Arvud ja numbrid, matemaatikat me armastame

5./125. Arv ja number. Kuidas inimesed arvutama õppisid

Sari: Populaarteaduslik sari 

Autor: Georgi Berman

Tõlkija: Julius Elango

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1952

32lk./312lk./20624lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #1 (lastekirjandus)

Tegelikult tõmbasin selle raamatu küll riiulist välja tänu koduriiuli väljakutsele. Mul pole üldse aimu, kust ja kuidas see raamatuke on mu riiulisse saanud ja ma ei mäletanud ta olemasolu. Kuid vaatasin, et see oleks sobinud ka eelmise kuu kolme jala väljakutsesse, sest alapealkirjaks kuidas inimesed arvutama õppisid. Kuid numbrid ja matemaatika on nüüd küll üks igivana teema. Üllatavalt asjalik raamat oli, kui sissejuhatuse esimene lehekülg välja rebida ja punase leegiga ära põletada. Raamatus räägiti kuidas arvutati väga iidses minevikus, kuidas tekkis praegune positsiooniline arvusüsteem, kui suuri arve üldse minevikus tunti. Kirjutatakse ka kuidas tekkisid erinevad numbrisüsteemid. Kui rooma ja araabia numbreid teame me kõik, siis Babüloonia kiilkirja numbritega on ehk vaid kusagil ajalootunnis kokku puututud. Ning numbrisüsteem, millega mina täitsa esimest korda oma elus kokku puutusin oli slaavi numeratsioon. See tuletas mulle kohe meelde hiljuti loetud Maksim Gorki raamatu, kes maadles slaavi tähestikuga. Aga, et asi veel segasem oleks, siis A ehk az on nii tähestiku esimene täht A kui ka esimene number ehk 1. Numbreid märgitigi tähtedega, selleks, et aru saada, kas on tegu tähe või numbriga, siis esimesele numbrile märgiti peale kriips. Mul hakkab nüüd peale seda lugemist küll nendest omaaja vene lastest hale, kes seda keerukat lugemise süsteemi pidid õppima ja tuleb välja, et arvutamise süsteem oli veelgi keerulisem. Hea, et meil on ikka nüüd kasutusel araabia numbrid ja kümmendsüsteem, mitte mingi kuuekümnend, kaheksa või kaheteistkümne süsteem. No IT- inimestel ka kahendsüsteem, kuid see pole üldse keeruline tegelikult kui süsteemi tead. 

Kuigi selles raamatus pole sõnagi, et oleks mõeldud lastele, siis ma paigutaks ta ikka lastekirjanduse alla. Lihtsalt sedavõrd õhuke teine. Kuigi sari on populaarteaduslik - seega sobiks ka selleks ning raamat ise on täis ajalugu. Aga las olla, lasteraamatuks märgime. Aga pean mainima, et aeg ajalt võib pauk tulla luuavarrest, ehk leida midagi väga põnevat ja omapärast ka nõukaaja populaarteadusest.

 

Õppida, õppida, õppida!

25./118. Kuidas ma õppisin

Autor: Maksim Gorki

Tõlkija: Enn Murdmaa

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1951

36lk./3859lk./19800lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #5 (lasteraamat)

Vene kirjanik Maksim Gorki - Aleksei Maksimovitš Peškov (1868-1936) - on mitu korda kõnelnud ja kirjutanud raamatu suurest tähtsusest inimese elus. Raamatust kui võimsast teadmiste allikast kõneldakse ka Gorki käesolevas jutustuses. Biograafiline jutustus, kuidas ta tähed selgeks sai, kuidas õppis lugema. Tema vanaisa õppemeetodid (võmmud pähe) ei olnud nüüd küll väga professionaalsed vaadates tänapäevaseid trende, aga üpris kiiresti õppis poiss lugema nii vene keeles kui vanas kiriku slaavi keeles. Edasi jutustas poiss oma kooliaastatest. Kui ta oli siis sunnitud alustama oma töömehe elu teismelise poisina, siis olid raamatud just need, mille maailma ta põgenes. Jutustuses oli ka ümbritsevate isikute kirjeldused ja tema töö lihtsatele kirjaoskamatutele töömeestele raamatumaailma tutvustamisel. Lõpetuseks oli ajast kui ta juba oli kirjanik ja pandud koduaresti, kuidas siis ikkagi otsiti temaga kontakti, et saada raamatuid ja teadmisi. Andsin raamatu hiljem oma täiskasvanud pojale, alguses viskas kohe eemale, aga siis hakkas lappama ning lõigukesi lugema. Lõpuks hakkas naerma ja võttis koju kaasa, et loeb hiljem läbi. Raamat oli keskmisele ja vanemale koolieale kirjutatud. Tänapäeval kohe kindlasti ei trükitaks ühtegi sellise sisuga raamatut lastele. Ei, seal polnud midagi punast. Lihtne vene ajalooline elu - joomine, suitsetamine, peksmine jne. Aga selles osas ma Gorkiga olen täiesti nõus - raamatud on ühed ülitoredad asjad siin maailmas. 

