Eestlane 19.sajandi fotodel

4./79. Eesti rahva rõivad

Koostanud: Anneli Jalava

Kirjastus: Tänapäev 2019

207lk./362lk./13113lk.

Eesti ajaloo väljakutse aprill: Eesti tekstiil ja rõivad

Näppu sattus huvitav raamat etnograafilistest fotodest, milledel on Eesti lihtrahvas, talupojad. Vanim pilt on aastast 1866 ja noorim 1940. Raamatu fotode autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimeka fotograafi:

• Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, Tallinna 19. saj tuntuim päevapiltnik Charles Borchardt (1834–1892); 
• 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud Reinhold Sachker (1844–1919); 
• 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke Otto Eduard Buhgan (1859–1942); 
• pärandkultuurist huvitunud Heinrich Tiidermann (1863–1904); 
• Sõrve kolinud Vene keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (1855–1929); 
• juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad Georg-Johannes Parikas (1880–1958) ja Peeter Parikas (1889–1972)
• fotopostkaardi-komplektide seeria „Kaunis kodumaa”  autor Carl Sarap (1893–1942).

Huvitav oli vaadata, mida kanti ja kuidas arenes talupojamood. Piltide kõrval oli andmed nii fotode kohta kui fotodele jäädvustatud tüüpiliste rõivaste-peakatete kohta selgitused. Ma ei lakka ikka imestamast, kuidas on suudetud toonased pisikesed pildid saada sedavõrd heas kvaliteedis pea A4 suurusesse. Ei saa see olla vaid tänapäeva tehnika, ka tollased piltnikud pidid väga head tööd tegema.

Pildil olevate fotode autorid ei ole nii kuulsad mehed. Fotod on minu pildialbumist. Ülemisel on minu vanaema (pikem tüdruk) oma õe ja emaga. Tüdrukute vanuse järgi pakuks, et tehtud kusagil 1910.-12. aastal.  Teisel pildil on lisaks neile tüdrukutele, kes on kasvanud naisteks vahepeal ja nende emale ka tüdrukute abikaasad ning minu vanaema kolm last, kõige väikesem umbes aastane minu ema. Seega on pilt tehtud 1930. aasta suvel.

Nüüdseks juba ajalooks saanud lood Eestist

23./70. Ajaloo lood. Värvikaid juhtumeid elust Eestis

Koostaja: Marko Kadanik

Kirjastus: Hea Lugu 2022

238lk./4059lk./12360lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #6 (ajalugu)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud erinevad lood ajaloost 20.sajandil. Teemad on seinast seina. Oli selliseid, millest olin kuulnud, kuid palju oli minu jaoks ka tundmatut. Oli nii isikulugusid kui  erinevaid juhtumeid. Isikutest olid vaatluse all Kivilombi Ints, Felix Moor, Madeleine Wanderer ja Otto Tief, tema küll juba laibana. Juttu on Hispaania gripist, Merivälja ufost, zeppeliini lennust Tallinnas, põrgumasinatest Tartus, Poola võõrtöölistest Esimese Vabariigi ajal, Kopli liinidest ja kosmonautide einetest. Samuti vaadeldi punaarmee vägitegusid, miilitsauurija tööpäevi, salapiirituse vedu, seisuseid Eestis, koolimajade põletamist ja nõukogude ajal loomade raudteevedusid naabervabariikidesse. Lood olid mõnusad lugeda, kirjutataudki tavainimesele, mitte kuivade ajalooliste faktidena. Mulle täitsa meeldib, et seekord raamatuid otsides just see raamat ka näppu sattus. Oli põnev ja mõnus lugemine.

Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Millised olid II maailmasõja äärmused?

