Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?

31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär

Autor: Merete Mazzarella

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2022

280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.

Kuidas tappa terroristi

7./162.  Droonisõdalane

Autor: Brett Velicovich ja Christopher S. Stewart  

Tõlkija: Lauri Liiders

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2019

307lk./ 1402lk./26903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #2 (ajalugu)

Kui väljamõeldud raamatutes jääb põnevusest puudus, siis tuleb kätte võtta tõsielusündmuseid kajastav raamat. See raamat kuulub ühena sinna valdkonda. Raamat, mida eriti ei andnud käest ära panna ja mis oma pinevuselt oli põnevam kui väljamõeldud spioonikas.  

Drooni peetakse üheks kõige olulisemaks sõjapidamise mõjutajaks sellel sajandil. Enamik meist on midagi kuulnud droonide kasutamisest sõjategevuses. Samas on see, mis toimub droonisõdurite tagalas ja mismoodi droone ikkagi kasutatakse, üsna salajas püsinud.
Brett Velicovich oli üks esimestest USA sõduritest, kellele usaldati ülesanne juhtida drooni. Ta pidas seda julma ametit 10 aastat ning kirjutas läbielatust raamatu. Raamat läbis USA kaitseministeeriumi tsensuuri ja autorid pidid nii mõndagi raamatust välja veel viskama kuigi nad juba kirjutades olid üritanud mitte paljastada ühtegi sõjasaladust. 

Aeg-ajalt me loeme ajakirjandusest, et Lähis-Idas tabati mõni kuulus terrorist ja ta võeti vangi või tapeti. Aga me ei mõtle tavaisikuna, kuidas see sündis, milline töö selle taga oli, et ta tabada ja kinni võtta. Ja üritada seda teha nii, et üksi teine inimene kannatada ei saaks, ei tsiviilisikute hulgast ega kinnivõtvate sõdurite hulgas. Paraku aeg ajalt ikka läheb veidi viltu ja kaotusi on mõlemate hulgas. Ja terroristide organisatsioonidel pole vaid juhid, see võrgustik on laiaulatuslik, kust kasvavad välja uued juhid, kui eelmised ellimineerida. Raamatus saab teada, kui meeletud tööd need mehed ja naised USA sõjaväes tegid, millistes tingimustes, kuidas nad muutusid sellest sõltlasteks. Kui raske oli neil pärast tavaellu tagasi tulla, kuidas nende lähedased ei tohtinud midagi teada ja seega nad lõikasid paratamatult ennast ära normaalsest elust. Nad muutusid ka ise fanaatikuteks, küll terrorismi vastasteks fanaatikuteks. Kuidas kuid magati vaid mõned tunnid kuni polnud enam võimelised üleväsimusest magama jäämagi. Kuidas elati energiajookide ja kohvi najal, korraliku söögita, sest polnud aega minna sööma. Raske on ette kujutada kuidas pisikeses ruumis mitmekesi suudeti töötada suure kuumuse käes nädalaid pesemata. 

See ei ole vaid sõjandusest huvitatule raamat, seda võiks lugeda kõik inimesed, et nendeni jõuaks teadmine terrorismist ja rahust, mis hinnaga seda võidetakse. Raamat on ladusalt kirjutatud nagu loeks juturaamatut.

Õppida, õppida, õppida!

25./118. Kuidas ma õppisin

Autor: Maksim Gorki

Tõlkija: Enn Murdmaa

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1951

36lk./3859lk./19800lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #5 (lasteraamat)

Vene kirjanik Maksim Gorki - Aleksei Maksimovitš Peškov (1868-1936) - on mitu korda kõnelnud ja kirjutanud raamatu suurest tähtsusest inimese elus. Raamatust kui võimsast teadmiste allikast kõneldakse ka Gorki käesolevas jutustuses. Biograafiline jutustus, kuidas ta tähed selgeks sai, kuidas õppis lugema. Tema vanaisa õppemeetodid (võmmud pähe) ei olnud nüüd küll väga professionaalsed vaadates tänapäevaseid trende, aga üpris kiiresti õppis poiss lugema nii vene keeles kui vanas kiriku slaavi keeles. Edasi jutustas poiss oma kooliaastatest. Kui ta oli siis sunnitud alustama oma töömehe elu teismelise poisina, siis olid raamatud just need, mille maailma ta põgenes. Jutustuses oli ka ümbritsevate isikute kirjeldused ja tema töö lihtsatele kirjaoskamatutele töömeestele raamatumaailma tutvustamisel. Lõpetuseks oli ajast kui ta juba oli kirjanik ja pandud koduaresti, kuidas siis ikkagi otsiti temaga kontakti, et saada raamatuid ja teadmisi. Andsin raamatu hiljem oma täiskasvanud pojale, alguses viskas kohe eemale, aga siis hakkas lappama ning lõigukesi lugema. Lõpuks hakkas naerma ja võttis koju kaasa, et loeb hiljem läbi. Raamat oli keskmisele ja vanemale koolieale kirjutatud. Tänapäeval kohe kindlasti ei trükitaks ühtegi sellise sisuga raamatut lastele. Ei, seal polnud midagi punast. Lihtne vene ajalooline elu - joomine, suitsetamine, peksmine jne. Aga selles osas ma Gorkiga olen täiesti nõus - raamatud on ühed ülitoredad asjad siin maailmas. 

