Appi, tühikatk ründab!

3. Tühikatk. Jaht Morrigan Crow'le

Sari: Nevermoor 3

Autor: Jessica Townsend

Tõlkija: Hels Kure

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

464lk./884lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 jaanuar: Raamat 2015.aasta väljakutsete teemade nimekirjast

1. Naisautori raamat - on naine
   
2. Ulme või põnevik - laste põnev fantaasiaraamat, seega nii ulme kui põnevik
   
3. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud - eelmised osad said loetud 18 ja 19, ilmus 21 ja sellest ajast saadik plaanin lugeda
   
4. Raamat koolielust - Vunderkool, aga ikkagi kool, kus on suur osa tegevusest
   
5. Raamat maagiast, võluritest - oi, neid selles raamatus jagub, pigem on ilma võluoskuseta isik selles haruldus
   
6. Raamat, mida oled kunagi alustanud, aga pole lõpuni lugenud - alustasin 2024 detsemberis, see on ju nüüdseks juba kunagi ja lõpuni lugesin alles jaanuaris 2025

2015.aastal sai kõigi punktide alla ikka ise raamatu loetud, nüüd siis üks, mis sobis vähemalt kuue punkti alla. Täitsa huvi tekkis, mida ma siis nende punktide alla lugesin 2015.aastal:

1. Naisautori raamat - "Õdede ettekuulutus" Michelle Zink
2. Ulme või põnevik - "Tuletunnistaja" Lars Kepler (põnevik)
   
3. Raamat, mida oled juba ammu lugeda tahtnud - "Ei jäta elamata" Vahur Kersna
4. Raamat koolielust - "Valge varese anatoomia" Andrea Portes
5. Raamat maagiast, võluritest - "Meremaa triloogia" Ursula K. Le Guin
6. Raamat, mida oled kunagi alustanud, aga pole lõpuni lugenud - "Krabat" Otfried Preussler

Aga nüüd raamatust. Tegemist siis kolmanda osaga laste fantaasiasarjast.  Morrigan Crow ja tema sõbrad on üle elanud oma esimese aasta elitaarse vunderlaste seltsi uhkete õpilastena. Nüüd aga seisab Morrigan silmitsi uue põneva väljakutsega: ta peab saama selgeks salapärased vunderkunstid ja õppima ohjama võimet, mis ähvardab teda endasse neelata. Kuid Nevermoori on haaranud kummaline ja hirmuäratav haigus, mis teeb nakatunud vunderloomadest arutud ja kurjad vunderita loomad. Ja kes siis ikka muu, kui peategelane peab asja ära lahendama sattudes suurtesse ja väiksematesse seiklustesse, sest tegemist on siiski vaid lapsega, kes alles tutvub ja õpib oma oskuste, vundermaailma ja muude oluliste väärtustega toime tulema ja tasakaalu leidma. Sageli on raske teha otsust täiskasvanulgi, rääkimata siis lapsest, eriti kui mõjutavad isikud on täiesti vastukäivate arvamustega. Kui esimene osa tundus Potteri lugudest inspireeritud ja sarnasust omajagu, siis nüüdseks on need raamatud ikka rohkem ja rohkem üksteisest eemaldunud ja Nevermoor omanäolisemaks muutunud. Mulle täitsa meeldis, ei olnud selline lapselik lugemine, põnevust ja fantaasiat oli ikka omajagu, sobis täiesti lugeda. Tegelased olid ka üsna usutavad, lapsed ei mõelnud nagu täiskasvanud vaid ikka eakohaselt, arusaamad maailmast olid kõikuvad, oma koha ja piiride otsing nagu selles eas toimubki.

Kes või mis on tühikatk peab ise lugema, aga kuidas ta välja nägi, seda teab vist ainult vundersepp. Aga üks korralik tühikatk võib tegelikult küll nii välja näha, nagu tehisintellekt seda arvas. Mina kardaks küll sellist elukat kui kohtuks temaga.

Aegumatu lasteulme raamat

20./175. Pan Kleksi akadeemia

Autor: Jan Brzechwa

Tõlkija: Aleksander Kurtna

Illustreerija: Jan Marcin Szancer

Kirjastus: Tänapäev 2020

150lk./4079lk./29580lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: Priit Öövel soovitab

„Pan Kleksi akadeemia“, mis ilmus esimest korda 1946. aastal Poolas, on kaheteistaastase Aadam Põikpea jutustus oma õpingutest veidra ja salapärase professor pan Kleksi juures. Professori ja tema õpilaste fantastilistes seiklustes põimub tegelikkus unenägude ja muinasjuttudega, igal sammul ootab mõni üllatus ning miski pole võimatu. Hea, et keegi soovitas ka lasteulmet, sest nii sain ühe lapsepõlve puudujäägi likvideeritud. Kuigi see raamat oli eesti keeles juba minu lapsepõlves olemas, siis ma sellega kokku ei põrganud. Hiljem olen küll palju kuulnud/lugenud, et selline raamat on olemas ja lugemine plaanigi võetud, aga ei ole kuidagi jõudnud lugemiseni. Nüüd hea põhjus see läbi lugeda. Samas võib olla ma hetkel nautisin isegi seda raamatut rohkem kui ma oleks osanud seda teha lapsena. Seikluslik ja muinasjutulik lugu koolist. Koolist, kus käisid ainult A tähega algavate nimedega poisid. Ja seal juhtus ikka palju, vahel sattusid lapsed ka erinevatesse muinasjuttudesse, mis asusid nende kooli müüri taga. Selline reaalsuse ja müstika, reaalsuse ja fantastika segu raamatud mulle meeldivad ja nautisin seda lugemist täiega. 

