Kuvatud on postitused sildiga 2024 Eesti ajaloo väljakutse. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2024 Eesti ajaloo väljakutse. Kuva kõik postitused

Eestlane 19.sajandi fotodel

4./79. Eesti rahva rõivad
Koostanud: Anneli Jalava
Kirjastus: Tänapäev 2019
207lk./362lk./13113lk.

Eesti ajaloo väljakutse aprill: Eesti tekstiil ja rõivad

Näppu sattus huvitav raamat etnograafilistest fotodest, milledel on Eesti lihtrahvas, talupojad. Vanim pilt on aastast 1866 ja noorim 1940. Raamatu fotode autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimeka fotograafi:

  • Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, Tallinna 19. saj tuntuim päevapiltnik Charles Borchardt (1834–1892); 
  • 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud Reinhold Sachker (1844–1919); 
  • 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke Otto Eduard Buhgan (1859–1942); 
  • pärandkultuurist huvitunud Heinrich Tiidermann (1863–1904); 
  • Sõrve kolinud Vene keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (1855–1929); 
  • juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad Georg-Johannes Parikas (1880–1958) ja Peeter Parikas (1889–1972)
  • fotopostkaardi-komplektide seeria „Kaunis kodumaa”  autor Carl Sarap (1893–1942).

Huvitav oli vaadata, mida kanti ja kuidas arenes talupojamood. Piltide kõrval oli andmed nii fotode kohta kui fotodele jäädvustatud tüüpiliste rõivaste-peakatete kohta selgitused. Ma ei lakka ikka imestamast, kuidas on suudetud toonased pisikesed pildid saada sedavõrd heas kvaliteedis pea A4 suurusesse. Ei saa see olla vaid tänapäeva tehnika, ka tollased piltnikud pidid väga head tööd tegema.

Pildil olevate fotode autorid ei ole nii kuulsad mehed. Fotod on minu pildialbumist. Ülemisel on minu vanaema (pikem tüdruk) oma õe ja emaga. Tüdrukute vanuse järgi pakuks, et tehtud kusagil 1910.-12. aastal.  Teisel pildil on lisaks neile tüdrukutele, kes on kasvanud naisteks vahepeal ja nende emale ka tüdrukute abikaasad ning minu vanaema kolm last, kõige väikesem umbes aastane minu ema. Seega on pilt tehtud 1930. aasta suvel.

Eesti muusika ajaloos on laulupidudel väga tähtis koht

4./32. Laulupeorahvaks saamise lugu. Tähtsündmusi laulupidude ajaloost 1869-2014
Koostanud Alari Kasemaa
Kirjastus: Cum Laude 2014
120lk./815lk./5811lk.

Eesti ajaloo väljakutse veebruar: Eesti muusika ajalugu

Eesti muusika ajalugu ei saa kuidagi ilma laulupidudeta. 

Meie laulupeod on algusest peale olnud seotud meie rahva ja riigi saamislooga – alates esimesest sammust täpselt tosin aastat enne esimest laulupidu, kui Johann Voldemar Jannsen esmakordselt meid kõnetas oma ajalehes Pärnu Postimees 17. juunil 1857 eesti rahvana. Kaksteist aastat hiljem 17. juunil saabusid Tartusse esimesed laulupeolised. Ja esimene laulupidu ei jäänud viimaseks, see oli niivõrd oluline eesti rahvale, et see jäi kestma läbi erinevate riigikordade ja kestab ka edasi. Laulupeod said alguse kui Eesti oli Vene tsaaririigi koosseisus, kestis Eesti Wabariigi ajal, ka nõukogude võim ei suutnud seda traditsiooni hävitada ning see kestab ka tänases Eesti Vabariigis. Raamatuke annab ülevaate igast laulupeost, kes olid juhid, kus ja millal toimus, palju oli osavõtjaid, mis oli selle laulupeo kõige olulisemad sündmused ja laulud. Lühike kiire ülevaade laulupidude ajaloost, eesti muusika pikast ajaloost.

Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme

Tehisintellekt teab küll kuidas šokolaad välja näeb, kas ka seda, kuidas see maitseb?

7. Meie magusameistrid ehk šokolaad südamest
Autor: Hedda Peet
Kirjastus: Hedda Peet 2018
256lk./1454lk.

Eesti ajaloo väljakutse jaanuar: Suu magusaks! Eesti magusa ajalugu

Kes siis komme ei sööks ja näljaga sobib isegi šokolaad süüa, välja arvatud see jube mõru... Kommid ja šokolaad peavad ikka õite magusad olema, nad poleks ju muidu maiustused. Kartsin, et ei suuda edukalt sellele raamatule vastu panna ja kommikauss tühjeneb kiiremini kui leotud leheküljed, aga õnneks oli siis suuremas osas pidid kommipaberitest vaid ja kuna need olid suures osas enne minu aega, siis jäid need minu jaoks vaid paberiteks, mitte kommide ahvatlusteks. Aga kohe peale selle raamatu lõpetamist kinno Wonka filmi vaatama minna oli nüüd küll liig, see viimane piisk magusakarikasse. Peale seda ei suutnud küll ennast kuidagi šokolaadist eemal hoida. 

Raamatust lootsin aga veidi enamat, kuidagi kuiv ja vähe magus oli minu jaoks see lugu. Väga palju kuivi fakte, kes ja kus (kui teada) tegelesid maiustuste valmistamisega. Eks neid kohti oli ikka väga väga palju esimese Eesti Vabariigi ajal, kes põlveotsas või suuremal pinnal maiustusi valmistasid. Suur osa neid siiski vaid lühikest aega ning kadusid eelkõige kas magusamaksu ajal või siis koos Eesti riigi hävinguga. Minu jaoks oli huvitav, et paljud tegid ühtesid ja samu komme sarnaste paberitega. Oleks täitsa huvitav need kõrvuti panna ja maitsta, kui palju sama nimetusega kommid siis tegelikult sarnanesid või erinesid. Aga kommipaberid olid minu jaoks huvitavamadki kui lugemine nende sisust ja valmistajatest. Ikka väga põnevaid teoseid on kunagi tehtud. Raamatu lõpus sai liigutud juba tänapäeva ja sealt sai leitud juba nii tuttavat kui tundmatut. Ühe sealse tutvustatava väikefirma valmistatud šokolaad ootaski jõulust saadik mul laual ja sobis hästi peale filmi lõppu magusaisu vaigistamiseks. Samuti lugedes neid tutvustusi tuli mõte, et huvitav, kas mu kursuseõde oma martsipaniga ka seal sees on, oli küll! Ja sain paar fakti teadmistele temast juurdegi. 

Kokkuvõtteks, kui plaanite seda raamatut lugeda, siis oma magusa vastustusel. Raamat oli faktilises osas huvitav, aga oleks oodanud veidi enam sügavamale magusa sisse minekut.
 

2024 aasta väikesed väljakutsed

 Uued 2024 aasta väikesed väljakutsed on kõik avaldatud. Tahaks nii väga ju kõiki (sel aastal sain hakkama), aga kool võtab oma ja seega esialgu plaan vaid kolmes osaleda: koduriiul, Argo ja krimi. Aga ehk ikka Eesti ajalugu ka... No jaa ulme ja Soome...