Reaalsuseks saada võiv ulmeraamat

10./85. Hääled öös

Sari: Bestseller 

Autor: Dean Koontz

Tõlkija: Jaanus Kangro

Kirjastus: Travon 1998

422lk./ 1819lk./14570lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Tuuli Tolmov soovitab

Ometi kord soovitati ühte raamatut, mis juba ootas riiulis oma järjekorda. Mulle meeldis seda raamatut lugeda, ei mäletagi enam, millal sai veel selliste ilusate paksude lehtedega raamatut lugeda. Mõnus tunne ja lisaks mõne lehe keeramisega kohe oli ka edenemine näha. Raamat oli ka sisu osas just seda tüüpi ulme, mis mulle meeldib. Põhiosas kõik reaalne ja siis midagi natuke lisaks ulmelist. Samas ma arvan, et see on selline raamat, mis mingi aja pärast võib nihkuda ulmekirjanduse riiulist juba reaalkirjanduse riiulisse. Lihtsalt põnevik, ei midagi ulmelist enam. Raamat on geenitehnoloogia taustaga, kuid me ei tea, mis tegelikult geenitehnoloogias salajastes laborites on toimunud ja mis seal ka hetkel võib toimuda, rääkimata veel mõne aasta pärast kui teadus muudkui suurte sammudega areneb. Kaks raamatu peategelast joonistasin tehisintellektiga siia illustratsiooniks. Sama labor, aga erinevad teadlased ja erinevad lähtumised, headuse ja kurjuse kokkupõrge. Mis on inimestele oluline, see on ka teaduses produtseeritav. Lihtsalt inimesi ja riike on erinevaid ning prioriteedid on erinevad. Mulle raamat meeldis ja soovitan lugeda. Sobib ka neile, kellele meeldivad põnevikud, aga kes ei armasta eriti ulmet. Seda raamatut saab võtta üsna realistlikult, vähemalt siis, kui omada piisavas koguses fantaasiat ning see on isegi veidi kõhedaks ajav, see oletatav reaalsus või äkki siiski juba reaalne reaalsus.

 

Mis siis, kui saaksid eluhetke parandada ja seda uuesti teha?

21./68. Kellassepp

Autor: Anna Erishkigal

Tõlkija: ?

Kirjastus: Seraphim Press 2017

59lk./3429lk./11730lk.

Veel üks Everandist leitud eesti keelne e-raamat. Tõlkija nime ei ole antud ja tõlkes oli ikka üpris palju grammatilisi vigu, seega tundub, et tegemist automaattõlkega. Goodreadsist leidsin, et seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 

Tegemist ulmejutuga. Maria O’Connore’il on palju suuremaid probleeme kui see fakt, et tema kell seiskus kell 3:57. Kui ta viib oma kella lahke parandaja juurde, siis ootamatult selgub, et ta sai kummalise auhinna – võimaluse taaselada ühe tunni oma elust. Aga see tund peab olema täpselt valitud, et ta ei kohtuks endaga minevikus. Kas Marial õnnestub parandada minevikus viga, mida ta hetkel kõige enam kahetseb? Põhjamaade rahvad uskusid, et vajadus, mitte saatus, vormib tulevikku ning  aeg ei ole muutmatu vaid on mõnikord muudetav maagia või tahtejõu abil.  Nad uskusid, et saatust valitsevad kolm Jotun’it (hiiglannat), kes  juhtisid jumalate ja inimeste saatust. Kas nad annavad Mariale võimaluse? 

Raamatu idee oli hea, teostuselt jättis minu jaoks veidi kaheldavaks, samas see oli ka hästi lühike lugu ja originaalis ehk siiski parem kui tõlkes. Idee eest hinne viis, teostuse eest kolm. Aga mulle meeldib, et üritatakse ka ikka eesti keelde panna neid lugusid, anda ka eestlastele võimalust e-raamatutena tutvuda erinevate lugudega. Et eesti keel on ka teiste suuremate keelte seas olemas.

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I

Sari: F-sari 

Autor: Harry Harrison

Tõlkija: Urmas Alas

Kirjastus: Varrak 1997

143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm, luukere ja detektiiv, elus ja surnud, maag ka veel.

