Mis on puulõike ja puugravüüri vahe

10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond

Autor: Mart Helme

Kirjastus: Kunst 1977

56lk./1288lk./41522lk.

 

11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust

Autor: Tiina Nurk

Kirjastus: Kunst 1988

128lk./1416lk./41650lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)

 

Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule. ​
​Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.

Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. ​Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust. 

Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.

Jaapani varjundiga Eesti ulme

12./198. Hinged mõõgateral

Sari: Teaduse kaardivägi. Eesti ulmeromaan 5

Autor: Rait Piir

Kirjastus: Lummur 2021

368lk./2561lk./33638lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 august: raamat kirjastuselt Lummur

Neljast lühiromaanist koosnev antoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegset Jaapanit ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele – küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.  

Küllaltki erinevad lood olid kõik. Need Jaapani ainetel meeldisid mulle rohkem. Parajad õudukad. Eriti see viimane Nukumeister. Nukud on üldse ühed kahtlased tegelased, eriti kui nad on hingega nukud. Lisaks see Jaapani auenesetappude asi, no see on minu jaoks ikka täielik müstika. Kosmose lood jäid minu jaoks veidi kesisemaks, lihtsalt kuna see maailm mind sedavõrd ei paelu. Seiklusi ja põnevust seal muidugi oli, ehk veidi liigselt verd ja peksmist ja muid selliseid värke ka. Kindlasti on neile omad fännid olemas.

Lugeda oli üldiselt üpris kerge ja ladus, ei olnud väga spetsiifiliseks ja keeruliseks isegi neid kosmose lugusid aetud, sai tavalugeja ka aru, mitte ainult suur ulmefänn. Jaapani stiilis õudukaid võiks isegi rohkem lugeda temalt. Need olid sellised reaalsuse ja fantaasia piiri peal hõljuvad lood, mis mulle eriti sobivad. Eriti see viimane lugu hakkas mul filmina silmade taga elama ja kohati isegi muutus minu fantaasianägemuses liigagi õudsaks kätte ära.  

Suhtumine ajaloosündmustesse muutub ajaga

8./163. Pöördloendus 1945. Ebatavaline lugu tuumapommist ja 116 päevast, mis muutsid maailma

Autorid: Chris Wallace, Mitch Weiss

Tõlkija: Kadri Metsma

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

336lk./1738lk./27239lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #3 (ajalugu)

12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud veriseid konflikte Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast. Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsuse langetamisega inimkonna ajaloos. „Pöördloendus 1945“ räägib loo 116 tormisest päevast kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm.

Raamatus on hästi välja toodud need kõhklused ja kahtlused, et kas tuumapomm on vajalik, mis juhtuks, kui seda ei kasuta, palju oleks potentsiaalseid ohvreid mõlemal juhul - nii kasutades kui mitte, kas tuumapomm üldse käivitub, mis ohud sellega võiks kaasneda, keda teavitada ja millal, mis rahvas sellest arvab ja palju muud. Kuidas üldse see pommi arendamine kulges. Kuidas enamus sellega seotud inimesi tegelikult üldse ei teadnud, millega nad tegelevad. Isegi pommitamisele suunduva lennuki meeskonnas enamik sai teada sellest, milline pomm neil pardal on, alles siis, kui nad juba lendasid Hiroshima poole. Kui palju jättis ajalugu inimestele valikuid ja kuidas hinnatakse ajalugu ümber peale selle toimumist ning kuidas see muutub, mida kaugemale see sündmus ajaloos jääb. Seda eelkõige kuna hilisemal ajal vaadeldakse sündmust pigem kontekstist väljas, sest ei olda enam selles keskkonnas, seda sündmust mõjutavate tegurite meelevallas. Raamatu lõpus on lühidalt inimestest, kes olid selle projekti juures teadlikult või teadmatult tegevad ja nende arvamus, kas nad toimisid õigesti või mitte. Kusjuures enamus neist jäi oma elu lõpuni kindlaks, et vaatamata kõigele oli see tollel hetkel täiesti õige otsus. Ilma selleta oleks hukkunud veel vähemalt miljon sõdurit ja poleks teada, kui kaua veel oleks sõda kestnud. 

