Trekseki blogi - raamatu- ja kultuuriblogi

Kokkuvõte märts 2026 lugemine

Raamatuid: 22

Lehekülgi: 4949

Keskmiselt lehekülgi päevas: 160
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 225

Kõige õhem raamat: 96
Kõige paksem raamat: 462

Lugemise väljakutse 2026 teemasid loetud: 11
Lugemise väljakutse 2024/2025 teemasid loetud: 0
Muid väljakutseid loetud:
. Saksamaa, Austria, Šveits: 0
. Ulme: 2
. Eesti Raamat: 3
. Petrone Print: 0
. Klassika: 0
. Lapitekk: 3

Väljakutse vabasid loetud: 3

Loetud kirjanikke: 21
Enim loetud kirjanik: Charlie Mackesy (2)
meesautorid: 8
naisautorid: 13
mõlemad: 1

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 15
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti ja Suurbritannia (6)

Vanim raamat ilmunud: 1997
Uusim raamat ilmunud: 2026 (12 tk)

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 19
Loetud e-raamatuid: 2

Loetud lastekirjandus: 4
noortekirjandus: 2
täiskasvanutekirjandus: 16

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 9

ulme, fantaasia, õudusjutt 4

filosoofiline 3
ajalugu, ajalooline 1
olustikuline proosa 1

muinasjutt, lastejutt 1

luule 1

mõtisklus, essee, arutelu 1

looduslugu 1

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,55

10-12 palli saanud raamatud:

Poiss, mutt, rebane ja hobune
Ära kunagi unusta. Poiss, mutt, rebane, hobune ja torm

Punane kuninganna ja must hunt

22./59. Must Hunt

Sari: Antonia Scotti krimisari #2

Autor: Juan Gómez-Jurado

Tõlkija: Marianne Ots

Kirjastus: Helios 2026

462lk./ 4949lk./14184lk.

Lapitekk 2026 aprill: Suur väljakutse 43. Loe kirjastus Helios raamatut.

Costa del Solil leitakse ühest villast surnud mees. Juri Voronin. Kõik teavad, et ta oli seotud maffiaga. Tema abikaasa Lola Moreno jääb ellu kaubanduskeskuses vaid tänu sellele, et tal veab. Või reageerib ta kiiremini kui keegi arvestas. See on jätk sellele, mis villas alguse sai. Ja kui keegi sind juba keset päeva rahva seas tappa üritab, siis on selge, et asi sellega ei lõppe. Aga kes see oli, kes selle taga on? Antonia ja inspektor Jon Gutiérrez hakkavad Lolat otsima. Mitte ainult selleks, et teda kaitsta. Küsimus on ka selles, mida ta teab ja miks just tema on sihtmärk. Ja selgub, et nad ei ole selles loos üksi. Keegi liigub samas suunas, aga teistel põhjustel. Palgamõrvar, keda tuntakse Musta Hundina. Kes ta on? Kas reaalne tapja või hirmu sümbol? Kes jõuab naiseni esimesena ja kes siis ikka need Juri ja Lola on, mis rolli nad mängivad, kes ja miks tahtis neid tappa? Teine osa on kiirem ja sujuvam kui oli esimene, lugu on kaasahaarav, kogu aeg toimub midagi, kiired stseenid, järsud lõiked ja pinget hoidev rütm. Antonia tundub ka rohkem inimlikum. Need peas ringi tõmblevad ahvikesed, kellest liialt palju juttu, unustas kirjanik ka raamatu lõpu poole vist ära, kui tegevus väga hoogsaks muutus. Antonia analüütiline võimekus on erakordne. Samal ajal ei ole ta emotsionaalselt stabiilne. Vastupidi, autor rõhutab tema sisemisi murdekohti ja traumasid. See loob pinge. Kas geniaalsus on siin eelis või hoopis koorem? Raamat puudutab kuritegevust, mis ei ole siin pelgalt sündmustik, vaid seotud võimu, vägivalla ja kontrolliga. See ei keskendu ainult sellele, kes kuriteo toime pani, vaid ka sellele, kuidas see juhtus ja milline on selle hind kellegi jaoks. Põnevik, mis ei sobi nõrganärvilistele. Ma loodan, et seal Hispaanias ikka nii hull see elu ja maffia ka ei ole, kui raamatus kirjas. Soovitan, aga ikka esimesest osast alates. Ja teise osa lõpp juba lubab põnevat kolmandat osa.

2026. aasta märtsi teatriskäigud

Märtsis teatris käimised ja saadud elamused. Jaanuari-veebruari kohta võib lugeda siit: Jaanuar-veebruar teatris Kõik fotod on võetud teatrite kodulehtedelt (kui pildi all pole teisiti kirjas).

06.märts Ülestähendusi põranda alt Linnateater

Autor - Fjodor Dostojevski / Rainer Sarnet
Lavastaja - Rainer Sarnet
Osades: Rain Simmul, Indrek Sammul, Hele Kõrve
„Ülestähendusi põranda alt“ põhineb Fjodor Dostojevski 1864. aastal kirjutatud jutustusel, mille ühtaegu üle- ja alaväärsuse tunde käes heitlev peategelane kujutab endast pigem antikangelast kui kangelast, esitades oma mina-vormis paberile pandud ülestunnistustega väljakutse ühiskonnas juurdunud arusaamale inimese loomuomasest headusest ja ratsionaalsusest. Seda jutustust käsitletakse Dostojevski ühe olulisema teosena, mis on nii tema kaasajal kui ka hiljem mõjutanud mitmete filosoofide ja kirjanike loomingut.
Esimest korda uuendatud Linnateatris. Must saal näeb välja selline. Ongi must.
Kui Linnateatrisse ei oleks nii raske pileteid saada, siis ma arvatavasti ei oleks seda etendust valinud. Dostojevski ei ole just minu tassike teed ja see oleks arvatavasti mõjutanud minu valikut ei suunas. Kuid ma polnud kunagi Linna teatris käinud (ka vanasti mitte) ja tahtsin selle maja ära näha ning siis vaabus mu postkasti kiri, et lisaetendus ja tunnikese pärast algab piletimüük. Ja ma olin selle kirja õigel ajal kätte saanud ning ma olin täiesti arvuti taga olemas. Seega oli see, mis tükiga tegemist täiesti teisejärguline lugu. Ja nii ma need piletid siis kähku kätte sain, täitsa esimesse ritta keskele, seega olin esimeste ostjate seas. Maja oli muidugi vägev ja üllatav. Aga etendus tõesti polnud päris minu rida. No ei saa ma sellest sügavast melanhoolsest vene hingest aru. Aga etendus ise oli väga hea, mitte siis sisu, aga mängimine. Nii Simmul kui Sammul (minu arust ei tohiks nii sarnaste nimedega näitlejaid ühte teatrisse lasta, nad on mul kogu aeg segamini, mitte näitlejad, vaid nimed) olid mõlemad suurepärased ehk isegi ühed parimad rollid neilt, mida olen näinud. Eriti Simmul. Tal on midagi selle sügava vene hingega seotut ja selles lavastuses ta laulis nii mitmedki vene keelsed laulud. Seda võib küll etendusele ette heita, et laulutekstid oleks võinud samal ajal kuidagi eesti keeles näidata, mingi väike ekraanike nurgas ei oleks seganud ja nii oleks sellest ka aru saanud need, kes vene keelt ei oska või kehvemalt oskavad. Kavalehel olid küll mõnede laulude tõlked olemas, aga ega etenduse ajal siis ei hakka keegi seda uurima, hea oleks ikka kohe samal hetkel aru saada, nagu sünkroontõlge ooperis või vene teatris. Hinne: 4 (etenduse sisu) + 1 boonuspunkt Sammul + 2 boonuspunkti Simmul = 7

08.märts Karmeliitide dialoogid Theatrum

Autor Georges Bernanos
Lavastaja Maria Peterson
Osades: Maria Ehrenberg (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Laura Peterson-Aardam, Anneli Tuulik, Lembit Peterson, Ott Aardam, Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater), Andri Luup, Eva Eensaar, Mare Peterson, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Merlin Kivi (Ugala Teater), Maria Teresa Kalmet, Brigita Mikko, Reti Noorhani, Anna-Magdalena Peterson, Chiara Delfino ja Isabella Sofia Luup.
Georges Bernanos on Francois Mauriaci kaasaegne mõttekaaslane, romaanikirjanik. 1947/48 kirjutatud „Karmeliitide dialooge” on peetud Bernanosi vaimseks testamendiks. Bernanos lõpetas töö käsikirjaga 1948. aasta märtsi keskpaigas, samal päeval, mil ta lõplikult haigevoodisse jäi. Käsikiri põhineb Gertrude von Le Forti novellil „Viimane tapalaval” ja tegelikkuses aset leidnud sündmustel: 17. juulil 1794. aastal, kümme päeva enne Robespierre'i terrori lõppu, mõistis revolutsiooniline tribunal surma seitseteist Compiegne'i karmeliiti, kes olid andnud märtritõotuse. Kohtuotsus viidi veel samal päeval täide ja nunnad giljotineeriti Pariisis. Von Le Fort soovis 18. sajandi Prantsusmaa revolutsioonilise terrori kaudu väljendada enda ja oma kaasagsete hirmu fašismi esiletõusu pärast oma kodumaal. Bernanosi näidendi põhiteemad on surmahirmu ja ahastuse ületamine, surm, lunastus, kutsumus, vabadus ja armastus. Vaatamata sellele, et näidend põhineb ajaloolisel sündmusel, ei ole tegemist dokumentaalnäidendiga. Tegevustik on poeetiline ja fiktsionaalne. Dialoogid kuuluvad pigem luuleteosesse kui ajalooõpiku veergudele. Bernanos on tsiteerinud Aristotelest, kes teeb vahet loova kirjutamise ja ajaloolase käsitlusviiside vahel: „Luule on midagi filosoofilisemat ja olulisema tähtsusega kui ajalugu, kuna selle avaldused on oma olemuselt pigem universaalsed.”
See on minu teine nähtud Karmeliitide etendus. 2003. aastal etendus Haapsalus Raul Tammeti lavastatud "Karmeli tütred" sama näidendi alusel. Mängiti Jaani kirikus ja minu poeg oli ka üks näitlejate seast. Seega lugu ma enam vähem mäletasin, et mis seal nende nunnadega siis juhtus. See oli nüüd parim Theatrumi näidend, mida ma näinud olen. Muidugi pean tõdema, et ma pole väga palju näinud ka. Aga esimene kus Lembit Peterson oli näitleja, mitte lavastajana tegev. Ja mulle tundub, et sedasi oli see parem variant. Ta mängis hiilgavalt. Ja kogu trupp mängis väga hästi. Kuigi lugu oli mul teada, siis see oli väga kaasahaarav etendus, mõjus sügavalt. Lugu ise oli küll pikk, kahe vaheajaga neli tundi, siis oli see just parajas tempos, ei olnud liigset venitamist lava muutmisel, ei dialoogides ega ka liigset kiirustamist ja ülehüppamist situatsioonidest. Võib olla seda lõpu stseeni oleks saanud veel paremaks timmida, kui ei oleks näinud, kuidas näitleja sealt lavalt maha astus (peaga, kui just oli tal pea maha löödud). Aga see on üks etendus, mis kindlasti jõuab selle aasta elamuste topi, samas ei ole ühtegi näitlejat, keda ekstra esile tõsta. Hinne: 10

