Must ja valge tekitavad koos erinevad hallid toonid

5./41. Purunenud pärastlõuna

Sari: Uurija Wilkinsi krimisari 2  

Autor: Simon Mason

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Varrak 2025

335lk./1026lk./10 344lk.

Lugemise väljakutse 2025: 25. Suvaline raamat, mis on pildistatud koos kassiga

Teine raamat sarjast. Üks Wilkinsitest sai eelmise osa lõpus politseist kinga ja kas ta jääbki luuseriks või suudab ta oma iseloomu kasvatada ja suhtlemisoskuseid nii palju lihvida, et tal oleks võimalus uuesti oma töökoht tagasi saada. Kas teine Wilkins on ikka nii ideaalne paipoiss, kui esimeses osas temast mulje jäi. Kas alati on vaid must ja valge, või on hoopis mängus mingid muutuvad hallid toonid? Oxfordi lasteaia juurest, jõukast linnaosast, sisuliselt ema nina alt kaob päise päeva ajal nelja-aastane tüdruk. Ryan Wilkins, kes löödi kolm kuud tagasi häbiga töölt minema, näeb televiisorist, kuidas ta endine paarimees, uurija Ray Wilkins pressikonverentsil kinnitab, et politseil on juhtlõng. Aga kas see juhtlõng on ikka õige? Kas ta saab asja lahendatud ilma Ryani abita? Kas kõik on nii, nagu paistab või on asi ikka mitmetasandiline ja keerukam, täis erinevaid halle varje? 

Esimene osa sarjast meeldis mulle isegi veidi rohkem või oli lihtsalt seal kõik uudsem ja seega ka vähem ettearvatav. Seekord ma suutsin enamuse asjadest juba eelnevalt paika loksutada. Aga sari on täitsa huvitav, selline erinevate maailmade vastandus kahe täiesti erineva uurija näol, samas kui mõned stereotüüpsed arvamused on just vastaspoolele pandud, mitte neile, keda tavaliselt selliseks stereotüüpiliseks esindajaks arvatakse. Loodetavasti tõlgitakse ka järgnevad osad ära, loeks küll edasi, piisavalt värvikad uurijad ja ka krimilood ise pole igavad olnud.
 

Tõest koorunud väljamõeldis

24./144. Liblika karje. Mõrvad Noodasaarel

Autor: Tarmo Pikner

Kirjastus: Euromaja 2024

223lk./3380lk./23692lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse mai: Tõsielusündmustel põhinev krimi

Mosaiikromaani aluseks on autor valinud kaks kunagises Kingissepa rajoonis toimunud tõsielulist kuritegu. Üks neist kuritöödest toimus 1968. aastal, kui mõrvati julmalt kaks päris noort inimest. Teine kuritöö, ahistamisjuhtum, pandi umbes samal ajal toime ühes koolis. Mõlemast juhtumist ei teadnud avalikkus nende toimumise ajal mitte midagi ja need on tänaseni avalikustamata. Autor on uurimuste tulemusena ja oma ettekujutuse läbi need kaks traagilist lugu, mida poleks tohtinud juhtuda, põiminud juhuslike sündmuste kaudu üheks tervikuks.

Ma ei tea, kui palju selles raamatus oli tõtt ja kui palju väljamõeldist. Samas kui need oleks täiesti väljamõeldised olnud, siis oleks ehk lugu ladusam olnud. Hetkel jäid traagelniidid kohati paistma, kuidas oli üritatud kõik tegelased kuidagi omavahel ühendada, kuidas kahest eraldiseisvast väidetavalt tõestisündinud loost sai tegelaste kaudu seotud lood. Ei olnud kõige põnevam ja kaasakiskuvam, aga samas ega käest ära panema ka ei kippunud. Kiire lugemine hästi suurekirjaline tekst. Et kui raamatu paksus muidu välja ei anna, siis teeme kirja ja reavahe suureks. Aga eks ole ka neid, kes väikest kirja ei näe lugeda ja neile on see kindlasti abiks. Kuigi autor muutis mõned kohanimed ära, siis Noodasaare tegeliku nime suutsin ikka üsna kiiresti välja mõelda. Vahelduseks sobis lugeda tegelikult küll, just selle kodumaisuse tõttu ja eks siit tuli veidi ka ajalugu välja, et milline see eluolu 1968 ühel okupeeritud saarel ikka oli. Minu lugemisse jõudis see raamat peamiselt selle tõttu, et mai kuu krimi raamat oli endiselt lugemata ja lubati, et see põhineb tõsielulistel sündmustel.

 

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt

Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2019

532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.