See raamat jõudis nüüd täiesti huvitaval kombel minuni. Võiks öelda, et elu tõi selle mulle lugeda. Õppimise teema oli siia kuusse välja kuulutatud, mul olid raamatud juba välja mõeldud/olemas, mida lugeda ja siis sattusin tasuta raamatute riiuli juurde ja see raamat vaatas mulle sealt vastu. Kui ma oleks seal selle raamatuga kohtunud natuke varem - siis ma poleks isegi mõelnud selle raamatule, natuke hiljem, siis poleks enam viitsinud seda lugemiseks võtta. Aga tõesti, see raamatuke meeldis mulle ja pani nii mõnelegi asjale järele mõtlema.

Ajast, kui Haapsalus sai õpetajaks õppida

18./111. Enne ja pääle Stalini surma: Haapsalus õpetajaks õppimas, 1952–1956

Autor: Aare Laanemäe

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

112lk./2986lk./18927lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #4 (ajalugu)

See raamat tõi minus esile palju mälestusi. Ma küll ei olnud veel sündinudki sel ajal, kui raamatu autor seal koolis käis, kuid sama maja sai minu esimeseks koolimajaks. Siis oli ta Haapsalu 8-klassiline kool, mitte enam Pedagoogiline kool. Ja ka küllaltki palju raamatus nimetatud nii õpetajaid kui eriti õpetajaks õppijaid on mulle tuttavad, paljud neist minu õpetajad mingil hetkel olnud. 

Viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored – lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952–1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamatus on peatükid õpetajatest, kes tema ellu jälje jätsid ja eeskujuks olid kui ka koolikaaslastest. Nii edusammudest kui koolipoiste pahategudest. Kajama jäi nostalgiline meenutus oma kooliajast. Usun, et raamat on huvitav neile, kel autoriga ühised kooliajad või siis kokkupuude inimeste kaudu, kellest seal raamatus on juttu. Teistele võib ehk igavaks jääda, oleks soovinud veidi värvikamat kirjeldust, kohati tundus veidi liiga kuiv. Aga minu jaoks oli omamoodi nostalgiat tekitav raamat.

 

Kolmest suurkujust lastele

6./81. Leonardo ja sulepea, mis visandab tulevikku

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./768lk./13519lk.

 

7./82.  Hawking ja mustade aukude mõistatus

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2020

112lk./880lk./13631lk.

 

8./83.  Galileo ja esimene tähesõda

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./992lk./13743lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #1-3 (laste)

Ma olen neid raamatukesi näinud küll ja isegi mõelnud, et võiks sisse vaadata, aga nüüd siis avanes hea võimalus nendega tutvuda. Kolm suurkuju, kellest ma ikka ühte ja teist tean, aga natuke sain ikka igaühe kohta ka nendest lasteraamatutest teadmist juurde.  Raamatud on lastepärased, minajutustajaks suurmees ise, elulugu alates sünnist kuni surmani. Lihtsalt kirjutatud ja vahele ka teaduslikumat juttu, aga ka see kergesti lapsele arusaadavas keeles. Vaatasin, et selles sarjas on tal ikka väga palju raamatuid ilmunud, millest siis eesti keelde kolm jõudnud. Palju ka illustratsioone juures, mis mõneti aitavad mõistmisele kaasa, mõneti tekitavad mõnusa humoorika fooni tekstile kõrvale. Raamatute lõpus on sõnaraamatud, mis selgitavad paari lausega iga raamatus ettetulnud mõiste ära. Väga lastesõbralikud raamatud ja täitsa soovitan lastele sokutada lugeda. 

Leonardo on nimi, mis ühendab kunsti ja teadust: ta oli maalikunstnik, arhitekt, insener ja teadlane. Leonardost sai legend juba eluajal. Kuid teda süüdistati ka nõidumises ning paljud kaasaegsed pidasid teda mingit sorti võlur Merliniks, kes oli aadlike ja valitsejate teenistuses.

Tuntud astrofüüsikut Hawkingit on võrreldud kolme ajaloo suurima geeniuse, Galileo, Newtoni ja Einsteiniga. Ta uuris musti auke ja otsis vastust kõige keerukamatele küsimustele, mida inimkond on esitanud: kuidas universum sündis? Kui suur see on? Kui kaua see on eksisteerinud? Mis oli enne oli? Kuidas see lõpeb?

Galileo pani aluse tänapäevasele teadusele. Ta ehitas loendamatu hulga seadmeid ja viis avalikult läbi katseid. Ta avastas tuhandeid asju: Kuu mäed ja Jupiteri kaaslased ja päikeseplekid.

