Kuvatud on postitused sildiga muuseum. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga muuseum. Kuva kõik postitused

Digikultuurist nii ja naapidi


12./59. Eesti digikultuuri manifest
Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 
Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel
Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021
174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.