2023 Saatusepa väljakutse kokkuvõte

 

Eelviimane väike väljakutse 2023, mis tehtud sai, on saatusesepa väljakutse.

Selle jooksul loetud:

*  12 raamatut

*  3070 lehekülge

*  8 riigi autorid

*  vanim raamat 1934

*  uusim raamat 2022

*  kehvem raamat sai hindeks 5

*  parim raamat sai hindeks 10 

*  keskmine hinne 8

Saatusesepp alustas Itaalias ja lõpetas Ungaris

12./236. 12 kauneimat Ungari novelli

Koostaja: Balazs Fuzfa 

Tõlkija:  Reet Klettenberg

Kirjastus: Nemzetek Haza - Collegium Fenno-Ugricum Badacsonytördemic 2015

84lk./1998lk./51048lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse detsember:

Saksamaalt suundusin Ungarisse, mille kirjandust ma sel aastal veel ei ole lugenud. Raamaturiiulis ootas juba antoloogia Ungari novellidest. Mäletan isegi kust tasuta raamatute riiulist ma selle sain ja kuna ma pole eriti novellide austaja, siis sai mitu korda seda võetud ja tagasi pandud enne kui ta ikka surus ennast koju kaasa. Ühe korra pidin juba selle kusagile lugeda võtta, aga siis ei viitsinud seda Goodreadsi lisama hakata ja jäi paremat aega ootama. Saatusesepp nüüd näitas näpuga, et seda raamatut ta tahab. 

Kuigi ma tavaliselt ei armasta novelle lugeda, siis see raamat tõesti üllatas. Ma ei tea, kas need tõesti ongi Ungari kõige kaunemad novellid, või lihtsalt minu maitse läks täiesti kokku koostaja maitsega. Aga peaaegu kõik need novellid meeldisid mulle väga ja ülejäänud paar tükki ka meeldisid. Kusjuures need olid just täpselt paraja pikkusega, kompaktsed, huvitavad ja ladusalt kirjutatud (või siis tõlgitud). Mulle meeldis ja soovitan, kuigi seda raamatut vist pole eriti kerge kätte saada kusagilt.  

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt

Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2019

532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Mida teevad kõik inimesed ühel ja samal ajal maailmas?

 

20./207. Ise oled vana! Kõigil on õigus vananeda

Peatoimetaja: Liisa-Ly Pakosta

Kirjastus: Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei 2021

208lk./3716lk./44982lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse oktoober: 

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #7 (soovituslik)

Septembris õnnestus läbi lugeda 15 raamatut ja selles raamatus on 15 peatükki. 

Mida teevad kõik inimesed maailmas ühel ja samal ajal? Vananevad, mis muud. Vananemine on loomulik protsess, mis ei tohiks takistada inimestel täisväärtuslikult elamast. Paraku aga suhtutakse sageli vananemisse stereotüüpselt ning vananevatesse inimestesse üleolevalt ja nendega mitte arvestavalt. Raamatu eesmärk on anda inimestele teavet nende õiguste kohta ja julgustada neid enda eest seisma. Raamat käsitleb teemasid nagu töö, pension, tervis ja puue. See oleks vajalik läbi lugeda kõigil, kes jõuavad pensioniikka või on sinna juba jõudnud. See annaks ehk nii mõnelegi inimesele rohkem kindlusetunnet, et nad pole oma muredega siin üksi ning nad ei pea leppima kui neid diskrimineeritakse. Raamat on saadaval võrdsete võimaluste voliniku veebisaidil tasuta allalaadimiseks.

 

Kolmikmõrv Šotimaa kolkakülas!

3./175. Tema verine sepitsus

Autor: Graeme Macrae Burnet

Tõlkija: Kalev Lattik

Kirjastus: Varrak 2017

320lk./416lk./38750lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse  september:

Natuke nõkerdamist oli selle lugemisega, sest muidugi ei mahu mul raamatud korralikult riiulisse, ikka on põigiti peale ka igale poole neid topitud, aga loetud sain ja tulemuseks vaatan, et saatusesepp oli taas üsna heatahtlik. Kui kuulda oli, et mõnedel on probleem, et riiulites ei ole lugemata saamatuid, siis minul on neid vist tuhat või paar. Igatahes minu riiulis on vaid mõned juba loetud raamatud ja need ka pigem ajaloo alla kuuluvad (kas siis sisult või ilmumisaastalt). Ma olen see, kes varustab ennast igaks juhuks järgnevaks sajaks aastaks ette ja mu raamatumagnetitega näpud muudkui tõmbavad raamatuid külge igasugu tasuta jagamise kohtadest. 

