Nagu eelmiseski osas on Los Angelese politseiuurija Renee Ballard taas öises vahetuses tööl. Ta paarimees on naise surma järel puhkusel ning Renee peab üksi tegutsema. Ja öistel tundidel neid pahategusid või muid juhtumeid ikka leidub. Nagu eelmiseski osas on lisaks peamisele uurimisele, mis ei ole otseselt Renee tööga seotud, mitmeid väiksemaid kõrvallugusid. Pealugu on siis niinimetud hobiuurimine. Seekordne lugu saab alguse ühest ööst, kui Renee leiab jaoskonnas võõra mehe, kes osutub endiseks uurijaks Harry Boschiks. Ta on alustanud kunagise lapsprostituudi mõrva uuesti uurimist. Renee on muidugi piisavalt uudishimulik, et hakata ka ise seda uurima ja nii saavadki neist partnerid. Boschil on teises jaoskonnas käsil veel üks vana kunagi lahenduseta jäänud mõrva uurimine. Lugu ise on tempokam kui esimene osa, pigem on need tööülesannetes ette tulevad lood, sellised tempot aeglustavad. Raamatus on kordamööda nii Renee kui Harry tegevused. Goodreadsi alusel saan aru, et tegemist on küll Renee juhtumite teise raamatuga, aga samal ajal Harry juhtumite kahekümne esimese raamatuga.
Raamat oli minu jaoks põnevam kui esimene osa, haaras kaasa ja kogu aeg midagi toimus, mitu liini oli tegevuses ja pidid paralleelselt jälgima kõiki, samas mõeldes, et kas, kus ja kuidas need liinid või detailid liinidelt kokku põrkavad. Renee oli selles osas sümpaatsem kuidagi kui eelmises raamatus. Ja Harry pani soovima, et need tema lood oleks ka eesti keelde tõlgitud. Soovitan täiesti neile, kellele meeldivad krimid. See on selline vahepealne, ei ole väga verine ega ka väga mitteverine. Ja lugemine läheb üsna tempokalt ja ladusalt.
