Ilves sirutab küünised välja

1./37. Ilvese küünised

Sari: Millennium #8

Autor: Karin Smirnoff

Tõlkija: Kadi-Riin Haasma

Kirjastus: Varrak 2025

311lk./311lk./9629lk.

Lugemise väljakutse 2025: 5. Ma lihtsalt tahtsin seda raamatut lugeda!

Vaatasin just, mida ma esimese Smirnoffi järje kohta olen kirjutanud. Leidsin: Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Pean tunnistama, et teine osa samuti. Kuidagi veniv ja ebausutav. Samas tahaks ikka ka kolmanda osa läbi lugeda, et vähemalt teada saada, kas kurjamid saavad ka seekord oma otsa ja mis suunas kirjanik on asja mõelnud. Äkki nad siis pärast üheksandat raamatut ei leia rohkem uusi kirjanikke, kes järgmist kolme osa hakkaks punnitama kirjutada. Tegevus toimub taas Gasskasi asulas, kus tegevus käib kaevanduste, nii vana suletud kui kavandatava uue ümber. Tegevad suures osas juba varasemalt tuttavad tegelased nii pahalaste kui heade poolelt ja nende omavahelised suhted ja tegevused on ikka üsna läbi põimunud. Samas teevad head pigem järelemõtlematuid otsuseid ja pahad mõtlevad mitmeid samme ette enne kui spontaanselt olukorras tegutseda. Ka vanad Larssoni tegelased on kuidagi väga kahvatuks jäänud ja ei tegutse sugugi nii, nagu esimestest raamatutest meelde on jäänud, pigem on enda kahvatud varjud. Vägivalda on raamatus piisavalt, aga ainult vägivallast ei piisa, raamat on ikkagi igav ja adrenaliini lugedes üles ei aja. 

Džunglisse eksinud maailm

6./161. Džungel kasvab tagasi. Meie ohtlikuks muutunud maailm ja Ameerika

Sari: Postimehe raamat  

Autor: Robert Kagan

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimees 2020

136lk./ 1095lk./26596lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #1 (teadus)

See raamat ilmus 2020 eesti keeles ja 2018 inglise keeles. Täna oleks see raamat kindlasti kirjutatud hoopis teisiti. Raamatus on küll kajastatud Venemaa oht, aga sel hetkel ei osanud veel autor aimata, et paari aasta pärast on taas täielik sõda Euroopa pinnal. Nagu paljud teised, alahindas ka autor Putini ambitsioone Suur-Venemaa rajamisel. Samas on autor üpris hästi ära tabanud nii Venemaa kui Hiina ambitsioonid ja miks nad mingis olukorras nii käituvad. Robert Kagani sõnul tuleb tunnistada, et läbi inimajaloo on eksisteerinud tung kaose poole. Maailmas leidub küllalt neid, kel on soovi ja võimalust olukorda hullemaks muuta – nad võtavad siis taas võimust. Nagu džungel, mis kasvab alati tagasi. 

Raamatus vaadeldakse USA rolli läbi ajaloo. Kuidas sellest riigist sai ülemailme rahu ja liberaalsuse, demokraatia kaitsja. Mis võib juhtuda, kui USA loobub üleilmse rahu ja korra tagamisest ning keskendub oma siseasjadele? Mis juhtuks, kui USA lahkuks Lähis-Idast ja Euroopast täielikult? Kas maailm oleks juba hävinud, valitseks üleilmne radikaalne islamism? Karta on, et Eesti kuuluks siis Suur-Venemaa koosseisu taas ja seekord radikaalsem totalitarism. Tegelikult maailm käärib igast otsast, ei saada rahulikult elada külg külje kõrval. Autor vaatab USA sõjalist kohalolekut läbi aastasaja, esimesest maailmasõjast kuni tänapäevani. Kuidas ameeriklased ise suhtuvad sellesse ning mis on maailmas juhtunud juhul kui USA riigipea on oma sõjalist kohalolekut Euroopas või Lähis-Idas vähendanud rahva survel. Kus on USA eksinud ja kus oleks võinud veel agressiivsemalt tegutseda. 

Raamat oli üsna mõtlemapanev, sest igapäeva elus me tavainimestena sellistele asjadele eriti ei mõtle. Võib olla nüüd tänu Ukraina sõjale mõtleme rohkem ja tunnetame rahu haprust maailmas. Mõnes kohas oli autor ka üsna terav Euroopa, eriti Suurbritannia valitsuse tegutsemise suhtes. Ma pole veel sattunud lugema ühtegi kehva raamatut selles sarjas. Mõni on huvitavam, mõni igavam sõltuvalt enda huvidest, aga mõtlemapanevad on kõik. 