Tuumapomm on aga tänapäeval väga suur oht endiselt, eriti kui see on selliste riikide ja nende juhtide käsutuses, kellel on väga suured ambitsioonid ja ebastabiilne närvikava. Loodetavasti siiski jääb maailmahukk tuumapommide läbi nägemata nii meil kui järgnevatel põlvkondadel. 

Essee "Vananemisest erinevates kultuurides"

VANANEMISEST ERINEVATES KULTUURIDES

Essee Helene H. Fungi artikli “Aging in Culture” põhjal.

Selles artiklis vaadeldakse empiirilisi uuringuid, milles testiti sotsiaal-emotsionaalset vananemist eri kultuurides. Ülevaade keskendub lääne ja ida kultuuride võrdlusele valdkondades, mis hõlmavad vanusega seotud personaalsust, sotsiaalseid suhteid ja kognitiivsust. Vaatluse all olid põhiliselt inimesed USA-st, Saksamaalt ja Hiinast.

Maailma elanikkond vananeb. Kõige kiiremini vananevate ühiskondade hulka kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasia ühiskonnad, kus vanemate inimeste arv kasvab palju kiiremini kui Euroopa või Ameerika ühiskondades. Vananemist käsitlevad teoreetilised uurimised keskenduvad põhiliselt just Põhja-Ameerika või Lääne-Euroopa kultuuridele. Inimesed võtavad omaks teiste inimeste või ühiskonna arvamused ja uskumused, teda ümbritsevad kultuurilised väärtused. Need väärtused muutuvad nende isiklikeks eesmärkideks, mis suunavad nende arengut ning aitavad inimestel kujundada oma identiteeti ja maailmavaadet. Vanusega muutuvad inimesed sageli teadlikumaks kultuurilistest normidest ja väärtustest, mis võivad mõjutada seda, kuidas inimesed vananemist kogevad. Kui erinevates kultuurides on erinevad väärtused, mida inimesed järgivad, siis tekivad kultuurilised erinevused ka vananemises. (Fung, 2013) Nii positiivsed kui negatiivsed seosed vananemisega võivad mõjutada inimeste vaimset, emotsionaalset ja kognitiivset heaolu (Yun & Lachman, 2006). Näiteks võib inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse positiivsena, olla vanaduspõlves õnnelikum kui inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse negatiivsena. Erinevalt lääne kultuurist on idamaades suhtutud vananemisse positiivsemalt, suurema austusega nii perekondlikult kui ühiskonnas (Yun & Lachman, 2006).

USAs ja Jaapanis läbi viidud uurimusest selgus, et Jaapanis on tugevam rõhk sotsiaalsel seotusel ja perekonnal, eriti vanemate inimeste eest hoolitsemisel. Jaapanis näidatakse sageli rohkem austust vanematele inimestele ning perekonna tugi on oluline heaolu komponent. Ameerika Ühendriikides on aga rohkem rõhku iseseisvusel ja individuaalsusel. Seal võib täheldada sagedamini suuremat muret nooruse ja välimuse säilitamiseks, mis võib mõjutada inimeste enesehinnangut ja heaolu. Sellised kultuurilised erinevused võivad mõjutada vanemate inimeste heaolu erinevalt. Jaapanis võib suurem sotsiaalne toetus vanematele inimestele parandada nende heaolu, samal ajal kui Ameerikas võib suurem surve noorusele ja iseseisvusele mõjutada seda negatiivselt. Vanemad täiskasvanud Jaapanis näitasid keskealiste täiskasvanutega võrreldes kõrgemaid tulemusi isikliku heaolu kasvu osas, samas kui USA-s leiti vastupidine muster. Elueesmärk näitas aga madalamat skoori vanematele täiskasvanutele mõlemas kultuurkontekstis. Suhete heaolu võrreldes üldise heaoluga hindasid Jaapani vastajad oluliselt kõrgemalt kui USA vastajad. Jaapani kultuuris on omane vanemaid täiskasvanuid hinnata positiivsemalt kui USA kultuuris. Kuigi vanusega seotud vaimset ja füüsilist allakäiku tunnetatakse mõlema kultuuri kontekstis, toimub USA-s vananemine sellise kultuuriideoloogia taustal, mis määratleb isiklikku väärtust aktiivses töös osalemisega ja individuaalse saavutusega. Seega nähakse negatiivsena väljalangemist aktiivsest tööelust ja sõltuvuse tekkimist teistest inimestest. Elukorralduselt elavad vanemaealised ameeriklased tõenäolisemalt rohkem üksi kui jaapanlased. 2001. aastal elas 58% üle 60-aastastest jaapanlastest koos oma järeltulijatega, mis suurendab majandusliku ja emotsionaalse toe tõenäolisust, mis võib kaasa tuua suurema heaolutunde. Lisaks on vananemisel Jaapanis rohkem healoomulisi tähendusi seoses seal kehtivate filosoofiliste ja religioossete traditsioonidega, mis iseloomustavad vananemist kui küpsust. Vanadust mõistetakse seega kui sotsiaalselt väärtuslikku elu osa. Jaapani kultuuris on kujutlus vanemast inimesest kui targast inimesest, mis aitab kaasa vanaduse aktsepteerimisele ja väärtustamisele. (Karasawa et al., 2011)