6./34. Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid

Sari: Imeline ajalugu

Autorid: Mati Õun, Hanno Ojalo

Kirjastus: Äripäev 2019

151lk./1038lk./6034lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #2 (ajalugu)

 

Sõda on kindlasti üks äärmus, aga siin raamatus on kirjas Teise maailmasõja äärmused: kurioosumid, äpardused ja rekordid.  Teise maailmasõja lõpust on möödas ligi kolmveerand sajandit, ent ometi ei anna see koletu ajajärk meile ikka veel asu. Kuidas saaksimegi unustada seda metsikust, mis röövis üle 50 miljoni inimhinge, hävitas tuhandeid linnu ja külasid ning miljardite eest vara. Selles raamatus ei ole aga kajastatud sõjakäik ja lahingud. Siin on võetud vaatluse alla selle sõja äärmused. Raamat algab hiigelehitiste peatükiga. Ka sõja ajal ehitati, aga siis ikka neid sõjas vajaminevaid kaitserajatisi ja punkreid. Räägitakse nii Hitleri, Stalini kui allveelaevade punkritest ja õhutõrjetornidest. Järgmises peatükis on vaatluse all superrelvad, ikka need kõige, kõige suuremad ja võimsamad, millest osa siiski rindele üldse ei jõudnud seoses oma gigantsusega. Edasi tuli vaatluse alla eriüksused, spioonid, diversandid ja partisanid. Ning oma peatüki said ka blufimehed. Kui peale sõda hakati uurima neid sõjakangelasi ja nende sõjaajal kirja saanud tapmisi/hävitamisi, mille eest autasud rinda riputati, siis tegelikkus ei vastanud sugugi jutule. Sageli hävitati mõni sõjamasin, mida sellele rindele üldse ei olnud jõudnudki. Või kas pommitava lennuki piloot jõuab ülelennul ikka täpselt kokku lugeda, mitu tanki ta nüüd hävitas oma pommidega? Raamatus oli veel kõikvõimalikke äpardusi ja ebaõnnestunud või käpardlikke plaane, mille tõttu said väga paljud surma. Kuid kirjas oli ka nii tavapärast nagu söömine - toidutalongid ja normid eri riikides sõja ajal. Kui suured olid haide pidusöögid merelahingute ajal. Ja millal ikka lõppes sõda? Kas 1945 kui riigi kapituleerusid või 1974 kui Aasia džunglis viimased Jaapani sõdurid lõpuks uskuma jäid, et sõda on lõppenud ja alla andsid?

Täitsa huvitav raamat oli ja autorid olid sisse toonud ka sõjategevuse Eestimaal. Ka siin toimus nii mõndagi kuriooset. Teise maailmasõja suurimad merelahingud Leyte ja Juminda. Autorite arvates siiski suurima hukkunute arvuga on Juminda - 65 laeva ja 15000 hukkunut. Selles raamatus oli nii seda, mida ma teadsin, kui ka mitmeid uusi fakte. Täitsa huvitav lugemine oli, täis äärmuseid.

Eesti muusika ajaloos on laulupidudel väga tähtis koht

4./32. Laulupeorahvaks saamise lugu. Tähtsündmusi laulupidude ajaloost 1869-2014

Koostanud Alari Kasemaa

Kirjastus: Cum Laude 2014

120lk./815lk./5811lk.

Eesti ajaloo väljakutse veebruar: Eesti muusika ajalugu

Eesti muusika ajalugu ei saa kuidagi ilma laulupidudeta. 

Meie laulupeod on algusest peale olnud seotud meie rahva ja riigi saamislooga – alates esimesest sammust täpselt tosin aastat enne esimest laulupidu, kui Johann Voldemar Jannsen esmakordselt meid kõnetas oma ajalehes Pärnu Postimees 17. juunil 1857 eesti rahvana. Kaksteist aastat hiljem 17. juunil saabusid Tartusse esimesed laulupeolised. Ja esimene laulupidu ei jäänud viimaseks, see oli niivõrd oluline eesti rahvale, et see jäi kestma läbi erinevate riigikordade ja kestab ka edasi. Laulupeod said alguse kui Eesti oli Vene tsaaririigi koosseisus, kestis Eesti Wabariigi ajal, ka nõukogude võim ei suutnud seda traditsiooni hävitada ning see kestab ka tänases Eesti Vabariigis. Raamatuke annab ülevaate igast laulupeost, kes olid juhid, kus ja millal toimus, palju oli osavõtjaid, mis oli selle laulupeo kõige olulisemad sündmused ja laulud. Lühike kiire ülevaade laulupidude ajaloost, eesti muusika pikast ajaloost.