Tallinnas juhtub nii mõndagi

35./155. Tallinna intsidendid

Autorid: Thomas Hoeps ja Jac Toes

Tõlkija: Andrus Simsel

Kirjastus: Tänapäev 2022

253lk./ 5189lk./ 25501lk.

Lugemise väljakutse 2024: 27. Saksa (või Austria) kirjaniku teos

Lugema hakates küll selgus, et üks autoritest on sakslane, teine on hoopis hollandlane, aga näppu jäi see teos mulle rahvusraamatukogus Saksa kirjanduse riiulist ning tõlgitud on ka saksa keelest. Seega ikka läheb siia teemasse. Muidugi jäi see raamat näppu just Tallinna tõttu, et mis need sakslased siis Tallinnas korda saadavad, mis intsidendid neil siin toimuvad. Marie Vos töötab Brüsselis Euroopa Liidu julgeolekuosakonnas. Talle tehakse ülesandeks uurida spionaažijuhtumit, mis ohustab tähtsa lepingu sõlmimist Tallinnas. Vos lendab rahvusvahelise töögrupi koosseisus Tallinna ja asub toimuvat uurima. Märksõnadeks Tallinna Vesi, ärastamine, venelased, varifirmad, korruptsioon, altkäemaks, tapmine, autohangeldus, armastus, poliitiline meelsus, äärmuslus, ümber sõrme keeramine, valskus, pettus jne. Neid märksõnasid seal raamatus tuli ikka ette. Natuke Eesti ajalugu ja Tallinna linna ka. Tegelikult oleks neist viimastest ikka veidi rohkem isegi tahtnud lugeda, mitte ainult sellest väljamõeldud korruptsiooni ja spionaažijuhtumist. Raamat oli loetav, aga algus venis ja venis, lõpuks sai küll korraliku hoo sisse, aga siis tuli lõpp. Kusjuures see lõpp jättis otsad sedavõrd lahti, et mulle tundub, autorid plaanisid sellele järge kirjutada. Hetkel küll ei tuvastanud, et oleks kirjutatud.

Lugemise lihtne valik - jätta lugemata?

12./40. Lihtsad valikud

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2017

272lk./2868lk./7864lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024: Triinu Merese soovitused

Tegelikult on ikka üsna julge samm iseenda teoseid soovitada, samas aga kes siis veel peakski soovitama, kui mitte tegija ise. Liigne tagasihoidlikkus ei pruugi voorus olla ja nii on ka hea tagasisidet saada oma tööle. Minu jaoks siiski paraku ei olnud kõige parema valikuga. Raamat ei tahtnud kuidagi edasi minna, venis ja venis. Lühemalt, ladusamalt ja särtsakamalt oleks tahtnud. Ausalt öeldes, jäi see lugu mulle üsna arusaamatuks ka lõpus, kui nagu oleks kõik pidanud klaar juba olema. Minu jaoks oli see pigem psühholoogiline raamat, kus sõpruse, reetmise, erinevate väärtushinnangute, inimestevaheliste suhete ja võimumängude teemad. Ulmeks tegi selle asja, et toimus kunagi mingil ajal kusagil mingil planeedil, mitte meie ajas ja planeedil Maa. 

Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks.

Mis siis oleks lihtne valik? Või kas elus ongi üldse lihtsaid valikuid? Lugeda või mitte lugeda lõpuni, ka see pole alati lihtsalt valitav. Igatahes seekord sai lõpuni lugemine valitud, samas pole kindel, et kunagi veel valikusse mõni sama autori teos satub.

Kas kirjanikuga koos võiksid surra ka tema tegelased?

Tehisintellekt joonistas langenud ingli, aga tuli üsna kaanepildi moodi välja tal.

11./39.  Merikotka karje

Sari: Stieg Larssoni ''Millenniumi'' sarja järg

Autor: Karin Smirnoff

Tõlkija: Tiia Johansson

Kirjastus: Varrak 2023

349lk./2596lk./7592lk.

