Mängult või päriselt?

7./43. Mängime surnut

Sari: Cherringhami mõistatused 9  

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2025

135lk./1408lk./10 726 lk.

Cherringhami näiteringis toimub midagi kummalist, järjest tabab osalejaid mingid õnnetused. Kui nii edasi läheb, siis esietenduseks pole enam ühtegi näitlejat laval. Nii palju õnnetusi reas ei saa olla kokkusattumus, vaid keegi üritab lavastuse ära rikkuda. Kes ja miks? Eks seda peavad Jack ja Sarah kahekesi välja selgitama asudes ise ka näiteringis osalema. Kas neil õnnestub lugu lahendada enne, kui keegi päriselt surma saab? Sarja üheksas osa ja seekordne veidi teistsugune kui eelmised. Ei olnud kõige tugevam ega kõige nõrgem osa, selline kuldne keskmine minu jaoks, igav ei hakanud, aga midagi vapustavat ka ei olnud. Muidugi, eks seda sarja on juba omajagu loetud ka ja tegelased ning kirjanike keerdkäigud juba ettearvatavamad. Kuid sellegi poolest on järgmised osad oodatud ja jõuavad üsna kiiresti mu lugemise raamatute virna. Hea õhtune lõõgastus enne magamajäämist. 

Saja aasta vanune krimilugu

3./33. Roheline kütt

Autor: Edgar Wallace

Tõlkija:  nimetu

Kirjastus: Kuldsulg 2003

158lk./906lk./8521lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 aprill:  Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja.

No see mingi maja osutus Garre rüütlilossiks, kus üks roheline mees kummitamas käib. Ameerika miljonär on Inglismaale elama kolinud ja ostnud endale iidse Garre rüütlilossi. Ta elab seal tagasitõmbunult, salapärase erakuna. Ootamatult hakkab lossis kummitama Roheline Kütt - vanasti ümbrust hirmul hoidnud lossivaim, keda vahepeal pole aastasadu nähtud. Toimuvad mõistatuslikud mõrvad, neid kutsutakse lahendama Scotland Yard. Päevavalgele ilmuvad minevikuvarjud. Raamat ilmus esmakordselt aastal 1923 ja eesti keeles viis aastat hiljem. Saan aru, et selles raamatus on kasutatud esimese eesti keelse raamatu tõlget. Seetõttu on raamatu stiilist tunda, et tegu saja aasta taguse looga.

Üks läbivaid motiive on õiguse ja õigluse otsing. Roheline kütt justkui kehastab õiglust, mis tegutseb väljaspool seadusi. Siin võib märgata sarnasusi Robini Hoodi legendiga. Lisaks käsitletakse usaldamatust, võimu kuritarvitamist ja seda, kuidas varjatud minevik võib inimest kummitada ka aastakümnete pärast. Tehtud tasumata kurjuse eest ei õnnestu põgeneda ei ajas ega ruumis. „Roheline kütt“ on näide klassikalisest 20. sajandi alguse inglise kriminaalromaanist, milles on nii müsteeriumi kui ka seiklusromaani. See ei ole ainult detektiivilugu, vaid ka mõistatuslugu, kus iga tegelane võib olla süüdi ja iga vihje viib järjest sügavamale intriigide võrku. See sobib neile, keda köidavad gooti elemendid, salapärased lossid ja kummituslikud lood, kuid kes soovivad nende taga näha siiski inimlikke motiive ja selgitusi. Pinget pakkuv kuid samas mitte ülemäära vägivaldne või, laipu ikka on omajagu, aga pole verd ja soolikaid nagu viimase aja paljudes krimiromaanides. Loetav, aga peab arvestama sellega, et tegemist saja aastase looga, mis ei pruugi tänapäevasele inimesele enam nii kaasahaarav olla, samas ei ole tegemist ka otseselt ajaloolise krimigi vaid ainult ajaloolise taustaga tänapäeva lugejale. 

Edgar Wallace raamatuid on mul kodus üksjagu, sest mul õnnestus sattuda Haapsalu raamatukogust väljavisatud ja tasuta jagatavate raamatute riiuli juurde ükskord, kui nad olid teinud just puhastuse W tähega kirjanike raamatute hulgas.

Kuidas mõrvata mõrvarit

11./270. Tehing surmaga

Autor: Steve Cavanagh

Tõlkija: Kaja Riikoja

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

318lk./1685lk./46843lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse november: Raamat, millest tahaksid, et tehakse TV seriaal

Sellel raamatul peaks nüüd peal kirjas olema hoiatus, et lugeda ainult enda vastutusel, ainult siis, kui tel pole probleeme närvide ega vererõhuga ning teil on piisavalt aega, et see ühe sõõmuga läbi lugeda. Ma üritasin öösel selle käest panna ja suure võitlemisega saingi seda tehtud, aga korralikust unest ei tulnud midagi välja kuna raamat vahutas peas ja nõudis edasi lugemist. Närvidest ja vererõhust ei räägigi. No see kirjanik ikka oskab kirjutada, ootamatuid keerdkäike sisse tuua, sirgjooned kõik lõpuks täielikeks spiraalideks keerata. Kes on lugenud tema Kolmteist, siis see on veel rohkem põnevam, vähemalt mulle oli. Laipade puudust ei ole ja mõrvarite puudust samuti. Tegelikult on kogu loo aluseks vägagi eluline situatsioon - kellegi lähedane on hukkunud, tapetud ja on olemas kahtlusalune ning kõik (ka politsei) on veendunud, et just tema on süüdlane, aga pole ühtegi piisavat tõendit, mis seda kinnitaks ja kohtus tõendamist leiaks. Seega jääb lugu lõpetamata ja selgus saamata ning see keegi peab elama selle teadmisega, et süüdlane naudib elu edasi ning võib tulevikus tappa järgmise... ja taas pääseda... Ja veel kui ohvriks oli laps. Kas on õige asuda kättemaksu teele kui seadus ei aita, tappa ta vastutasuks, kuid kuidas ise seejuures puhtalt pääseda. Kuid kas ollakse ainsana sellises olukorras või on ümberringi veel samas jõuetuses ja kättemaksuvihas olevaid inimesi, ehk saab üksteist selles osas aidata... Peamine minu jaoks selles raamatus oli mõte, mis on need tegurid, mis viivad ühe ohvri enda kuritegelikule teele. Väga põnev raamat, samas mõtlema panev. Ja lõpuni on keerdkäigud, ei tasu usaldada midagi ega kedagi, mida kirjanik kirja paneb, sest pärast võib selguda, et asi või isik on hoopis midagi muud. Teleslavastus/film on kindlasti ka väga põnev. Kes mängiks? Peaosa, Amanda rolli sobiks äkki Evelin Võigemast. Ma usun, et tema suudaks mängida välja tema mõlemad küljed - ühelt poolt haprus, haavatavus ja empaatilisus, sügav kurbus ja meeleheide, teisest küljest ostustavus, sihikindlus, tugevus, kättemaksuiha, kes suudab võidelda.  Aga seal on veel palju tugevaid näitlejaid erinevatesse suurematesse ja veidi väiksematesse rollidesse vaja. See on sedavõrd tugev raamat, et selles loos saaksid rolli välja mängida vaid tugevad ja oskuslikud näitlejad, õnneks meil neid Eestis jagub.