Kuvatud on postitused sildiga 2025 ulmekirjanduse väljakutse. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2025 ulmekirjanduse väljakutse. Kuva kõik postitused

Kas lohed saavad täita inimeste soove?

25./70. Viimane
Autor: Grethe Rõõm 
Kirjastus: Mugul OÜ 2025
398lk./ 5970lk./17367lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

See oli nüüd küll ülikiire lugemine, nelisada lehekülge sai loetud vaid mõne tunniga, käsi juba väsis ära pidevast kiirest lehekülje pööramisest. Tempo oli kogu aeg kõrge, tegevus pidev ning üllatused tulid just siis, kui tundus, et nüüd võiks korraks rahuneda. Päeval, kui Kippen päästab parima sõbra Jumi peninukkide kohutavast rünnakust, ent kukub ise kuristikku ja kaob, muutub kõik. Kas Kippen jäi ellu? Kas Jumi pääseb peninukkide käest ja miks nad teda muudkui järjest ründavad? Unistusest leida üles soove täitev lohe, saab pöörane seiklus elu ja surma peale. Maailm, kus kõrvuti inimestega elavad müütilised olendid. Väga erinevad ning erinevate soovide ning kavatsustega, erineva iseloomu ja suhtumisega inimestesse. Tegelased olid vägagi värvikad, nii inimesed kui müütilised olendid. Lohe ei olnud küll kohe algusest tegev, aga viimases kolmandikus oli ta vägagi oluline tegelane, ilma kelleta oleks palju olnud hoopis midagi muud, kui lugu nüüd oli. Jumi oli sümpaatne tüdruk, kes pidi lisaks seiklustele saama teada nii mõndagi ka enda kohta ning mitmeid kordi seisis valikute ees. Samuti seisis Kippen mitmete valikute ees. Eks see oligi parajalt endast ja maailmast arusaamise ja mõistmise raamat. Raamat kus kiht kihilt tulid erinevad maailmad ja tegelased välja. Kus inimeste maailm põrkus kokku müütilise maailmaga. Kohati oleks tahtnud nendest maailmadest ehk isegi pikemalt ja põhjalikumalt teada saada, sest hetkel jäid nii mõnedki tegelased veidi arusaamatuks, mis siis nende tegelik plaan ja soov oli ning kuidas täpselt nad selle looga haakuvad, aga eks järgmises osas ehk selgub nii mõndagi lähemalt ja hetkel tekkinud küsimärgid saavad vastused. Ja igatahes ma tahaks nüüd juba edasi seda lugu lugeda. 

Olete kohanud rohelist tuult?

24./69. Lugu tüdrukust, kes purjetas ümber Haldjamaa omatehtud laevaga
Sari: Haldjamaa1 
Autor: Catherynne M. Valente
Illustreerija: Ana Juan 
Tõlkija: Leelo Märjamaa
Kirjastus: Draakon & Kuu 2019
247lk./5572lk./16969lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

Kui Roheline Tuul ilmub leopardi seljas Septembri akna taha ning kutsub tüdruku endaga Haldjamaale kaasa, ei kõhkle September hetkekski. See kutse avab ukse imelisse ja salapärasesse maailma, mis on täis võlu, kuid ka ohte. Haldjamaal ei ole kõik sugugi nii harmooniline, kui alguses võiks loota. Seal peituvad tumedad saladused ning ootamatud katsumused, mis panevad Septemberi julguse ja nutikuse proovile. Tüdruk satub mitmetesse seiklustesse, kus ta kohtub erinevate tegelastega, kellest igaüks on omanäoline ja omab oma häid ja halbu külgi. Üks peamisi küsimusi on, et kes on see salapärane Markiis, kes seal valitseb ning miks ta on sedavõrd kuri. Markiisi mõjuvõim ning tema salapärased kavatsused loovad  õhkkonna, mis sunnib Septemberi ning tema uusi sõpru astuma vastu raskustele, et taastada rahu ja õiglus. Kas September ja tema kaaslased suudavad olukorda parandada või satuvad hoopis ise hätta ning vangistusse? Kas tüdruk leiab võimaluse tagasi koju naasta või hoopis avastab, et Haldjamaa pakub talle midagi enamat. Teistsugust elu, mis võib osutuda isegi paremaks. Need küsimused hoiavad lugejat põnevil ning kutsuvad kaasa mõtlema, milline on tõeline kodu ja mis teeb elu õnnelikuks. Lugu on lastepärane fantaasiaseiklus, mis on täis mitmekesiseid pöördeid ning eripalgelisi tegelasi. Nooremana oleks see seiklus mulle huvitavam olnud kui hetkel oli, või siis vähemalt põnevam. Kuid loo maailm ja tegelaskond olid piisavalt värvikad ning kaasahaaravad, et ma võiksin lugeda edasi Septembri järgmisi seiklusi, mida tundub, et pole kahjuks eesti keelde tõlgitud.