Rohkem verd ja surma kui üheski kriminaalses raamatus

19. Lihunikukunst. Viktoria ajastu õudustaratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks

Autor: Lindsey Fitzharris

Tõlkija: Kaupo Nurk

Kirjastus: Gallus 2020

287lk./3783lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #8 (ajalugu)

Kellele meeldivad hästi verised krimid, siis see raamat on verisem ja surmarikkam kui ükski krimi kunagi olla saab. Näiteks oli ühe operatsiooni surmaprotsent 300% (lisaks opereeritavale surid ka kirurgi assistent ja üks pealtvaataja). Viktoria-ajastu meditsiinimaailm oli julm ja kõhedust tekitav. Kuid see oli ka periood, kui toonased ravivõtted hakkasid tänu uutele avastustele üha teaduspõhisemaks ja inimlikumaks muutuma. Kirurgia algusaegadel 19. sajandil hinnati arste nende füüsilise jõu ning tegutsemise täpsuse ja kiiruse järgi. See oli aeg, kui operatsioonid võisid toimuda publiku silme all, üldnarkoosi ei tuntud ning pingutustest hoolimata heitis lõviosa patsientidest lõikusest taastumise käigus hinge. Samas oli see ka aeg, mil mil teaduslik lähenemine tegi läbi hüppelise arengu ja pandi alus paljudele teadusharudele. Oma panuse toonase jõhkra tegelikkuse muutmisse andis ka tagasihoidlik ja nukrameelne kirurg Joseph Lister (1827-1912), kes vanema põlvkonna arstide umbusust hoolimata võttis uuringute tegemisel kasutusele mikroskoobi, sai selle abil jälile patsiente enneaegselt hauda viivate põletike algpõhjusele ning hakkas haavade puhastamisel ja sidumisel kasutama antiseptikut. Raamatus oli peatükkide kaupa selgitatud kirurgia ajaloo arengut, tagasilööke ja edusamme, põrkamisi tagurluse vastu ja uusi ideid, mis tärkasid edumeelsete ja uudishimulike arstide hulgas ning mida nad endasse uskudes muudkui püüdsid ka tagurlastele selgeks teha. Olles kokkupuutunud vaid tänapäevase meditsiiniga on ikka üpris uskumatu lugeda tolleaegseid kirjeldusi, kuidas rääkimata steriilsusest, siis isegi elementaarsest puhtusest ei hoolitud ja ei mõistetud, kuidas just see on see, mille tõttu enamik operatsioone lõppes surmaga. Ei kujuta hästi ettegi kuidas opereeriti/ampulteeriti inimesi ilma narkoosita. 

Nõrganärvilistele mittesoovitatav, aga põnevam, õudsam ja verisem raamat, kui nii mõnigi krimi- või õudusjutt. Seega soovitan. Ajaloo huvilistele eelkõige. 

Süda tuksub tuks, tuks, tuks...

 

tehisintellekt teab, et inimsüda näeb selline välja nagu ta joonistas pildile

10. Inimsüda Ajalugu

Autor: Sandeep Jauhar

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

288lk./ 2114lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #2 (ajalugu)

Inimese elu keskpunktiks on süda. Kardioloog Sandeep Jauhari jaoks on süda elu sisu. Jauhar tutvustab meditsiiniajaloo teerajajaid, kes riskisid patsientide ja omaenda elu ning karjääriga, ta tutvustab nüüdisaegse meditsiinitehnika piire, väites, et see, kuidas me elame, on olulisem kui ükski ravim või masin, mille võiksime välja töötada. Süda oli miski, mida omal ajal ükski arst ei julgenud puutuda, olgu see kui haige tahes, sest see oli niivõrd püha ja puutumatu, sellele lähenemine tähendas kohest surma. Aga siis tulid esimesed julged, kes hakkasid vaikselt, veriselt või skandaalselt neid piire nihutama või vähemalt proovima seda teha. Ja sagedasele algsele ebaedule siiski järgnesid hiljem õnnestumised ning hakati päästma inimesi ka vältimatust surmast südamehaiguste tõttu. Nüüdseks on juba südamesiirdamise ja kunstsüdameteni jõutud. Ja nagu väga paljud asjad siin elus, siis saavutused selles vallas on järjest kiirenevas tempos tulemas. Raamat oli huvitav ja täiesti loetav ja arusaadav ka meditsiinist (ning südamest) väheteadlikumale inimesele.

