 | ||
| Fotod: Teater Estonia kodulehelt |
etendus: Trubaduur
teater: Rahvusooper Estonia
vaadatud: 20.aprill 2023
helilooja: Giuseppe Verdi
libreto: Salvatore Cammarano libreto Leone Emanuele Bardare täiendustega Antonio García Gutiérreze näidendi „El trovador“ järgi
Esietendus: 03.veebruar 2021 Rahvusooper Estonia
Maailmaesietendus: 19. jaanuaril 1853 Rooma Teatro Apollos
Dirigent: Martinš Ozolinš (Läti)
Lavastaja: Neeme Kuningas
Osades:Angelos Samartzis (Kreeka), Charlotte-Anne Shiplay (UK), Maria Berezovska (Ukraina), Leonardo Nelva, Priit Volmer, Juuli Lill, Heldur Herry Põlda, Yixuan Wang, Tambet Kikas jt.
"Verdi kirglik melodraama võlub kiirelt areneva tegevustiku,
intensiivsete emotsioonide ja särava vokaalse tulevärgiga. „Trubaduur“
on Verdi hiilgava ooperikolmiku teine teos, mis kinnitas tema
positsiooni ühe mõjukama Itaalia heliloojana. „Trubaduurile“ eelnes
„Rigoletto“ (1851) ja järgnes „La traviata“ (1853). „Trubaduur“ on
ilmekas näide Verdi andest leida armastuse järele janunevate, kuid
olukorrast kammitsetud tegelaste sügavate tunnete väljendamiseks kauneid
meloodiaid. „Trubaduuris“ ei anna põlvkondade tagused kohutavad saladused
inimestele asu. Kui kaks venda armuvad kogemata ühte ja samasse neidu,
algab arveteklaarimise halastamatu torm. Krahv di Luna ja Manrico võitlevad Hispaania kodusõjas
vastasleerides. Nad on mõlemad armunud Leonorasse, kes armastab
Manricot. Mineviku hirmutavad saladused heidavad nende saatustele varju.
Nimelt on mustlanna Azucena aastaid tagasi ja meeltesegaduses, arvates
et viskab tulle di Luna imikust venna, heitnud tulle oma poja ning
kasvatanud Manrico üles kui enda oma. Kui Manrico vastaspoolele vangi
satub ja surma mõistetakse, pakub Leonora mehe elu eest ennast. Krahv di
Luna on vahetusega nõus, kuid teada saades, et naine on vahetult enne
nende kohtumist mürki võtnud, laseb Manrico hukata. Meeleheitel Azucena
teatab krahvile, et too on tapnud oma venna… „Trubaduur“ paelub igaüht, kes armastab head lugu, suurepäraseid
meloodiaid, säravaid lauljaid ja võimsaid koore. „Mustlaste koor“,
Azucena „Stride la vampa“ ja Manrico võidukas kutse relvadele „Di quella
pira“ on vaid mõned näited vaimustavatest muusikalistest hetkedest,
mida see ooper pakub."
Üks väga kaasakiskuv ooper. Seda nii süžee kui ka muusika poolest. Vahepeal mitmeid kordi avastasin, et üldse eesti keelset tõlget ei loegi, niivõrd kaasakiskuv oli see, mis laval toimus ning muusika oli arusaadav ka ilma teksti mõistmiseta. Kõik koos oli ääretult nauditav ja tasakaalus. Minu arust see on ühe ooperi suurus kui vaatad nii, et aru ei saa (sõnadest) ja ometi saad kõigest aru. Lauljad olid muidugi ka väga head. Ainus, miks need ooperid peavad kõik (olgu enamus) ikka nii kurvalt lõppema, võiks ju olla happy end ikka nagu muinaslugudel. Kuid sellegi poolest üks väga hea ooperietendus.