evelin Banhard

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

381lk./2346lk./16530lk.

Lugemise väljakutse 2026: 9. XYZ - kirjaniku ees- või perekonnanimi algab just selle tähega

See raamat on psühholoogiline põnevik, aeglaselt lahti rulluv perekonnasaladuse lugu. See ei ole klassikaline kriminaalromaan, kus keskmes oleks politsei uurimine või detailne kuriteo lahkamine. Pigem on tegemist looga, kus pinget tekitab küsimus, mida inimesed oma mineviku kohta varjavad ja kui palju võib üks pere tegelikult üksteise kohta teada. Raamatu peategelane on Mackenzie Casper, noor tudeng, keda tuntakse eelkõige tema ema kaudu. Tema ema on maailmakuulus põnevike autor, kelle raamatutel on suur ja pühendunud lugejaskond. Loo alguses sureb Mackenzie ema õnnetuse tagajärjel. Esialgu näib kõik üsna selge, kuid üsna kiiresti tekib küsimus, kas tegemist oli ikka õnnetusega. Mälestusteenistuse päeval saab Mackenzie salapärase ümbriku, mille saatja on märgitud kui „Fänn nr 1“. Ümbrikus on leheküljed tema ema päevikust. Need algavad sõnadega „Kas tahad saladust teada? Armastusega sinu ema“. Esialgu tundub see kummaline, kuid peagi saabub teine kiri ja seejärel kolmas. Iga uus kiri lisab loole uue kihi ja annab vihjeid selle kohta, et Mackenzie ema elu ei olnud sugugi nii lihtne ja sirgjooneline, nagu avalikkus arvas. Lugedes tekib tunne, et kogu lugu on üles ehitatud küsimuse ümber, kui hästi me tegelikult oma lähedasi tunneme. Mackenzie on kogu elu kasvanud üles teadmisega, et tema ema on edukas ja kuulus kirjanik. Kuid kirjadest hakkab selguma, et ema teekond kuulsuseni ei pruukinud olla nii aus ja sirgjooneline. Minevikust hakkavad välja tulema asjad, mis võivad muuta kogu arusaama perekonnast. Autor krutib pinget pidevalt tasapisi üles. Süžee ei liigu väga kiiresti, kuid peaaegu iga peatükk lisab mõne uue detaili, mis paneb mõtlema, kuhu see lugu tegelikult võib välja viia. Raamat ei püüa kogu aeg šokeerida, vaid pigem tekitada tunnet, et midagi on valesti, kuigi täpselt ei saa veel aru, mis. Lugemiselamus sõltub üsna palju sellest, mida põnevike juures kõige rohkem hinnata. Kui kellelegi meeldivad tempokad krimkad, kus kogu tegevus keerleb politsei uurimise ümber, võib see raamat tunduda aeglane. Kui aga meeldivad lood, kus keskmes on inimeste suhted ja mineviku saladused, siis on see just õige raamat lugemiseks. Suur osa pingest tekib just sellest, kuidas Mackenzie püüab aru saada, kes tema ema tegelikult oli ja kas kogu tema elu põhines millelgi, mida keegi pole tahtnud avalikkusele rääkida. Lugu liigub sammhaaval ja laseb lugejal koos peategelasega avastada, kuidas üks näiliselt ideaalne perekonnalugu võib hakata tasapisi pragunema. Raamat räägib vähemalt sama palju identiteedist kui kuriteost. Kui inimene avastab midagi oma pere kohta, mis ei sobi kokku sellega, mida ta on terve elu uskunud, siis tekib paratamatult küsimus, kes ta ise tegelikult on. Mackenzie peab loo jooksul mitte ainult minevikku uurima, vaid ka otsustama, mida ta uue teadmisega peale hakkab. Mulle raamat meeldis, lugemine läks kiiresti, suur osa tekstist oli otsene kõne, lugeda oli ladus ja kogu aeg oli ikka piisavalt põnevus üleval, et mis seal siis tegelikult lõpuks oli ja mis saab. See on raamat, mis sobiks mu arust nii naistekate kui muhekrimi lugejatele. Tahtmata küll spoilerdada, aga eks ühe väikese kerge Ladina-Ameerika seebika sellest loost saaks teha, kui seriaali panna.

Üks öö, mis muutis kõik

Hip-hip-huraaa! See on minu 1000ndes postitus siin!

 

7./66. Võla tasumine

Autor: Kate White 

Tõlkija: Marja Liidja 

Kirjastus: Ersen 2026

312lk./ 1965lk./16149lk.

 

Lugemise väljakutse 2026: 13. Loe raamat mõnest kunstnikust

Tuntuse poole alles esimesi samme tegev kunstnik Skyler Moore on täielikus jahmatuses, kui saab teada, et keegi talle sisuliselt võhivõõras mees on talle päranduse jätnud. See kõlab nagu halb nali või eksitus, sest miks peaks keegi, kellega tal pole mingit sidet, talle midagi pärandama. Alles hiljem selgub, et nende teed on tõepoolest kord tosin aastat tagasi üheks ööks ristunud. Aga isegi siis ei muutu asi palju selgemaks. Üks öö ei ole põhjus päranduseks. Või vähemalt ei tundu see Skyleri jaoks loogiline. Esmane arvamus, et tegemist on kellegagi, kes soovib tema kunstnikuteed toetada, osutub vääraks (kuigi raamatus on palju juttu Skylerist kui kunstnikust). Nii ongi Skyler sunnitud hakkama kaevama toonastes mälestustes, mis on ajaga tuhmiks kulunud, ja uurima mehe tausta, et aru saada, miks ja kuidas see kõik juhtus. Paralleelselt kulgeb lugu kahes ajas: praegune hetk, kus Skyler püüab mõista, mis toimub, ja mälestused toonastest päevadest ja öödest, mis tasapisi hakkavad lahti rulluma. Kild killu haaval hakkab pilt selginema. Minu jaoks oli lõpp veidi rabe. Ilma ühe konkreetse ülestunnistuseta oleks kõik jäänudki poolikuks ja saladuseks. Oleksin pigem eelistanud, et killud oleksid loomulikult oma kohtadele libisenud ja tervikpilt oleks tekkinud orgaaniliselt. Praegu suruti viimane, suur tükk justkui jõuga pildile ja alles siis said kõik teised tükid selguse. Skyler ise oli kohati minu jaoks üsna vastuoluline tegelane. Tema käitumine ja olemine kõikusid, vahel oli ta enesekindel, vahel ebakindel, vahel impulsiivne, vahel liiga passiivne. Samas on selge, et tema lapsepõlv ja varasemad kogemused on teda tugevalt mõjutanud, nii et see vastuolulisus on mingis mõttes loogiline. Natuke teistsugune lugemine, nii ülesehituselt kui olemuselt. Ei midagi hiilgavat, aga täiesti loetav. Pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised lood, kus saladused, minevik ja sisemised pinged mängivad suuremat rolli kui välised sündmused.

