Leiutajad leiutasid leiutisi

10./55.  Sajanditetagused tehnikaimed

Autor: Leonard de Vries

Tõlkija: Tiina ja Ustus Agur 

Kirjastus: Helios 2021

192lk./1739lk./ 13 136lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 juuni: Kolossaalne plärts! Sündmus, leiutis, teadlane, leiutaja jne, mis/kes maailma tõsiselt raputas.

19. sajandi teise poole teadus- ja tehnikaajakirjadest valitud piltide ja kirjutistega saab lõbusa, ent asjaliku ülevaate tollest ajajärgust tehnika ajaloos. Leiutised, mis või mille lapselapsed on edukalt ka tänases päevas kasutusel. Leiutised, mis olid omas ajas ja nüüdseks saanud ajalooks. Leiutised, mis sündisid surnult. Ja kui palju erinevaid variante on võimalik ühele leiutisele kavandada. Kui palju oli jalgratta eri variante, enne kui jalgratas sai igapäevaseks transpordivahendiks suurele hulgale inimestele ja hakkas välja nägema tänapäevasele jalgrattale lähedasena. Kuidas arenesid lennumasinad, mis veel päris lennukiks ei suutnud 19. sajandil välja areneda. Raamatus on peatükid transport, elekter, optika, telefon ja mitmesugust. Raamatus on iga artikli juures mustvalged omaaegsed joonistused, mille uurimisele kulub isegi rohkem aega, kui artiklite enda lugemisele. Raamat oli huvitav ja mõtlemapanev. Argo kirjastuse väljakutse ärajäämisega ongi sel aastal lugemine väga suures osas kaldu ilukirjanduse poole, seega hea, et vähemalt üks väljakutse punkt tuletas taas meelde, kui huvitav oli ka populaarteaduslik kirjandus. Peaks ikka rohkem ka seda lugema.

Islandi saagad

5. Kolm islandlaste saagat. Gísli, Glúmr ja Bárðr

Sari: Hieronymus  

Autor: puudub

Tõlkija: Triin Laidoner

Kirjastus: Ilmamaa 2024

246lk./1258lk.

Lugemise väljakutse 2024: 44. Hieronymuse sarjas ilmunud raamat

Selle sarjaga on mul mingi tõrge, no kuidagi ei kutsu lugema ehk isegi oli eelmise aasta kõige suuremaks väljakutseks leida siia teemasse mõni raamat, mida ma tahaksin lugeda. Otsisin juba kõige õhemat, mis sarjas ilmunud, kui detsembris nägin, et tuleb see Islandi saagade raamat välja. Siis oli selle teemaga korras, sest saagad on midagi, mida ma ikka vahel loen. 2022 oli Islandi kirjanduse väljakutse ja jaanuaris tuli lugeda saagat, tänu sellele ma üldse tegin läbi kogu Islandi kirjanduse väljakutse ja leidsin mõnegi teise huvitava raamatu veel. Seekord siis kolm igiammust saagat väga heas tõlkes. Meeldis, et juurde oli ka selgitatud ikka omajagu Islandi ja tolle ajastu olusid ja kombeid. Gísli Vadakupoja saaga, Tapja-Glúmri saaga ja Barðr Lumemäejumala saaga on XII-XIV sajandil kirja pandud, ohtralt luulega täiendatud kangelaslood. Nagu kõigis saagades, siis on ka seal rohkelt tapmist, võitlusi, tülisid, aga ka armastust ja sõprust. Natuke teeb raskeks lugemise, see korraga õhkupaisatud isikute arv, sest oluline on ju tegelase juures pool suguvõsa üles lugeda. Tegemist siiski ju ajaga, kui mingeid perekonnanimesid ei ole ja seega oluline, kes kelle poeg/tütar, vend/õde või sugulusside on. Ka see ajas mõni hetk segadusse, et ühenimelisi tegelasi oli korraga mitu tegutsemas, aga eks see ju on elu, kus ongi inimestel sama nimi, mitte ilukirjanduslik raamat, kus ikka kõigile mõeldakse välja erinev nimi ja sageli õnneks ka mitte teisega sarnane. Saagad on nagu ajaloo kroonikad tolleaegsete inimeste elust ja tegemistest. Kuidas käidi teistel maadel, kuidas toimusid kohtuprotsessid, suhtlemine naabrite, trollide ja teiste tegelaste ja inimestega, kuidas toimetati kodus, kasvatati lapsi, aumõiste ja kõik sellega kaasneb, kättemaks, veritasu jne. Kuna mulle meeldib kauge ajalugu, siis meeldivad ka saagad aeg ajalt lugeda.