2./49. Detektiiv Luuker Leebesurm

Sari:  Detektiiv Luuker Leebesurm #1

Autor: Derek Landy

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Pikoprint 2014

374lk./630lk./8931lk.

Lugemise väljakutse 2024:  4. Raamat, mille autoril on samad initsiaalid kui sinul

Ma ise teadsin vaid ühte kirjanikku, kellega mul initsiaalid kokku lähevad, aga veidi otsides avastasin, ka Derek Landy. Siis tuli meelde, et kunagi, kui see raamat ilmus, ma isegi üritasin seda veidi lugeda, aga see oli üks neist väga haruldastest raamatutest, mis mul on pooleli jäänud. Ja ma siis võtsin selle uuesti kätte, temaatika on ju õige, kas see siis tõesti ei kõlvanud lugeda. Selgus, et kõlbas ikka, ju siis mul polnud tol hetkel lihtsalt õiget sisetunnet selle jaoks. Samas, ega ma nüüd ka seda päris kiitma ei hakka ning pole eriti kindel, kas ma neid paljusid järgesid kätte võtan. Aga võib olla siiski, eriti kui peaks kuhugi teemasse sobima, sest neid järgesid on ikka ligi kümme juba ilmunud, seega nad ei saa ju kehvad olla? Tegu siis lasteraamatuga, peategelane tüdruk on 12.aastane. Kuigi pealkiri vihjaks nagu krimiraamatule, tegemist ju detektiiviga, siis tegu ikka ulmega. Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. Tapmist on palju, seega lastele ei soovitaks, samas see ju ongi lasteraamat ja isegi Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab? Seega siis vist võib ikka tugevamate närvidega ulmet armastavatele lastele ka soovitada. Aga kindlasti ei soovita vaatamata vanusele nendele, kellel seda ulmesoolikat ei ole. 

Lugemise lihtne valik - jätta lugemata?

12./40. Lihtsad valikud

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2017

272lk./2868lk./7864lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024: Triinu Merese soovitused

Tegelikult on ikka üsna julge samm iseenda teoseid soovitada, samas aga kes siis veel peakski soovitama, kui mitte tegija ise. Liigne tagasihoidlikkus ei pruugi voorus olla ja nii on ka hea tagasisidet saada oma tööle. Minu jaoks siiski paraku ei olnud kõige parema valikuga. Raamat ei tahtnud kuidagi edasi minna, venis ja venis. Lühemalt, ladusamalt ja särtsakamalt oleks tahtnud. Ausalt öeldes, jäi see lugu mulle üsna arusaamatuks ka lõpus, kui nagu oleks kõik pidanud klaar juba olema. Minu jaoks oli see pigem psühholoogiline raamat, kus sõpruse, reetmise, erinevate väärtushinnangute, inimestevaheliste suhete ja võimumängude teemad. Ulmeks tegi selle asja, et toimus kunagi mingil ajal kusagil mingil planeedil, mitte meie ajas ja planeedil Maa. 

Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks.

Mis siis oleks lihtne valik? Või kas elus ongi üldse lihtsaid valikuid? Lugeda või mitte lugeda lõpuni, ka see pole alati lihtsalt valitav. Igatahes seekord sai lõpuni lugemine valitud, samas pole kindel, et kunagi veel valikusse mõni sama autori teos satub.

Väravad ei ole alati avamiseks

4. Värav

Sari: Sündmuste horisont 59 

Autor: Kersti Kivirüüt

Kirjastus: Fantaasia 2018

126lk./1102lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 jaanuar: Ravi Ramlov soovitab

Alguses ei olnud kindel, kas sel aastal võtab taas ulmekirjandusest osa, aga esimeste soovituste seas oli sobilik raamat, seega eks vaatab, mis edaspidi saab, aga hetkel siis esimene väike väljakutse, mille jaanuari kuu raamat loetud. 

