Millised olid II maailmasõja äärmused?

6./34. Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid

Sari: Imeline ajalugu

Autorid: Mati Õun, Hanno Ojalo

Kirjastus: Äripäev 2019

151lk./1038lk./6034lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #2 (ajalugu)

 

Sõda on kindlasti üks äärmus, aga siin raamatus on kirjas Teise maailmasõja äärmused: kurioosumid, äpardused ja rekordid.  Teise maailmasõja lõpust on möödas ligi kolmveerand sajandit, ent ometi ei anna see koletu ajajärk meile ikka veel asu. Kuidas saaksimegi unustada seda metsikust, mis röövis üle 50 miljoni inimhinge, hävitas tuhandeid linnu ja külasid ning miljardite eest vara. Selles raamatus ei ole aga kajastatud sõjakäik ja lahingud. Siin on võetud vaatluse alla selle sõja äärmused. Raamat algab hiigelehitiste peatükiga. Ka sõja ajal ehitati, aga siis ikka neid sõjas vajaminevaid kaitserajatisi ja punkreid. Räägitakse nii Hitleri, Stalini kui allveelaevade punkritest ja õhutõrjetornidest. Järgmises peatükis on vaatluse all superrelvad, ikka need kõige, kõige suuremad ja võimsamad, millest osa siiski rindele üldse ei jõudnud seoses oma gigantsusega. Edasi tuli vaatluse alla eriüksused, spioonid, diversandid ja partisanid. Ning oma peatüki said ka blufimehed. Kui peale sõda hakati uurima neid sõjakangelasi ja nende sõjaajal kirja saanud tapmisi/hävitamisi, mille eest autasud rinda riputati, siis tegelikkus ei vastanud sugugi jutule. Sageli hävitati mõni sõjamasin, mida sellele rindele üldse ei olnud jõudnudki. Või kas pommitava lennuki piloot jõuab ülelennul ikka täpselt kokku lugeda, mitu tanki ta nüüd hävitas oma pommidega? Raamatus oli veel kõikvõimalikke äpardusi ja ebaõnnestunud või käpardlikke plaane, mille tõttu said väga paljud surma. Kuid kirjas oli ka nii tavapärast nagu söömine - toidutalongid ja normid eri riikides sõja ajal. Kui suured olid haide pidusöögid merelahingute ajal. Ja millal ikka lõppes sõda? Kas 1945 kui riigi kapituleerusid või 1974 kui Aasia džunglis viimased Jaapani sõdurid lõpuks uskuma jäid, et sõda on lõppenud ja alla andsid?

Täitsa huvitav raamat oli ja autorid olid sisse toonud ka sõjategevuse Eestimaal. Ka siin toimus nii mõndagi kuriooset. Teise maailmasõja suurimad merelahingud Leyte ja Juminda. Autorite arvates siiski suurima hukkunute arvuga on Juminda - 65 laeva ja 15000 hukkunut. Selles raamatus oli nii seda, mida ma teadsin, kui ka mitmeid uusi fakte. Täitsa huvitav lugemine oli, täis äärmuseid.

Üks raamat, mis vajab järelemõtlemist

Õpetasin tehisintellekti joonistama põlevat tikku, mil leegi asemel on vesi

 

20./244. Järelemõtlemise kunst. Kõhklemise ja eksimise üllatav jõud

Sari: New York Timesi bestseller 

Autor: Adam Grant

Tõlkija: Epp Velbri

Kirjastus: Äripäev 2022

288lk./3962lk./53012lk.

Lugemise väljakutse 2023: 30. Raamat New York Times`i bestsellerite nimekirjast

 

Ma olen alati väga kahtlustav igasuguste bestsellerite osas, aga seekord sattus lugemisse üks väga hea raamat. Raamat, millega võib olla esmapilgul ei saanud nõustuda, aga kui veidi järele mõtlesid, siis said aru, mida autor mõtles ning nõustusid täiesti. Järelemõtlemise õpetuse raamat, mis vajab kindlasti järele mõtlemist peale lugemist.  