Lugemise väljakutse: 38. Raamat, mille arvustust sa viimati lugesid

Asendamatuid inimesi ei olevat olemas, või vahel ikka on? Huvitav oleks teada saada, mida Stieg Larsson ise oma järglastest arvaks. Tundub, et uus triloogia siis taas tulekul, kuna esimene raamat jäi väga lahtiste otstega. David Lagercrantzi esimene raamat oli üsna kehvake, edasi läks tunduvalt paremaks. Loodan, et ka Karin Smirnoffi raamatud lähevad edaspidi paremaks. Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Või noh, verd oli ikka omajagu, piinamist, vägistamist ja inimerööve ka. Seega verevaene just polnud, ütleme siis, emotsioone mittetekitav pigem. No ei pannud tegelastele üldse kaasa elama, ei ajanud adrenaliini üles ega nutma ja naerma. Minu jaoks oli lihtsalt mingi järjekordne raamat paljude tuttavate tegelastega, aga nad olid mu jaoks pigem sellised luukere moodi tüübid ilma liha ja vaimuta. Ma isegi ei oska öelda, miks see raamat mulle sarnaselt mõjus, äkki olid süüdi ka eelnevalt leotud krimid, mis vererõhu tugevalt tõusma panid ning nüüd see raamat, seda lihtsalt enam ei suutnud, kuna ei üllatanud piisavalt.Ehk järgmise osa kirjutamise ajaks on kirjanik esialgsest Larssoni mantlipärija krambist lahti saanud ja läheb pinevamaks.

Norrlandis, meedia valgusvihust eemal, lokkab röövmajandus, tänapäeva Metsik Lääs, kus rikkad suurettevõtted ei vali vahendeid loodusvarade ja maa kättesaamiseks. Nende varjus tegutsevad kuritegelikud jõugud, keda peibutab värske raha lakkamatu sissevool. Mikael Blomkvist läheb Älvsbyni suunduvale rongile, et sõita tütre pulma, aga kistakse sündmustesse, mis sunnivad teda taas uuriva ajakirjaniku rolli asuma. Lisbeth Salander viibib samuti põhjas, et kokku sõlmida katkenud perekonnasidemed. Nende teed ristuvad ja koos satuvad nad väikeses Gasskasis otse tormi silma.

Ja arvustus, mida ma enne raamatut lugesin on siin: https://raamatud.postimees.ee/7960757/sinijarv-soovitab-krimkat-veider-rootsi-ei-ole-veel-omadega-otsas

 

Ka diktaatorid söövad ja s...vad

4./228. Kuidas toita diktaatorit

Autor: Witold Szabłowski

Tõlkija: Einar Värä

Kirjastus: Argo kirjastus 2022

256lk./906lk./49956lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#1)

Küsisin erinevatelt joonistada oskavatelt tehisintellektidelt, et kuidas siis diktaatoreid toita. Vastust näete piltidelt. Igatahes üks on kindel, diktaatorid nagu tavalisedki inimesed, kindlasti peavad tegema kahte tegevust, mida teevad kõik tavalised inimesed ka. Nad söövad ja s...vad. Kui viimase tegevusega nad peavad ikka ise hakkama saama, siis esimese juures neid saab osaliselt aidata, et neil ikka oleks midagi süüa. Ja arvata võib, et see, mida neile ette kantakse, peab ikka olema küllaldane ja kvaliteetne, vaatamata sellele, et nende alluvad, ehk siis riigis elavad tavainimesed, nälgivad või söövad mittekvaliteetset toitu. Ja kindlasti on diktaatoritel mitmeid isikuid, kes neile toitu valmistavad, samas kui tavainimene peab tavaliselt sellega ise hakkama saama. Aga kes olid need inimesed, kes tegid diktaatoritele süüa? Kuidas nad üldse sattusid sellisesse ametisse? Mida diktaatorid armastasid süüa ja mis olid nende kiiksud seoses toiduga? Poola ajakirjanikku hakkasid samad asjad huvitama ning ta rändas mööda maailma ning uuris endiste diktaatorite endistelt kokkadelt asja järgi ning kirjutas huvitava raamatu. Raamatus on kajastatud sellised diktaatorid: 

• Saddam Hussein (Iraak)
  
• Idi Amin (Uganda)
  
• Enver Hoxha (Albaania)
  
• Fidel Castro (Kuuba)
  
• Pol Pot (Kambodža)

Sellest raamatust ei saanud teada kitsalt vaid diktaatori söömisharjumistest ja tema koka eluloost, vaid ka diktaatori eluloost, tema diktaatoriks kujunemisest, tema iseloomust, perekonnast ja olukorrast riigis. Minu jaoks oli raamatus palju uut ja võib olla oli isegi huvitavam see vahetekstide osa, kust sai rohkem teada nende diktaatorite kohta. Kuigi ka kokkade lugu oli täitsa huvitav. Ilma selle väljakutseta ma poleks küll seda raamatut lugenud. Soovitan, pole üldse raskelt ja keeruliselt kirjutatud. Saab uusi teadmisi ajaloost ja erinevate maade toitudest.

