Teekond peale maailmalõppu

6./30. Needuste allee

Autor: Roger Zelazny

Tõlkija: Juhan Habicht

Kirjastus: Katherine 1992

160lk./1534lk./7615lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

Ohtlik postapokalüptiline Ameerika. Raamatu peategelane on Hell Tanner, endine kurjategija, kes oli vangis. Kui aga on vaja toimetada elutähtsaid vaktsiine Bostonisse, pakutakse Tannerile vabadust vastutasuks selle ohtliku missiooni täitmise eest läbi needuste allee – radioaktiivse ja mutantidega asustatud maa-ala, kus inimene on inimesele hullemgi veel kui mutant. Kirjeldused hävitatud linnadest ja ohtlikest olenditest on elavad ja haaravad. Raamatu tempo on kiire ja tegevusrohke, hoides pidevalt pinevust ja põnevust. Hell Tanner ise on keeruline ja huvitav tegelane. Ühel hetkel jäle tegelane ja teisel kangelane. Raamatus ei kardeta näidata maailma ja inimeste julmust, kuid samas leidub loos ka musta huumorit ja lootusekiiri. On nii häid kui halbu tegelasi. Raamat käsitleb ellujäämist, lunastust ja inimvaimu vastupidavust isegi kõige lootusetumas olukorras. Kirjeldused toimuvast tekitasid väga selge filmi ajju lugemise ajal. Maailm oli sünge, aga alati ilmus ikka kõige süngemate hetkede järel taas helgemad hetked, mis ei lasknud asjal liiga depressiivseks muutuda ja jättis lugejale ikka tunde, et tulevik ei jää tulemata, elu läheb edasi ja inimsugu jääb kestma. Nojah, see oli küll ettearvatav, kas vaktsiin jõuab või ei jõua kohale, mulle vähemalt, aga ei seganud lugemist, sest kuidas ja mis olid veel põnevad ja teadmatud. Selles suhtes meenutas neid Hollywoodi märulifilme, kus üks kangelane on paljakäsi kümne hambuni relvastatud vastase vastu ja ikka on tema, kes puhta nahaga välja asjast tuleb. Aga eks selliseid kangelasi vaja ka meie maailm nii enne kui pärast maailmalõppu.
Zelazny läks mul juba eelmisel aastal vaja rohkem tema raamatuid lugeda nimekirja ja selle raamatuga ta kinnistas ennast seal veel tugevamalt. Mulle meeldib kirjaniku stiil ja loodetavasti soovitatakse selles väljakutses veel tema teoseid.

Pilapasknäär revolutsiooni keerises

9./24. Pilapasknäär

Sari: Näljamängud # 3 

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2011

332lk./2232lk./6081lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

 

„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek

Sari: Näljamängud #2  

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2010

320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud

Sari: Näljamängude triloogia #1

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2009

304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta. 

Noorteromaan

 

14./169. Püha Misiganes

Autor: Sarah Dessen

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2016

390lk./3066lk./37558lk.

Lastekirjanduse väljakutse august: Ristsõna vastus (teismelised)

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Ta alustab uues koolis ja leiab uued sõbrad, kes tema maailmavaadet muudavad. Muidugi ei puudu raamatust teismeliste igavanad teemad ja ükski teismeline ei saa pikka aega olla armumata, eks see olegi enese otsimise aeg, kas ka leidmise, see on iseasi. Raamat oli loetav, aga minu jaoks ei midagi erilist. Nojah, ja selle Ameerika eluoluga oleme me ikka täiesti erinevad mõnedes asjades. 17. aastane kihutab mööda linna igale poole üksi autoroolis, aga vanemad saavad paanikahoo kui tüdruku peaks üheks ööks üksi oma koju jätma ja organiseerivad talle "lapsehoidja".  

Island-Gröönimaa-Vinland laevareis

 

 

20./153. Viikingite avastusretk

Autor: Jean Ollivier

Tõlkija: Silvia Kadari

Kirjastus: Eesti Raamat 1978

152lk./4990lk./34042lk.

Eesti Raamatu väljakutse juuli: Reisimine

Viikingid ei olnud ainult röövlid või sõdalased, nad olid ka maadeavastajad. See raamat on küll ilukirjandus, aga selle aluseks on ajalugu. Viikingid kulgesid Norrast Islandile, sealt edasi Gröönimaale ja nüüdseks on tõendatud, et ka enne Kolumbust Ameerikasse. Viimast kutsusid nad küll Vinlandiks - veinimaaks. Raamat räägib kahest viikingipoisist, vendadest, kes elasid Islandil, aga läksid edasi Gröönimaale, kui see avastati ning seejärel läks vanem vendadest kaasa retkele Ameerikasse. Raamatus saab teada ka natuke viikingite külaelust ja omavahelisest suhtlemisest. Kergesti loetav, seikluslik noorteraamat. Sobib täiesti ka tänapäeva lastele lugeda.