Kui mu käest küsitakse, kes on minu lemmik krimka kirjanik, siis juba üsna palju aastaid vastan Erle Stanley Gardner. Nüüd avanes võimalus taas midagi temalt lugeda. Mulle meeldib Perry Masoni stiil kohtus ootamatult kõik hoopis teise valgusesse panna pluss leida mingid asitõendid, mida keegi teine pole osanud tähele panna. Selles loos küll lõpplahendus ei saabunud Masoni lugudele tüüpiliselt kohtus, kuid muidu oli küll kõik nii, nagu tema tüüpilistes lugudes. Kuid kõik sai alguse juhusest, nagu paljud asjad siin elus. Aga kui keegi üritab midagi Masonilt kätte saada iga hinna eest, siis on juba selge, et ta sellest asjast ilma jääb ning Mason asub asja uurima, sest uudishimust temal juba puudust ei ole. Ja kui asi tundub kahtlane, siis see kindlasti seda ka on ning mõistatused meeldivad Masonile, eriti nende lahendamine ja pole ühtegi, mida ta ei suudaks lahendada. Muidugi vaesed Della Street Paul Drake, kes siis võivad unustada sageli magamise ja söömise kui Mason on mingi jälje üles võtnud. Nii ka selles loos, kus on olulised tegelased mitu gorillat ja hüpnoos.
