Kuvatud on postitused sildiga 2025 Lugemise väljakutse. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2025 Lugemise väljakutse. Kuva kõik postitused

Sajandite saladused paljastuvad

18./63. Hundipuu
Autor: Laura McCluskey 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Hea Lugu 2025
400lk./3832lk./15229lk.

Lugemise väljakutse 2025:  43. Raamatus toimub tegevus tuletornis või on pealkirjas või kaanel tuletorn

Kaanel on tuletorn ja ka osa tegevusest toimub tuletornis ning see on üks oluline sündmuskoht seal. Salapärane Šotimaa saar, vana tuletorn ja tormine meri lõid kohe pingelise ja kergelt kõheda meeleolu. Lugu algab sellega, et üks noor poiss, Alan, leitakse tuletorni juurest surnuna. Kõik viitab enesetapule, aga juba esimestest hetkedest on tunda, et midagi ei klapi. Miski selles loos on lihtsalt liiga... vaikne ja liiga hästi peidetud. Saarele saabuvad uurijad George ja Richie, et juhtumit lähemalt uurida. Aga muidugi ei võta kõik kohalikud neid sugugi avasüli vastu. Saar on väike ja kinnine, inimesed justkui peidavad midagi. Igaüks tundub kahtlane, aga samas on nad kõik ka nii inimlikud. Sa ei tea kunagi, keda tegelikult usaldada. Saar ise on omaette tegelane. See on karm, metsik ja natuke müstiline. Vana legend kolmest kadunud tuletornihoidjast toob loole juurde natuke ajaloolist mõistatuse hõngu. Mulle meeldis, et tegevus oli mitte liiga kiirustav. Torm hoiab detektiivid saarel lõksus, mis annab loole lisapinget – nad ei saa kuskile minna, nad peavad kogu aeg olema kohal ja tähelepanelikud. See loob kinnise keskkonna, kus saladused ja kahtlused hakkavad aina rohkem pinnale ujuma. Ei osanud alguses sellist pööret oodata tõe päevavalgele tulemisel. Mitte ainult selle pärast, mis juhtus, vaid ka selle pärast, miks see juhtus. See pani mind mõtlema, kuidas mõnikord vanad saladused ja tegemata valikud võivad ulatuda aastakümnete taha ja mõjutada ka neid, kes pole sündinudki siis, kui kõik algas. Soovitan seda raamatut kõigile, kes armastavad põnevust, saari, vanu saladusi. Kogu aeg on midagi õhus, aga sa ei saa päris täpselt aru, mis. Ja lõpuks nagu hea krimi puhul ikka kõik tükid langevad paika. Lugu oli veidi kõhe, aga piisavalt põnev ja ettearvamatu. Tegemist on autori esikromaaniga, ma loodan, et see ei jää tema viimaseks ja järgmised tulevad sama pingelised. 

Kaheksanda maailma lävel

15./60. Kaheksas maailm
Autor: Marje Ernits 
Kirjastus: Eesti Raamat 2024
168lk./2825lk./ 14222lk.
 
Lugemise väljakutse: 31. Eesti naisulmekirjanik
 
No see on nüüd siia punkti alla nii ja naa. Eesti on olemas. Naine on olemas. Kirjanik on olemas. Ulmeraamat on olemas, aga kas ka ulmekirjanik, see on just see nii ja naa asi. Igatahes ma loodan, et see on esimene ja viimane ulmeraamat sellest kirjanikult. Mulle meeldivad tema realistlikud raamatud, aga ulme, vabandust, aga see oli nüüd ikka nii vähe usutav ja kohati kunstlik ka ulme kohta. Ulmekatastroofi, maailmalõpu romaan. Kaks noort abielluvad, lähevad mesinädalatele Artikasse ja siis saabub maailmalõpp. Aga Artika muutub koheselt soojaks elukohaks. Maad tabanud katastroofi tõttu jäävad nad Arktikasse kogu ülejäänud eluks. Polaarjoone taga sünnivad ka nende kaksikud lapsed. Kas ainult see üks perekond ongi maailma alles jäänud koos mõne mustakarvalise jääkaruga või on kusagil veel mõned inimesed selle üle elanud, näiteks Antartikas. Ja kuidas oleks võtta ette üks jalgsimatk Artikast Antartikasse? Eriti kui Maad on tabanud mingi tuumakatastroof? Algus oli veel, aga lõpuosa läks minu jaoks täiesti käest ära. Igatahes ma loodan edaspidi lugeda veel tema krimisid ja muid realistlikke lugusid, aga mitte enam ulmet. Üks oli juba liiga palju hetkel.  

Raamat, mida peaks kõik lugema


14./59. Elukaar. Igavikulisi mõtteid sünnist surmani
Autor: Jaan Tammsalu 
Kirjastus: Pegasus 2024
216lk./2657lk./ 14054lk.
 