Kuidas rebane võitis sõja kolme vihase mehega

6./65. Vapustav härra Rebane

Autor: Roald Dahl 

Tõlkija: Andry Ervald

Kirjastus: Eesti Raamat 2007

87lk./ 1653lk./15837lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu

Härra Rebane käib öösiti kolme kurja taluniku härra Koperdise, härra Uimerdise ja härra Uba tagant toitu näppamas. See on tema viis oma perekonda toita, sest rebane teeb seda, mida rebane tegema peab. Talunikud aga ei näe seda sugugi nii loomulikuna. Nende jaoks on ta varas, kahjur, keegi, kes tuleb nende töö ja vaeva kallale. Nii peavadki mehed kurja plaani, kuidas rebasele kätte maksta. Ju tuleb ta urust välja kaevata ja hukata, mis muud. Nende peas on see õiglane tasu, sest keegi ei taha ju, et tema kodulinnud öösiti salapäraselt kaovad. Aga ega ilmaasjata öelda, et rebased on kavalad loomad. Ja kui mängus on oma perekonna elu ja heaolu, siis hakkavad rebase peas idanema plaanid, mis on sama nutikad kui meeleheitlikud. Dahl oskab väga hästi näidata, kuidas loomad võivad olla inimestest targemad, eriti siis, kui inimesed on liiga vihased, liiga uhked või liiga rumalad, et näha suuremat pilti. Dahli raamatud on kõik hästi lõbusad ja mõnusad lugemised. Mõeldud küll lastele, aga vägagi loetavad täiskasvanutele. Neis on mõnusat absurdihuumorit, positiivsust ja sellist kerget üle-vindi tunnet, mis teeb lugemise nauditavaks. Samas muidugi oleneb, kelle poolt vaadata positiivsust. Rebasele lõppes see lugu igati positiivselt, aga nendele vaestele talunikele, kes ei raatsinud oma kodulinde rebasele annetada, mitte just nii väga. Pigem hoopis negatiivselt. Nad ei saanud lahti muidulinnusööjast rebasest ja pidid kannatama ka selle all, et konutasid päevi ja öid rebase uru ääres, lootuses teda tabada. Aga lugeja on juba esimestest ridadest rebase poolel. Enamus lugejaid ei mõtlegi, et tegelik kannataja võiks olla talunik, kelle kanalaid ja muid kodulinnulaid käib üks rebane igal ööl rüüstamas. Reaalses maailmas me tunneks tõenäoliselt kaasa hoopis talunikele, sest keegi ei rõõmusta selle üle, kui tema töö ja sissetulek öösiti ära süüakse. Aga kirjanduses sõltub kõik jutustaja vaatenurgast. Kui lugu jutustatakse rebase vaatepunktist, siis muutub ka lugeja vaatekoht. Kui põrkuvad kaks vastandlikku poolt, kus kompromiss pole võimalik, siis ei saa olla mõlema poolt. Ikka tuleb valida pool. Ja seekord valib lugeja rebase poole, kui ta just ise kanalat ei pea. Mulle Dahli lasteraamatud meeldivad. Need on paraja kiiksuga, positiivsed lood, mis lõppevad enamasti hästi, isegi kui algavad keeruliselt. Nad on täis soojust, huumorit ja seda väikest pöörasust, mis teeb lugemise mõnusaks nii lapsele kui täiskasvanule.

Lugu rahvast, kes tulid pulma

5./64. Pulmarahvas

Autor: Alison Espach 

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

394lk./ 1566lk./15750lk.

 

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse 2026 aprill: positiivne kuu

 

Alles oli ühes arvustuses lugeda, kuidas sõna pulmarahvas mitmeid häirib. Mind see sõna sugugi ei häiri ja mulle tundub see täiesti õigel kohal olevat. Matuserahvas häirib mind tegelikult veelgi vähem, sest minu peres on seda sõna küll kasutatud ja see ei kõla üldse võõralt. Võib-olla ongi siin tegemist erinevate keeleruumidega Eestis. Minu juured on Tartumaa kandist ja mu sõnavaras on mitmeid sõnu, mis on seal tavalised, aga näiteks Lääne-Eestis ei pruugi üldse levinud olla. Olen selle tõlkija raamatuid väga palju lugenud ja pigem arvan, et kui midagi tundub kohmakas, siis on originaal ise selline, mitte tõlge. Ma suhtun tõlkijate töösse väga positiivselt, sest ma loen ainult eesti keeles ja ilma nendeta jääks mul suur osa maailmakirjandusest lihtsalt lugemata. Ja kui tõlge või kirjutus ei ole otseselt tehisintellektist kopeeritud, siis mind ei häiri ka mõningane kohmakus. Inimesed ei räägi ühtemoodi, miks nad peaksid siis kirjutama ühtemoodi. Tõlkija püüab ju säilitada seda, mis on algselt kirjas, muidu oleks tegu ümberjutustuse, mitte tõlkega. Ainus, kellele mul on etteheide, on toimetaja. Seal on ikka mitmes kohas nimed sassi läinud ja sellised apsakad peaks üks toimetaja ometi üles leidma, kui ta tekstiga süvenenult tegeleb. Need asjad häirivad mind lugemisel küll, sest need tõmbavad hetkeks loost välja ja tekitavad ajus errori.

Phoebe Stone saabub uhkesse rannahotelli, seljas parim kleit ja jalas kõige ebamugavamad kingad. Teda peetakse kohe ekslikult üheks pulmakülalisest, ehkki tegelikult on ta ainus inimene, kes pole sinna saabunud pidutsema. Tal on hoopis morbiidsemad kavatsused, sest ta plaanib oma elu just selles hotellis lõpetada. Aga siis põrkab ta kokku pruudiga ja sealt läheb lugu lahti. Ootused ja reaalsus põrkuvad ja seda mitte ainult Phoebe puhul. Raamatu jooksul peavad oma seisukohti, tundeid, kavatsusi ja ootusi ümber hindama nii pruut, peig kui ka osa pulmakülalisi. Igaühel on oma väike sisemine kriis, mis vajab lahendamist. Nii mõnigi ootamatu kohtumine või sündmus võib anda täiesti uue suuna. Nagu hotelli lahti lastud pallid, mis peaksid nädala lõpuks oma ettenähtud kohtadesse jõudma, aga põrkavad teel vastu ootamatuid nurki ja olukordi ning võivad võtta täiesti teistsuguse trajektoori. Vahel võib ootamatus anda uue jõu, uue arusaama või uue julguse. Ja vahel võib see lihtsalt näidata, et elu ei lähe kunagi päris nii, nagu inimene on oma peas ette kujutanud. Tegemist on tõesti ühe korraliku naistekaga, kus teemaks on suhted, valikud ja sisemised murdepunktid. Ma ei ole viimasel ajal väga suur naistekate lugeja, aga minu jaoks oli see isegi üsna loetav raamat. Kuigi selle, mis suuna lugu lõpuks võtab, arvasin ma ära. Lõppu ma muidugi ära ei räägi, aga võin öelda, et see oli igati positiivne. Ja vist enamusele tegelastest, vähemalt neile, kes olid selles pulmarahva seltskonnas kesksemad. Ja ka ühele enesetapumõtetega naisele, kes leidis lõpuks midagi, mida ta ei osanud oodata.

Appi, ta on surnud!

4./63. Surmasõsarad

Autor: Amelia Diane Coombs

Tõlkija: Teet Raudsepp

Kirjastus: Ersen 2026

320lk./1172lk./15356lk.