13.märts Härra Ibrahim ja Koraani Õied Nuutrum

Autor Eric-Emmanuel Schmitt
Lavastaja Üllar Saaremäe
Osades: Raivo E. Tamm ja Robin Täpp
Ühel Pariisi aguli Sinisel tänaval saab alguse väikese poisi ja vana vürtspoodniku eriline sõprus. Pisivargustest ja üks-lause-päevas alustatud dialoogist alanud sõprus areneb sügavaks teineteisemõistmiseks ja elufilosoofia jagamiseks. Kui väike Mooses lõplikult üksi jääb, lähevad nad koos vürtspoodnikuga reisile, mille tagajärjed on mõlemale elumuutvad. Vürtspoodnik Ibrahim tutvustab poisile elu seaduspärasusi, usku ja kaotusvaluga toimetulemist – aga ennekõike seda, kuidas olla õnnelik.
Esimene etendus vaadatud teatrilt Nuutrum. Üllatas. Üks väga kogenud näitleja ja üks uus paljutõotav algaja näitleja. Mõlemad mängisid väga hästi. Poiss küll vaid ühes rollis, aga Raivo E. Tamm väga mitmes rollis. Kuid need tema teised rollid olid väga hästi lavastatud varjuteatrina. Teisi rolle kui Ibrahim mängides liikus ta sirmi taha ning kasutades erinevaid rekvisiite, kehahoidu, häält, mängis väga erinevaid karakteireid ja kõik olid usutavad! Laval enda põhirollis olles tundus, et ta ongi üks vanamehenäss, kes on täis kogu maailma kavalust, headust, sügavmõttelisust. Kui vahel kipub osa teksti laval kaduma, siis mõlemal näitlejal oli väga hea diktsioon, tänu millele jõudsid kõik sõnad ja mõtted publikuni. Sügavmõtteline lugu, kuid samas väga humoorikas. Naera saab ja õrnahingelised võivad ka pisara poetada. Emotsionaalne etendus. Täitsa võimalik kandidaat nähtud etenduste toppi. Hinne 10

14.märts Eisenstein Draamateater

Autor → Mihhail Durnenkov
Lavastaja → Julia Aug
Osades → Taavi Teplenkov, Ursel Tilk, Britta Soll, Ülle Kaljuste, Merle Palmiste, Gert Raudsep, Tõnu Oja, Kristo Viiding (Tallinna Linnateater) või Andres Puustusmaa, Johannes Tammsalu, Janno Jaanus
Pianist → Siim Selis
1941. aastal saab Vene režissöör Sergei Eisenstein isiklikult Stalinilt pakkumise – teha film Ivan Julmast, karmist, kuid riigile vajalikust juhist. Stalini pakkumisest on võimatu keelduda, kuid kunst ei saa olemuslikult olla võimu teenistuses. Eisensteini ja tema kaasaegsete moraalseid valikuid näeme režissööri jälgima seatud noorte NKVD ohvitseride suhteloo kaudu. Praegu Helsingis elava vene näitekirjaniku, opositsioonilise vene teatri Teatr.doc ühe juhtkuju Mihhail Durnenkovi uus näidend on sündinud tihedas koostöös Venemaalt Eestisse emigreerunud näitleja ja lavastaja Julia Augiga. „Eisenstein“ on sündinud püüdest aru saada, kust see kõik, mis meie naaberriigis toimub, pärit on ja miks see ei lõppe.
Draamateatri teiselt rõdult on muidu väga hea vaade, ainult, et näitlejate näoilmeid ei näe ja see on puuduseks. Selles etenduses oli kohati laval toimuv suurelt seinal filmina ja sealt oli väga hästi ka näoilmed näha. Seega kiidan seda lahendust, sedasi nägid ka kaugemates ja kõrgemates ridades istujad kõike selgemini ja suuremalt. Lugu dilemmadest, kas teha nagu käsk on ja minna oma eetiliste tõdedega vastuollu või teha nagu ajalooline tõde on, nagu su sisemine mina käsib ja arusaada, et sellele järgneb sinu hukk nii looja kui inimesena. See on teine Julia Augi lavastus, mõlemad raskel teemal, inimeste vastuolud, inimeste sisemine mina versus väline riigikord ja pealesunnitud olukord. See oli etendus Eisensteinist, kes oli laval, kelle ümber käis kogu lugu, aga kes ei olnud peategelane. Peategelaseks oli noor NKVD ohvitser, keda mängis Ursel Tilk. Väga hästi mängis. Ma olen teda ka enne näinud ja paar etendust hiljem näen veel. Üsnagi tundmatu nimi veel siiski, kuid kindlasti nimi, kes tulevikus saab vägagi tuntuks. Hinne: 8

19.märts Läbimurre't oodates Temufi

Autor EMMANUEL COURCOL
Lavastaja/Kunstnik PEEP MAASIK
Laval LAURI KINK, HELGUR ROSENTAL, IVO REINOK, SILVER KALJULA, KARL EDGAR TAMMI, MATHIAS LEEDO, NATALI VÄLI, KARMEN MEOS
1985. aastal lavastas rootsi näitleja Jan Jönson Kumla vanglas sealsete kinnipeetavatega Samuel Becketti näidendi "Godot’d oodates". Esietenduse päeval Göteborgis põgenesid aga kuuest näitlejast viis enne etenduse algust ära. Kui Beckett juhtunust kuulis, kommenteeris ta seda muheldes: “Nad ei jäänud Godot’d ootama, vaid läksid ümber nurga.” Lavastus “Läbimurre’t oodates” põhineb sellel samal tõestisündinud lool. Näitleja Etienne, kelle loomekarjäär pole just kõrgpunktis, võtab vanglas lavastada näidendit “Godot’d oodates”. Sealne värvikas seltskond aitab ka Etienne´il inimesena areneda. Trupp jõuab oma menuka lavastuse "Godot´d oodates" Pariisi aga...
Seda etendust sattusin vaatama tänu soovitusele, et väga hea etendus. Kuna Tallinnas ei mängitud, siis sattusin tänu etendusele sellisesse kohta kui Viimsi Artium (uhke maja ja uhke saal). Ootasin veidi rohkemat tänu soovitusele. Oli nalja, oli tõsist osa, oli millest mõelda. Ega me ju palju selle vangla elu ja nende asukatega kokku ei puutu ja seega me ei mõtle, et ka nemad seal on inimesed oma mõtete, tunnete, soovide, mitte ainult puudustega, vaid ikka ka positiivse poolega. Karakterid olid üsna selgelt välja mängitud ja ka see, kuidas kultuur ja nendega tegelemine võib muuta inimest, ka seda inimest, kes varasemalt on midagi väga halba korda saatnud. Samuti kuidas täita oma unistusi läbi teiste inimeste. Ainus suur viga teatri poolt - nad unustasid ära, et kõik inimesed ei istu otse keskel, vaid on ka neid, kes istuvad äärtes ja seega nende lavakonstruktsioon varjab ära teksti, mida näidatakse keskele, lavasügavusse, pluss ka mõned stseenid olid halvasti jälgitavad. See võtab nüüd hinnet natuke alla, kui ma ei oleks istunud ääre peal, siis ehk poleks arugi saanud veast. Hinne 7.

