Kuvatud on postitused sildiga Hea Lugu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Hea Lugu. Kuva kõik postitused

Sajandite saladused paljastuvad

18./63. Hundipuu
Autor: Laura McCluskey 
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Hea Lugu 2025
400lk./3832lk./15229lk.

Lugemise väljakutse 2025:  43. Raamatus toimub tegevus tuletornis või on pealkirjas või kaanel tuletorn

Kaanel on tuletorn ja ka osa tegevusest toimub tuletornis ning see on üks oluline sündmuskoht seal. Salapärane Šotimaa saar, vana tuletorn ja tormine meri lõid kohe pingelise ja kergelt kõheda meeleolu. Lugu algab sellega, et üks noor poiss, Alan, leitakse tuletorni juurest surnuna. Kõik viitab enesetapule, aga juba esimestest hetkedest on tunda, et midagi ei klapi. Miski selles loos on lihtsalt liiga... vaikne ja liiga hästi peidetud. Saarele saabuvad uurijad George ja Richie, et juhtumit lähemalt uurida. Aga muidugi ei võta kõik kohalikud neid sugugi avasüli vastu. Saar on väike ja kinnine, inimesed justkui peidavad midagi. Igaüks tundub kahtlane, aga samas on nad kõik ka nii inimlikud. Sa ei tea kunagi, keda tegelikult usaldada. Saar ise on omaette tegelane. See on karm, metsik ja natuke müstiline. Vana legend kolmest kadunud tuletornihoidjast toob loole juurde natuke ajaloolist mõistatuse hõngu. Mulle meeldis, et tegevus oli mitte liiga kiirustav. Torm hoiab detektiivid saarel lõksus, mis annab loole lisapinget – nad ei saa kuskile minna, nad peavad kogu aeg olema kohal ja tähelepanelikud. See loob kinnise keskkonna, kus saladused ja kahtlused hakkavad aina rohkem pinnale ujuma. Ei osanud alguses sellist pööret oodata tõe päevavalgele tulemisel. Mitte ainult selle pärast, mis juhtus, vaid ka selle pärast, miks see juhtus. See pani mind mõtlema, kuidas mõnikord vanad saladused ja tegemata valikud võivad ulatuda aastakümnete taha ja mõjutada ka neid, kes pole sündinudki siis, kui kõik algas. Soovitan seda raamatut kõigile, kes armastavad põnevust, saari, vanu saladusi. Kogu aeg on midagi õhus, aga sa ei saa päris täpselt aru, mis. Ja lõpuks nagu hea krimi puhul ikka kõik tükid langevad paika. Lugu oli veidi kõhe, aga piisavalt põnev ja ettearvamatu. Tegemist on autori esikromaaniga, ma loodan, et see ei jää tema viimaseks ja järgmised tulevad sama pingelised. 

Vilniuses toimus mõrv!

6./42. Tappev arkebuusilask
Timuka õpipoisi kolmas kohtuasi. Detektiivlugu vanast Vilniusest.
Autor: Gina Viliūnė
Tõlkija: Tiina Kattel
Kirjastus: Hea Lugu 2025
247lk./ 1273 lk./10 591lk.

Lugemise väljakutse 2025:  44. Väliskirjanik, kelle teoses on mõni reaalne koht Eestis