Raamat on ajalooline krimiromaan. Selles suhtes ei ole krimka, et me algusest peale teame, kes on mõrvar. Raamat räägib kuidas kulges uurimine/kohtuprotsess ja taustalugu, kes olid ohverid, kes mõrvar ja miks see selleni jõudis. On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline 17.aastane noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Tõde võib olla tinglik, tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt. Ajaloos võib paralleele tuua ka eesti pärisorjast talupidajaga, kelle elu muudeti niivõrd kibedaks, et ta astus lõpuks enda eest välja ning loomulikult sai ülirangelt karistada ka juhul, kui süütegu polnudki nii väga suur. Raamat kirjeldab Šotimaa viletsa küla igapäeva elu ja inimesi. Sünge raamat ja pigem soovitaks neile, keda huvitab ajalugu.

Saatusesepp oli sel kuul väga armuline

11./166. Kullerkupp käib paljajalu. Lillemuinasjutud

Autor: Kristel Vilbaste

Kirjastus: Varrak 2022

72lk./2392lk./36884lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse august:  

Peale eelmise kuu hullumeelset otsimist, et leida sobilik raamat, siis sellel kuul oli saatusesepp ikka väga sõbralik. Isegi ei osanud arvata, mis pilt võiks olla juuli alguses tehtud. Selgus, et mul oli õnnestunud teha üks kena lillepilt oma rõdulillest, enne kui oli veemõõtja näidu salvestanud omale. Seega vedas napilt. Hakkasin otsima roosat lilleraamatut ning sattusin väga roosale raamatule, mis täis muinasjutte erinevatest lilledest, kodumaistest Eestimaal kasvajatest. Lilled on ilusad ja lilled on head. Nad on loodud inimesi aitama, kuigi me vahel seda ei taipa. Aga kui paneme lillekese südamesse oma nina ja nuusutame maailma kõige erilisemat lõhna, hakkab ta meile vestma. Rääkima lugusid oma kaunist kleidist või lustakatest pillilugudest või hingematvast armastusest. Kõik need lood on kogu aeg meie ümber olnud, tasub vaid käsi välja sirutada ja nad aasalt endaga kaasa haarata.Autor on kokku kogunud kuuldud lood või ise need vestnud saades inspiratsiooni lillenimedest, kuhu vanarahvas on peitnud tema saamise loo. Jutukesed olid toredad, mõnusad lugeda. Kes lilli armastab, selle soovitan küll. Paneb mõnegi lille puhul veidi mõtlema, et ah nii, tõepoolest, seda see nimi ju tähendab.

Kunagile merede valitsejanna, kes nüüdseks on Euroopa ääreala

11./144. Lissabon. Merede valitsejanna
Autor: Barry Hatton

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2019 

318lk./2822lk./31874lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse juuli: 

 

 

Liikusin Iirimaalt alla üle Hispaania Portugali. Mõtlesin, et Euroopa riik, pole raskust raamatu leidmisega, aga võta näpust. Raamat, mille tegelased ei ole inimesed on ehk kõige kergem leida lasteraamatute hulgast, aga nii palju kui ma otsisin, siis kõik portugali keelsed raamatud on pärit Brasiiliast ja ma ei leidnud ühtegi Portugali autori lasteraamatut, mis oleks tõlgitud eesti keelde! Otsisin siis alternatiivi ja kuigi selles raamatus on inimesi küll, enamasti ammu surnud inimesi, siis peategelaseks on siiski linn ise, Lissabon oma ehitiste ja mälestusmärkide ning ajalooga. Läbi ajaloo ja inimeste ainult kirjeldatakse seda linna, milline see oli, milliseks muutus läbi ajaloo ja ka ehk miks ta selliseks kujunes. Portugalis ja Lissabonis ma pole ise kunagi käinud ja selle riigi ajaloost teadsin õige vähe. Selles raamatus öeldakse, et Lissabon ja Portugal on tegelikult läbi ajaloo olnud eraldi, Lissabon on nagu see rikas vend ja ülejäänud Portugal vaene vend. Kunagi olid portugallased võimsad merede ja maade valitsejad, nüüdseks on riik kaotanud oma kolooniad ja rikkuse, saanud Euroopa äärealal olevaks pigem vaesema poolseks vähemtähtsaks riigiks. Raamat annab ettekujutuse, mis selles riigis on sajandite jooksul toimunud. Kuna ma ise ei ole linnas käinud ja neid kohti näinud, millest jutt oli, siis minu jaoks oleks olnud hea, kui neist kohtadest, millest jutt, oleks juures olnud ka pildid. Hetkel jäi vaid kirjeldusest mõnes kohas ikka väga väheseks, et aimu saada, millest jutt. Üldiselt oli väga huvitav ja seda eeskätt just ajaloo osas. Autor ei ole portugallane vaid britt, kes on seal elanud 30 aastat ja seega räägib Lissaboni loo ühest küljest seal sees olles, kuna on niivõrd kaua selles linnas elanud, kui teisest küljest väljas olles, sellepärast, et pole selles linnas sünnist saati elanud. Raamat ei ole kindlasti turismijuht, mida lugeda enne riigi külastust, et kuhu minna ja mida vaadata, kuigi on kirjeldatud kohti ja mälestusmärke, mis seal asuvad. Raamat on pigem selleks, et aru saada, kuidas on see linn kujunenud aastasadade vältel, selle linna hävingutest ja ülesehitustest. Ajaloohuvilisele soovitan, sest selle riigi ja linna ajaloost teame ikka üsna vähe, meie jaoks ju pigem kauge kant Euroopa äärealal. Mina sain väga palju targemaks ja huvitavat teada. Raamat on kirjutatud ladusalt ja huvitavalt.