Lugemise väljakutse 2025:  45. Tark raamat. Otsusta ise, mis tarkust sealt leiad
 
See on nüüd selline raamat, mida võiks iga inimene lugeda, vaatamata vanusele. Nii noore, täiseas kui elukaare lõpuossa jõudnuna. Jah, autor on vaimulik ja raamatus on juttu ka usust ja jumalast, aga see raamat pole jumalast. See raamat on inimesest. Inimeselt inimesele. Mõtted, tähelepanekud, arvamused. Raamat räägin nii sünnist kui surmast, aga eelkõige sellest, mis sinna vahele jääb. Elust. Elust, mille kaare lõpuosas ei peaks ise, ega teised möönma, et mõttetult elatud elu. Kuidas inimesed kahetsevad ja kiidavad, kui kellegi elu on lõppenud, kuid ei suudeta seda teha elu ajal. Muidugi nende inimeste puhul, kelle elu ei olnud mõttetu. Elukaar on palju enamat kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel. Jaan Tammsalu mõtiskleb siin raamatus paljude teemade hulgas sünni ime üle, kutsub kuulama vanavanemate tarkusi, aitab mõelda, miks on vaja armastust hoida ja kuidas vältida üksildust ning kuidas kiirustavas maailmas headele mõtetele ja mõnusatele tegevustele ruumi teha. Autor on oma elukutse tõttu näinud palju erinevaid inimesi ja nende saatusi. Ta oskab tähelepanelikult märgata ja soojusega aidata. Oskab torgata kus vaja, lohutada teises kohas, toetada hea sõnaga ja kokkuvõttes rääkida neid tarkusteri, mis on läbi ajaloo inimkonda hoidnud väljasuremast ja aidanud inimestel elada täisväärtuslikult, et elukaare lõppedes ei oleks vaja kahetseda elamata elu pärast. Ta õpetab vältima vigu, mida sageli inimesed oma kiirustavas maailmas ei pane tähele, sest pole ju aega või vastupidi, küll kunagi saab olema see aeg, millal... Kuid sageli paraku saab mõne inimese elukaar ootamatult otsa, aeg saab otsa nii tema kui teiste jaoks. Raamatus toonitakase mitmeid kordi, kui oluline on põlvkondade vaheline side ja tarkuste edasi jaotamine, kuidas see lähendab ja annab nii mõnelegi tunde, et teda on vaja ning tema teadmistest on kasu. Need mõtted, mida autor jagab, ei ole uued, need on kõik juba igavikuliselt läbi põlvkondade meieni jõudnud, lihtne talupojatarkus nagu me sageli ütleme, aga mida meil ei ole selles järjest kiirenevas maailmas aega järgida ja vahel ka soovi. See raamat on täiesti loetav ka mitteusklikel. Ta ei suru religioossust peale, vaid annab vahel nõu, et see on koht, kus võib leida pelgupaika, tuge ja armastust. Enamus raamatust on aga täiesti ilma mingi religiosse ajatoonita, meie kõigi igapäevasest elust, toimetamistest ja olemisest elukaare jooksul. 
Huvitav kokkusattumus oli. Pidin enne teatrietendust tunnikese aega parajaks tegema. Läksin siis raamatukokku vaatama, et mis seal huvitavat on. See raamat pilgutas silma, aga kohe ei võtnud, käisin suure ringi ära ja seejärel jõudsin taas raamatuni, võtsin ja hakkasin lugema. Tunni aja pärast läksin teatrisse raamat kotis. Millest etendus rääkis? Elukaarest. Ühe naise elukaarest ligi saja aasta jooksul. Tegelikult kõigest sellest, millest rääkis ka see raamat, mille lugemise ma nüüd lõpetasin. Raamat, mida oli hea väikeste ampsude kaupa pika aja jooksul lugeda. teatrietenduseks oli Ugala teatri "Sünnipäevaküünlad", mida soovitan sügisel, kui nad uuesti seda mängivad, väga vaatama minna. Väga hea etendus, väga eluline ja mõtlemapanev, täpselt nagu see raamatki.  


Arthur Conan Doyle'i alternatiivne lapsepõlv


5./50. Uskumatud lood Baskerville Hallis
Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 1
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2024
328lk./843lk./12 240lk.
 
6./51. Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk
Sari:  Uskumatud lood Baskerville Hallis 2
Autor: Ali Standish
Tõlkija: Kristina Uluots
Kirjastus: Varrak 2025
320lk./1163lk./12 560lk.
 
Lugemise väljakutse 2025: 50. Raamat, mille pealkirjaks on terve lause (vähemalt 4 sõna)
Lugemise väljakutse 2025: 27. Tuttuus lastekas 
 
Ühed kõige põnevamad ja mõnusamad lood, mida olen viimasel ajal lugenud. Raamat on kirjutatud mõnusa hooga, hästi voolava keelega ja täis pöördeid. Kõik on hästi lastepärane, nii tegevustik kui tegelased. Tegelased on sümpaatsed, neis on tundeid, ebakindlust ja julgust. Nad käituvad nagu võib arvatagi ühest selles vanuses lapsest, kuigi peategelane on oma perekonna tõttu saanud varakult täiskasvanumaks, pere peale mõtlejaks, hoolitsejaks, samas jäädes ja mõeldes ikkagi kui laps, mitte väike täiskasvanu. Raamatud räägivad poisist nimega Arthur, kelle elu muutub täielikult, kui ta satub salapärasesse internaatkooli nimega Baskerville Hall. See pole mingi tavaline kool, seal ootavad teda ees imelised sõbrad, uskumatud juhtumised, kummalised tegelased ja palju mõistatusi. Arthur ei ole keegi muu, kui Arthur Conan Doyle ja temaga koos on Baskerville Hallis tegevad erinevad tegelased tema raamatutest, tema raamatute tegelaste nimekaimud või nad lastena. Jimmie Moriartyst on saanud Arthuri sõber ja toakaaslane, Sherlock Holmes'ist tema õpetaja, dr. Watson on ratastoolis olev arstist õpetaja. Raamat on põnev ja köitev, kordagi ei lähe igavaks, juba algusest saadik tempokas. Need raamatud tõmbasid lugedes endasse ja tekkis täiesti tunne, nagu seikleks ise tegelastega koos seal Baskerville Hallis. Selline raamat, mida lugedes hakkas film ajus jooksma. Raamat, mida ühest küljest ootasid, et kiiremini läbi saaks, sest mis siis ikka täpselt toimus ja teisest küljest tahtsid pikemalt ja kauem selles filmis kaasa lüüa. Ja muidugi need tegelased, kes on juba Doyle'i loomingust tuttavad ja siis võrrelda neid nende "päris elus" ja selles raamatus. Kirjanikul on hea fantaasia. Tahaks juba kolmandat osa lugeda, sest teine osa jäi väga intrigeeriva koha peal pooleli, aga seda annab veel tükk aega oodata, sest inglise keeles on oodatav ilmumine alles aasta lõpus, siis veel vaja tõlkida ka. Aga neile, kellele meeldivad Potteri taolised raamatud, võib kindlasti soovitada. Seal on reaalsust, seal on fantaasiat, seal on põnevust ja igas vanuses lugejale. 

Jäätisemees kukkus trepist alla!


4./49. Naistemehe surm
Sari: Bunburry muhekrimisari 4  
Autor: Helena Marchmont 
Tõlkija: Piret Orav 
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025
112lk./ 515lk./11 912lk.

Lugemise väljakutse 2025:  Üllatusteema. Raamat autorilt, kes on 2025.aastal Lugemise väljakutse grupi kuude kokkuvõtete edetabelis esimese kolme hulgas

Mai kuus jäi kirjanik jagama 3-6 kohta. Täpselt pooled tema loetud raamatud olid minu loetud. Nüüd siis jätkan sarja neljanda osaga ja viies ka juba ootel. Neljas osa oli minu jaoks senistest kõige kehvem, liialt etteaimatav, liialt stereotüüpne, ei midagi põnevat, ei ühtegi ootamatut keerdkäiku, kuidagi igava võitu seekord. Loodetavasti järgmine osa on taas kaasahaaravam. 

Bunburrys on saabunud filmistaarilikult nägus gelato-salongi omanik Mario Bellini, kes kaalub laienemist. Kuid peagi pärast saabumist leitakse ta surnult – kas tegu on traagilise õnnetusega või on tegu mõrvaga? Ja miks järsku väldib Alfie telefone? Kas järjekordne uus foobia telefonide sõi hoopis helistajate suhtes? Väga rahulik muhekrimi. 