Kas eilne maailm on jäädavalt ununenud või kordub kõik ka tänases maailmas?

11./220. Eilne maailm

Autor: Stefan Zweig

Tõlkija: Jaan Kross

Kirjastus: Eesti Raamat 1988

288lk./2152lk./47374lk.

Lugemise väljakutse 2. Viimaks ometi! Loe läbi klassikaline raamat, mille kohta sa oled pikalt mõelnud, et peaks, aga pole selleni kunagi jõudnud

 

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #9 (soovitatud)

Esimesel loengul mu kultuuri ja filosoofia aine õppejõud soovitas seda raamatut lugeda, kuna see talle endale oli väga meeldinud ja seal oli mitmeid mõtteid, mida ta ka meile loengus rääkis. Tõin siis raamatukogust, aga seejärel jäi see muudkui teistele raamatutele alla, kuna tundus väga palju tihedat teksti täis olevat. Lõpuks otsustasin siis peatükkide kaupa lugema hakata paralleelselt teiste raamatutega ja see oli õige otsus. See raamat oli küll huvitav omamoodi, aga ühekorraga lugemiseks liiga raskepärane ja tihe. Raamat on Stefan Zweigi autobiograafia sünnist peaaegu surmani, taustaks tolleaegne Euroopa. Ta mitte ainult ei kirjuta oma elust, vaid vaatleb seda just sündmuste taustal, mis toimus, miks toimus, arutleb, mis oleks kui asjad oleks olnud teisiti, põhjendab, miks ta just sedasi tegutses. Väga endasse süüviv ja arutlev. Raamatu pearõhk on asetatud Esimese maailmasõja eelse ja aegse ning kahe maailmasõja vahelise poliitilise situatsiooni ja Euroopa kultuurielu analüüsimisele. Mitu asja pani täiesti järele mõtlema, mida ei ole varasemalt sellisest küljest osanud vaadata. Ja üllatav fakt minu jaoks oli, et enne Esimest maailmasõda, ei olnud neil passe, reisiti lihtsalt ühest punktist teise ja ei mingeid piirikontrolle. Passinduse ja riigipiiride kontrollimise bürokraatliku mehhanismi lõi alles sõda, kui maailm jagunes omadeks ja vaenlasteks. Ei kahetse, et seda raamatut lugesin. 

Kui Soome president Eestis käis

18./151. Urho Kekkonen ja Eesti

Autorid: Pekka Lilja, Kulle Raig

Tõlkija: Ene Kaaber

Kirjastus: K & K Kirjastus 2007

260lk./4622lk./33674lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#10) 

Raamat räägib põhiliselt Kekkoneni 1964. aasta visiidist Eestisse. Vähem on juttu, kes ta oli, tema eluloost. Veidi pikemalt on vaadeldud Kekkoneni spordisuhted Eestiga alates 20.aastatest kuni 60. aastate lõpuni. 1964.aasta visiit oli kindlasti tähtis Eestile. Mina seda ei saa mäletada, sest ma sündisin alles mõned aastad hiljem, aga kuulnud olen küll sellest. Raamatus on paljude temaga kohtunud inimeste mälestused. Tundus, et seal mängis Kekkonen tihti Moskva jõududega laveerides piiri peal. Ta oskas eesti keelt ning seega ei kasutanud ametlikke tõlke, vaid vestleski inimestega eesti keeles. Samuti oma kuulsa kõne Tartu Ülikoolis pidas ta eesti keeles. Raamatusse on lisadena toodud nii Tartu Ülikoolis peetud kõne, kui pärast visiiti Soomes estofiilidele peetud kõne. Raamat oli minu jaoks kuidagi kuiv, kulges üsna vaevaliselt see lugemine. Midagi väga uut ja üllatavat teada ei saanud, aga mõned faktid ikka. Ja ega neid Soome presidente polegi palju, keda ma läbi ajaloo tean, Kekkonen on üks neist, kellest ma ka varasemalt juba teadsin.