Teekond eikuhugi

1./189.  Tee täiusele

Sari: Looduse kroonine romaan 114

Autor: Pío Baroja 

Tõlkija: Justa Kurfeldt 

Kirjastus: Loodus 1938

223lk./ 223lk./ 45901lk.

Lugemise väljakutse 2026: Üllatusteema: Sinu kodune või raamatukogu: vasakult teine, ülevalt kolmas riiul, paremalt kuues, meesautori poolt kirjutatud raamat.  

Loo keskmes on Fernando Ossorio, noor mees, kes ei suuda päriselt leida oma kohta elus. Ta liigub ühest keskkonnast teise, kohtub erinevate inimestega ning püüab samal ajal aru saada nii iseendast kui ka maailmast enda ümber. Tegemist ei ole niivõrd sündmusterohke looga, vaid pigem inimese sisemise otsingu ja kujunemisega. Oluline osa on Fernando mõtetel, kõhklustel ja vaatlustel ning tema suhtumisel inimestesse ja ühiskonda. Raamatus on palju arutlusi elu, usu, moraali ja inimese olemuse üle. Fernando jälgib ümbritsevat maailma üsna kriitiliselt ning otsib midagi, mis annaks tema elule selgema suuna. Samas ei vii need otsingud kiiresti kuhugi. Ta rändab, mõtleb, kohtub inimestega ja vaatleb nende elu, kuid suuremat tegevust toimub üsna vähe.

Minu jaoks jäigi raamat liiga aeglaseks. Ootasin pidevalt, et midagi hakkaks lõpuks juhtuma, kuid praktiliselt ei midagi. Ka Fernando ise jäi mulle kaugeks, no ei mõista selliseid inimesi. Minu jaoks ta oli ikka üks paras tolgus. See ei olnud lihtsalt minu jaoks sobilik raamat.  Eelistan raamatuid, kus lisaks tegelaste mõtetele ja sisemisele arengule toimub ka midagi, mis tekitab põnevust ja hoiab huvi üleval. 

Kui inglid hüüavad

14./51. Teisel pool peeglit

Autor: Jostein Gaarder

Tõlkija: Sigrid Tooming

Kirjastus: Koolibri 2026

136lk./3088lk./12323lk.

Lapiteki väljakutse 2026 märts: Suur väljakutse 5. teema: See raamat lihtsalt tahtis, et ma teda loeksin ja jäi millegipärast silma ja ilma lähemalt uurimata võtsin lugeda, teadmata, mis raamat on

Nägin seda noortekirjanduse uute raamatute riiulis. Tegin endale selgeks, et mul on juba piisavalt raamatuid lugemises, ei võta. Järgmine kord vaatas see raamat mulle endiselt sealt otsa ja ütles, et võta ikka, küll küllale liiga ei tee ja küll sa loetud mu saad. Eks ma siis võtsin, mis parata kui raamat ikka ise nii väga ennast peale sunnib.

Norra kirjaniku filosoofiline noorteromaan on lühike, kuid mõtlik lugu elust, surmast ja mida tähendab olla inimene või ingel. Ühelt poolt realistlik lugu, teisalt fantaasia. Tegevus toimub jõulude ajal. Raskelt haige tüdruk Cecilie veedab suure osa ajast voodis, samal ajal kui tema pere püüab muuta jõuluaja võimalikult rõõmsaks. Ühel õhtul ilmub tema aknale haigevalvesse ingel Ariel ja nende vahel algavad pikad vestlused elu, universumi ja inimeste kogemuste üle. Cecilie püüab inglile selgitada, mida tähendab elada inimesena, tunda, mõelda, olla, samal ajal kui Ariel räägib maailmast, mida inimesed ei näe, maailmast teisel pool peeglit. Raamatu keskmes ei ole niivõrd sündmustik, vaid mõtisklused, Cecilie ja Arieli vestlused ning kõige olulisemad asjad, mille tüdruk oma päevikusse üles märgib. Ariel näitab ennast vaid siis, kui teisi kedagi läheduses ei ole. Raamatus ei käsitleta surma siiski traagilise lõpuna, vaid elu loomuliku osana. Olles raske teema, on siiski üldmulje raamatust positiivne ja helge tuues esile inimelu eripärad. Inimene saab kasvada, õppida, mäletada, tunda ja kogeda maailma, samas kui ingel jääb justkui kõrvaltvaatajaks, ta ei vanane, ei tunne midagi, ei oma uusi kogemusi. Lapse vaatenurk teeb teemad lihtsamaks ja arusaadavamaks noorele lugejale. Muidugi on lool ka paratamatult kurb toon, sest Cecilie järjest süvenev haigus ja lähenev surm on kogu aeg taustal olemas, kuigi kuni viimase hetkeni on tüdruk ise lapselikult kindel, et saab varsti terveks ja elab tavalist elu edasi. Perekonnaliikmed ta ümber mõistavad seda vägagi hästi, püüdes samas tüdruku eest varjata kõike seda kurbust ja raskust (ema on viimasel ajal hakanud järjest enam "sibulat hakkima"). Lühike raamat, mis paneb korraks mõtlema elu väärtuste üle. 

 

Elu kannab kui laseme sellel end kanda

5./42. Elu kannab

Autor: Eva Luure 

Kirjastus: Eva Luure 2024

222lk./1323lk./10558lk.

