1./65. Ma tahan Ma suudan Ma võin Kristi Ojasaare lugu
Autor Mauri Dorbek
Kirjastus Jes Kirjastus 2022
296lk./296lk./13934lk.
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1) või märts: Mälu ja aeg (#18). Läks märtsi kuu alla, sest sinna sobis paremini.
See raamat sai alustatud märtsis ja lõpetatud aprillis. Ja tegelikult sobib nagu mõlema teema alla. Kui Kristi Ojasaarest veel tema elu ajal paljud ei olnud kuulnud, siis peale oma surma on ta üpriski kuulus. Kuigi kuidagi kurb, et inimese surm muudab ta kuulsamaks kui elu ajal oli. Ka mina olin üks, kellele see nimi oli üsna tundmatu. Seevastu, kes on Mauri Dorbek, ma teadsin hästi. Kunagi oli ta mu ülemus, mitte küll otsene, aga paar kihti ülevalpool. Sellegi poolest oli ka isiklikke kokkupuuteid. See oli aeg, millal oli tal isiklikus elus veel kõik korras, tragöödiast polnud mingeid märke. Ma tegelikult alguses olin kindel, et ma seda raamatut ei loe, sest tundsin ette, et minu pilt temast selle raamatu pildiga kokku ei lähe. Aga kuna see raamat otse surus ennast raamatukogus mulle pihku, siis mõtlesin, et annan võimaluse. Jah, mu arvamus pidas paika. Aga eks see ole vana tõde, et kriitilistes olukordades ja seistes surmaga silmitsi inimesed mitte ei muutu, aga neis tulevad esile küljed, mida muidu teised ehk ei näe. Ma mõtlen siin just kaugemalseisvad inimesed, mitte need kõige lähedasemad. Raamat on muidugi väga emotsionaalne ja valu õhkavad raamatulehed kaugele. Minu jaoks oli eriti raske lugeda neid lehekülgi, kus ta kirjeldas oma laste tundeid. See valu oli väga ränk. Ma olin neljakümnendates, kui oma ema kaotasin, aga kaotada ema nii noores eas... see on väga kurb ja valus ka kõrvalseisjatele, sest lohutada pole millegagi. Me kõik teame, et vähk on üks kole haigus. Ka need, kes sellega ise otseselt kokku puutunud oma lähikonnas pole. Aga see raamat andis aimu, kui raskelt see haigus ikka kulgeb, kuidas sureb lootus, kuidas annab alla esmalt keha, siis hing. Minu jaoks oli selle raamatu aga peamine iva selles, et kuigi me mõtleme, et me jõuame, meil on veel palju aega, siis pahatihti tuleb välja, et aeg sai otsa. Ega vanarahvas ilmaasjata ei ütle, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Seega ärge unustage elada tänases päevas, olla olemas oma lähedastele igapäevaselt, teha asju ja öelda sõnu kohe, niikaua kui kuulaja ja tegija on veel kõrvalk, sest vahel võib juhtuda, et ootamatult peab ütlema häid sõnu vaid pilvepiirile, kus inglid meid vaatavad. See raamat peaks minu arust olema just edukate ja töösse mattunud ärimeeste/ülemuste lugemislaual, ehk see raamat tekitaks neile rohkem empaatiat mitte ainult oma pereliikmete vaid kõigi ümbritsevate inimeste, ka oma alluvate suhtes.