Düstoopiast utoopiasse

23./68. Alex Globin. Poolsaar
Autor: Peeter Wõrk 
Kirjastus: PW Partners OÜ 2024
257lk./5325lk./ 16722lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: düstoopia

Kodumaine düstoopia. Lähitulevik, kus inimeste pidev jälgimine ning sõna- ja mõttevabaduse puudumine on norm. Tehnoloogia ja tehisintellekt muudavad maailma kiiremini, kui ühiskond jõuab kohaneda, ning annavad valitsejale üha suuremad võimalused inimeste kontrollimiseks ja suunamiseks. Alguses võib see tunduda efektiivse juhtimisena, õigel ajal õiged otsused, andmepõhine valitsemine, aga tegelikult tähendab see süsteemi, kus iga inimese elu on läbipaistev ainult riigi jaoks, samal ajal kui riik ise muutub aina suletumaks. Privaatsus ei ole enam inimõigus, vaid luksus, mida saavad endale lubada vaid need, kes süsteemist kõrvale jäävad, kui selline võimalus üldse veel eksisteerib. Selles raamatus kirjeldatud ühiskond oli üsnagi tuttav. Mitte otseselt tänapäevane, aga siiski maailm, kuhu ühiskond suundub. Tegelikult oli see ühiskond seal raamatus väga kahvatult välja kirjutatud ja ega see eriti reaalsusest palju ei erinenud. Selles osas autoril fantaasiat nappis. Tulemusena jäi düstoopiline tulevik kahvatuks varjuks ja ebaulmeliseks. Raamatu lõpuosa liikus edasi utoopiasse ja see oli minu jaoks juba pigem ulmeline unenägu. See lahendus jäi ebausutavaks. Samas, kui mul oleks olnud võimalus sinna utoopilisele poolsaarele kolida, siis pigem ma oleksin siiski jäänud kodumaale. Olgu, mingiks ajaks ju oleks võinud puhkama minna, kes ei tahaks vahelduseks keskkonda vahetada ja hingata sisse midagi uut, aga ma ei usu, et need ettevõtjad, kes sinna jõudsid, pikalt sellist jõudeelu viitsisid pidada. Keskealised ettevõtlikud mehed ei ole just see sihtrühm, kes kergesti loobuvad töörutiinist ja saavutustest. Need pigem töötavad ennast segaseks kui viskavad jalad seinale ja kukuvad vaid lõbutsema. Isegi kui neil juba on piisavalt raha, et seda endale lubada. Kui juba on, siis pigem tahab inimene ju rohkem, rohkem mõju, rohkem prestiiži, rohkem tegevust. Passiivne õnn ei rahulda neid, kes on harjunud saavutama. Ja ega see maailm seal nii utoopiliselt õnnelikuks ilma igasuguste reeglite ja seadusteta ju jääda ei saa. Iga kogukond, kui see kasvab ja püsib, vajab mingisugust korrastatust, struktuuri ja kokkuleppeid. Seega mingi aja pärast muutub see ikka mingil määral taas reguleeritud ühiskonnaks, mille eest nad ju sinna põgenesid. Kui loogiliselt edasi mõelda, siis sealne kogukond oleks üsna kiiresti kasvanud uueks süsteemiks, võib-olla küll inimnäolisemaks, kuid siiski süsteemiks.

Üldiselt ei olnud eriti tugev raamat. Palju küsitavust ja kuidagi kunstlik, ei olnud loomulik. Tegelased jäid natuke üheplaaniliseks. Ka ulmelugu võib olla realistlik ja loomulik, eriti selline düstoopiline lugu, kus inimpsühholoogia ja ühiskondlikud protsessid peaksid olema põhjalikult läbi tunnetatud. Plussina peaks märkima, et raamatus olid illustratsioonid. Täiskasvanute raamatutes on neid kahjuks väga harva, justkui oleks visuaalne komponent mõeldud vaid lastele või noortele. Raamatut siiski ei soovita. 