Koduvägivalla ohver ja dementsuse ohver

 8./118. Iiris 

Autor Sarah Crossan 

Tõlkinud Kristina Uluots  

Kirjastus Varrak 2021

360lk./1778lk./25814lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse juuni: 

Saatusepa puhul tuli kasuks, et märgin omale loetud raamatute tabelisse ka mis riigi kirjaniku raamat see oli. Seega sel aastal olen lugenud 19 riigi kirjaniku teost, aga Iirimaa on veel täiesti esindamata selles reas. Maikuu autor oli naine ja tegelase vanust ei tea, aga kusagil 20ndate lõpp-30nendad pakun. Seega saatusesepp sai valitud teismeline tüdruk peategelasena.

Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Raamatus tuleb lahti Allisoni lugu, miks ta kadust põgenes, mis ta niikaugele viis. Tema mõtted ja otsingud kuidas edasi jätkata. Tema mälestused lapsepõlvest. Samuti on see lugu elust dementsusega, kuidas on vanal naisel erinevad mäletamise perioodid ning kuidas saab teda selles haiguses abistada. Samuti tema mälestuskillud oma nooruspõlvest, teiste inimeste suhtumine temasse, temast arusaamine. Tegemist on väga raske raamatuga sisu poolest. Lugu iseenesest on kirja pandud kiiresti loetavalt. Kuigi juba alguses hakkad aimama, miks Allison põgenes, siis koorub järjest uusi ja valusid kilde tema lapse ja nooruspõlvest. Südamlik raamat ka mõista andmiseks, mis on vanadus ja dementsus. Minu arust võiks see olla täitsa kohustuslik kirjandus teismelistele, mõistmiseks, et on olemas kaaslasi, kelle kodus ei ole kõik korras ning kuidas mõista vanureid. Hea raamat, soovitan lugeda. Ma ei ole lugenud tema teisi raamatuid, aga võtsin nüüd plaani kindlasti veel mõni lugeda.

  

Kohutavalt põnev, kohutavalt pingeline, kohutavalt verine

 

6./90. Üheksa elu 

Sari: Jana Berzelius #6

Autor Emelie Schepp 

Tõlkinud Ruth Laidmets 

Kirjastus Eesti Raamat 2022   

282lk./1232lk./19572lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse mai:   