Remi Finch on veetnud suurema osa oma täiskasvanuelust perekonda vältides, eriti oma vanemaid õdesid. Nad lihtsalt ei klapi, mitte üheski variandis. Iga kohtumine lõpeb pingega, iga vestlus on nagu miiniväli ja Remi on ammu õppinud, et lihtsam on lihtsalt eemale hoida. Kui vanemad aga otsustavad oma pulma-aastapäeva tähistamiseks korraldada suure perekondliku telkimisreisi, pole Remil enam pääsu. Ta on sunnitud kaasa minema, kuigi tema jaoks on telkimine sama ahvatlev kui hambaarsti juures puurimine. Tema, kes on tubane, vaikne, pigem üksiolekut eelistav inimene, peab nüüd veetma päevi ja öid rahvuspargis koos oma laiendatud perekonnaga, kes kõik on lärmakad, arvamustega ja üksteisele närvidele käimises väga kogenud. Aga siis tekib nende laagriplatsile laip. Ja see muudab kõike. Õed peavad nüüd koostööd tegema. Ja kui loosse sekkuvad veel teised pereliikmed muutub kogu lugu täielikuks absurdikomöödiaks. See on mõrvakomöödia, mis on täiega üle vindi, kohati nii üle võlli, et ei teagi, kas naerda või pead raputada. Samas ei ole see ainult naljalugu. Peamine rõhk on ikkagi perekondlikel suhetel, psühholoogilisel taustal ja sellel, kuidas inimesed, kes on üksteisest kaugenenud, võivad kriisiolukorras ootamatult kokku kasvada. Selgub, et veri on siiski paksem kui vesi. Kui olukord on hull ja läheb veel hullemaks, siis on õdede omavahelised sidemed olulisemad kui nad ise arvasid. Nad saavad üksteisest rohkem teada kui eelneva mitme aasta jooksul kokku. Ja muidugi, nagu ühes korralikus naistekomöödias ikka, ei saa ka armastuse ja meeste liinid puudumata jääda. Ühest küljest on see täiesti absurdikas, teisest küljest aga hästi muhe krimilugu, või pigem naistekas, millel on krimielemendid. Vahelduseks oli see täitsa tore lugemine. Humoorikas, positiivne, kerge, aga samas piisavalt sisukas. Mõnus raamat, mis sobib hästi siis, kui tahad midagi lõbusat, natuke pöörast ja perekondlikult kaootilist. 

Ärge tapke lapsi ka ilukirjanduses!

3./62. Viimast päeva elus

Sari: Uurija Kimberley King #2

Autor: Jeneva Rose

Tõlkija: Ülla Veerg

Kirjastus: Ersen 2026

256lk./852lk./15036lk.

Lugemise väljakutse 2026: 34. Raamat, mille võtsin raamatukogust äsja tagastatud raamatute kuhjast

Oklahomas läheb kümneaastane Piper ühel suveõhtul jalgrattaga sõitma, et minna ööseks suvelaagrist leitud uue sõbra Miley poole. Kõik tundub täiesti tavaline, selline õhtu, kus laps lihtsalt liigub ühest kohast teise ja keegi ei oska karta, et midagi võiks juhtuda. Kuid järgmisel päeval selgub, et Piper pole Miley poole jõudnudki. Ja mis veel hullem, Miley isegi ei teadnud, et Piper pidi tema juurde tulema. Sealt algabki see kõige hullem hetk, kui mõistad, et laps on kadunud ja keegi ei tea, kus ta olla võiks. Vanavanemad, kes Piperit kasvatavad, annavad politseile teada ja sealt edasi hakkab kõik liikuma kiiresti, sest lapse kadumisel on esimene ööpäev alati kõige olulisem. Ja suurem osa sellest on juba möödunud. Politsei kaasab suured jõud, et leida nii tüdruk kui ka tema roosa jalgratas, mis võiks anda mingi vihje, kuhu ta teel oli või kuhu ta jõudis. Raamat on raske, sest krimid, kus ohvriteks on lapsed, on alati rasked. Need puudutavad teistmoodi, sest laps ei peaks olema see, kelle ümber sellised lood keerlevad. Lugema hakates avastasin, et see on sarja teine raamat Uurija Kimberley King sarjast. Esimest osa ma lugenud ei ole ja otseselt see ei seganud. Ainult pidevalt räägiti sellest, kuidas Kimberley ülemus kaotas oma perekonna, naise ja poja. Sellest aga otseselt juttu ei olnud, nii et võib-olla kajastati seda esimeses raamatus. Aga ausalt öeldes hakkas see korduv ja korduv teavitus mind lugejana häirima. Paar korda oli kirjas, jah, ma sain aru, kuidas see talle mõjus, aga ei ole vaja iga paari peatüki järel uuesti üle korrata. Mind üldiselt häirivad sellised lugeja alahindamised, kus tundub, et autor ei usalda, et lugeja suudab ise meeles pidada, miks keegi nii käitub. Paarist korrast piisab. Lugejal ei ole kalamälu, et ta ei suudaks mõne peatüki võrra edasi aru saada, mis tegelase käitumist mõjutab. Või noh, enamikul lugejatest. Võib-olla USA lugejatega on teisiti, ei oska öelda. Neile tuleb ju iga kuuma kohvi topsile ka kaks hoiatust kirjutada, et tegu on kuuma joogiga. Aga muidu oli raamatus täiesti piisavalt põnevust. Erinevaid liine, ootamatusi, keerdkäike, väikseid vihjeid, mida ei pane kohe tähele, aga mis hiljem kokku hakkavad sobituma. Kõige parem see raamat ei olnud, aga üldiselt oli täiesti loetav ja hoidis huvi üleval. Ja ma arvan, et mingil hetkel loen võib-olla isegi esimese osa sellest sarjast läbi.

Esimene eesti töölisromaan

2./61. Raudsed käed (Valitud teosed IV)

Sari: Eduard Vilde valitud teosed  

Autor: Eduard Vilde 

Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst 1941

167lk./ 596lk./ 14780lk

Klassikakirjanduse väljakutse 2026 veebruar: Eesti

Kui öelda Eesti klassika, siis minu jaoks on Vilde kindlasti esimene valik. Üldiselt on mulle enam-vähem kõik tema raamatud meeldinud ja mulle meeldivad tema ajaloolised romaanid, mis on väga tõetruult ja samas halastamatult kirjutatud. Olin üsna kindel, et ma pole veel Raudseid käsi lugenud, kuid mida edasi, seda enam tuttavaks see lugu muutus. Nii et ma kahtlustan, et ma olen seda kunagi siiski lugenud, lihtsalt ei mäletanud ja see toimus enne, kui asju sai hakatud arvutisse kirja panema. Romaan viib lugeja töölisklassi ellu Narvas, Kreenholmi vabrikutesse. Villem, kes tuleb peale oma naise surma väikese tütrega maalt linna, otsib uut algust ja võimalust paremale elule. Alguses tundubki, et linn ja vabrikutöö võiksid pakkuda midagi kindlamat, midagi, millele toetuda. Kuid aastad teevad oma töö. Raske füüsiline koormus, pikad tööpäevad, väsimus, mis ei lase enam päriselt puhata, ja elamistingimused, mis ei toeta ei tervist ega vaimu. Villemi elu hakkab tasapisi allamäge veerema ja ühel hetkel ei suuda ta enam hoolitseda ei perekonna ega iseenda eest. Raamat ilmus esimest korda 1898. aastal ja seda peetakse Eesti esimeseks töölisromaaniks. See pole lihtsalt lugu ühest mehest, vaid tervest ühiskonnakihist, mille elu oli toona pigem ellujäämine kui elamine. Vilde ei keskendu niivõrd tööle endale, vaid kõigele sellele, mis jääb tööpäeva ümber. Argielu, elamistingimused, kitsikus, omavahelised suhted, väiksed rõõmud ja suured mured. Kuidas veedeti aega pärast tööd, mida räägiti, mida kardeti, mida loodeti. Kõik see loob väga realistliku ja ausa pildi tööliste maailmast, mis oli samaaegselt nii elus kui ka rõõmutult hall. Üldiselt on see raamat üsna masendav, aga mitte halvas mõttes. Pigem aus. Selline, mis ei püüa midagi ilustada ega pehmendada. Nagu ka tookordne töölise elu, mis ei pakkunud kuigi palju helgeid hetki. Ja võib-olla just seetõttu mõjub see romaan ka tänapäeval tuletades meelde, kust me tuleme, millised olid need inimesed, kelle õlgadele hilisem Eesti kultuur ja ühiskond suuresti toetuma hakkasid. Ja kui palju paremaks on ikka elu tänapäeval muutunud. Tasub lugeda ja mõelda, kui suur virisemise tuju peale tuleb.  