21.märts Hamlet Draamateater

Autor → William Shakespeare
Lavastaja ja helikujundaja → Rainer Sarnet
Osades → Ursel Tilk, Taavi Teplenkov, Inga Salurand, Teele Pärn, Rasmus Kaljujärv, Rein Oja, Märten Metsaviir, Guido Kangur, Ivo Uukkivi
Muusik → Vivi Maar
Shakespeare’i maailm on tehtud luulest. Luule loob uusi nägemise viise. Hamlet kohtub vaimumaailmaga ja see muudab ta elu. „Hamlet“ on ghost-story, vaimulugu. Aga millise vaimu? Baroki sädeleva pärli kõrval võlub ka vaikus. Kiretu rahu enne tegu, pintslitõmmet ja mõõgalööki, sest valmisolek on kõik. Kui oma sõna on öeldud, jääb vaid vaikus. Sellist rahuvaimu otsib ka Hamlet ja ta lugu, mis on alati suunatud tulevikku.
Eelmisel aastal sai vaadatud kolm Shakespeare lavastust. Tundub, et Eesti teatritele Shakespeare meeldib nagu minulegi. Täna sai ära vaadatud Draamateatri uus lavastus Hamlet. Kui eelmised olid 4 kuni 4 ja pool tundi pikad, siis seekordne vaid 3 ja pool tundi. Mõned korrad tundus, et tegu on rock ooperiga, vahepeal, et Hamlet ei olnud Taani prints vaid hoopis Jaapani prints ja aeg ajalt oli minu jaoks mõttetut vehkimist (just vehkimist, mitte vehklemist). Aga kokkuvõttes väga hea etendus, parim Shakespeare lavastus neist neljast. Peaosas Ursel Tilk, kes hakkab järjest enam meeldima ja nagu üleeelmises loos kirjutasin, kelle nimi saab kindlasti veel hästi tuntuks. Aga parimad rollid tegi minu arust Ivo Uukkivi, just nimelt rollid, sest tal oli kaks täiesti eriilmelist väikest rolli. Kõige kahvatumaks jäi minu jaoks Guido Kangur, aga eks ta mängis ju vaimu ka, need vist peavadki sellised kahvatud olema. Kui midagi puudusena märkida, siis et mõned kohad tundusid liiga kunstlikud, liiga kunstilised, et olla loomulikud ükskõik millises sajandis. Olla või mitte olla, on ikka jääv küsimus, kusjuures endale üllatusena hakkas ajusoppidest välja tulema see kunagi keskkoolis pähe õpitud monoloog. Hinne 9 pluss boonuspunk Ivo Uukkivile, seega kokku 10.

23.märts Lasteaed Rakvere Teater

Autor ja lavastaja Urmas Vadi
Osades Jaune Kimmel(külalisena), Tiina Mälberg, Anneli Rahkema ja Peeter Rästas
Mõnikord tundub, et me saame päris hästi hakkama, oleme käinud koolis, mõni ülikoolis, vajalikud tööriistad on juba olemas. Niisama meid juba jalust maha ei löö! Meil endil on lapsed, kellele tahame anda eluks kaasa parima, viime neid hommikuti lasteaeda. Aga just lasteaias juhtub meie kõigiga midagi, rulluvad lahti tunnete algelemendid, paljastuvad hirmud, unistused, salasoovid. Hetkega muutume me ka ise lasteks, kõike võetakse isiklikult ja kirglikult. Küsimuse peale, mida panna laste jõulupakki, tõmmatakse end käima nagu oleks terve maailm kaalul! Lasteaed kohe on selline kuum koht, siia võib kogu oma eelnev elu kaasa tuua ja lahti rullida ning näidata oma sisimat mina!
See on nüüd üks selline etendus, mis räägib väga tõsistest asjadest läbi huumori. Ja kui palju vaataja selles loos tõsist asja tunnetab, oleneb vist kui palju ta on lasteaia elu ja tagalaga tuttav. Kindlasti vaatavad seda etendust täiesti erinevalt lasteaiakasvataja, lapsevanem, kelle lapsed on lasteaiaealised, lastetu või kui lapsed on ammu suured. Mida vähem tegelikkusega kursis olla, seda rohkem üle vindi huumorina seda etendust võetakse. Ja päris tegelikkus ei pruugi olla näha ka neile, kelle lapsed alles lasteaias käivad. Nemad näevad naeratavat lasteaiaõpetajat, kes rõõmsalt nende lastega tegelevad ja neid hoiavad ning ei tunneta, et vahel võivad nemad olla kasvatajate jaoks tõsisemad probleemid kui mida iganes probleeme lastega tekib. Näitlejad on muidugi klass omaette. Igal näitlejal on mitu rolli, nii lapse roll kui lapsevanema ja/või kasvataja roll. Erinevad situatsioonid, erinevad tunded, erinevad probleemid. Ühel hetkel nad ongi nagu lapsed vaatamata täiskasvanu suurusele ja järgmisel vägagi täiskasvanud. Kiire riiete vahetus laval ja muutumine on muidugi omaette kunst. Ning Tiina Mälberg ja Peeter Rästas on vaieldamatult ühed mu lemmikud näitlejad mõlemad. Hinne: 10
Etenduse algust ootamas, nii mina kui näitleja. Minu pilt enne algust.

28.märts ballett Asjatu ettevaatus Estonia

Koreograaf ja lavastaja: Marc Ribaud (Stuttgardi Ballett)
Helilooja: Ferdinand Hérold (Prantsusmaa)
Maailmaesietendus 1. juulil 1789, Bordeaux’ suures teatris
Esietendus Rahvusooperis Estonia 26. märtsil 2026
Dirigent: Lauri Sirp
Osades: Lise: Laura Maya
Colas: Joel Calstar - Fisher
Lesk Simone: Marcus Nilson
Alain: Yuki Nonaka
Thomas: William Newton
Notar: Vitali Nikolajev
Colas´ sõbrad naised: Ketlin Oja, Ellinor Piirimäe, Phillipa McCann, Polina Sosimova, Marta Navasardyan, Rio Morisawa, Gabriella Vidano, Alice Pelizza, Karina Laura Leškin, Abigail Payne, Kim Jana Hügi, Caroline Hamilton, Marjana Fazullina, Ashley Chiu, Sophie Farquhar, Anne - Sophie Marjeram
Colas´ sõbrad mehed: Cristiano Principato, Luca Giovanetti, Finn Adams, Ali Urata, Oscar Pouchoulin, Liam Strickland, Marcus Nilson, Sacha Barber, Connor Williams, Benjamin Pierce, Hidetora Tabe, Oji Fujino, Rasmus Ahlgren, Nikos Gkentsef, Jamie Bögemann, Ciro Lieto
Eesti Rahvusballett, Tallinna Muusika- ja Balletikooli neiud ja noormehed
Lapsed Tallinna Muusika- ja Balletikooli 1.ja 2.klass
„Asjatu ettevaatus“ on üks maailma vanimaid klassikalisi ballette, mis esietendus 1789. aastal Bordeaux’s ning on sellest ajast alates püsinud publikulemmikuna teatrite repertuaaris. Marc Ribaud on toonud tegevustiku 1950. aastate Lõuna-Prantsusmaale ning tema värvikas lavastus on humoorikas ja meelelahutuslik. Kui kohalik kaunitar Lise armub farmis töötavasse Colasse, pöörab ta pahupidi oma ülihoolitseva ema, lesk Simone maailma. Simonel on oma nägemus sellest, kellega tema tütar abielluma peaks. Kahjuks ei meeldi Lisele ema väljavalitu – rikka ja upsaka veiniistanduse omaniku kohmakas poeg Alain. Koomiliste ja vallatute sündmuse jada viib Lise kaugemale Alaini käeulatusest ja Simone mõjuväljast ning juhatab ta tantsusammul oma armastatu, Colas’ embusesse.
Väga äge ballett, seda võib vabalt soovitada neile, kes on võhikud balleti osas või alles noored algajad balletivaatajad. Päris lapsed ehk ei saa pihta, sest tegemist on ikka armastuse looga. Lugu, kus noored tahavad ise ühte, aga võimukas mamma hoopis midagi teist. Aga lugu on ilus ja lõppeb hästi. Poleks uskunudki, et ühte balletti saab nii palju koomikat sisse kirjutada ehk siis maha tantsida. Pole varem kuulnud, et publik ühe balleti jooksul nii palju naeraks saalis. Samas on siiski ka palju klassikalisele balletile omaseid poose ja liigutusi ning peaosad nõuavad ikka korralikku virtuaoosust. See on nüüd jälle selline ballett, mida võiks uuesti vaadata, siis oleks aega rohkem detailidele pöörata. Ja eks iga koosseis tantsib ikka ka veidi teisiti. Mulle tundub, et Alani ossa sattus minu nähtud variandis küll väga õige tantsija. Aga ka teised tantsijad olid ikka väga head. Kindlasti läheb topi ja tõsine võitlus tuleb, kumb saab sel aastal nähtud parimaks balletiks, kas see või Sisalik. Aga võib olla veel mõni uus ballett. Seekord siis õnnestus taas näha ära esietendusest järgmine etendus. Hinne: 10 (ja natuke boonust mammale puukingades tantsimise eest)

29.märts Alguses oli laul Linnateater (presidendi tänuüritus raamatukoguhoidjatele)

