Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak
See on taas raamat, mis on mitu aastat mu lugemisjärjekorras oodanud. Vaatasin, et esimese osa olen lugenud neli aastat tagasi (Vongozero) ja kui nägin, et ilmus teine osa, siis oli kohe plaanis seda lugeda, aga läks siis ikkagi kolm aastat selleni. Mulle ikka meeldivad igasugused väljakutsed, õnnestub meelde tuletada omale raamatuid, mida olen tahtnud lugeda ja need kätte võtta. Selle raamatu tegevus läheb edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks.Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Võib olla ongi kõige raskem õppida elama küllaltki võõrastel inimestel tihedalt külg külje kürval. Elades kõik ühes majas, kahes pisikeses toas, olles koos ööpäeva ringselt, saamata mingitki privaatsust. Ja kui veel kokku satuvad väga erineva iseloomu ja taustaga inimesed, siis on kerged konfliktid tulema. Mehed saavad veel mingite toimetuste tõttu eemalduda, aga naised ja lapsed on enamasti just ahistavate seinte vahele üheskoos surutud, sest väljas on südatalv koos jää ja pakasega. Kõige hullem, et pole teada, mis tulevik toob, millal on ohutu saarelt lahkuda. Raamatus käis läbi mõte, et vangid, kes ei tea oma vangistuse pikkust on rohkem hullumas kui need, kes teavad, et on vangis veel aastakümneid. Teadmatus on väga suur jõud, mis teeb inimesed ebakindlaks, võtma hulljulgeid riske või vastupidi paneb neid täielikku apaatiasse. See osa on aeglasema, pideva kulgemisega raamat, kus ikka aeg ajalt tuleb ette erinevaid ootamusi. Pigem on see raamat rohkem orienteeritud inimeste omavahelisele suhtlemisele ja konfliktidele, erinevatele iseloomudele, mõtetele, tõekspidamistele. Me tegelikult ei tea keegi ette, kuidas me mingis situatsioonis tegelikult käitume või oleme, enne, kui see situatsioon on käes. Võime küll spekuleerida ja arvata oma varasemate kogemuste najal, aga kui täpselt sellist kogemust pole kusagilt võtta, siis me ei tea kindlalt. Ja veel vähem me teame, kuidas keegi teine selle situatsiooniga toime tuleb. Üks asi on lühiajaline olukord, teine pikki pikki päevi ja kuid kestev. Kuigi esimene osa ehk meeldis sutike rohkem, siis ka see osa oli täitsa mulle meelepärane lugemine. Hästi pingeline raamat.