21./154. Härmann ja Doora
luulenud Göthe (Johann Wolfgang Goethe)
Eesti keelde ümberpannud A. Kurrikoff
Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880
66lk./5056lk./34108lk.
Lugemise väljakutse: 21.
Üks
vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja
Ma armastan vanu raamatuid ja eriti kui näen veel gooti kirjas raamatuid, siis nende järgi kohe näpud eriti sügelevad. Viimastel aastatel ongi raamatud sünniaastaga enne 1940 olnud ainsad, mille ostmiseks ma raatsin raha kulutada. teisi raamatuid saab niigi tasuta raamatute riiulitest või raamatukogust. Ja neid vanu raamatuid on ikka üksjagu mu koju riiulisse kogunenud. Ning järjest ikka üritan neid väljakutsetesse sobitada, et lugeda. Kuigi need lood tunduvad sageli väga naiivsed või primitiivsed võrreldes tänapäevastega, siis nendes raamatutes on ajaloo hõngu ning nende lugemistempo on ka teine, keel on teine. Kui veel selle väljakutse väljakuulutamisel oli siia teemasse kuuluv raamat 1902. aastal ilmunu, siis mõned päevad tagasi õnnestus raamatuvahetuses panna käpp peale kahele sellest vanemale raamatule. Mu riiulis on küll ka varasemalt kaks raamatut 19.sajandi viimastest aastatest, mis mõlemad on loetud, aga nüüd on mu vanimaks raamatuks 1880 ilmunu. Kohe lugesin ka selle läbi.
Raamatu sissejuhatuses on kirjas:
"See
luuletus on esimest korda trükitud aastal 1798. Tema põhjaks on üks
tõeste sündinud lugu. Üks jõukas kodanik manitses oma poega mitu korda,
et ta naest võtaks, aga asjata. Sääl hakkas poeg ühte neiut armastama,
keda ühe põgeneja hulga seas nägi, kes oma isamaalt, Saltsburgist usu
pärast ära oli aetud. isa ei ole rahul ja katsub kahe sõbra, õpetaja ja
aptekri isanda, läbi pojale paremid mõttid anda. Viimaks arvab õpetaja,
et Jumalal on ehk iseäranis nõu sääl juures, mis nii hästi pojale kui
tüdrukule hääks tuleb. Isa annab järele. Aga poeg palkab esiteks tüdruku
teenijaks.Kui tüdruku majasse tuleb, küsib isa kuidas poiss tema meele
järele on ja kas ta tahab temale minna.Tüdruku meel saab haiget ja ta
arvab, et teda pilgatakse. Kui ta aga kuuleb, et jutt tõsine on, on ta
rahul ja lubab teda hoida "nagu silmatera". Kaasarahaks toob ta veel
kakssada tukatit ligi, mis ta peastnud on."
Tegu pole siis luuletuse vaid värsivormis teosega, aga tänu eestistamisele on see pigem värsiridades proosateos, sest riimi ja rütmi pole sinna enam järgi jäänud. Kusjuures lugeda ei olnudki väga keeruline, olen lugenud grammatiliselt praegusest keelest hulga kaugemaid variante. Lugu ise oli lihtne armastuslooke. Nüüd ootab järge vanuselt järgmine raamat aastast 1900, mille omanikuks mul ka õnnestus saada.