Eesti ajaloo väljakutse 2024 kokkuvõte

 14 raamatut (merenduse teemasse 3 raamatut)

2052 lehekülge

Õhem 48 lk. Pirita klooster

Pakseim 256 lk. Meie magusameistrid

12 erinevat kirjastust, iga kuu erinev

Enim loetud kirjastused: Eesti Meremuuseum, sest mereteemalised kõik 3 raamatut oli neilt.

Vanim raamat ilmunud 1933

Uusim 2022

Kuna kõik raamatud rääkisid Eesti ajaloost, siis kõigil ka Eesti autorid.

Parimad 10 punkti: Iivi Lepik "Sonettide sarmikas daam" (märts, Eesti teater) ja Anneli Jalava "Eesti rahva rõivad" (aprill, Eesti tekstiil ja rõivad)

keskmine hinne 10 palli süsteemis  8,4 ja kehvim hinne 6, parimad 10.

Sull' laulan ma, mu ülem õnn

12./290. Laulupidu. Jannsen. Koidula. Avatakt

Autorid: Rein Veidemann, Sirje Endre ja Kadi Pajupuu

Kirjastus: Tiigi Seltsimaja 2019

248lk./2074lk./50481lk.

Eesti ajaloo väljakutse 2024 detsember: Eesti peod ja meelelahutus

Mis on Eesti kõige tähtsam pidu, eks ikka laulupidu. Ja üks raamat täitsa ootas kodusel riiulil lugemist. Eestlaste esimene laulupidu Tartus 1869. aastal oli avatakt, millest on kasvanud tänaseks kogu maad haarav laulupeoliikumine. Album on pühendatud eesti laulupidude 150. sünnipäevale. Siin raamatus on omavahel tihedalt kokkusõlmitud kolm lugu: laulupeo sünd, Johann Voldemar Jannsen ja Lydia Koidula. Arhiiviürikutele toetudes esitavad autorid oma versiooni lätetest ja sündmustest, millest sai alguse eesti rahva suurkogunemine Tartus – rahvuse sünnipidu. Jannsen ja tema tütar Koidula olid selle suurpeo vaimsed juhid ja jätkajad. Nende mõtteviis, raskused, pürgimused, teod ja looming pakuvad mõtteainet läbi aegade. Lisaks Jannsenile ja Koidulale on kirjas ka teised, kes selle peo sündmuseni viisid või kes aitasid kaasa sellele. Raamatus on ka mitme välismaalase kirjapandu, nende mõtted nähtust. Saab ka taustateavet sellest ajast, miks esimene laulupidu üldse eluvalgust nägi, mis oli selle eelnev ja järgnev, milline oli tol hetkel poliitiline olukorda. Palju pilte ka uurimiseks. Väga huvitav raamat ja soovitan kõigile, kel laulupidude sünni või Eesti kultuuriajaloo vastu huvi.

 

Ühe ajalehe sada aastat

23./253. «Päevaleht» ja tema ajastu

Koostanud Krista Aru ja Aavo Kokk

Kirjastus: Eesti Päevaleht 2005

254lk./3933lk./44167lk.

