Aegade jooksul olen ELLUs ära märkinud mõned raamatud, mis tundusid huvitavad. Nende hulka sattusid ka omaaegse kirjastuse Loodus esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud lasteraamatute digitaliseeritud väljaanded. Originaal pildid ja tekst raamatust. Nüüd kui ELLU varsti oma uksed suleb, vaatasin üle, mida võiks veel kiiruga läbi lugeda sealt ja nende viie lasteraamatu lugemine ei võtnud sugugi kaua aega. Viis ühe hoobiga põhimõtteliselt. Võlutud koovitaja lugu oli mulle täiesti võõras, polnud üldse kuulnudki. Vennad Jaku ja Peka elavad üksikus metsatares
suure Oju soo veerel Hundisilmal, kus nad karjatavad küla loomi. Lastel
on unistus leida vanaisa kadunud varandus, mille kratt kandis sohu. Kuid ühel päeval kadunud lehma otsides satub hoopis Peka ise soovaimude kätte. Tema ja tema pere lugu see raamat ongi. Raske teemaline lasteraamat, kuid annab ajaloolist aimu tolleaegsest elust. Viisu, põie ja õlekõrre laulu teab vist pea iga eestlane peast, ma mõtlen neid vanema põlvkonna eestlasi, tänapäeva lastesse ja noortesse mul siiski pole sedavõrd usku. Piibelehe neitsi lugu on ka teada ja tuttav, korduvalt erinevates variantides loetud. Kolme põrsakese lugu oli aga üllatus. Seda ka väga palju loetud-kuuldud, kuid selles raamatus oli hoopis erinev versioon kui teistes. Põhiosa muidugi kattus. Don Quijotega on mul sellised lood, et see on üks raamat, mida ma oma elu jooksul lugeda ei ole suutnud rohkem kui mõned leheküljed. Ja selliseid raamatuid on ikka vähe! Ausalt öeldes isegi selle lasteraamatu variandiga oli tegemist, et lõpuni jõuda. No ma ei tea, no ei sobi mulle kohe kuidagi see tegelane ega lugu. Aga illustratsioonid on ägedad, nende pärast juba tasub neid omaaegseid lasteraamatuid lugeda.