Selles raamatus mainiti seoses ettevalmistustega Liivimaa sõjaks Eestimaad ja mõningaid linnasid. Timuka õpipoiss saab käsu kohtufoogtilt hakata kiiresti uurima suurele kogunemisele saabunud aadliku surma, kes on kirikaias mahalastud. Kohtufoogt Rotundus süüdistab Vilniuse ümbruskonna röövleid, kuid nördinud aadlikud kõõritavad tema hea sõbra, mõlema õiguse doktori Pedro Ruizi poole. Rotundus määrab Adasele appi rasket kohtuasja uurima Trakai vojevoodi Mikołaj Radziwiłłi sekretäri, püsimatu Andreas Volanuse. Noormehed liiguvad mööda Vilniust ja püüavad lahendada mõrva. Üks tunneb vaesema ning kaupmeeste kihi eluolu, teine aadelkonna oma. Kild killu haaval panevad noormehed loo kokku ja leiavad süüdlase. Seoseid ja tegelasi on ka eelmiste uurimistega. Taustal saab lugeja teada tolleaegsest Leedumaast, Vilniuse elanikkonnast ja elukorraldusest. Ja muidugi piinab Adast valus küsimus, kas sünnib timukal poeg või tütar, pingeline ootus terve raamatu vältel. Kuigi algselt pidi olema see sari kolme osaline, siis raamatu lõpus lubati, et kirjanik kirjutab juba neljandat osa, seega sooviks ka seda kindlasti lugeda. Võib olla mitte isegi niivõrd Adase elukäigu või krimiloo pärast, aga mulle meeldivad ajaloolised krimid just selle tausta pärast, kus elavalt saab kujutluspildi tolleaegsest eluolust, elavamalt, kui mõnest ajalooraamatust. Ja Vilnius on endiselt üks mu maailma esikümne lemmiklinna hulgas, kuhu alati meeleldi tagasi läheksin, kasvõi siis raamatu lehekülgedel.

Liiva ajavool

9. Liivakell
Autor: Gareth Rubin
Tõlkija: Inna Feldbach
Kirjastus: Hea Lugu 2024
544lk./2518lk.

Lugemise väljakutse 2025: 49. Aeg - raamatu kaanel on kell

See on tête-bêche romaan, 19. sajandi raamatumeistrite armastatud köitmisviis. Siin köites on koos kaks raamatut: kaks põimuvat lugu, mis on trükitud, seljad vastamisi. Alustad lugemist, loed ära ühe (krimi)loo, jõuad omaarust lahenduseni ja raamatu keskkohta, siis pöörad raamatu ringi ning alustad uue looga. Mida rohkem loed, seda rohkem tekib seotud niite esimese looga ja siis hakkad aru saama, et tegelikult see esimene lugu polnud ikka päris see, mida sa arvasid ennast arvavat. Ja siis jõuad teise (krimi)loo lõppu, aga kas sellega on mõlemad pooled raamatud saanud ikka lõpliku lahenduse või on midagi veel jäämas saladuseks. Detailid on selles loos väga olulised ja esimese osa detailid ei kaota oma olulisust kui keerad raamatu teistpidi. tegelikult need esimese loo detailid on teise loo juures veel ehk isegi olulisemad rollimängijad. Ja teise loo detailid aitavad lahendada ja paika panna esimese loo lugu, ehkki sa esimese loo lõpus arvasid juba kõike teadvat. See on selline tugeva pöördega lugu, aga nutikalt lahendatud nagu kahe raamatu stiilis. Ehk veidi sarnasust on Horowitzi haraka- ja kuulille mõrvade raamatutega, kus ühte raamatusse (reaalsuses toimuvasse) oli peidetud teine raamat (tegelase kirjutatud raamat), mis siis andis vihjeid reaalsuses toimunud mõrvade kohta. See raamat nõudis tähelepanu ja kui olin juba teise küljeni jõudnud, siis tuli mitmeid kordi mõte, et ups, miks ma esimeses pooles sellele asjale ei osanud tähelepanu pöörata või oot, mis rolli tema seal esimeses loos nüüd täpselt mängiski, kuidas see seal täpselt oligi? Seega, kes pole veel lugenud, soovitan soojalt ja lugege esimest poolt tähelepanelikult, see pole pelgalt üks lugu, vaid teise poole vihjed. Mulle raamat meeldis väga. Pehmemat sorti pigem psühholoogiline krimi, mis paneb aju piisavalt kaasa mõtlema ja ise lahendust leidma. Mitmed vihjed küll sai üles leitud ja mõned otsad ka ise kokkuviidud, aga oli ka seda, mis jäigi mu eest saladuseks enne kui kirjanik selle avaldas. Ma arvan, et selle aasta esimene kanditaat lemmikute top nimekirja on loetud. 

