Kuvatud on postitused sildiga Lindsey Fitzharris. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Lindsey Fitzharris. Kuva kõik postitused

Rohkem verd ja surma kui üheski kriminaalses raamatus


19. Lihunikukunst. Viktoria ajastu õudustaratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks
Autor: Lindsey Fitzharris
Tõlkija: Kaupo Nurk
Kirjastus: Gallus 2020
287lk./3783lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #8 (ajalugu)

Kellele meeldivad hästi verised krimid, siis see raamat on verisem ja surmarikkam kui ükski krimi kunagi olla saab. Näiteks oli ühe operatsiooni surmaprotsent 300% (lisaks opereeritavale surid ka kirurgi assistent ja üks pealtvaataja). Viktoria-ajastu meditsiinimaailm oli julm ja kõhedust tekitav. Kuid see oli ka periood, kui toonased ravivõtted hakkasid tänu uutele avastustele üha teaduspõhisemaks ja inimlikumaks muutuma. Kirurgia algusaegadel 19. sajandil hinnati arste nende füüsilise jõu ning tegutsemise täpsuse ja kiiruse järgi. See oli aeg, kui operatsioonid võisid toimuda publiku silme all, üldnarkoosi ei tuntud ning pingutustest hoolimata heitis lõviosa patsientidest lõikusest taastumise käigus hinge. Samas oli see ka aeg, mil mil teaduslik lähenemine tegi läbi hüppelise arengu ja pandi alus paljudele teadusharudele. Oma panuse toonase jõhkra tegelikkuse muutmisse andis ka tagasihoidlik ja nukrameelne kirurg Joseph Lister (1827-1912), kes vanema põlvkonna arstide umbusust hoolimata võttis uuringute tegemisel kasutusele mikroskoobi, sai selle abil jälile patsiente enneaegselt hauda viivate põletike algpõhjusele ning hakkas haavade puhastamisel ja sidumisel kasutama antiseptikut. Raamatus oli peatükkide kaupa selgitatud kirurgia ajaloo arengut, tagasilööke ja edusamme, põrkamisi tagurluse vastu ja uusi ideid, mis tärkasid edumeelsete ja uudishimulike arstide hulgas ning mida nad endasse uskudes muudkui püüdsid ka tagurlastele selgeks teha. Olles kokkupuutunud vaid tänapäevase meditsiiniga on ikka üpris uskumatu lugeda tolleaegseid kirjeldusi, kuidas rääkimata steriilsusest, siis isegi elementaarsest puhtusest ei hoolitud ja ei mõistetud, kuidas just see on see, mille tõttu enamik operatsioone lõppes surmaga. Ei kujuta hästi ettegi kuidas opereeriti/ampulteeriti inimesi ilma narkoosita. 

Nõrganärvilistele mittesoovitatav, aga põnevam, õudsam ja verisem raamat, kui nii mõnigi krimi- või õudusjutt. Seega soovitan. Ajaloo huvilistele eelkõige.