Kaanekujundust pean eriti kiitma!  Mõnus, ühes stiilis kujundus tervel sarjal, samas igal kaanel on erinev lillepilt! Paneb mu lilletundmise ja tehisintellektile kirjeldamise oskuse proovile, et millisest lillest vaja taustapilt teha. 

Nõukaaegne elu Tallinnas


3./48. Atlantis
Autor: Katrin Laur 
Kirjastus: Gallus 2025 
149 lk./403 lk./ 11 800lk.

Lugemise väljakutse: 41. Raamat, kus on kirjeldatud aja- või kosmoserändu 

Vanaema ja lapselapse lood. Vanaema lapsepõlve lood. Ajarännu lood lapselapsele, kes vanaemaga koos läheb tema lapsepõlve maailma seiklema. Mitte kaugelt pealvaatajana, vaid ikka rännates sinna aega ja olles koos vanaemaga laps. Mängides, käies teatris, külas, kohvikus. Aega peale sõda, nõukogude aega. Kuid lapse jaoks on see ikkagi lapsepõlve aeg, ilus aeg. Selles raamatus räägitakse, et olenemata ajast, olid lapsed ikka lapsed ja neil olid oma mured ja rõõmud. Linn nägi välja muidugi teistmoodi, polnud veel klaasist kõrgeid maju. Ja tänavatel olid valed nimed, need, mis nüüdseks taas minevikku heidetud. Lootsin sellest raamatust veidi rohkem Tallinna leida, seda Tallinna, mida mina otseselt ei tunne. Olen sarnaseid raamatuid lugenud mõnda ja see ei olnud kõige tugevam raamat, ehk jäi veidi liialt oma perele kirjutatuks mu jaoks. Aga lugeda võib küll ja lastele ehk võiks anda ka mingit aimu tollest ajast. 

Spiooni vastasseis rikaste ja võimsatega

 
8./44. Surm Cornwallis
Sari: Gabriel Allon
Autor: Daniel Silva
Tõlkija: Matti Piirimaa
Kirjastus: Sinisukk 2025
431lk./1839lk./11 157 lk.

Lugemise väljakutse 2025: 46. Topelt ei kärise - vali vabalt, millise teemapunkti alla loeksid veel teisegi raamatu: 38. Raamat, mille pealkiri sisaldab sõna "surm" või "mõrv"

Ma arvan, et 38. punkti alla ma saaksin veel palju sel aastal loetavaid raamatuid panna, sest krimi on üks selline teema, mida ma palju loen ja mis krimi see ikka ilma surma või mõrvata on. Gabriel Alloni tegemistest olen varasemalt midagi lugenud, kuid hetkel ei suutnud tuvastada, millist raamatut täpselt. See peab olema igatahes rohkem kui kümme aastat tagasi, sest ma ei leidnud oma andmetest ja need on alates 2014. aasta lõpust mul. Kuid vähemalt viimased eesti keeles ilmunud raamatud sellest sarjast plaanin veel läbi lugeda küll. 

Tegemist siis legendaarse spiooni Gabriel Alloni tegemistega, kes nüüdseks on hakanud restaureerijaks, vanade maalide taastajaks ja üritab koos perekonnaga elada rahulikku elu, kuid ega see tal ikka ei õnnestu muidugi. Gabriel Allon on salaja saabunud Londonisse, et osaleda  vastuvõtul, millega tähistatakse Vincent van Goghi varastatud autoportree tagasisaamist. Aga kui ammune sõber politseist palub temalt kunstiajaloo professor Charlotte Blake´i jahmatava mõrva uurimiseks abi, siis leiab Gabriel peagi end jälitamas vägevat ja ohtlikku uut vastast. Ja ikka keerleb kogu lugu maalide ümber. Ja korruptsiooni ja rikaste privileegide ning maksuameti pettuste ja offshore firmade ja piirkondade ümber. Milleks kõik ollakse valmis, kui mängus on raha ja võim või siis soov pääseda võimu juurde ja üha suuremate summade juurde. Eks raamatu aluseks on tegelik elu, ei muu. Sageli väljamõeldised polegi nii julmad kui reaalne elu ise. Raamatu lõpus on ka selgitusi, kust ja miks just sellised teemad on reaalsusest jõudnud väljamõeldiseks. Raamat on põnev ja täis keerdkäike ning ohtusid, kuhu peategelased satuvad. Mäng käib mõlemal poolel kasutades nii seaduslikke kui mitteseaduslikke võtteid. Aga peategelane ongi ju kunagine eliitspioon, mitte ontlik politseiuurija. Põnevike austajatele täitsa soovitaks neid raamatuid, eesti keeles pole tervet sarja järjekorras ilmunud, aga mingid osad saab kokku. Eriti ei häirinud, et ma eelmisi osi lugenud ei olnud, sest kusagilt on mul ikka aimu, mis tüüp see Gabriel oli. 

Vilniuses toimus mõrv!

6./42. Tappev arkebuusilask
Timuka õpipoisi kolmas kohtuasi. Detektiivlugu vanast Vilniusest.
Autor: Gina Viliūnė
Tõlkija: Tiina Kattel
Kirjastus: Hea Lugu 2025
247lk./ 1273 lk./10 591lk.

Lugemise väljakutse 2025:  44. Väliskirjanik, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Selles raamatus mainiti seoses ettevalmistustega Liivimaa sõjaks Eestimaad ja mõningaid linnasid. Timuka õpipoiss saab käsu kohtufoogtilt hakata kiiresti uurima suurele kogunemisele saabunud aadliku surma, kes on kirikaias mahalastud. Kohtufoogt Rotundus süüdistab Vilniuse ümbruskonna röövleid, kuid nördinud aadlikud kõõritavad tema hea sõbra, mõlema õiguse doktori Pedro Ruizi poole. Rotundus määrab Adasele appi rasket kohtuasja uurima Trakai vojevoodi Mikołaj Radziwiłłi sekretäri, püsimatu Andreas Volanuse. Noormehed liiguvad mööda Vilniust ja püüavad lahendada mõrva. Üks tunneb vaesema ning kaupmeeste kihi eluolu, teine aadelkonna oma. Kild killu haaval panevad noormehed loo kokku ja leiavad süüdlase. Seoseid ja tegelasi on ka eelmiste uurimistega. Taustal saab lugeja teada tolleaegsest Leedumaast, Vilniuse elanikkonnast ja elukorraldusest. Ja muidugi piinab Adast valus küsimus, kas sünnib timukal poeg või tütar, pingeline ootus terve raamatu vältel. Kuigi algselt pidi olema see sari kolme osaline, siis raamatu lõpus lubati, et kirjanik kirjutab juba neljandat osa, seega sooviks ka seda kindlasti lugeda. Võib olla mitte isegi niivõrd Adase elukäigu või krimiloo pärast, aga mulle meeldivad ajaloolised krimid just selle tausta pärast, kus elavalt saab kujutluspildi tolleaegsest eluolust, elavamalt, kui mõnest ajalooraamatust. Ja Vilnius on endiselt üks mu maailma esikümne lemmiklinna hulgas, kuhu alati meeleldi tagasi läheksin, kasvõi siis raamatu lehekülgedel.

Must ja valge tekitavad koos erinevad hallid toonid

5./41. Purunenud pärastlõuna
Sari: Uurija Wilkinsi krimisari 2  
Autor: Simon Mason
Tõlkija: Jüri Kolk
Kirjastus: Varrak 2025
335lk./1026lk./10 344lk.

Lugemise väljakutse 2025: 25. Suvaline raamat, mis on pildistatud koos kassiga

Teine raamat sarjast. Üks Wilkinsitest sai eelmise osa lõpus politseist kinga ja kas ta jääbki luuseriks või suudab ta oma iseloomu kasvatada ja suhtlemisoskuseid nii palju lihvida, et tal oleks võimalus uuesti oma töökoht tagasi saada. Kas teine Wilkins on ikka nii ideaalne paipoiss, kui esimeses osas temast mulje jäi. Kas alati on vaid must ja valge, või on hoopis mängus mingid muutuvad hallid toonid? Oxfordi lasteaia juurest, jõukast linnaosast, sisuliselt ema nina alt kaob päise päeva ajal nelja-aastane tüdruk. Ryan Wilkins, kes löödi kolm kuud tagasi häbiga töölt minema, näeb televiisorist, kuidas ta endine paarimees, uurija Ray Wilkins pressikonverentsil kinnitab, et politseil on juhtlõng. Aga kas see juhtlõng on ikka õige? Kas ta saab asja lahendatud ilma Ryani abita? Kas kõik on nii, nagu paistab või on asi ikka mitmetasandiline ja keerukam, täis erinevaid halle varje? 

Esimene osa sarjast meeldis mulle isegi veidi rohkem või oli lihtsalt seal kõik uudsem ja seega ka vähem ettearvatav. Seekord ma suutsin enamuse asjadest juba eelnevalt paika loksutada. Aga sari on täitsa huvitav, selline erinevate maailmade vastandus kahe täiesti erineva uurija näol, samas kui mõned stereotüüpsed arvamused on just vastaspoolele pandud, mitte neile, keda tavaliselt selliseks stereotüüpiliseks esindajaks arvatakse. Loodetavasti tõlgitakse ka järgnevad osad ära, loeks küll edasi, piisavalt värvikad uurijad ja ka krimilood ise pole igavad olnud.
 

Kuidas maitseb mõrv?

4./40. Mõrva mekk
Sari: Bunburry muhekrimi  #3
Autor: Helena Marchmont
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat 2025 (Krimiraamat)
119lk./691lk./10 009 lk.
 
Lugemise väljakutse 2025: 38. Raamat, mille pealkiri sisaldab sõna "surm" või "mõrv"
 
Kolmandas Bunburry raamatus „Mõrva mekk“ leitakse kohalik veisekasvataja surnuna ja kahtlus langeb Betty Thorndike’ile, taimetoitlasele ning Bunburry ainsale Roheliste partei liikmele. Alfie teab, mis tunne on olla alusetult süüdistatud, ning kutsub süüdlase tabamiseks appi kaks kaasamatöördetektiivi Lizi ja Marge’i. Selle talus toimuva uurimisega on ainult üks probleem: Alfie kardab lehmi … 
Huvitav on, milliseid foobiaid suudab kirjanik veel sellele vaesele Alfiele külge pookida järgnevate osade jooksul, sest esimestes raamatutes on tal kõigis mingi probleem. Raamat ise on tavapärane Briti muhekrimi, kus pole kiireid pöördeid ja ekstreemset verepidu. Kohalik amatöördetektiiv(id) käivad ja räägivad, satuvad õigel või valel ajal olema õiges või vales kohas. Kõrvalvaatajad (lugejad) tunduvad rohkem arusaama kui uurijad ise või siis ka mitte. Selline kerge, lühike lugu taas, mis ei eruta eriti enne magamajäämist. Sari läheb edasi ja järgmine raamat juba ootab lugemisjärge kohe lugemiseks raamatuvirnas. 

Kuidas sõita uunikumiga?

3./39. Tappev sõit
Sari: Bunburry muhekrimi  #2
Autor: Helena Marchmont
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat 2024 (Krimiraamat)
118lk./572lk./9890lk.
 
Lugemise väljakutse 2025: 33. Reisikohvris on veel veidike ruumi. Miks just see raamat?
 
Eks pistaksin selle raamatu kotti just samal põhjusel, kui hetkel teda kodus hilistel õhtutundidel lugesin. Kerge, kiire, parajalt lühike lugu, mis viib mõtted eemale. Reisil siis just paras üheks lennureisi otsaks see raamat või õhtuti enne magama jäämist korraks ühe peatüki kaupa aju maharahustamiseks väsitavast muljeterikkast päevast. Kerge kaasa ka tassida ja mahub igasugusesse kotti ära, sest on piisavalt pisike. Teine osa sarjast väikses Inglismaa külas, kus juba mitu kuud ei ole kedagi ära tapetud ja nüüd selgub, et  lisaks majale on Alfie pärinud ka väärika, ent unarusse jäänud 1950. aastate Jaguari. See pole Alfie jaoks rõõmustav üllatus. On nimelt ilmne, et mehel on autorooliga seotud sügav isiklik trauma, mis hoiab teda sõitmast. Siiski suudavad sõber Oscar ja tädi Augusta eluaegsed sõbrannad, vaimukad ja elurõõmsad Liz ning Marge, mehe panna olukorda, kus ta peab uuesti autoga sõitma hakkama. Alfie istub rooli ja sealt algavad uus lugu, uued tutvused ja uued mõrvad. Alfie on sümpaatselt kohmetu, vaimukas ja intelligentne, aga samas inimesena haavatav. Tema sisekonflikt, soov jääda eemale sekeldustest, kuid õiglustunne ja uudishimu, mis teda ikka ja jälle sündmuste keerisesse paiskavad, muudab ta usutavaks ja kaasaelatavaks tegelaseks. Iga raamatuga saame ühe rohkem teada ka Alfie varasemast elust ja mälestustest. Selles raamatus on värvikalt kirjeldatud tema esimest kohtumist päranduseks saadud autoga, kui ta oli alles laps.Taas on raamat täis värvikaid tegelasi ja külaelu filosoofiat. Mõnus väike vahepala kiiresse ja pingelisse päeva.  