Saatusel on vahel huvitavad keerdkäigud varuks. Eelmine kuu oli mul valida, kas loen raamatut eestlasest või egiptlasest. Valisin viimase, et teen väljakutse põnevamaks. Tegelikult tuli välja, et tegin hoopis selle kuu valiku endale hoopis lihtsamaks. Saatusesepp oli väga armuline. Eestist paremale oleks jäänud Põhja-Ameerika ning kuna ma olen sel aastal juba lugenud nii USA, Kanada, Mehhiko kui Kuuba autorit, siis oleks ikka tõsine väljakutse olnud leida mõne naiskirjaniku raamatut sealt. Aga Egiptusest paremale jääb ilusti Euraasia manner ja seal veel väga palju riike, mille kirjanikke ma lugenud ei ole sel aastal ning ka naiskirjanike leidmine ei tekita peavalu. Üllatuslikult oli mul sel aastal veel valge laik Rootsi kohal ja üks sarja raamat juba pikka aega ootas oma võimalust. Pealegi ilmus just juba sarja järgmine raamat, mis ka juba ootel. Jana Berzeliuse sari on minu jaoks väga üllatav ja põnev krimisari. Üllatav just selles suhtes, et seal on üks väga vastuoluline tegelane, peategelane prokurör Jana Berzelius, kellel on väga suur luukere kapis ja ta kardab, et see tema teine pool tuleb välja ning hävitab esimese poole ehk elu ja töö kuritegevuse vastu. Tegu on väga verise krimiga, aga samas väga põnevaga ning kuigi ka igas raamatus olevad konkreetsed krimilood on huvitavad, siis põnevam on just see Jana taustalugu. Ma arvan, et sealt tuleb veel ühte ja teist välja, sest tundub, et sarja lõppu veel ei paista kuigi järjest rohkem tekib teistes kahtlusi ning olukordi, kus tundub, et nüüd kohe saavad kõik teada või jõuavad õigetele järeldustele. Võin öelda, et see on saanud minu jaoks täiesti võrreldavaks sarjaks Kepleri Joona Linna sarjaga või isegi põnevamaks.

Salapärane vaarao, keda me teame, aga kellest me ei tea

13./77. Tutanhamon. Vaarao mõistatuslik surm 

Sari Kuningaraamat

Autor Paul Doherty  

Tõlkinud Matti Piirimaa 

Kirjastus Kunst 2004

220lk./3110lk./16748lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse aprill: 

Märtsis lugesin Eesti naisautori raamatut, mille tegevus toimus Egiptuses, Kreekas, Eestis, Saksamaal ja Lätis. Kõige suurem osa tegevusest oli Egiptuses ja Eestis. Et natuke saatuseseppa õrritada, siis ei läinud turvalisemat Eesti teed, vaid valisin Egiptuse. Pealegi sai märtsi raamatu sündmused alguse just sealt ning sellega oli kõik seotud kuni lõpuni. 

Egiptus ja mees - kohe esmalt tuli pähe - järelikult mõni vaarao. Ja ega me väga palju ei teagi neid Egiptuse vaaraosid, vaid üksikud on tavainimesele teada. Rohkem kui 3000 aastat pärast noore Egiptuse vaarao Tutanhamoni surma tunneb kogu tsiviliseeritud maailm ta nägu ja teab tema viimset puhkepaika. Lootsin sellest raamatust siis teadmisi juurde saada. Sain. Eelkõige seda, et tema kohta on rohkem küsimusi ja spekulatsioone kui vastuseid. Too laps-vaarao tõusis troonile Egiptuse ajaloo tormilisel, usulistest vastuoludest tulvil perioodil. Enne läänekaarde Osirise kuningriiki rändamist pidanuks ta valitsema kaua ja edukalt, kuid suri mõistatuslikult juba kaheksateistkümneaastaselt. Mis põhjustas ta ootamatu surma? Miks maeti ta kiiruga ja jäeti haud tähistamata? Miks leiti ta hauakambrist teistest kuninglikest matmispaikadest pärit aardeid? Kes ta oli ja kas ta üldse valitses või oli vaarao ainult oma nime poolest ja tegelikult valitses hoopis keegi teine? See raamat oli täis küsimusi. Mõned vastused olid ka, aga pigem stiilis, et autor arvab, et... Arvatakse, et... Igatahes sain nii mõndagi teada, mida varasemalt ei teadnud. Ja arvamuspilt, mille autor Tutanhamonist kirjutas, on minu arust täiesti usutav. Aga siiski äratas see raamat rohkem uudishimu ja tahtmist ka teisi arvamusi rohkem uurida kui andis ammendava vastuse. Kuid niikaua kuni ajamasinat, millega saab ajalukku tagasi vaatlejana rännata, ei ole veel leiutatud, siis me ei saagi täie kindlusega teada, mis juhtus, kes ta oli ja miks nii ja hoopis mitte teisiti.

 

Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmised tulevad avalikuks!