 

Lasnamäe, mu kodu...

23./247. Lasnamäe lood : matk iidsetest aegadest tulevikku

Autor: Josef Kats

Tõlkija:  Anneli Sihvart

Kirjastus: Lasnamäe Linnaosa Valitsus 2018

72lk./4456lk./53506lk.

 

Kolm aastat tagasi sai minust lasnamäekas. Midagi täiesti uut ja tundmatut, kuhu sattusin. Aga selle kolme aastaga on see kant saanud väga koduseks, nagu oleks siin juba väga pikki aastaid elanud. Seetõttu huvitun igast killust, mis räägib selle kandi ajaloost ja tegemistest enne kui see minu omaks sai. Raamat on õhuke, aga minu jaoks väga huvitav, räägib paikadest, mida ma olen hästi õppinud tundma. Kohtadest, kus olen käinud. Peatükid Iru linnamäest, kivimurdmisest, Jüriöö pargist, Uuslinnast, Kahest tuletornist (taustapilt on minu tehtud must-valge Punase tuleturni otsast), Dvigatelist ehk Ülemiste ärilinnakust, Laagna teest, Lindakivi kultuurikeskusest, kirikust Loopealsel (seal sees pole käinud, ainult väljast näinud) ja muidugi oma armast kodusest Pae pargist. Ma pole kindel, kas see raamat oleks piisavalt huvitav ka neile, keda selle linnaosaga midagi ei seo, aga minu jaoks oli küll väga huvitav lugemine.

Pärisorjast vodka impeeriumi kuningaks!

15./239. Vodkakuningas. Pjotr Smirnovi ja tema impeeriumi lugu

Autor: Linda Himelstein

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Argo 2023

360lk./2530lk./51580lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#2)

Vodkast ei tea ma midagi. Ok, tean, et teda millegi pärast juuakse, aga miks, pole iial aru saanud. No äkki sama asja pärast, mille pärast neid muid alkohoolseid jooke ka juuakse, või siis mitte. Ei tea ja proovima enam ka ei hakka, kui siiani pole teinud. Kartsin, et raamat on liigselt joomise keskne. Ei olnud, pigem Venemaa ajaloo ja eluolu keskne. Kuigi seda ajalugu sai omal ajal kohutavas koguses õpitud (Venemaa oma siis), siis oli ikkagi mõned asjad uudiseks. Pigem isegi nii, et teadsin küll, aga varasemalt ei osanud seda õiges kontekstis võib olla sedasi näha. Ja varasemalt on ikka teadmine, et kui sa seal kusagil Venemaal pärisorjana sündisid, siis sa sinna ka sarnases seisus surid, isegi kui vahepeal pärisorjus kaotati. Aga nüüd, üks pärisorjana sündinu jõuab oma visaduse, taiplikkuse ja töökusega rikkamate inimeste sekka välja. Raamatu esimene osa oligi Pjotr Smirnovi elu sünnist surmani. Kuidas tal see ikka õnnestus ja kuidas ta sellise positsioonini ennast välja võitles ja kavaldas. Teine osa oli juba kurvem lugu, sest vaatamata sellele, et tal oli hulk poegi ja tütreid, väimehi ja miniaid, siis nad ei olnud samasugused kui ta ise, taiplikud, hoolikad, arvestavad ja töökad. Muidugi ka Vene revolutsioon oli üks, mis selle impeeriumi hukule kaasa aitas, aga sellegi poolest, kui oled sündinud rikkana, siis sa ei oska raha õiget hinda näha paraku. Muidugi ka inimsuhted, kui juba ahnus mängu tuleb rikkuse kokkukuivamisel. Täitsa huvitav lugemine oli. 

Ja taaskord pani mõtlema, kuidas maailmas on asjad omavahel ühendatud ja täiesti omavahel üldse mitte kokkukuuluvast asjast või sattuda ootamatult hoopis teisele teemale. Kuna Pjotri üks poegadest oli Vladimir Smirnov, siis tulid mul nostalgilised lapsepõlve mälestused tihedalt meelde, kui silme ette kerkis üks tema nimekaim, minu vanatädi mees onu Vova, üks minu lemmikinimesi ajast, kui olin veel väike. Nüüdseks kahjuks küll on ta juba 47 aastat teispoolsuses viibinud. Aga nagu ühes teises raamatus öeldi, hinged ei sure niikaua kuni on veel keegi, kes neid mäletab ja nüüd tänu sellele raamatule need mälestused tugevalt elustusid.