Meid ümbritsev maailm muutub ja seega tuleb ka vastavalt sellele õppida pidevalt uut, vana ümber hinnata ja vahel ka unustada ning ümber mõelda. Osa asju, mida me  kunagi oleme õppinud, ei ole enam pädevad, sageli iganenud veendumused hakkavad meid takistama. Mis muidugi ei tähenda, et kõik, mida kunagi on õpitud, oleks aja jooksul muutunud valeks ja kasutuks. Enamik meist on uhked oma teadmiste  üle, jäädes neile vankumatult truuks. Mugavam on kuulata arvamusi, mis tekitavad meis hea tunde, mitte aga ideid, mis sunnivad tõsiselt järele mõtlema. Jääme sageli kinni omaks võetud mõttemustritesse, mitte ei kontrolli, mõtle järele ja ei hinda neid ümber. Sageli võtavad inimesed üle kolme ametimehe mõttelaadi. Need on vaimulik, prokurör ja poliitik. Vaimuliku rollis peame jutlusi kui kaitseme oma ideaale, oma mõttemustreid, veendumusi. Prokurörina otsime teiste arutelus vigu, püüame tõestada nende ekslikkust, eriti kui nende arvamus erineb meie omast. Poliitikuna otsime pooldajate heakskiitu ja teeme kampaaniat oma nägemuse heaks, et teisi enda poolele võita. Inimene püüab agaralt jutlustada enda eksimatust, süüdi mõista teiste ekslikkust ja leida toetajaid vaevumata oma seisukohtade üle järele mõtlema, arutlema, kas tema seisukohad on üldse õiged. Grant soovitab aga käituda nagu teadlane, otsida hoopis põhjuseid, miks meil ei pruugi õigus olla. Just teadlase kombel mõtlemine aitab leida uusi lahendusi vanadele probleemidele. Teadlane kontrollib, vaatleb, hindab ümber, otsib teisi seisukohti, mõtleb järele. Kui tihti me hakkame kahtlema oma oskustes ja teadmistes? Kui tihti me mõtleme järele, kas miski on ikka nii, nagu me arvame seda olema, või nii, nagu see oli mingi aeg tagasi? Teaduslik mõtlemine eelistab tagasihoidlikkust uhkusele, kahtlust veendumusele ja uudishimu lõplikule tõele. Kui ümbermõtlemise tsükkel laguneb, siis asendub see liigse enesekindluse tsükliga. Selles ei nähta lünki oma teadmistes, usutakse, et ollakse tõe juba leidnud. Nähakse seda, mida eeldatakse. Nähakse seda, mida soovitakse näha.
Leitakse põhjust oma uskumist veel tugevamalt kinnitada ja kirglikumalt jutlustada. Lubatakse oma ideedel muutuda ideoloogiateks. Tudengitega tehti katse. Hinnati nii nende enesekindlust teadmiste osas kui tehtud testi tulemuste ära arvamist. Tulemuseks oli, et mida kõrgem enesekindlus, seda rohkem eksiti oma testi tulemuse äraarvamisel. Liigne enesekindlus ei ole hea. Mida paremaks inimene ennast peab, seda suurem on risk, et ta ülehindab ennast ja ta areng peatub. Enesekindlus ei võrdu alati kompetentsusega. Kahtlemine oma teadmistes on esimene samm oma teadmiste arendamise suunas. Eksimine ei ole ainult inimlik, eksimine on ka õpetlik. Kas mäletate aastate möödudes paremini seda, milles eksisite kunagi, või seda, mida väga hästi teadsite tollel hetkel? Kui eksisite, siis tegelesite sellega uuesti, see kinnistus teie mälus. Aga meie mälu on teadagi ekslik, mida vähem seoseid on ajus mingi asjaga tekkinud, seda vähem me seda mäletame. 