 15./50. Elu võti 

 Autor Inga Raitar 

 Kirjastus Ajakirjade Kirjastus 2010

272lk./2900lk./10840lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse märts:  

 Kui lugesin veebruari raamatut, siis nähes kaant, tuli mõte, et oli kui Eesti lipuvärvides kaanepilt! Ja saatusesepp vist kuulis seda ning märtsi teemaks tuligi lipuvärvide järgi riigi leidmine. Seega siis seekord läks lugemisse Eesti naiskirjaniku raamat. Elu võti on juba pikemat aega mul riiulis ootel olnud. 

Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku, mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi. Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pöörane kihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladuse võtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuv ning mitte vähem keeruline müsteerium.

Siia raamatusse oli üritatud minu arust natuke liiga palju müstilist kokku suruda. Ja kohati oli veidi ebausutav see nende leidude leidmise ning seikluste/põgenemiste lugu. Kuigi ega nüüd samalaadsetele välismaa põnevikele ka alla ei jäänud ja lõpuks kiskus ikka parajalt põnevaks, et kuidas kirjanik olukorra lahendab, eriti kui leheküljed üha vähenesid ning lõpplahendust ei paistnud ega paistnud tulevat. Lõpp oligi minu jaoks see, mis selle raamatu üldmulje alla kiskus. No ei olnud usutav see kohe kuidagi mu jaoks. Aga üldiselt muidu loetav ja natuke sai ka lugeja midagi vanal ajal toimunust teada kui Lee jälle Thorile loengut pidas. Thor oli minu jaoks usutavam tegelane kui Lee. Ja kes seda aega enne meie ajaarvamist nii täpselt teab, kuidas maailm oli omavahel seotud. Põhjala on ikka vägev kant ju olnud. Lugeda võib, Da Vinci koodi stiilis, aga Dan Brownile jääb siiski alla. Samas oma kodumaised tegelased ja tegemised annavad jälle plusspunkte juurde.

Petangi mängimine väib olla vägagi ohtlik tegevus

 7./25. Hunkeler kesk metsikut elu 

Sari Mirabilia

Autor Hansjörg Schneider  

Tõlkinud Kalle Lina 

Kirjastus Eesti Raamat 2020

180lk./1314lk./5670lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse veebruar: 

Jaanuaris lugesin Itaalia naiskirjaniku teost, seega nüüd liikusin põhjapoole ja pidin lugema Šveitsi meesautori raamatut. Šveitsi kirjandusega eriti ei ole kursis, viimastel aastatel ei ole ühtegi sattunud mu lugemislauale, kuigi mäletan, et mingeid selle ma krimisid kunagi olen lugenud. Seekord siis võtsin nimekirja ette Šveitsi autorite eesti keelde tõlgitud raamatutest ning silma jäi meesautori krimi, mis on ilmunud Mirabilia sarjas, mis peaks tähendama, et võiks olla hea raamat. 

Hansjörg Schneider (sünd. 27. märts 1938) on Šveitsi kirjanik ja näitekirjanik, kes on tuntud selle poolest, et kasutab aeg-ajalt Mundarti või Šveitsi murret.

Krimiraamat oli, sest laip oli, uurija oli, kurjategija oli (aga ma pole siiani kindel, kes täpselt) aga uurimise osas ma olen siiski skeptiline. Minu arust sellist teadlikku ja suunatud uurimist selles raamatus nüüd küll ei toimunud. Hunkeler, Baseli kriminaalpolitsei pensionile jäänud komissar, tuias Šveitsi ja Prantsusmaa vahet. Mõlemas riigis oli tal elamine, laip oli Šveitsi poolel, kus ta ka kunagi politseis töötas. Hunkeleri suhted endiste kolleegidega ei olnud head. Kuna ta oli laiba avastamise lähedal ning käis esimesena seda tuvastamas, siis pidi ta ootama tunnistuse andmist, aga selle asemel peitis ta ennast Prantsusmaa maamajja ja ignoreeris kõiki. Mõne päeva pärast ikkagi ei saanud rahu ja üritas inkognito midagi välja selgitada. Käis, kohtus inimestega, rääkis, alati küll mitte asjast, läks tülli, kippus kaklema. Lõpuks kuulis Hunkeler  puhtsüdamlikku ülestunnistust, et teine tappis, aga tema oli juures. Sellega oli uurimine lõppenud, aga nojah, ta ikkagi jõudis ju ülestunnistuse teinud isiku juurde välja, ju siis ikka uurimine oli olemas ja piisavalt täiuslik. Hunkeler ise oli mulle täiesti ebasümpaatne vanamees, ennasttäis kakukull. Kujutate endale ette politseiuurijat (olgu endist politseinikku), kes loobib kartulitega teiste inimeste aknaid öösel sisse? Ja tema toimetustest ning maaelust oli pigem rohkem kirjas kui uurimisest. Ja mingi arusaamatu koer toimetas terve raamatu ringi. Tegelikult vist on suures osas süüdi ka see, et mulle meeldivad kiired ja karmid krimid, mitte sellised uinamuina lood. Seega ei oskagi öelda, kas raamat oli kehvapoolne või oli seda lugeja. Igatahes raamatututvustus väidab, et Hunkeler on üks Euroopa krimikirjanduse sümpaatsemaid tegelasi, kes uurib omasoodu surmajuhtumeid, mis ei ole tavapärased.

