Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

Kes sa ikkagi tegelikult olid, Lucrezia Borgia?

15./79. Lucrezia Borgia. Paavsti tütre elu renessansiajal

Autor: Maike Vogt-Lüerssen

Tõlkija: Katrin Kaugver

Kirjastus: Olion 2006

120lk./3534lk./17172lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#8)

Kes ei viitsi seda suurt  "Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus" raamatut lugeda, aga sellegi poolest sooviks teada saada, kes see naine oli, siis soovitan seda raamatut. Lühikokkuvõte Lucrezia elust. Ja selles on enamuses just vaid see, milles Lucrezia on osaline, kas siis vabatahtlikult või isa-venna võimumängude osalisena. Siin ei ole pikki kirjeldusi tema pereliikmete tegevustest ega Itaalia tolleaegse ajaloo sündmustest. Samas Lucrezia kohta käiv täiesti kattub. On mitmeid Borgiate kaasaegseid, kelle ülestähendusi ja kirju võib uskuda hoopis enam kui vaenlaste dokumente või kirjanikke, kes tundsid Borgiaid vaid kuulu järgi. Johann Burchard, paavstide tseremooniameister talletas kirjalikult oma päevikusse kõik teadmisväärse alates 1483. aastast kuni surmani 1506. aastal. Lisaks on arvukalt säilinud Lucrezia enda ning tema perekonnaliikmete kirju ja dokumente. Üsna kergelt loetav, lisaks ka küllaltki palju pilte, mis küll kahjuks vaid must-valged. Mulle täitsa meeldis. See kuu on mul üpris Lucrezia kuu - kaks raamatut täiesti temast, "50 klasikut Naised" raamatus oli ta sees ja jõudsin lugeda veel raamatu, mille peategelaseks oli tema neljanda mehe õde, aga möödaminnes oli ka temast juttu seal.

 

Soome-Ugri uurimisreisid

26./61. Kümme soome-ugri uurimisreisi

Koostanud Kaljo Põllu

Kirjastus: Olion 1990

176lk./5138lk./13078lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#14)

Raamatus antakse ülevaade fennougristika arengust Eestis. Ühe osa sellest moodustavad Tallinna Kunstiülikooli uurimisretked eestlastele lähemate ja kaugemate soomeugrilaste juurde, kust on kaasa toodud väärtuslikke ülevaateid inimeste elulaadist, uskumustest, käsitööst, ehitistest ja muustki. Raamatus tutvustatakse järgmisi rahvaid: saamid, handid, udmurdid, komid, neenetsid, eestlased, mansid, karjalased, mordvalased ja ungarlased. Iga rahva kohta on eraldi peatükk asukoha, keele, peamise eluolu ja kultuuri kohta koos fotode ja joonistustega, mis on tehtud nende uurimisreiside käigus. Raamatu lõpus on lisaks kogutud pildimaterjali. Selline hästi kiire ja põgus ülevaade nii rahvustest kui uurimisreisidest. Raamatu alguses peatükk Soome-Ugri keelte ja kultuuri uurijatest. Raamaturiiulis ootab oma aega veel Argo kirjastuse poolt välja antud Kaugelt näeb lähemale, mis kajastab ka Eesti Kunstiakadeemia uurimisreise Soome-Ugri rahvaste juurde. Kahjuks sel kuul enam seda lugeda ei jõua, aga plaanis lähitulevikus see raamat kätte võtta.  
 

Üks rutiinne vanapoiss ja emad või tädid

pildid: pixabay, kollaaž Daire

 

 9. Rännud tädiga 

Autor: Graham Greene

Tõlkija: Mihkel Loodus 

Kirjastus: Olion 1995

272lk./1946lk.

Lugemise väljakutse: 51.  Kus joonlaud on? Pealkiri on täitsa viltu! 

Graham Greene (2. oktoober 1904 – 3. aprill 1991) oli inglise kirjanduskriitik, romaani- ja näitekirjanik. Rännud tädiga ilmus esmakordselt 1969 ja kirjanik väitis, et see raamat on ainuke teos, mille ta on kirja pannud oma lõbuks. 

Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA agentidega. 

Kui vahel öeldakse, et hääl ja pilt ei lähe kokku, siis minu jaoks siin raamatus ei läinud kirjeldus ja vanus kohe kuidagi kokku. Olgu küll raamat kirjutatud üle 50 aasta tagasi, siis ikkagi. Henry saadeti pensionile enne 50ndat eluaastat ja ta ei otsinud endale uut töökohta? Pensionile saadeti, sest see pangakontor, mille juhataja ta oli, likvideeriti. Üks 50ndates mees, olgugi, et vanapoiss, lihtsalt koperdab kodus ringi ning kasvatab jorjeneid aias? Täiesti terve elujõus mees?Pigem oli kirjelduse järgi vanuseks nii 70ndate ringi, aga siis ei oleks enam ema ja tädi vanused sobinud, nad oleks liiga vanad olnud. 

