Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#2)
Kõik teavad massilist põgenemist Nõukogude vägede eest 1944. aasta sügisel, enamasti Rootsi. Aga tegelikult põgeneti Eestist ka enne seda ja sellest teadsin väga vähe. Teise maailmasõja ajal
põgenes Nõukogude ja Saksa okupatsiooni jalust Eestist Soome tuhandeid
inimesi. Pageti terrori ja võõrasse väkke sundvõtmise eest,
paadipõgenike seas olid ka tulevased „soomepoisid“. Väikeste, enamasti
lahtiste paatide sihtkohad olid Soome rannik ja Helsingist itta jäävad
skäärid. Ohtlikke öiseid paadireise
üle Soome lahe korraldasid enamasti endised salapiirituse vedajad.
Randlased mõlemal pool lahte olid juba aastasadu omavahel läbi käinud,
hoolimata piiridest või nende puudumisest, ning toimetanud ühele või
teisele poole nii inimesi kui kaupa, ka salakaupa. Nüüd kasutati
sedasama võrgustikku. Soome poolel püüti kõik saabujad kindlatesse
vastuvõtupunktidesse koguda ja arvele võtta. Põgenike
ülekuulamisprotokollides on kirjas erakordseid, vahel lausa uskumatuid
lugusid. Raamat räägib nendest, kes selle salaveo ette võtsid. Miks põgeneti, selle kohta on vähem teada. Kui alguses põgenesid pigem noored mehed, kes suundusid Soome sõdima, siis hiljem põgeneti tervete perekondade kaupa, kaasas ka vaid mõnekuised imikud. Kuid teekond oli üpriski vaevaline, sest meri oli tihti tormine ning mindi ju üsnagi pisikeste paatide-laevadega. Ja suurim põgenikevool oli 1943. aasta sügissuvest 1944. aasta veebruarini. Põgenikud istusid paadis paigal külma ja märja käes. Kuid üsnagi vähe hukkus sel teekonnal, ka rannikul toimunud haarangute ajal. Soome pool teatas paljudel juhtudel laevameestest Eestis võimul olijatele, kas siis Saksa või Vene okupatsioonivägedele ning nii mitmedki paadimehed lõpetasid oma elu vanglas või hukati. Hilisemal perioodil tehti retki pigem Soome poolelt Eestisse. Raamatust jäi siiski teadmata, mis ajendas neid paadimehi neid retki tegema, kas tõesti vaid raha. Põgenike käest võeti küllaltki suuri summasid ja kellel raha polnud anda, need maksid ka ehete ja muude asjadega. Samas pääsesid aeg ajalt ka need, kellel midagi eriti anda polnud. Raamatu lõpus on autorile teada olevad paadimehed, kes tegelesid salapõgenike veoga üle lahe, mõni kord-kaks, teised pikemat aega. Minu jaoks oli selles suhtes huvitav, et ma varasemalt suurt midagi sellest ei teadnud, Põhja-Eesti rannaalad on minu jaoks üpris võõrad alad. Kohati oli aga raske jälgida, kellest nüüd jutt ja kas see on vaid kord mainitud isik või on see olulisem tegelane selles loos. Ja vahepeal jõuti ajas tagasi, et anda tausta tegelastele. Ning muidugi oli väga palju minu jaoks võõraid nimesid ning aeg ajalt läks sassi, kellest nüüd jutt on.