 |
| pildid: pixabay, kollaaž Daire |
9. Rännud tädiga
Autor: Graham Greene
Tõlkija: Mihkel Loodus
Kirjastus: Olion 1995
272lk./1946lk.
Lugemise väljakutse: 51.
Kus
joonlaud on? Pealkiri on täitsa viltu!
Graham Greene (2. oktoober 1904 – 3. aprill 1991) oli inglise kirjanduskriitik, romaani- ja näitekirjanik. Rännud tädiga ilmus esmakordselt 1969 ja kirjanik väitis, et see raamat on ainuke teos, mille ta on kirja pannud oma lõbuks.
Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle
tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema
seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama
kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara
seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA
agentidega.
Kui vahel öeldakse, et hääl ja pilt ei lähe kokku, siis minu jaoks siin raamatus ei läinud kirjeldus ja vanus kohe kuidagi kokku. Olgu küll raamat kirjutatud üle 50 aasta tagasi, siis ikkagi. Henry saadeti pensionile enne 50ndat eluaastat ja ta ei otsinud endale uut töökohta? Pensionile saadeti, sest see pangakontor, mille juhataja ta oli, likvideeriti. Üks 50ndates mees, olgugi, et vanapoiss, lihtsalt koperdab kodus ringi ning kasvatab jorjeneid aias? Täiesti terve elujõus mees?Pigem oli kirjelduse järgi vanuseks nii 70ndate ringi, aga siis ei oleks enam ema ja tädi vanused sobinud, nad oleks liiga vanad olnud.
Raamat koosneb kahest osast ja ma ütleks, et selle teise osa oleks võinud kirjutamata jätta pigem. Esimene osa oli peaaegu lõpuni väga muhe lugu, vägagi filmilik tundus. Selline Briti huumor. Aga siis läks minu jaokslugu lappama juba ja teine osa ei istunud mulle enam. Tundus nagu oleks väga kunstlikult üritatud nalja teha ja naljakat lugu kirja panna, kus aga iseenesest mina nalja ei näinud, pigem traagikat rohk em. Liiga üle võlli oli keeratud see lugu.
Lugu sellest, kuidas pidevas rutiinis ja korralikkuses elanud mees satub kokku maailmaga, kus rutiinil ja korralikkusel ei ole mingit sõnaõigust, kus üks hetk ei tea, mida järgmine tuua võib. Lisaks tädi pajatused oma pikast ja väga kirjust elust ning armuseiklustest. Kohtumised väga erinevate inimestega, kellest keegi ei saa väita, et ta elu on täis rutiini või korralikkust. Muutumine ajas ja oma väärtuste ümberhindamine, kui raske on seda teha ühel rutiinis elanud vanapoisil.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et lugeda kõlbas, aga ei midagi erilist siiski, kuigi pool raamatut andis lootust, et on.