Autor avastab oma juuri

13./291. Viimane rong Moskvasse

Autor: René Nyberg

Tõlkija: Piret Saluri

Kirjastus: Argo 2017

182lk./2256lk./50663lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga detsember: mälestused #3 (ajalugu)

See on mälestuste raamat kahes naisest, onutütardest. See on lugu noore juuditari keelatud armastusest teiseusulise vastu 1930. aastate Helsingis – ja ühe teise noore juuditari ellujäämislugu sõjaaegses karmis tegelikkuses Riias. René Nyberg otsib vastust küsimusele, mida tähendas tema emale lahtiütlemine oma usust ja kuidas tema elu mõjutas ortodokssetest juutidest perekonna ja sõprade sügav hukkamõist. Kuidas autor leiab oma juudi juured, kuidas tutvub oma sugulastega, kellest ta pole midagi teadnud. Viimane rong Moskvasse väljus Riiast pühapäeval, 29. juunil 1941, kaks päeva enne Saksa vägede saabumist. Teiste põgenike seas jõudsid rongile Josef Jungman ja tema naine Mascha (neiupõlvenimega Tokazier). Mascha isa ja Rene ema isa olid vennad. Lugu kahe erineva saatusega lähedase naise saatusest läbi ajaloo ja erinevate riikide ja valitsevate kordade. Mälestused, mis osaliselt on väga valusad. Mälestused, mida sageli isegi järeletulevatele põlvkondadele ei räägitud, mida need siis pidi hiljem ise välja uurima. Mälestused, mis jäid elama ja mälestused, mis hukkusid koos nende omanikega. 

Ma olen sel aastal kuidagi sattunud juudi teemale. Väga eredalt on meeles Linnateatri näidend Nachtland. Näidend taagast, mille pani nii juutide kui sakslaste peale Hitleri võim ja teine maailmasõda. Taak, milles põlvkonnad tunnevad süüd või viha, mis ei ole nende põlvkonna oma, mille nad on saanud päranduseks eelnevatelt põlvkondadelt. Suhted ja suhtumised nii tänapäeva kui ajaloosse. See mida näidatakse välja ja see, mida tuntakse oma varjatud sisemuses. Ka selles raamatus oli seda kõike ridade vahelt ja ridadest tunda. Üks ajalootraagika, mis ei lõppenud konkreetsete ajaloosündmustega, vaid läheb veel pikalt edasi. Raamat oli huvitav ja köitev, samas küllaltki lihtsalt loetav. Võib olla ilma selle näidendi aluseta, ma ei oleks seda raamatut sedavõrd tunnetanud. 

Põhimõtteliselt võiks nüüd selle väljakutse lõppenuks lugeda, aga kuu lõpuni on veel aega ja ootel raamatuid mu kapil, seega ma igaks juhuks veel viimast sõna väljakutsesse kirja ei pane.

Vahel võib surm olla halastavam kui elu

18./277. Siberi pärapõrgus. Gulagi vangivalvuri päevik

Autor: Ivan Tšistjakov

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

208lk./2961lk./48119lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #5 (ajalugu)

Ivan Tšistjakov, kirjanduslike kalduvuste ja kunstiandega noormees, sattus Stalini ajal pooljuhuslikult BAMi rajamiseks loodud liikuvatesse sunnitöölaagritesse valvuriks ja väikestviisi ülemuseks, repressiivsüsteemi mutrikeseks. Samuti juhuslikult on säilinud tema päevik 1930. aastate teisest poolest: paari kulunud vihikusse üles tähendatud kirjeldused laagrielust, paiguti kaunistatud omakäeliste looduspiltide ja vinjettidega. 

Kultuurihuvilisel ja intelligentsel inimesel võis olla ikka väga raske sellistes oludes elada ja mõistusele jääda. Päeviku lõpu poole hakkas tunduma, et ta oli käega löönud ja ka tema tase hakkas allapoole nihkuma, ei huvitanud enam ümbritsevast. Loodus oli põhiline, mis pakkus rahu ja rõõmu, aga kui see loodus on pool aastat lumi ja teine pool pori, siis hakkab see loodus ka rõhuma. Eriti kuna sel ajal oli põhiliseks liikumisvahendiks enda kaks jalga ja vahel tuli kuni 50 km päevas maha kõndida. Seda kehva söögi juures. Kellegagi suhelda ei olnud, vangide ja alluvatega ei saanud sõbruneda ja ega seal ei pruukinudki olla neid, kellega oleks saanud intelligentset vestlust pidada, ülemuste käest sai vaid pidevalt sõimata, sest muud moodi nad juhtida ei osanud. Iga hetk ähvardas ennast ise represioonide käest leida ja heal juhul vangina, mitte laibana. Alguses tundus raamat huvitav, aga mida edasi, seda igavamaks muutus, sest sissekanded muutusid järjest tuimemaks ja sarnasemaks. Ootasin rohkem kirjeldust sealsest elust, mitu vangi jälle jalga lasi või mitu lindu/looma õnnestus küttida või kas oli lumi või pori, see lõpuks ei pakkunud enam üldse pinget. Imestama pani, kui visa on ikka see vene hing, keegi teine poleks sellist elu küll vastu pidanud. Külmas ja näljas. Kujutate ette sauna kus on -5 kraadi? Pestes tuleb nahale jääkoorik? Ikka kohutavalt tugev tervis pidi olema sedasi külmas elades, sageli riided märjad, kuid kuivatada ei olnud võimalik, sest kõik oli kütmata ja väljas miinuskraadid. Talvel ikka väga suured miinuskraadid. Seal kus oli juttu soojast oli kirjas, et väljas oli -18 kraadi. Meil kurdetakse kohutava külma üle juba siis, kui on -8 kraadi. Rohkem oleks tahtnud ka ta joonistusi näha, hetkel mõned vaid sisekaanel. Kahju sellistest andekatest inimestest, kelle süsteem ja võim oma hammasrataste vahele keerab ja siis lõpuks tapab. Väga ei soovita seda raamatut, just selle sisu tõttu, liiga sünge. Samas võib olla peaks hoopis rohkem sundima inimesi sellistest asjadest lugema ehk siis saavad paremini ajaloo repressioonidest aru ja kurdavad tänapäeva elu üle vähem.