Üritasin tehisintellekti panna joonistama kolme meest, numbrite tundmisega on tal küll raskused, igatahes järjekindlalt joonistas neli, no ütleme siis, et raamatute autor on see neljas, kes suurkujudega laua taga vestleb. Ega tal pole eriti häid teadmisi nende suurmeeste välimuse kohta ka, katsetas üht ja teistpidi neid väljanägema panna. Sellel pildil suutis vähemalt teleskoobi aknast välja vaatama suunata. Igatahes oli minul üpris lõbus, ma ei tea, kas AI-l ka kui ma järjest sundisin teda joonistamisega ühel ja sama teemal tegelema.

Eesti teatri ajalugu

5./52. Sonettide sarmikas daam

Sari: Elavik  #18

Autor: Iivi Lepik

Kirjastus: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2015

136lk./1035lk./9336lk.

Eesti ajaloo väljakutse märts: Eesti teatri ajalugu

Hakkasin otsima raamatuid märksõnade teater ja Eesti alt, mõned panin kõrvale, et võib olla ja siis jõudsin selle raamatuni ja koheselt teadsin, et see on nüüd see, mida ma lugeda tahan. Sest minu jaoks on Eesti naisnäitlejate esikolmik: Salme Reek, Silvia Laidla ja Ester Pajusoo. See on muidugi minu subjektiivne arvamus, eks neid häid naisnäitlejaid on olnud teisigi ja on ka praegu lavadel mängimas. 

See raamat on Silvia Laidlast (1927-2012).  Raamatu aluseks on Iivi Lepiku poolt 1999. aastal Andres Särevi Kortermuuseumis läbi viidud pikk intervjuu koos samal aastal toimunud avaliku kohtumisõhtu salvestusega. Silvia Laidla räägib avameelselt oma lapsepõlvest, näitlejaõpingutest GITISes ning selleks ajaks ligi 50 aastat kestnud teatritööst. Silvia Laidla töötas Draamateatris näitlejana aastatel 1953–66 ja 1983–92. 1966–83 oli ta Noorsooteatri koosseisus. Ta on teinud kaasa paljudes telelavastustes ja kuuldemängudes, esinenud ka filmides. Elu viimasel perioodil astus näitlejana lavale Dajan Ahmeti juhitud Salong-Teatris.

Silvia Laidla hääl oli midagi, mida ei ajanud ühegi teise inimese häälega sassi, see oli sedavõrd võimas ja omapärane. Ta mängis oma elu viimastel aastakümnetel tavaliselt küll selliseid pehmemaid rolle, aga sisemiselt tugevaid ja tahtejõuliseid naisi, sellisena tundus ta mulle ka ise. Kahjuks tema suurimad ja hiilgavamad rollid jäid aega, kui mind veel polnud või ma olin liiga noor, et neid näha. Ning kahjuks 60-70ndate etendustest on küll fotosid, aga salvestusi, nagu tänapäevastest etendustest tehakse, sel ajal veel ei olnud võimalik teha. Raamatu lõpus on 11 lehekülge tema rollide loeteluga! Väga mõnus lugemine ja paljude mälestuste elustumine tänu sellele raamatule.

 

Suurpere lugu Iirimaalt

2./226. Kas sa kuulsid, et emme suri ära?

Autor: Séamas O’Reilly 

Tõlkija: Riina Jesmin

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

208lk./528lk./49578lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#6) 

Nii, saan nüüd selle novembri oma surma ja leina teemaga ära lõpetada. Ja maha matta. Ja edasi pidutsema, sööma ja jooma suunduda. Tavaliselt ma oleks sellise pealkirjaga raamatu jätnud rahuga sinna, kus ma teda oleks näinud ja ei oleks lugeda võtnud. Eks see ema surma teema on ikka valus ka siis, kui sa ei ole viiene, vaid juba viiekümnene. Ja temast ei jää maha mitte üksteist vaid ainult üks laps. Taas õppetund, et ära hinda raamatut ei tema kaanepildi ega pealkirja järgi. Isegi tagakaane tutvustus pole just see, mis tegelikult võib raamatus olla. Tegelikult oli täitsa hea raamat ja kuigi see ema surma ja leina teema käis korduvalt raamatust läbi, siis pigem oli see ühe poisi Põhja-Iirimaal kasvamise lugu ja tema isa ja õdede-vendade oma. Samas minu jaoks isegi üllatavalt vähe sai lugeda just ta kümnest õest-vennast. Isast sai ikka parasjagu, samas rohkem kui isiksusest, mitte suurpere isa rollis ootamatult sattunud mehest. Ja poeg kirjutabki väga hästi sest, ega ta ju polnud vaid selles ühes rollis, ta oli ikka ise oma soovide ja olemistega ka olemas, ei taandunud pelgalt kanaema rolli peale naise surma vähki. Küllaltki palju saab lugeja aimu elust Põhja-Iirimaal ja katoliiklaste ning protestantide kiskumistest, Inglismaa vihkamisest, IRAst. Seda nii lapse silmade läbi kui juba mehena seda raamatut kirjutades ja asjadest veidi teistmoodi aru saades kui lapsena. Vaatamata pealkirjale ning pealkirja põhjustanud sündmusele, helge ja rõõmsates toonides lapsepõlve ja noorusaja mälestuste raamat ühelt väikesest poisist täismeheks kasvanult. Soovitan täitsa lugeda.
 