Kaks mõrva nädalas - kas palju, vähe või parasjagu?

2./38. Mõrv eesriide taga
Sari: Bunburry muhekrimi  #1
Autor: Helena Marchmont
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat 2024 (Krimiraamat)
143lk./454lk./9772lk.

Lugemise väljakutse 2025: 2. Sinu jaoks täiesti tundmatu kirjaniku raamat

Järjekordne paik Inglismaal, kus elanike arv hakkas suurel kiirusel järsku vähenema. Ja seda vaid sellepärast, et üks mees sai oma tundmatult tädilt ootamatult päranduse ja kolis sinna külla. Ei, mitte külaelanikke tapma, vaid nende tapmisi lahendama koos tädi parimate sõbrannadega, kes kahe peale kokku annavad ühe miss Marple välja. Tegelikult otsisin raamatukogus hoopis ühe teise Inglismaa asula kiiresti väheneva elanikkonna teemalist uut raamatut kui sattus näppu hoopis neljas osa sellest sarjast. Just selline kiire ja kerge ja lühike lugemine, mida hetkel tundsin, et suudan ja tahan õhtuti lugeda. Aga peab ju ikka alustama algusest, seega jõudis kohe neli raamatukest minu lugemislauale ja sealt ma neid siis õhtu-öötundidel lugemiseks nopin ja unistan ajast, mil ma saan ometi hommikust õhtuni lugema hakata või siis vähemalt enamuse oma vabast ajast. 

Peategelane, Alfie McAlister, noor, edukas, küllastunud linnaelust ja haavatud isiklikust tragöödiast. Tema kolimine Londonist Bunburrysse, kus ta on veetnud oma lapsepõlve suved vanavanemate juures ja millega tal on palju mälestusi, kuid ka tagaplaanile surutud küsimusi. Lapsepõlve mängupaigast saab kiiresti tegevusareen, kui Alfie leiab end keset mõrva uurimist. Loo tõukejõuks pole mitte ainult kuritegu ise, vaid ka kõrvaltegelaste, eriti kahe vanatädi sõbranna värvikas ja karismaatiline sekkumine, lisaks muidugi üritavad nad olla kosjakauplejateks. Bunburry, küla kus kõik tunnevad kõiki ja kõikide teod on külaelanikel teada, kuid siiski saab seal toimuda tapmisi. Aga mõrvar kindlasti ei jää saladuseks, vaid tuuakse ühisel jõul päevavalgele. Romaani keskmes ei ole vaid krimimõistatus, vaid ka kogukond ja suhted. See, kuidas erineva taustaga inimesed üksteist mõjutavad ja kuidas väikeste kohtade üksteisetundmine võib paljastada nii lahkust kui ka tumedaid saladusi. Cotswoldsi atmosfäär – kivimajad, külatänavad, kodused kohvikud ja pubid loob mõrvajuhtumitele mõnusalt rahustava tausta ja muudab loo veelgi kaasahaaravamaks. Sobib täiesti lugeda ka neile, kellele meeldib lugeda maaelu romantikast ja sündmustest, mitte vaid muhekrimi austajatele. 

Ilves sirutab küünised välja

1./37. Ilvese küünised
Sari: Millennium #8
Autor: Karin Smirnoff
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Kirjastus: Varrak 2025
311lk./311lk./9629lk.

Lugemise väljakutse 2025: 5. Ma lihtsalt tahtsin seda raamatut lugeda!

Vaatasin just, mida ma esimese Smirnoffi järje kohta olen kirjutanud. Leidsin: Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Pean tunnistama, et teine osa samuti. Kuidagi veniv ja ebausutav. Samas tahaks ikka ka kolmanda osa läbi lugeda, et vähemalt teada saada, kas kurjamid saavad ka seekord oma otsa ja mis suunas kirjanik on asja mõelnud. Äkki nad siis pärast üheksandat raamatut ei leia rohkem uusi kirjanikke, kes järgmist kolme osa hakkaks punnitama kirjutada. Tegevus toimub taas Gasskasi asulas, kus tegevus käib kaevanduste, nii vana suletud kui kavandatava uue ümber. Tegevad suures osas juba varasemalt tuttavad tegelased nii pahalaste kui heade poolelt ja nende omavahelised suhted ja tegevused on ikka üsna läbi põimunud. Samas teevad head pigem järelemõtlematuid otsuseid ja pahad mõtlevad mitmeid samme ette enne kui spontaanselt olukorras tegutseda. Ka vanad Larssoni tegelased on kuidagi väga kahvatuks jäänud ja ei tegutse sugugi nii, nagu esimestest raamatutest meelde on jäänud, pigem on enda kahvatud varjud. Vägivalda on raamatus piisavalt, aga ainult vägivallast ei piisa, raamat on ikkagi igav ja adrenaliini lugedes üles ei aja. 

Lumi pimestab ja uputab

4./28. Lumepimedus
Sari: Cherringhami mõistatused 8, Krimiraamat 
Autor: Matthew Costello & Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
138lk./1054lk./7135lk.

Lugemise väljakutse 2025: 42. Lumi tuli maha ja valgeks läks maa… - raamat, mille kaanel või sisus on palju lund
 
Lund on nii kaanel kui sisus ning lumel ehk talvel on oluline roll selles loos. Selle kandi viimaste aastate rängim lumetorm lõikab Cherringhami muust maailmast ära. Linnakese piiridest väljas, kõrgete müüridega gooti stiilis härrastemajas asub kiratsev vanadekodu Broadmead Grange. Üks selle asukas, vaene vana Archy kaotab lumemöllus tee ja temast saab Cherringhamis järjekordne ohver. Kas Archy vandus tõepoolest alla loodusjõududele või põhjustas tema surma kellegi kuri käsi? Kui juba Sarah ja Jack satuvad asja uurima, siis võib aimata, et kõik ei ole nii, nagu alguses välja paistab. Kes oli Archy ja mis üldse seal vanadekodus toimub, midagi kahtlast on sellega lahti. Ja kuidas suhtuvad Cherringhami elanikud üldse suurde lumetormi, millega nad pole harjunud, kui oluliselt see kogu elu seisma paneb. Kas see on rõõm või mure või mõlemat, olenevalt kelle vaatekohast vaadata. Mõnus väike kiire lugemisamps üheks õhtuks. Seekordne lugu meeldis rohkem kui paar eelmist, oli kuidagi veidi vähem äraarvatavam, kuigi sain aru, mis toimub veidi enne kui lugu oma uurimisega sinnani jõudis. Loodetavasti saab neid Cherringhami mõistatusi lugeda veel pikalt eesti keeles. 