Eesti ajaloo väljakutse oktoober:  Eestlase memuaarid või kirjad

Raamatul on neli autorit. Krista Aru kirjutatud on esimene periood, 1905-1941. Selles osas on tuginetud palju kirjalikele materjalidele, erinevatele kirjavahetustele ja avalikele kirjadele ajalehtedes. Mitmete ajalehega seotud isikute, nende mälestuste ajalehe tegemisest ja antud on ka väga hea taustainfo, mis ühiskonnas ja eriti ajakirjanduses sel ajajärgus toimus. Väga hästi kirjutatud ülevaade, kohe mõnus lugemine. Sain mitmestki asjast ja inimesest teada. Tõepoolest nautisin lugemist, kõik oli tasakaalus, nii taustainfo, inimesed kui faktid. Kõik artiklid-kirjad andsid ülevaatele juurde, olles kirsiks tordil. Siis järgnes Noorte Hääle periood 1940-1990, kirja pannud Tõnu Vare. Stiil koheselt kukkus, pigem oli vaid faktid, kes ja mis, natuke ka ehk miks. Aga lugeda oli nagu mingit teaduslikku ülevaadet. Nüüd kirjutasid need ja need ja lehes oli seda ja toda. No seda punast asja ikka rohkem kui toda muud elu. Aga kuidas toda ka ikka järjest rohkem kirja sai kuni jõudis kätte aasta 1990 ja ajalehest sai taas Päevaleht. Kirja pannud Margus Mets. Sinna osasse jõudis juba rohkem tausta ja mälestusi. Eks see oligi uus olukord, kus vanad reeglid enam ei toiminud ja uute reeglite paika saamiseni läks veel aega. Loetav, aga ei midagi erilist. Viimases osas, 2001-2005 ja Eesti Päevaleht, mille on kirja pannud Priit Hõbemägi on juba esiplaanil äri, mitte enam niivõrd ajakirjandus. Meenutused, kuidas see äri siis üles alla käis ja mis muutusi tehti, et ellu jääda. Minu jaoks taas üks kehvematest osadest. Ja eks see äri on siis jäänudki domineerima ka viimase kahekümne aasta jooksul, mis raamatu kirjutamisest järgmisel aastal möödub. Äri ja digimaailma võidukäik, mille tõttu paberil enam sellist lehte kui Päevaleht enam ei eksisteerigi, kui LP-d reedeti mitte arvestada. Selle Krista Aru Eesti Wabariigi aegse kirjutamise pärast tasus selle raamatu lugemine kindlasti ära. Ja ega ma sellest ajakirjanduse ja ajalehtede maailmast seestpoolt ju ka eriti midagi ei teadnud, mingi ülevaate läbi ajaloo Päevalehe näitel nüüd sain. Mõningaid kirju selles raamatus oli ja koosneski see eestlaste memuaaridest, kuidas nad olid tegevad ühe ajalehe juures ja selle ajalehe maailmast omas ajas. Valisin selle raamatu lugemiseks, sest see oli kodu riiulisse ükskord sattunud tasuta raamatute riiulist, täiesti tutika uue raamatuna.

Kunstnik põrgust ja taevast ühekorraga

1./212. Eduard Viiralt. Inimene ja nägemus. Loodus ja fantaasiad

Koostanud: Tõnis Vint

Kirjastus: Kunst 1983

64lk./64lk./36658lk.

Eesti ajaloo väljakutse september: Eesti kujutav kunst ja kunstnikud.

Mulle meeldis selle raamatu avalause: " Viiralt - saatanluse selgeltnägija ja valgusingellik kunstnik". Tema tööd on jah põrgust taevani, vahepeal maa peale ka ära eksivad. Pean tunnistama, et minu lemmikkunstnike hulka ta ei kuulu, kuid tal on mõned väga head tööd. Olgu, ju tal on neid häid töid ikka hulga rohkem, kui neid, mis mulle meeldivad. Selles raamatus oli nii ühte kui teist. Teksti oli vähevõitu, rohkem räägib ju kunstnikust ikka tema teosed kui jutt. Kuid tema kunstnikuteekond oli ka raamatus ilusti kirjas. Vaieldamatult on te Eesti kujutava kunsti tiptegijate seas. Lugedes jäin mõtlema, et mis temast oleks saanud, kui ta oleks pidanud piirduma Eestimaaga, kui ta poleks saanud minna edasi Pariisi õppima ja kunsti tegema? Kas temast ikka oleks tulnud kuulus Eesti kunstnik? Mulle on alati tundunud, et Viiralt elas kunagi väga väga ammu ja nüüd ta sünniaastat vaadates avastasin, et mu vanaisa oli tema sündides mõne kuune... ja vanaisa oli ju minu lapsepõlve aegne, kes mitte ei elanud väga väga ammu. Kuidas lähedane ja kauge võivad olla inimese jaoks hoopis erinevas proportsioonis ajas paigutatud.
 