Ajast kui laevad olid puust ja mehed rauast

3./212. Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid

Sari: Isa põnevad unejutud ajaloost

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Randvelt Kirjastus 2014

60lk./632lk./45854lk.

Lastekirjanduse väljakutse november: Ristsõna vastus (Merereis)

Lühike, kiire ülevaade eestlaste ja eestimaalaste kokkupuutest laevadega, suures osas ikka neist kõige kuulsamatest, kes on merd siinmail ja hoopis kaugemal sõitnud. Nii mitmedki eestist pärit mehed on seilanud ümber maailma. Raamat on lihtne ja lastepärane, tekitab huvi antud teema vastu. Põhjalikumate teadmiste saamiseks tuleb siis juba hiljem suuremaid ja paksemaid raamatuid lugeda. Mida uut teada ei saanud, aga ma pole ka enam selle raamatu sihtrühm. 

Klaas, klaas, ikka see klaas...

 

19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni

Autor: Anne Ruussaar

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012

192lk./3508lk./44774lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#8)

See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest. 

Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks. Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.

Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti. 

Ajast, kui elu läks moodsaks.

18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail

Sari: Imeline Ajalugu 

Toimetaja: Kadri Bank

Kirjastus: Äripäev 2022

352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  

Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 

Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Mida tõi endaga kaasa Eesti Wabariik?

 4./191. Moodsa elu õppetunnid

Autorid: Anu Kannike, Madle Uibo

Kirjastus: Argo 2022

304lk./956lk./42222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#1)

Eesti Wabariigi tulekuga muutus ka elu Eestis. Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.

Raamatus ongi peamine tähelepanu toitumuse muutumisel/muutmisel, kodumajanduse õppimisel, seltskonnaelu kujunemisel, viisakal käitumisel, kodusisustusel, isiklikul hügieenil ning tervisespordiga tegelemisel. Raamatut lugedes tuli nii mõnigi asi tuttav ette ja siis jõudis minuni, et see on ju minu ema (s.1928) lapsepõlv, minu vanavanemate (s.1897 ja 1901) nooruspõlv ja ma olen kodus neist asjust kuulnud räägitavat küll ning mõned asjad on ju ka meil alles sellest ajastust. Pealegi on meie kapid vanaisa tehtud, kes just 20-30ndatel töötas mööblitislerina. Mööblile on pühendatud mitmed peatükid selles raamatus. Mõnda asja oli aga kummaline lugeda, pole kas enne ostselt sattunud seda lugema või siis pole osanud asju sedamoodi vaadata ja saadud teabetükke omavahel ühendada. Raamat on väga ladusalt loetav ning huvitavalt kirjutatud. Kõikides peatükkides on infot piisavalt, mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju kokku surutud nagu sageli juhtub. Mulle meeldis ja soovitan isegi siis kui otsest ajaloohuvi ei ole.

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?

 7./179. Baltisakslased Eestis ja Lätis : baltisakslaste ajaloo lühiülevaade

Autorid: Arved von Taube, Erik Thomson

tõlge: K. Uustalu

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 1996

46lk./766lk./39100lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)

Raamatuke sisaldab katkendeid umbes 100-leheküljelisest tööst pealkirjaga «Baltisakslased», mille on koostanud kaks baltisakslast - ajaloolane vabahärra Arved von Taube (1905-1978) ja publitsist Erik Thomson (1915-1990). Pealkirja all «Ühe omapärase kogukonna saatus ja traditsioonid» ilmus teos 1973. ja 1991. aastal. Autorid püüdsid selgitada baltisakslaste eripäraste omaduste väljakujunemist ajaloolise arengu taustal. Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.

