Keskkonnakaitse õudusulme

4./34. Sankt-Peterburgi viirastused

Sari: Harakiri  #11

 Autor: Juhan Paju

Kirjastus: Hara 1993

128lk./1034lk./ 8649lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Aet Ajee soovitab

Keskkonnakaitse õudusunenägu või kalamehe jutustus või kolmekümne aasta tagune ulmelugu.  Paju stiil mulle kuidagi sobib, ehk annab juurde ka see, et mäletan teda Haapsalus ringi kõndimast. Seekordne lugu aga pole Haapsalust, kus tal enamuse raamatute tegevuskoht vaid Sankt-Peterburg. Noor merebioloog satub instituutide likvideerimise alla ning jääb tööta, kuid mitte kauaks. Varsti pakutakse talle uut tööd, mis alguses tundub talle küllaltki uskumatu. Järjest on inimesed rääkinud, kuidas neil on WC potist või vanniäravoolutorust välja tulnud ussitaoline tegelane ja neid ampsanud. Seega, ma ei soovita seda raamatut lugeda WC potil ega vannis istudes. Võis siis, pigem jah, kui just õudusvärinaid tahate saada. Neil õnnestub üks kinni püüda ja osutub, et tegu on kala, mitte ussiga ning siis ilmub veel välja imelikke kalu. Eks need ole seotud jõe kaldal olevate vett reostavate objektidega. Keskkonnakaitseline lugu, mis kolmekümne aastaga on muutunud järjest realistlikumaks, vaatamata suurele keskkonnaalasele teadlikkuse ja normide tõusule. See on nüüd üks neist lugudest, mis mulle on suutnud kõheduse peale ajada ja kui ma tavaliselt kaks korda ühte ja sama raamatut ei loe, siis otsustasin seekord erandi teha, eriti kuna tegu Paju raamatuga, mis mul kodus täiesti olemas oli. Eelkõige just kirjaniku tõttu. Kusjuures see on nüüd selline raamat, mis täiesti loetav ka neil, kes ulmet ei armasta. Kirjeldused ja tegevus on täiesti realistlikud kui suudate ennast kujutada 90-ndate Leningradi. 

Armastusulme

9./287. Kuigi sa proovid olla hea

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2019

247lk./1580lk./49987lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 detsember: Raamat, mille autoriks on üks raamatusoovitusi jaganu (veebruaris)

Tegelikult sobiks see raamat ka veebruari (Triinu ise soovitas) ja oktoober (kirjastuselt Varrak).

Kolm lugu Kuuevalla kuningriigist. Mida lõpupoole siis aina rohkem tuli mõte, et miks see on üldse ulme? Et väljamõeldud kuningriigis? Ja, et sellist matriarhaadi laadset ühiskonda pole olemas? Kui see välja arvata, siis tegemist oli pigem armastuslugudega. Armastus keelatud isiku vastu oli see, mis oli peamine, mis oli loo kese. Kõikesalgav armastus vastuolus reeglite maailmaga. Armastus mehe ja naise vahel, vendade armastus, inimarmastus. Armastuse liike on palju ja neid oli siin teoses ikka omajagu. Inimsuhted suures osas toetusidki siin erinevatele armastustele. Inimeste rasked valikud, sest kas olla truu oma armastusele või reeglitele? Mõlemal juhul saab keegi haiget, keegi kellega sa oled seotud. Kas mõõk on lahenduse tööriist või hoopis ajab asjad keerulisemaks? Natuke jäi mulle see matriarhaalne ühiskond segaseks, kui pere kõige tähtsam oli esimesena sündinud tütar. Kui tema päris lossid ja maad, valis omale kaasa, kellest ei saanud täisväärtuslikku meest enne, kui ta oli sigitanud esimese tütre. Siis miks valitses ikkagi mees, esimese tütre isa või abikaasa, mitte see tütar ise? Tütrel polnud siis enam mingit sõnaõigust ja pidi alluma täiega meeste võimule? Minu jaoks oli siin mingi vastuolu, aga ju see oligi taotluslik, vastuolu meeste ja naiste maailma vahel, vastuolu mõistusega ja tunnetega valitsemise vahel. Mulle üldjoontes see raamat meeldis, ainult viimase loo kaks lõppu oli mu arust natuke häiriv, nagu kirjanik ei oleks osanud lõppude vahel valida ja ei suutnud lõpuks kumbagi kustuta nupu alla saata. Mina oleks jätnud teise lõpu ja vahepealse lihtsalt ära kustutanud, oleks selgem ja loogilisem ehk olnud. Olgu, esimene lõpp oli siis meestemaailma lõpp ja teine naistemaailma jaoks. Aga see on nüüd selline ulme, mida sobib lugeda ka neil, kes ulmet muidu ei loe.

Iga meie liigutus võib muuta maailma

17./247. Vaikuse meri

Autor: Emily St. John Mandel

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Varrak 2024

239lk./2547lk./42781lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

Raamat, mille tegevus ulatub mitme sajandi peale, ühendab mitmekesiseid tegelasi ja ajajooni, paneb mõtlema inimeste suhtele ajaga ja omaenda olemasoluga. 

Romaan algab1912. aastal Vancouveri saarel ja viib viissada aastat hilisemasse Kuu asundusse. Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani.
Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud. Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist.

Romaan paneb mõtlema, kuidas meie valikud ja kogemused, olgu need suured või väikesed, mõjutavad meie tulevikku ja suhteid üksteisega. Aeg on peamine teema - kuidas see mõjutab meie mälu, meie suhteid ja meie arusaamu maailmast. Kuidas kõik on siin maailmas seotud ja millegi muutmine ühes ajastus võib muuta palju mõnes teises ajastus. Kuid kas kõik muudatused on siiski alati halvad? Eriti pani mõtlema, palju muutis muudatus, kus mees ei surnud grippi vaimuhaiglas vaid kaks päeva hiljem oma kodus. Ajalooliselt põhimõtteliselt ei midagi, kuid kui palju andis see sellele mehele! Teadmine, et sa ei ole hull, vaid täitsa normaalne ja see, mida sa kogesid, oligi tõestisündinud anomaalia tulevikust. Või kui sul oleks tulevikus teadmine, et inimene sureb ja sa teaksid, et vaid üks sinu lause võib ta päästa? Kui sa kohtud selle inimesega, kas sul on südant talle see lause ütlemata jätta isegi siis, kui tead, et saad selle eest karistada hiljem? Raamat annab iga järgneva peatükkide grupiga aimu, mis ja kes on see ühendav lüli kogu raamatu ajateljel, kuid lõplik kokkujõudmine ja kõikide tükkide täpselt omale kohale sattumine tuleb ikka alles viimases peatükis. Väga emotsionaalne raamat, mis paneb mitmelegi asjale mõtlema. Raamat, mis oma tulevikus toimuva ja ajarännetega liigitub ulme valdkonda, kuid mis on täis väga realistlikke ja inimlikke teemasid. Tegemist ei ole põnevikuga, vaid üpris vaikse ja aeglase kulgemisega raamatuga, kus toimub üllatavalt palju, rohkem kui sõnades on kirja pandud. Peale selle raamatu lugemist on tunne, et oledki sinna vaikuse merre jupiks ajaks ära uppunud, aga see on selline mõnus rahulik tunne. See on selline ulme raamat, mida minu arust võivad lugeda ka need, kes ulmet ei armasta. See on raamat inimeseks olemisest eelkõige.

Kui epideemia vallutab maailma

14./244. Elusad inimesed

Autor: Jana Vagner   

Tõlkija: Jaana Peterson 

Kirjastus Varrak 2021

264lk./1864lk./42098lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

See on taas raamat, mis on mitu aastat mu lugemisjärjekorras oodanud. Vaatasin, et esimese osa olen lugenud neli aastat tagasi (Vongozero) ja kui nägin, et ilmus teine osa, siis oli kohe plaanis seda lugeda, aga läks siis ikkagi kolm aastat selleni. Mulle ikka meeldivad igasugused väljakutsed, õnnestub meelde tuletada omale raamatuid, mida olen tahtnud lugeda ja need kätte võtta. Selle raamatu tegevus läheb edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks.Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Võib olla ongi kõige raskem õppida elama küllaltki võõrastel inimestel tihedalt külg külje kürval. Elades kõik ühes majas, kahes pisikeses toas, olles koos ööpäeva ringselt, saamata mingitki privaatsust. Ja kui veel kokku satuvad väga erineva iseloomu ja taustaga inimesed, siis on kerged konfliktid tulema. Mehed saavad veel mingite toimetuste tõttu eemalduda, aga naised ja lapsed on enamasti just ahistavate seinte vahele üheskoos surutud, sest väljas on südatalv koos jää ja pakasega. Kõige hullem, et pole teada, mis tulevik toob, millal on ohutu saarelt lahkuda. Raamatus käis läbi mõte, et vangid, kes ei tea oma vangistuse pikkust on rohkem hullumas kui need, kes teavad, et on vangis veel aastakümneid. Teadmatus on väga suur jõud, mis teeb inimesed ebakindlaks, võtma hulljulgeid riske või vastupidi paneb neid täielikku apaatiasse. See osa on aeglasema, pideva kulgemisega raamat, kus ikka aeg ajalt tuleb ette erinevaid ootamusi. Pigem on see raamat rohkem orienteeritud inimeste omavahelisele suhtlemisele ja konfliktidele, erinevatele iseloomudele, mõtetele, tõekspidamistele. Me tegelikult ei tea keegi ette, kuidas me mingis situatsioonis tegelikult käitume või oleme, enne, kui see situatsioon on käes. Võime küll spekuleerida ja arvata oma varasemate kogemuste najal, aga kui täpselt sellist kogemust pole kusagilt võtta, siis me ei tea kindlalt. Ja veel vähem me teame, kuidas keegi teine selle situatsiooniga toime tuleb. Üks asi on lühiajaline olukord, teine pikki pikki päevi ja kuid kestev. Kuigi esimene osa ehk meeldis sutike rohkem, siis ka see osa oli täitsa mulle meelepärane lugemine. Hästi pingeline raamat.
 

Madu oli kavalam kõigist loomadest väljal

1./231. Rästikuvälu

Autor: Eet Tuule

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

240lk./240lk./40474lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Peamine tegevuspaik - Kullamaa ja Üdruma kant on mulle küllaltki teada. Peale selle lugemist tahaks sealt kandist hoiduda, sest rästikud ei ole kindlasti mu lemmikute hulgas. Ja kui veel seal kusagil välul kõnnivad ringi tiigrid ja ninasarvikud ja veel mingid olendid, siis metsa igatahes ei julge minna. Olgu, tegemist ei ole siiski dokumentaaljutustuse vaid ulmejutustusega, seega ei pea kõike tõe pähe võtma. Samas oli raamat kirjutatud nii, et tundus täiesti reaalne lugu olema. Foto väikesest poisist koos enesekindla hoiakuga mehe ja kauni naisega paneb Tarmo sageli mõtlema selle üle, kes küll on see õnnelik perekond pildil ja ka selle üle, miks talle lapsepõlves vanemate armastust ei jagunud. Alles kolmekümne kahe aastasena, pärast pereisa surma, saab ta kinnitust aimusele, et on tegelikult kasulaps. Koltunud fotost saavad alguse sündmused, mis viivad mehe salapärasele Rästikuvälule – kohta, mis on püsinud muutumatuna paljude aastate jooksul ja kus juhtub ebaharilikke asju. Küllaltki aeglase kulgemisega jutustus, väga põnevaks ei läinudki, suur osa oli ettearvatav. Meeldis, et kõik toimus ikka kohalikul Eestimaal, mitte kusagil anonüümses paigas. Tegelased samas ei olnud kõik lõpuni minu jaoks päris usutavad, eriti kuna tegevus toimus tänases päevas, mitte mitukümmend aastat tagasi, kui mobiilsus ja internet polnud veel sedavõrd kättesaadavad igaühele. Raamat oli kergesti loetav, magama ei pannud, hinge kinni hoidma ka mitte. 

Reaalsuseks saada võiv ulmeraamat

10./85. Hääled öös

Sari: Bestseller 

Autor: Dean Koontz

Tõlkija: Jaanus Kangro

Kirjastus: Travon 1998

422lk./ 1819lk./14570lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Tuuli Tolmov soovitab

Ometi kord soovitati ühte raamatut, mis juba ootas riiulis oma järjekorda. Mulle meeldis seda raamatut lugeda, ei mäletagi enam, millal sai veel selliste ilusate paksude lehtedega raamatut lugeda. Mõnus tunne ja lisaks mõne lehe keeramisega kohe oli ka edenemine näha. Raamat oli ka sisu osas just seda tüüpi ulme, mis mulle meeldib. Põhiosas kõik reaalne ja siis midagi natuke lisaks ulmelist. Samas ma arvan, et see on selline raamat, mis mingi aja pärast võib nihkuda ulmekirjanduse riiulist juba reaalkirjanduse riiulisse. Lihtsalt põnevik, ei midagi ulmelist enam. Raamat on geenitehnoloogia taustaga, kuid me ei tea, mis tegelikult geenitehnoloogias salajastes laborites on toimunud ja mis seal ka hetkel võib toimuda, rääkimata veel mõne aasta pärast kui teadus muudkui suurte sammudega areneb. Kaks raamatu peategelast joonistasin tehisintellektiga siia illustratsiooniks. Sama labor, aga erinevad teadlased ja erinevad lähtumised, headuse ja kurjuse kokkupõrge. Mis on inimestele oluline, see on ka teaduses produtseeritav. Lihtsalt inimesi ja riike on erinevaid ning prioriteedid on erinevad. Mulle raamat meeldis ja soovitan lugeda. Sobib ka neile, kellele meeldivad põnevikud, aga kes ei armasta eriti ulmet. Seda raamatut saab võtta üsna realistlikult, vähemalt siis, kui omada piisavas koguses fantaasiat ning see on isegi veidi kõhedaks ajav, see oletatav reaalsus või äkki siiski juba reaalne reaalsus.

 

Lugemise lihtne valik - jätta lugemata?

12./40. Lihtsad valikud

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2017

272lk./2868lk./7864lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024: Triinu Merese soovitused

Tegelikult on ikka üsna julge samm iseenda teoseid soovitada, samas aga kes siis veel peakski soovitama, kui mitte tegija ise. Liigne tagasihoidlikkus ei pruugi voorus olla ja nii on ka hea tagasisidet saada oma tööle. Minu jaoks siiski paraku ei olnud kõige parema valikuga. Raamat ei tahtnud kuidagi edasi minna, venis ja venis. Lühemalt, ladusamalt ja särtsakamalt oleks tahtnud. Ausalt öeldes, jäi see lugu mulle üsna arusaamatuks ka lõpus, kui nagu oleks kõik pidanud klaar juba olema. Minu jaoks oli see pigem psühholoogiline raamat, kus sõpruse, reetmise, erinevate väärtushinnangute, inimestevaheliste suhete ja võimumängude teemad. Ulmeks tegi selle asja, et toimus kunagi mingil ajal kusagil mingil planeedil, mitte meie ajas ja planeedil Maa. 

Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks.

Mis siis oleks lihtne valik? Või kas elus ongi üldse lihtsaid valikuid? Lugeda või mitte lugeda lõpuni, ka see pole alati lihtsalt valitav. Igatahes seekord sai lõpuni lugemine valitud, samas pole kindel, et kunagi veel valikusse mõni sama autori teos satub.

Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus...

7./162.  Professor Kozarini kroon

Sari: Ulmeguru ulmesari #3

Autor: Kir Bulõtšov

Tõlkija: Jüri Kallas, Veiko Belials

Kirjastus: Gururaamat 2023

268lk./1604lk./36096lk.

Ulmekirjanduse väljakutse august: Joel Metsavana Jansi soovitab

Kui siin kevade poole  läks minu ja soovitaja maitsed täiesti lahku, siis seekord sattus mulle taas raamat, mis oli just täpselt minu maitse ulme. Ehk siis ma võin nüüd öelda, et see olmeulme on minule sobilik ulme. Autori nimi oli mulle tundmatu, aga mitte tema looming, nagu selgus. «Kolmanda planeedi saladus» on ju nähtud vägagi palju kordi. Hetkel selle postituse kirjutamise ajal panin nostalgiast sama multika Youtubest käima. Raamatus oli 13 juttu aastatest 1970-1991. Enamjaolt on jutud optimistlikud, suisa heasüdamlikud, kuigi pinna all annab autor toimuvale ajuti päris sarkastilisi, suisa küünilisi kommentaare. Olmeulme, satiir, tunded, seiklused, katastroofid, düstoopsed ja utoopilised arengustsenaariumid. Otsekui tuleviku ajalugu, kus kõigest halvast hoolimata võidab headus. 

Mõned jutud meeldisid muidugi rohkem kui teised, aga kõigil oli oma point olemas, ei olnud lihtsalt kokkuklopsitud sõnade hunnik. Raamatu lõpus oli ka ülevaade autorist ja tema teostest. Ehk satun kunagi veel midagi temalt lugema, panin nime igatahes tallele omale. Kui peaks nendest lugudest mõned välja valima, mis kõige enam meeldisid, siis esimese koha saaks kohe avalugu: Kas ma räägin Niinaga. Teist ja kolmandat kohta jäid aga jagama Nõukogude rahva ühtne tahe ja Professor Kozarini kroon. Meeldis, et kõik lood olid täiesti erinevad.