Koduvägivalla ohver ja dementsuse ohver

 8./118. Iiris 

Autor Sarah Crossan 

Tõlkinud Kristina Uluots  

Kirjastus Varrak 2021

360lk./1778lk./25814lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse juuni: 

Saatusepa puhul tuli kasuks, et märgin omale loetud raamatute tabelisse ka mis riigi kirjaniku raamat see oli. Seega sel aastal olen lugenud 19 riigi kirjaniku teost, aga Iirimaa on veel täiesti esindamata selles reas. Maikuu autor oli naine ja tegelase vanust ei tea, aga kusagil 20ndate lõpp-30nendad pakun. Seega saatusesepp sai valitud teismeline tüdruk peategelasena.

Allison põgeneb kodust ja avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja, mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Raamatus tuleb lahti Allisoni lugu, miks ta kadust põgenes, mis ta niikaugele viis. Tema mõtted ja otsingud kuidas edasi jätkata. Tema mälestused lapsepõlvest. Samuti on see lugu elust dementsusega, kuidas on vanal naisel erinevad mäletamise perioodid ning kuidas saab teda selles haiguses abistada. Samuti tema mälestuskillud oma nooruspõlvest, teiste inimeste suhtumine temasse, temast arusaamine. Tegemist on väga raske raamatuga sisu poolest. Lugu iseenesest on kirja pandud kiiresti loetavalt. Kuigi juba alguses hakkad aimama, miks Allison põgenes, siis koorub järjest uusi ja valusid kilde tema lapse ja nooruspõlvest. Südamlik raamat ka mõista andmiseks, mis on vanadus ja dementsus. Minu arust võiks see olla täitsa kohustuslik kirjandus teismelistele, mõistmiseks, et on olemas kaaslasi, kelle kodus ei ole kõik korras ning kuidas mõista vanureid. Hea raamat, soovitan lugeda. Ma ei ole lugenud tema teisi raamatuid, aga võtsin nüüd plaani kindlasti veel mõni lugeda.

  

Kognitiivse seisundi kiirtest - kas suudame seda läbida?

 20./55. Kui palju kaameleid on Hollandis? Dementsus, ema ja mina 

 Autor Phyllida Law 

 Tõlkinud Tiina Tarik 

 Kirjastus Argo kirjastus 2023

152lk./4266lk./12206lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#9)

Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama. Raamat on südamlik ja aus lugu, mis kirjeldab dementsuse mõju ema ja tütre suhtele. Law räägib oma kogemusest hooldajana ning jagab palju mõtlemapanevaid mõtteid elu, armastuse ja perekonna kohta. Ta annab lugejale aimu dementsuse raskustest ja kuidas sellega toime tulla. Raamat on kirjutatud humoorikas võtmes, kuigi aeg ajalt kumab sellest läbi ahistama panev tunne, et asjad lähevad muudkui allamäge ja ei ole võimalik seda kuidagi peatada, et asjad ei taha kuidagi minna plaanipäraselt, et elu keskpunkt on dementsuse alla kannatava inimese hooldamine, mitte enda elu ja teostamine. Eks see võib olla eriti raske kui olla loominguline inimene, näitleja, kes ei saa oma tööga tegeleda koduseinte vahel hooldustöö kõrvalt. Kuid raamatust kumab kui ühtehoidev ja hooliv oli kogu pere, kuidas üritati üksteist aidata, kuidas suhelda ka dementse inimesega, kaasata teda ellu. Kuigi kohati oli see raamat veidi hüplev, alati ei saanud aru, millest või kellest, või millisest ajast on jutt, siis see raamat meeldis tunduvalt enam kui Märkmed minu ämmale. See raamat hakkas juba mälestuste raamatu mõõtu välja andma. Ja sain ka teada, et kui ajalugu oleks läinud veidi teisiti, siis me ei kardaks hetkel Alzheimeri tõbe vaid hoopis Kraepelini haigestumist.