Kosmoserännud

8. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud

Sari: Loomingu Raamatukogu 22/1962

Autor: Stanisław Lem 

Tõlkija: Olev Jõgi

Kirjastus: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus 1962

92lk./1974lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Soovituses oli „Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused“, aga mälestuste poole sellest raamatust lugesin just eelmise aasta lõpus, seega võtsin nüüd lugemisse vaid esimese poole, ehk kosmoserändude päevikute osa. Vaatasin, et selles Loomingu Raamatukogus ei ole järjest kõiki reise, läksin siis võrdlesin uue trüki sisukorraga. Uues trükis on üks reis, number seitse rohkem, aga samas kaks reisi 22. ja 24. puuduvad, seega jäin ikkagi selle Loomingu Raamatukogu variandi lugemise juurde. 

Originaalis on need lood kirjutatud aastal 1957, teadaolevalt esimene inimene jõudis kosmosesse alles viis aastat hiljem, seega see kõik on täielik kirjaniku fantaasia, kuidas üldse on võimalik kosmoses rännata ja mis tingimused seal on, see oli alles tundmatu maa. Vahepeal pani küll muigama, et kosmoserändur tuli laevast välja ja jalutas lihtsalt ümber laeva, et saaks liikuda. Jalutas, nagu kosmoselaeva ümber ei oleks kaaluta olekut ja tühjust vaid kõva pind, mida mööda on võimalik kõndida. Ijon Tichy jõudis väga mitmetesse galaktikatesse ja erinevatele tohutul hulgal seal olevatele planeetidele, mis kõik muidugi olid asustatud. Mitte siis alati inimeste poolt, vaid erinevate mõistuslikke olendite poolt. Kõige kaugem reis võttis tal 30 aastat aega, aga kuna ta pani kohalejõudes kiirendi valesti tööle, siis õnnestus tal lahkuda sealt imikuna ja tagasijõudes oli taas sama vana kui lahkudes. Mulle meeldis kuidas kirjaniku fantaasia oli piiritu, kuidas ta suutis järjest rohkem uusi planeete ja olendeid ning seiklusi, millesse Ijon sattus, välja mõelda ja tõetruult esitada. Muidugi fantaasiatõetruult, mitte reaalse kosmosemaailma oma. Minu lemmikuks siin raamatus sai 22. reis, kus misjonärid üritasid ristiusku võõrplaneetide elanikke pöörata ja millised raskused neil sellega tekkisid. See oli selline paroodiline lugu, mis minu huumorimeelega just kokku sobis ja tekitas mõtte, aaa täitsa loogiline, aga selle väljamõtlemise peale pidi ikka tulema! Lõpupuänt oli ka muidugi hea, kuidas vaesed pärismaalased ennast ohverdasid, et ikka misjonär saaks pühakuks ja märtriks. Kõik ikka oma armastatud õpetaja heaks... Lugege, kellele meeldib must huumor, see oli tõesti hea! 

Robotid räägivad muinasjutte

 

6. Robotite muinasjutud

Autor: Stanisław Lem 

Tõlkija: Hendrik Lindepuu

Kirjastus: Päike ja Pilv 2021

272lk./1530lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: märksõna - robotid, androidid

Kui kuuleme/loeme sõna muinasjutt, siis see seostub meil kohe lastega, aga ajalooliselt ei olnud muinasjutud sugugi vaid laste teema, pigem ikka lood, mida jutustati täiskasvanute ringis ja mis olid sageli vägivaldsed ning keerulised. Selle raamatu pealkirjas on muinasjutt, see näeb välja nagu lasteraamat ja leida võib ka seda lasteosakonnast, aga minu arust ei tohiks küll sundida ühtegi last seda lugema, siis kaob tal viimanegi lugemisisu ära. See on ikka pigem nende suurte laste (ulmefännide) lugemislauale sobiv raamat. Miks ma seda arvan? Sest juba sõnavara, mida siin on kasutatud on sellisel tasemel, et üks laps ei näri sellest läbi. Lem on muidugi ka ise suure hulga sõnu välja mõelnud (need asjad, mis ühes loos maailmast ära kaotati ja mida enam üldse ei ole olemas), aga ka olemasolevate sõnade tähendusi ei tea kindlasti paljud täiskasvanudki, lapsest rääkimata. Lugemine ise ei ole ka sugugi kerge ning põhirõhk on ikka inimlikel puudustel ja suhete keerdkäikudel. Tegelasteks siis robotid, aga tundub, et ta kirjanik vahel unustas ära, et ta ikka inimestest ei kirjuta, vaid inimlike iseloomudega robotitest. Siis jälle muidugi tuleb vahel sisse see füüsiline pool ja siis on arusaadav, et ei, see on robot, mitte maine luust-lihast inimene. Üsna raske ja keeruline lugemine oli, lõpupoole lood olid küll lihtsamad ja nauditavamad kui alguse omad. Kuulsin, et nii mõnigi, kellele muidu robotite lood ja Lem meeldib, siis selle raamatu jätsid pooleli. Mina lugesin lõpuni, aga väga head hinnet paraku ei saa.

Neli hullu teadlast muudavad maailma

 

5./283. Ijon Tichy mälestused

Sari: Loomingu Raamatukogu 58/1967

Autor: Stanislaw Lem

Tõlkija: Jaan Kaplinski

Kirjastus: Perioodika 1967

60lk./858lk./49265lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts: raamat kirjastuselt Perioodika

Sattus näppu üks väga ammu välja antud Poola ulme raamatuke (otsisin tegelikult teise väljakutsesse mälestusi). Sel aastal olen enda jaoks avastanud Poole ulme ja seega võtsin kohe lugeda. Neid kaugema aja ulme raamatuid peabki kiiresti lugema, sest vaadates tänasel päeval tehnoloogia arengut, siis mõnede aastate pärast võib juhtuda, et võtad mitukümmend aastat tagasi väljaantud ulmeka kätte ja pärast ei saa kuidagi väljakutsesse panna, sest seal ju pole mingit ulmet enam. Selles väikeses vihikus on siis mulle veel tundmatu Ijon Tichy, tähelenduri kokkupuude Maal nelja erineva "hullu" teadlasega, või ehk lihtsalt väga palju aega omast ajast eest oleva teadlasega. Eks neid ajast eest olnud teadlasi on ka reaalses elus palju olnud ja alles aastakümnete ja sadade pärast ausse tõstetud, sest siis on muu maailm neile lihtsalt järele jõudnud. Tegelikult ega need lood nüüd nii väga ulmelised ei tundnudki ja teadlased nii hullud, ehk vaid suhtlemisraskustes erakud, kes üritasid maailma muuta. Nüüd ei jää muud üle, kui tuleb ka otsida Ijon Tichy kosmoserändude päevikud üles ja need panna oma lõputult pikenevasse lugemisjärjekorda.