Vanad saladused võivad tappa

1./60. Meie vanad tapvad tõed

Autor: Holly Watt 

Tõlkija: Krista Suits

Kirjastus: Varrak 2026

429lk./ 429lk./ 14613lk.

Lugemise väljakutse 2026: 35. Loetu kaja. Selle raamatu valisin mõnest lugemissoovituse blogist

Selle raamatu leidsin Pille raamatu ja kassiga blogist. 

Neli poissi ja viis tüdrukut, ülikoolikaaslased, kes kunagi ammu pidasid end lahutamatuks seltskonnaks, otsustasid ennustada, mis kellestki kahekümne aasta pärast saab. Mitte enda kohta, vaid igaüks kirjutas teiste kohta. Kokku 72 sedelit, mis pandi ümbrikusse ja jäid ootama oma aega. Need sedelid on nüüd kakskümmend aastat oodanud justkui vaiksed tunnistajad sellest, kui kindlad nad kunagi olid, et tulevik on pikk ja kõigile kättesaadav. Aga keegi ei osanud ette näha, et ühte nende seast enam pole. Lily, kelle hiljutine surm on lahendamata. Rong, mille ette ta kukkus. Või lükati. Või astus ise. Mitte keegi ei tea. Seltskond koguneb, alguses justkui rõõmsalt, meenutatakse vanu aegu, süüakse, juuakse, naerdakse. Aga kui sedelid lahti harutatakse, ei ole see enam lihtsalt mäng. Mida edasi, seda rohkem muutub see millekski muuks. Mitte ainult lugemiseks, naermiseks ja arutamiseks, vaid ka küsimuseks, miks sa just nii minu kohta kirjutasid. Miks ta nii kirjutas. Mida ta tegelikult teadis. Ja mida ta varjas. Rõõmustamised vahelduvad solvumistega, naljad pingetega. Kõik ei tea kõigist kõike, kuigi nad arvasid, et teavad. Maggie, kes on nüüd ajakirjanik, hakkab tasapisi tajuma, et kakskümmend aastat tagasi toimus midagi, millest tal pole aimugi. Midagi, mis on nüüd uuesti pinnale tõusmas. Saladused, mis olid maetud, hakkavad vaikselt pragudest välja imbuma. Ja see, mis toona toimus, on jõudnud või jõudmas sellesse hetkesse ning võib olla tõendiks ka sellele, mis ikka juhtus Lilyga. Tükikesed hakkavad vaikselt oma kohale minema, ennast õiget pidi keerama ja pilt selginema. Kas see on aga täpselt see, mida nii tegelased kui lugeja ootasid? Aeglaselt kruttiv psühholoogiline krimiromaan, mis pikka aega tundub, et polegi krimi, vaid lihtsalt inimestevaheline draama, kus minevik ja olevik põimuvad. Kuid mida lõpu poole, seda krimisemaks kõik muutub. Psühholoogiliseks põnevikuks jääb see aga algusest lõpuni, sest tegelaste sisemaailm on sama oluline kui sündmused ise. Ja ülesehitus on veidi teistsugune kui tavalistel krimilugudel, mis teeb lugemise omamoodi värskeks. Mulle üldiselt meeldis, aga alguses oleks küll tahtnud, et lugu kiiremini kuhugi jõuaks. See aeglane algus on teadlik, aga nõuab kannatust. Hiljem tasub see end ära.  

Kokkuvõte märts 2026 lugemine

Raamatuid: 22

Lehekülgi: 4949
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 160
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 225
 
Kõige õhem raamat: 96
Kõige paksem raamat: 462
 
Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 11
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 0
. Ulme: 2
. Eesti Raamat: 3 
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 3

Väljakutse vabasid loetud: 3

Loetud kirjanikke: 21
Enim loetud kirjanik: Charlie Mackesy (2)
meesautorid: 8
naisautorid: 13
mõlemad: 1 
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 15
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4)
 
Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti ja Suurbritannia (6) 

Vanim raamat ilmunud: 1997
Uusim raamat ilmunud: 2026 (12 tk)

 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 19
Loetud e-raamatuid: 2

Loetud lastekirjandus: 4
noortekirjandus: 2
täiskasvanutekirjandus: 16

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 9

ulme, fantaasia, õudusjutt 4

filosoofiline 3
ajalugu, ajalooline 1
olustikuline proosa 1

muinasjutt, lastejutt 1

luule 1

mõtisklus, essee, arutelu 1

looduslugu 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,55

10-12 palli saanud raamatud:

• Poiss, mutt, rebane ja hobune 
• Ära kunagi unusta. Poiss, mutt, rebane, hobune ja torm

Punane kuninganna ja must hunt

22./59. Must Hunt

Sari: Antonia Scotti krimisari #2 

Autor: Juan Gómez-Jurado

Tõlkija: Marianne Ots

Kirjastus: Helios 2026

462lk./ 4949lk./14184lk.

Lapitekk 2026 aprill: Suur väljakutse 43. Loe kirjastus Helios raamatut. 

Costa del Solil leitakse ühest villast surnud mees. Juri Voronin. Kõik teavad, et ta oli seotud maffiaga. Tema abikaasa Lola Moreno jääb ellu kaubanduskeskuses vaid tänu sellele, et tal veab. Või reageerib ta kiiremini kui keegi arvestas. See on jätk sellele, mis villas alguse sai. Ja kui keegi sind juba keset päeva rahva seas tappa üritab, siis on selge, et asi sellega ei lõppe. Aga kes see oli, kes selle taga on? Antonia ja inspektor Jon Gutiérrez hakkavad Lolat otsima. Mitte ainult selleks, et teda kaitsta. Küsimus on ka selles, mida ta teab ja miks just tema on sihtmärk. Ja selgub, et nad ei ole selles loos üksi. Keegi liigub samas suunas, aga teistel põhjustel. Palgamõrvar, keda tuntakse Musta Hundina. Kes ta on? Kas reaalne tapja või hirmu sümbol? Kes jõuab naiseni esimesena ja kes siis ikka need Juri ja Lola on, mis rolli nad mängivad, kes ja miks tahtis neid tappa? Teine osa on kiirem ja sujuvam kui oli esimene, lugu on kaasahaarav, kogu aeg toimub midagi, kiired stseenid, järsud lõiked ja pinget hoidev rütm. Antonia tundub ka rohkem inimlikum. Need peas ringi tõmblevad ahvikesed, kellest liialt palju juttu,  unustas kirjanik ka raamatu lõpu poole vist ära, kui tegevus väga hoogsaks muutus. Antonia analüütiline võimekus on erakordne. Samal ajal ei ole ta emotsionaalselt stabiilne. Vastupidi, autor rõhutab tema sisemisi murdekohti ja traumasid. See loob pinge. Kas geniaalsus on siin eelis või hoopis koorem? Raamat puudutab kuritegevust, mis ei ole siin pelgalt sündmustik, vaid seotud võimu, vägivalla ja kontrolliga. See ei keskendu ainult sellele, kes kuriteo toime pani, vaid ka sellele, kuidas see juhtus ja milline on selle hind kellegi jaoks. Põnevik, mis ei sobi nõrganärvilistele. Ma loodan, et seal Hispaanias ikka nii hull see elu ja maffia ka ei ole, kui raamatus kirjas. Soovitan, aga ikka esimesest osast alates. Ja teise osa lõpp juba lubab põnevat kolmandat osa. 

