10./197. Kuidas mägrapoiss mesilasi üle luges ehk metsalood
11./198. Mutijahi päev ehk õuelood
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
10./197. Kuidas mägrapoiss mesilasi üle luges ehk metsalood
11./198. Mutijahi päev ehk õuelood
Lastekirjanduse väljakutse juuni: Ristsõna vastus (Lust ja lõbu)
Lasteraamatuid on ikka üsna raske teemasse valida, ikka kipub olema valikus rohkem kui üks raamat, mille hulgast ei oska kuidagi valida ja seega taas kaks raamatut siia.
Kade lehm ja tige lumehang sisaldab erinevaid luuletusi ja lühijutte. Lood ise on sõnamängulised, togides ja surkides eesti keelt siit poolt ja sealt poolt ja vaadates, mida kõike võib nendest sõnadest, sünonüümidest ja kõnekäändudest välja võluda. Lõbu ja lusti on nii väikesel kui suuremal lugejal ja tundub, et seda oli küllaga ka autoril, kes neid luuletusi ja tekste välja mõtles, vähemalt raamatust õhkub kirjutamise lõbu, mitte vaevapisarate läbi kokkupingutatut. Lõbus raamat ja soovitan nii lastele kui suurete.
Kuidas vanaemad lõhki lähevad... on autori üheksas sarjas ilmunud raamat, mis räägib kutsika ja kassikese seiklustest ning nende arusaamisest inimeste maailmas. Raamatud tutvustavad loomi ning nende tegevusi, vahel ikka paraja kiiksuga ning ka inimeste maailma tegemisi näevad loomakesed kõverpeeglis sageli. Raamatud on kerge huumoriga, kohati ka musta huumoriga, kergete käänakutega, kergelt absurdikad. Üpris mõnus lugemine. Ja sarja ei pea järjest lugema, saab täiesti aru, kui lugeda ka mõnda raamatut üksikult. Peategelased on toredad sellid, kes oskavad sattuda erinevatesse olukordadess, vahel oma uudishimu või tarkuse tõttu, vahel inimeste tegevuse sunnil. Nad lustivad seal täiega nii, et lugejal on lõbus lugeda. Täiesti soovitan seda sarja lastele ettelugeda, aga sobib ka suurematel inimestel lugeda kui otsivad midagi kergemat ja lahedamat.
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#16)
Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. Aleksei Turovski liigub loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüab luua ettekujutust elusolendite kodust kui planetaarsest hiidaiast. Tema jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Koju on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume.
Raamatus on palju Aleksei Turovski lapsepõlvemälestusi, tema kokkupuuteid erinevate loomade ja putukatega. Tänu oma ema ja hoidja poolehoiule ja toetusele kasvas temast selline looduseinimene, nagu me teda tunneme. Kardan, et tänapäeva kiires maailmas tapetakse nii mõnegi lapse varajane huvi looduse vastu, kellel siis on aega või tahtmist lasta lapsel tundide kaupa jalutuskäigu ajal putukaid vaadelda. Või igasugu elukaid (putukaid, kalu, usse) koju tassida? Aga raamatus on ka mälestusi õpingute aegadest ning täiskasvanueast olles isa ja vanaisa. Lisaks loomadele, putukatele ja mutukatele on mingil määral jõudnud raamatusse ka taimed. Eks ole needki vahel ühed erilised elukad oma pirtsakuse või lopsakusega. Väga mõnus raamat, kerge ja sorav lugemine. Ja need illustratsioonid, mul polnud aimugi, et ta sedavõrd hästi joonistab!
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#15)
Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas? Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.
Sel kuul loetud loomaraamatutest jäi see minu jaoks kõige kesisemaks. Võib olla seetõttu, et rebane on juba sedavõrd tuttav loom, et sellist üllatusmomenti nagu eriti putukate raamatutes, ei olnud. Väga Inglismaa keskne oli ka see kirjutatu, pidevalt jõudis autor taas välja rebaste söötmise ja koduaedades pesitsemise juurde. Samas saan aru, et see on seal tõesti suur probleem. Kui kunagi onul esimest korda Inglismaal külas käisin, siis õhtul nad ka viisid toidujäätmed tagaaeda rebastele ja siis vaatasid neid läbi köögiakna. Järgmisel korral nad seda enam ei teinud, rebastest oli saanud piirkonnas nuhtlus, mitte enam armsad loomakesed, keda aknast vaadata. Aga rebane on tõesti väga hea kohanemisvõimega ning laia söögisedeliga ning ei põlga ära ka inimeste toitu, eriti kui selle jaoks pole vaja vaeva näha.
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#13)
Autor Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Raamatus on aru saada, et autor on lummatud huntidest, nende perekondlikkusest, käitumisest ning üritab hunte teha sümpaatseks ka teistele inimestele. Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt. Karjakasvatajad mõtlevad aga veidi teisiti seistes murtud loomade juures tarandikus.
Raamat on kirjutatud hästi, kirega. Sealt õhkub kui targad ja hoolivad on hundid. Kuid ilusti on kirjutatud ka loodusseadusest, kus kiskja vajab ellujäämiseks toitu - teiste loomade liha, kuidas hundid jahti peavad, miks nad lambakarja hulka sattudes tapavad rohkem kui söögiks vaja. Kuid ka hundikarjade omavahelised konfliktid lõppevad vahel tapetutega. Nagu eelmises sama autori raamatus, kus ta tõi paralleele vanade koerte ja vanade inimeste vahele, siis siin raamatus toob ta ka paralleele huntide ja inimeste vahel, nende käitumise ja psühholoogia osas. Hunte ma rohkem armastama ei hakanud ja nendega looduses kohtuda siiski ei soovi, aga rohkem nendest loomadest sain sellest raamatust teada küll.