Peamine osa tegevusest toimub Meerapalu külas Emajõe Suursoo ääres, kuhu pimeduse saabudes ilmuvad zombid, kellega külaelanikud on juba üsna harjunud. Kes need zombid on ja kuidas külarahvas nende terrori alt vabastada, seda hakkab uurima piirivalvesse tööle tulnud Andres. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud, pinge kogu aeg kasvas. Külaelanikud olid värvikalt kirjeldatud. See on nüüd selline ulmeraamat, mis mulle just sobib. Enamus jutust realistlik ja siis vahele natuke ulmelist zombimaailma (või muud fantaasiamaailma). Ja kes see ikka täpselt teab, mis väravad seal meie ja teispoolsuse vahel toimivad või ei toimi.

Igavikulõpulahing

3./227. Täheraua saaga

Sari: Orpheuse Raamatukogu 2022/8(66) 

Autor: Manfred Kalmsten

Kirjastus: Fantaasia 2022

122lk./650lk./49700lk.

Ulmekirjanduse väljakutse detsember: Raamat, mille autoriks on üks aasta jooksul lugemissoovitusi jaganud ulmetähtedest

Selle raamatu eest pean tänama autorit ja fortuunat, võitsin selle, aga nagu ikka igasugu väljakutsed ei ole lasknud kohe lugemisse võtta. Samas nüüd oli selle väljakutse jaoks kohe teada, mida lugeda. 

Põhjala saagade stiilis ulmejutt, kus ühele emale antakse valida kas kohe kaotada oma sündiv tütar või tulevikus on võimalus, et kaotab oma pojad. Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit, millest võivad saada vennatapusõja tööriistad. Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud. Jumalad on läbi mütoloogia ajaloo olnud need, kes tavainimestega manipuleerivad ja omi ihasid ning võimu nende peal väljamängivad. Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, kohati verine, aga milline põhjala saaga siis ei olnud verine või sõjaline? Samas on see raamat ka emaarmastusest. Olid jumalded ja nende lapsed Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Kuid kui need kõrgemad olendid mütoloogilises maailmas omavahel tülli lähevad, siis kannatavad need alamad olendid ehk inimesed, keda on sageli väga kerge ümber sõrme keerata ja kui nad on veel piisavalt ambitsioonikad ja ahned, siis seda kergem veel on nendega mängida, neid motiveerida tegutsema just nii, nagu kõrgem olend seda soovib. Minu jaoks oli vaatamata verisusele üpris kerge lugemine ja põnevust oli ka, et kuidas see ikkagi lõppeb ja ehk ikka veresidemed inimeste vahel on tugevamad kui jumalad...

Vanad põhjala jumalad möllavad

12./221. Ruunimärgid

Autor: Joanne Harris

Tõlkija: Bibi Raid

Kirjastus: Pegasus 2009

554lk./2706lk./47928lk.

Ulmekirjanduse väljakutse november: Manfred Kalmsten soovitab

Vaatamata lehekülgede arvule läks selle raamatu lugemine kiiresti. Raamat oli väga tempokas, koguaeg midagi toimus, põhiosa tekstist oli dialoog. Raamat oli täis vanu tuttavaid Põhjala mütoloogiast, pandud tegutsema maailmade päästmise või hukutamise nimel. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul tunneb, mõni tegelane üllatab raamatu jooksul. Jumalad on väga inimlikud, käivad omavahelised nagistamised. Peategelaseks on  Maddy Smith, kes sündis käel roostekarva ruunikujuline märk ja tänu sellele külarahvas tõrjub teda, kuna peab teda ohtlikuks. Kord kohtab ta kahtlast meest, kellel on samuti ruunimärk. Iga kord, kui tema parim sõber – päevavargast välismaalane, keda Ükssilmaks kutsutakse – teda vaatama tuleb, räägib ta tüdrukule üha rohkem vanadest aegadest: jumalatest ja loitsudest, ruunidest ja võlukunstist. Kui tüdruk on 14.aastane, siis avavad nad tee Allilma, et tüdruk läheks ja päästaks ära Sosistaja, et päästa maailma. Tüdruk lähebki teadmata kes või mis on Sosistaja. Teel kohtub ta väga erinevate tegelastega ja tutvub paljude Põhjala jumalatega. Kas tal ka õnnestub päästa maailm? No, mis te ise arvate? 