 

Kord jalutasin Toomemäel üht kummitust silmasin seal...

fotod: Puhka Eestis, Puhkus Eestis ja Minube lehelt

13./272. Tartu saladuste mägi

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Pegasus 2024

89lk./1908lk./47066lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga november: jube lugu #4 (lasteraamat)

Teen üritust värvidest, 21.novembril räägin lillast. Võrreldes eelnevate põhivärvidega on lillat siin maailmas vähe, otsin ja otsin materjali juurde, no mõni lilla kummitus võiks ju ometi olla! Bingo! ongi! Tänu sellele lillas kleidis Tartus kummitavale naisterahvale jõudsin selle raamatuni. Tartu on mu vanavanemate linn ja lapsepõlves sai seal tihti oldud ning Toomemägi pole ka sugugi võõras koht. Ühtegi kummitust ma pole küll seal kohanud, ei lillas ega mõnes muus värvis. Tegelikult ega need kummitused selles raamatus polnudki need jubedikud, mis loo jubedaks tegi. Minu jaoks muutis selle loo jubedaks raamatu alguses olnud Tartu ajalugu, kui palju kordi see linn on hävitatud või purustatud ja taas üles ehitatud. Kui kogu see ehitusele kulunud energia, ei oleks kulunud linna taastamisele vaid ilusamaks ja paremaks ehitamiseks, milline siis see linn võiks välja näha. See muidugi ei käi vaid Tartu kohta, vaid kõikide linnade kohta, mida on ajaloo jooksul korduvalt purustatud ja taastatud. Kõige jubedam selle juures on see, et ka tänapäeval jätkavad inimesed sama tegevust. 

Raamat on mõnusalt ladusalt kirjutatud ja annab ülevaate nii linna ajaloost kui Toomemäest ja sekka mõned kummitused ka. 

Ammuste aegade fotograafia

22./252. Kaagjärve Veenus

Autor: Tiit Meren

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

287lk./3679lk./43913lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #13 (ajalugu)

 

Esmalt tänan kirjastust Argo, kes selle raamatu ühel aastal lugemise eest kinkis. Nüüd siis jõudis selle kord jõuda väljakutsesse. 

Raamatu ajendiks olid sajad 100-120 aastat tagasi tehtud fotod külaelust, maainimestest, nende igapäevatöödest, pidulikest hetkedest, matustest, lastest, noortest ja vanadest, koguni aktid ja ülesvõtted Saksa Ida-Aafrikast, kus üks fotode autoreist aastaid misjonärina töötas. Autoriteks Valgamaa koolmeistrid Johannes ja Carl Luckin, kelle hobi korras tehtud fotodest tekkinud kogusid peeti aastakümneid hävinuks või vähemalt lootusetult kadunuks. 

Raamat tutvustab neid kahte venda ja ülejäänud nende lähisugulasi. Millega nad tegelesid ja millised nad olid. Fotograafia oli nende hobiks, mitte tööks. Sel ajal ei olnud palju hobifotograafe, sest varustus oli kallis ja korraliku pildi saamiseks pidi pikalt vaeva nägema, mitte klõps ja suvaline pilt valmis. Eks seetõttu ole ka palju grupipilte, sest pidi tegemiseks valmistuti ja enamasti tehti pilt ikka mingi tähtsa päeva puhul. Kas oli see siis rõõmus või kurb päev. Kuid need mehed tegid vahel ka pilte lihtsalt neid ümbritsevast elust. Mõnikord on poseeritud pildile jäänud kaadri äärde midagi või kedagi, kes või mis ei poseerinud ja polnud plaanitud sinna jääma. Sageli jõudis ka piltnik ikka ise pildile minna. Neid vanu pilte oli väga huvitav vaadata, aga kõige rohkem pani see raamat mind mõtlema, et kui palju väärtuslikke pilte on tegelikult ajaloo vältel hävinud. Nagu siingi raamatus, kui naisel oli valida, kas jätta alles klaasnegatiiv või paigata sellega aknaid, siis jäi peale ikka viimane, sooja oli ju vaja hoida. Kui palju hävitasid inimesed ise uue despootliku režiimi kartuses, kui palju nende omanikke viidi minema ja nende varad hävitati või mindi ise minema ja kaasa sai võtta vaid kõige olulisema. Need fotonegatiivid ei olnud ju pisikestel rullidel ega väiksel mälukaardil, vaid klaasplaatidel. Kõigil ei olnud ju järeltulevaid põlvkondasid, kes hoole ja armastusega peitsid ja hoidsid alles. Ja teine mõte, kui väärikad olid need inimesed, kes neil piltidel olid. Korralikult hästi riides, sätitud, ka neil fotodel, mis justkui juhuslikult olid üles võetud. Fotografeerimine ei olnud ju midagi möödaminnes juhuslikult tehtud klõps, selleks sätiti, see võttis aega. Huvitav raamat neile, keda huvitab ajalugu, oma kohalik eluolu. 

Mis on puulõike ja puugravüüri vahe

10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond

Autor: Mart Helme

Kirjastus: Kunst 1977

56lk./1288lk./41522lk.

 

11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust

Autor: Tiina Nurk

Kirjastus: Kunst 1988

128lk./1416lk./41650lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)

 

Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule. ​
​Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.

Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. ​Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust. 

Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.