Terve see raamat õpetab, kuidas muuta oma mõtlemist, kuidas panna ennast erinevatele asjadele järelemõtlema, ümbermõtlema. Kuidas arendada oma mõtlemist ja teadmisi, kuidas mitte jääda kuhugi kinni, vaid pidevalt edasi areneda ja areneda nii, et sellest ka endale kasu ja rõõmu oleks. Lugege ja saate teada, miks on vale küsida lastelt kelleks nad tahavad saada - üks tüüpilisi täiskasvanute küsimusi lastele. Minu üks selle aasta parematest lugemiskogemustest. 

Ja viimane mõte, mis mul seda postitust tehes tekkis. Tehisintellekt. Masinõpe ja treenimine. Kui tehisintellektil lasta joonistada mingi pilt, mida te oma vaimusilmas näete, et tahaks, et ta joonistaks just sellise, siis tavaliselt esimesel katsel ei õnnestu teil tehisintellektile veenvalt selgeks teha, mida te just tahate. Te mõtlete, kirjutate uuesti parema sisendi, saate tulemuse ja kordate kuni te olete jõudnud lahenduseni, mis teile enamvähem meeldib, mida te soovisitegi. Aga nüüd küsimus, kes õpetas keda, kes treenis keda? Kas teie tehisintellekti seda joonistama, mida te tahtsite, või tehisintellekt teid sisestama paremat, täpsemat sisendit? Pildil on raamatu kaanest inspireeritud tehisintellektiga joonistatud pildid. Nende tulemusteni läks ikka tükk aega teineteise treenimisega meil. Aga kuidas jõudis just see pilt raamatu kaanele, saab ka raamatust teada. Soovitan väga lugeda. Aga see on raamat, mida tasuks lugeda, järele mõelda ja siis uuesti lugeda. 

Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud

15./224. Seiklevad surnud

Sari: Imeline Ajalugu

Autor: Bess Lovejoy

Tõlkija: Hannelore Hansmann

Kirjastus: Äripäev 2013

368lk./3828lk./49050lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#5) 

Ma arvan, et lihtne tavainimene on ikka palju parem olla kui kuulsus. Sured, sind maetakse või tuhastatakse, natuke mälestatakse ja siis unustatakse ning lastakse rahulikult sul ja su kehal igavikuks muutuda. Aga kui oled kuulus, siis tehakse peale su surma sageli veel su kehaga ei tea mida. Raamatus on kuulsate inimeste lood, kus neid maetakse, väljakaevatakse ja maetakse ja siis veel kaevatakse üles ja maetakse taas. Iga kord läheb aga ikka midagi kellegi tasku, kas siis teaduslikuks uurimiseks või lihtsalt suveniiriks, või kaob kogemata ära. Vaesed surnud, keda sedasi on loksutatud isegi erinevate mandrite vahel, nagu see oleks nii oluline, kus need inimese luud põrmustuvad, inimest ennast ju nende luude sees enam pole. Kuid raamatus oli ka kirjas, et üks kahetsusväärsemaid asju surnud olemise juures on see, et sul pole enam sõnaõigust oma keha üle. Sa võid küll enne oma surma panna kirja või rääkida, mida sa soovid, et sinu kehaga tehakse, aga kontrollida sa ei saa enam, veel vähem käskida teha nii, nagu tahad, mitte sinu soove eirata. Ja elavad sageli ei arvesta sugugi surnu soovide vaid enda tahtmisega, eriti veel kui sa oled olnud mingi kuulsus. Ja nii need vaesed surnud rändavadki või siis hoiatakse nende kolpa kusagil eksponeerimiseks, aju tükeldatakse ja uuritakse aastakümneid teadlaste poolt üle maailma, et kuidas sa said ikka nii tark olla. Raamat oli minu jaoks huvitav, sest enamus lugusid sealt oli minu jaoks uus teave. Ma oma sinisilmsuses arvasin ikka, et kui inimene on surnud, siis ta maetakse maha, tuhastatakse, pistetakse mõnda krüpti kirstuga või siis muudetakse muumiaks. Et vähesed on need, keda ei lasta rahus surnud olla, vaid keda näidatakse kusagil mausoleumis või muuseumis, aga sellest raamatust tuli välja, et neid vaeseid surnuid on sajandite jooksul ikka väga palju sunnitud seiklema.