Kas eilne maailm on jäädavalt ununenud või kordub kõik ka tänases maailmas?

11./220. Eilne maailm

Autor: Stefan Zweig

Tõlkija: Jaan Kross

Kirjastus: Eesti Raamat 1988

288lk./2152lk./47374lk.

Lugemise väljakutse 2. Viimaks ometi! Loe läbi klassikaline raamat, mille kohta sa oled pikalt mõelnud, et peaks, aga pole selleni kunagi jõudnud

 

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #9 (soovitatud)

Esimesel loengul mu kultuuri ja filosoofia aine õppejõud soovitas seda raamatut lugeda, kuna see talle endale oli väga meeldinud ja seal oli mitmeid mõtteid, mida ta ka meile loengus rääkis. Tõin siis raamatukogust, aga seejärel jäi see muudkui teistele raamatutele alla, kuna tundus väga palju tihedat teksti täis olevat. Lõpuks otsustasin siis peatükkide kaupa lugema hakata paralleelselt teiste raamatutega ja see oli õige otsus. See raamat oli küll huvitav omamoodi, aga ühekorraga lugemiseks liiga raskepärane ja tihe. Raamat on Stefan Zweigi autobiograafia sünnist peaaegu surmani, taustaks tolleaegne Euroopa. Ta mitte ainult ei kirjuta oma elust, vaid vaatleb seda just sündmuste taustal, mis toimus, miks toimus, arutleb, mis oleks kui asjad oleks olnud teisiti, põhjendab, miks ta just sedasi tegutses. Väga endasse süüviv ja arutlev. Raamatu pearõhk on asetatud Esimese maailmasõja eelse ja aegse ning kahe maailmasõja vahelise poliitilise situatsiooni ja Euroopa kultuurielu analüüsimisele. Mitu asja pani täiesti järele mõtlema, mida ei ole varasemalt sellisest küljest osanud vaadata. Ja üllatav fakt minu jaoks oli, et enne Esimest maailmasõda, ei olnud neil passe, reisiti lihtsalt ühest punktist teise ja ei mingeid piirikontrolle. Passinduse ja riigipiiride kontrollimise bürokraatliku mehhanismi lõi alles sõda, kui maailm jagunes omadeks ja vaenlasteks. Ei kahetse, et seda raamatut lugesin. 

Tramm nimega iha

Fotod: internet

Ballett: Tramm nimega iha

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 26.mai 2023

autor: Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel

koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)

lavastaja: Nancy Meckler (USA/Suurbritannia)

Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)

Esietendus 4.november 2017  Rahvusooperis Estonia

Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis

Osades:  

Blanche DuBois: Anna Roberta
Stella, Blanche’i õde: Lena Scherer
Stanley Kowalski, Stella abikaasa: Joel Calstar-Fisher
Mitch, Stanley sõber: Sergei Upkin
Alan, Blanche’i abikaasa: Patrick Foster
Jeff, Alani armuke: Cristiano Principato
Kaks joodikut: Hidetora Tabe, Alexander McCleery
Pokkerimängijad: Emanuele Sardo, Sacha Barber
Kaks reisijat: Andrea Fabbri, Anatole Blaineau
Meremehed: Sacha Barber, Finn Adams
Shep Huntleigh, miljonär Texasest: Ali Urata
Mehhiklasest lillemüüja: Ana Maria Gergely
Noor poiss: Pol Monsech
Ajalehepoiss: Luca Giovanetti
Noor Blanche: Karina Laura Leškin
Kelner/Maitre D: Samuel Pellegrin
Kabareetüdrukud: Phillipa McCann, Jordan London, Christina Krigolson

 

"Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.

Eve Mutso: „Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt, vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks – Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“

Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“"

Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.

Kuulus naine - rokkstaar

16./80. M-rong 

Autor Patti Smith

Tõlkinud Triin van Doorslaer

Kirjastus Tänapäev  2016

264lk./3798lk./17436lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#9)