Lõbusalt ajaloost

3./233. Koeramäe Soome ajalugu

Autor: Mauri Kunnas

Tõlkija: Andres Lepp

Kirjastus: Sinisukk 2018

81lk./415lk./40649lk.

Soome kirjanduse väljakutse oktoober: Raamat Soome ajaloost

Kes ütles, et ajalugu peab igav olema ja seda peab lastele õpetama surmtõsiselt? See lustlik raamat annab lastele Soome ajaloost rohkem aimu kui võib olla mõni kuiv teatmeteos. Raamat räägib milline oli elu Soomes ajal, kui maad valitsesid Karlid, Johanid, Kristinad, Gustavid ja teised kroonitud pead? Aabits oli veel kirjutamata, kahvel äsja moodi tulnud ja sõdima mindi, nuiad peos.Nuiasõda ja nõidade vaenamine, kübarad ja mütsid ning ballid ja turniirid! Raamatust saab pildi soomlaste minevikust 16. sajandist 19. sajandini. Ja seda lustlikult. Kuid kõik oluline saab selgeks ning pärast võib igavamaid raamatuid juurde lugeda, et asjadest sügavamalt teada saada. Mina igatahes sain nii mõndagi Soome ajaloost uut teada.

Patuga või patuta merel seilamas

19./230. Patud merel

Autor: Klaus Hympendahl

Tõlkija: Peeter Rast

Kirjastus: Tammerraamat 2007

248lk./3640lk./40234lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #8 (ajalugu)

Taas üks raamat, mis ise parajal hetkel täiesti juhuslikult (ma ei mõelnud sellel hetkel üldse lugemisele, rääkimata sellest teemast) ennast mulle näppu sättis ja vaatasin - ohoo meri! seetähendab ju siis vett! Tutvustus tundus ka sedavõrd huvitav, et võtsin kähku lugemisse. Väga huvitav raamat. Pani nii mõnelegi asjale mõtlema, millele ei ole varasemalt mõelnudki selliselt. 

Teame ju kõik, et omal ajal kestsid merereisid kuid ja isegi aastaid, mitte ei liikunud laevad kaks korda päevas edasi-tagasi sadamate vahel. Ja eks ka tänapäeval on neid laevu, mis kuude kaupa merel. Nüüd ehk pole enam siiski nii, et meremehi üldse kaldale merereisi ajal ei lubata isegi kui laev on kusagil sadamas, sest muidu lasevad mehed jalga. Seda siis eriti sõjalaevade puhul, kus mehi ei lastud maa ligidalegi. Aga mis siis juhtus seal laeval, naisteta maailmas. Kui laev oli täis elujõus noori seksuaalselt aktiivseid mehi. Polnud ju võimalik oma seksuaalvajadusi kuhugi sadamasse maha jätta ja siis aasta pärast tagasi tulles neid sealt üles korjata ning jätkata katkenud kohalt. Muidugi olid kohati sadamad oma teenindava personaliga. Raamatus oli välja toodud sadamalinn, kus 60 tuhande elaniku seas elas ka 20 tuhat prostituuti. Kus nõudlus, seal ka pakkumine. Mida üks meremees ikka tegi, kui vahel harva kusagil sadamas maale sai. Enamus läks kõrtsi ja ... Kusjuures, et asi ikka kombeline oleks, siis paljudel meremeestel olidki oma niinimetatud naised sadmates, kellega nad olid "abielus" niikaua kuni maal viibisid. Siis nad läksid ja järgmisel maabunud meremehel oli võimalus naisega "abielluda". Öeldaksegi ju, et meremehel on naine igas sadamas. Raamatus oli ka rõhutatud, et sel ajal ei olnud seks mingi tabu teema, et ainult pimedas ja teki all salaja. Kõik kõis ikka enamasti avalikult, hea kui veidi privaatsemas nurgas. Häda ei andnud häbeneda, kui ikka privaatset kohta polnud, siis polnud ja ära sellepärast midagi ei jäänud. Mitmed peatükid olid ka meremeeste ja pärismaalannade vahelisest läbikäimisest. Kuidas läbi ajaloo on aegajalt merel purjetanud ka ujuvad bordellid. Ning siis muidugi kui pikkade kuude kaupa ei olnud muud kui vaid meeste omavaheline seltskond, siis kui palju tekkis neil omavahelisi suhteid, millal see oli karistatav ja millal täiesti igapäevane normaalsus. Mitmed peatükid olid piraatidest ja sealjuures piraatlannadest. Kui meheriietes naised jõudsid meremeeste maailma ja sageli hakkasid neid meestevägesid ka juhtima. Miski pole selles veepealses maailmas olnud võõras ja kordasaatmatu. Keda selline ajalooline teema huvitab, selle soovitaks lugeda küll. 

Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?

18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal

Autor: Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Loomad, kes on ajalooürikutes ja kunstis jäädvustunud

21./207. Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Artes  

Autorid: Juhan Kreem, Ivar Leimus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: TLÜ Kirjastus 2023

208lk./4730lk./35807lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)

Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.
 

Kambriumi plahvatus ja selgrootud fossiilid

19./205. Imeline elu. Burgess Shale ja ajaloo olemus

Sari: Loodusteaduste klassikuid 5 

Autor: Stephen Jay Gould

Tõlkija: Oive Tinn

Kirjastus: Argo 2024

383lk./4394lk./35471lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #5 (populaarteadus)

Autor oli solvunud kellegi peale, kes nimetas paleontolooge margikorjajateks. No sel juhul on nad margikorjajad, kes tuvastavad, mis on margil selle liimipoolse külje järgi, ilma teist poolt nägemata. Palentoloogia on üldiselt mulle võõras teema kuigi ajalugu huvitab küll. Aga noh need kivistised, hallid ja igavad. Seda raamatut lugedes oli kahetine tunne. Huvitav oli sellest teemast lugeda ja kuidas üldse toimub palentoloogide töö (sorry, väga igavalt ja rutiinselt ja aega nõudvalt). Burgess Shalest polnud ma ka midagi oma elus kuulnud, nüüd siis vähemalt see lünk eemaldatud teadmistest. Samas nendest ebamaistest eelajaloolistest tuvastatud ja mitte nii hästi tuvastatud loomadest oli mu jaoks ikka veidi kole igav lugeda. Kuigi samas ma saan aru kuidas palentoloogidel võisid iga selle avastuse juures silmad põlema ja süda hüppama hakata küll. Seega läks mul selle raamatu lugemisega üksjagu aega, sest kohati ikka ei edenenud raamat sugugi. Viga muidugi minus, mitte raamatus. Õnneks oli sel rohkesti fantastilisi pilte, muidu vaid kirjelduste lugemisega oleks vist mul pooleli jäänud. Seega võib olla kui ma reaalselt seal kivististe ja nende väljapuhastatud tulemite seas oleks, siis äkki ei oleksi nii igav kui vaid lugedes. Ehk see ongi pigem visuaalne teema, mitte lugemise teema. Sest need tegelased seal piltidel olid küll ägedad. Eriti kui ma oma vaimusilmas nägin neid hulga suuremana veel. Saaks ikka õudsama filmi sealt vist kui see Jurrasic Park. Kuidas üldse geoloogilises ajaskaalas elurikkus kujuneb jäi aga ka peale seda raamatut ikka mulle täiesti müstiliseks teemaks. Minu arust on see läbi ajaloo lihtsalt suures osas oletuste rida olnud, kuidas keegi on suutnud veenvalt teistele seda ära seletada, kuid aja möödudes arvamused ja teadmised muutuvad ning asjad pannakse taas mingil muul moel järjekorda ning liikidesse ja hõimkondadesse ja ajastutesse.

Loomad, kes on käinud sõjas

9./195. 77 lugu lahingutes osalenud loomadest

Autor: Allan Espenberg

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2021

160lk./1802lk./32879lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #3 (ajalugu)

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on millegi huvitava, põneva, ebahariliku, kasulikuga hakkama saanud. Sellesse raamatusse on kogutud lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Muidugi pole kõik nendest loomadest alati ise lahingus osalenud vaid sageli lihtsalt olnud sõjatandril olevate meeste lemmikloomaks. 

Raamatus on kirjas selliste loomade lood: 29 koera, 17 hobust, 8 kassi, 4 tuvi, 3 siga, 2 ahvi, kaamelit, karu, lõvi ja elevanti, 1 kits, hani, kilpkonn, alligaator, pingviin ja eesel. Mulle olid suures osas need loomad kõik tundmatud. Osalesid erinevates sõdades läbi ajaloo, alates enne meie ajaarvamist ajast kuni tänapäevani. Koerad on ikka pigem olnud need, kes on otseselt sõdimisele kaasaaidanud, otsinud lõhkeainet ja peitunud vaenlasi. Hobused on viinud oma ratsanikud lahingusse ja seal neid kandnud. Tuvid on edastanud teateid kui muud sidevahendid on lakanud töötamast. Kaamelid ja elevandid on tassinud raskuseid. Kasside peamiseks ülesandeks on olnud laevades võidelda rottidega, aga ka olla lihtsalt lemmikloomaks. Paljud erilised loomad pole oma jalaga lahingusse tõstnud, nad on olnud lihtsalt maskotiks. 

Raamat muutus pikapeale veidi igavaks, sest ega midagi vapustavalt uut sealt ei tulnud, lood hakkasid mingil määral korduma juba. Kuidagi kuivalt oli kirjutatud ka minu arust ning nii mõnegi looma kohta tekkis küsimus, kas ta ikka on õiges raamatus. Aga kindel on see, et sellises depressiivses ja ärevas kohas nagu sõda või sõjaseisukord on vaja kedagi, kes aitaks sõduritel ennast maandada, neid seoks normaalse tavaeluga ning selleks on loomad väga head abivahendid. Vähemalt neile, kes loomi armastavad. Samas nii mõnegi loo puhul jäi kõlama inimese kalk loomus, kui hüljati neid abistanud loomad kui neid enam vaja polnud. Ei saa ju rääkida koerajuhi ja koera suurest ja heast ühendusest kui koerajuht peale sõjaolukorda ei kontakteeru enam kunagi selle koeraga ja laseb sel lihtsalt kusagil surra. Siia raamatusse on kogutud need loomad, kellel oli nimi ja kellest on jäänud maha märkmed, mälestused, filmid. Kuid kui palju on neid anonüümseid nimeta või nimega loomi, kellest midagi ei teata ja kes on aidanud inimesi sõdades. 

Eestil ja Lätil on mitte ainult ühine piir, vaid ka sarnane ajalugu

27./182. Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost

Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/4-5 

Autor: Anna Žīgure

Tõlkija: Arno Baltin

Kirjastus: Kultuurileht 2021

96lk./4772lk./30273lk.