Nahavahetajad ja pürjerid

17./ 62. Metskunst. Valgetiiva vandenõu
Autor: Håkon Marcus 
Tõlkija: Ene Mäe
Kirjastus: Varrak 2025
327lk./3432lk/ 14829lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Inimeste kõrval elavad nahavahetajad, inimesed, kes suudavad muutuda loomadeks, lindudeks, roomajateks, kahepaikseteks, putukateks... ühesõnaga erinevateks libaloomadeks. Raamatu tutvustus küll väidab, et eriliste võimetega metsloomad, kes valitsevad metskunsti abil loodusjõude ja saavad soovi korral võtta inimese kuju. Aga alguses on nad ikka lapsed ja alles seejärel teimeliseks saades nad hakkavad nahka vajadusel vahetama ja muutuvad loomariigi esindajateks. Kuid nad ei saa ise valida, kelleks, see on geneetiliselt neile sisse antud. Enamus küll vastavalt siis kas isa või ema suguharu järgi. Kuid on ka pürjerite (arvake ise, kes need veel on 😉) lapsi, kelle suguvõsas pole varasemalt ühtegi nahavahetajat olnud, kes ühel hetkel muutuvad metsloomadeks. Embla saab 13 aastaseks, ta ei tea nahavahetajatest midagi, aga talle tundub kogu aeg, et ta pole päris oma keskkonnas, tal on probleeme nii perekonna kui kooliga. Ta tahaks vaid istuda üksi oma toas, kuulata muusikat ja lugeda raamatuid, ei muud, aga no ei lasta, sunnitakse sotsialiseeruma. Siis aga hakkavad Embla elus toimuma päris pöörased sündmused ning ta satub ohtlikesse seiklustesse ja nahavahetajate võimuvõitluse keskmesse. Arvestades, et see on autori debüütromaan, siis on see ikka väga hea! Põnev, erinevaid noorte probleeme käsitlev, fantaasiarikas, värvikate kirjeldustega, ladus lugemine. Üsna selline raamat, mida ma lapsena kindlasti ei oleks enne käest pannud, kui see läbi oleks saanud, Aga ka suurena lugedes oli väga põnev ja kaasahaarav. Nüüd tahaks seda järgmist osa saada, et kuidas lugu edasi kulgeb. Kindlasti soovitan neile, kellele meeldivad laste- või noorte fantaasiakirjandus. Lõpp oli minu jaoks üsnagi ettearvamatu, kuigi vihjeid muidugi selleks oli. 

Inimestest inimlikum robot

16./61. Klara ja Päike
Autor: Kazuo Ishiguro 
Tõlkija: Aet Varik
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 3105lk./ 14502lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Aimi Tedresalu soovitab

Peategelane ja minajutustaja Klara on robot, täpsemalt tehissõber ehk TS. Tema ülesanne on olla noorele inimesele seltsiliseks. Ta ei ole mingi tavaline masin, vaid väga tähelepanelik, tundlik ja maailmast sügavalt huvitatud tegelane. Klara mõtleb ja tunneb nagu inimene, kuigi tema keha on mehhaaniline. Tema vaatepunktist avaneb meile üks tulevikumaailm, kus paljud asjad on muutunud, kuid inimeste igatsused ja lootused on jäänud üsna samaks. Selles ühiskonnas, mida autor kirjeldab, on tavaks „kõrgendada” lapsi, neile tehakse geenimuudatusi, et nad oleksid targemad ja edukamad. Aga sellel on oma hind. Paljud kõrgendatud lapsed jäävad haigeks ja ei saa koolis käia. Nad õpivad kodus ja suhtlevad teistega peamiselt ekraanide kaudu. Just selleks ongi loodud tehissõbrad nagu Klara – et lapsed end üksi ei tunneks. Kui raamat algab, ootab Klara veel poes oma ostjat. Ta vaatleb maailma läbi poeakna ja paneb tähele nii inimesi, autosid kui Päikest, keda ta peab tähtsaks ja isegi pühalikuks jõuks. Klara usub, et Päike võib tervendada ja aidata, ja selles usus on peidus tema robotlik, ent väga inimlik lootus ja ustavus. 

Raamat räägib sügavatest asjadest: sõprusest, lootusest, eneseohverdusest ja armastusest. Isegi kui peategelane on robot, ei tähenda see, et tal poleks tundeid. Vastupidi, Klara tundub sageli palju hoolivam ja tähelepanelikum, kui paljud inimesed tema ümber. Ta suudab armastada ilma vastutasu ootamata. Kas empaatia ja hoolivus vajavad liha ja verd? Või piisab tahtmisest head teha? Klara ei ole küll päris inimene, aga temas on midagi väga inimlikku, midagi, millest võiksid nii mõnedki inimesed õppust võtta. See on selline raamat, mis lugedes ei jätagi kohe sellist emotsiooni kui pärast, kui kogu pilt on kokku saadud erinevatest osadest ja lugu on oma lõpu leidnud. 