2026. aasta märtsi teatriskäigud

Märtsis teatris käimised ja saadud elamused. Jaanuari-veebruari  kohta võib lugeda siit: Jaanuar-veebruar teatris Kõik fotod on võetud teatrite kodulehtedelt (kui pildi all pole teisiti kirjas).

 

1. 06.märts    Ülestähendusi põranda alt Linnateater 
• Autor - Fjodor Dostojevski / Rainer Sarnet
  Lavastaja - Rainer Sarnet
• Osades: Rain Simmul, Indrek Sammul, Hele Kõrve
• „Ülestähendusi põranda alt“ põhineb Fjodor Dostojevski 1864. aastal kirjutatud jutustusel, mille ühtaegu üle- ja alaväärsuse tunde käes heitlev peategelane kujutab endast pigem antikangelast kui kangelast, esitades oma mina-vormis paberile pandud ülestunnistustega väljakutse ühiskonnas juurdunud arusaamale inimese loomuomasest headusest ja ratsionaalsusest. Seda jutustust käsitletakse Dostojevski ühe olulisema teosena, mis on nii tema kaasajal kui ka hiljem mõjutanud mitmete filosoofide ja kirjanike loomingut.
• 
  
  
• Esimest korda uuendatud Linnateatris. Must saal näeb välja selline. Ongi must. 
  
• Kui Linnateatrisse ei oleks nii raske pileteid saada, siis ma arvatavasti ei oleks seda etendust valinud. Dostojevski ei ole just minu tassike teed ja see oleks arvatavasti mõjutanud minu valikut ei suunas. Kuid ma polnud kunagi Linna teatris käinud (ka vanasti mitte) ja tahtsin selle maja ära näha ning siis vaabus mu postkasti kiri, et lisaetendus ja tunnikese pärast algab piletimüük. Ja ma olin selle kirja õigel ajal kätte saanud ning ma olin täiesti arvuti taga olemas. Seega oli see, mis tükiga tegemist täiesti teisejärguline lugu. Ja nii ma need piletid siis kähku kätte sain, täitsa esimesse ritta keskele, seega olin esimeste ostjate seas. Maja oli muidugi vägev ja üllatav. Aga etendus tõesti polnud päris minu rida. No ei saa ma sellest sügavast melanhoolsest vene hingest aru. Aga etendus ise oli väga hea, mitte siis sisu, aga mängimine. Nii Simmul kui Sammul (minu arust ei tohiks nii sarnaste nimedega näitlejaid ühte teatrisse lasta, nad on mul kogu aeg segamini, mitte näitlejad, vaid nimed) olid mõlemad suurepärased ehk isegi ühed parimad rollid neilt, mida olen näinud. Eriti Simmul. Tal on midagi selle sügava vene hingega seotut ja selles lavastuses ta laulis nii mitmedki vene keelsed laulud. Seda võib küll etendusele ette heita, et laulutekstid oleks võinud samal ajal kuidagi eesti keeles näidata, mingi väike ekraanike nurgas ei oleks seganud ja nii oleks sellest ka aru saanud need, kes vene keelt ei oska või kehvemalt oskavad. Kavalehel olid küll mõnede laulude tõlked olemas, aga ega etenduse ajal siis ei hakka keegi seda uurima, hea oleks ikka kohe samal hetkel aru saada, nagu sünkroontõlge ooperis või vene teatris. Hinne: 4 (etenduse sisu) + 1 boonuspunkt Sammul + 2 boonuspunkti Simmul = 7  
  
  
2. 08.märts    Karmeliitide dialoogid Theatrum
• Autor Georges Bernanos
• Lavastaja Maria Peterson
• Osades: Maria Ehrenberg (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Laura Peterson-Aardam, Anneli Tuulik, Lembit Peterson, Ott Aardam, Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater), Andri Luup, Eva Eensaar, Mare Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Merlin Kivi (Ugala Teater), Maria Teresa Kalmet, Brigita Mikko, Reti Noorhani, Anna-Magdalena Peterson, Chiara Delfino ja Isabella Sofia Luup.
• Georges Bernanos on Francois Mauriaci kaasaegne mõttekaaslane, romaanikirjanik. 1947/48 kirjutatud „Karmeliitide dialooge” on peetud Bernanosi vaimseks testamendiks. Bernanos lõpetas töö käsikirjaga 1948. aasta märtsi keskpaigas, samal päeval, mil ta lõplikult haigevoodisse jäi. Käsikiri põhineb Gertrude von Le Forti novellil „Viimane tapalaval” ja tegelikkuses aset leidnud sündmustel: 17. juulil 1794. aastal, kümme päeva enne Robespierre'i terrori lõppu, mõistis revolutsiooniline tribunal surma seitseteist Compiegne'i karmeliiti, kes olid andnud märtritõotuse. Kohtuotsus viidi veel samal päeval täide ja nunnad giljotineeriti Pariisis. Von Le Fort soovis 18. sajandi Prantsusmaa revolutsioonilise terrori kaudu väljendada enda ja oma kaasagsete hirmu fašismi esiletõusu pärast oma kodumaal. Bernanosi näidendi põhiteemad on surmahirmu ja ahastuse ületamine, surm, lunastus, kutsumus, vabadus ja armastus. Vaatamata sellele, et näidend põhineb ajaloolisel sündmusel, ei ole tegemist dokumentaalnäidendiga. Tegevustik on poeetiline ja fiktsionaalne. Dialoogid kuuluvad pigem luuleteosesse kui ajalooõpiku veergudele. Bernanos on tsiteerinud Aristotelest, kes teeb vahet loova kirjutamise ja ajaloolase käsitlusviiside vahel: „Luule on midagi filosoofilisemat ja olulisema tähtsusega kui ajalugu, kuna selle avaldused on oma olemuselt pigem universaalsed.”
• 
• See on minu teine nähtud Karmeliitide etendus. 2003. aastal etendus Haapsalus Raul Tammeti lavastatud "Karmeli tütred" sama näidendi alusel. Mängiti Jaani kirikus ja minu poeg oli ka üks näitlejate seast. Seega lugu ma enam vähem mäletasin, et mis seal nende nunnadega siis juhtus. See oli nüüd parim Theatrumi näidend, mida ma näinud olen. Muidugi pean tõdema, et ma pole väga palju näinud ka. Aga esimene kus Lembit Peterson oli näitleja, mitte lavastajana tegev. Ja mulle tundub, et sedasi oli see parem variant. Ta mängis hiilgavalt. Ja kogu trupp mängis väga hästi. Kuigi lugu oli mul teada, siis see oli väga kaasahaarav etendus, mõjus sügavalt. Lugu ise oli küll pikk, kahe vaheajaga neli tundi, siis oli see just parajas tempos, ei olnud liigset venitamist lava muutmisel, ei dialoogides ega ka liigset kiirustamist ja ülehüppamist situatsioonidest. Võib olla seda lõpu stseeni oleks saanud veel paremaks timmida, kui ei oleks näinud, kuidas näitleja sealt lavalt maha astus (peaga, kui just oli tal pea maha löödud). Aga see on üks etendus, mis kindlasti jõuab selle aasta elamuste topi, samas ei ole ühtegi näitlejat, keda ekstra esile tõsta. Hinne: 10
3. 13.märts    Härra Ibrahim ja Koraani Õied Nuutrum
•  Autor Eric-Emmanuel Schmitt
•  Lavastaja Üllar Saaremäe
•  Osades: Raivo E. Tamm ja Robin Täpp
•  Ühel Pariisi aguli Sinisel tänaval saab alguse väikese poisi ja vana vürtspoodniku eriline sõprus. Pisivargustest ja üks-lause-päevas alustatud dialoogist alanud sõprus areneb sügavaks teineteisemõistmiseks ja elufilosoofia jagamiseks. Kui väike Mooses lõplikult üksi jääb, lähevad nad koos vürtspoodnikuga reisile, mille tagajärjed on mõlemale elumuutvad. Vürtspoodnik Ibrahim tutvustab poisile elu seaduspärasusi, usku ja kaotusvaluga toimetulemist – aga ennekõike seda, kuidas olla õnnelik. 
•  
  