Tehisintellekt joonistas täiesti ise pildi, andsin ette vaid raamatu pealkirja ilma igasuguste kommentaarideta. Järelikult väga popp raamat, isegi AI on seda lugenud, või noh vähemalt kuulnud sellest, lugedes oleks ehk veidi täpsem pilt olnud.

Jõulud, need tulevad kolinal...

7./231. Paula jõulud

Sari: Tähenärija raamatukogu
Autor: Aino Pervik

Kirjastus: Tiritamm 2001

64lk./1378lk./50428lk.

Lastekirjanduse väljakutse detsember: Ristsõna vastus (jõululugu)

Paula pere jõuluaja raamat. Hakkab ajaga, mil päkapikud lähevad liikvele ning lõppeb jõuluõhtuga. Väikesed lugemisampsud eelkooliealistele või esimese klassi lastele. Väga realistlikud lood, lastepärased. Kas siis päkapikud on tegelikult olemas? Mul pole nad lapsena käinud, sügaval nõukaajal neid vist ei lubatud riigipiirist sisse isegi nähtamatutena. Aga minu lapsel küll juba käisid. Samas ma vaatan nüüd kõrvalt, et see päkapikutamine muutub aina hullemaks ja kommertslikumaks. Enam ei too päkatsid vaid pisikesi komme, vaid neid sunnitakse juba endast mitu korda suuremaid asju tarima nendesse sussidesse. Raamat on aga täitsa hea, kui need pildid ainult veidigi ilusamad selles raamatus oleksid olnud (mul ikka vanakooli maitse lasteraamatu piltide suhtes).

Helget tulevikku tuli ikka sõjajärgsel põlvkonnal pikalt oodata

7./194. Helge tulevik 1. Sõjarahu aastad 1. raamat

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

168lk./1354lk./42620lk.
 

Eesti Raamatu väljakutse oktoober: pere

 

Mul on tööl kaks korda küsitud nõu, mis ma sellest kirjanikust ja raamatust arvan. Kaks erinevat inimest ja kaks erinevat raamatut. Ühiseks see, et mõlemal korral on olnud autoriks Marje Ernits. Ju ma siis olen seda nägu, et loen tema raamatuid, olgu, teisel juhul ise tõstsin käe kui küsiti, kes on lugenud. Teine kord küsiti selle raamatu kohta ja kuna ma polnud näinud, et tal järjekordne raamat on ilmunud, siis lugedes tutvustust, läks kiiresti ootenimekirja. Ma ei oskagi öelda mis, aga mulle tõesti tema raamatud istuvad. Ma olen küll jõudnud lugeda vähe võrreldes sellega kui palju tema suudab kirjutada. Aga kui selle kuu teema välja hõigati, siis mul oli kohe kärmesti raamat teada, mida lugeda. 

Raamatu peategelane on Beti Raadma, kes sündis kohe peale sõda ja elab oma perekonnaga - ema, isa ja vanaisaga Tartus, Ropka kunagises aiandis. Kuna ema pidi tööle minema, siis hakkas 2 aastase tüdruku hoidjaks tema vanaisa, kes saatis tüdruku ka hiljem kooli. Kogu tüdruku lapsepõlve oli just vanaisa see, kellega tal oli sügavam side ja kellele usaldati kõik oma mured ja rõõmud. Kuid vanaisa oli eestimeelne mees ning tal olid oma arvamused ning veendumused, milles ta ka tüdrukut kasvatas. Nüüd kooli minnes põrkus viimane aga kokku teistsuguse ideoloogilise maailmaga. Tekkis lõhe, kumba siis uskuda, kas vanaisa või õpetajat. Raamat rääkis Beti lapsepõlvest ja kooliajast kuni keskkooli lõpetamiseni. Tähtsal kohal läbi raamatu oli tema pere, aga ka mõned klassikaaslased, kes olid talle osalt nagu vennad ja õde. Raamat oli südamlik ja humoorikas, aga ma arvan, et nii mõneski asjas oskab humoorikust näha ehk pigem inimene, kellel on ka nõukogude aegne lapsepõlv, tänapäeva noorusele oleks see pigem nagu imelik raamat kaugest ajaloost. Mulle meeldis, kindlasti loen, mis Betist edasi saab, järgmine osa on juba ilmunud.