Patricia Lee Smith (sündinud 30. detsembril 1946 Chicagos) on ameerika laulja, helilooja, luuletaja ja kunstnik. Ta on üks mõjukamatest naissoost rokkstaaridest. Tema debüütalbum "Horses" (1975) oli New Yorgi punk rock'i liikumise esimene avaldatud album. Patti Smithi on kutsutud pungiluule laureaadiks ja pungi ülempreestrinnaks, sest tema laulud ühendavad tihti rokki ja luulet. Tema omanäoline muusika- ja kirjanduslooming on vorminud ja innustanud tervet plejaadi autoreid igas mõeldavas kunstivallas. „M Rong“ on elulooline ja niisama piire nihutav kui seda on olnud kogu Patti looming. Lugu, mis saab alguse pisikesest New Yorgi kohvikust, vonkleb läbi kogu maailma ja maailmade vahel, sügavale autori sisemusse, krimisarjadesse, tuntud ja tundmatute autorite lugudesse, nii kirjapandusse ja kui aimatavasse, kuuldavasse ja nähtamatusse. Ja selle kõige taustal on Patti kaks lahutamatut kaaslast, kelleta tema elu on mõeldamatu – lahkunud elukaaslane Fred ja must, must kohv. See ei ole tavaline eluloo raamat, kus faktid kronoloogilises järjekorras ning need on tähtsamal kohal kui see, kes see inimene tegelikult sisimalt oli. Seda ka autobiograafiliste raamatute puhul. See on Patti Smithi autobiograafia, kuid faktid on tagaplaanil, põhiline on, tema mõtted ja tegude põhjused, inimesed tema elus. Sa saad üpriski palju teada ka fakte, aga need on kõik põimitud juttu nii, et võid sellest üle libiseda muu jutu seas ja tähelegi mitte panna. Aga kindlasti saab lugeja aru, et tegemist ei ole mingi tavalise inimese, väikse vaikse halli hiirekesega, vaid naisega kes on elanud täiega ning kelle elu lahutamatu osa on looming, olenemata siis millisel kujul. Ta on esinenud ka Eestis. Kuna ma eriti temast varasemalt midagi ei teadnud, siis oleks kohati tahtnud lugeda rohkem faktilist teavet, aga omapärane lugemine ja hetkel ma küll ei tea väga palju rohkem mida ta korda saatnud on, aga ma tean rohkem kes ta selline sisemiselt on. Ja äkki see ongi tähtsam siin elus, vaatamata sellele, kas oled kuulus rokkstaar või kuulsusetu lugeja.

Kes sa ikkagi tegelikult olid, Lucrezia Borgia?

15./79. Lucrezia Borgia. Paavsti tütre elu renessansiajal

Autor: Maike Vogt-Lüerssen

Tõlkija: Katrin Kaugver

Kirjastus: Olion 2006

120lk./3534lk./17172lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#8)

Kes ei viitsi seda suurt  "Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus" raamatut lugeda, aga sellegi poolest sooviks teada saada, kes see naine oli, siis soovitan seda raamatut. Lühikokkuvõte Lucrezia elust. Ja selles on enamuses just vaid see, milles Lucrezia on osaline, kas siis vabatahtlikult või isa-venna võimumängude osalisena. Siin ei ole pikki kirjeldusi tema pereliikmete tegevustest ega Itaalia tolleaegse ajaloo sündmustest. Samas Lucrezia kohta käiv täiesti kattub. On mitmeid Borgiate kaasaegseid, kelle ülestähendusi ja kirju võib uskuda hoopis enam kui vaenlaste dokumente või kirjanikke, kes tundsid Borgiaid vaid kuulu järgi. Johann Burchard, paavstide tseremooniameister talletas kirjalikult oma päevikusse kõik teadmisväärse alates 1483. aastast kuni surmani 1506. aastal. Lisaks on arvukalt säilinud Lucrezia enda ning tema perekonnaliikmete kirju ja dokumente. Üsna kergelt loetav, lisaks ka küllaltki palju pilte, mis küll kahjuks vaid must-valged. Mulle täitsa meeldis. See kuu on mul üpris Lucrezia kuu - kaks raamatut täiesti temast, "50 klasikut Naised" raamatus oli ta sees ja jõudsin lugeda veel raamatu, mille peategelaseks oli tema neljanda mehe õde, aga möödaminnes oli ka temast juttu seal.

 

Salapärane vaarao, keda me teame, aga kellest me ei tea

13./77. Tutanhamon. Vaarao mõistatuslik surm 

Sari Kuningaraamat

Autor Paul Doherty  

Tõlkinud Matti Piirimaa 

Kirjastus Kunst 2004

220lk./3110lk./16748lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse aprill: 

Märtsis lugesin Eesti naisautori raamatut, mille tegevus toimus Egiptuses, Kreekas, Eestis, Saksamaal ja Lätis. Kõige suurem osa tegevusest oli Egiptuses ja Eestis. Et natuke saatuseseppa õrritada, siis ei läinud turvalisemat Eesti teed, vaid valisin Egiptuse. Pealegi sai märtsi raamatu sündmused alguse just sealt ning sellega oli kõik seotud kuni lõpuni. 