• Esimene etendus vaadatud teatrilt Nuutrum. Üllatas. Üks väga kogenud näitleja ja üks uus paljutõotav algaja näitleja. Mõlemad mängisid väga hästi. Poiss küll vaid ühes rollis, aga Raivo E. Tamm väga mitmes rollis. Kuid need tema teised rollid olid väga hästi lavastatud varjuteatrina. Teisi rolle kui Ibrahim mängides liikus ta sirmi taha ning kasutades erinevaid rekvisiite, kehahoidu, häält, mängis väga erinevaid karakteireid ja kõik olid usutavad! Laval enda põhirollis olles tundus, et ta ongi üks vanamehenäss, kes on täis kogu maailma kavalust, headust, sügavmõttelisust. Kui vahel kipub osa teksti laval kaduma, siis mõlemal näitlejal oli väga hea diktsioon, tänu millele jõudsid kõik sõnad ja mõtted publikuni. Sügavmõtteline lugu, kuid samas väga humoorikas. Naera saab ja õrnahingelised võivad ka pisara poetada. Emotsionaalne etendus. Täitsa võimalik kandidaat nähtud etenduste toppi. Hinne 10 
4. 14.märts    Eisenstein Draamateater
• Autor → Mihhail Durnenkov
• Lavastaja → Julia Aug
• Osades → Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Britta Soll, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Gert Raudsep, Tõnu Oja, Kristo Viiding (Tallinna Linnateater) või Andres Puustusmaa, Johannes Tammsalu, Janno Jaanus
  Pianist → Siim Selis
• 1941. aastal saab Vene režissöör Sergei Eisenstein isiklikult Stalinilt pakkumise – teha film Ivan Julmast, karmist, kuid riigile vajalikust juhist. Stalini pakkumisest on võimatu keelduda, kuid kunst ei saa olemuslikult olla võimu teenistuses. Eisensteini ja tema kaasaegsete moraalseid valikuid näeme režissööri jälgima seatud noorte NKVD ohvitseride suhteloo kaudu. Praegu Helsingis elava vene näitekirjaniku, opositsioonilise vene teatri Teatr.doc ühe juhtkuju Mihhail Durnenkovi uus näidend on sündinud tihedas koostöös Venemaalt Eestisse emigreerunud näitleja ja lavastaja Julia Augiga. „Eisenstein“ on sündinud püüdest aru saada, kust see kõik, mis meie naaberriigis toimub, pärit on ja miks see ei lõppe. 
•  
  
• Draamateatri teiselt rõdult on muidu väga hea vaade, ainult, et näitlejate näoilmeid ei näe ja see on puuduseks. Selles etenduses oli kohati laval toimuv suurelt seinal filmina ja sealt oli väga hästi ka näoilmed näha. Seega kiidan seda lahendust, sedasi nägid ka kaugemates ja kõrgemates ridades istujad kõike selgemini ja suuremalt. Lugu dilemmadest, kas teha nagu käsk on ja minna oma eetiliste tõdedega vastuollu või teha nagu ajalooline tõde on, nagu su sisemine mina käsib ja arusaada, et sellele järgneb sinu hukk nii looja kui inimesena. See on teine Julia Augi lavastus, mõlemad raskel teemal, inimeste vastuolud, inimeste sisemine mina versus väline riigikord ja pealesunnitud olukord. See oli etendus Eisensteinist, kes oli laval, kelle ümber käis kogu lugu, aga kes ei olnud peategelane. Peategelaseks oli noor NKVD ohvitser, keda mängis Ursel Tilk. Väga hästi mängis. Ma olen teda ka enne näinud ja paar etendust hiljem näen veel. Üsnagi tundmatu nimi veel siiski, kuid kindlasti nimi, kes tulevikus saab vägagi tuntuks. Hinne: 8  
5. 19.märts    Läbimurre't oodates Temufi
• Autor EMMANUEL COURCOL 
• Lavastaja/Kunstnik PEEP MAASIK
• Laval LAURI KINK, HELGUR ROSENTAL, IVO REINOK, SILVER KALJULA, KARL EDGAR TAMMI, MATHIAS LEEDO, NATALI VÄLI, KARMEN MEOS
• 1985. aastal lavastas rootsi näitleja Jan Jönson Kumla vanglas sealsete kinnipeetavatega Samuel Becketti näidendi "Godot’d oodates". Esietenduse päeval Göteborgis põgenesid aga kuuest näitlejast viis enne etenduse algust ära. Kui Beckett juhtunust kuulis, kommenteeris ta seda muheldes: “Nad ei jäänud Godot’d ootama, vaid läksid ümber nurga.” Lavastus “Läbimurre’t oodates” põhineb sellel samal tõestisündinud lool. Näitleja Etienne, kelle loomekarjäär pole just kõrgpunktis, võtab vanglas lavastada näidendit “Godot’d oodates”. Sealne värvikas seltskond aitab ka Etienne´il inimesena areneda. Trupp jõuab oma menuka lavastuse "Godot´d oodates" Pariisi aga... 
•  
  
• Seda etendust sattusin vaatama tänu soovitusele, et väga hea etendus. Kuna Tallinnas ei mängitud, siis sattusin tänu etendusele sellisesse kohta kui Viimsi Artium (uhke maja ja uhke saal). Ootasin veidi rohkemat tänu soovitusele. Oli nalja, oli tõsist osa, oli millest mõelda. Ega me ju palju selle vangla elu ja nende asukatega kokku ei puutu ja seega me ei mõtle, et ka nemad seal on inimesed oma mõtete, tunnete, soovide, mitte ainult puudustega, vaid ikka ka positiivse poolega. Karakterid olid üsna selgelt välja mängitud ja ka see, kuidas kultuur ja nendega tegelemine võib muuta inimest, ka seda inimest, kes varasemalt on midagi väga halba korda saatnud. Samuti kuidas täita oma unistusi läbi teiste inimeste. Ainus suur viga teatri poolt - nad unustasid ära, et kõik inimesed ei istu otse keskel, vaid on ka neid, kes istuvad äärtes ja seega nende lavakonstruktsioon varjab ära teksti, mida näidatakse keskele, lavasügavusse, pluss ka mõned stseenid olid halvasti jälgitavad. See võtab nüüd hinnet natuke alla, kui ma ei oleks istunud ääre peal, siis ehk poleks arugi saanud veast. Hinne 7. 
6. 21.märts    Hamlet Draamateater
• Autor → William Shakespeare
• Lavastaja ja helikujundaja → Rainer Sarnet
• Osades → Ursel Tilk, Taavi Teplenkov, Inga Salurand, Teele Pärn, Rasmus Kaljujärv, Rein Oja, Märten Metsaviir, Guido Kangur, Ivo Uukkivi
  Muusik → Vivi Maar
• Shakespeare’i maailm on tehtud luulest. Luule loob uusi nägemise viise. Hamlet kohtub vaimumaailmaga ja see muudab ta elu. „Hamlet“ on ghost-story, vaimulugu. Aga millise vaimu? Baroki sädeleva pärli kõrval võlub ka vaikus. Kiretu rahu enne tegu, pintslitõmmet ja mõõgalööki, sest valmisolek on kõik. Kui oma sõna on öeldud, jääb vaid vaikus. Sellist rahuvaimu otsib ka Hamlet ja ta lugu, mis on alati suunatud tulevikku.
•  
  
  
  