See raamat jõudis nüüd täiesti huvitaval kombel minuni. Võiks öelda, et elu tõi selle mulle lugeda. Õppimise teema oli siia kuusse välja kuulutatud, mul olid raamatud juba välja mõeldud/olemas, mida lugeda ja siis sattusin tasuta raamatute riiuli juurde ja see raamat vaatas mulle sealt vastu. Kui ma oleks seal selle raamatuga kohtunud natuke varem - siis ma poleks isegi mõelnud selle raamatule, natuke hiljem, siis poleks enam viitsinud seda lugemiseks võtta. Aga tõesti, see raamatuke meeldis mulle ja pani nii mõnelegi asjale järele mõtlema.

Ballett sunnib raamatuid lugema

1./111. Klaasist loomaaed ja teisi näidendeid

Autor: Tennessee Williams

Tõlkija: Jaak Rähesoo

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1976

340lk./340lk./24376lk.

Lugemise väljakutse: 40. Raamat, mis on seotud teatriga (näidendiraamat, tegevus toimub teatris, näitleja elulugu jne)

See raamat on nüüd väga seotud teatriga. Nimelt ilma teatrita poleks ma iialgi seda lugenud. Nädal tagasi käisin Estonia teatris vaatamas balletti "Tramm nimega iha" (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/tramm-nimega-iha.html). Ja nagu balleti puhul ikka peale etendust on esmane küsimus, kas ma sain kõigest aru? Kas ma sain õigesti aru? Kas balletis suudeti väljendada kõike, mis näidendis kirjas? Kes oli ikka kes ja mis roll tal näidendis oli? Seega lõppeb tavaliselt minu balleti vaatamine sellega, et otsin koheselt üles raamatu, mille järgi see ballett loodud on (juhul kui on muidugi) ja loen läbi enne kui hakkab ununema see, mida laval nägin. Kuna selles raamatus oli ka teisi näidendeid lisaks "Tramm nimega iha"-le, siis lugesin läbi ka need. Kolm pikemat ja neli lühemat näidendit. Üsnagi ühtlased näidendid minu arust.

Näidend "Klaasist loomaaed" on Williamsi üks tuntumaid näidendeid ja seda lavastati esmakordselt 1944. aastal. "Klaasist loomaaed" räägib perekonnast, kus on ema, Amanda Wingfield, tema poeg Tom ja tema tütar Laura. Näidend keskendub perekonna dünaamikale ja igatsusele põgeneda reaalsusest. Peamine süžee jälgib Tomi, kes on näidendi jutustaja ja Laura vend. Tom soovib põgeneda oma igapäevasest rutiinist ja vastutusest perekonna eest. Laura on aga tagasihoidlik ja pelglik noor naine, kes elab omaenda fantaasiamaailmas, kogudes klaasist loomakesi. Amanda, nende ema, on idealistlik ja romantiline naine, kes püüab leida Laura jaoks sobiva abikaasa."Klaasist loomaaed" käsitleb teemasid nagu unistused, reaalsuse põgenemine, illusioonid ja perekondlikud suhted. 

"Tramm nimega Iha" on üks Tennessee Williamsi tuntumaid näidendeid, mis esmakordselt lavastati 1947. aastal. "Tramm nimega Iha" jälgib peategelast Blanche DuBois'i, kes saabub New Orleansi, et elada oma õe Stella ja tema abikaasa Stanley Kowalski juures. Näidend uurib Blanche'i järkjärgulist vaimset langust ja tema vastastikust konflikti Stanleyga, kes esindab primitiivset ja seksuaalset jõudu. Blanche'i romantiline ja kujutlusvõimeline maailm põrkub Stanley realistliku ja brutaaalse olemusega. Näidendi jooksul tulevad välja Blanche varasem elu, tema armastus, valu, allaandmised, saatuselöögid, ideaalid. Näidend käsitleb teemasid nagu illusioon versus reaalsus, üksildus, seksuaalsus ja sotsiaalne klass. "Tramm nimega Iha" võitis Pulitzeri auhinna draama kategoorias ning seda peetakse üheks olulisemaks Ameerika teatriteoseks. 