Kuidas maitseb Eestimaa?

8./194.  Eesti maitselaegas : toit, teadmised ja lood gastronoomilisest pärandist 

Koostaja: Raivo Kalle

Kirjastus: Universita di Scienze Gastronomiche 2021

157lk./1642lk./32719lk.

Eesti ajaloo väljakutse august: Eesti joogid ja söögid, köögid, sööklad ja restoranid

Ark of Taste kriteeriumite järgi loetakse pärandiks toodet, mis on elavas käibes olnud vähemalt ühe inimpõlve ehk 30 aastat. Sellesse raamatusse on koondatud 60 erinevat taime, looma, kala mida Eestis on väga pikka aega kasvatatud ja söödud, mis on jõudnud Ark of Taste nimekirja, aga ka mõned valmistooted nagu soolapekk, hapukurk, linnaseõlu, korp, kaeraküpsis, tangumakk, kama jt. Iga asja juures on kirjas mis ta on, kuidas teda kasutatakse toiduks, ajalooline, kultuuriline ja majanduslik tähtsus ning ohustatus. Enamus seal toodust on selline, mida olen söönud/maitsnud, aga ka mõned asjad mida veel pole. Kuid mõni maitse on selline, mida ikka ja jälle tarbin, sest see on sedavõrd hea. Samas mõne asja juures pani õlhu kehitama, kas ikka on selline põline toit, ehk siiski pigem selline, mis kunagi oli laialdasem ja nüüd üpris kadunud meie söögilaualt siiski. Raamat oli huvitav ja mõne sordi kohta sai uut ka teada.

Laevamudelid on vahvad

3./158. Mootorlaevamudelid Eesti Meremuuseumi kogus/Motor Ship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Mihkel Karu

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2021

95lk./705lk./26206lk.

 

4./159. Eesti Meremuuseumi laevamudelid/Ship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Mihkel Karu

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2022

111lk./816lk./26317lk.

 

5./160. Aurulaevamudelid Eesti Meremuuseumi kogus/Steamship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Teele Saar

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2021

143lk./959lk./26460lk.

 

Eesti ajaloo väljakutse juuli: Eesti merendus

 

Väljakutsesse raamatute leidmisega on vahel nagu ootamatult paljulapseliseks lapsevanemaks saamisega. Lähed ühte last enda arust saama ja siis saad teada, et tegelikult on neid kolm sarnast põnni, kes koju tahavad tulla. Ei saa ju kahte kuidagi sünnitusmajja jätta, ikka tuleb ka eelnevalt mitteplaneeritud koju viia. Nii on raamatutega väljakutsesse ka. Lähed teemasse ühte raamatut otsima ja siis raamatukogus vaatavad riiulist sulle vastu kolm ühemuna kolmikut. No kuidas sa valid, keda võtta, keda jätta. Ikka kõik kolm tuli koju vedada (ausalt öeldes suuremaformaadiliste kriitpaberil raamatutega saab ikka jõutrenni teha). Tegelikult mul veel vedas, sest tegelikult on tegemist viisikutega, aga minu raamatukogus kahte (purjelaevad ja navigatsiooniseadmed)  ei olnud. Kõik raamatud olid sarnased, aga laevamudelid neis ei kordunud. Natuke jutt kordus Meremuuseumi laevamudelite kogude kohta ja mõne tegija osas. Huvitav oli, sest Meremuuseumis on saanud ju isegi neid laevamudeleid uurida küll. Minu jaoks on alati väga au sees need inimesed, kes suudavad midagi oma kätega ära teha ja veel kui see tulemus ei ole vaid niisama laevuke vaid täpne mudel 50 või 100 korda vähendatud koos kõikide väikeste sadade detailidega. Selleks peab ikka kätt ja silma olema. Huvitav oli ka lugeda, kuidas üldse saab alguse ühe vana laeva mudeli tegemine, sest laeva ennast ju enam ei ole olemas, mille pealt mõõtu võtta. Suur osa raamatust oli erinevate laevamudelite tutvustus ehk siis, mis laevaga oli tegemist ja mis selle laeva saatuseks oli. Vaid paar laeva on kogus sellised, millel ei ole Eesti merendusega mingit pistmist. Minu jaoks olid põnevad raamatud ja pilte saaks veel kauem uurida kui järgmised väljakutsed peale ei pressiks.
 