See raamat seisis juba mul pikemat aega riiulis ootevalmis. Mul on ikka õnnestunud sinna väga erinevaid raamatuid kuhjata aegade jooksul, mida kunagi lugenud pole. Alati on hea meel, kui saan mõnda väljakutsesse mõne raamatu enda riiulist sokutada, viimasel aastal polegi seda väga palju juhtunud. Tänu väljakutsetele olen küll sattunud lugema hulga raamatuid, mida ma muidu poleks iial kätte võtnud, aga samas kodused riiulid ei tühjene kuidagi...

 

Mõrtsukbot tegutseb jälle

9./196. Tehislik seisund

Sari: Mõrtukboti päevikud #2

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2023

144lk./1546lk./42812lk.

Ulmekirjanduse väljakutse oktoober: Maniakkide Tänav soovitab

Ta küll soovitas esimest Mõrtsukboti päevikut, aga kuna ma selle lugesin juba eelmisel kuul Mairi Lauriku soovitusel. Enamus teistest selle kuu soovitustest on ka juba loetud ning kange tahtmine oli teada saada, millega see botike siis edaspidi hakkama saab. Seega saigi siis võetud teine osa ja see siia teemasse loetud.

Mõrtsukbot on android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et ta rahule jäetaks, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ent tal on must minevik, tal on ähmane mälestus tapatalgutest, mis ajendasid ta häkkima oma juhtmooduli ja võtma endale nimeks Mõrtsukbot. Ta otsustab välja uurida, mis temaga tolles kosmosejaamas täpselt juhtus, ja ta häkib end sinna sõitmiseks laevale. 

Muidugi ei lasta tal vaadata rahulikult seebikaid, nagu ta sooviks on, vaid ta kistakse nii mitmessegi seiklusse ning ta peab kaitsma nii ennast kui teisi hävitamise eest. Mõrtsukbot on selline armas nunnu botike nii kaua kui teda vihaseks ei aeta. Humoorikas lugemine. Põnevust on ka omajagu. Mulle meeldib täitsa. Ehk ikka tõlgitakse edasi ning saab teada, mis siis tookord tegelikult ikka juhtus ja kuidas käib boti käsi edasi nüüd, kui ta on vabana seal maailmas. 

 

Kas mõrtsukbot on mõrvar?

8./180. Kõik süsteemid punases

Sari: Mõrtukboti päevikud #1 

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Maarika Luts

Kirjastus: Fantaasia 2022

128lk./894lk./39228lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Mairi Laurik soovitab

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ta on aga sunnitud turvama teadlaste meeskonda ühel planeedil, kus peagi selgub, et ta peab teadlaste kaitseks mängu panema kõik oma turvamisoskused.

Võiks arvata, et mõrtsukbot on mingi tundetu robot, kes hävitab kõike oma ümber emotsioonitult. Aga tegelikult on see väga inimlik häbelik tagasihoidlik armas südamlik inim-robot, kellele lugeja hakkab kohe kaasa elama. See tegevustik seal raamatus ei olnud midagi erakordset või isegi paeluvat, aga tasus lugeda just selle mõrtsukboti pärast, tema vaadete ja mõtlemise pärast. Mulle meeldis. Teine osa on  ka eesti keeles olemas ja loodetavasti õnnestub varsti oma lugemisse sokutada. 

Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus...

7./162.  Professor Kozarini kroon

Sari: Ulmeguru ulmesari #3

Autor: Kir Bulõtšov

Tõlkija: Jüri Kallas, Veiko Belials

Kirjastus: Gururaamat 2023

268lk./1604lk./36096lk.

Ulmekirjanduse väljakutse august: Joel Metsavana Jansi soovitab

Kui siin kevade poole  läks minu ja soovitaja maitsed täiesti lahku, siis seekord sattus mulle taas raamat, mis oli just täpselt minu maitse ulme. Ehk siis ma võin nüüd öelda, et see olmeulme on minule sobilik ulme. Autori nimi oli mulle tundmatu, aga mitte tema looming, nagu selgus. «Kolmanda planeedi saladus» on ju nähtud vägagi palju kordi. Hetkel selle postituse kirjutamise ajal panin nostalgiast sama multika Youtubest käima. Raamatus oli 13 juttu aastatest 1970-1991. Enamjaolt on jutud optimistlikud, suisa heasüdamlikud, kuigi pinna all annab autor toimuvale ajuti päris sarkastilisi, suisa küünilisi kommentaare. Olmeulme, satiir, tunded, seiklused, katastroofid, düstoopsed ja utoopilised arengustsenaariumid. Otsekui tuleviku ajalugu, kus kõigest halvast hoolimata võidab headus. 