Autor: Riina Roose ja Paavo Piik
Lavastaja: Riina Roose
Esitajad: Hele Kõrve, Hele Palumaa, Kristiin Räägel, Andero Ermel, Laurits Muru, Mart Toome, Egon Nuter, Riina Roose
1525. aastal ilmus Saksamaal esimene trükis, mis sisaldas eestikeelset teksti – luterlik käsiraamat Liivimaa rahvastele. Selle tähistamiseks on aasta 2025 kuulutatud Eesti Raamatu Aastaks. Eestikeelse kirjasõna levimisel on olnud väga suur osa laulutekstidel. Kui algselt oli kirjakeel saksa pastorite pärusmaa, siis paljude eesti haritlaste pingutusel on meie keel algsest võõrapärasusest vabanenud ja saanud oma näo. Mitmed meie keelemeestest ja kirjanikest on silma paistnud ka musikaalsusega, näiteks Johannes Voldemar Veski juhatas koori, Johannes Aavik ja A. H. Tammsaare mängisid viiulit, Lydia Koidula lõi oma näidenditele ise laulud ja saatis neid klaveril. „Alguses oli laul“ kutsub vaatajat avastama laulude, juttude ja pillilugude kaudu eesti kirjasõna viiesaja-aastast käänulist lugu.
Peale tänuüritust tehtud pilt. Mina esimeses reas vasakult kolmas (punases). President Hele Kõrve kohalt kolmandas reas. Pilt: presidendi kantselei
Üks kord siis sain ka maksumaksja raha eest teatrisse. Esimest korda Linnateatri suures saalis. Õnnestus taas esimesse ritta sattuda. Etendus suurest hulgast aastaarvudest, nimedest, faktidest, muusikast. Viimane tasandas ära esimese kolme kuivuse. Endiselt aastaarve ei mäleta, nimed, mis enne tuttavad jäid tuttavaks, mis enne võõrad, siiski vist ka edaspidi võõrad, sest eks ma olen ju seda eesti raamatu ja kirja sünni ja kasvamise lugu ennegi kuulnud, lugenud. Eks etendust võetigi mitut moodi, kes ajas fakte ja aastaarve taga (kontrollis ja teavitas, et midagi öeldi valesti (kuulsin pärast koridoris lahkudes kommentaari)), kes võttis kui meelelahutust väikese teabe ja ajaloo ülevaatega. Etendus oli tasakaalus või veidi muusika poole kaldu, aga laulavad ju need Linnateatri näitlejad tõepoolest hästi lisaks veel pillimängu oskused. Hinne: 8

31.märts Väikeses häärberis Endla Teater

lavastaja: Ingomar Vihmar
autor: Stanisław Ignacy Witkiewicz
Näitlejad:
Meelis Rämmeld - Dyapanazy Nibek, isa, 50-aastane väikemõisa rentnik
Carita Vaikjärv - Zosia Nibekówna, Nibeki tütar, 12-aastane
Saara Nüganen - Amelka Nibekówna, Nibeki tütar, 13-aastane
Priit Loog - Jęzory Pasiukowski, nende nõbu, 28-aastane poeet
Fatme Helge Leevald - Aneta Wasiewiczówna, nende nõbu, 26-aastane muusikaõpetaja
Astra Irene Susi - Anastazja Nibek, neiupõlvenimega Wasiewiczówna, 30-aastane ema vaim
Karl-Andreas Kalmet - Ignacy Kozdroń, umbes 35-aastane mõisavalitseja
Nils Mattias Steinberg - Jósef Maszejko, umbes 35-aastane mõisavalitseja
Kati Ong - Urszula Stechło, 45-aastane köögitüdruk
Adrian Rozbaum, külalisena - Marceli Stęporek, 15-aastane kokapoiss
Jan Erik Saard, külalisena - Marceli Stęporek, 15-aastane kokapoiss
Ühes väikeses Poola maahäärberis elab ja tegutseb Nibekite perekond – isa, kaks varateismelist tütart, hulk sugulasi ning majakondseid. Siis aga naaseb lahkunud pereema ning argielu põimub mälestuste, saladuste ja valedega, kuni reaalsuse piirid hakkavad murenema, armukolmnurkadest saavad nelinurgad ning elu ja surma vaheline uks ei ole enam nähtamatu. „Väikeses häärberis” on lummav kummituskomöödia, mis kõneleb armastusest, hirmust ja kaotusest ning sellest absurdsest kergusest, millega inimesed püüavad seletada seletamatut. Või iseennast.
Näidendi autoriks on poola kirjanik, filosoof, kunstnik ja kunstiteoreetik Stanisław Ignacy Witkiewicz (1885-1939), üks erakordseim ja mitmekülgseim Poola XX sajandi esimese poole loovisiksus, keda tema eluajal peeti pigem veidrikuks ja mitte eriti tõsiseltvõetavaks sulesepaks. Witkiewiczi geeniuse suurusest hakati aimu ja aru saama alles 1950ndate teisel poolel, kui Poola kultuuriolud liberaalsemaks muutusid. 1960ndatel ja 70ndatel said tema iroonilised ja grotesksed, naljaka ja õudse piiril balansseerivad teosed tuntuks ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning nüüdseks on Witkiewiczist saanud poola näitekirjanduse klassik, kelle teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ning lavastatud kogu maailmas.
Ei olnud üldse minu etendus. Ei mingit komöödiat, ikka täiesti tragöödia. No ei istunud mulle kuidagi. Armastas, ei armastanud, ei sallinud, aga ikkagi armastas, oli armuke, ei olnud armuke, oli armukade, ei olnud armukade. Üks elav naine suutis paraja supi kokku keeta ja siis vaimuna veel soola sinna juurde lisada. Vaimuna, kes täiesti materiaalselt tegutses. Ma ei heida ette näitleja mängu, aga vabandust, 46-aastane 12-aastase rollis oli minu jaoks ikka liig, no ei olnud mitte millimeetritki usutav. Eriti kuna ema rolli mängis poole noorem näitleja, kes ka laval nägi tütrest poole noorem välja, vaatamata, et tütrele olid patsid pähe pandud. Ja ju see Poola huumor jäi minu jaoks tabamatuks. Või on viga selles, et ma liiga palju etendusi järjest näinud, siis ei suuda kõik etendused enam suuri emotsioone pakkuda. Samas ehk sõelub see kergemalt välja väga head etendused, sest need siiski suudavad emotsioone tekitada. Hinne: 4

Kokkuvõte: 10 etendust (aasta algusest 18)

ballett 1, draamanäidend 9

Linnateater ja Draamateater 2, Estonia, Theatrum, Rakvere Teater, Nuutrum, Temufi ja Endla Teater - 1

piletitele kulus 220.42 keskmine pilet 22.04 odavaim tasuta, kallim Rakvere Teater 30.00

Märul keset Tallinna linna

21./58. Sitt päev

Sari: Sitt Päev #1

Autor: Martin Hook

Kirjastus: Pulp Prediction Publishing 2026

256lk./4487lk./ 13722lk.

Lugemise väljakutse 2026: 41. Raamatukaas on domineerivalt sinu lemmikvärvi

Selle raamatu kaanevärv on nüüd täpselt just see õige lemmikkollane ning veel kombinatsioon mustaga on just see täpne punkt i peal, mis värvides on domineerivalt lemmikuks. Samas ma usun, et nii mõnegi inimese võib see kaanevärv ära ehmatada. Pealkirjast rääkimata. Aga ega see raamat päris neile polegi mõeldud, kes pealkirja välja ei kannata. Kui eesti krimkasid ilmub viimasel ajal nagu seeni peale vihma, siis spioonikaid napib. Nüüd siis üks tuttuus kaasaegne spioonilugu olemas ja lõpus lubati loole järgegi. Üks paras märuli lugu, kus autod kihutavad, relvad pauguvad ja kui need juba häält teevad, ega siis kuulid kõik inimestest päris mööda ka ei lähe. Tegevustandriks oma kodune Eestimaa pind, erinevad kohad, kuid suurem osa sündmustest toimub Tallinnas. Seetõttu ka Eesti Kirjanike Liidu 2025.aasta roomanivõistluse Tallinna linna auhind raamatule antud. Raul jõuab oma ümber maakera reisimiselt hääletades tagasi Eestisse, kus kunagine vana sõber palub teenet, et ta viiks ta auto Tallinna. Teel hääletab autole salapärane Anna. Kuid järgmine hommik leiab Rauli kinniseotuna. Kes ta millisesse mängu mässis, et ta nüüd on sunnitud elu eest põgenema. Mees ei tea, keda saab ja keda mitte usaldada. Kõik kisub kiiresti millekski enamaks kui pelgalt põgenemine. Tallinna tänavad ja hoovid muutuvad lõksudeks, kus eksimiseks ei jäeta teist võimalust. Raul mõistab varsti, et ainult eest ära joosta ei saa. Mingil hetkel peab otsustama, kui kaugele ta on valmis minema. Ning kas vaid päästa ennast või uurida välja, mis siis tegelikult toimub, kes on need, kes teda tappa tahavad ja eelkõige miks. Lugemine oli ladus ja kiire tempoline. Õhtul oli üsnagi raske ikka raamat käest ära panna, sest märulis ei olnud hingetõmbe kohti, asi muudkui eskaleerus. Mina nüüd ootan järge, sest lõpp tekitas huvi järgmise raamatu vastu. Soovitan neile, kelle sellised spioonipõnevikud ja märulifilmid üldiselt meeldivad.

Kas on võimalik vihata kedagi, keda üle kõige oma elus armastad?

20./57. Veider Walter

Autor: Julia Walton

Tõlkija: Kadri Metsma

Kirjastus: Vesta 2026

182lk./4231lk./13466lk.

Walter on oma isaga alati olnud kokkukõlav duo. Walter kasvab nimelt ainult koos oma isaga, kes on muusik. Seetõttu rändavad nad palju ringi ning poiss on pidevalt uue õpilase rollis. Kuid nüüd jätab ootamatult isa poisi vanaisa juurde ning läheb ise kuhugi ära. Poisil tuleb alustada õpinguid uues koolis, seekord vabade kunstide koolis Apple Grove’is. Juba esimesel koolipäeval, enne kui ta on üldse klassi jõudnud, õnnestub poisil silma paisata. Ta loeb roboti häälega kooliteateid. Kuid see on kool, kus hinnatakse loomingulisust ja oskuseid. Seega pakub koolidirektor talle võimalust lugeda neid teateid ka edaspidi. Walteril on oskus teha väga hästi järgi erinevaid hääli. Klassis satub ta pinki tüdrukuga, kelle nimi on Filomena ehk Fil. Neist saavad sõbrad. Koos kandideerivad nad ka muusikali Charlie ja šokolaadivabrik. Filmi sellest loost on poiss palju näinud, seda vaadanud koos isaga ja ka laulnud neid laule. Raamat tundus olema tore koolilugu, kuni ühel hetkel selgus midagi nii Walteri kui lugeja jaoks ning raamat võttis hoopis uue suuna. Raamat räägib pigem tingimusteta armastusest, igatsusest, sõprusest, hoolimisest. Lisaks veel üks raske teema, aga seda ma ei saa ära nimetada, muidu spoilerdaks. Raamatus poiss loeb päevaraamatut, kuhu ta on üles märkinud erinevad elutõed, mõtted, isa öeldud tsitaadid, mis kord on vaimukad, teinekord tabavad, vahel filosoofilised, sealsamas vägagi maised. Tore raamat oli, mulle meeldis. Piisavalt lõbus, piisavalt tõsine, üldtoonilt helge.