Kas õuduskirjanduse lugemisel peab hakkama õudne?

3./27. Dracula külaline
Sari: Ulmeguru ulmesari 
Autorid: Ambrose Bierce, Robert Louis Stevenson, H. G. Wells, Artur Machen, Jack London, Arthur Conan Doyle, Lafcadio Hearn, F. Marion Crawford, John Buchan, Algernon Blackwood, E. F. Benson, William Hope Hogdson, Bram Stoker, Henry S. Whitehead, H. P. Lovecraft.
Tõlkija: Silver Sära
Kirjastus: MTÜ Gururaamat 2025
380lk./ 916lk./6997lk.

Lugemise väljakutse 2025: 52. Paljutõotav pealkiri

Tänan Ulmeguru Jüri Kallast, et võitsin selle raamatu loosiga omale. 

Dracula on kõigile tuttav tegelane, ka neile, kes pole kunagi raamat Bram Stokeri lugenud. Kui temaga tegemist, siis järelikult õudusjutt. Õudusjutt - järelikult peab olema ju õudne! No ei hakka õudne, kohe üldse ei hakka, ehk mõne jutu juures veidi kõhe, aga mitte õudne. Ja siis jõudsin looni, mis mulle selles raamatus tegelikult isegi kõige rohkem meeldis - järelsõnani. Ja ma sain aru, mis mul viga on, seal oli just räägitud täpselt minust. Miks ma ootan, et oleks õudne ja miks ma pärast taas tõden, et ei olnud ju. Psühholoogiliselt harjub aju ehmatavate või häirivate elementidega ning need ei tekita enam tugevat emotsionaalset reaktsiooni kui on piisavalt palju õuduslugusid elu jooksul loetud. Pole lihtsalt enam seda lugemisnärvi, mida näitab ka see, kui veriseid krimisid inimene loeb ja ma eelistan juba ikka neid verisemaid. Pealegi on minu arust väga hästi öeldud juba eessõnas: "Õudne on juttude tegelastel, kes kõike toimuvat peavad läbi elama.". Kui tekst ei aktiveeri lugeja kujutlusvõimet piisavalt, jääb hirmureaktsioon nõrgaks. Kuna mina ei ole tegelane seal loos ja õudusjutte lugedes ma jään alati kuidagi aknast sisse piilujaks, mitte ei lähe täiesti loosse sisse, siis ei saagi mul ju õudne hakata. Need lood, kus ma suudan veidi enam loos sees olla, tunnetada lugu, need on just need, mis tekitavad veidi kõhedust. Selletõttu ma tunnetan ka kõige õudsamatena just reaalelu kirjeldavaid raamatuid, sest ma suudan neid piisavalt jubedalt ettekujutada, neisse siseneda. Aga neid õudusjutte ma võtan oma peas kui väljamõeldud üleloomulikke lugusid ja seega ma jään neist lugudest ka väljapoole. Pealegi loen ma oma turvalises keskkonnas tänu millele on turvatunne suurem ja hirmureaktsioon nõrgem, pealegi enamus lugusid ei haaku minu isiklike hirmude ja foobiatega, mistõttu jääb ka mõju nõrgemaks. Tänu sellele raamatule ma sain nüüd need asjad paika ja ehk edaspidi oskan ka õuduslugusid paremini nautida, neisse sisse minna, mitte jääda kõõluma lävepaku taha. 

Selles raamatus oli tegelikult üks lugu, millesse ma juba enamvähem sisse vupsatasin ja üsna hästi tunnetasin ning see oli ka lugu, mis tekitas kõige enam kõhedust. Päris õudust mitte, sest ma siiski jäin oma turvalisse keskkonda ja vaid varbad ja näpud ületasid selle maagilise piiri ning puutusid hüljatud õuduslaeva kusagil kaugel ookeanil. Tegemist oli siis looga William Hope Hogdsonilt "Hüljatud laev". Teine lugu, mis mulle rohkem sobis oli Ambrose Bierce "Kummitusmaja", seda suutsin ka oma vaimusilmas rohkem ettekujutada realistlikumalt, st. õudsamalt. Aga no ei ole mul võimalik kõikidesse lugudesse sisseminna tegelase kingades. Midagi ei ole teha, kui tegelane on lihtsalt niivõrd ohmu. Kui ikka mitmed inimesed räägivad ja keelavad vampiiri lossi minna, tegelane ise ka saab aru, et tegemist on vampiiriga, siis ta ikka läheb lihtsameelselt sinna ja siis loodab, et keegi ta nüüd ära päästab, mingi ülim ime. No ei suuda mina sellise jäärapäise isiku kingadesse astuda, ma oleks ammu sealt kadunud nagu tuul. 

Üldsiselt oli aga hea raamat, mulle sellised klassikalised vanemad õuduslood meeldivad rohkem kui mingid tehnoloogilised uuemad lood. Ja nüüd ma tean, et õuduskirjanduse nautimine ei eelda tingimata hirmutunnet, vaid võib võtta kui meelelahutust või põnevuslugusid. Seega loen ja naudin neid ka edaspidi ilma otsese õudustundeta.

Lotovõit on saatanast!

5./20. Võidupilet
Autor: Adele Parks
Tõlkija: Piret Lemetti
Kirjastus: Eesti Raamat 2021
383lk./1039lk./4888lk.

Lugemise väljakutse 2025: 20. Raamat, mille kaanepilt sulle üldse ei meeldi ja lugema ei kutsu

