Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #4 (ajalugu)
See raamat tõi minus esile palju mälestusi. Ma küll ei olnud veel sündinudki sel ajal, kui raamatu autor seal koolis käis, kuid sama maja sai minu esimeseks koolimajaks. Siis oli ta Haapsalu 8-klassiline kool, mitte enam Pedagoogiline kool. Ja ka küllaltki palju raamatus nimetatud nii õpetajaid kui eriti õpetajaks õppijaid on mulle tuttavad, paljud neist minu õpetajad mingil hetkel olnud.
Viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui
õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on
vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored
oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal
mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab
selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail
1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamatus on peatükid õpetajatest, kes tema ellu jälje jätsid ja eeskujuks olid kui ka koolikaaslastest. Nii edusammudest kui koolipoiste pahategudest. Kajama jäi nostalgiline meenutus oma kooliajast. Usun, et raamat on huvitav neile, kel autoriga ühised kooliajad või siis kokkupuude inimeste kaudu, kellest seal raamatus on juttu. Teistele võib ehk igavaks jääda, oleks soovinud veidi värvikamat kirjeldust, kohati tundus veidi liiga kuiv. Aga minu jaoks oli omamoodi nostalgiat tekitav raamat.