Nähtamatu mürk tapab nähtavalt ja isegi päästekauguse niidist pole alati abi

11./235. Nähtamatu niit

Sari: Loomingu Raamatukogu 8/9-2020

Autor: Samanta Schweblin

Tõlkija: Ruth Sepp

Kirjastus: Kultuurileht 2020

80lk./1914lk./50964lk.

Hispaania keelse kirjanduse väljakutse detsember: vabalt valitud hispaania keelse kirjaniku teos

Vaatasin kõigepealt, kas mul on mingi lugemata hispaania keelse autori raamat kodus ja leidsingi selle raamatu. Tegemist Argentiina kirjanikuga. Algselt pani õlgu kehitama ja tuli mõte, et mulle ikka üldse need Lõuna-Ameerika kirjanikud ei sobi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas tekst minus tööle ja peale lõpetamist jäi midagi, mis pani taas sellele raamatukesele mõtlema. Raamat on lühike, aga probleem, millest räägib on suur. Kusjuures ta otseselt üldse sellest ei kirjuta, aga see lugu on tükk, mida sa hakkad oma teadmistes globaalses mastaabis nägema. Selle raamatu kohta võiks isegi öelda, et vaga vesi, sügav põhi ja kui lugedes ei tundu, et sa sinna vette vajud, siis lõpetades avastad, et oled üleni vee all tegelikult. Seega tuleb välja, et mõni Lõuna-Ameerika kirjanik ikka sobib.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista. Nähtamatu mürk tapab siiski nähtavalt. Teine teema on ema ja lapse suhe, kelle vahel on nähtamatu niit, mis võib aeg ajalt muutuda ka üsna nähtavaks kõrvalseisjatele. Mulle meeldis mu jaoks uus sõna seal - päästekauguse niit. 

Igavikulõpulahing

3./227. Täheraua saaga

Sari: Orpheuse Raamatukogu 2022/8(66) 

Autor: Manfred Kalmsten

Kirjastus: Fantaasia 2022

122lk./650lk./49700lk.

Ulmekirjanduse väljakutse detsember: Raamat, mille autoriks on üks aasta jooksul lugemissoovitusi jaganud ulmetähtedest

Selle raamatu eest pean tänama autorit ja fortuunat, võitsin selle, aga nagu ikka igasugu väljakutsed ei ole lasknud kohe lugemisse võtta. Samas nüüd oli selle väljakutse jaoks kohe teada, mida lugeda. 

Põhjala saagade stiilis ulmejutt, kus ühele emale antakse valida kas kohe kaotada oma sündiv tütar või tulevikus on võimalus, et kaotab oma pojad. Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit, millest võivad saada vennatapusõja tööriistad. Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud. Jumalad on läbi mütoloogia ajaloo olnud need, kes tavainimestega manipuleerivad ja omi ihasid ning võimu nende peal väljamängivad. Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, kohati verine, aga milline põhjala saaga siis ei olnud verine või sõjaline? Samas on see raamat ka emaarmastusest. Olid jumalded ja nende lapsed Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Kuid kui need kõrgemad olendid mütoloogilises maailmas omavahel tülli lähevad, siis kannatavad need alamad olendid ehk inimesed, keda on sageli väga kerge ümber sõrme keerata ja kui nad on veel piisavalt ambitsioonikad ja ahned, siis seda kergem veel on nendega mängida, neid motiveerida tegutsema just nii, nagu kõrgem olend seda soovib. Minu jaoks oli vaatamata verisusele üpris kerge lugemine ja põnevust oli ka, et kuidas see ikkagi lõppeb ja ehk ikka veresidemed inimeste vahel on tugevamad kui jumalad...

Sügav etendus emadusest

Fotod: Ugala teater

Etendus: Ema

Teater: Ugala (külalisetendus Kumu auditooriumis)

vaadatud: 07.märts 2023

autor: Florian Zeller

lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus 01. oktoober 2021

Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa

 

Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest. Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud? Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui ema enda.

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.

Omapärane lavastus, sest ühte stseeni mängiti läbi mitu korda ja igakord erinevalt. Ei saanudki aru, mis oli siis tegelikult, mis oli fantaasias, mis kellegi mälestuses. Üks oli positiivsem ja teine negatiivsem lahendus. Natuke depressiivseks läks see etendus, aga samas teema oligi selline - lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, aga vanematele jäävad nad endiselt lasteks ja nad klammerduvad nende külge. Eriti kui aastaid ongi inimese ainus elu olnud lastekasvatamine ja nende eest hoolitsemine. Täiesti koduperenaiste elusaatus, kes polegi kunagi ennast väljaspool kodu saanud teostada ja sel hetkel, kui lapsed on suured ja neid enam sedavõrd ei vaja, siis nad ei oskagi enam midagi peale hakata oma eluga, kusagilt uuesti alustada. Sedasi on kerge depressioonil tekkida ning leida lohutust tablettidest ning alkoholist. Kui kogu aeg on oldud keegi, keda on vajatud, kelle najal on kodu püsti seisnud, siis ühel hetkel ollakse mittekeegi, keegi enam ei vaja. Ja mida enam klammerdutakse lastesse, mida enam neile peale käiakse, mida enam end neile peale surutakse, seda enam nad põgenevad ja üritavad kütketest lahti pääseda, seda vähem nad helistavad ja külla tulevad. Kui raske on ühel emal lasta lahti pojast, lasta ta iseseisvalt elama, ise tegema oma vigu ja kordaminekuid, mitte sekkuma tema ellu ka siis, kui kõik ei ole hästi, kui emasüda valutab, kui minia ei ole see, kes emale meeldiks. Kui alguspoole pani etendus õlgu kehitama, siis mida edasi, seda sügavamaks mõju muutus ja etenduse lõppedes võin öelda, et väga hea ja mõtlema panev etendus. Ning muidugi Terje Pennie võrratu osatäitmine, teised olid ka head muidugi.