Ja anna meile andeks meie võlad

19./56. Võlg

Autor: Kai Vare

Kirjastus: Tänapäev 2022

232lk./4049lk./13284lk.

Lugemise väljakutse 2026: 8. Ebameeldiva või eemaletõukava pealkirjaga raamat

Kellele siis võlad meeldiks, ikka üks ebameeldiv ja eemaletõukav sõna.

Üks kodumaine krimilugu, mis oli siiani lugemata. Tegevus toimub Järva-Jaani alevis. Väike, kasin ja kodune koht. Rutile Järva-Jaanis meeldis ja pensionile jäädes kolis ta päriselt sinna. Anu ilmus Järva-Jaani Rutist hiljem ja kohalike seas hakkas kohe levima kumu, et tegemist on väga ekstravagantse daamiga. Anu oli hakkaja ja rõõmsameelne, alustas kohe maja remonti ja käis nii iluhoolduses kui reisimas. Raha tundus naisel jaguvat. Rutt ja Anu sõbrunesid. Ühel päeval rääkis Anu saladuskatte all Rutile, et kuulis metsas lasku. Seni rahulikus alevikus hakkas toimuma midagi salapärast, mida mõned vanemaealised alevielanikud siis üritasid välja selgitada. Mulle tundus, et väikese alevi eluolu ja vanemaealiste elustiil oli üsna hästi tabatud. Seetõttu aga lugu ise oli ehk veidi liiga igav ja aeglane mu jaoks. Muidugi lõpus oli keerdkäik, mida nagu ei osanud oodata, see andis loole plusspunkti juurde. Aeglaste muhekrimide lugejale võib soovitada, eriti kui meeldivad kohalikud realistlikumat laadi lood.

„Võlg“ pälvis kirjastuse Tänapäev krimiromaanide võistlusel peapreemia.

Headus, sõprus, armastus

17./54. Poiss, mutt, rebane ja hobune

Autor: Charlie Mackesy

Tõlkija: Bibi Raid

Kirjastus: Rahva Raamat 2020

128lk./3689lk./12924lk.

18./55. Ära kunagi unusta. Poiss, mutt, rebane, hobune ja torm

Autor: Charlie Mackesy

Tõlkija: Bibi Raid

Kirjastus: Rahva Raamat 2026

128lk./3817lk./13052lk.

Need kaks raamatut on lood sõprusest, mis sünnib uudishimuliku poisi, väikese maia muti, läbielatust ettevaatlikuks muutunud rebase ning targa, leebe hobuse vahel. Tarkuseterad, mõtteterad. Asjad, millele me pidevalt ei mõtle, aga mis on elus olulised. Vahel sünnivad need mõtted tegelaste vahel spontaanselt, vahel tunduvad need targa targutusena. Ega seal pikka juttu polegi, ikka pigem need mõttekatked, küsimused ja vastused. Tavalised küsimused ja ootamatud vastused. Või vahel ka vastupidi. Küsimused ja vastused, mis panevad mõtlema, mida mina oleks vastanud. Kas samuti või hoopis midagi muud. Aga lisaks on raamatute väärtus pildid, mis sunnivad ennast vaatama - tint ja akvarell. Mõned pildid on vaid eskiisid, teised väga detailselt välja joonistatud, värvidega rõhutatud. Need on sellised raamatud, mida võid läbi lugeda väga kiiresti ja pealiskaudselt või siis pikkamisi, ampsudena ja järele mõeldes. Või siis alguses kiiresti ja pärast uuesti pikkamisi ja süvenedes. Raamatud, mis võivad olla riiulis ja aeg ajalt võtaks kätte mõne suvalise koha. Kellele need on mõeldud? Lastele? Suurtele? Minu arust ühed ajatud raamatud, samas ma ei usu, et need mõjuksid lastele samamoodi kui suurtele. Lastele ehk jääb see liigse mõttetargutusena või siis vaid üheks lookillukeseks, kus on palju ilusaid pilte ja kus otseselt eriti midagi ei toimu või siis vastupidi hoopis iseenesest mõistetavateks sisemisteks arusaamadeks, mida kasvades ära saab unustada. Pigem mina määratleksin need kinkeraamatutena, mida lugeda mingitel ajahetkedel, kui on vaja tuge, mõistmist, armastust ja pole kõrval kedagi, kes seda ütleks.

Kas pühak võib olla patune ja patune pühakuks saada?

16./53. Patused ja pühakud

Sari: Bunburry # 10

Autor: Helena Marchmont

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2026 (Krimiraamat)

144lk./3561lk./ 12796lk.

Kirjastus Eesti Raamat väljakutse märts: naine

Autor on naine ja kuigi peategelane on mees, siis mitmed väga olulised tegelased raamatus on naised. Selles osas on eriti tegev konstaabel Emma Hollis.

Bunburry sarja kümnes osa. Seekordne lugu möödub ilma mõrvata. Õnneks. Järelikult saab sari ikka edasi kesta, ei tapeta kõiki küla lähiümbruses elavaid isikuid veel ära. Aga kuriteoga on tegemist küll. Seersant Wilson jälestab Bunburry vikaari Philip Browni ja seepärast rõõmustab võimaluse üle ta kuriteo eest kinni panna. Kui reverend Brown keeldub end kaitsmast ja alibit andmast, jääb Bunburry Kolmnurga ja Bunburry Paralleeli mureks välja selgitada, mis toimub ja kas mees on süüdi või ei. Välja koorub nii mõnigi saladus. Seekordne osa oli isegi üks huvitavamaid ja ettearvamatumaid. Ja üks küllaltki huvitav uus tegelane ilmus mängu. Eks paistab, kas autor jätab ta järgmistesse osadesse sisse või mitte. Vahelduseks oleks uusi tegelasi sinna vaja küll, et veidi seltskonda elavdada. Sari on mõnus kiire muhekrimi sari ja kindlasti ootan juba järgmist osa.

Enne mõtle, kui lähed võõrasse koju elama

15./52. Koduabiline

Sari: Koduabiline #1

Autor: Freida McFadden

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: OÜ Krimiraamat 2025

329lk./3417lk./12652lk.

Lugemise väljakutse 2026: 50. Raamat 2025.aastal Goodreadsi lugemisväljakutses enimloetud raamatute nimekirjast: https://bit.ly/4aJWIfv

Psühholoogilised põnevikud on üks minu lemmikžanre. Sellised lood, kus keegi satub näiliselt ideaalsesse olukorda, mis aga hakkab tasapisi loo jätkudes pragunema, on viimasel ajal kuidagi eriti palju lugemisse sattunud. Koduabiline on täpselt seda tüüpi raamat. Ühest küljest tuttav skeem, teisest küljest piisavalt tempokas ja põnev, et ikkagi huvi üleval hoida. Raamatu keskmes on Millie, kes saab koduabilisena tööd jõukas perekonnas. Töö tundub alguses uue võimalusena oma elu korda saada. Maja on suur ja ilus, perel on raha ning väliselt näib kõik väga korras. Samas hakkavad üsna kiiresti ilmnema kummalised detailid. Perenaise käitumine on ettearvamatu, majas kehtivad veidrad reeglid ja kogu õhkkond on kuidagi pingeline. Millie püüab lihtsalt oma tööd teha, kuid üha rohkem jääb tunne, et ta on sattunud kohta, kus kõik ei ole päris nii, nagu esmapilgul paistab. Lugemisel tekkis mul paralleel tema teise raamatuga Allüürnik. Mõlemas loos on sarnasust. Inimene, kes vajab uut algust, satub elama võõrasse majja ja leiab end olukorrast, kus peresuhted ja tegelikud motiivid on palju keerulisemad kui alguses paistab. Peatükid lähevad ladusalt. See on selline lugu, kus mõtled iga peatüki lõpus, et loen veel ühe. Ja siis veel ühe. Autor ei keskendu väga pikale arutlemisele, filosofeerimisele ega detailsele karakterianalüüsile, vaid pigem sellele, et sündmused liiguksid edasi ja pinget tekiks järjest juurde. Mingil hetkel tekkis tunne, et selles raamatus pole taas kõik nii, nagu väliselt paistab. Autoril on jälle mõned kardinaalsed käänakud varuks. See on selline raamat, mis sobib hästi siis, kui tahad midagi tempokat ja põnevat, ilma et peaks väga sügavalt mõtlema. See ei olnud žanri mõttes midagi täiesti uut, kuid oli piisavalt põnev, et hoida lõpuni huvi üleval. Ja lõpp juba vihjas, mis võib järgmises osas tulla. Eks tuleb ka järgmised kaks osa lugemise plaani võtta.

Kui inglid hüüavad

14./51. Teisel pool peeglit

Autor: Jostein Gaarder

Tõlkija: Sigrid Tooming

Kirjastus: Koolibri 2026

136lk./3088lk./12323lk.