Egiptus ja mees - kohe esmalt tuli pähe - järelikult mõni vaarao. Ja ega me väga palju ei teagi neid Egiptuse vaaraosid, vaid üksikud on tavainimesele teada. Rohkem kui 3000 aastat pärast noore Egiptuse vaarao Tutanhamoni surma tunneb kogu tsiviliseeritud maailm ta nägu ja teab tema viimset puhkepaika. Lootsin sellest raamatust siis teadmisi juurde saada. Sain. Eelkõige seda, et tema kohta on rohkem küsimusi ja spekulatsioone kui vastuseid. Too laps-vaarao tõusis troonile Egiptuse ajaloo tormilisel, usulistest vastuoludest tulvil perioodil. Enne läänekaarde Osirise kuningriiki rändamist pidanuks ta valitsema kaua ja edukalt, kuid suri mõistatuslikult juba kaheksateistkümneaastaselt. Mis põhjustas ta ootamatu surma? Miks maeti ta kiiruga ja jäeti haud tähistamata? Miks leiti ta hauakambrist teistest kuninglikest matmispaikadest pärit aardeid? Kes ta oli ja kas ta üldse valitses või oli vaarao ainult oma nime poolest ja tegelikult valitses hoopis keegi teine? See raamat oli täis küsimusi. Mõned vastused olid ka, aga pigem stiilis, et autor arvab, et... Arvatakse, et... Igatahes sain nii mõndagi teada, mida varasemalt ei teadnud. Ja arvamuspilt, mille autor Tutanhamonist kirjutas, on minu arust täiesti usutav. Aga siiski äratas see raamat rohkem uudishimu ja tahtmist ka teisi arvamusi rohkem uurida kui andis ammendava vastuse. Kuid niikaua kuni ajamasinat, millega saab ajalukku tagasi vaatlejana rännata, ei ole veel leiutatud, siis me ei saagi täie kindlusega teada, mis juhtus, kes ta oli ja miks nii ja hoopis mitte teisiti.

 

Eesti naine on üks kange naine vaatamata ajastule

12./76. Miina Härma 150. Enne ja nüüd 

Autorid:  Ene Kuljus, Sirje Endre, Risto Lehiste 

Kirjastus Tiigi Seltsimaja/Tartu Linnavalitsus  2014

240lk./2890lk./16528lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#6)

Eestis 19. sajandi teisel poolel sündinud naisterahva elukäik oli enamasti aja normide poolt ette määratud. Miina Härma tegevus nende normide lõhkumisel on sama tähelepanuväärne kui tema tegevus muusikuna. Miina oli mitmetes tegemistes Eestis esimene: esimene kõrgema haridusega naine, organist, helilooja ja koorijuht. Ta näitas Eesti naistele teed avalikku ellu, innustas neid õppima ja arenema ning vaimselt edasi liikuma. Erinevatel eluperioodidel tegutses Miina Härma (1935. aastani Hermann) lisaks Tartule ka Peterburis ja Kroonlinnas, kuid südames kandis ta alati Eestit kui isamaad. Tema õpilasi ja koorilauljaid leidus mitmes riigis ja tema edasipürgiv vaim viis teda kontsertreisidele Soome, Saksamaale ja Inglismaale.

"Miina Härma elutöö muusikas jaguneb kolmeks suuremaks osaks:

Esiteks. Orelikunstnikuna  linnades ja maakirikutes kontserte andes tegi ta järjekindlat tööd rahva muusikalise maitse arendamisel ja suunamisel. Oma kontsertidel tutvustas ta eestlastele maailma suurte heliloojate oreliloomingut. 

Teiseks. Koorijuhina oli Miina Härma andekas, töökas ja sihikindel. Peterburis loodud lastekoor ja segakoor andsid talle koorijuhina esimese kogemuse. Hiljem Tartus kokku kutsutud Miina Härma Lauluseltsi segakoor tegutses aastaid ja saavutas oma kindla ja sihipärase tööga väga kõrge taseme. 

Kolmandaks. Miina Härma oli viljakas helilooja. Kõige väärtuslikuma osa tema loomingust moodustavad rahvalauluseaded. Kuid ka tema parimad algupärased laulud kuuluvad meie koorilaululoomingu parimate hulka. Ta on loonud ligi sada koorilaulu, mitmeid soololaule ja kaks suurevormilist helitööd."

Laulupeod ja Miina Härma kuuluvad kokku. Kes siis Tuljakut ei teaks, ka need, kes koorimuusikast muidu midagi ei tea ega arva. Tema esimene koorilaul "Enne ja nüüd" meeskoori esituses kanti ette 1891. aasta üldlaulupeol ja tema laulud on hoolimata riigikorrast kõlanud kõigil järgnevatel üldlaulupidudel (v.a. 1965). Ka ükski meeshelilooja Eestis ei ole suutnud seda järgi teha! 

Album heidab laiema pilgu helilooja Miina Härmale (1864-1944), tema kaastegutsejatele ja ajale. Raamatus on lisaks DVD, kuhu on salvestatud Miina Härma 150ndale sünniaastapäevale pühendatud kontsert tema loomingust. 

Kes sa tegelikult olid, Lucrezia Borgia?

 10./74. Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus 

Autor Friederike Hausmann 

Tõlkinud Tea Vassiljeva 

Kirjastus Argo kirjastus 2021

272lk./2314lk./15952lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#5)

See ei olnud esimene raamat, mida olen lugenud sellest naisest. "Lucrezia Borgia XV sajandi huvitavaim naine" Heinrich Büttnerilt sai loetud 2016.aastal. Ja hetkel märkasin, et on veel üks raamat temast ilmunud eesti keeles. Seega, kes oli see naine, kellest isegi eesti keeles on ilmunud sedavõrd palju raamatuid? 

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale’i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada.