17./101. Karu. Eesti looduslood
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#8)
Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi. Raamatust selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad. Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele.
Autor armastab oma loomi, ta tunneb kõiki nime ja nägupidi ning arvestab nende eripärade ja soovidega. Selles farmis on inimene teisejärguline, ainult loomadele abiandja kui need seda küsivad. Ja tundub et perenaine saab aru nende keelest, mõistab sõnatuid vestlusi kehakeeles. Raamatus ei ole üldistusi lehmade kohta sest nad on kõik autori jaoks vaieldamatult isiksused, erinevad oma soovide ja iseloomude poolest. Pigem ongi see autori mälestusraamat oma loomadest, mitte sedavõrd lehmade ja natuke ka teiste koduloomade üldistav tutvustus.
Kohati oli huvitav lugemine, kohati läks veidi igavaks, eriti see järjepidamine milline lehm oli milliste lehmade esiema. Autor muidugi teadis peast oma veiste sugupuid.
Kakskümmend asja, mida võiks teada lehmadest:
Lehmad armastavad üksteist … vähemalt mõned neist.
Lehmad hoiavad üksteise lapsi.
Lehmad peavad vimma.
Lehmad mõtlevad mänge välja.
Lehmad saavad pahaseks.
Lehmad oskavad inimestega suhelda.
Lehmad oskavad probleeme lahendada.
Lehmad loovad eluaegseid sõprussuhteid.
Lehmadel on toidu suhtes eelistused.
Lehmad võivad olla ettearvamatud.
Lehmad võivad olla head seltsilised.
Lehmad võivad olla igavad.
Lehmad võivad olla targad.
Lehmad armastavad muusikat.
Lehmad võivad olla õrnad.
Lehmad võivad olla agressiivsed.
Lehmad on usaldusväärsed.
Lehmad võivad olla andestavad.
Lehmad võivad olla kangekaelsed.
Lehmad võivad olla arukad.
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#1)
Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Valiku peamiseks aluseks on olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Piltide ja sõnade abil on autor püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest.
Raamatust saab teada paljude loomade kohta, nende elust looduses aga sellest kuidas autor nendega kohtus. Seal on ka palju autori enda tehtud fotosid just nendest hetkedest ja kohtumisetest loomadega, millest ta jutustab. Lugedes kõlas kogu aeg tema hääl kusagil kuklas, nagu autor oleks ise jutustanud seda oma muhedal moel. Mitmetel kordadel tuli mõte, appi, ma küll poleks julgenud minna suurtele metsikutele loomadele nii lähedale kuigi ka autor rääkis alati ohutusest. Raamat, mis annab teadmisi, aga mida on ka niisama mõnus lugeda nagu ühte seiklusjuttu looduses.
8./26. Looduse salajane võrgustik
6./24. Hambuline portfell ehk loomaaialood
38lk./6862lk./37332lk.
Väikelastele, aga minu arust pigem nooremale koolieale
Kolm lugu, kus loomad on olulised kesktegelased. Peategelasteks on mina jutustaja, aga lood ise keerlevad mingi looma ümber: elevant, ahv, mangust. Sellised üpris primitiivsed lood, aga väikelastele jäävad kindlasti arusaamatuks ja ega neil ausalt öeldes mingit väärtust ei olnud, ei loona, ei kunstilist.
Autor: Elmar Õun
Kirjastus: Noor-Eesti 1951
42lk./ 5492lk./35962lk.
Koolieelikutele ja nooremale koolieale.
Lastejutt väikesest siilipojast Siilust. Ei ole väga titekas, aga aru saadav ja kaasaelatav ka väiksemate poolt. Õpetussõnadeks, et ema sõna peab kuulama ja alati ei ole rohi rohelisem seal, kus meid pole. Südamlik jutustus natuke sõnakuulmatust ja isepäisest siilipojust. Õpetab lastele ka loodust tähele panema ja sellega arvestama. Täitsa sobilik paar koos eelnevalt leotud kolme orava looga. Loetav täiesti ka tänapäeval.
80lk./4858lk./35328lk
Nooremale koolieale
Lugu sellest, kuidas vallatust ja uudishimulikust koerakesest Toomas saab läbi mitmesuguste seikluste täiesti korralik koer. Täitsa toredad jutud olid, lastepärased ja paneb ehk lapsi rohkem ka koertest aru saama.
47./194. Poisid, koerad ja teised toredad
Koostaja Reet Krusten
Kirjastus: Ilmamaa 1995
94lk./4686lk./35156lk.
Nooremale koolieale
Sisu: Raks Reem teotseb; Värvimeistrid; Nõiarohi; Neli matsi; Trebongi surm; Kurr-Kiiss; Saarmas Rik-Räk; Rootsi rants Seki.
Karl August Hermann Hindrey (pseudonüüm Hoia Ronk; 15. august 1875 Abja, Halliste kihelkond, Pärnumaa – 9. jaanuar 1947 Tallinn) oli eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik.
Selles raamatus on tema lasteraamatutest ja juttudest kokku kogutud just eelkõige koerte teemalised lastejutud. Mõnusad jutud, sobivad täiesti ka tänapäeval lugeda.