Sünnist alates püüavad inimesed aru saada olulistest asjadest elus. Kui inimesed vananevad ja arenevad, õpivad nad tasapisi tasakaalustama ühiskondlikke nõudmisi ja isiklikke soove, omandades kultuuriliselt ühiskondlikud normid muutes need oma isiklikeks eesmärkideks. Iseseisvate kultuuride lapsed õpivad hindama isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, väljendades end kui eraldi füüsilist isikut tegevuste, sõnade ja tunnete läbi. Samas kui vastastikuses sõltuvuses olevate kultuuride lapsed õpivad nägema ennast sotsiaalsesse üksusesse põimituna, eelistades rühma vajadusi enda omadele, kuna neid julgustatakse järgima tavasid ja norme, mida ühiskond ette näeb. Need protsessid intensiivistuvad vanusega. Vanemad täiskasvanud tajuvad ennast vähem võimelistena maailma muutma ja seega panevad nad suuremat rõhku sotsiaalkultuurilistele normidele, muutes iseennast. Vanuse kasvades tajuvad inimesed, et eesolev aeg on piiratud ja see motiveerib seadma eesmärgiks emotsionaalse tähenduse saamise elule, et elada kultuuris edasi ka pärast surma. (Fung, 2013) Vananemise kogemus on iga inimese jaoks ainulaadne protsess, aga sellele omistatavad väärtused on mõjutatud kultuurist, mille keskel inimene elab (Faller et al., 2018). Inimeste eluhoiakud tekivad kasvueas, mil neid kujundavad kehtivad ühiskondlikud normid. Samades sotsiaalsetes tingimustes või samasse põlvkonda kuulujatel on sarnaste kogemuste tõttu suure tõenäosusega sarnased väärtuseelistused. Kultuurid erinevad üksteisest iseloomulike väärtuste poolest, mis on oma olemuselt küllaltki püsivad ja olulised ühiskondade omadused. Kultuuris domineerivad väärtushinnangud arenevad ja muutuvad kui muutuvad inimtegevust reguleerivad põhimõtted või saadakse uusi teadmisi. (Ainsaar & Strenze, 2019)

Hiinas täiskasvanute seas läbiviidud uuringus kontrolliti, kas vanemad inimesed toetavad kultuurilisi väärtusi sagedamini kui nooremad. Osalejad hindasid iga väärtuse olulisust nii oma kultuuri kui iseenda jaoks. Selgus, et vanemad inimesed on suurema tõenäosusega kultuuriväärtuste toetajad ning nende isiklike väärtuste erinevused kultuurilistest väärtustest on väiksemad kui noorematel. Vanemad osalejad toetasid rohkem kogukondlikumaid isiklikke väärtusi. Tulemused näitavad, et vanuse kasvades liiguvad hiinlased isikukesksematelt väärtustelt rohkem kogukondlikumate väärtuste poole, võttes omaks ühiskondlikud kultuurilised väärtused. (Fung, 2013)