"Iguaani öö" võitis New Yorgi näitekirjanduskriitikute Circle Awardsi parima uue näidendi kategoorias aastal 1962. See näidend räägib loo endisest vaimulikust, kes töötab ekskursioonijuhina Mehhikos. Lisaks on seal veel mitmeid väga erilisi karaktereid, igal oma saatus, mis kõik põrkuvad kokku ühel päeval Mehhiko mägedes olevad väikeses hotellis. Näidend käsitleb teemasid nagu süütunne, kaotus, identiteet ja inimese suhe jumalikkusega. 

Ei kahetse, et neid näidendeid lugema sattusin. Psühholoogilised ja mitmekihilised näidendid.

Jumalatele on kõik lubatud

 16./34. Amfitrüon

 Autor: Molière

 Tõlkija: August Sang

 Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1962

112lk./3394lk./7750lk.

Lugemise väljakutse: 32. Raamat, mille esmailmumisest on vähemalt 200 aastat (on ilmunud enne 1823).

Olen ka varasemalt sama sarja Moliere näidendeid lugenud ja need on meeldinud, seega nähes minu jaoks uut, lugemata raamatukest, võtsin tasuta raamaturiiulist kohe kaasa. Ma isegi ei tea, kumba ma nende näidendite juures rohkem naudin, kas Moliere või August Sanga tõlget. Igatahes nende kahe koostöö on väga nauditav. 

1668.aastal mängiti seda näidendit esmakordselt. Moliere teater oli allakäigus, tal olid erinevad probleemid. Madalseisust aitas välja uus komöödia Amfitrüon, mis osutus väga edukaks ning tõi nii publiku kui kassarekordeid. Moliere loomingus on see aga erandlik teos, kus ta kasutab antiikkirjanduse ainet, pealegi mütoloogilist, mis võimaldas jumalate ilmumisel ja lahkumisel mängu tuua efektse lavamasinavärgi. Muinaskreeka müüt jutustab, kuidas väepealik Amfitrüoni abikaasasse Alkmenesse armunud Zeus (Jupiter) Amfitrüoni sõjasolekul tema kuju võttis ja Alkmene juurde pääses. Nende armuühendusest sündis Herakles. Komöödiaks on kirjutatud olukord kui Amfitrüon ja tema teener Sosia põrkavad kokku nendeks maskeerunud jumalatega ning tekkinud segaduses üritatakse aru saada, kes on kes. Lõbus ja kerge lugemine.

Lasteraamatupäkapikk 16.12.

 

39./186. Tihase kalender

Sari: Minu esimene raamat  

Autor: Vitali Bianki
Tõlkija: R. Nurske
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1957

42lk./3788lk./34258lk.

Nooremale koolieale

Aastaring ühe tihase elust tema silme läbi. Erinevatel kuudel elab kas metsas, väljal, jõe ääres või linnas. Kalendri kuude õppimiseks sobib ka tänapäeval. Põhiliselt loodusest, aga kui täpselt, ei oska öelda. Loetav.

 

Luulepäkapikk 11.12

 

27./174. Laulud

 Autor: Pierre Jean Béranger

 Tõlkija: Jaan Kross

 Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1963

256lk./2856lk./33326lk.

Pierre Jean Béranger on satiirilise laulu, poliitilise šansooni suurim meister maailmakirjanduses.
Belinski nimetas teda omal ajal kaasaegse Prantsusmaa tõeliseks suurpoeediks, Hippolyte Taine arvas ta viie-kuue suurima prantsuse kirjaniku hulka, Karl Marx nimetas teda surematuks.

Enamuses olid tõesti laulud, mitte luuletused, sest iga salmi tagant kordus refään. Lugedes muutus see isegi veidi tüütavaks, nii sageli lõpupoole jätsingi need vahele ja lugesin refääni vaid koos esimese ja viimase salmiga. Lood olid pikad ka, ikka vähemalt viis-kuus salmi.

Kupleedena kuulates oleks ehk isegi tugevama mulje jätnud kui nüüd lugedes. Hästi palju tolleaegset poliitikat, õigemini satiiri selle pihta. Aga ega väga palju polegi muutunud siin poliitilises elus.

Luulepäkapikk 09.12

 

21./168. Lapsepõlv

Autor: Adolf Rammo

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1957

84lk./ 2124lk./32594lk.

Luuletused on jagatud järgmistesse alateemadesse: Meie tänav, Mängud, Looduses, Vanaema, Vanaisa, Ema koob. Juba enne kui linna nimi otseselt kirja sai, pakkusin, et kirjaniku lapsepõlv möödus Narvas, nii ka oli. Mõnusad luuletused, mulle meeldisid väga.