Ennemuistne põnevik

13./58. Sulid ja Sulased
Autor: Timo Talvik
Kirjastus: Eesti Raamat 2025
215lk./2441lk./13838lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab

See on hoogsa kulgemise ja kujundirikka keelekasutusega fantaasiaromaan, põimib Eesti rahvapärimuse ja ajaloolise õhustiku kaasakiskuvaks seikluseks. Alustuseks tundub kõik vägagi argine. Noor Kärp valvab turvaliselt turuplatsil, püüab leida vargaid ja petiseid. Ta on terase taibuga, märkab detaile, mida teised ei näe. Üks ootamatu kokkupuude viib ta maailma, mis on täis muistseid olendeid, nõidust ja maagilisi objekte. Oskuslikult loodud maailm, mis tugineb Eesti rahvapärimusele. Kohad on kirjeldatud väga visuaalselt, lugedes tekib kohe pilt silmade ette. Tegelaskond on värvikas. Mõni satub loosse ootamatult, mõni ilmub korduvalt. Ja sain selge vahe teada, mis on pisuhännal, kratil ning puugil. Lugu on tempokas ja piisavalt põnev ning keerdkäikudega. Siin on seiklust ja mütoloogiat. Esimene pool meeldis mulle rohkem, siis oli lugu nagu rohkem selge, lõpus hakkas liiga palju tegelasi tekkima, kes siis veel muutusid ja asja veidi segaseks ajasid, aga äkki siis tuleb sellele veel järg, sest tavaliselt need segasemaks minekuga raamatud lähevad veel edasi. Aga üldselt võib öelda, et mulle vägagi meelepärane raamat. 

Draakon lendab Berliini kohal!

11./56. Draakoni ärkamine
Autor: Valija Zinck 
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Kirjastus Karrup 2019
256lk./1995lk./13392lk.
 
12./57. Draakoni valgus
Autor: Valija Zinck 
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Kirjastus Karrup 2020
231lk./2226lk./13623lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

Keset Berliini, suures korrusmajas sünnib midagi enneolematut. Ühes korteris koorub draankonibeebi. Beebiks ta muidugi ei jää. Aga kuidas sattus draakonimuna sinna korterisse ja kes tema omanik on. Mida draakoniga ühes korteris peale hakata kui ta muudkui kasvab. Ja siis tulevad pahad, kelle oma see muna tegelikult on ning metsikud seiklused saavad alguse. Loo peategelasteks on muidugi veel kaks last, õde ja vend, kes nendesse seiklustesse kaasa kistakse või siis, kes nendest seiklustest kuidagi kõrvale ei jää. Et päästa draakon pahade käest, ei jää nutikal arvutikasutajal Johannil muud üle kui lähetada draakon koos sõpradega ühte pealtnäha ohutusse arvutimängu. Kuid selgub, et mängude fantaasiamaailm on hoopis ohtlikum, kui arvata võis. Ja pealegi on sealt vaja lõpuks ka välja saada. 

Üks lugu kahes raamatus. Põnevust oli küll, samas rääkis see pigem väärtustest elus, mis on oluline. Ladus kiire lugemine, mõeldud küll lastele, aga täiesti loetav ka suurematel. Ehk suured loevad veidi muud välja sealt kui lapsed. Aga need olid sellised raamatud, mida võib täiesti soovitada ka lastele, kellele muidu fantaasiamaailm peale eriti ei lähe. Eriti esimene osa oli üpris realistlik, kui nüüd see draakon välja arvata muidugi. Teine osa, kui nad seal arvutimängudes seiklema hakkasid ning mängu- ja reaalelu vahet ruumisid, see oli juba rohkem uskumatu fantaasiamaailmaga seotud. Mulle meeldisid ja tegelikult oli täiesti juhus, et ma neid raamatuid lugema sattusid. Lihtsalt sattusin ühele lapsele, kes fantaasiaraamatut otsis, seda soovitama ja siis mõtlesin, et ups, peaks ise ka läbi lugema, et teada, mida ma siis soovitasin. Igatahes tundub, et ei olnud halb soovitus, vähemalt minu maitse jaoks.  

Värvideta turvaline maailm

1./46. Andja
Autor: Lois Lowry
Tõlkija: Kattri Ezzoubi
Kirjastus: Draakon & Kuu 2010
192lk./192lk./11 589lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Kitty Mamers soovitab

See kaanepilt ei oleks mind küll lugema kutsunud, eriti veel lapse või noorena või isegi praegu, seega suur tänu, et see raamat oli soovitustes, mulle väga meeldis. 

Perekond, isa, ema, kaks last - õde ja vend, vanemad töötavad, laspsed käivad koolis, kõik tundub ilus ja tavaline. Kuid siis hakkavad vaikselt asjad kiht kihilt välja kooruma ja selgub, et ei olegi nii tavaline ja igapäevane maailm. Kõik on kontrolli all, kõik on reguleeritud, puuduvad valikud, kõik on sinu eest juba otsustatud. Ühest küljest turvaline maailm, samas kas selline elu on inimestele või robotitele või inimrobotitele? Kui laps saab kaksteist, siis valitakse ta välja mingit ülesannet täitma, kellena ta elu kulgeb. Jonas saab ka ülesande, mis esmapilgul on täiesti hirmutav. Väga kaasahaarav lugu, eriti kui mõtled oma praegusele maailmale ja sealsetele diktaatorlikele võimudele läbi ajaloo, kes kõik on üritanud või üritamas midagi sarnast, kus kõik on range kontrolli all, kus inimesed teevad, mida neile on ettenähtud, kus keegi midagi ei mäleta ega nõua. 