  
• Eelmisel aastal sai vaadatud kolm Shakespeare lavastust. Tundub, et Eesti teatritele Shakespeare meeldib nagu minulegi. Täna sai ära vaadatud Draamateatri uus lavastus Hamlet. Kui eelmised olid 4 kuni 4 ja pool tundi pikad, siis seekordne vaid 3 ja pool tundi. Mõned korrad tundus, et tegu on rock ooperiga, vahepeal, et Hamlet ei olnud Taani prints vaid hoopis Jaapani prints ja  aeg ajalt oli minu jaoks mõttetut vehkimist (just vehkimist, mitte vehklemist). Aga kokkuvõttes väga hea etendus, parim Shakespeare lavastus neist neljast. Peaosas Ursel Tilk, kes hakkab järjest enam meeldima ja nagu üleeelmises loos kirjutasin, kelle nimi saab kindlasti veel hästi tuntuks. Aga parimad rollid tegi minu arust Ivo Uukkivi, just nimelt rollid, sest tal oli kaks täiesti eriilmelist väikest rolli. Kõige kahvatumaks jäi minu jaoks Guido Kangur, aga eks ta mängis ju vaimu ka, need vist peavadki sellised kahvatud olema. Kui midagi puudusena märkida, siis et mõned kohad tundusid liiga kunstlikud, liiga kunstilised, et olla loomulikud ükskõik millises sajandis. Olla või mitte olla, on ikka jääv küsimus, kusjuures endale üllatusena hakkas ajusoppidest välja tulema see kunagi keskkoolis pähe õpitud monoloog. Hinne 9 pluss boonuspunk Ivo Uukkivile, seega kokku 10.  
7. 23.märts    Lasteaed Rakvere Teater
• Autor ja lavastaja Urmas Vadi
• Osades Jaune Kimmel(külalisena), Tiina Mälberg, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas 
• Mõnikord tundub, et me saame päris hästi hakkama, oleme käinud koolis, mõni ülikoolis, vajalikud tööriistad on juba olemas. Niisama meid juba jalust maha ei löö! Meil endil on lapsed, kellele tahame anda eluks kaasa parima, viime neid hommikuti lasteaeda. Aga just lasteaias juhtub meie kõigiga midagi, rulluvad lahti tunnete algelemendid, paljastuvad hirmud, unistused, salasoovid. Hetkega muutume me ka ise lasteks, kõike võetakse isiklikult ja kirglikult. Küsimuse peale, mida panna laste jõulupakki, tõmmatakse end käima nagu oleks terve maailm kaalul! Lasteaed kohe on selline kuum koht, siia võib kogu oma eelnev elu kaasa tuua ja lahti rullida ning näidata oma sisimat mina!
• 
  
   
  
• See on nüüd üks selline etendus, mis räägib väga tõsistest asjadest läbi huumori. Ja kui palju vaataja selles loos tõsist asja tunnetab, oleneb vist kui palju ta on lasteaia elu ja tagalaga tuttav. Kindlasti vaatavad seda etendust täiesti erinevalt lasteaiakasvataja, lapsevanem, kelle lapsed on lasteaiaealised, lastetu või kui lapsed on ammu suured. Mida vähem tegelikkusega kursis olla, seda rohkem üle vindi huumorina seda etendust võetakse. Ja päris tegelikkus ei pruugi olla näha ka neile, kelle lapsed alles lasteaias käivad. Nemad näevad naeratavat lasteaiaõpetajat, kes rõõmsalt nende lastega tegelevad ja neid hoiavad ning ei tunneta, et vahel võivad nemad olla kasvatajate jaoks tõsisemad probleemid kui mida iganes probleeme lastega tekib. Näitlejad on muidugi klass omaette. Igal näitlejal on mitu rolli, nii lapse roll kui lapsevanema ja/või kasvataja roll. Erinevad situatsioonid, erinevad tunded, erinevad probleemid. Ühel hetkel nad ongi nagu lapsed vaatamata täiskasvanu suurusele ja järgmisel vägagi täiskasvanud. Kiire riiete vahetus laval ja muutumine on muidugi omaette kunst. Ning Tiina Mälberg ja Peeter Rästas on vaieldamatult ühed mu lemmikud näitlejad mõlemad. Hinne: 10
•  

  

  Etenduse algust ootamas, nii mina kui näitleja. Minu pilt enne algust. 

  
  
8. 28.märts ballett  Asjatu ettevaatus Estonia
• Koreograaf ja lavastaja: Marc Ribaud (Stuttgardi Ballett)
  Helilooja: Ferdinand Hérold (Prantsusmaa)
• Maailmaesietendus 1. juulil 1789, Bordeaux’ suures teatris
  Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. märtsil 2026
• Dirigent: Lauri Sirp
• Osades:  Lise: Laura Maya
  Colas: Joel Calstar - Fisher
  Lesk Simone: Marcus Nilson
  Alain: Yuki Nonaka
  Thomas: William Newton
  Notar: Vitali Nikolajev
  Colas´ sõbrad naised: Ketlin Oja, Ellinor Piirimäe, Phillipa McCann, Polina Sosimova, Marta Navasardyan, Rio Morisawa, Gabriella Vidano, Alice Pelizza, Karina Laura Leškin, Abigail Payne, Kim Jana Hügi, Caroline Hamilton, Marjana Fazullina, Ashley Chiu, Sophie Farquhar, Anne - Sophie Marjeram
  Colas´ sõbrad mehed: Cristiano Principato, Luca Giovanetti, Finn Adams, Ali Urata, Oscar Pouchoulin, Liam Strickland, Marcus Nilson, Sacha Barber, Connor Williams, Benjamin Pierce, Hidetora Tabe, Oji Fujino, Rasmus Ahlgren, Nikos Gkentsef, Jamie Bögemann, Ciro Lieto
  Eesti Rahvusballett, Tallinna Muusika- ja Balletikooli neiud ja noormehed
  Lapsed Tallinna Muusika- ja Balletikooli 1.ja 2.klass
• „Asjatu ettevaatus“ on üks maailma vanimaid klassikalisi ballette, mis esietendus 1789. aastal Bordeaux’s ning on sellest ajast alates püsinud publikulemmikuna teatrite repertuaaris. Marc Ribaud on toonud tegevustiku 1950. aastate Lõuna-Prantsusmaale ning tema värvikas lavastus on humoorikas ja meelelahutuslik. Kui kohalik kaunitar Lise armub farmis töötavasse Colasse, pöörab ta pahupidi oma ülihoolitseva ema, lesk Simone maailma. Simonel on oma nägemus sellest, kellega tema tütar abielluma peaks. Kahjuks ei meeldi Lisele ema väljavalitu – rikka ja upsaka veiniistanduse omaniku kohmakas poeg Alain. Koomiliste ja vallatute sündmuse jada viib Lise kaugemale Alaini käeulatusest ja Simone mõjuväljast ning juhatab ta tantsusammul oma armastatu, Colas’ embusesse. 
•  
  
  
  
