Ammused ajad Tartu Ülikoolis

6./193. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926

Sari: Litteraria #14

Autor: Elsbet Parek

Kirjastus: Virgela 1998

94lk./1186lk./42452lk.

 

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#2)

 

Elsbet Parek oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Nimega Parek, tuli kohe ette Lagle Parek. Ja raamatust sain esimese faktina teada, et ta oligi Lagle ema. Aga see polnud siiski ainus. Ta oli veel kunstiajaloolane. Töötas Pärnu Muuseumi direktorina kuni küüditamiseni. Kirjutanud mitmeid raamatuid, nii kunstist kui mälestusi. Minu lugemisse sattuski üks osa tema mälestustest, mis kirja pandud 60ndatel, aga räägib tema ülikooliõpingute aastatest. Raamatus on kirjeldatud üliõpilaste tolleaegseid nõudeid, aineid, mida ta õppis ja ka eluolu - kortereid, söömist, omavahelist lävimist. Kuna eestlastest õppejõude polnud suures osas võtta, siis käis suur osa loengutest endiselt saksa keeles. Erinevaid üliõpilasorganisatsioone ja nende tegevust ning omavahelisi läbisaamisi. Kuna ta käis ka arheoloogia aines ning õppejõududega koos arheoloogilistel väljakaevamistel, siis oli ka nendest küllaltki pikalt juttu. Samuti oli väga palju juttu kirjandusest, või õigem oleks öelda, kirjanikest. Paljud kirjanikud, keda me täna teame, kes kuuluvad Eesti kirjanduse klassikasse, olid samal ajal noored ning nad lävisid omavahel. Lisaks oli Gustav Suits tema õppejõuks. See osa oli minu jaoks väga huvitav, sest surnud klassikute juures me kipume unustama, et kunagi olid ka nemad noored ning algajad. Raamat oli küll üpris õhuke, aga lugemist oli siin üsna palju. Mulle meeldis. Ja taas raamat, mis sattus lugemisse ainult tänu sellele väljakutsele. 

Lugejad kohtuvad kirjanikuga või kirjanikud kohtuvad lugejaga

28./63. Kui mina ei ole mina

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Jan Kaus 

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./5442lk./13382lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#16)  

Jan Kaus on öelnud, et kirjandus on talle alati tundunud suure vabaduse territooriumina. Kirjanduses on võimalik liikuda aegadesse ja kohtadesse, kuhu kehal pole lihtsalt võimalik ulatuda. Kirjutades või lugedes saab ta olla inimene, kes ta kunagi pole olnud, või inimene, kelleks ta kunagi ei saa. Oma raamatus räägib ta kaasahaaravalt nii kirjanikest kui ka lugejatest, kes teda enim on mõjutanud: Juku-Kalle Raid, Hasso Krull, Doris Kareva, Kalev Kesküla, Timo Lappalainen, Jürgen Rooste, Indrek Koff, Urmas Vadi.

Raamatus oli nii mälestusi teistest kirjanikest, kellega on Kaus kokku puutunud. Kui eelnevalt loetud Kaplinski raamatus oli nagu kataloogis hästi palju nimesid, kellega ta kokku oli üldse puutunud, siis Kausi raamatus olid vaid need, kes talle olid väga olulised. Seetõttu oli võimalik pikemalt ja süvenenumalt nendest kirjutada. Kohati tundus, et kirjanik avastas kirjutamise käigus kui palju tegelikult need inimesed talle tähendavad, kui palju ta on nendega seotud. Raamatus olid nii mälestused kui ka mõtisklused. Viimane peatükk oli lugeja tähtsusest kirjaniku elus. Sest kui pole lugejaid, pole ju ka kirjanike tööl mingit mõtet. Hetkel selles sarjas loetutest kõige ladusam ja mõnusam lugemine. 

    

 

Jaan Kaplinski mälestused kirjanikest

 19./54. Söödist Econi 

Sari Kirjanikud omavahel  

Autor Jaan Kaplinski  

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./4114lk./12054lk.