Kui tahad raamatut ise veel lugeda, ära edasi loe, reedan veidi sisu! Mis mind kõige rohkem üllatas ja vapustas selle raamatu juures, oli kui kirjeldati, et selles maailmas puudusid värvid ja inimesed ei saanud arugi sellest. Maailm värvideta, ühtlane hall maailma. Suures maalritöös hakkasid küll inimesed lõpuks värve nõudma, sest muidu oli nii hall ja muserdav see maailm. Miks see mind eriti puudutas, sest olen sügisest saadik oma raamatukogus rääkinud seenioritele kord kuus mingist värvist ja poolteist tundi ühes värvist rääkida ei ole üldse mingi raskus, raskus on pigem sellest vaid poolteist tundi rääkida. Ja kui üks värv meie maailmas sedavõrd tähendab, siis kuidas elada, kui pole üldse värve. Samas kui me midagi ei tea, ega tunne, siis polegi võib olla nii raske ilma selleta elada kui siis, kui teame ja tunneme ning siis sellest ilma jääme. See värvide osa - igatahes kui sügisel oma rääkimistega sügisel halli värvi juures jätkan, siis plaanin kindlasti rääkida ka sellest raamatust. 

Pimeduse varjus

9./45. Ajalõhe
Autor: Madeleine L´Engle 
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Pegasus 2018
240lk./2079lk./ 11 397 lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 mai: Reelika Raimet soovitab

Viimane mais loetud raamat. Kui aasta algus oli mul pigem ulmesse kalduvad, siis mai oma magistritöö kaitsmise pingetega vajas pigem tugevat reaalsemat kriminaalsuse laksu ja ulme jäi veidi kõrvale, aga nüüd kui kõik tehtud, siis üritan taas hakata ka ulmeväljakutsega järje peale saama. Reelika soovitustest on varasemalt kolm raamatut loetud. Ajalõhet olen plaaninud lugeda, aga see ikka jäänud sinna kunagi lugeda hunnikusse. Nagu ma aru saan, siis järgnevaid osasid ei ole eesti keelde tõlgitud ja pole lootustki, sest esimese osa ilmumisest juba nii palju aega möödas. 

Üks pealtnäha tavaline perekond, ema ja neli last. Isa on juba tükk aega tagasi kaduma läinud, kui ta tegi tesserakti ehk viienda mõõtme ajarännakuga katseid. Kuid kahte pere last peetakse veidrikeks, pigem alaarenuteks või probleemseteks lasteks kooli jaoks. Tegelikult on nad aga osades asjades vägagi ettearenenud, Meg näiteks on matemaatika geenius, kuigi koolis seda ei tunnistata, sest ta kasutab teistsuguseid teid kui koolis õpetatakse. Ühel tormisel ööl satub perekonna kööki, kus Meg Murry, tema väikevend Charles Wallace ja nende ema olid tulnud keset ööd allkorruse kööki suupistet otsima, keegi imelik võõras. Varsti peavad aga lapsed võõra ja tema sõprade toel minema oma isa otsima, et ta päästa. Lugu lastest, kes võitlevad planeeti ähvardava õela jõuga. See on jälle raamat, kus on mitu tasandit, igale eale oma. Pealispinnal laste seiklus ja võitlus, taustal õnnelikkuse vormid, kurjuse jõud, olulised väärtused elus. 

Raamat oli täitsa põnev ja kaasahaarav ka vanemale lugejale. Lõpus oleks tahtnud kohe edasi lugema hakata, sest selle raamatu lõpp on vaid vahepeatus. Raamat meeldis, päris lemmikuks ei lähe, aga ma arvan, et nooremana oleks kindlasti suuremaks lemmikuks saanud kui praegu sai. Loetav ja soovitaks täiesti lastele lugemiseks. 

Sõrmus, mis ühendab ja lahutab

6./36. Sõrmuste isand I. osa. Sõrmuse vennaskond
Autor: John Ronald Reuel Tolkien
Tõlkijad: Votele Viidemann, Ene Aru
Kirjastus: Tiritamm 1996
429lk./1703lk./9318lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: Age Lahemaa soovitab