See on nüüd jah selline kaanepilt, mis mind lugema ei meelita vaatamata sellele, et auto on kollane ja see meelitab tähelepanu. Selle raamatu suhtes on väga vastakad tunded. Kui ma olin jõudnud poole peale, siis tekkis mõttesse tunne, et mul on piisavalt kõrini sellest tropist pereisast ja ajudeta šopahoolikust tütrest ja mind üldse ei huvita mida nad kokkuostsid kuhjade viisi ja mis lolle käike nad muudkui tegid. Nii kõrini, et korraks tuli mõte isegi see pooleli jätta. Aga nagu ma ei tavatse raamatuid pooleli jätta, nii lugesin ka seda edasi, no natuke paremaks läks. Kui kaks kolmandikku oli loetud, siis hakkas peas vasardama uus küsimus - oot, aga see pidi ju olema kriminull, kus see krimi siis on? Võtsin ju selle Martinsoni eelmise aasta parimate krimkade nimekirjast (hmm, pealegi miks see seal oli, kui see on ilmunud juba 2021?). No lõpuks jõudsin ikka krimiosa ka ära oodata. See viimane veerand päästis selle raamatu minu jaoks üpris hävitavast hinnangust. Keerdkäike oli ikka mitmeid, kuigi mõned hammustasin läbi eelnevalt. Kokkuvõttes, ma ei taipa küll, kuidas see raamat üldse sai sattuda parimate krimide nimekirja, äkki mõni tehisintellekt tegi selle aasta nimekirja hoopis? Ainus moraal, mis sellest raamatust tuli - ära osta iialgi ühtegi lotopiletit kellegagi kahasse, olgu nad su nii head sõbrad kui tahes. Raha ajab alati kõik tülli omavahel. Ja alati on keegi, kes teistel naa üle kõrvade üritab tõmmata. Nii raamatus kui reaalses elus. Ja suur lotovõit on saatanast! Parem üldse mitte riskida ja lotopileteid osta.
Lexi ja Jake on koos oma sõprade, Pearsonide ja Heathcote’idega, viisteist aastat samu numbreid kasutades lotopileteid ostnud. Nad on õhtusöökide ajal, kala ja krõbekartulit süües, suvel grilli juures omavahel rääkinud kõigest – lastest, abielust, tööst, majadest ja elust – ja iga kord, kui võit on neist mööda läinud, oma ebaõnne üle ühiselt naernud. Aga ühel laupäevaõhtul juhtub midagi ootamatut. Sõpruskonda hakkavad tekkima mõrad. Keegi neist valetab. Ja siis tuleb ka lotovõit, mida keegi enam oodata ei osanud – nende aastate eest valitud numbrid osutuvad viimaks võidunumbriteks.

Raudmees jookseb maratoni


1./16. Alastimaratonist Ironmanini. Triatloni ilu
Autor: Janek Oblikas 
Kirjastus: Marathon100 2024
192lk./192lk./4041lk.

Lugemise väljakutse 2025: 6. Raamat, mida tahtsid möödunud aastal lugeda, kuid jäi ajanappusel lugemata

Seda raamatut oli plaan lugeda kohe, kui nägin, et selline raamat on kirjutamisel, aga läks ikka natuke aega, enne kui jõudsin lugemiseni.

See raamat algab sealt, kus eelmine, "Rabajooksust alastimaratonini", lõppes. Alastimaraton on võidetud ning ees ootab uus väljakutse – miks mitte saada raudmeheks? Just sellest teekonnast see raamat räägibki: selle võlust, valust ja ilust.Kõigest, mis sellele teekonnale jäi. Kõigest, mis sellel teekonnal abiks oli. Kõigest, mis seda teekonda takistas. Kõigest, mis ei tapnud ja tegi hoopis tugevamaks.See on lugu inimesest, kellele meeldib jooksmine, sportlik eluviis ja üha uued eesmärgid.

Kes võiksid seda raamatut lugeda? Kõik, kellel on harrastusspordi pisik juba veres – need, kes tunnevad end ära selles loos ning saavad autori kogemustega samastuda või talle vastu vaielda. Need harrastussportlased, kes veel ei ole julgenud endale raudmehe või raudnaise eesmärki seada, kuid mängivad juba triatloni mõttega. Kui keegi saab sellest raamatust inspiratsiooni oma piire nihutada, siis on see oma eesmärgi täitnud. Samuti need, kes igal aastal lubavad, et seekord hakkavad tõsisemalt spordiga tegelema – vähemalt uusaastalubadusena mõneks nädalaks –, võivad sellest raamatust motivatsiooni leida. See on tõestus, et kui üks inimene suudab, ei ole ka teistel põhjust alla anda. Samas tuletab see raamat meelde, et treenida tuleb mõistlikult – et vältida vigastusi ja kogeda rohkem spordi võlu kui valu. Ja siis on veel see viimane grupp – need, kes spordist suure kaarega mööda käivad ning isegi uusaastalubadustes ei julge endale liikumiseesmärke seada. Nemad võivad siit leida kinnitust, et sport ongi kahjulik – sest kui ei tee trenni, pole ju ka spordivigastusi! Tõsi, liikumise kasulikkusest räägitakse küll palju, aga… eks külmkapi ja diivani vahet käimine on ka ju omamoodi liikumine. Kui tervis jupsima hakkab, ehk siis jõuab lõpuks ka välisukseni.

Kuigi see raamat asub raamatukogus spordi ja kehakultuuri riiulis, võiks selle vabalt ka huumoriraamatute sekka sokutada. Siis oleks seal ka ometi üks tõeliselt naljakalt kirja pandud raamat. See on kirjutatud mõnusas, sarkastilises võtmes – musta huumoriga, mis keerab äpardused täiesti üle võlli. Kuidas muidu kõige kergemini äpardustest ja eksimustest üle saada, kui mitte esmalt iseenda üle naerdes? Ja äpardus või eksimus ongi madalam kui muru ja ei sekelda enam ringi hambad irevil. Muidugi, valu ei ole alati see tegelane, kelle üle lihtsalt naerda saab, tema on juba kraadi võrra tugevam tegelane. Teda tuleb vahel tõsisemalt taltsutada. Ja paraku on selles raamatus valust juttu täpselt sama palju kui võlust. Võib-olla kiirgab lugejale see valu veel tugevamini kui võlu. Millegi kogemiseks peab ikka seda pigem ise läbi elama. Valu kogemus on meil kõigil, samas kui spordivõlu kogemust ei pruugi olla. Raamat on väga ausalt ja avameelselt kirjutatud, võib öelda, et autor ei jooksnud pelgalt alasti maratoni, vaid ka kirjutas ennast selle raamatuga alasti. Siin on kirjas nii mõnigi teema, mida enamasti ei soovita üldsuse ette tuua, kuigi ehk peaks, et ümbritsev ühiskond oskaks paremini märgata ja arusaada. 

Kuigi üldjoontes ma teadsin autori raamatus kirjas olevaid lugusid juba varasemalt, siis ikkagi oli väga põnev lugemine ja kui ma olen pigem ikka selline lugeja, keda on raske raamatute juures nutma või naerma ajada, siis naerma ajas see raamat mind ikka vägagi mitmel korral ning suu oli pidevalt muigvel. Seda, et ta raudmees on, teadsin ennegi, aga see raamat näitas, kui kindlad ja samas kui haavatavad need rauad ja mehed tegelikult on.

Pildil olen koos raamatu autoriga oma koduõues, aasta oli siis 1976. 

