5./160. Kättpidi Keenias. Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas
Autor: Peeter Vihma
Kirjastus: Eesti Ekspress 2009
176lk./944lk./35436lk.
Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#2)
Mulle väga meeldis selles raamatus lause: "Pealegi, paigad ei ole ju avastatud, kui valge inimene ei ole neid oma silmaga näinud". Vahel ununeb ajaloos ära, et inimesed elasid Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Ameerikas ka enne kui Euroopa valge mees need mandrid "avastas". Aga samas eks ka meie endi jaoks on mõned paigad avastamata seni, kuni me ise pole nendele mandritele või riikidesse sattunud. Võime ju küll lugeda või filme vaadata, aga päriselt avastame ikka võõrad maad alles siis, kui ise siina jõuame. Raamatud ja filmid võimad aga anda ettekujutuse, kas me üldse tahamegi neid paiku avastama tõtata. Reisida on ka võimalik mitut moodi: rikkurina turvaliselt kõik täpselt ettevalmistatult, seljakotiga rännates või siis nende kahe vahel olevalt piisavalt organiseeritult ja piisavalt spontaanselt üheaegu. Peeter Vihma valis aga hoopis vabatahtliku töö, mis on veel üks võimalus kohaliku eluga sügavamat tutvumiseks ning uute paikade ja inimeste avastamiseks. Ta kirjutas sellest ühe eheda raamatu. Koos slum-mide, hašiši, puskari, pohmelli ja
mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid
mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid
õnneotsijaid. Ja need kaks maailma - must ja valge - on endiselt
teineteisest nii pagana kaugel. Oma raamatule alapealkirja pannes on Vihma - elukogemuse võrra rikkam ja
mõnegi illusiooni võrra kibedalt vaesem - leidnud, et ta kukkus
vabatahtlikuna läbi. "Kuskil kehvemas kohas vabatahtlikuks käimist võiks
võtta kui noore inimese ettevõtmist, mis tuleb lihtsalt ühel
eluperioodil ära teha," kirjutab ta samas. Ühelt poolt on see rändamise raamat, samas on see kogemuste raamat. Mõnusalt lahedalt ja humoorikalt kirja pandud, kerge lugemine, aga paneb mõtlema, kui erinevad me ikka oleme siin maailmas.