 

Ajast, kui elu läks moodsaks.

18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail

Sari: Imeline Ajalugu 

Toimetaja: Kadri Bank

Kirjastus: Äripäev 2022

352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  

Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 

Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Aju vajab aega olla ajuvaba

 10./45. Meele aeg 

 Autorid Michel Chaskalson, Megan Reitz 

 Tõlkinud Kaja Riikoja 

 Kirjastus Äripäev 2019

 208lk./1748lk./9688lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#3)

"Meel näeb valgel paberil musti märke ja annab neile vaevata tähenduse. Seesama meel, mis muudab sõna „päikeseloojang“ sujuvalt värvi- ja varjuküllaseks kujutluspildiks. Ilma vähimagi pingutuseta. Meelel, mis tuleb toime selliste saavutustega, on suurem infotöötlusvõime kui kõigil Maal leiduvatel arvutitel, ruuteritel ja internetiühendustel kokku. Aju tillukeses, umbes liivaterasuuruses tükikeses on sada tuhat neuronit ja miljard sünapsi, mis kõik omavahel infot vahetavad. Aju on meele superarvuti, mis võib siduda sada triljonit bitti infot. Me teadvustame vaid murdosa sellest, mida mõtleme, tunneme ja tajume, seepärast me enamasti ei märkagi, kuidas käitume ja miks just ühel või teisel moel. Seda võiks võrrelda olukorraga, kus meie käsutuses on suur moodne kruiisilaev, kuid ookeanireisi asemel popsutame sellega ainult sadama läheduses."