Lapiteki väljakutse 2026 märts: Suur väljakutse 5. teema: See raamat lihtsalt tahtis, et ma teda loeksin ja jäi millegipärast silma ja ilma lähemalt uurimata võtsin lugeda, teadmata, mis raamat on

Nägin seda noortekirjanduse uute raamatute riiulis. Tegin endale selgeks, et mul on juba piisavalt raamatuid lugemises, ei võta. Järgmine kord vaatas see raamat mulle endiselt sealt otsa ja ütles, et võta ikka, küll küllale liiga ei tee ja küll sa loetud mu saad. Eks ma siis võtsin, mis parata kui raamat ikka ise nii väga ennast peale sunnib.

Norra kirjaniku filosoofiline noorteromaan on lühike, kuid mõtlik lugu elust, surmast ja mida tähendab olla inimene või ingel. Ühelt poolt realistlik lugu, teisalt fantaasia. Tegevus toimub jõulude ajal. Raskelt haige tüdruk Cecilie veedab suure osa ajast voodis, samal ajal kui tema pere püüab muuta jõuluaja võimalikult rõõmsaks. Ühel õhtul ilmub tema aknale haigevalvesse ingel Ariel ja nende vahel algavad pikad vestlused elu, universumi ja inimeste kogemuste üle. Cecilie püüab inglile selgitada, mida tähendab elada inimesena, tunda, mõelda, olla, samal ajal kui Ariel räägib maailmast, mida inimesed ei näe, maailmast teisel pool peeglit. Raamatu keskmes ei ole niivõrd sündmustik, vaid mõtisklused, Cecilie ja Arieli vestlused ning kõige olulisemad asjad, mille tüdruk oma päevikusse üles märgib. Ariel näitab ennast vaid siis, kui teisi kedagi läheduses ei ole. Raamatus ei käsitleta surma siiski traagilise lõpuna, vaid elu loomuliku osana. Olles raske teema, on siiski üldmulje raamatust positiivne ja helge tuues esile inimelu eripärad. Inimene saab kasvada, õppida, mäletada, tunda ja kogeda maailma, samas kui ingel jääb justkui kõrvaltvaatajaks, ta ei vanane, ei tunne midagi, ei oma uusi kogemusi. Lapse vaatenurk teeb teemad lihtsamaks ja arusaadavamaks noorele lugejale. Muidugi on lool ka paratamatult kurb toon, sest Cecilie järjest süvenev haigus ja lähenev surm on kogu aeg taustal olemas, kuigi kuni viimase hetkeni on tüdruk ise lapselikult kindel, et saab varsti terveks ja elab tavalist elu edasi. Perekonnaliikmed ta ümber mõistavad seda vägagi hästi, püüdes samas tüdruku eest varjata kõike seda kurbust ja raskust (ema on viimasel ajal hakanud järjest enam "sibulat hakkima"). Lühike raamat, mis paneb korraks mõtlema elu väärtuste üle.

2026. aasta jaanuari - veebruari teatriskäigud

Eelmise aasta teatris käimised sain lõpuks kirja, Saab lugeda siit: Esimene poolaasta ja teine poolaasta. Nüüd siis üritaks kiiremini sisestada. Ei, ikka mitte ükshaaval, vaid kuu kaupa. Lihtsalt see sõltuvus on süvenenud ja muutunud juba haiglaslikuks sõltuvuseks. Äkki peaks nagu hasartmängusõltlastel on võimalus panna omale kasiinosse sisenemise keelu, panema omale keelu teatritesse sisenemisel. Või pigem blokkima ära kõik uudiskirjad sooduspakkumiste ja muude pakkumistega ning panema keelu peale igasugustesse teatripiletite müügikohtadesse nagu Piletimaailm, Sviby, Piletilevi (sinna küll sisenen vaid läbi teatrite kodulehtede, sest keeldun teenustasu maksmast). Aga olgu, kui aasta algas vaikselt, siis veebruarist läks trall lahti. Kõik pildid on pärit teatrite kodulehtedelt.

08.jaan Meie klass Ugala

autor: Tadeusz Słobodzianek
Lavastaja: Tanel Jonas
Osades: Terje Pennie, Alden Kirss, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Jass Kalev Mäe, Peeter Jürgens, Margus Tabor, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa ja Aarne Soro
Teise maailmasõja künnisel õpivad ühes Poola väikelinnas koos poolakad ja juudid. Nad on klassikaaslased ja sõbrad. Okupatsioon ja sõda lõikavad läbi nende lapsepõlve sõprussidemed ja toovad endaga kaasa kirjeldamatu julmuse ja vägivalla. Sõda lõpeb, aga ellujäänud peavad edasi elama ning iseendale ja üksteisele otsa vaatama. Kättemaks ja arvete klaarimine kestab aastakümneid kuni lõpuks jõutakse hetke, mil tuleb teha rahu nii elavate kui surnutega ja elada siin ja praegu. See lugu räägib inimestest, kelle saatuseks oli sündida eelmise sajandi 20ndate aastate alguses ja saada täiskasvanuks siis, kui teine maailmasõda terve Euroopa tükkideks rebis. See on lugu tervest generatsioonist noortest, kelle lootused ja unistused hajusid koos plahvatuste suitsuga ning kelle jaoks omadest said võõrad ning võõrastest omad. See lugu räägib valikutest, mis tuleb langetada siis, kui võimalusi ei ole, ning usust ja armastusest oma ligimese vastu. Poola ühe kuulsaima näitekirjaniku Tadeusz Słobodzianeki näidend „Meie klass“ põhineb ajaloolistel sündmustel.
Väga hea etendus, sünge ja vapustav, aga silmiavav ja emotsionaalne. Poola ajaloo seda ajajärku ei teadnud üldse, et sellised genotsiidid ja olukorrad erinevate rahvuste vahel seal toimusid. Teadmine, et nende ajaloos on ka olnud paljuski sarnast Eesti ajaloole, võõrvõimude anastamist ja tänu sellele ässitatud rahvused üksteisele kallale. Põlvkondade vaheline etendus, sest mängivad erinevad põlvkonnad näitlejaid ja hästi mängivad. Väga ühtne meeskond, keegi ei hiilga teistest üle ega jää teistele alla. Tõenäoliselt jõuab üheks selle aasta topi etenduseks. Hinne: 10

19.jaan Superstaar Ugala

autor: Andres Noormets
Lavastaja ja kunstnik - Andres Noormets
Osades: Aarne Soro, Adeele Jaago, Marika Palm, Martin Mill, Oskar Punga ja Tanel Ingi
“Superstaar” jutustab loo inspiratsioonikriisis vaevlevast muusikust Ollest, kelle elu on aastaid tagasi päästnud salapärane mees nimega Sügis. Kui Sügis ootamatult uuesti välja ilmub, vallandab ta sündmusteahela, mis pöörab Olle maailma pea peale. Olle on lubanud teha oma elupäästja heaks kõik, kuid ei oska arvata, et teda külastav Sügis on loodusjõud, kes ei kavatsegi enam lahkuda ja paneb kogu tema kannatuse karmilt proovile. Hoogsa ja absurdi täis heitluse käigus põimuvad tänutunne ja vajadus kaitsta oma isiklikku ruumi, armastuse otsimine ja selle leidmine, tuues esile, mis on elus oluline.
Ühes ja samas kuus kaks erinevat Ugala etendust ja nii eripalgelised ja erineva kvaliteediga. Kui üks pretendeerib aasta parimate topi, siis teine aasta halvimate topi. Või noh, ju ma polnud lihtsalt see õige sihtrühm, sest ümberringi inimesed naersid. Ja mitte ainult noored inimesed. Minu jaoks oli labane tükk, suur osa käis nõka-nõka naljade ümber või oli lihtsalt selline madalalaubaline. Eks seda madalalaubalisust püüti seal ka naeruvääristada. Ja olgu, mingi puänt oli ka ikka lõpus ju olemas. Kui poleks mänginud Aarne Soro, kes tegi superrolli ja kes on minu jaoks tõusnud kindlalt Ugala lemmiknäitlejaks viimaste aastatega, siis oleks saanud veel kehvema hinde. Aga siit tuleb veel näitlejale lisaks boonuspunkt. Hinne: 3 (seega kokku 4).

