Autor: Koits
Kirjastus: Hea Tegu 2016
84lk./ 1498lk./31968lk.
Eelmine õhtu sattusin telerist kogemata nägema just saadet, kus hingelt katkised lapsed rääkisid täiskasvanutena endast. Nende purunenud lapsepõlvest ning pääsemisest oma algsest elust tänu inimestele, kes võtsid nad enda juurde kasvama ning hoolitsesid ja armastasid neid kuni neist said terve hingega inimesed. Samas need lapsepõlve haavad küll armistusid, kuid armid jäid ja aeg ajalt annavad tunda, tuletavad end ikka meelde. Selle raamatu on kirjutanud samasugune katki tehtud hingega laps saades suuremaks.
Autor ütleb ise saateks: "Luuletamine on minu jaoks üks viis, mille kaudu ennast maailmast eraldan ja hingelist valu leevendan. Siin raamatus olevad tekstid on tugevalt seotud lapsepõlvemälestustega ja samuti ka armastusega, mis viimastel aastatel mu ellu vaikselt voolanud on ning päevad päikselisemaks muutnud.Olen tüdruk, kes kirjutab luuletusi selleks, et enese seest välja pääseda ja maailma teistmoodi näha."
Valus lugemine, aga luuletused ise on hästi kirjutatud, tüdrukul on annet. Kahjuks ainult on need tunded suures osas väga valusad, mida ta on kogenud ja mida vajab endast väljakirjutamiseks. Loodetavasti ta edaspidi saab kirjutada rohkem armastusest kui valust.