Selle raamatu lugemisel tekkis mul üsna lõppu jõudes mõte, et miks selle raamatu pealkiri on  Lucrezia Borgia, sest tegelikult on see raamat pigem Itaalia ajaloost, meeste võimuvõitlusest ja sõdadest. Raamatus on eredalt kirjeldatud Lucreziat ümbritsenud mehi, nende tegemisi, ambitsioone, suhtumist naistesse. Lucreziast endast jäi pigem selline kahvatu pilt, kes tegutses kusagil taustal ja kellest nagu otseselt ei teatudki, kas oli just nii, nagu kirja sai või arvatakse. Samas eks muidugi selle aja kirjalikud allikad rääkisid ikka peamiselt meestest, sest naiste roll oli rohkem lapsi sünnitada ja niisama ilusad olla meeste jaoks. Üllatas, et Lucrezial oli 8 last ja hulk nurisünnitusi, mida ma varasemalt ei teadnud. Vaatamata sellele, kas olid kõrgemast või madalamast soost, siis naine oli suurema osa oma elust rase, tema peamiseks tööks oligi sünnitamine. See oli aeg, kus rohkem lapsi suri imikuna kui neid ellu jäi. Tegelikult tänapäeval vaadates väga kurb. Kuigi otseselt selles raamatus on Lucreziat vähe, siis lugemise lõppedes saad aru, et ta kogu raamatu jooksul oli olemas, mitte eesliinil, aga kusagil tagalas, suuresti nähtamatuna, aga olulisena. Samas ma nüüd ikka ei tea täiesti, kes ta siis täpselt oli, kas femme fatale või pigem üks õnnetu meestemaailma poolt ahistatud naine.

 

Taasiseseisvunud Eesti esimene olümpisangar

 9./73. Erika Salumäe

Sari: Olümpiavõitjad 

Koostaja Tiit Lääne

Kirjastus: Eesti Olümpiakomitee 2006

144lk./2042lk./15680lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#4)

 

Kindlalt üks Eesti kõige aegade kuulsamaid sportlasi. Kahte olümpiavõitu ja kahte maailmameistri tiitlit pole paljudel sportlastel ette näidata. Ja arvestama peab ka aega, millal ta võistles. Selleks, et jõuda maailma pidi olema parem Nõukogude Liidu ehk Venemaa sportlastest. Ja mitte lihtsalt parem, aga mäekõrguselt parem, sest muidu lükati ta ikka kõrvale ja soositi omi. Samas ilma selle suure olelusvõitluseta, kas ta jälle oleks nii tugevaks saanud, kas oleks paremates tingimustes olnud motivatsiooni sedavõrd palju treenida? Ka Eesti vabaks saamise järgsed aastad ei soosinud sporti, oli ju suuri vajadusi mujalgi ning ka spordiringkondade juhtide jaoks polnud üks pidevalt Venemaal treeniv sportlane esikohal. Raamat annab ülevaate Erika sportlaskarjäärist, kronoloogiliselt tema võitudest koos asjakohaste väljavõtetega tolleaegsetest ajalehtedest. Lisaks ka telgitagustest põhiliselt tema elulooraamatu katkete toel, aga ka mõned katked treeningupäevikust. Lisaks Erikast kui sportlasest on ka kirjeldused tema lapsepõlvest ja elust pärast sporti. Selline pigem lühike faktiline kokkuvõte ühe eduka sportlase elust. Omal ajal sai tema võitudele kaasa elatud ja mäletan isegi praegu neid olümpiasõitude ärevusi teleri taga. Ja rõõmu kui esimest korda sini-must-valge tõusis Eesti sportlase auks, tõsi küll tagurpidi. Raamat oli heaks meeldetuletuseks ning värskenduseks, kui raske tulid siiski need võidud. 

Naine, kes vapustas Inglismaad, aga jõudis ka Eestimaale

4./68. Hertsoginna-krahvinna. Naine, kes vapustas Inglismaad 

Autor Catherine Ostler 

Tõlkinud Lii Tõnismann 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

526lk./1338lk./14976lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#2)

Kui alustasin selle raamatu lugemist, siis läks see ikka väga vaevaliselt. Korra oli mõte, et kui kõik 500 lehekülge nii vaevaliselt lähevad, siis jään seda kuu lõpuni lugema. Tegelaste nimekiri oli juba viis lehekülge pikk. Ja juba varasemalt Inglismaa ajaloo raamatute lugemisel olin hädas sellega, et kõrgseltskonnas oli väga eesnimesid kasutusel. Kui ühes peatükis on ikka mitmed Elizabethid, siis saa aru, kellest nüüd jutt. Aga õnneks varsti läks lugemine ladusamaks ja ka veidi põnevamaks, et kuidas see lugu siis ikka läheb. Minu jaoks oli väga huvitav lugemine ka milline oli lahutamise ja abiellumise süsteem tolleaegsel Inglismaal. Ja mõte läks kohe tänapäevase maailma peale. Kuna proua jõudis lõpuks välja ka Eestimaale ja omandas siis Toila, Voka ja Oru mõisad, siis oleks tahtnud rohkem lugeda selles ajaperioodist, aga selge, et inglasele polnud raamatu kirjutamisel see maailmalõpus asunud piirkond just prioriteetne ja ehk on sellest perioodist ka vähem kirjalikke allikaid säilunud. Huvitav, kas Elizabeth ise ka täpselt teadis millises riigis ja millises linnas tal midagi on. Mitte kinnisvara vaid vallasvara (mööbel, maalid, ehted jne), neid ta ju puistas üle Euroopa laiali. Ja arvestades tolleaegseid reisiolusid, siis võib öelda, et ta oli ikka suur maailmarändur.  