Lugemise väljakutse 2026: 45. Loe raamatu, mis oli tuttava raamaturiiulil

Eva kirjutab ise oma raamatust: "Raamat „Elu kannab“ on poeetiline sisekaemus, habras ja elujõuline samaaegselt. Võtan lugeja kaasa uurimisrännakutele hingemaastikul, mõnikord liigvalusatesse paikadesse, et näidata teeotsi, viidata, kuidas ilmuvad uued vaateväljad, avanevad võimalused ja sünnib imetabast, kui julgeda muuta vaatenurki ja usaldada Elu. Kingin tabavaid kujundeid, mida mul on õnnestunud neilt rännakutelt kaasa tuua."

Võtsin selle raamatu lugeda, sest tunnen Evat või pigem tundsin teda tema nooruses. Juba siis oli ta loominguline, tundlik ja huvitav isiksus. Seega oli mul loomulik soov lugeda, mida tal on täiskasvanuna öelda, milliseid radu ta on käinud ja milliseid mõtteid ta on kirjutab. See raamat on väga isiklik. Siin on palju tundeid, mõtteid ja elamusi, mida tavaliselt üks eestlane pigem peidab enda sisse või jagab ainult kõige lähedasematega. Eva aga avab need kihid ausalt ja julgelt. Ta liigub sügavast pimedusest kõrgele valgusesse ja tagasi, ilma et midagi ilustaks.

On selge, et seda raamatut ei ole saanud kirjutada korraga. See ei ole ühe hingetõmbega sündinud tekst, vaid aastate jooksul kogunenud ülestähendused, mis on nüüd ritta seatud koos fotodega. Fotod on sageli kunstilised, töödeldud ja väga isikupärased. Need ei ole lihtsalt illustratsioonid, vaid osa loost, osa sellest sisemisest rännakust, mida autor lugejaga jagab. Fotod ja tekst, need kaks toetavad teineteist. Selles raamatus ei ole midagi lihtsat. See ei ole kerge lugemine, mida saab ühe õhtuga läbi sirvida. See tahab süvenemist, aega ja tunnetamist. See on raamat, mille puhul on täiesti loomulik lugeda mõni lehekülg, panna kinni, mõelda, lasta endal settida ja siis tagasi tulla. Meil kõigil on elus nii häid kui ka keerulisemaid aegu, kuid enamasti laseme neil lihtsalt mööduda. Mäletame mõnda hetke, aga harva kirjutame üles, mida me tundsime, mida mõtlesime, mida see hetk meiega tegi. Veel harvem analüüsime ennast sügavuti, vaatame ausalt otsa oma hirmudele, lootustele ja pimedatele nurkadele. Eva teeb seda. Ja kuna tal on oskus kirjutada, sõnu ritta panna ja tundeid tabavalt väljendada, siis on sellest kõigest lugemine huvitav ja emotsionaalne. Ta ei jutusta mitte ainult oma elust, vaid kutsub lugejat kaasa mõtlema enda elu üle. See ongi selle raamatu tugevus. See ei ole pelgalt kellegi teise sisemaailma vaatamine, vaid ka peegel, mis sunnib küsima, kuidas mina ise olen oma elu kandnud ja lasknud elul ennast kanda.

Väljakutse punkt ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mis on tuttava riiulil. Tegelikult on see raamat mu poja riiulil, aga eks me ole ju temaga ka tuttavad. Poja riiulile jõudis see raamat pühendusega Evalt endale, sest mina saingi Evaga tuttavaks just tänu oma pojale. See tutvus sai alguse siis, kui mu poeg oli kümneaastane ja läks näiteringi. Küsisime kodus, kes juhendas. Poiss ütles, et ah, mingi vanamutt oli. Varsti selgus, et selle vanamutt oli kaheksateist aastane. See oli Eva. Vanusevahe hakkas muidugi kiiresti vähenema ja kuna mõlemad on kunsti ja kultuuri inimesed, siis on tutvus ja suhtlus säilinud juba ligi kolmkümmend aastat. Raamat on hästi kirjutatud, aga see on kindlasti selline teos, mida loetakse väikeste ampsude kaupa. See ei ole kiiresti ja korraga loetav. Pigem kutsub see mõtisklema, peatuma, vaatama enda sisse.

Raamat, mida peaks kõik lugema

14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani

Autor: Jaan Tammsalu 

Kirjastus: Pegasus 2024

216lk./2657lk./ 14054lk.

 

Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad

 

See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  

Kass, kes oli kuningas või kuningas, kes oli kass?

24./210. Kass, kes oli kuningas Salomon

Autor: Mall Jaakson

Kirjastus: SE&JS 2013

96lk./5358lk./36435lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 august: Raamat, mille seljal, esi- või tagakaanel on autori pilt.

Autori pilt on tagakaanel. Kass pildil ei ole Salomon ja kuningas vist ka pole, aga siiami kass küll nagu raamatus tegutsev kass Salomon. Omapärane raamat. Esmapilgul vaatad, et luuletus, aga tegelikult on proosatekst lühilausetes, mis on igaüks ise realt kirjas. Selline spiraalne tekst, mis läheb läheb edasi ja siis läbib taas mõne punkti, milles oli juba olnud. Korduvad motiivid erinevates olukordades ja üks olukord erinevas kohas meenutatud. Põhiliselt kassist, aga ka muid kohti ja olukordi ja ajaloolisi tegelasi on sisse põimitud. Ning kassidest on üsna palju pilte sees. Selline kerge lugemine.