2013.aastal toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit!

4./215. Aadama küljeluu

Sari: Rocco Schiavone sari  #2

Autor: Antonio Manzini

Tõlkija: Cathy Laanela

Kirjastus: Toledo 2018

280lk./739lk./ 37333lk.

Lugemise väljakutse 2024: 21. Raamat Itaalia kirjanikult

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit. Koduabiline leiab koristama minnes, et  korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine või veel midagi muud? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada? Mis ikkagi toimus ja miks? Kas vahel mõnele kuriteole võib olla pehmendavaid asjaolusid? Ja kas mõni kuritegu on kuritegu või hoopis nõrgema poole kättemaks jõuetuses? Ka Roomas minevikus toimunu ei jäta Roccot puutumata üleval põhjas. Kui seadus on jõuetu, kas siis omakohus võib asja lahendada? Kas üks politseinik peab alati järgima seadust? Rocco ja tema kohatised teod panevad ikka Itaalia politsei tegevuse vägagi küsimärgi alla. Maffia on selle riigi ikka täiesti ära väänanud ja seda mitte ainult kurjategijate osas vaid ka võimu osas. 

Lugedes tekkisidki kahetised tunded. Ühelt poolt, et hea, et naiste vastu vägivalda kasutajad ikka oma teenitud karistuse saavad, aga samas, kas ikka kõik vahendid selleks on lubatud, ka need, kus astutakse seadusest lihtsalt kui segavast faktorist üle? 

Kui palju selles loos oli kirjaniku fantaasiat ja kui palju tõde, teab ehk vaid ainult autor. Samas järelsõnas ta märgib, et aastal, millal ta selle raamatu kirjutas, toimus Itaalias 122 naisetapu juhtumit. Kuni see arv nulliks ei taandu, ei saa me oma riiki tsiviilseks riigiks nimetada. 

Samas kui palju jääb teadmata naiste vastu toime pandud vägivalda, sest naised ise ei räägi, meditsiiniasutused ei edasta teavet või lihtsalt on ümbritsevad isikud ükskõiksed. Loodetavasti ikka asi paraneb iga aastaga ja juhtumiste arv on tänaseks, võrreldes raamatu kirjutamise 2013.aasta seisuga, läinud langusesse.

Duell õigluse selgitamiseks

7./117. Viimane duell 

Sari Historia Magistra Vitae  

Autor Eric Jager 

Tõlkinud Kristjan Tedre

Kirjastus Argo 2008

234lk./1418lk./25454lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#2)   

1386. aasta külmal detsembripäeval kogunes uudishimulik rahvahulk Pariisi Saint-Martin-des-Champs’ kloostri juurde, et olla tunnistajaks kahe mehe duellile elu ja surma peale. Dramaatilised sündmused, mille peaosas kaks prantsuse aadlikku, Jean de Carrouges ja Jacques le Gris, rulluvad lahti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud Saja-aastase sõja taustal. Naasnud sõjakäigult Šotimaale, leiab normanni rüütel de Carrouges eest õnnetu abikaasa Marguerite’i, kes süüdistab vana peresõpra le Gris’d enese vägistamises. Pärast kohtuprotsessi ummikussejooksmist laseb teismeline kuningas Charles VI õigluse jaluleseadmiseks korraldada duelli, mille võitja mõistetakse Jumala palge ees õigeks. Vaekausil on ka Marguerite’i saatus: kui tema abikaasa peaks võitluses alla jääma, hukatakse naine tuleriidal kui valevanduja. De Carrougesi ja le Gris’ kahevõitlus oli viimane sanktsioneeritud duell Prantsusmaal. 

Kuna ma pole filmi näinud, siis ei seganud miski mu lugemist. Lugu ise ja lõpplahendus olid ette teadmata kuigi ma arvasin ära, kumb osapooltest võidukas võib olla. Pikalt oli kirjeldatud raamatus ka tolleaegset Prantsusmaa elu ja ajalugu. Huvitav oli ka lugeda duelli korraldusest ja reglemendist. Kui reeglid ei lubanud pealtvaatajatel teha häält, siis vaadati vaikuses. Kujutasin ette kui see oleks olnud tänapäeval - kui oleks öeldud, et mobiiltelefonid peavad olema vaigistatud ja pealtvaatajad tasa, siis mingil hetkel oleks kindlasti kellegi mobiiltelefon helisenud (täisvaljusel), mõni teinud pilte trügides peaaegu võitlejate vahele, mõni köhinud, mõni kaasavõetud imik nutnud või koer haukunud või lihtsalt mõni endaarust alfa nõmedaid märkusi loopinud või nokastanud sell lällanud. Raamat ise oli aga huvitav ja kergelt ladusalt loetav. Selline ajalooline raamat, mis kui ei oleks kirja pandud olnu faktide põhjal, võiks olla täiesti ilukirjanduslik raamat, loetav ajaloolise romaanina. Aga nagu ikka aeg ajalt reaalne ajalugu on põnevam kui väljamõeldud ajalugu. 

Kas Lihtne on ikka lihtne

 

16. Lihtne

Autor Tammara Webber  

Tõlkinud Evelin Schapel

Kirjastus Pegasus 2014

312lk./ 3788lk.

Lugemise väljakutse: 52. (Üli)koolid, õpetlased... Raamat, mille tegevus toimub akadeemilises õhkkonnas

Tegevus toimub suures osas ülikoolilinnakus, nii auditooriumis kui ühiselamus. Alguses tundub, et kõik on lihtne - toimub üliõpilaste pidu kus üks tudengineiu hakkab koju liikuma ja läheb üksi parkimisplatsile auto juurde. Ta on enda arust turvaliselt ja ei oska ohtu kahtlustadagi, kuid siis ootamatult teda rünnatakse. Ründajaks ei ole sugugi võõras, vaid kaastudeng. Sellest saab alguse üks lugu, esmapilgul võib tunduda, et üsna lihtne lugu, aga siin elus ei ole midagi lihtsat. Kõikidel on mingid luukered või hirmutondid kusagil kapis, kõigil on oma arusaamad ja seisukohad või seisukoha puudumised. Tegelased on erineva tausta, erineva iseloomu, erineva ellusuhtumisega, aga nüüd on nad koos ühes õppeasutuses ja peavad nii enda kui üksteisega hakkama saama. Ja muidugi käivad noorusega kaasas nii armastus, petmine, sõprus, suhtumiste kujunemine, tunded, hõõrumised, kättemaks, arusaamatused, peod, alkohol, õppimine. Raamat oli muidugi USA keskne, meil juba puuduvad sellised suured üliõpilaslinnakud, kus peaks liikuma autoga ringi, sest see on sedavõrd suur. Samas noored on noored ikka igal pool ning armumised ja lahkuminekud toimuvad igal pool samade tunnetega, vägivalda ja vägistamist jagub ka igasse riiki. Noortel, kes astuvad esimesi samme iseseisva elu poole, tasub täiesti lugeda. Kuigi lugu ise toimub ülikoolis, siis võivad ka juba veidi nooremad seda lugeda, kel juba veri vemmeldama hakkab. Üpris hea raamat oli. 

pilt: tehisintellekt