Kuidagi ma olen osanud sellest raamatust alati kaarega mööda minna. Isegi ei tea miks. Kääbik sai omal ajal loetud ja meeldis. Sõrmuste isanda osas oli aga mingi tõrge. Filmi ka ei ole näinud. Või õigemini kunagi kui see välja tuli, siis laps oli väga vaimustunud, käis kinos vaatamas ja laenutas kasseti koju ja hakkas õhinaga mulle ka näitama. No ma suutsin peale ehk kolmandikku magama jääda. Mul see probleem filmidega pidevalt, mugavas asendis, pilk kinnitunud ühte punkti ja uni tuleb. Raamatut suutsin ikka palju pikemalt lugeda. Algus läks üsna ludinal, aga lõpp hakkas venima. Kogu aeg oli viimastel päevadel tunne, et loen ja loen viimast peatükki ja see ei lõppegi. Tuli muidugi välja, et vahepeal lõppes ja siis algas uus peatükk, mida ma nüüd viimaseks arvasin olevat. Venis ja venis. Tegelikult üldjoontes oli ju teada ka, mis selles raamatus toimub, sest niivõrd kuulus raamat. Tegelaste nimed olid tuttavad suures osas, aga eks selle aeglase tempo juures saigi rohkem selgemaks, kes nad siis täpselt ikka olid, milline iseloom neil oli ja kust nad pärit olid. Võib olla seetõttu oligi algus rohkem põnevam mu jaoks, et siis ilmus iga nuka tagant mõni uus tegelane, kellest pidi aru saama, kes ta selline on ja kuidas sinna maailma sobitub. Ma usun, et nooremana oleks mulle see raamat rohkem meeldinud, aga see ilmus eesti keelde minu jaoks liiga hilja. Pealegi see oli aeg, kus arvuti jõudis mu ellu ja ma lugesin vähem ja ulmet üldse eriti mitte. Hetkel on küll kaks järgmist osa ka lugemislaua lähedal, aga see ajab juba üle nendest soovitatud ulme raamatutest, mis ma oma riiulist olen välja otsinud ja suurel hulgal on neist ikka mitu osa. Pealegi üsna paksukesed suures osas ka kõik.
 

Universumi lõpu viimne õhtusöök

5./35. Universumi lõpu restoran
Sari: Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas 2  
Autor: Douglas Adams
Tõlkija: Kati Metsaots
Kirjastus: Rahva Raamat 2023
240lk./1274lk./8889lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: kosmos

Kui „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“ mulle väga meeldis oma nutika absurdihuumori, tempoka tegevuse ja ootamatute pööretega, siis selle järje lugemine osutus oluliselt keerulisemaks. Võib-olla on süüdi magistritöö kirjutamine, mis ei jätnud just palju ruumi, et aju lõdvaks lasta ja end täielikult maailma sisse elada. Võib-olla oli absurdi seekord lihtsalt rohkem, kui mu väsinud mõistus suutis vastu võtta. Igal juhul ei saanud ma raamatuga seekord kuidagi ühele lainele. Tundsin, et see, mis esimeses osas oli vaimukas ja teravmeelne, muutus siin kohati lihtsalt kaootiliseks. Lugesin raamatut mõnekümneleheküljeliste juppidena, mis ei ole selle stiili puhul kindlasti parim viis. Tegelased hakkasid segi minema, episoodid sulasid üheks kirjuks segapudruks ja loo joon muutus ähmaseks. Ka universumi lõpu restoran ise, milleni siiski jõudsin, jäi ootamatult kiiresti selja taha. Kuid salapärane vastus 42 tuli taaskord mängu ja sain teada isegi seda, millal ja kellega Maa asustati.
Tõenäoliselt ei olnud see lihtsalt õige aeg selle raamatu jaoks. Arvan, et äkki loen selle mingil rahulikumal hetkel uuesti läbi ja siis ühe korraga, sest Adamsi maailmad vajavad täielikku keskendumist ja alistumist nende veidrusele. Seekordne lugemine jäi kahjuks pealiskaudseks ja katkendlikuks, kuid potentsiaal naudinguks on selles raamatus kindlasti olemas. Lihtsalt tuleb seda lugeda õigel ajahetkel õigel lainel olles.

Keskkonnakaitse õudusulme

4./34. Sankt-Peterburgi viirastused
Sari: Harakiri  #11
 Autor: Juhan Paju
Kirjastus: Hara 1993
128lk./1034lk./ 8649lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Aet Ajee soovitab