01.veebr ooper Väike kaval rebane Estonia

Leoš Janáčeki ooper
Leoš Janáčeki libreto, mis põhineb Rudolf Těsnohlídeki sarjal „Rebane Teravkõrv“.
Maailmaesietendus 6. novembril 1924 Brno Rahvusteatris
Esietendus Rahvusooperis Estonia 30. jaanuaril 2026 (seega etendus number 2 vaadatud)
Lavastaja: Priit Võigemast
Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer
Dirigent: Kaspar Mänd
Osades:
Rebane Kavalpea: Elena Brazhnyk
Metsavaht: Rauno Elp
Harašta, salakütt: Raiko Raalik
Koolmeister / Sääsk: Rafael Dicenta
Rebane Kuldkihar: Karis Trass
Metsavahiproua: Arete Kerge
Mäger / Preester: Stanislav Sheljahhovski
Koer /Rähn: Annabel Soode
Kukk / Pasknäär Katri Juss
Kõrtsmik: Rein Saar
Öökull / Kõrtsmikuproua: Aule Urb
Kloksutaja Kana: Maris Liloson
Väike Kavalpea: Anette Kalda
Metsavahi lapsed: Liam Hussar, Joonas Mikk, Tobias Tark, Peeter Veltmann
Konn, ritsikas, rohutirts: Kristofer Cross, Erik Kurahashi, Uku Sander Leisalu, Rannar Mälk, Hindrik Voltri, Bert Sebastian Maripuu
Rebasekutsikad: Rahvusooper Estonia poistekoor
Kanad, metsloomad: Estonia ooperikoori sopranid, aldid
Tantsijad: Germo Toonikus, Sofia Kirs, Polina Albert, Arina Kotova, Allar Valge, Arina Šarapova, Mehis Saaber, Richard Beljohin
Inimesed sünnivad, kasvavad üles, leiavad kaaslase ja surevad – täpselt nagu rebased. Janáček näitab meile elu ja looduse tsükli kulgemist ning nende inimeste moraali olemust, kes ei suuda tsükliga leppida – ja ühe inimese jaoks leppimiseni viivat teed. See on vaieldamatult tema kõige päikeselisem lavateos, mis maalib humoorika, antropomorfse pildi inimese moodi käituvatest loomadest ja kätkeb palju koomilisi hetki. Dramaatiline laad, millega helilooja eksperimenteerib – tantsu ja laulu ainulaadne kombineerimine, loomade ja inimeste maailma kummaline segu, lühikeste stseenide filmilik järjestus, oli oma ajast ees ja publiku ning kriitikute südame võitmine võttis aega. Ooper on täis mängulisust, huumorit, metsikust, armastust, kurbust, tarkust – täisverelist elu!
minu etenduse osatäitjad
Ooper, mis pealkirja ja kostüümide tõttu võiks tunduda, et mõeldud lastele, kuid tegelikult on ikka täiesti täiskasvanute etendus. Seda on ka hoiatatud, kuid sellegi poolest kubises meie etendusel saal lastest, kes seda vaatama oli toodud. Ja kes siis vajasid muudkui vanemlikku selgitust, sest seal kasutati ikka sõnavara ja mõisteid, mis polnud mõeldud lastele. Või siis nihelesid ja haigutasid oma lõualuud paigast, nagu minu kõrval istunud umbes 10-aastane kutt. Lugu oli muinasjutuline, aga tegelikult allegooriline. Muusika oli ilus. Loo parimad tegelased olid kanad! Hinne: 7 (kanadele boonuspunkt!)

07.veebr Näitemäng Theatrum

Autor: Jon Fosse
Lavastaja: Lembit Peterson
Osades: Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Marius Peterson, Maria Teresa Kalmet, Jonathan Peterson, Tarmo Song, Maria Peterson
„Näitemäng” on Norra nüüdisklassiku ja Nobeli kirjandusauhinna 2023. aasta laureaadi Jon Fosse uus näidend, mis ühendab ootamatu huumori ja sügava eksistentsiaalse tasandi. Fosse loob siin maailma, kus elu, ootamine ja teater sulanduvad ühte – müstilisse ja samas äratuntavalt inimlikku kogemusse.„Näitemäng” on näidend ootamisest. Aga mitte lihtsalt ootamisest, vaid sellest, mida inimene teeb, kui ta ei tea, millal ja kuidas midagi juhtub — teab ainult, et see juhtub kindlasti. Kahel paaril, vanemal ja nooremal, on piletid, nad ootavad praami. Aga enne kui nad saavad minna, ilmuvad näitlejad, kes pakuvad neile etendust. Ja selgub, et keegi ei saa lahkuda enne, kui nad on näinud seda, mida tuleb näha. Ja selles näitemängus osalenud.
Kodulehel lubati näidendi pikkuseks tund ja veerand. Tegelikult ei kestnud see isegi tundi, või no, koos näitlejate kummardamisega ehk vedas tunni välja. Parim, mis seda etendust minu jaoks iseloomustas, oli, et kui näitlejad lahkusid lavalt ja publik jäi vaikides arusaamatult pimedasse saali, siis järsku hakkas üks mees südamest naera, ju jõudis talle kohale, et nüüd oligi kõik, vaatajaid ikka tõmmati selle etenduse kestuse ja olemusega haneks. Ma ei ütle midagi halba näitlejate mängimise kohta, näitleja teeb ikka oma tööd ja nii hästi kui ta vähegi suudab ja õnnestub. Etendus ise oli kräpp ja teatri poolt haltuura, et inimestelt raha kätte saada, sest pilet maksis ikka täishinna. Sama raha eest mängiti ka nelja ja poole tunnist Shakespearet. Aga noh, kusagilt on ju vaja lihtsamalt ka raha saada. Seega üldse ei soovita! Hinne: 1

09.veebr ooper Boheem Vanemuine

Giacomo Puccini ooper
Libretistid Luigi Illica, Giuseppe Giacosa
Muusikajuht ja dirigent Risto Joost
Dirigendid Aleksandr Bražnik, Endel Nõgene, Kasper Joel Nõgene
Lavastaja John Ramster UK
Osades Mirjam Mesak Baieri Riigiooper, Gabriele Mangione Itaalia või Raimonds Bramanis Läti Rahvusooper, Kadri Raalik Rahvusooper Estonia, Jānis Apeinis Läti Rahvusooper või Taavi Tampuu, Raiko Raalik Rahvusooper Estonia , Märt Jakobson või Kristjan Häggblom, Simo Breede või Atlan Karp, Taavi Tampuu või Atlan Karp, Rasmus Kull, Janari Jorro või Artur Nagel, Artur Nagel või Egon Laanesoo, Rasmus Haav või Stefan Simanis, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester, Tartu Karlova Kooli lastekoor
Giacomo Puccini tunnustatuim igavikuline ooper armastusest ja kaotusest ning ühiskonna äärealadel raskustes vaevlevatest kunstnikest, kel ootavad ees elu karmimad õppetunnid. Jõuluõhtul Pariisis koputab noor naine ühe noormehe uksele ja nende elu muutub igaveseks. See on ooper oma kõige rõõmuküllasemal ja traagilisemal kujul, jutustamas üht kõige inimlikumat lugu. Puccini ooper „Boheem“ esietendus 1896. aastal Torino Regio teatris. Giuseppe Giacosa ja Luigi Illica libreto põhineb Henri Murgeri romaanil „Stseene boheemlaselust“. Briti ooperilavastaja John Ramsteri värskes ja energilises käsitluses tuuakse ooperi tegevustik sõjajärgsesse, revolutsioonihõnguliste 1960ndate Pariisi.
Traagiline armastuslugu. Mõnikord ei sobi kohe kuidagi, kui mingid vanad ooperid ja balletid tuuakse kaasajale tunduvalt lähemale, mingisse ajastusse eelmisel sajandil. Samas teinekord sobivad hästi ja annavad mingi olulise nüansi juurde. See lugu sobis väga hästi kuuekümnendate Pariisi. Külmetavad näljased kunstnikud olid omal kohal. Ja armastus on ikka armastus, olenemata mis sajandil. Ja kaotus ning valu samuti. Hinne: 8 (Mirjam Mesakule lisaks boonuspunkt, ta on ikka täiesti võrratu!)

15.veebr Kangelased Südalinna

Tom Stoppardi versioon Gérald Sibleyrase näidendist „Le Vent Des Peupliers“ ("Tuul paplites")
lavastaja ja muusikaline kujundus - Rolandas Atkociunas (Leedu)
Osatäitjad: Henri - Dmitri Kosjakov, Philippe - Rain Simmul (Tallinna Linnateater), Gustave - Girts Kruminš (Külalisnäitleja/Läti)
Näidendi kangelased, „tühistatud” sõjaveteranid, mitte ainult ei seisa naiivselt, liigutavalt ja naljakalt oludele vastu, vaid jätavad need tähelepanuta. Olles oma parimad aastad ja tervise lahinguväljadele maha jätnud, eelistavad nad nüüd oma elu elada ja suhteid klaarida. Südalinna Teatrit ja lavastuse loojaid paelus selle näidendi puhul võimalus rääkida olulistest asjadest ilma paatoseta. Kuna ümberringi on nii palju sõdu, tundub kangelaste „Esimene maailmasõda” peaaegu mütoloogilise sündmusena. Leedu lavastaja Rolandas Atkociunas kutsus rollidesse kolm säravat näitlejat – lätlase Girts Kruminši, Linnateatri legendi Rain Simmuli ja Dmitri Kosjakovi – ja andis loole uue, aktuaalsema tähenduse. Lavastuses säilis siiski kõik näitekirjanike poolt ette nähtu – kergus, peen lüürika, õrn iroonia ja uskumatu huumor. Elujanu, mida demonstreerivad ekstsentrilised unistajad ja võluvad veteranide kodu asukad (kes pole sugugi veel vanad inimesed!), tõotab mõjuda publikule ergastavalt – „Kangelased” on elujõulisemad kui paljud meie hulgast.
Sünkroontõlkega teatri elamus on veidi kahetine. Ühelt poolt, ega muidu tekstist kõigest täpselt aru ei saaks, vene keel pole ikka nii tugev. Teiselt poolt, kuigi üritad ikka ühe kõrvaga jälgida näitlejate esitust laval, siis monotoonselt pealeloetav tekst kõrvaklappidest summutab osa emotsioone. Üllatas Rain Simmuli vene keele tase, täitsa vaba ja praktiliselt aktsendita rääkimine. Kõik kolm näitlejat olid klass omaette, sobisid laval kokku ja mängisid väga hästi. Ma pole kindel, kas täiesti vene tükki läheksin siiski vaatama, aga seda etendust tahtsin näha just selle erinevate rahvuste kokkumängimise tõttu ja üldse ei kahetse, täitsa soovitan vaadata, ka siis kui vene keeles oskus puudub. Tükk oli muidugi ka mõtlemapanev ning nalja sai omajagu. Hinne: 9