Esemed tutvustavad ajalugu

5./177. Baltisaksa esemed Eestis muuseumikogudes 

Autorid: Olev Liivik, Ants Hein, Tõnis Liibek

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 2016  

96lk./608lk./38942lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#2) 

Raamat keskendub baltisaksluse kõrgajale 18. ja 19. sajandile ning 20. sajandi algusele. Väljaande lehekülgedele on valik muuseumikogudes olevatest esemetest, mille puhul on teada, et eseme tellijateks ja omanikeks, loojateks ja tarbijateks on olnud baltisakslased, eelkõige siis erinevatest mõisatest pärit olevad esemed. Kui on teada kindel ajalooline isik, kelle oma mingi ese oli, siis on juures lühidalt, kes ta oli. Juhul kui ese on seotud mingi mõisaga, siis kes olid seal mõisnikud ja milline oli mõisa saatus. Lisaks on iga eseme juures tema teekond muuseumi ja millises muuseumis hetkel seda säilitatakse. Esemed võivad vahel vägagi palju jutustada olles ise tummad. Hea, et ikka säilivad esemed ja kirjad kaugetest aegadest, sest näha esemeid reaalselt on ikka midagi muud, kui vaid lugeda nende kirjeldusi. Isegi pilt ajab asja ära. Raamat oli asjalik, aga jäi minu jaoks liiga õhukeseks, oleks tahtnud hulga rohkem esemeid näha ja samas ka iga eseme juures veidi rohkem lugeda. 

Laevakapten Pitka pajatab

16./171. Orkaanis ja džunglis. Minu mälestused IV

Autor: Johan Pitka

Kirjastus: Vikerlane 1939

240lk./3642lk./38134lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#9)

Nüüd õnnestus mul lugeda ühte salajast raamatut. Igatahes selle raamatu tiitellehel on tempel Salajane. Sain selle raamatu kevadel Rahvusarhiivi tasuta raamatute laadalt. Ju ta autori pärast oli salajaseks kuulutatud, sest midagi muud salajast nüüd küll selles raamatus ei olnud. Oli meremehe raskest tööst ja võitlusest ilmaga, oli erinevatest maadest ja rahvastest, kuhu merereisid viisid. Oli laevapere elust ja olust, võitudest ja kaotustest, tormidest ja tuulevaikusest. Johan Pitka oli purjeka "Lilly" kapten ja raamatu jooksul jõudsid nad ikka väga mitmetesse sadamatesse mitmel mandril. Atlandi ookean ületati nii rahuliku veega kui orkaaniga. Raamatust jooksis läbi aastaarv 1898, mis oli üks aasta, kui tegevus toimus, kuid ajavahemik, millest räägiti oli pikem kui aasta. Juba Lõuna-Ameerikast Euroopasse jõuti 42 päevaga ja seda ta pidas kiireks sõiduks. Lisaks meresõidule oli raamatus ka laevale kauba leidmise probleemid, laadimised, bürokraatia. Pitkal oli reisil kaasas vahepeal naine ja pisike poeg, aga pikemalt elas laevas ta õde. Raamat oli minu jaoks põnev, sest ega ma palju tolleaegsest meresõitmisest ei tea, seda just mitte väljaspoolt vaatleja silmade läbi, vaid selles sees olija nägemus ja mõtted ning kirjeldused. Raamatut oli mõnus lugeda, kui lugesin lainetest orkaani ajal ning laevukesest nende käes, siis tekkis merehaiguse tunne vaatamata, et olin turvaliselt kodus voodis. Mõned seisukohad on muidugi ajaga muutunud, aga üldiselt väga hea ja põnev lugemine. Teada sai ka erinevatest maadest, rahvastest ja purjelaevajuhtimisest. Lõpus oli ka lugu kuidas ta oli Vene sõjalaeval kohustuslikul õppusel ja kuidas sealne olukord oli. Ütleme, et see oli ikka nii, nagu Vene kord on ajast aega olnud. 
 