Mõned jutud meeldisid muidugi rohkem kui teised, aga kõigil oli oma point olemas, ei olnud lihtsalt kokkuklopsitud sõnade hunnik. Raamatu lõpus oli ka ülevaade autorist ja tema teostest. Ehk satun kunagi veel midagi temalt lugema, panin nime igatahes tallele omale. Kui peaks nendest lugudest mõned välja valima, mis kõige enam meeldisid, siis esimese koha saaks kohe avalugu: Kas ma räägin Niinaga. Teist ja kolmandat kohta jäid aga jagama Nõukogude rahva ühtne tahe ja Professor Kozarini kroon. Meeldis, et kõik lood olid täiesti erinevad.

 

Mingi koletis kusagil millegipärast ärkab

10./94. Koletis Esimene osa Ärkamine 

Sari Koletis 

Autor Marjorie Liu

Illustreeritud Sana Takeda 

Tõlkinud Maarika Luts   

Kirjastus Kirjastus Loeb 2022

208lk./2314lk./20654lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse mai: Tiina Sulg soovitab

Graafiline romaan. Tegevus leiab aset alternatiivses maailmas, kus kohtuvad art déco ilu ja aurupungi õudus, pajatab eepilise loo Maika Poolhundist – inimeste ja arkaanlaste vahelise murrangulise sõja üle elanud teismelisest. Ahistamise ja kohutava ohuga silmitsi seistes on Maika ühtlasi nii kütt kui ka saak, kes otsib vastuseid oma salapärase mineviku kohta. Samal ajal kui need, kes üritavad teda ära kasutada, jäävad temast ainult ühe sammu maha. Ja kogu selle aja jooksul on koletis ta sees ärkamas...

No ei haakunud ma kuidagi selle looga. Ja sain taas kinnitust, et graafiline romaan pole ikka minu jaoks. Ma eelistan lugeda, mitte piltide järgi poolt teksti aimata. Mulle meeldib kui mu peas moodustavad sõnad pildi. Tundub, et pildist sõnade moodustamise variant on mu peas veidi rikkis. Võib olla sellepärast ei meeldi mulle eriti ka filme vaadata. Lugu iseenesest jäi mulle üpris arusaamatuks, kes on kes ja kellest parasjagu jutt ning mis toimub. Järgmisi osi ei plaani küll lugeda enam.

 

 

Kas inimkonna lõpp või ainult inimkonna lapsepõlve lõpp?

 8./72. Lapsepõlve lõpp

Sari: Tempus fugit 

Autor: Arthur C. Clarke

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Elmatar 1999

168lk./1898lk./15536lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Mart Pechter soovitab

 

Oh, küll selle raamatu lugemine oli minu jaoks vaevaline. Kusjuures ma ei saagi aru, mis täpselt viga oli, aga kohe kuidagi ei edenenud. Ju ma siis lihtsalt ei haakunud selle raamatuga, kuidagi ei olnud samal lainel. Nüüd hakates kokkuvõtet kirjutama, siis nagu ei oskagi midagi öelda. Ja kui ise ei oska midagi tarka kirjutada, siis mida tänapäeval tehakse? Õige, lastakse ChatGPT-l asi enda eest valmis kirjutada. Mida siis tehisintellekt sellest arvab? Ma küll ei ole kindel, kas ta ise on lugenud seda raamatut või spikerdas teiste pealt maha, aga tema arvustus on siin:

