13./50. Kaku kabel ja teisi tondijutte
Autor: Kersti Kivirüüt
Kirjastus: Canopus 2011
102lk./2952lk./12187lk.
Ulmekirjanduse väljakutse 2026 jaanuar: õudus - eesti
Ma ei ole eriline õudusjuttude austaja. Vähemalt mitte selliste, mis püüavad iga hinna eest hirmutunnet tekitada. See lihtsalt ei õnnestu neil eriti. Ja siis need jutud ongi mu jaoks kas igavad või lihtsalt vastikud. Aga sellised kodukootud tondijutud on juba veidi muud. Selles vaevumärgatavas nihkes, kus kõik on justkui tuttav, aga samas ei ole ka. Sellised pigem folkloorsed muinasjutu moodi jutukesed, eriti kohapärimuslikud. Jutud, mis on, või nagu oleks aegade jooksul levinud mingi objekti ümber suust suhu. Midagi, mis seob kohalikke omavahel. Midagi, mis on just iseloomulik sellele piirkonnale ja millega hirmutada kohalikke lapsi. Just sellised jutud on selles väikeses kogumikus. Pooled seotud Vana-Kuustega, pooled mujalt, aga ikka siit kohalikult Eestimaalt. Kui mõelda näiteks nimiloole „Kaku kabel“, siis see on näide, kuidas atmosfäär ehitatakse üles järk järgult. Algus ei tundu küll paljutõotav, aga siis muudkui läheb ja läheb asi käima. Kabel on juba iseenesest selline veidi hirmutav koht, ikkagi surmaga seotud paik. Seal on ajalugu, seal on surmavaikus, seal on midagi lõpetatut ja seal on midagi salapärast. Tondijuttudes sageli tegelased ei ole päris kindlad selles, mida nad kogevad. Kas see oli päriselt või kujutati ainult ette? Mida võib uskuda ja mida mitte? Seda nii tegelaste seisukohast, kui lugeja omast. See ebakindlus ongi tegelikult nende lugude kese. Mitte tont ise, vaid reaktsioon sellele. Sest ausalt, kui midagi seletamatut meiega juhtuks, kas me siis kohe hüüaksime, et tegu on millegi üleloomulikuga? Või prooviksime seda kõigepealt kuidagi reaalsega kokku viia, seda selgitada? Ja alles selgituste ära langemisel hakata uskuma, et tegemist oli mõne tondiga. Üldjoontes mulle see raamat meeldis, sellised mõnusad lood. Veidi kõhedaks tegevad, aga mitte otseselt hirmutavad.