 

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#8)

Jaan Kaplinski (1941-2021) sai kõigepealt tuntuks intellektuaalse, humanistliku luuletajana, hiljem on avaldanud ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke. Ta on võtnud sõna paljudel olulistel teemadel, kirjutanud filosoofilisi tekste, tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaani suveräänne mõte, tema huvi põlisrahvaste ning nende kultuuri, looduse ning maailma usundite ja filosoofia vastu on teinud tast nüüdisaja rahvusvaheliselt tuntuima eesti luuletaja ning esseisti, ühe juhtivatest arvamusliidritest. Siinses raamatus meenutab Jaan oma puutumisi paljude teiste Eesti ja maailmakultuuri kujundajatega läbi aastakümnete: Karl Eduard Söödist Umberto Econi. Alates ajast, kui ta oli viiene ja tõstis üles ühe mehe mahakukkunud kindad, kelle kohta pärast vanaema ütles, et ta on Karl Eduard Sööt kuni ajani, millal see raamat sai kirjutatud. Kirjanikke, keda selles raamatus rohkem või vähem on nimetatud on väga suur hulk ja lisaks neid, kes on veel nimetatamata, sest nendega kokkupuude oli põgusam. Minu jaoks jäi see raamat veidi kondiseks, oleks tahtnud rohkem teada saada paljudest kirjanikest, mitte vaid, et Kaplinski millalgi nendega kohtus ja ta arvab, et see kirjanik oli kas hea inimene, suurepärane luuletaja või kehv kirjanik ja halb inimene. Neid viimaseid arvamusi oli kuulda just pigem nõukaaegsete tutvuste kohta. Paljudest inimestest, keda raamatus on mainitud, on vaid paar lauset. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud, kui ta oleks kirjutanud nendest sündmustest või kokkupuudetest sügavamalt. Meenutanud erinevaid seiku, mis seoses nende inimestega meenus. Hetkel ei olnud minu maitse raamat ja ei andnud juurde teadmisi erinevatest kirjanikest, seda just selles osas, et millised nad olid inimestena. Sest millised nad olid kirjanikena või ajalooliste isikutena, seda saab ju igaüks ise lugeda, kas siis nende enda kirjutatut lugeda või biograafiaid ja ajaloomaterjale nende tegemistest. Seetõttu tahakski pigem lugeda, mida keegi mäletab nendest aegadest ja inimestest, keda meie hulgas enam ei ole.

 

 

 

Mälestusteraamat

 

11./46. Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest 

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Sirje Kiin 

Kirjastus Hea Lugu  2018

192lk./1940lk./9880lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#4)

Kusagil raamatus oli mõte, et inimene (tema hing) on elav seni kuni elab veel keegi, kes teda mäletab. Kirjanik on elav siis niikaua kuni veel keegi tema teoseid loeb ja temast mälestusi kirjutab/räägib. Selles mälestusteraamatus on kirjanikke, kes rohkemal või vähesemal määral elavad oma teoste kaudu ja muidugi ka kirjanikke, kes ka päriselt elavad meie keskel. Autor meenutab oma kokkupuuteid erinevate kirjanikega, kellega elu teda kokku on viinud. Läbi selle raamatu jõuab lugejani, et kirjanik ei ole vaid see, mida ta on kirja pannud, vaid ta on ka täiesti tavalist elu selle kõrval elav inimene koos oma vooruste ja puudustega. 1980. aasta autentsed päevikumärkmed avavad ajaloolise 40 kirja sünniloo taustu. Teatakse neid, kes kirjale alla kirjutasid, aga siin on ära toodud ka suur hulk nimesid, kes seda ei teinud, kas siis oma põhimõtete või julguse puudumise tõttu. Ja nendel aegadel polnudki nii lihtne olla julge. Tutvustatakse ka Wellesto kirjandusrühmitust ning avalikustatakse, kes peitus mõnede varjunimede taga ning miks. Palju on juttu elust Nõukogude Eestis ja salajasest võitlusest vabaks saamise nimel, selle nimel, et muu maailm saaks teada, mis siis tegelikult siin raudse eesriide taga toimub. Sageli annab alles aeg tegeliku pildi toimunust kui keegi selle pildi oma ja teiste mälu järgi mälestusteks kokku kirjutab.