Selle raamatu lugemisel olid kahetised tunded. Esmalt, need suunamised mediteerimisharjutustele, mis iga natukese aja pärast jälle meelde tuletati, see häiris lugemist, sest see on midagi, mis pole päris minu jaoks. Kuigi ma usun, et paljusid võib see aidata, eriti kui nende elu ongi nagu orav rattas. Lihtsalt aeg enda jaoks, aeg puhastada oma aju igapäevastest mõtetest ning õppida tundma ja arusaama ümbritsevast. Õppida, et on asju, mida tuleb lasta lihtsalt olla või minna ja pole mõtet selle peale oma närvirakke kulutada, pigem suunata oma mõtted ja tegemised hoopis muudele radadele. Kui istud kusagil ummikus, siis ei aita sind kuidagi edasi see, et sa ärritud ja sõimled. Kuna hetkel sinust endast midagi ei sõltu, siis lepi olukorraga ja tegele millegi muuga. Saada teade, et hilined, kuula midagi kasulikku, loe midagi, mõtle positiivsetest asjadest, tee plaane, unista. Kasuta see aeg ära kasvõi niisama puhkamiseks. Ummikus jõuab ühtemoodi edasi nii see, kes on ärritunud kui see, kes on rahulikuks jäänud. Aga peale ummikust pääsemist on ärritunud inimese edasine päev ka ärrituse tähe all möödumas, vastupidiselt rahulikuks jäänud inimesele. Võib olla selleks on jah alguses vaja ka teadlikult oma meelega tegeleda ja selleks sobib ka autorite toodud mediteerimine. Ei tohi unustada, et autoriteks on ameeriklased, kes räägivad enda keskkonnast, mis on palju ületöötanum ja ärritunum kui siinne põhjamaine väikeriigi elu. Teisalt kõik mõtted ja arvamused, mis raamatus olid toodud, need langevad kokku minu arvamuste ja seisukohtadega, minu enda elu kogemustega. Mõnele asjale polnud varasemalt mõelnud, aga jah, ka nendega nõustusin. Raamatus on ka mitmeid illustreerivaid näiteid, et asi selgem oleks. Kui autorid väidavad, et inimene kes töötab nädalas 70 tundi on sama tootlikusega kui inimene, kes töötab 56 tundi, siis võid mõelda, et kuidas nii. Aga kui kujutada ette meest tavalise saega metsas viis tundi ühte väga jämedat puud saagimas. Kui talle öelda, et tee paus ja puhka, siis ta vastab, et mul ei ole aega, ma pean saagima. Aga kumb mees jõuab kiiremini eesmärgile, kas see, kes väsinuna jätkab nüri saega nühkimist või see, kes teeb pausi, puhkab, sööb-joob ja teritab saetera ning siis jätkab? Või kes meist ei ole tundnud, et kui me kardame midagi järgmisel päeval olevat, et äkki me ei saa hakkama, et äkki läheb nässu, siis vägagi tõenäoliselt nii just juhtubki? Aga kui endale sisendada, et kindlasti saan hakkama kuigi ma kõike ei tea, sisendada endale enesekindlust, optimismi, siis on tulemiseks kordaminek. Samuti mõtleme ja tajume ühes meeleseisundis mingit sündmust ühel moel ja teises teisiti. Kui meil on hea tuju, siis ärritavad meid kõrvalised asjad palju vähem kui siis, kui oleme väsinud ja ärritunud. Meie aju on evolutsiooni käigus arenenud nii, et hoiab negatiivseid kogemusi nagu takjapaelaga kinni, positiivsed aga libisevad maha nagu teflonilt. See tähendab, et meil on kalduvus negatiivsusele. Kalduvust negatiivsusele saab kompenseerida, kui otsida ja nautida positiivseid kogemusi: armastust, rõõmu, tänulikkust, rahu, huvi, lootust, uhkust, lõbu, vaimustust. Ja sellega ühtib ka minu kunagi ühest lasteraamatust võetud moto: "tuleb näha kõiges midagi head, ka kõige halvemas". Kannatus jaguneb kaheks: primaarseks ja sekundaarseks. Primaarne kannatus on vältimatu. Elus juhtub alati asju, mida me ei soovi. Kui me ei luba asjadel olla nii, nagu need on, siis need võimenduvad ja lisandub veel täiendavaid mittevajalikke kannatusi. Kannatusi ei saa maailmast kõrvaldada, kuid me saame arendada võimet teele sattuvate kannatustega loovamalt toime tulla. Kogu maailma pole vaja nahaga katta, piisab ka sandaalide kandmisest. India vana legend jutustab kuningast, kelle meelest oli konarlikul maapinnal kõndimine tema õrnadele jalgadele liiga piinarikas. Nii saatis ta laiali teate, et kogu tema kuningriik tuleb katta nahaga. Kuningriigis polnud selleks aga piisavalt nahka ja kuningas sai väga vihaseks. Õnneks päästis alamad kuninga raevu eest üks tark mees, kes pakkus teise lahenduse: kuningale valmistati paar sandaale. Nii sai ta kõikjal, kuhu tee teda viis, astuda siledal nahal. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle see raamat meeldis, pani mõtlema ja aru saama kuidas meie meel, mõte ja mälu töötavad. Kuidas on vaja aega, mitte ainult tegemiseks vaid ka järelmõtlemiseks, iseendaga olemiseks. Kuidas aeg näitab, mis on tegelikult mis, ega vanasõna ilmaasjata ei ütle, et aeg annab arutust.