Keskkonnakaitse õudusunenägu või kalamehe jutustus või kolmekümne aasta tagune ulmelugu.  Paju stiil mulle kuidagi sobib, ehk annab juurde ka see, et mäletan teda Haapsalus ringi kõndimast. Seekordne lugu aga pole Haapsalust, kus tal enamuse raamatute tegevuskoht vaid Sankt-Peterburg. Noor merebioloog satub instituutide likvideerimise alla ning jääb tööta, kuid mitte kauaks. Varsti pakutakse talle uut tööd, mis alguses tundub talle küllaltki uskumatu. Järjest on inimesed rääkinud, kuidas neil on WC potist või vanniäravoolutorust välja tulnud ussitaoline tegelane ja neid ampsanud. Seega, ma ei soovita seda raamatut lugeda WC potil ega vannis istudes. Võis siis, pigem jah, kui just õudusvärinaid tahate saada. Neil õnnestub üks kinni püüda ja osutub, et tegu on kala, mitte ussiga ning siis ilmub veel välja imelikke kalu. Eks need ole seotud jõe kaldal olevate vett reostavate objektidega. Keskkonnakaitseline lugu, mis kolmekümne aastaga on muutunud järjest realistlikumaks, vaatamata suurele keskkonnaalasele teadlikkuse ja normide tõusule. See on nüüd üks neist lugudest, mis mulle on suutnud kõheduse peale ajada ja kui ma tavaliselt kaks korda ühte ja sama raamatut ei loe, siis otsustasin seekord erandi teha, eriti kuna tegu Paju raamatuga, mis mul kodus täiesti olemas oli. Eelkõige just kirjaniku tõttu. Kusjuures see on nüüd selline raamat, mis täiesti loetav ka neil, kes ulmet ei armasta. Kirjeldused ja tegevus on täiesti realistlikud kui suudate ennast kujutada 90-ndate Leningradi. 

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt
Sari: Orpheuse kuldraamat 5  
Autor: Stephen King
Tõlkija: Jay Skaidrins
Kirjastus: Fantaasia 2024
558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Teekond peale maailmalõppu

6./30. Needuste allee
Autor: Roger Zelazny
Tõlkija: Juhan Habicht
Kirjastus: Katherine 1992
160lk./1534lk./7615lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

Ohtlik postapokalüptiline Ameerika. Raamatu peategelane on Hell Tanner, endine kurjategija, kes oli vangis. Kui aga on vaja toimetada elutähtsaid vaktsiine Bostonisse, pakutakse Tannerile vabadust vastutasuks selle ohtliku missiooni täitmise eest läbi needuste allee – radioaktiivse ja mutantidega asustatud maa-ala, kus inimene on inimesele hullemgi veel kui mutant. Kirjeldused hävitatud linnadest ja ohtlikest olenditest on elavad ja haaravad. Raamatu tempo on kiire ja tegevusrohke, hoides pidevalt pinevust ja põnevust. Hell Tanner ise on keeruline ja huvitav tegelane. Ühel hetkel jäle tegelane ja teisel kangelane. Raamatus ei kardeta näidata maailma ja inimeste julmust, kuid samas leidub loos ka musta huumorit ja lootusekiiri. On nii häid kui halbu tegelasi. Raamat käsitleb ellujäämist, lunastust ja inimvaimu vastupidavust isegi kõige lootusetumas olukorras. Kirjeldused toimuvast tekitasid väga selge filmi ajju lugemise ajal. Maailm oli sünge, aga alati ilmus ikka kõige süngemate hetkede järel taas helgemad hetked, mis ei lasknud asjal liiga depressiivseks muutuda ja jättis lugejale ikka tunde, et tulevik ei jää tulemata, elu läheb edasi ja inimsugu jääb kestma. Nojah, see oli küll ettearvatav, kas vaktsiin jõuab või ei jõua kohale, mulle vähemalt, aga ei seganud lugemist, sest kuidas ja mis olid veel põnevad ja teadmatud. Selles suhtes meenutas neid Hollywoodi märulifilme, kus üks kangelane on paljakäsi kümne hambuni relvastatud vastase vastu ja ikka on tema, kes puhta nahaga välja asjast tuleb. Aga eks selliseid kangelasi vaja ka meie maailm nii enne kui pärast maailmalõppu.
Zelazny läks mul juba eelmisel aastal vaja rohkem tema raamatuid lugeda nimekirja ja selle raamatuga ta kinnistas ennast seal veel tugevamalt. Mulle meeldib kirjaniku stiil ja loodetavasti soovitatakse selles väljakutses veel tema teoseid.

Imeilus naine - kas libarebane või kooljas?

5./29. Libarebased ja kooljad
Autor: Pu Songling
Tõlkija: Andres Ehin
Kirjastus: Eesti Raamat 1986
320lk./1374lk./7455lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Pu Songling (1640–1715) on Hiina kirjanik. See raamat sobib neile, kellele meeldivad salapärased ja veidi kõhedad lood. See on kogumik lühijutte, kus päriselu ja müstika segunevad nii loomulikult, et piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub häguseks. Peategelasteks on libarebased, kooljad ja muud kummalised olendid, kes satuvad inimestega kokku igasugustes ootamatutes olukordades. Paljud jutud on romantilised, kus noor mees armub kaunisse naisesse, kes hiljem osutub libarebaste suguvõsast pärinevaks olendiks või hoopis kooljaks. Mõni on naljakas, mõni aga päris hirmus. Just see mitmekesisus teebki raamatu huvitavaks, sest kunagi ei tea, milline nüüd järgmine lugu on. Kuigi paljud lood on sarnased, siis ikka on neis midagi erinevat. Aga üks on ühine, soov olla armastatud ja leida enda kõrvale ilus ja armas kaasa. Kuid üldiselt kui mees nägi imeilusat naist, siis ta oli kindlasti kas libarebane või surnud ja enamasti ükski mees seda ei adunud enne kui oli hilja.