Kuidas sai alguse koolihariduse jagamine Eestimaal

11./131. Eesti kooli ajalugu

Sari: Tartu Üliõpilaskonna toimetised 5
Autor: Peeter Põld

Kirjastus: Akadeemiline Kooperatiiv 1933

164lk./1480lk./21792lk.

Eesti ajaloo väljakutse juuni: Eesti koolid, haridus, õpetajad

Peeter Põllu loengud Eesti kooli ajaloost. Loengud on kronoloogiliselt alates kõige varasemast ajast kuni Eesti Vabariigi algusaegadeni. Kui 19.sajandi koolidest ja venestusajast on ennegi saanud lugeda, siis minu jaoks oli huvitavam just see varasem 16.-18.sajandi kooli ajalugu. Kuidas õpetajaks oli inimene, kes oli kirjaoskamatu, 12.aastane poiss, või hiljem inimene, kes osas lugeda, aga mitte kirjutada. Mis hariduse siis võisid saada need lapsed, kui juba õpetajate endi tase oli alla arvestust, samas olid nad ikka ärksamad inimesed ju. Kuidas käis mõisate, kirikute ja valdade vahel see kemplemine, kes siis ikka peab õpetajat ja kooli üleval ning kas lapsed ikka peavad minema kooli ning millal. Kui lapsed kooli saata, kes siis tööd (mõisateod) ära teevad? Teine pool oli keel - kuidas erinevatel aegadel saksa või vene keel olid ikka need esmased ja olulised ja see eesti keel teisejärguline või suisa keelatud. Samas kuidas enne kui venestamine suure võimu sai, siis käis ikka kemplemine saksa ja vene vahel ning selle varjus õnnestus eesti keelel natuke suuremalt võimu võtta. Juttu on ka erinevatest koolidest, kooliastmetest, ülikoolist, õpetajate õpetamisest. Millised olid mingil ajal õppeained, millal käidi koolis, mis vanuses oli kohustuslik, palju oli mingil ajajärgul kirjaoskajaid jne. Kuna tegemist oli loengutega ülikooli jaoks, siis oli hästi faktiline lugemine, aga sain üsna palju uut teada ja küllaltki huvitav oli ka.

Pildil: Kahel parempoolsel pildil on Eesti vallakooli pildid, võetud internetist. Vasakpoolsel pildil ees reas valges on minu vanatädi, kes on sündinud 1906 oma kooliga Tartu linnas. Täpsemaid andmeid kooli kohta kahjuks ei tea.  

Võimalik lugeda tasuta digarist: "Eesti kooli ajalugu"

 

Võimas hoone, mis meieni jõudnud vaid varemetena

15./108. Pirita klooster

Autor: Villem Raam

Kirjastus: Eesti Raamat 1984

48lk./2435lk./18376lk.