Uue aasta esimene

 

1. Lia ja mehed

Sari: Looduse kroonine romaan #62 
Autor: Grazia Deledda
Tõlkija: Meta Grünfeldt
Kirjastus: Loodus 1934

222lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse jaanuar: Oma nime tähtedest koosneva autori perekonnanimi

Kuna 1.jaanuaril on raamatukogu kinni, siis tuli alustada väljakutsetest, millesse leidsin raamatu oma koduselt riiulilt. Saatusesepa seekordne ülesanne oli huvitav, mitte väga kerge, aga ka mitte väga raske. Neid kirjanikke oli veelgi mu riiulis, aga alustasin kõige vanemast sobilikust raamatust. See sobis kuidagi väga hästi ka mu eelmise aasta lõpuga kokku. Lõpetasin 222. raamatu ja alustasin 222 leheküljelise raamatuga, lõpetasin 1937. aasta raamatuga ja alustasin veidi vanema, 1934. aasta omaga, aga ajastu on ikka sama. Lõpetasin ja alustasin raamatutega, mille sisust ma midagi ei teadnud enne, kui raamatu lahti lõin ja lugema hakkasin. Kui 2022 viimane raamat osutus seiklusjutuks, siis 2023 esimene liigitub armastusromaani alla. 

Grazia Deledda (27. september 1871 Sardiinia – 15. august 1936) oli itaalia kirjanik, kes pälvis 1926. aastal Nobeli kirjandusauhinna.  Deledda looming põhineb armastuse, valu ja surma teemadel, sageli kajastatakse patukahetsust ja vältimatut saatust. Deledda romaanides on omavahel tugevalt seotud paigad ja inimesed, tunded ja keskkond.

Kuigi selle raamatu peategelaseks on Lia, noor neiu/naine ja peateemaks armastus, siis ma ei liigitaks seda naistekaks, sest minu jaoks ei ole kõik armastusromaanid kohe kindlasti naistekad. Naistekad on pigem sellised ühekihilised armastusromaanid, aga selles raamatus oli mitu kihti. Siit sai pildi tolleaegsest Itaaliast ja sealsest eluolust, naiste olukorrast ja seisusest ühiskonnas, perekondlikest suhetest, ühe naise sisemistest mõtetest ja vastuoludest, soovidest ja ihalustest, pettumistest ja armastustest. Pigem oli see tõesti raamat tunnetest ja keskkonnast, kuidas need omavahel kokku sobisid ja kuidas teineteist mõjutasid, üks naine ja mõned mehed selle keskmes, mõni naine ja laps veel lisaks ka meestele veel. Üldiselt mu jaoks oli üpriski hea lugemine ning lõpp oli miskit muud, kui ma nüüd oleks arvanud teiste armastusromaanide alusel.

 

pilt: tehisintellekt

Kuues ja viimane väljakutse

 

Saatusepp on väljakutse, kus kõik sõltub teie enda raamatuvalikutest. Mina annan ülesande, teie valite raamatu. Järgmise kuu raamat sõltub aga sellest, mida te eelmiseks kuuks valisite jne.

ISE oled oma saatuse sepp ja oma õnne valaja... 

 

Saatusesepp vol 1 oli täitsa tore, kohati tekitas isegi raskusi õige raamatu leidmisega. Kindlasti tuleb alustada ka teise ringiga. 

 

Järgmisel aastal ongi ainult kuus väikest väljakutsest nagu selgi aastal. Sel aastal ma ei osalenud ulme väljakutses ja seeeest lugesin teise grupi lasteraamatute väljakutset. Seekord on lasteraamatute väljakutse juba samas grupis, seega üritan alustada kõigi kuuega pluss suure väljakutsega, sest erakordselt palju  minu soovitatud teemasid ja hääletatud teemasid sai seekord sisse.