Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Kas tehisintellekt suudab tuua rahu maailma?

12./145. Rahumasin

Autor: Timo Honkela

Tõlkija: Rain Kooli

Kirjastus: Koolibri 2019

222lk./3044lk./32096lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#5) 

Mulle meeldivad erinevad väljakutsed, sest nendesse raamatuid otsides võid sattuda väga põnevate raamatute otsa, mida muidu üldse üles ei leiakski. Otsides Soomega seonduvaid raamatuid tuli mulle ester.ee kataloogis selline soomlase kirjutatud raamat ette. Asub informaatika all koos erinevate arvutiõpikutega. Kuna tehisintellekti teema on mind juba aastaid huvitanud, siis võtsin lugeda. Tulemuseks - hetkel vist parim raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Ja seda mitte tehisintellekti tõttu, sellest olen juba palju lugenud ning selles raamatus ei olnud ka midagi radikaalselt uut sel teemal.  Tegelikult ei oldud isegi põhjalikult süvenetud tehisintellekti toimimise teemasse. Kogu lugemise aja oli mulle täiesti arusaamatu, miks see raamat on informaatika all. Sellepärast, et kaanel on sõna tehisintellekt ja ka raamatus käib osa teemast kokkupuutesse tehisintellekti ning masinõppega? Tegelikult on see filosoofiline ja psühholoogiline raamat, ühe mehe visioon rahu ja üksteisemõistmise teemal. Autor on väga pikalt tegelenud tehisintellekti, masinõppe ja keeleuuringute valdkonnas. Peale haigestumist vähki otsustas ta oma visiooni ülemaailmsest rahust ja erinevate inimeste ja kultuuride teineteisemõistmisest panna paberile, et see ei kaoks koos temaga kuna sellist rahumasinat pole inimkond hetkel veel suuteline teostama.

Raamat räägibki eelkõike rahust ja seda igas mõttes, mitte ainult sõdade ärahoidmisest, vaid ka igapäevastest konfliktidest inimeste vahel. Põhiidee on autoril, et oleks vaja tehisintellekti, rahumasinat, mis tõlgiks inimestele, selgitaks. Vaja oleks tähendusläbirääkimisi pidavat masinat, mis aitaks mitte ainult tõlkida kahte erinevat keelt, aga ka erinevaid arusaamisi mõistetest, sõnade tähendustest, kultuurilistest eripäradest, arusaamadest. On ju teada, et palju konflikte tekib inimeste vahel kuna nad saavad üksteistest valesti aru või ei mõista kultuurilist tagapõhja. Sõna, mis ühes kultuuris võib olla täiesti tavaline, võib teises kultuuris olla solvav. Lisaks on igas keeles fraase, mida ei saa teise keelde otse tõlkida või millel on erinevas kontekstis erinev tähendus. Autor on pikki aastaid töötanud keeleteaduses, kuidas teha keelt mõistetavaks masinatele, kuidas arendada tõlkeprogramme erinevate keelte vahel. Millised õppemeetodid oleks kõige efektiivsemad tehisintellektile, et see suudaks areneda kaugemale kui inimene on võimeline seda hetkel juhendama. Et see suudaks areneda ja töötada nagu inimese aju kuna loodus on hetkel veel võimekam looja kui inimene.

Timo Honkela arutleb pikalt ka teemadel, miks üldse tekivad konfliktid ja sõjad inimeste vahel, mis on nende põhjusteks. Kuidas muutub keel ning erinevused inimese ja masina vahel, kuidas nad sõnadest aru saavad, kuidas keel on arenenud nii inimeste hulgas kui masina arusaamises (tõlkeprogrammides). Pikk peatükk on ka tunnetest, valesti mõistmisest, vaimse tervise probleemidest, intuitsioonist ja identideedist. Autor arutleb ka õiguse ja õigluse teemadel. Samuti millised faktid on tõesed ja millised mitte ning kuidas aru saada, millega on tegu ning kas tehisintellekt võib aidata selle juures inimesi. Lugejad saavad teada ka tehisintellekti ajaloost, masinõppe erinevatest vormidest, masintõlke arengust. Kuid kõik see on väga selgelt ja kergelt kirjutatud, kõik mõisted on alati ilusti arusaadavalt lahti seletatud nii, et ka teemaga mitte kursis olev inimene saab lihtsalt aru millest jutt.

See raamat on väga laiale lugejaskonnale, kes muretsevad inimkonna tuleviku pärast ning soovivad elada maailmas, kus puuduksid verised konfliktid inimeste vahel. Minu jaoks oli see raamat, millest võiks igalt lehelt mõne tsitaadi välja kirjutada. Minu nägemus ja arvamus kattus täiesti Timo Honkela omaga. Soovitan kõigil huvilistel see tähelepanu mitteäratav informaatika raamatute vahele peitunud raamat üles otsida ja läbi lugeda ning mõelda koos autoriga meie praeguse ühiskonna ja inimese sisemaailma üle ning mida annaks teha, et maailmas elamine muutuks kõigi jaoks paremaks.

Pildid joonistas tehisintellekt teemal "rahumasin".