Lugemise väljakutse 2024:  3. Tunne oma naabreid: lätlase või leedulase raamat

Anna Žīgure on lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, väikesed katked rahva saatusest läbi ajaloo. Katked on mõned vaid paar-kolm lauset pikad, teised veidi pikemad, nii poole lehekülje jagu. Mõned katked täiendavad üksteist, teised räägivad täiesti erinevast maailmast. Sest nagu eestlasigi on ka lätlaseid pillutatud üle maailma, küll vägisi viidud Siberi küll sunnitud põgenema, küll mindud lihtsalt paremat elu otsima. Ega eestlastel ja lätlastel polegi nii erinev see saatus olnud, üsna palju on sarnasusi, samu ajaloo keerdkäike ja kannatusi. Mõnda lugu oleks tahtnud pikemalt lugeda, rohkem teada saada selle taustast ja tulevikust. Vahel oleks tahtnud, et need lood ei oleks olnud umbisikulised, vaid nende juurde oleks märgitud, kes räägib, mis soost ja kui vana ta sel hetkel oli, millest ta räägib. Ehk see oleks andnud veidi täpsema ja täiuslikuma pildi. Kuid esmase aimu meie naaberrahvast ja tema ajalookeerdkäikudest lihtsate inimeste silme ja mälu läbi, sai kätte. Soovitan lugeda just neil, kes ajalooraamatud ei viitsi lugeda, saab mingi aimu mälestuste põhjal.

Suhtumine ajaloosündmustesse muutub ajaga

8./163. Pöördloendus 1945. Ebatavaline lugu tuumapommist ja 116 päevast, mis muutsid maailma

Autorid: Chris Wallace, Mitch Weiss

Tõlkija: Kadri Metsma

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2021

336lk./1738lk./27239lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #3 (ajalugu)

12. aprill 1945: pärast aastaid kestnud veriseid konflikte Euroopas ja Vaiksel ookeanil raputab Ameerikat uudis president Franklin D. Roosevelti surmast. Asepresident Harry S. Truman, keda on sõjalistest plaanidest eemal hoitud ja kes ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks, peab üle võtma mitmel kontinendil sõdiva rahva juhtimise ning samal ajal silmitsi seisma ühe enim poleemikat tekitava otsuse langetamisega inimkonna ajaloos. „Pöördloendus 1945“ räägib loo 116 tormisest päevast kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm.

Raamatus on hästi välja toodud need kõhklused ja kahtlused, et kas tuumapomm on vajalik, mis juhtuks, kui seda ei kasuta, palju oleks potentsiaalseid ohvreid mõlemal juhul - nii kasutades kui mitte, kas tuumapomm üldse käivitub, mis ohud sellega võiks kaasneda, keda teavitada ja millal, mis rahvas sellest arvab ja palju muud. Kuidas üldse see pommi arendamine kulges. Kuidas enamus sellega seotud inimesi tegelikult üldse ei teadnud, millega nad tegelevad. Isegi pommitamisele suunduva lennuki meeskonnas enamik sai teada sellest, milline pomm neil pardal on, alles siis, kui nad juba lendasid Hiroshima poole. Kui palju jättis ajalugu inimestele valikuid ja kuidas hinnatakse ajalugu ümber peale selle toimumist ning kuidas see muutub, mida kaugemale see sündmus ajaloos jääb. Seda eelkõige kuna hilisemal ajal vaadeldakse sündmust pigem kontekstist väljas, sest ei olda enam selles keskkonnas, seda sündmust mõjutavate tegurite meelevallas. Raamatu lõpus on lühidalt inimestest, kes olid selle projekti juures teadlikult või teadmatult tegevad ja nende arvamus, kas nad toimisid õigesti või mitte. Kusjuures enamus neist jäi oma elu lõpuni kindlaks, et vaatamata kõigele oli see tollel hetkel täiesti õige otsus. Ilma selleta oleks hukkunud veel vähemalt miljon sõdurit ja poleks teada, kui kaua veel oleks sõda kestnud. 

Tuumapomm on aga tänapäeval väga suur oht endiselt, eriti kui see on selliste riikide ja nende juhtide käsutuses, kellel on väga suured ambitsioonid ja ebastabiilne närvikava. Loodetavasti siiski jääb maailmahukk tuumapommide läbi nägemata nii meil kui järgnevatel põlvkondadel. 

Laevamudelid on vahvad

3./158. Mootorlaevamudelid Eesti Meremuuseumi kogus/Motor Ship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Mihkel Karu

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2021

95lk./705lk./26206lk.

 

4./159. Eesti Meremuuseumi laevamudelid/Ship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Mihkel Karu

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2022

111lk./816lk./26317lk.

 

5./160. Aurulaevamudelid Eesti Meremuuseumi kogus/Steamship Models in the Estonian Maritime Museum

Autor: Teele Saar

Kirjastus: Eesti Meremuuseum 2021

143lk./959lk./26460lk.