"Arthur C. Clarke'i ulmeromaan "Lapsepõlve lõpp" on üks tema tuntumaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal. See on lugu Maale saabuvatest välismaalastest, keda tuntakse kui ülemvalitsejaid. Nad võtavad kontrolli Maa üle ja hakkavad juhtima inimkonda uuele tasemele evolutsioonis. Raamatu keskmes on Maal elavate inimeste lugu, kes peavad kohanema uue maailmakorraga, kus nende vabadused ja harjumuspärased eluviisid on täielikult muutunud. Ülemvalitsejad näivad olevat rahumeelsed ja headusele suunatud, kuid inimestel on raske usaldada neid võõraid, kes on nii palju võimsamad ja targemad kui nemad ise. Clarke kirjutab peenelt ja põhjalikult Maal elavate inimeste emotsioonidest ja mõtetest, kui nad püüavad mõista ülemvalitsejate kavatsusi ja muutunud maailma. Autor esitab lugejatele küsimusi inimloomuse ja evolutsiooni kohta, ning annab tõsiselt mõtlemisainet, kuidas inimkond tulevikus areneda võiks. "Lapsepõlve lõpp" on kaunilt kirjutatud ja haarav lugu, mis pakub lugejatele põnevust, mõistatusi ja filosoofilisi mõtteid. See on üks tuntumaid teoseid ulmekirjanduse ajaloos, mis on inspireerinud paljusid teisi kirjanikke ja loojaid."

Ma arvan, et ulmekurude arvamus sarnaneb tehisintellekti omale, minu jaoks paraku jäi see raamat igavaks. Ma nagu saan pointist aru küll, aga see jääb minu jaoks sellisele tasandile, millel ma ise ei ole.  Minu jaoks jäi veidi põnevust väheks ja mu fantaasia ei suutnud seda lõpplahendust kuidagi mulle ettemanada. Ma kaldun arvama, et ma lihtsalt olen selle kõrgema ja kosmilisema ulme jaoks liiga maine ja realistliku fantaasiaga. Aga lugemiskogemus taas olemas ja lisaks teaduslikule tehisintellekti poolt ähvardavale inimkonna lõpule (raamat Superintellekt, loetud eelmine kuu) nüüd ka ulmekirjaniku inimkonna lapsepõlve lõpu variant teadmiseks võetud.

 

 

Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmised tulevad avalikuks!

 15./50. Elu võti 

 Autor Inga Raitar 

 Kirjastus Ajakirjade Kirjastus 2010

272lk./2900lk./10840lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse märts:  

 Kui lugesin veebruari raamatut, siis nähes kaant, tuli mõte, et oli kui Eesti lipuvärvides kaanepilt! Ja saatusesepp vist kuulis seda ning märtsi teemaks tuligi lipuvärvide järgi riigi leidmine. Seega siis seekord läks lugemisse Eesti naiskirjaniku raamat. Elu võti on juba pikemat aega mul riiulis ootel olnud. 

Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku, mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi. Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pöörane kihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladuse võtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuv ning mitte vähem keeruline müsteerium.

Siia raamatusse oli üritatud minu arust natuke liiga palju müstilist kokku suruda. Ja kohati oli veidi ebausutav see nende leidude leidmise ning seikluste/põgenemiste lugu. Kuigi ega nüüd samalaadsetele välismaa põnevikele ka alla ei jäänud ja lõpuks kiskus ikka parajalt põnevaks, et kuidas kirjanik olukorra lahendab, eriti kui leheküljed üha vähenesid ning lõpplahendust ei paistnud ega paistnud tulevat. Lõpp oligi minu jaoks see, mis selle raamatu üldmulje alla kiskus. No ei olnud usutav see kohe kuidagi mu jaoks. Aga üldiselt muidu loetav ja natuke sai ka lugeja midagi vanal ajal toimunust teada kui Lee jälle Thorile loengut pidas. Thor oli minu jaoks usutavam tegelane kui Lee. Ja kes seda aega enne meie ajaarvamist nii täpselt teab, kuidas maailm oli omavahel seotud. Põhjala on ikka vägev kant ju olnud. Lugeda võib, Da Vinci koodi stiilis, aga Dan Brownile jääb siiski alla. Samas oma kodumaised tegelased ja tegemised annavad jälle plusspunkte juurde.

Reisijad! Tähelepanu, valmis olla! Ööekspress alustab reisi!

 

 

14./49. Ööekspress 

Autor Karin Erlandsson 

Tõlkinud Kadri Okas  

Illustreeritud Peter Bergting 

Kirjastus Sinisukk 2021

224lk./2628lk./10568lk.

