Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes.
See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks.
Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel