Siis kui laevad olid puust ja mehed rauast

2./47. Jakob Heemskerki ja Wilhelm Barentsi reis Põhjamaal ja imelikud juhtumised

Sari: Eesti kirjavara 9 

Autor: Joachim Heinrich Campe

Tõlkija: Maximillian Põdder

Kirjastus: Schnakenburg 1880 (Eesti Kirjandusmuuseumi poolt digitaliseeritud)

62lk./ 254lk./ 11 651lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 mai: Raamat reisimisest, puhkusest, lemmiklinnadest

Otsisin e-raamatut, mida kodust väljaspool saaks lugeda ja ühtlasi ka mõne väljakutse punkti täita. Reisiraamatutest ei jäänud Mirkos ühtegi ette, mida oleks tahtnud lugeda, seega otsustasin otsida Digarist mõne vana reisikirja. Üllatuslikult oli neid palju ja kuna ma ikka neid hästi vanu raamatuid armastan, siis valisingi selle kõige vanema. See raamat nägi ilmavalgust 145 aastat tagasi. Hea, et neid ikka digitaliseeritakse ja seega päästetakse minusuguste vanaraamatu fännide jaoks lisaks muidugi kirjanduse ajaloo jaoks. 

Raamatuke räägib siis julgetest meestest, kes otsisid otseteed Euroopast Jaapanisse. Et ei peaks minema suure kaarega ümber Aafrika, siis kaardi peal oli ju ilusti sirgelt võimalik tõmmata joon Euroopast Jaapanisse Venemaa kohalt mööda merd. Kuid nad ei suutnud arvestada sealseid olusid, et seal valitseb ka keset suve talvised olud ja jää. Nende ekspeditsioon langes Novaja Zemlja põhjaranniku juures jäälõksu. Kuigi Barents ise seal suri, jõudsid mitmed reisijad Koola poolsaareni välja ning nad päästeti. Raamat kirjeldabki nende sõitu, jäässe kinnijäämist, talvitumist ja võitlust tagasi koju. Võitlust külma, jääkarude, nälja ja jääga. Lisaks tutvustab raamat veidi ka põhjas elavaid inimesi nagu samojeedid ja laplased, põhja eluolu, loodust ja loomi. Oli huvitav lugemine.  

143 aastane ilukirjanduslik eesti keelne raamat

21./154. Härmann ja Doora

luulenud Göthe (Johann Wolfgang Goethe)

Eesti keelde ümberpannud A. Kurrikoff

Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880

66lk./5056lk./34108lk.

Lugemise väljakutse:  21.  Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja

 

Ma armastan vanu raamatuid ja eriti kui näen veel gooti kirjas raamatuid, siis nende järgi kohe näpud eriti sügelevad. Viimastel aastatel ongi raamatud sünniaastaga enne 1940 olnud ainsad, mille ostmiseks ma raatsin raha kulutada. teisi raamatuid saab niigi tasuta raamatute riiulitest või raamatukogust. Ja neid vanu raamatuid on ikka üksjagu mu koju riiulisse kogunenud. Ning järjest ikka üritan neid väljakutsetesse sobitada, et lugeda. Kuigi need lood tunduvad sageli väga naiivsed või primitiivsed võrreldes tänapäevastega, siis nendes raamatutes on ajaloo hõngu ning nende lugemistempo on ka teine, keel on teine. Kui veel selle väljakutse väljakuulutamisel oli siia teemasse kuuluv raamat 1902. aastal ilmunu, siis mõned päevad tagasi õnnestus raamatuvahetuses panna käpp peale kahele sellest vanemale raamatule. Mu riiulis on küll ka varasemalt kaks raamatut 19.sajandi viimastest aastatest, mis mõlemad on loetud, aga nüüd on mu vanimaks raamatuks 1880 ilmunu. Kohe lugesin ka selle läbi. 

Raamatu sissejuhatuses on kirjas:

"See luuletus on esimest korda trükitud aastal 1798. Tema põhjaks on üks tõeste sündinud lugu. Üks jõukas kodanik manitses oma poega mitu korda, et ta naest võtaks, aga asjata. Sääl hakkas poeg ühte neiut armastama, keda ühe põgeneja hulga seas nägi, kes oma isamaalt, Saltsburgist usu pärast ära oli aetud. isa ei ole rahul ja katsub kahe sõbra, õpetaja ja aptekri isanda, läbi pojale paremid mõttid anda. Viimaks arvab õpetaja, et Jumalal on ehk iseäranis nõu sääl juures, mis nii hästi pojale kui tüdrukule hääks tuleb. Isa annab järele. Aga poeg palkab esiteks tüdruku teenijaks.Kui tüdruku majasse tuleb, küsib isa kuidas poiss tema meele järele on ja kas ta tahab temale minna.Tüdruku meel saab haiget ja ta arvab, et teda pilgatakse. Kui ta aga kuuleb, et jutt tõsine on, on ta rahul ja lubab teda hoida "nagu silmatera". Kaasarahaks toob ta veel kakssada tukatit ligi, mis ta peastnud on."

Tegu pole siis luuletuse vaid värsivormis teosega, aga tänu eestistamisele on see pigem värsiridades proosateos, sest riimi ja rütmi pole sinna enam järgi jäänud. Kusjuures lugeda ei olnudki väga keeruline, olen lugenud grammatiliselt praegusest keelest hulga kaugemaid variante. Lugu ise oli lihtne armastuslooke. Nüüd ootab järge vanuselt järgmine raamat aastast 1900, mille omanikuks mul ka õnnestus saada.