Ulmekirjanduse väljakutse märts: Meelis Graft soovitab

Enne jõule kolib Danja ja tema perekond alati vanaema juurde, kes elab vanas jaamahoones. Kuid sel korral on kõik teisiti. Vanaema pole enam üldse enda moodi, ta on hajameelne ja räägib alatasa mingist võtmest. Kui vanaema detsembripeol ühtäkki kadunuks jääb, on Danja väga mures. Samal ööl kuuleb Danja kolksumist ja rongivilet, kuid ometi pole rongijaamast juba aastaid ühtegi rongi mööda sõitnu. Ööekspress viib Danja põnevale seiklusele, kus aeg ja ruum järgivad oma reegleid.

See raamat on just selline, tänu millele ma omal ajal üldse hakkasin vaatamagi ulme raamatute suunas. Fantaasia, mis tundub samas täiesti reaalne. Saad aru, et seda ei saa olla, aga samas tundub kõik nii realistlik, et miks mitte. Ka realistlikus elus võib ju olla salapära ja maagiat kusagil peidus. Kui kaotame oma elus kellegi väga kalli, kas me ei ole nõus uskuma mõistusele arusaamatut fantastilist maailma, kui meil on lootus selle kalli inimesega taas kohtuda. Ja öö on koht, kus see on kõige kergemini teostatav. Mis päeval ilmsi võimatu, see pole sugugi võimatu öösel oma unenägudega. Raamatus on põnevust, erinevaid tundeid, tunnetega hakkamasaamist, unistusi, uskumist, lootust. Raamat täis kurbust kuid samas ka helgust ja lootust. Ja muidugi fantastilised illustratsioonid. See on üks raamat, milline üks laste fantaasiaraamat peaks olemagi minu arust. Aga soovitan täiesti samuti lugeda täiskasvanutel. Sest liiga sageli täiskasvanud kaotavad võime unistada ja uskuda.

Itaalia ajalugu fantaasiakirjanduses

 

 foto: pixabay, assassiinid: tehisintellekt, teostus: Daire

18. Assassin’s Creed. Taassünd 

Sari: Assassin’s Creed #1

 Autor Oliver Bowden 

 Tõlkinud Arno Vaik 

 Kirjastus Pegasus 2016

400lk./4356lk.

Lugemise väljakutse:  10. Raamat, millest on tehtud film. 

Raamat põhineb Ubisofti populaarsel videomängul, mille põhjal on valminud ka suurejooneline film.Mängu mänginud ei ole ja filmi vaadanud ka mitte ja ei plaani ka. 

Raamatus on vastamisi kaks suurt ordut. Kui templirüütlitest on kõik kuulnud, siis assassiinid on vähem tuntud. Nime olin kuulnud, aga kes nad tegelikult olid, seda pidin järgi vaatama. Assassiinid on sellise salaorganisatsiooni liikmed, kus treeniti salamõrvareid. Assassiinide sekti/ordu ajaloost ja tema asutamisest puuduvad usaldusväärsed andmed. Kõige objektiivsemate kirjutiste alusel asutati assasiinide ordu enne aastat 1000 aladel, mida kutsuti Pärsiaks. Organisatsiooni loojaks loetakse šeik Al-Hassani või Hasan-i Sabbahi. Teada on, et ajal kui ristisõjad Jeruusalemma algasid, oli see ühendus juba täies elujõus ning teatud ja kardetud eriti valitsevate klasside hulgas juba mitu sajandit. Ürikutesse on kirjutatud ka assasiinide suhetest Templiorduga, mis oli vastuoluline alates koostööst kuni avalike konfliktideni. Spekuleeritakse ka, et ordu on tänapäeval sidemetes enamiku suurte riikide salateenistuste ja maffiagruppidega ning teenib raha, müües oma üle tuhandeaastase tegevuse metoodikat. 

Raamatus on siis assassiinid need head poisid ja templirüütlid eesotsas paavst Aleksander VI-ga (Rodrigo Borgia) pahad poisid. Pärast seda, kui Itaaliat valitsevad perekonnad ta reedavad, alustab üks noor mees enneolematut kättemaksuteekonda. Temast saab assassiin – tapja –, et juurida välja korruptsioon ja taastada oma perekonna au. Liitlastele saab Eziost muutuseid toov jõud, kes võitleb vabaduse ja õigluse eest. Vaenlastele kujutab ta aga ohtu, kes on pühendunud Itaalia rahvast kuritarvitavate türannide hävitamisele. See on võimust, kättemaksust ja vandenõudest. 