Aastaid on läänelikke uurimismudeleid kasutades eeldatud, et isiksuse areng avaldub kõikides kultuurides ühtemoodi. Kui neid mudeleid laiendada, siis selgub, et inimeste vaheline seotus on hiinlaste seas olulisem kui Põhja-Ameeriklaste seas. Psühholoogilise heaolu jaoks on suhete harmoonia hiinlastele olulisem kui enesehinnang, samas kui Põhja-Ameerikas on see vastupidi. Isiksus võib vanusega muutuda vastavalt kultuurilistele väärtustele ja näiteks hiinlastel rõhutab nende kultuur sotsiaalsete normide ja traditsioonide järgimist, mistõttu nad ka peavad seda tähtsamaks. Kanadalased elavad aga teistsuguses kultuuriruumis ja seega nendel samad väärtused vanuse kasvades ei suurene. Isiksuse arengu suunda võib määrata, mis teda ümbritsevas kultuuris on soovitatav ja asjakohane. Kultuuridevahelistest uuringutest on järeldatud, et Põhja-Ameerika kultuur, kus hinnatakse isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, on häälestunud positiivsele informatsioonile, et suurendada optimismi ja enesehinnangut. Kuid Idamaades, kus kultuur väärtustab inimeste vahelisi suhteid ja vastastikkust sõltuvust, võib olla negatiivse väärtusega teave sama kasulik kui positiivse väärtusega ja seega ei eelistata ühte teisele. Tulemused viitavad sellele, et vanusega seotud positiivsuse mõju ei ole universaalne. Hiinlased, kes on rühmana rohkem üksteisest sõltuvad, hindavad negatiivseid stiimuleid sama kõrgeks kui positiivseid ja seega ei ole neil tõenäoline positiivsuse mõju tõus vananedes. (Fung, 2013)

Kokkuvõtvalt öeldakse artiklis, et sotsiaal-emotsionaalne vananemine ei ilmne eri kultuurides täpselt ühtemoodi. Samale järeldusele jõudis ka Yun ja Lachmani poolt 2006 aastal läbiviidud uurimus „Vanaduse tajumisest kahes kultuuris: Korea ja Ameerika vaated vanadusele“. Kultuurilised erinevused vananemises, on kooskõlas teadaolevate kultuuriliste väärtuste erinevustega. Sotsiaal-emotsionaalne areng on osa elukestvast protsessist. Igas kultuuris õpivad inimesed vanuse kasvades kultuuris kohanema. Vananedes kujundavad inimesed oma maailma nii, et see tõstaks nende heaolu maksimaalselt, kuid teevad seda oma kultuuri piirides. Vananemise mustrid on kultuuriti erinevad, seega ei saa igal pool rakendada täpselt samu meetodeid eluolu parandamiseks. Kultuurilised erinevused vananemises ei ole juhuslikud, need on valdkondades, kus on erinevate kultuuride erinevused inimeste väärtushinnangutes. (Fung, 2013)

Kasutatud allikad:

Ainsaar, M., & Strenze, T. (toim). (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.

Faller, J. W., Teston, E. F., & Marcon, S. S. (2018). Conceptual structure of aging in different ethnicities. Revista gaucha de enfermagem, 39, e66144. https://doi.org/10.1590/1983-1447.2018.66144

Fung, H. H. (2013). Aging in Culture. The Gerontologist, Volume 53(Issue 3), 369–377. https://doi.org/10.1093/geront/gnt024

Karasawa, M., Curhan, K. B., Markus, H. R., Kitayama, S. S., Love, G. D., Radler, B. T., & Ryff, C. D. (2011). Cultural Perspectives on Aging and Well-Being: A Comparison of Japan and the U.S. International journal of aging & human development, 73(1), 73–98. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3183740/

Yun, R. J., & Lachman, M. E. (2006). Perceptions of Aging in Two Cultures: Korean and American Views on Old Age. Journal of Cross-Cultural Gerontology, 21(1/2), 55–70. https://doi.org/10.1007/s10823-006-9018-y

 

Üks iidvana lugu Jaapanist

 7./71. Vana bambuseraiduri lugu

Sari Loomingu Raamatukogu #6/2023

Autor teadmata

Tõlkinud Alari Allik  

Kirjastus Kultuurileht 2023

56lk./1730lk./15368lk.

Lugemise väljakutse: 20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat  

Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.

Tegelikult on siin raamatukeses selle loo kaks varianti ja lisaks ka tõlkija poolt selgituseks ja saateks sellele loole, mis on pärit iidsest minevikust. Ega ma eriti ei oskagi selle jutukese kohta midagi öelda. Mulle jääb ikka Jaapan väga kaugeks ja arusaamatuks, eriti veel kui tegemist iidsete aegadega. Lugesin, oli kah, aga ausalt öeldes mingeid emotsioone ei tekitanud.

