Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #10 (populaarteadus)
Kunst ilma värvideta? Jah, saab ikka ja on tehtud ka, aga kui kogu kunst oleks ilma värvideta, siis läheks ju igavaks. Värv on see, mis loob suures osas emotsioone. Kuid kas värv on ainult värv, või see räägib meiega? Mis keeles räägib mingi värv, milliste emotsioonidega on see seotud, mida tähendab erinevates kultuurides ja ajastutel? Kus seda värvi leida võib? Nii palju küsimusi, mis mul oli tekkinud, sest värvid ja nende psühholoogia on mind juba mitu aastat väga huvitanud. Kuid mis on õige parem õppimismeetod? Eks ikka õpetamine. Kui mul avanes võimalus teha Tallinna Keskraamatukogus ürituste sari mingil teemal, siis valisin selleks ühtseks teemaks värvid. Värvide keel kultuuris ja kirjanduses. Toimub kord kuus neljapäeviti. Nüüdseks on läbi uuritud punane ja sinine värv. Mõlemasse uputud, sest ma ei kujutanud ette, kui palju need värvid tegelikult ikka lobisevad. Paotad kusagil pisike prao, piilud sisse ja kolinal langeb sealt see värv kaela. Kui alguses mõtlesin, et ehk ikka kuidagi tunnikese välja vean, siis nüüdseks võin öelda, et koos erineva illustreeriva materjaliga võiks terve tööpäeva peaaegu ära sisustada. Seda siis ühest värvist, mitte neist kõigist. Värvid on tõesti ühed suured lobamokad. Aga millelegi peab ju toetuma, ei saa päris kõike, mis internetis ka uskuda. Ja nii olen aluseks võtnud mitu värvide teemalist raamatut. See värviõpetuse raamat on üks neist. Kui ma siiani otsisin vaid konkreetse värvi kohta käivaid lõike, siis nüüd otsustasin, et loen otsast lõpuni läbi ja märgin erinevate värvide kohad juba ära, siis edaspidi lihtsam selle raamatuga töötada. Samal autoril on muidugi veel mitmeid värvide teemalisi raamatuid ja ka internetis on tema õppematerjale. Raamat annab värviõpetuse baasteooriast ja mõistetest ülevaate ja räägib ka erinevatest värvidest. Seda raamatut loen tükati kindlasti kuni suveni veel uuesti.
Mida ma olen enda juures avastanud, siis ma näen nüüd järjest igal pool värve. Igas raamatus hüppavad värvinimed kohe eriti ette, nagu oleksid paksus kirjas muu teksti sees. Ja see kuu, millal valmistan järgmise korra värvist rääkima, siis ma näen enda ümber palju enam just seda ühte värvi, hakkab kuidagi eriti silma. Kuni 21.novembrini elan parajalt lillas maailmas.