Kuna raamat on kirjutatud videomängu järgi, siis on ka raamatus süžee väga arvutimängulik - nagu levelite kaupa. Võitled, tapad, võitled, tapad, liigud edasi, võitled, tapad, saad autasuks uue relva, tapad oma peamise vastase, liigud edasi uuele tasemele (uude linna). Seega see on raamat neile, kes verd ei karda, sest peaaegu igal leheküljel voolab rohkem või vähem verd ning tapmine on peaaegu selline möödaminnes tehtav igapäevane tegevus nagu söömine või magamine. 

Raamatus on tegevad mitmed reaalselt elanud isikuid eesotsas paavsti ning Leonardo da Vinciga. Pole sedavõrd kursis Itaalia ajalooga, et kui palju raamatus olevast on tõsi ja palju väljamõeldis. Kuid kindlasti käis seal võimuvõitlus erinevate perekondade vahel. Tegevusaeg 15. sajandi teine pool. Peategelane jõuab saada raamatu vältel noorukist keskealiseks meheks. Põnevust raamatus jätkus, aga oli selge, et kes alati võidab.

Soome ulme

 

Pildid: picobay, kollaaž ja töötlus Daire

6. Musträstas 

Autor Maarit Leijon 

Tõlkinud Arvi Nikkarev 

Kirjastus Kirjastus Skarabeus OÜ 2022

284lk./1194lk.   

Ulmekirjanduse väljakutse jaanuar:  Jüri Kallas soovitab

Paar aastat olen ulmekirjanduse väljakutse vahele jätnud, sel  aastal siis püüaks taas osaleda ja just nende soovitatud raamatute osas. Eelmisel aastal õnnestus üpris vähe ulme valdkonda jäävat lugeda, peab veidi seda elu realistlikust osast fantastlikumaks kallutama. Esimsesest soovitusest oli võimalik tutvuda Soome ulmega. Autor olnud viimase kümne aasta edukaim lühiproosat viljelev ulmekirjanik Soomes. Leidsin hoiatuse, et hästi verine raamat, aga samas lugedes tänapäeva krimisid, siis need on veel hulga verisemad ja võikamad kohati. Ja õudusega lugemise juures on mul see, et raamatus olev ei suuda eriti judinaid peale ajada, reaalmaailmas on hulga õudsemaid asju, mida karta. Kui ma muidu võin raamatusse ära uppuda, siis õudukate puhul õnnestub mul kuidagi klaasbarjääri taha jääda. Polnud nii hull ühti. Mulle meeldis, igas loos oli lõpuks ikka mingi pööre, mis tegi loo kokkuvõttes huvitavamaks. Läbiv teema nendes juttudes oli kättemaks, pikalt hõõgunud kättemaks, mis lõpuks sai teoks. Kurjus sai kurjuse läbi palga. Raamatus oli viis eraldiseisvat juttu: Südametu, Öö, Must vürst, Viimane sangar ja Musträstas. Öö jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, teised olid üsna ühel tasemel meeldivuse poolest. 

Pärast egüptoloogi surma leiab tütar isa salajasest töötoast muumia, väga iseäraliku muumia. Ka vampiiridel on loos oma osa. (Südametu)

Neli noort istuvad autos oodates kuni heitgaasid nad tapaksid. (Öö)

Alternatiivses Venemaa ajaloos on varjaagid väga pikaealine rass. Vanim neist on suurvürstinna Olga. Loo peategelane, tänapäeva arst, elab ja töötab varjaagide suletud külas. (Must vürst)

Soome välisministeeriumi uurija Katariina Brask selgitab telepaatilisi võimeid kasutades Peterburis toimunud mõrvajuhtumit. (Viimane sangar)

Parun Gilles de Rais’ (Rüütel Sinihabeme prototüüp) ainsana ellu jäänud ohver hakkab sarimõrvarile kätte maksma. Mängu tulevad ka maagia ja tarkade kivi. (Musträstas)