 

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

Sambia ja Namiibia

8./163. Reisid Lõuna-Aafrikas

Autor: Indrek Jääts

Kirjastus: Argo 2020

288lk./1892lk./36384lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#4)

Oh, igale poole neid eestlasi ka ikka jagub. Samas, miks ka mitte, kui võimalused on olemas. Võib olla oleks isegi nooruses rohkem eksootilisematesse kohtadesse läinud, aga siis olid reisimise võimalused väga piiratud osaga maailmast. Nüüd olen küll suure osa Euroopa riikidest läbi käinud, aga eelistan pigem selliseid mugavamaid ja turvalisemaid kultuurireise. Peale järjekordse Aafrika reisimise raamatu läbi lugemist tõden taaskord. Sinna mandrile mind ei kutsu mitte üks raas. Ma pigem vaataks neid loomi kodus mugavas tugitoolis istudes televiisorist. Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud. Tegelikult oli küll loodusel ja loomadel selles raamatus oma osa, aga siiski huvitas autorit pigem inimene, tema etnoloogia. Kuidas nad on elanud läbi ajaloo ja kuidas nad elavad praegusel ajal, nende igapäevaelu ja elu turismi jaoks. Lisaks oli raamatus terve hulk nende piirkondade ajalugu kirja pandud. Ega neist kaugetest maadest eriti ei teagi. Minevik on kirju ja peale seda kui valge mees selle kontinendi avastas, siis ta abistas igati pärismaalasi. Abistas orjusega, viletsusega, mahasurumisega, vaesusega, enda ülemvõimuga. Ja eks mingil määral sõltuvad nad ju tänapäevalgi valgest mehest ja tema rahast. Lugeda oli üpris huvitav, aga ise sinna mineku tahtmist küll üldse ei tekkinud.
 

Mereröövel, kes purjetas ümber maailma

6./161. Kuningriigi otsingul. Francis Drake, Elizabeth I ja Briti impeeriumi ohtuderohke sünd

Autor: Laurence Bergreen

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Argo 2023

392lk./1336lk./35828lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#3)

Francis Drake'i nimi on tuttav juba kooliajast. Peamiselt ikka nagu mereröövel. Vähem on teada, et ta oli ka ümbermaailmareisija. See raamat pani mind mõtlema, et me teame Magalhãesi ümbermaailmareisist kuigi ta tegelikult hukkus ja ei jõudnudki tagasi. Nüüd lugesin Drake'i ümbermaailmareisist. Aga nad ei teinud ju neid reise üksi. Magalhãesi reisilt jõudsid tagasi 18 meest, nemad ju olid ümbermaailmareisi sooritajad, aga me ei tea, kes nad olid. Samuti me ei tea, kes tegid kaasakogu reisi Drake'iga ja olid samuti esimeste ümbermaailma purjetajate seas. Ajalugu vaikib neist, aga samas olid nad väga olulised inimesed, sest ilma nendeta ei oleks Drake kuigi kaugele jõudnud, rääkimata ümbermaailmreisist. Siiski teame Drake'i peamiselt õhe suurima ja edukaima mereröövlina. Sealjuures samuti, me ei tea, kes olid need mehed, kes tegelikult tema eest väljas olid ning laevu ja sadamaid ründasid oma elu ohtu panemata. See on nagu tänapäevane mingi suur edukas firma, kelle bosse kiidetakse hea töö eest vaatamata, et tegeliku töö teevad ära hoopis väikesed tavainimstest sipelgad, kelle sissetulekud pole kaugeltki bossi omadega pärast võrreldavad. Drake röövis Uuest Maailmast hõbeda- ja kullakoormatega naasvaid Hispaania aardelaevu ning krabas oma kuningannale – ja iseendale – kokku tohutu varanduse. Elizabethi heaks tegi Drake teoks võimatu: aitas vormida Inglismaast, sellest vaesunud ja isoleeritud saareriigikesest, üleilmse impeeriumi. Meil on mingid teadmised nii Elizabethist kui Drake'ist, aga see raamat annab ülevaate ka selles osas, milline oli nende omavaheline suhe, mis ajaendas Drake mereröövliks olema, Inglismaa ühe ajajärgu ajaloost. Raamat oli huvitav ning üsna kergesti loetav ning jälgitav. Jälgitud oli siiski ühte küllaltki lühisest perioodi Inglismaa ajaloos, seega jäid need paljud erinevad ühenimelised kuningad ja kuningaks soovijad seekord välja, kes mul alati Inglismaa ajaloo raamatute juures pea huugama panevad. Ajaloo ja eriti mereajaloo huvilistele kindlasti soovitatav raamat.