19.veebr Impropõnevik kriminull Improteater

Osatäitjad: Kati Ong, Merilin Kirbits, Rauno Kaibiainen, Tarvo Krall
Lavale jõuab täiesti kriminaalselt värske formaat, mille keskmeks on üks kuritegu, selle uurimine ja lahendus. Selles formaadis kohtuvad krimikirjanduse põnev süžee ja improteatri spontaansus. Etenduse fookus on selge – kogu lugu keerleb ümber kurikaela paljastamise. Improteatrile omaselt saab publik loo kulgu enda inspiratsiooniga vürtsitada. Millised jäljed viivad tõeni, ei tea isegi näitlejad, sest kõik on kohapeal improviseeritud. Kindel pole miski peale selle, et iga kord sünnib täiesti kordumatu ja üllatuslik krimilugu, mille üle tunneks uhkust nii Agatha Christie kui Arthur Conan Doyle. “Kriminulli“ loomisel on meie trupile appi tulnud rahvusvaheliselt tunnustatud improviseerija ja koolitaja Laura Doorneweerd-Perry (Holland), et anda loole vorm ja struktuur.
Tahtsin ära proovida, mis teater see improteater siis on kui nägin sünnipäeva sooduspakkumist neilt. Peab ju ikka ise kogema, et teada, kas sobib või mitte. Arvan, et see ongi selline teater, mis kas on sinu veregrupile või hoopis mitte. Kiidan näitlejaid, nende improviseerimise oskust, kuid samas sain aru, et ma olen ikka selle klassikalise teatri austaja. Ma tahan ikka vaadata lugu selle algusest lõpuni loo kulgemise tempos. Muidugi selles etenduses nautisid näitlejad laval olemist minu arust vahel isegi enam kui publik saalis. Kuigi naerdi palju ja on ikka imeks pandav kuidas mõnes situatsioonis leiti lahendus, kui keegi laval olijatest üritas just teist plindrisse mängida, et naljakas oleks. Samas õnnestus neil muidugi ärevuses mõned nüansid laval ära unustada ja seega veidi pange panna. Ja iga etendus on erinev. Tegelikult mingil hetkel oleks võib olla täitsa põnev näha sama tükki teisel korral, kui algandmed, mis publikust tulevad, on kardinaalselt teised. Seekord tapeti korstnapühkija pagaritöökojas rahandusministrist naabrinaise poolt. Ka rollid pani publik paika, kes mängib keda kuid lõpuks mängisid kõik mitmeid rolle, mis loo käigus muudkui juurde tekkisid. Hinne: 5

22.veebr Stockmann Yard - Kaubamaja kurikaelad Vana Baskini Teater

Loo autor ja lavastaja Antto Terras töötas 18 aastat Helsingi Stockmannis detektiivina, lahendades üle 10 000 vargusjuhtumi.
Laval: Elina Reinold, Ott Sepp ja Jan Uuspõld.
Legendaarses kaubamajas läheb elu iga päevaga pöörasemaks. Kaupa kaob müstilisel kombel ja pätibande tunneb end riiulite vahel nagu kodus. Kaubamaja turvaosakond ehk Stockmann Yard on võimetu, sest niidid viivad sinna, kuhu keegi vaadata ei julge. Ega ometi keegi töötajatest pättidega mestis ole? Kaosele lisab tuure juurde Soomest saabuv tige revident, kes on otsustanud korra majja lüüa. Algab kassi-hiire mäng, kus põrkuvad armastus ja ahnus, naiivsus ja kavalus. Kes jääb vahele? Kes keda armastab? Ja kes lahkub kaubamajast käed raudus? Soome bestselleril põhinev lavastus on ühtaegu nii kriminaalne kui ka naerutav. See on komöödia, mis pilkab inimlikke nõrkusi ja ühteaegu kiirkursus poevarguste maailma telgitagustest, mis paneb teid järgmisel korral kaubamajas ringi vaatama hoopis uue pilguga.
Komöödia. Laval kolm kuulsat komöödianäitlejat. Erinevad situatsioonid. Erinevad naljad. Sattusin esietendusele. Kas oli asi selles, et tükk ei olnud veel hästi kokkumängitud või oli viga minus, aga no kuidagi ei olnud naljakas suures osas. Mõned kohad muidugi olid natuke naljakad ka. Selline vabaõhu etendus pigem, nagu nad omal ajal olid, mis tuuridel käisid, et lihtsalt ja kiirelt hulgalt publikult raha kätte saada. Või ma lihtsalt ootasin nendelt näitlejatelt enamat. Igatahes ei olnud selline tükk, kus naerda oleks saanud eriti. Hinne: 5

25.veebr Oi, Johnny Rakvere Teater

Autor Ray Cooney "Run For Your Wife"
Lavastaja Peeter Raudsepp
Osades Margus Grosnõi või Rainer Elhi, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Märten Matsu, Tarmo Tagamets (külalisena)
Lugu sellest, kuidas tavalisest taksojuhist saab seksiurka pidaja, vähemalt teda ümbritsevate inimeste arust. Kahes teineteisega äravahetamiseni sarnases korteris läheb väikeste hädavalede mõjul lahti tõeline naljaralli, kus üks jabur olukord ajab teist taga ja kus lõpuks ei saa enam keegi päris täpselt aru, kes kellega magab ja mida valetab. Eelkõige seksuaalsele tolerantsusele kutsuv Ray Cooney komöödia laseb ennast tühjaks naerda, aga ka mõista, et iga tõelise naudingu taga on siiras armastus ja sõprus, mis ei kannata ka siis, kui väliselt kõik suisa metsa läheb. Nii muutub selle loo kangelaseks armastus, mis sisaldab kõiki vikerkaarevärve.
Kaks komöödiat järjest ja kui eriilmelised! Seda etendust on korduvalt Tallinnas mängitud ja ma olen kartnud, et tegemist on labase ja seksistlikku tükiga, pole varem käinud. Nüüd siis otsustasin riskida ja ma ei tea, kas oli tähtede seis selline, aga see oli tõesti naljakas ja kuigi seksinalju oli seal küllaldaselt, siis see ei olnud labane. Ja ka mitte lihtne laadakomöödia. Seal oli ikka palju peent huumorit ja naljakaid situatsioone, mis olid väga hästi välja mängitud. Näitlejatest olid ka mitmed ikka Rakvere tippnäitlejad. Kuna seda tükki on väga pikka aega mängitud, siis oli kõik ka juba paika timmitud, kusagilt ei mindud üle nähtamatu sündsuse piiri, kuigi mängiti pidevalt selle äärel. Hinne: 9 (võib olla mul oli lihtsalt sel hetkel sellist näidendit vaja)

26.veebr ballett Sisalik Estonia

Lepo Sumera, Märt-Matis Lille ja Marina Kesleri ballett
Marina Kesleri libreto Andrei Petrovi teksti ja Aleksandr Volodini samanimelise näidendi ainetel
Maailmaesietendus 28. märtsil 2025 Rahvusooperis Estonia
Koreograaf-lavastaja: Marina Kesler
Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd
Dirigent: Lauri Sirp
Osatäitjad: Sisaliku osatäitja, näitleja Tiina, režissöör Marko abikaasa: Anna Roberta
Režissöör Marko, näitleja Tiina abikaasa: Marcus Nilson
Röövli osatäitja, näitleja Margus: Joel Calstar-Fisher
Piisonite hõimu kauneim naine, näitleja Mari: Ami Morita
Operaator Kalev: Vitali Nikolajev
Näitejuht Helgi Allo: Triinu Leppik-Upkin
Sisalike pealik: Liam Strickland
Piisonite pealik: Nikos Gkentsef
Režissööri hääl: Marko Matvere
Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Kristo-Martin Aav, Einar Hillep, Andres Kask, Tarvo Lilleorg, Keijo Lillo, Oliver Press, Hendrik Tiido
Rahvusooper Estonia orkester, Eesti Rahvusballett, Tallinna Muusika- ja Balletikooli õpilased
Balleti toob lavale Marina Kesler, kelle sõnul „on „Sisaliku“ maailm äärmiselt põnev: tegevus toimub kahes paralleelses maailmas – on filmivõtted, kus sõja taustal areneb armastuslugu ja kaadritagune maailm, kus armastus saab ootamatult reaalsuseks. Jutustan lavastajana inimliku armastusloo, mille peategelase jaoks need kaks reaalsust põimuvad nii täielikult, et neil pole enam võimalik vahet teha ja see viib traagilise lõpuni. Sumera muusika on ülivõimas ja annab tugevaid koreograafilisi impulsse. On hämmastav, kui kaasaegne ja aktuaalne on balleti libreto! Siin puudub klassikaliste ooperite ja ballettide stampsüžee, kus enamus sisust on etteaimatav. „Sisalik“ on päris inimeste lugu südamest südamesse.“
Minu etenduse osatäitjad
Eestlased oskavad ka teha head muusikat ja balletti! Kindlasti üks ballette, mis mulle meelde jääb ja väga meeldis. Just eriti see kaks tasandit - filmis olev ja filmi tegemise pool, kaks poolt, mis kokku andsid terviku. Ja see esimese vaatuse filmi osa, kuidas see oli tehniliselt lahendatud, omaette elamus sellest. Muusika oli ka väga huvitav. Ja tantsida osatakse. Muidugi eestlastele andis juurde see, kui filmimise ajal Matvere hääl midagi teatas, seda ei tõlgitud, seega muukeelsel jäi see ehk arusaamatuks. Igatahes see on selline ballett, mida ma vaataks isegi teise korra veel (mul ei ole kombeks kaks korda ühte ja sama vaadata! - boonuspunkt selle eest) Hinne: 10

Kokkuvõte: jaanuar 2 etendust, veebruar 8 etendust

ballett 1, ooper 2, draamanäidend 6

Ugala ja Estonia 2, Theatrum, Vanemuine, Südalinna, Improteater, Vana Baskini Teater, Rakvere Teater - 1

piletitele kulus 226.07 keskmine pilet 22.61 odavaim Improteater 17.02, kallim Vanemuine 29,60