Jaapani ajaloost ja kristluse levikust sinna

 7./42. Vaikus 

 Autor Endō Shūsaku

 Tõlkinud Margit Juurikas

 Kirjastus Gallus 2016

 240lk./1200lk./9140lk.

Lugemise väljakutse:  28. Raamat kirjanikult, kelle sünnist möödub 2023.a 100 aastat

Endō Shūsaku 23. märts 1923 Tōkyō – 29. september 1996 Tōkyō. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Ta oli usutunnistuselt katoliiklane ning käsitles oma teostes ida ja lääne suhteid kristlase vaatevinklist. Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.

Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?

Polnud päris minu maitse raamat. Kuigi siin raamatus on peategelaseks portugallane, mitte jaapanlane, siis minu jaoks on see Jaapani ühiskond, kultuur ja elu ikka täiesti mõistetamatu. Olenevalt kas siis tegu on kauge ajaloo või tänapäevaga. Peamine muidugi oli siin hoopis oma usule ja veendumustele truuks jäämine ka oma ning teiste inimeste elu hinnaga. Kas usust taganemine on õige otsus, kui sellest ei sõltu ainult sinu elu ja piinamine vaid ka paljude teiste inimeste elu ja piinamine. Kuidas võib muutuda ajas ja oludes inimese arvamine endast ja teistest inimestest kui ta seisab silmitsi erinevate olukordadega. Teoses üritatakse paralleele tõmmata Jeesuse ja Peetruse looga, looga salgamisest ja argusest. Lugu inimestest, kes küll soovivad olla julged ja kartmatud, kuid nad oma sisimuselt ei ole seda ja kas on võimalik ennast sedavõrd muuta, käituda ennastsalgavalt kui iseloomult oled loodud araks. Mõtteainet see raamat igatahes andis.

 

Normaalne inimene Jaapanis

 

11./132. Inimene helendavast klaaskastist

Sari Punane raamat

Autor Sayaka Murata

Tõlkinud Maret Nukke

Kirjastus Tänapäev 2021

128lk./2672lk./27152lk.

Lugemise väljakutse: 22. Küsi oma raamatukoguhoidjalt „palun üks raamat“ ja loe läbi, mis sulle antakse

Teist korda käisin Solarise Rahvusraamatukogu raamatupunkti töötajaid ehmatamas oma imeliku raamatusooviga. Sel korral, aga oli töötaja rõõmus uue kogemuse üle, kuna ta varasemalt ei olnudki pidanud ise ilma mingi juhiseta ühtegi raamatut lugeda andma. Igatahes väga hea valiku tegi, mulle samuti meeldis see raamat. Üldiselt ma ei ole just Jaapani kirjanduse ja sealse eluolu austaja, aga minu arust see raamat, ei olnudki niivõrd otse Jaapanist, vaid väikeste korrektuuridega sai väga hästi ka kohalikku eluollu tuua. Võib olla ka see, et ma mingis osas tunnetasin, et olen peategelasega veidi hingesugulane, midagi on meis ühist, aga ma olen siiski veidi rohkem "normaalse inimese" rolliga kohanduv kui tema. Ja lugedes tuli silme ette see aasta kui ma R-kioskis töötasin eelmise majanduskriisi ajal. Mingis osas mulle see täitsa meeldis, võib olla ka just see, et üldjoontes tegidki ühest küljest kõike rutiinselt ja kindlates reeglites, teisalt jälle kõik vaheldus ja kõik oli pidevalt uus.

Keiko pole õieti kunagi hästi teistega kokku sobinud, ei kodus ega ka koolis, aga kui ta lõpuks 18aastasena Smile Marti kaupluses tööle hakkab, kõik muutub. Sest erinevalt teistest paikadest kehtivad poes kindlad sotsiaalse käitumise reeglid, millest Keiko aru saab – paljud neist on lausa poe käitumisjuhendis mustvalgel kirjas. Ta annab oma parima ja suudab „normaalse inimese” rolli mängida enam-vähem täiuslikult.

Soovitan lugeda, väga hea raamat, hästi kirjutatud.