Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?

18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal

Autor: Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Loomad, kes on ajalooürikutes ja kunstis jäädvustunud

21./207. Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Artes  

Autorid: Juhan Kreem, Ivar Leimus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: TLÜ Kirjastus 2023

208lk./4730lk./35807lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)

Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.