Eesti ajaloo väljakutse mai: Eesti arhitektuur ja ehitus

Pirita kloostri varemed tunneb vist igaüks Eestimaal ära. Aga kui võimas oleks, kui seda suursugust hoonet ei oleks Põhjasõja ajal hävitatud ning hiljem ehitusmaterjalina laiali tassitud. Üllatas, kui palju suudetakse ikkagi välja lugeda esialgsest ehitusest vaid varemete põhjal, kivid siiski räägivad oma loo, aga kas kogu loo? Lühiülevaade Pirita kloostri keerukast ehitusloost tugineb rikkalikel andmeil, mis on kogutud peaaegu poole sajandi jooksul kloostri varemeis pikemate või lühemate vaheaegadega toimunud väljakaevamistel. Oli enamuses see, mida juba varasemalt teadsin, aga oli ka uut. Raamat on küll pisike, aga väga sisutihe ja faktirohke. Ainus, mida selle raamatu lugemise juures oleks tahtnud - vaadata samal ajal 3D mudelit hoonest ja mitte varemetest, vaid just sellest esialgsest hoonest.

 

Eestlane 19.sajandi fotodel

4./79. Eesti rahva rõivad

Koostanud: Anneli Jalava

Kirjastus: Tänapäev 2019

207lk./362lk./13113lk.

Eesti ajaloo väljakutse aprill: Eesti tekstiil ja rõivad

Näppu sattus huvitav raamat etnograafilistest fotodest, milledel on Eesti lihtrahvas, talupojad. Vanim pilt on aastast 1866 ja noorim 1940. Raamatu fotode autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimeka fotograafi:

• Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, Tallinna 19. saj tuntuim päevapiltnik Charles Borchardt (1834–1892); 
• 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud Reinhold Sachker (1844–1919); 
• 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke Otto Eduard Buhgan (1859–1942); 
• pärandkultuurist huvitunud Heinrich Tiidermann (1863–1904); 
• Sõrve kolinud Vene keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (1855–1929); 
• juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad Georg-Johannes Parikas (1880–1958) ja Peeter Parikas (1889–1972)
• fotopostkaardi-komplektide seeria „Kaunis kodumaa”  autor Carl Sarap (1893–1942).

Huvitav oli vaadata, mida kanti ja kuidas arenes talupojamood. Piltide kõrval oli andmed nii fotode kohta kui fotodele jäädvustatud tüüpiliste rõivaste-peakatete kohta selgitused. Ma ei lakka ikka imestamast, kuidas on suudetud toonased pisikesed pildid saada sedavõrd heas kvaliteedis pea A4 suurusesse. Ei saa see olla vaid tänapäeva tehnika, ka tollased piltnikud pidid väga head tööd tegema.

Pildil olevate fotode autorid ei ole nii kuulsad mehed. Fotod on minu pildialbumist. Ülemisel on minu vanaema (pikem tüdruk) oma õe ja emaga. Tüdrukute vanuse järgi pakuks, et tehtud kusagil 1910.-12. aastal.  Teisel pildil on lisaks neile tüdrukutele, kes on kasvanud naisteks vahepeal ja nende emale ka tüdrukute abikaasad ning minu vanaema kolm last, kõige väikesem umbes aastane minu ema. Seega on pilt tehtud 1930. aasta suvel.

Eesti muusika ajaloos on laulupidudel väga tähtis koht

4./32. Laulupeorahvaks saamise lugu. Tähtsündmusi laulupidude ajaloost 1869-2014

Koostanud Alari Kasemaa

Kirjastus: Cum Laude 2014

120lk./815lk./5811lk.

Eesti ajaloo väljakutse veebruar: Eesti muusika ajalugu

Eesti muusika ajalugu ei saa kuidagi ilma laulupidudeta. 