 

Eesti ajaloo väljakutse juuli: Eesti merendus

 

Väljakutsesse raamatute leidmisega on vahel nagu ootamatult paljulapseliseks lapsevanemaks saamisega. Lähed ühte last enda arust saama ja siis saad teada, et tegelikult on neid kolm sarnast põnni, kes koju tahavad tulla. Ei saa ju kahte kuidagi sünnitusmajja jätta, ikka tuleb ka eelnevalt mitteplaneeritud koju viia. Nii on raamatutega väljakutsesse ka. Lähed teemasse ühte raamatut otsima ja siis raamatukogus vaatavad riiulist sulle vastu kolm ühemuna kolmikut. No kuidas sa valid, keda võtta, keda jätta. Ikka kõik kolm tuli koju vedada (ausalt öeldes suuremaformaadiliste kriitpaberil raamatutega saab ikka jõutrenni teha). Tegelikult mul veel vedas, sest tegelikult on tegemist viisikutega, aga minu raamatukogus kahte (purjelaevad ja navigatsiooniseadmed)  ei olnud. Kõik raamatud olid sarnased, aga laevamudelid neis ei kordunud. Natuke jutt kordus Meremuuseumi laevamudelite kogude kohta ja mõne tegija osas. Huvitav oli, sest Meremuuseumis on saanud ju isegi neid laevamudeleid uurida küll. Minu jaoks on alati väga au sees need inimesed, kes suudavad midagi oma kätega ära teha ja veel kui see tulemus ei ole vaid niisama laevuke vaid täpne mudel 50 või 100 korda vähendatud koos kõikide väikeste sadade detailidega. Selleks peab ikka kätt ja silma olema. Huvitav oli ka lugeda, kuidas üldse saab alguse ühe vana laeva mudeli tegemine, sest laeva ennast ju enam ei ole olemas, mille pealt mõõtu võtta. Suur osa raamatust oli erinevate laevamudelite tutvustus ehk siis, mis laevaga oli tegemist ja mis selle laeva saatuseks oli. Vaid paar laeva on kogus sellised, millel ei ole Eesti merendusega mingit pistmist. Minu jaoks olid põnevad raamatud ja pilte saaks veel kauem uurida kui järgmised väljakutsed peale ei pressiks.
 

Põlatust kõigi lemmikuks

17./137. Metskits Lembi ja verevennad

Autor: Jaan Rannap

Kirjastus: Varrak 2020

112lk./2919lk./23231lk.

Lugemise väljakutse 2024: 8. Mäletame Jaan Rannapit ühe toreda teosega

Neljateistaastane Eedi viiakse suvevaheajaks maale vanaisa juurde. Seal kohtub ta üle pika aja samaealise sõbra ja verevenna Madisega. Üheskoos võetakse ette jalgrattaretk, mis lõpeb mahajäetud talukoha avastamisega. Kuid sellega avastused ei piirdu – sealtsamast leitakse ka lumivalge albiino metskits, kelle ema on maha jätnud. Kitseke saab endale nimeks Lembi. Poisid hakkavad teda toitma ja kasvatama, kuid haruldane loomake ei jää saladuseks ning seetõttu satuvad poisid seiklustesse. 

Kuigi olen üsna palju Jaan Rannapi raamatuid lugenud, siis on need lugemised jäänud ikka pigem aastakümnete tagusesse aega. Tema uuemate kirjutistega polegi tuttav, aga tundus endiselt olema sellist Rannaplikku stiili nagu mäletan tema lugusid. Lisaks poiste seiklustele näpuotsaga õpetlikkust, loodus ja oma rahva ajalugu. Täitsa tore lasteraamat, samas mulle tundub, et pigem natuke noorematele kui peategelased.

Millal siis ikkagi sai Tallinn alguse ja linnaks?

13./133. Muinas-Tallinna otsimas

Autor: Jaan Tamm

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

190lk./2206lk./22518lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #4 (ajalugu)

Esimene kirjalik teade Tallinna kohta pärineb aastast 1219: misjonärina Liivimaale rännanud preester Henrik, Eesti ja Läti varase ajaloo tähtsaima allika autor, märgib, et suure väega Rävalasse seilanud taanlased „asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Ent mis täpsemalt asus sellel kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muinaseestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Baltisaksa ja Eesti ajaloolased, arheoloogid ja linnauurijad on Tallinna linnaks saamise kohta avaldanud erinevaid, sageli lausa vastukäivaid mõtteid juba enam kui sajandi.

Millal üldse saab asulast linn? Ei ole ju nii, et teatud ruutmeetrite või elanike arvu täitumisel nüüd pole enam asula vaid on linn. Enamasti tähistatakse mingi linna vanust selle esmakordsel mainimisel kusagil dokumendis/kroonikas, aga kas linna siis tekkis just sellel mainimise päeval? See linn/asula võis seal kohal paikneda sajandeid enne kui seda kusagil märgiti, sest kirjaoskus ei olnud igiammustel aegadel veel elementaarne oskus nagu tänapäeval. Igal juhul on Tallinn üks igivana linn, mitte tekkinud viimasel sajandil. Kui dokumendid eriti rääkida ei mõista, siis arheoloogia räägib kohtade ja sealse elutegevuse kohta enam. Samas küll on aegade jooksul palju hävinenud/hävitatud. Vanad asjad ja ehitised pole ju alati olnud mingi väärtus, vaid sageli taaskasutatav ehitusmaterjal või täiesti praht ja prügi, mis vajas likvideerimist. Lisaks on kultuurkihile peale ehitatud hooned ning me ei saa teada, mis seal all kõik peidus võib olla (või mis ehituste käigus läbi sajandite hävitati). Raamatus on selleks, et aru saada, mis toimus Tallinnas, vaadeldud lähinaabreid, et leida sarnasusi, võrrelda leitud materjali Tallinnast leituga. Palju on räägitud erinevatest arheoloogilistest väljakaevamistest läbi aegade, nii plaaniliste kui päästekaevamisi erinevate ehitustegevuste ja kaevamiste juures. Minu jaoks oli kõige igavam lugeda kuidas on aegade jooksul Tallinna piirkonna geoloogiline muutus toimunud, kuidas on muutunud rannajoon. Samas selle peatüki pildid olid jälle kõige huvitavamad. Siin tuli välja selgelt, et üks pilt on hulga enam kui tuhat sõna. Lugedes ma ei saanud mingit pilti omale silmade ette, aga pildil oli kõik vägagi huvitav jälgida. Tallinna ajaloo kohta veidi kuiv, aga vägagi huvitav raamat.