Valge pruut, valgete luikede kaaslane

13. Haapsalu krimka: Uppunud Pruut
Autor: Dagmar Raudam
Kirjastus: Dagmar Raudam 2024
167lk./3401lk.

Lugemise väljakutse 2025: 18. Raamat, mille tegevus toimub kuskil Eesti asulas

Aasta 1937. Haapsalu. Kuurort, kus hakkab juhtuma päris koledaid asju, millele väikekodanlik linnapea, juhmakas politseiülem, nutikas ettekandja ja värvikas linnaelanike galerii püüab lahendusi leida. Algab lugu pulmadega, kuid enne kui lõpeb, tuleb ikka ka matustel ära käia ja saladuskatte all võin öelda, et kui asi piirdub ühtede pulmadega, siis ühtede matustega ei piirduta. Taustal elu kolmekümnendate lõpul Eesti Wabariigi väikelinnas põigetega maale ja pealinna. Autor on üritanud (vähemalt mulle tundub) loo kirja panna tolleaegse malli järgi ja seega jääb lugu üsna must-valgeks, primitiivseks ning karikatuurseks. Lugejat ja tema fantaasiat ja teadmisi natuke alahinnatakse selles loos ja seega polnud minu jaoks just päris see, mida oleks tahtnud lugeda. Olen lugenud nii mõndagi raamatut, mis kolmekümnendatel välja antud ja kõik need ei olnud siiski nii liht(labased) lood tol ajal. Ehk on tegelasi ka liiga äärmuslikena kujutatud, eks ka siis olid inimesed veidi enam hallid, mitte niivõrd mustad ja valged, ehk siis mitte nii karikatuurselt pahesuse poole kaldu karakterid. Positiivseid tegelasi oli nagu ääretult vähe seal. Samas muidugi lugeda võis, nii hull ei olnud ja plussiks siis minu jaoks toimumiskoht, minu sünnilinn, kus kõik kirjeldatud paigad tuttavad. Tõsi küll veidi hilisemast ajast, samas ka tollane aeg fotodelt teada.


 

Kurikaelad öösel ei maga

12. Öine vahetus
Sari: Renée Ballardi krimisari 1  
Autor: Michael Connelly
Tõlkija: Evi Eiche
Kirjastus: Helios 2024
400lk./3234lk.

Lugemise väljakutse 2025: 39. Alusta uut raamatusarja - loe sarja esimene raamat

Oh, et neid pooleli sarju veel vähe oleks, aga kuidagi ei saa ju jätta järgi uurimata, mida see uus sari endast kujutab. Noor innukas Los Angelose naisuurija Renee Ballard. Kolleegide seas hinnatud uurija Ballard kaotab oma positsiooni, kui ta esitab ülemuse vastu seksuaalse ahistamise kaebuse, mille tagajärjel määratakse naine jaoskonnas põlatud öise vahetuse uurija kohale. Seal alustab ta paljude juhtumite uurimist, kuid ei lõpeta ühtegi, sest peab need igal hommikul üle andma päevase vahetuse uurijatele. Kuid mõnda juhtumit tahab ta kindlasti ise uurida ja mõnda ta kohe ei saa sekkumata jätta, sest teda lihtsalt sedavõrd üritatakse sellest kõrvale tõrjuda. Kuid öösel ei ole ju korraga suurlinnas juhtumas vaid üks kuritegu, neid tuleb ühel brigaadil ikka kohe mitu ette ja nii uuribki naine selles esimeses raamatus korraga ja kordamööda kolme lugu. Kui öödest tuleb nappus, siis ka oma uneajast päeval. Nutikust ja visadust tal jagub. Kaikaid kodaratesse loopijaid ka. Aga kes on see kõige osavam ja nutikam, no pole vist isegi lugemata raske ära arvata. Ütleme nii, et minu jaoks ei olnud midagi hüpersuperit selles raamatus, aga lugeda kõlbas ja kohati oli põnev ka. Mis mulle meeldis oli just see, et ta jagas ennast kolme erineva kuriteo vahel, mitte ei olnud vaid üks käsil või siis mingi sarimõrvar oma erinevate tegudega. Ikka erinevad kurikaelad erinevates kuritegudes. Ja mis te arvate, kas ta sai need lahendatud või ei? Teine osa sarjast on ka eesti keelde jõudnud ja plaanin kindlasti seda ka lugeda, sedavõrd sobis küll see sarja esimene osa.

Kas õnnetus või mõrv?

10. Surnukeha järves
Sari: Cherringhami mõistatused 7  
Autorid: Matthew Costello, Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024
136lk./2654lk.

Lugemise väljakutse:  28. Mida su sõber praegu loeb? Küsi järgi ja loe sama raamatut

See on nii tore sari. Ühe õhtu kerge lõõgastus. Kui uues osa raamatukokku jõuab, loeme kohe mõlemad ja seega tegelikult ma teadsin, mida ta loeb, ei pidanud küsimagi. Ja hakkame taas järgmist osa ootama. 

Cherringhami kihelkonnanõukogu on kutsunud Prantsusmaalt külla Bretagne’i rannaküla vanema Laurent Bourdaini, et tähistada pidustustega kahe küla vahel sõlmitud vastastikku kasulikke sõprussuhteid. Pidustused leiavad aset leedi Reptoni häärberis, millest tema lapselaps loodab kujundada maailmaklassi kuuluva konverentsikeskuse. Valminud on väärikale prantsuse külalisele vääriline mitmekäiguline õhtusöök. Õhtu edeneb ja vein voolab, aga mingil ajal on külavanem piduliste keskelt kadunud ja leitakse surnult hulpimas häärberi lähedalt järvest. Kõik näib viitavat õnnetusele, aga kui Jack ja Sarah juba mängus, siis on siililegi selge, et asi on õnnetusest kaugel ja ikka mingi mõrtsukatöö on taas toime pandud. Kes ja miks see on nii uurijapaari kui lugeja väljanuputada. Seekord jõudsin üsna kiiresti kahtlustama just õigeid tegelasi hakata. Kerge ja lihtne lugu keerulisematele krimilugudele vahepeale. Peategelased on hästi sümpaatsed, lugudes ei ole liialt palju vägivalda, seega sobivad lugeda ka nõrganärvilisematel ning neid pisikesi osi ei pea lugema kindlas järjekorras. Aga kuna kuna ma sattusin lugema seda sarja kohe eesti keelde tõlkimise algusest peale, siis mul läheb küll ilmumise järjekorras ja loodan, et tõlkimine jätkub, kuigi pean kohe tunnistama, et endale küll ei osta neid, sest vaid mõneks tunniks ühekordselt lugemist  osta - kahjuks ma pole nii rikas ja nii suure korteriga, et need lõpuks kõik ära mahuks. Aga passin küll peale, kas ja millal taas uut osa oodata. Seda eriti oma sõbra pärast, kes loebki krimkadest vaid kergeid muhekrimisid, mitte veriseid jubedaid lugusid ja kui tal tekib lugemises taas paus, siis tean, et kõige kergem on meelitada teda taas raamatu kätte võtma on tuttava muhekrimi sarja uue raamatuga.