Meie laulupeod on algusest peale olnud seotud meie rahva ja riigi saamislooga – alates esimesest sammust täpselt tosin aastat enne esimest laulupidu, kui Johann Voldemar Jannsen esmakordselt meid kõnetas oma ajalehes Pärnu Postimees 17. juunil 1857 eesti rahvana. Kaksteist aastat hiljem 17. juunil saabusid Tartusse esimesed laulupeolised. Ja esimene laulupidu ei jäänud viimaseks, see oli niivõrd oluline eesti rahvale, et see jäi kestma läbi erinevate riigikordade ja kestab ka edasi. Laulupeod said alguse kui Eesti oli Vene tsaaririigi koosseisus, kestis Eesti Wabariigi ajal, ka nõukogude võim ei suutnud seda traditsiooni hävitada ning see kestab ka tänases Eesti Vabariigis. Raamatuke annab ülevaate igast laulupeost, kes olid juhid, kus ja millal toimus, palju oli osavõtjaid, mis oli selle laulupeo kõige olulisemad sündmused ja laulud. Lühike kiire ülevaade laulupidude ajaloost, eesti muusika pikast ajaloost.

Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme

Tehisintellekt teab küll kuidas šokolaad välja näeb, kas ka seda, kuidas see maitseb?

7. Meie magusameistrid ehk šokolaad südamest

Autor: Hedda Peet

Kirjastus: Hedda Peet 2018

256lk./1454lk.

Eesti ajaloo väljakutse jaanuar: Suu magusaks! Eesti magusa ajalugu

Kes siis komme ei sööks ja näljaga sobib isegi šokolaad süüa, välja arvatud see jube mõru... Kommid ja šokolaad peavad ikka õite magusad olema, nad poleks ju muidu maiustused. Kartsin, et ei suuda edukalt sellele raamatule vastu panna ja kommikauss tühjeneb kiiremini kui leotud leheküljed, aga õnneks oli siis suuremas osas pidid kommipaberitest vaid ja kuna need olid suures osas enne minu aega, siis jäid need minu jaoks vaid paberiteks, mitte kommide ahvatlusteks. Aga kohe peale selle raamatu lõpetamist kinno Wonka filmi vaatama minna oli nüüd küll liig, see viimane piisk magusakarikasse. Peale seda ei suutnud küll ennast kuidagi šokolaadist eemal hoida. 

Raamatust lootsin aga veidi enamat, kuidagi kuiv ja vähe magus oli minu jaoks see lugu. Väga palju kuivi fakte, kes ja kus (kui teada) tegelesid maiustuste valmistamisega. Eks neid kohti oli ikka väga väga palju esimese Eesti Vabariigi ajal, kes põlveotsas või suuremal pinnal maiustusi valmistasid. Suur osa neid siiski vaid lühikest aega ning kadusid eelkõige kas magusamaksu ajal või siis koos Eesti riigi hävinguga. Minu jaoks oli huvitav, et paljud tegid ühtesid ja samu komme sarnaste paberitega. Oleks täitsa huvitav need kõrvuti panna ja maitsta, kui palju sama nimetusega kommid siis tegelikult sarnanesid või erinesid. Aga kommipaberid olid minu jaoks huvitavamadki kui lugemine nende sisust ja valmistajatest. Ikka väga põnevaid teoseid on kunagi tehtud. Raamatu lõpus sai liigutud juba tänapäeva ja sealt sai leitud juba nii tuttavat kui tundmatut. Ühe sealse tutvustatava väikefirma valmistatud šokolaad ootaski jõulust saadik mul laual ja sobis hästi peale filmi lõppu magusaisu vaigistamiseks. Samuti lugedes neid tutvustusi tuli mõte, et huvitav, kas mu kursuseõde oma martsipaniga ka seal sees on, oli küll! Ja sain paar fakti teadmistele temast juurdegi. 

Kokkuvõtteks, kui plaanite seda raamatut lugeda, siis oma magusa vastustusel. Raamat oli faktilises osas huvitav, aga oleks oodanud veidi enam sügavamale magusa sisse minekut.
 

2024 aasta väikesed väljakutsed

 Uued 2024 aasta väikesed väljakutsed on kõik avaldatud. Tahaks nii väga ju kõiki (sel aastal sain hakkama), aga kool võtab oma ja seega esialgu plaan vaid kolmes osaleda: koduriiul, Argo ja krimi. Aga ehk ikka Eesti ajalugu ka... No jaa ulme ja Soome...