 |
| Fotod: Siim Vahur, Estonia teatri lehelt |
Operett: Orpheus põrgus
Teater: Rahvusooper Estonia
muusika: Jacques Offenbach
tekst: Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy
lavastaja: Liis Kolle
Maailmaesietendus: 1858
Esietendus: 30.september 2022
Vaadatud: 10.juuni 2023
Dirigent: Arvo Volmer
Osades:
Orpheus, viiuliõpetaja: Oliver Kuusik
Eurydike, tema naine: Kristel Pärtna
Aristaios/Pluto, allilma jumal: Reigo Tamm
Avalik Arvamus: Juuli Lill
Cupido, trikke täis armastusjumal: Carol Männamets
Venus, armastusjumalanna: Karis Trass
Diana, viljakuse ja jahijumalanna: Kadri Kõrvek
Jupiter, peajumal: Rauno Elp
Mercurius, kaubandus- ja kasujumal: René Soom
Minerva, tarkuse ja kunstnike jumalanna: Maria Leppoja
John Styx, Pluto teenija: Mart Madiste
Juno, peajumalanna, Jupiteri abikaasa: Triin Ella
Mars, sõjajumal: Tambet Kikas
Morpheus: Argo Liik
Bacchus, viljakuse ja veinijumal: Tiit Kaljund
Rahvusooper Estonia mimansiartistid: Kristo Aav, Toomas Hark, Einar Hillep, Andres Kask, Hendrik Tiido
Tantsijad: Richard Beljohin, Simo Kruusement, Sergei Kuznetsov,Britt Kõrsmaa, Merilin Lehtmaa, Argo Liik, Seili Loorits-Kämbre, Tuuli Peremees,Liza Popova, Olga Privis, Maria Uppin-Sarv, Pavel Vjunenko, Urve-Ly Voogand
"Offenbachi rütmikas ja
fantaasiarikas muusika koos lauludega, mis võiksid tänapäevalgi
seljatada kõik Eurovisiooni hitid, tekstiautorite Hector Crémieux’ ja Ludovic Halévy
vaimukus ning puändirikkus ning võimalus pakkuda publikule nauditavat
vaatemängu on toonud kuratliku operetikomöödia „Orpheus põrgus“ ikka ja
jälle mängukavva.
Kes on see pagana Orpheus
ja miks mind peaks huvitama see, mida ta põrgus tegi või ei teinud ja
kuidas ta sinna üldse sattus? Samas, põrgu on ju omamoodi huvitav, koht,
kus tõenäoliselt keegi teatrikülastajatest pole käinud. Miks siis mitte
pakkuda sellest salapärasest pahelise kuulsusega paigast muusikalist ja
mängulist versiooni, mille puhul lugupeetud publikul pole mugavalt
toolis istudes vaja karta mulisevasse katlasse viskamist.
Lugu iseenesest on lihtne
ja ainult pisut üleloomulik: oma laulu ja lüüramänguga kõiki lummanud
müütilisest Orpheusest on saanud viiuliprofessor, kes – ah! – kaotab oma
naise Eurydike õnnetuse läbi ning läheb teda jumalatelt tagasi nõudma.
Ainult et Offenbachil ta ei tee seda vabatahtlikult, sest tahab naisest
hea meelega lahti saada ning ka tollel on kõrvalsuhe naabrimehega, kes
osutub allilma valitsejaks Plutoks – seega sureb Eurydike ülimeelsasti,
et tollega kaasa minna. Orpheust sunnib kangelaslikku retke ette võtma
tegelane nimega Avalik Arvamus, kes jälgib nii müüdist kui
moraalireeglitest kinnipidamist. Kuid enne allilma suundumist otsivad
nad naist Jupiteri juurest, misläbi peajumal noorema venna vallutusest
teada saab ning teda hoopis endale ihaldama hakkab. Ka Eurydikele pole
positsioonikam jumal vastumeelt. Siiski juhtub nii, et ilma jäävad
mõlemad ning naine jääb hoopis veinijumal Bacchuse juurde, mis ei paista
teda samuti morjendavat. Nagu ka kedagi teist, sest kõlab aegumatult
tujutõstev kankaan, mille saatel kõik tantsu vihuvad, Avalik Arvamus
teiste seas."
Nojah, kui operetina saab tavaliselt ette kujutatud mingit ilusat armulugu kaunite meloodiatega, siis seekordne operett sellele kohe kindlasti ei vastanud. Kärtsu ja mürtsu oli kõvasti, vahele ilusat meloodilist muusikat ka. Aga pigem laulud olid rohkem ooperlikud. Seega kuigi räägiti ja lauldi eesti keeles, oli kohati ikka väga hea, et eesti keelsed subtiitrid ka lava kohal jooksid. Lugu ise oli natuke liiga üle võlli minu jaoks keeratud, aga noh kokkuvõttes võis vaadata, midagi hullu ka ei olnud. Omamoodi elamus. Ja muidugi kankaan lõpus oli uhke.