99 protsenti maakeral elanud liikidest on väljasurnud

 11./29. Üksildane Jüri ehk liikide kadumine 

Sari Imeline Teadus 

Autor Lothar Frenz  

Tõlkija Anu Wintschalek

Kirjastus Äripäev  2013

302lk./2370lk./6726lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#5)

Selle raamatu võtsin kohe oma riiulist välja kui lugesin selle kuu teemat ja nüüd siis trügisid järjest teised raamatud siia väljakutsesse vahele. Aga ikkagi sain loetud ka selle. Ootas oma õiget aega üsna pikalt mul riiulis. Liikide kadumisest on viimastel aastakümnetel väga palju räägitud ja kõik ju teavad, et dinosaurused, mammutid ja dodod on välja surnud. Aga kui palju teisi, eriti just väiksemaid liike on ka välja surnud, seda üldiselt ei teadvustatagi. Ja mitte ainult loomad, vaid ka taimed, putukad, kalad... Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus. Sealjuures ei tea me täpselt isegi maakeral elavate liikide arvu. Mõne liigi puhul inimesed võivad olla isegi õnnelikud, et need välja surevad, aga seda soovides ei teadvustata endale, kuidas kõik on kõigiga seoses ökosüsteemis ja ühe tüütu putuka väljasuremine võib põhjustada mõne teise liigi väljasuremise, sest oli sellele tähtsaks toidu või muuks allikaks. Samas paljud liigid kaovad tänu inimestele, kas siis nende elukeskkondade hävitamise tõttu, tänu inimestele levivate haiguste, keskkonna muutuste või hoopiski mõtlematuse tõttu. Kui palju liike on hävitanud võõrliigid, keda inimene on teadlikult või tahtmatult (näiteks rotid laevadelt) asustanud kuhugi, kus ei ole nende õige elukoht ja seega nad hävitavad seal looduslikult elunevad liigid. Kui metsikult on omal ajal tapetud erinevaid loomi, kas siis söögiks, hirmust või lõbuks. Selles raamatus on juttu vaid vähestest liikidest erinevate mandrite kaupa, kes on loodusest väljasurnud ja keda ei ole õnnestunud ka loomaaedades elus hoida. 

Raamatu epiloog on üsna intrigeeriv. Seal väidetakse, et loodusele on täiesti ükskõik, mis toimub, kas liigid surevad välja või ei. Väljasuremine on algusest peale asjade loomuliku käigu juurde kuulunud, Ühed organismid tulevad, teised lähevad - mõnikord nii, et ühed lähevad teisteks üle, mõnikord nii, et ühed peavad teistele ruumi tegema. Mõnikord tuleb ette ka massilist väljasuremist. Esimene suur liikide väljasuremine toimus 440 miljonit aastat tagasi, kui elu oli valdavalt meres. Planeedi ajaloo suurim liikide väljasuremine leidis aset 250 miljonit aastat tagasi kui kadus üle 90 protsendi kõigist meres ja maismaal elanud liikidest. Viimane ja kõige tuntum massiline väljasuremine toimus ligikaudu 65 miljonit aastat tagasi kui surid välja dinosaurused. Loodusel oli sellest ükskõik. Aeg läks lihtsalt edasi ja elu leidis taas lihtsalt uue tee. Igale massilisele väljasuremisele järgneb evolutsioonihüpe ja peale seda saab planeet täiesti uue, varasemast erineva ilme tänu uutele elanikele, kes on hoopis teistsugused , kuid ometi väljaarenenud ellujäänud liikidest. Inimkond on sisse juhatanud kuuenda massilise väljasuremise. Liikide väljasuremise koefitsient on 1000 kuni 10000 korda kõrgem kui enne inimese sekkumist. Loodusele on täiesti ükskõik, kas tänapäeva liigid surevad massiliselt välja, maastikud kaovad, terved ökosüsteemid varisevad kokku ning maakera pale pööratakse põhjalikult pea peale. Rohkem kui 99 protsenti liikidest, mis kunagi meie planeedil eksisteerisid, on nii või teisiti juba välja surnud. 

Loodusel võib ju sellest ükskõik olla, aga kas inimkonnal võib ka ükskõik ikka olla või siiski mitte? Loodusel on tegelikult ju ka täiesti ükskõik, kas inimene elab või on väljasurnud.