Koduriiuli väljakutse september: Sel raamatul mu riiulis on järjehoidja vahel. Alustasin kunagi, aga ta on ikka veel lõpetamata!
Uhh, see läks küll nüüd üle noatera. Mul oli sellele kategooriale vastavaid raamatuid riiulis täpselt üks! No mis teha, kui olen selline lugeja, kes raamatuid pooleli ei jäta. Ja kui mõne ikka olen mingil ajal jätnud, siis seda raamatut lihtsalt enam mu riiulis ei ole ka, rääkimata järjehoidjast seal vahel. Aga kuna selle aasta üks suure väljakutse teema oli "Raamat, mis jäi eelmisel aastal lõpetamata" ja ma 31.detsembril lõpetasin viimase pooleli oleva raamatu lugemise, siis kiiruga haarasin 5-6 raamatut lugemist ootavate raamatute virnast ja lugesin kõigil esimese lehekülje läbi ja järjehoidja vahele. No, et ikka oleks sinna teemasse midagi panna. Nüüdseks on kõik teised raamatud läbi loetud ja kuhugi teemasse paigutatud, aga see raamat ühel hetkel rändas öökapilt riiulisse tagasi, et küll ma ükskord loen, kui aega muude väljakutsetega saan. Nüüd siis päästis päeva, või õigemini kuu.
Mida teevad kõik inimesed samal ajal? Vananevad. Vanaks ei saada äkki, see protsess algab juba inimese sünniga. Mõnel inimesel läheb see vananemise protsess valutumalt, teisel keerulisemalt. Mõni tunnistab juba üsna noorelt, et on nüüd vana, teine ei taha ka kõrges eas sellega leppida. Tegelikult on kogu elu ettevalmistus vanaduseks, et seda siis vääriliselt hinnata. Nendele, kes on «osanud» vanaks saada, seda isegi koos haigustega, on kingituseks ilus pikk rahuloluaeg elu lõpus, kus on aega selgust saada nii iseendas kui maailma asjades.
Selles raamatus on juttu sellest, kuidas elukaare jooksul muutuvad meie keha ja vaim, suhtumine iseendasse ja ühiskonna suhtumine meisse ning kuidas nende muutustega võimalikult valutult toime tulla. On ka soovitusi, kuidas hoiduda enneaegsest vananemisest, mida teha sagedasemate vanaea haiguste ärahoidmiseks, kuidas märgata esmaseid haigustunnuseid ja kust otsida abi. Haigustest vanemas eas ja erinevatest füsioloogia muutustest oli minu arust isegi liiga palju selles raamatus juttu. Kuidas tulla toime iseenda või kellegi teisega kui tema keha hakkab alla andma. Samuti oli pikalt juttu dementsuse sündroomiga inimestest ja kuidas käituda kui sinu lähedast see tabab. Tegelikult ega ikka ei kujuta lugedes seda täpselt ette ja eks iga inimene on ka erinev. See on katsumus kindlasti ka kõikidele kõrval seisjatele ja võib olla isegi suurem. Mina ei ole sellega kokku puutunud, sest meie peres on olnud need vanemaealised alati need kõige teravamad pliiatsid ja parema mäluga kui noorem põlvkond.
Alguses võiks seda raamatut lugeda noorem inimene selleks, et saada aru, kes need vanemaealised sellised siis ikka on ja miks nad sageli on just sellised nagu nad on. Vanemas eas võiks seda raamatut lugeda selleks, et aru saada, mis minuga toimub, kas see ongi normaalne ja kuidas oleks parem ja edukam vananemisel. Kuna ma olen kõike seda just eelmisel aastal ülikoolis õppinud, siis mulle selles raamatus midagi uut ei olnud. Lihtsalt sattus nüüd nii hästi mu lugemislauale, et tuletas kõike suvel äraunustatut järgmisel nädalal algavaks uueks kooliaastaks meelde.