Loomade mõtlemisest ja tunnetest

 

8./92. Loomade mõistatus

Sari Looduse lood 

Autor Karsten Brensing

Tõlkinud Kersti Kaljuvee 

Kirjastus Tänapäev  2018

338lk./1814lk./20154lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#3)

 

Karsten Brensingi raamat uurib loomade mõtteprotsesse ja emotsioone. Autor analüüsib erinevaid loomaliike ning selgitab, kuidas nad mõtlevad ja tajuvad oma keskkonda. Raamat rõhutab, et loomad on keerukad olendid, kellel on erinevad emotsioonid ja vajadused ning kes suudavad mõelda ja õppida. Brensing selgitab, kuidas loomade käitumist võib tõlgendada nende emotsioonide ja vajaduste alusel ning kuidas nende käitumine võib muutuda vastavalt nende keskkonna tingimustele. Brensing tutvustab ka teaduslikke uuringuid, mis on tehtud loomade intelligentsuse ja emotsioonide uurimiseks ning toob välja huvitavaid näiteid loomade käitumisest, mis näitavad nende tundeid ja mõtteprotsesse. Raamat annab palju huvitavat teavet loomade kohta ning paneb lugeja mõtlema sellele, kuidas me saaksime loomade elu paremaks muuta, arvestades nende vajadusi ja emotsioone. Autor võrdleb loomi inimestega, eriti lastega. Samuti võrdleb ta erinevaid liike, kellega on tehtud sarnaseid katseid. Ei olnud kõige ladusam ja kergem lugemine, vajas süvenemist, aga oli huvitav ning väga avardas mõtlemist loomadest, just eriti inimese arust sellistest väiksematest ja rumalamatest.

 

Ema on mul taevas ingliks

 1./65. Ma tahan Ma suudan Ma võin Kristi Ojasaare lugu 

 Autor Mauri Dorbek 

Kirjastus Jes Kirjastus 2022

296lk./296lk./13934lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1)  või märts: Mälu ja aeg (#18). Läks märtsi kuu alla, sest sinna sobis paremini.

See raamat sai alustatud märtsis ja lõpetatud aprillis. Ja tegelikult sobib nagu mõlema teema alla. Kui Kristi Ojasaarest veel tema elu ajal paljud ei olnud kuulnud, siis peale oma surma on ta üpriski kuulus. Kuigi kuidagi kurb, et inimese surm muudab ta kuulsamaks kui elu ajal oli. Ka mina olin üks, kellele see nimi oli üsna tundmatu. Seevastu, kes on Mauri Dorbek, ma teadsin hästi. Kunagi oli ta mu ülemus, mitte küll otsene, aga paar kihti ülevalpool. Sellegi poolest oli ka isiklikke kokkupuuteid. See oli aeg, millal oli tal isiklikus elus veel kõik korras, tragöödiast polnud mingeid märke. Ma tegelikult alguses olin kindel, et ma seda raamatut ei loe, sest tundsin ette, et minu pilt temast selle raamatu pildiga kokku ei lähe. Aga kuna see raamat otse surus ennast raamatukogus mulle pihku, siis mõtlesin, et annan võimaluse. Jah, mu arvamus pidas paika. Aga eks see ole vana tõde, et kriitilistes olukordades ja seistes surmaga silmitsi inimesed mitte ei muutu, aga neis tulevad esile küljed, mida muidu teised ehk ei näe. Ma mõtlen siin just kaugemalseisvad inimesed, mitte need kõige lähedasemad. Raamat on muidugi väga emotsionaalne ja valu õhkavad raamatulehed kaugele. Minu jaoks oli eriti raske lugeda neid lehekülgi, kus ta kirjeldas oma laste tundeid. See valu oli väga ränk. Ma olin neljakümnendates, kui oma ema kaotasin, aga kaotada ema nii noores eas... see on väga kurb ja valus ka kõrvalseisjatele, sest lohutada pole millegagi. Me kõik teame, et vähk on üks kole haigus. Ka need, kes sellega ise otseselt kokku puutunud oma lähikonnas pole. Aga see raamat andis aimu, kui raskelt see haigus ikka kulgeb, kuidas sureb lootus, kuidas annab alla esmalt keha, siis hing. Minu jaoks oli selle raamatu aga peamine iva selles, et kuigi me mõtleme, et me jõuame, meil on veel palju aega, siis pahatihti tuleb välja, et aeg sai otsa. Ega vanarahvas ilmaasjata ei ütle, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Seega ärge unustage elada tänases päevas, olla olemas oma lähedastele igapäevaselt, teha asju ja öelda sõnu kohe, niikaua kui kuulaja ja tegija on veel kõrvalk, sest vahel võib juhtuda, et ootamatult peab ütlema häid sõnu vaid pilvepiirile, kus inglid meid vaatavad. See raamat peaks minu arust olema just edukate ja töösse mattunud ärimeeste/ülemuste lugemislaual, ehk see raamat tekitaks neile rohkem empaatiat mitte ainult oma pereliikmete vaid kõigi ümbritsevate inimeste, ka oma alluvate suhtes.