Kuigi need jutud on kirjutatud rohkem kui 300 aastat tagasi, ei tundu need sugugi vanamoodsad. Pu Songling oskas oma lugudesse põimida inimeste igavikulisi hirme, lootusi ja püüdlusi. Ta kirjutas lihtsas ja elavas stiilis ning paljudes lugudes on ka terav ühiskonnakriitika tolleaegse Hiina valitsemissüsteemi ja korruptsiooni kohta. Songling põimib omavahel Hiina rahvapärimuse ja fantaasia, sest need lood ei ole lihtsalt hirmutamiseks, vaid annavad ka väikese pilgu mineviku maailma ja inimeste uskumustesse. Raamat viib Hiina vanadesse legendidesse, kus tavalised inimesed võivad igal hetkel sattuda libarebase küüsi või avastada, et nende naabruses elab hoopis kooljas, liikuda siin ja sealpoolses maailmas edasi-tagasi või omada võluvõimeid. 

Ühest küljest oli see Hiina vana maailm, tema folkloor ja filosoofia huvitavad, aga seda oli raske pikalt järjest lugeda, eriti õhtul väsinult. Seetõttu võttis lugemine mitu nädalat. Pigem on see raamat, mida võikski lugeda mõne loo kaupa hästi pika aja jooksul, siis püsib põnevus ja raamat ei muutu igavaks ning veidi rutiinseks. Jälle üks väga pikalt riiulis seisnud raamat lõpuks loetud.

Ajalooline põnevik, gooti õudusromaan või romantiline armastuslugu?

2./26. Kuningas Stahhi ajujaht
Sari: Mirabilia  
Autor: Vladimir Karatkevitš
Tõlkija: Laine Soe
Kirjastus: Eesti Raamat 1983
192lk./536lk./6617lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Lauri kirjutas: "Kellele ajalooline põnevik, on isegi mingeid ajaloolise kriminulli sugemeid, kellele aga sünge stiilipuhas gooti õudusromaan kummitavate mõisade, hirmuäratavate üleloomulike sajanditetaguste kättemaksjate ja piinatud mõisapreilidega, taustaks Valgevene/Poola maa-aadli allakäik kuskil XIX sajandi lõpus.". Minu jaoks ei olnud see hetkel kumbki. Hoopis üks ajalooline armastuslugu Valgevene maamõisast, mõisapreili ja tudengi armumise lugu taustaks maa-aadli allakäik ja ikka need igavesed rahaahnus ja kättemaksuiha. Seega, saab sellest raamatust väga mitmeid asju välja lugeda olenevalt lugejast. Judinaid see lugu mulle peale ei ajanud ja lugemine läks üsna vaevaliselt. No ei olnud kohe minu raamat. Ajalooline taust oli seal kõige huvitavam, sest mul polnud aimugi Valgevene aadelkonnast ja mis seal aladel on üldse kunagi toimunud. See kummitava ajujahi seltskond võis ju kohalikule mõisapreilile hirmu nahka ajada, aga ma olin täitsa kindel algusest peale, et mingeid kummitusi seal nüüd küll mängus ei ole. Ei tundunud sedasorti raamat olema. Pigem ikka selline lugu, kus vapper prints päästab kurja lohe käest õrna printsessi ja nad elavad õnnelikult edasi kuni nad surnud ei ole. Surnuid ikka jagus omajagu sellesse raamatusse ja ikka oli inimkäsi selles süüdi, et nad elu jätsid, mitte müütilised olendid ega kummitused. Nüüd on see raamat igatahes lõpuks loetud (peale 40+ aastat oma järjekorra ootamist riiulis) ja saab võimaluse mõne tasuta riiuli kaudu kellegi teise riiulisse liikuda. Lauri soovitustest on mul varasemalt vaid üks raamat loetud (Jaam üksteist), aga lisaks loetud ajujahile on veel üks raamat, mis kodus olemas. Kui ma 28.veebruaril oma raamaturiiulit vaatasin, siis jäi see raamat silma ja mõtlesin, et keegi võiks seda soovitada, saaks lugemata raamatute riiulisse tükk maad tühja ruumi juurde...

Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem
Autor: Mairi Laurik
Kirjastus: Fantaasia 2016
344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Pilapasknäär revolutsiooni keerises


9./24. Pilapasknäär
Sari: Näljamängud # 3 
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2011
332lk./2232lk./6081lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab
 
„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek
Sari: Näljamängud #2  
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2010
320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud
Sari: Näljamängude triloogia #1
Autor: Suzanne Collins
Tõlkija: Evelin Schapel
Kirjastus: Tänapäev 2009
304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta.