Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#3)
Nojah, kes siis ei teaks, et tervise juures on üks oluline osa toitumisel. Teoorias on paljud tugevad, praktikas mitte nii väga. Noh, mina näiteks. Seega teooria kohta mul ei olnud sellest raamatust midagi õppida. Üldjoontes kõike, mis kirjas oli, teadsin juba varasemalt isegi. Juba mu kadunud ema ütles, et söö kõike, aga mõõdukalt. Siis saab su organism kätte kõik vajalikud mineraalained ja vitamiinid ja kõik muu ka. Mida siis see raamat selgitas? Et tuleb süüa. Tooraine on oluline. Kõik looduslik on hea. Keemia on halb. Seega pigem tee ise puhtast toorainest süüa, mitte ära kasuta valmis või poolvalmis värki, sest siis sa ei tea, mis seal sees on. Tavaliselt ikka on ja enamasti ikka neid keemilisi komponente ja sünteetilisi lisandeid nagu näiteks magusaine. Söö palju taimset päritolu kraami. Puu- ja juurvilju, lehttaimi. Huvitav mõte oli, et selleks, et hästi mitmekesiselt süüa peaks sööma nädalas 25 erinevat taime (või selle vilja). Eilsel lugemise päeval sain 6 kirja. Täna kordusid eilsed. Peaks vist pingutama veidi selleks. Tuletas meelde, et vaja rohkem peeti süüa. Hea asi. Kipub ununema. Seda, et taimedega saab erinevaid haigusi ravida, tean lapsest saadik. Kui ikka muu ei aidanud, siis ema keedetud rohuteed aitasid alati. Ja kõigile kõik toidud ei ole ühtemoodi head ja kasulikud. Siililegi selge, et mõni asi olenemata kui hea ja tervislik see on, võib mõnele inimesele olla vastunäidustatud, kui tal on selle asja vastu talumatus. Ja loogiline, et kõhukinnisuse või kõhulahtisuse korral peab tarbima erinevaid asju. ning noh need maiustused... urr, ohh aga ju ikka nii väga tahab aju vahel suhkruga maiustada. Ja lisaks toitumisele oli muidugi ka liikumise ning une tähtsus ära märgitud. Kokkuvõtteks hea vahel ikka endale meelde tuletada, et ainult teooriast ei piisa, peaks ikka praktikasse ka seda üritama rakendada. Selle raamatuga kuulutan oma selle aastase punktiiri väljakutse lõppenuks.