Hertsoginna, krahvinna, õukondlane, seltskonnatäht, kinnisvaraarendaja, ajakirjandusega manipuleerija, kahemehepidaja: Elizabeth Chudleigh oli Inglismaa George’ide ajastu mõjuvõimas antikangelanna. Kõrgeauline Elizabeth Chudleigh, Kingstoni hertsoginna, Bristoli krahvinna, mõisteti süüdi bigaamias, ent selle asemel, et veeta ülejäänud elupäevad vaguras patukahetsuses, suundus ta reisile mööda Euroopat. Roomas sai ta sõbraks paavstiga, Peterburis Katariina Suure endaga. Eestis ostis ta Voka, Toila ja Oru mõisad, arendas inglise stiilis põllumajandust, põletas viina ja asutas talupoegade orkestri. See on jutustus naisest, kes söandas trotsida ajaloolist paratamatust. Elizabeth Chudleigh oli isemeelne naine, kellega aeg, millesse ta sündis, ei jaksanud sammu pidada. Ta kasutas oma ilu, taipu ja kasulikke tutvusi enda positsiooni tugevdamiseks ning vaatas häbitult mööda nii naisele ette kirjutatud rollist kui ka selle seatud kitsendustest.

Lugejad kohtuvad kirjanikuga või kirjanikud kohtuvad lugejaga

28./63. Kui mina ei ole mina

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Jan Kaus 

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./5442lk./13382lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#16)  

Jan Kaus on öelnud, et kirjandus on talle alati tundunud suure vabaduse territooriumina. Kirjanduses on võimalik liikuda aegadesse ja kohtadesse, kuhu kehal pole lihtsalt võimalik ulatuda. Kirjutades või lugedes saab ta olla inimene, kes ta kunagi pole olnud, või inimene, kelleks ta kunagi ei saa. Oma raamatus räägib ta kaasahaaravalt nii kirjanikest kui ka lugejatest, kes teda enim on mõjutanud: Juku-Kalle Raid, Hasso Krull, Doris Kareva, Kalev Kesküla, Timo Lappalainen, Jürgen Rooste, Indrek Koff, Urmas Vadi.

Raamatus oli nii mälestusi teistest kirjanikest, kellega on Kaus kokku puutunud. Kui eelnevalt loetud Kaplinski raamatus oli nagu kataloogis hästi palju nimesid, kellega ta kokku oli üldse puutunud, siis Kausi raamatus olid vaid need, kes talle olid väga olulised. Seetõttu oli võimalik pikemalt ja süvenenumalt nendest kirjutada. Kohati tundus, et kirjanik avastas kirjutamise käigus kui palju tegelikult need inimesed talle tähendavad, kui palju ta on nendega seotud. Raamatus olid nii mälestused kui ka mõtisklused. Viimane peatükk oli lugeja tähtsusest kirjaniku elus. Sest kui pole lugejaid, pole ju ka kirjanike tööl mingit mõtet. Hetkel selles sarjas loetutest kõige ladusam ja mõnusam lugemine. 

    

 

Hiilgab, helgib ja heliseb

Foto: FB Helgi Sallo lehelt

 24./59. Helgi Sallo. Helgib ja heliseb

 Sari: Eestile elatud elud #15

 Autor: Hille Karm

 Kirjastus: Ekspress Meedia 2017

 272lk./4818lk./12758lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#12)

Kes meist siis Helgi Sallot ei tea. Me enamuses mäletame teda juba oma lapsepõlvest. Siin raamatus räägib Helgi asjadest, mis on meile kõigile olulised. Need on armastus, lapsed, kodu, kaaslased, elu ja teater. Meil on võimalus elada kaasa loole, kuidas sai lummava lauluhäälega noorukesest naisest see Helgi Sallo, keda me kõik tunneme ja teame. Ma ei ole eriti elulugude fänn, aga selle raamatu tõin kunagi koju just Helgi Sallo pärast, kes on minu arust väga võrratu. Mäletan tema osatäitmisi erinevates rollides juba lapsepõlvest saadik. Olen näinud teda Estonia laval tema hiilgeaegadel ja ka hiljem, kui ta hiilgas endiselt seal. Ning loomulikult ka televiisori vahendusel. Ka need, kes ei jälgi Õnne tänava lugusid (nagu näiteks mina), teavad täpselt, kes see Alma selline seal on. Ta on minu arust mitte ainult väga hea näitleja ja laulja, vaid ka väga särav isiksus. Ning raamat on väga mõnusalt ja soojalt kirjutatud. Mõnus lugemine.