Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse august: Hispaania vähemusrahvaste kirjandus: baski või katalaani kirjanik.
Baski moodsa kirjanduse klassik Bernardo Atxaga vaatleb oma lühiromaanis
Baskimaa iseseisvuse eest võidelnud organisatsiooni ETA tegevuse
järelmeid, keskendudes ühe endise liikme saatusele.
37-aastane äsja vanglast vabanenud naine asub teele kodulinna, üksi ja pinevil. Kuid mitte kõik tema kaasreisijad pole selles bussis juhuslikult ning
minevikust tulevikku ei pääse sama muretult kiirteed mööda kihutades
nagu Barcelonast Bilbaosse.
Raamatus on nii naise mälestusi vanglas viibitud ajast, ajast ja tegevusest enne vanglat kui ootust ja lootust edasiseks, samuti kokkupuuted bussis olevate isikutega. Tegelikult selles lühikeses loos ei toimu ühest küljest eriti midagi, samas on seal väga palju, seda just vaimses pooles. Saame veidi aimu, kes see naine on ja mis oleks tema soovid, samas millised on valikud, mis talle peale sunnitakse. Kas ta on vaba tegema ise oma valikuid, või mitte. Mis on soovid ja mis on reaalsus. Ma usun, et bask suudab sellest raamatust lugeda ridade vahelt hoopis rohkem kui meie, kes sellest mingil määral on kuulnud, aga kes tegeliku ETA aegse eluga seal pole kokku puutunud. Ja ausalt öeldes, ega ma ei tea ka kuigi palju üldse sellest, kes need baskid on ja olid. Raamatu lõpus olevas saatesõnas küll tõlkija valgustab natuke seda. Raamat oli üsna huvitavalt kirja pandud, aga pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud. Kes eelistab tapmist ja tagaajamist, kärtsu ja mürtsu, siis seda sellest raamatust ei leia.