 

Kuidas sai alguse koolihariduse jagamine Eestimaal

11./131. Eesti kooli ajalugu

Sari: Tartu Üliõpilaskonna toimetised 5
Autor: Peeter Põld

Kirjastus: Akadeemiline Kooperatiiv 1933

164lk./1480lk./21792lk.

Eesti ajaloo väljakutse juuni: Eesti koolid, haridus, õpetajad

Peeter Põllu loengud Eesti kooli ajaloost. Loengud on kronoloogiliselt alates kõige varasemast ajast kuni Eesti Vabariigi algusaegadeni. Kui 19.sajandi koolidest ja venestusajast on ennegi saanud lugeda, siis minu jaoks oli huvitavam just see varasem 16.-18.sajandi kooli ajalugu. Kuidas õpetajaks oli inimene, kes oli kirjaoskamatu, 12.aastane poiss, või hiljem inimene, kes osas lugeda, aga mitte kirjutada. Mis hariduse siis võisid saada need lapsed, kui juba õpetajate endi tase oli alla arvestust, samas olid nad ikka ärksamad inimesed ju. Kuidas käis mõisate, kirikute ja valdade vahel see kemplemine, kes siis ikka peab õpetajat ja kooli üleval ning kas lapsed ikka peavad minema kooli ning millal. Kui lapsed kooli saata, kes siis tööd (mõisateod) ära teevad? Teine pool oli keel - kuidas erinevatel aegadel saksa või vene keel olid ikka need esmased ja olulised ja see eesti keel teisejärguline või suisa keelatud. Samas kuidas enne kui venestamine suure võimu sai, siis käis ikka kemplemine saksa ja vene vahel ning selle varjus õnnestus eesti keelel natuke suuremalt võimu võtta. Juttu on ka erinevatest koolidest, kooliastmetest, ülikoolist, õpetajate õpetamisest. Millised olid mingil ajal õppeained, millal käidi koolis, mis vanuses oli kohustuslik, palju oli mingil ajajärgul kirjaoskajaid jne. Kuna tegemist oli loengutega ülikooli jaoks, siis oli hästi faktiline lugemine, aga sain üsna palju uut teada ja küllaltki huvitav oli ka.

Pildil: Kahel parempoolsel pildil on Eesti vallakooli pildid, võetud internetist. Vasakpoolsel pildil ees reas valges on minu vanatädi, kes on sündinud 1906 oma kooliga Tartu linnas. Täpsemaid andmeid kooli kohta kahjuks ei tea.  

Võimalik lugeda tasuta digarist: "Eesti kooli ajalugu"

 

Kuidas kulges vanasti aeg ning millega seda mõõdeti?

8./128. Eestlase aeg. Uurimus eesti rahvapärase ajaarvamise ajaloost

Autor: Lauri Vahtre

Kirjastus: Varrak 2000

183lk./847lk./21159lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuni: igivana #3 (populaarteadus)

 

See raamat on ajast, aja tajumisest ja aja arvamisest. Aeg on üks igivana asi, aga inimesed on seda tajunud hoopis erinevalt. Olid ajad, kui aega ei arvestatud, aeg lihtsalt kulges. 

Esimene peatükk «Eesti rahvapärase ajaarvamise ühikud», on oma käsitluslaadilt etnograafilise kallakuga. Eraldi on käsitletud erinevaid ajaühikuid -- ööpäeva, nädalat, kuud ja aastat, osutades ühtlasi nende kujunemise ja ümberkujunemise ajaloolistele eeldustele ja põhjustele. Raamatu teine peatükk vaatleb eesti rahvapärast ajaarvamist Eesti ajaloo taustal, kuidas arvati aega rahvakalendri põhjal, kui veel täpsel päeval ja tunnil, rääkimata minutitest ja sekunditest, ei olnud suurt olulisust maarahva elus. Kuid olulised olid siiski põllutööde verstapostid, millal oli millegi tegemiseks just see õige aeg. Ja kuidas jõudis talurahvani vajadus teada oma täpset vanust. Kalendrite tekkimisest ning nende seotusest kiriku ja varasema rahvakalendriga, sarnasus ning erinevus naaberriikidega. Täitsa põnev lugemine oli, kuna tegemist oli väitekirjaga, siis kohati jäi veidi kuivaks see lugemine, aga sain mitmeidki asjaolusid teada ja mõtteid, millele pole varasemalt taibanud mõelda. Esimene pool oli minu jaoks põnevam, see kalendrite võrdlemine teises pooles oli sutike igavam. Aga ma täitsa soovitan ajaloo huvilistele, kui tahtmist teada kuidas esivanemad ajaga toime tulid.