Raamat koosneb kahest osast ja ma ütleks, et selle teise osa oleks võinud kirjutamata jätta pigem. Esimene osa oli peaaegu lõpuni väga muhe lugu, vägagi filmilik tundus. Selline Briti huumor. Aga siis läks minu jaokslugu lappama juba ja teine osa ei istunud mulle enam. Tundus nagu oleks väga kunstlikult üritatud nalja teha ja naljakat lugu kirja panna, kus aga iseenesest mina nalja ei näinud, pigem traagikat rohk em. Liiga üle võlli oli keeratud see lugu. 

Lugu sellest, kuidas pidevas rutiinis ja korralikkuses elanud mees satub kokku maailmaga, kus rutiinil ja korralikkusel ei ole mingit sõnaõigust, kus üks hetk ei tea, mida järgmine tuua võib. Lisaks tädi pajatused oma pikast ja väga kirjust elust ning armuseiklustest. Kohtumised väga erinevate inimestega, kellest keegi ei saa väita, et ta elu on täis rutiini või korralikkust. Muutumine ajas ja oma väärtuste ümberhindamine, kui raske on seda teha ühel rutiinis elanud vanapoisil.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et lugeda kõlbas, aga ei midagi erilist siiski, kuigi pool raamatut andis lootust, et on.

Arheoloogia ja piibel

 

7./142. Koobas Surnumere ääres

Sari: Maailm ja mõnda

Autor: Heinrich Alexander Stoll

Tõlkija: Jüri Selirand

Kirjastus: Olion 1992

304lk./1400lk./29178lk.

8./143. Arheoloogia

Sari Põgus sissejuhatus

Autor Paul Bahn

Tõlkinud Maria Drevs

Kirjastus Kupar 2002

128lk./1528lk./29306lk.

Reis ümber maailma ehk argonaut november: Kirka ja kühvliga. Kõik, mis maa sees, madalamal või sügavamal, ise tekkinud või sinna pandud.

Arheoloogide kohta on mitmeid selgitusi saadud lugeda. Üks neist on, et need on inimesed, kes kaevavad maa seest välja asju, millest kellelegi vähimtki kasu pole. Nojah, kas teadmised ajaloost annavad kellelegi kasu või mitte, see on muidugi küsitav. Samas beduiinid, kes leidsid Surnumere koobastest kasutuid asju, neil lõpuks osutusid need ikka vägagi kasulikeks. Nendega küll kuidagi ei õnnestunud oma jalanõusid paiagata kuid riik ja uurimisasutused ostsid need pihta pandud nahale kirjutatud käsikirjad suure raha eest sentimeetrite kaupa neilt tagasi omale. Ning sellest sai neile elatusallikas - leida uus koobas enne teadlasi ja jõuda sealt kõik väärtuslik minema viia ning siis hiljem teadlastele ja riigile maha müüa. Samas nenditi raamatus, et kui nad ei oleks tänu sellele, et raha neid ahvatles, nii hoolega antud koopaid otsinud, siis oleks palju leidmata jäänud, kuna teadlaste võimalused olid piiratud. Ja leidmata väärtustega oleks juhtunud sama, mis ühes koopas, kus väärtuslikud käsikirjad olid saanud pesamaterjaliks rottidele ja muudele loomadele/lindudele.

Põgus sissejuhatus arheoloogiasse oli tõesti hästi põgus ja ümar jutt, ega sealt midagi teada õieti ei saanudki, ajaloost huvitatuna oli juba kõike varasemalt loetud - kuuldud. Samas inimesele, kes sellest eriti midagi ei tea, mingi ettekujutuse kindlasti andis. Kerge kiire lugemine, üpriski humoorikalt kirja pandud ka.

Surnumere koobaste lugemine oli tunduvalt keerukam, et sotti saada, mis siis tegelikult sealt leiti. 20. sajandi keskpaigas avastati Surnumere ääres Qumrani koobastest käsikirjad -- jäänused 2. sajandist e.m.a. kuni 68. aastani m.a.j. tegutsenud juudi lahkusuliste-esseenide meestekloostri ulatuslikust raamatukogust. Qumrani käsikirjad heidavad uut valgust kristluse tekkeloole ning sisaldavad uusi allikaandmeid piiblitekstide kriitiliseks tundmaõppimiseks. Tegelikult ma ei kujutanud ette, et need käsikirjad ikka nii väikeste fragmentidena tegelikult teadlaste juurde jõudsid ja et nad suutsid sellest ikka sedavõrd palju teksti taastada. Lisaks koobastest leitule ja koobaste kultuurkihi kaevamisteni kaljuni välja, leiti ka kloostri varemed ning teostati seal arheoloogilised väljakaevamised. Samuti üllatas kuidas neil õnnestus vundamendist mingi meetrikese säilinud müüri ja selle väljakaevamisel ümberringi olnud pinnasekihist leitud esemete või jälgede järgi kirjeldada, mis toimus antud kloostri teisel korrusel, kuidas seal üldse elati ja mis ruum asus milliste müürijuppide vahel. Üpris huvitav lugemine. Natuke liiga palju ehk oli leitud katkendite ja piibli võrdlusi, samas muidugi, eks see huvitas neid teadlasi kõige enam, et millised tekstid need ikka olid ning kas see pöörab midagi pea peale või ei.