  
• Väga äge ballett, seda võib vabalt soovitada neile, kes on võhikud balleti osas või alles noored algajad balletivaatajad. Päris lapsed ehk ei saa pihta, sest tegemist on ikka armastuse looga. Lugu, kus noored tahavad ise ühte, aga võimukas mamma hoopis midagi teist. Aga lugu on ilus ja lõppeb hästi. Poleks uskunudki, et ühte balletti saab nii palju koomikat sisse kirjutada ehk siis maha tantsida. Pole varem kuulnud, et publik ühe balleti jooksul nii palju naeraks saalis. Samas on siiski ka palju klassikalisele balletile omaseid poose ja liigutusi ning peaosad nõuavad ikka korralikku virtuaoosust. See on nüüd jälle selline ballett, mida võiks uuesti vaadata, siis oleks aega rohkem detailidele pöörata. Ja eks iga koosseis tantsib ikka ka veidi teisiti. Mulle tundub, et Alani ossa sattus minu nähtud variandis küll väga õige tantsija. Aga ka teised tantsijad olid ikka väga head. Kindlasti läheb topi ja tõsine võitlus tuleb, kumb saab sel aastal nähtud parimaks balletiks, kas see või Sisalik. Aga võib olla veel mõni uus ballett. Seekord siis õnnestus taas näha ära esietendusest järgmine etendus. Hinne: 10 (ja natuke boonust mammale puukingades tantsimise eest) 
9. 29.märts Alguses oli laul Linnateater (presidendi tänuüritus raamatukoguhoidjatele)
• Autor: Riina Roose ja Paavo Piik
  Lavastaja: Riina Roose 
• Esitajad: Hele Kõrve, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Laurits Muru, Mart Toome, Egon Nuter, Riina Roose 
• 1525. aastal ilmus Saksamaal esimene trükis, mis sisaldas eestikeelset teksti – luterlik käsiraamat Liivimaa rahvastele. Selle tähistamiseks on aasta 2025 kuulutatud Eesti Raamatu Aastaks. Eestikeelse kirjasõna levimisel on olnud väga suur osa laulutekstidel. Kui algselt oli kirjakeel saksa pastorite pärusmaa, siis paljude eesti haritlaste pingutusel on meie keel algsest võõrapärasusest vabanenud ja saanud oma näo. Mitmed meie keelemeestest ja kirjanikest on silma paistnud ka musikaalsusega, näiteks Johannes Voldemar Veski juhatas koori, Johannes Aavik ja A. H. Tammsaare mängisid viiulit, Lydia Koidula lõi oma näidenditele ise laulud ja saatis neid klaveril. „Alguses oli laul“ kutsub vaatajat avastama laulude, juttude ja pillilugude kaudu eesti kirjasõna viiesaja-aastast käänulist lugu. 
•  
  
  
  

  

  Peale tänuüritust tehtud pilt. Mina esimeses reas vasakult kolmas (punases). President Hele Kõrve kohalt kolmandas reas. Pilt: presidendi kantselei

  
  
• Üks kord siis sain ka maksumaksja raha eest teatrisse. Esimest korda Linnateatri suures saalis. Õnnestus taas esimesse ritta sattuda. Etendus suurest hulgast aastaarvudest, nimedest, faktidest, muusikast. Viimane tasandas ära esimese kolme kuivuse. Endiselt aastaarve ei mäleta, nimed, mis enne tuttavad jäid tuttavaks, mis enne võõrad, siiski vist ka edaspidi võõrad, sest eks ma olen ju seda eesti raamatu ja kirja sünni ja kasvamise lugu ennegi kuulnud, lugenud. Eks etendust võetigi mitut moodi, kes ajas fakte ja aastaarve taga (kontrollis ja teavitas, et midagi öeldi valesti (kuulsin pärast koridoris lahkudes kommentaari)), kes võttis kui meelelahutust väikese teabe ja ajaloo ülevaatega. Etendus oli tasakaalus või veidi muusika poole kaldu, aga laulavad ju need Linnateatri näitlejad tõepoolest hästi lisaks veel pillimängu oskused. Hinne: 8 
10. 31.märts Väikeses häärberis Endla Teater
• lavastaja: Ingomar Vihmar
  autor: Stanisław Ignacy Witkiewicz 
• Näitlejad: 
  Meelis Rämmeld - Dyapanazy Nibek, isa, 50-aastane väikemõisa rentnik
  Carita Vaikjärv - Zosia Nibekówna, Nibeki tütar, 12-aastane
  Saara Nüganen - Amelka Nibekówna, Nibeki tütar, 13-aastane
  Priit Loog - Jęzory Pasiukowski, nende nõbu, 28-aastane poeet
  Fatme Helge Leevald - Aneta Wasiewiczówna, nende nõbu, 26-aastane muusikaõpetaja
  Astra Irene Susi - Anastazja Nibek, neiupõlvenimega Wasiewiczówna, 30-aastane ema vaim 
  Karl-Andreas Kalmet - Ignacy Kozdroń, umbes 35-aastane mõisavalitseja 
  Nils Mattias Steinberg - Jósef Maszejko, umbes 35-aastane mõisavalitseja
  Kati Ong - Urszula Stechło, 45-aastane köögitüdruk
  Adrian Rozbaum, külalisena - Marceli Stęporek, 15-aastane kokapoiss
  Jan Erik Saard, külalisena - Marceli Stęporek, 15-aastane kokapoiss
• Ühes väikeses Poola maahäärberis elab ja tegutseb Nibekite perekond – isa, kaks varateismelist tütart, hulk sugulasi ning majakondseid. Siis aga naaseb lahkunud pereema ning argielu põimub mälestuste, saladuste ja valedega, kuni reaalsuse piirid hakkavad murenema, armukolmnurkadest saavad nelinurgad ning elu ja surma vaheline uks ei ole enam nähtamatu. „Väikeses häärberis” on lummav kummituskomöödia, mis kõneleb armastusest, hirmust ja kaotusest ning sellest absurdsest kergusest, millega inimesed püüavad seletada seletamatut. Või iseennast.
• Näidendi autoriks on poola kirjanik, filosoof, kunstnik ja kunstiteoreetik Stanisław Ignacy Witkiewicz (1885-1939), üks erakordseim ja mitmekülgseim Poola XX sajandi esimese poole loovisiksus, keda tema eluajal peeti pigem veidrikuks ja mitte eriti tõsiseltvõetavaks sulesepaks. Witkiewiczi geeniuse suurusest hakati aimu ja aru saama alles 1950ndate teisel poolel, kui Poola kultuuriolud liberaalsemaks muutusid. 1960ndatel ja 70ndatel said tema iroonilised ja grotesksed, naljaka ja õudse piiril balansseerivad teosed tuntuks ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning nüüdseks on Witkiewiczist saanud poola näitekirjanduse klassik, kelle teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ning lavastatud kogu maailmas. 
•  
  
• Ei olnud üldse minu etendus. Ei mingit komöödiat, ikka täiesti tragöödia. No ei istunud mulle kuidagi. Armastas, ei armastanud, ei sallinud, aga ikkagi armastas, oli armuke, ei olnud armuke, oli armukade, ei olnud armukade. Üks elav naine suutis paraja supi kokku keeta ja siis vaimuna veel soola sinna juurde lisada. Vaimuna, kes täiesti materiaalselt tegutses. Ma ei heida ette näitleja mängu, aga vabandust, 46-aastane 12-aastase rollis oli minu jaoks ikka liig, no ei olnud mitte millimeetritki usutav. Eriti kuna ema rolli mängis poole noorem näitleja, kes ka laval nägi tütrest poole noorem välja, vaatamata, et tütrele olid patsid pähe pandud. Ja ju see Poola huumor jäi minu jaoks tabamatuks. Või on viga selles, et ma liiga palju etendusi järjest näinud, siis ei suuda kõik etendused enam suuri emotsioone pakkuda. Samas ehk sõelub see kergemalt välja väga head etendused, sest need siiski suudavad emotsioone tekitada. Hinne: 4

Kokkuvõte: 10 etendust (aasta algusest 18)

ballett 1, draamanäidend 9

Linnateater ja Draamateater 2, Estonia, Theatrum, Rakvere Teater, Nuutrum, Temufi ja Endla Teater - 1 

piletitele kulus 220.42 keskmine pilet 22.04 odavaim tasuta, kallim Rakvere Teater 30.00