Avanduse mõisa lugu

5./235. Kadunud sõrmuse mõistatus
Sari: Sagadi paruni mõrvalood 5  
Autor: Ain Kütt
Kirjastus: Hea Lugu 2024
320lk./878lk./41112lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse august: ajalooline krimi

1830.aasta. Raamat saab alguse Taanis, kui Flensborgi linna justiitskolleegiumi ruumest näpatakse Taani Aafrika koloonia asevalitseja testament. Siis jätkub lugu juba Eestimaal. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki abi palub Maa-Viru distrikti meeskohtunik Karl von Rosenbach, kes jäi jänni uurides Avanduse mõisas asuvas vaimuhaiglas toimunud surmajuhtumit. Seekordse raamatu tegevuse kese ongi Avanduse mõisa maadel. Kes ja miks rajas selle vaimuhaigla ning mis seal tegelikult toimub? Kas kõik on ikka nii, nagu välja paista lastakse, miks mätsitakse kinni see surm ning hoidutakse lasta seda uurida kuigi asi tundub kahtlane? Keset hullumaja veidrat õhustikku ei suuda Fock enam eristada, mis on tõelisus, mis kujutelm ja mis mängu keegi temaga mängib. Tal tuleb paljastada kurikaval salasepitsus, mille tagant paistab Sagadi paruni vana vaenlase kuri käsi. Mitmekordsete käänakute ja pöörangutega raamat, kus suur hulk tegelasi ei ole need, kes nad näivad olevat. Fock on ka vaid inimene ja nii satub ta mitmelgi korral täbarasse olukorda, vahel juhuse, vahel enda mõisahärra upsakuse mõjul. Mulle meeldis, et Fock ei ole siia raamatusse kirjutatud kui geniaalne uurija, kel vaid kõik positiivne. Vaid ta on raamatus ehedalt koos oma tolleaegsete eelarvamustega nii ühiskonna klasside kui sugude suhtes. Ja ega ei jää muud kui oodata taas järgmist osa, et teada saada kuidas lugu edasi läheb nii vaenlaste kui armastuse koha pealt. Ja kes siis veel tapmise ohvriks langeb. Mulle see sari väga meeldib.

Veealune maailm kihab elust

13./224. Veealuse maailma õhtuõpik
Autorid: Liisa Randmaa, Kalle-Mart Suuroja, Kai Salm, Arno Põllumäe, Kirill Anjutin, Vladimir Karpin
Kirjastus: Hea Lugu, Eesti Meremuuseum 2020
252lk./2561lk./39155lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #4 (populaarteadus)

Selle raamatu teemadeks olid merearheoloogia, meregeoloogia, merefüüsika, merebioloogia, hüdrograafia, navigatsioon ja merekeskkonnakaitse. Ega ma väga palju neist ühestki midagi ei tea, samas kõigist ikka midagi teadsin ka. Nüüd siis tean oluliselt rohkem ja mõnele asjale oskan ehk veidi teisest seisupunktist vaadata kui seni. Mis oli selle raamatu kõige kõigem ahaa punkt - et keskkonna kaitse puhul me räägime kogu aeg plastist, füüsilisest veereostusest, kliimasoojenemisega kaasneval keskkonna muutusel, aga see raamat oli esimene, kus ma sain teada, et on veel üks merede reostus - müra. Kalad on ju vakka ja ei räägi meie arust, seega ega nad siis ei kuule ka. Aga veeloomastik tegelikult on võimeline tegema hääli ja neid kasutama ning ka kuulma. Seda, et inimene neid hääli sageli ei kuule, ei ole nüüd küll loomastiku viga, pigem ikka inimese piiratuse probleem. Ja kui nüüd inimene oma mürarikaste laevade ja muude asjadega (naftaplatvormid näiteks) vette lähevad, siis nad rikuvad sealse normaalse keskkonna ära. Ja vee all levib heli hulga paremini kui maa peal. Mõttekoht, mida peaks rohkem inimestele veel teadvustama. 

Kui me loeme, et tegemist on õpikuga, siis tavaliselt järeldame koheselt, et tegu on millegi keerulise ja igavaga. See õhtuõpik ei olnud ühte ega teist. Väga ladus lugemine, huvitav, hariv ja täiesti tavainimesele loetav. Ei pea olema mingeid eelteadmisi sellest valdkonnast. Õpik, mis sobib niisama lugemiseks, mille eesmärgiks pole millegi konkreetse õppimine vaid lihtsalt oma silmaringi ja teadmiste avardamine. Soovitan kõigile lugeda.

Kuidas elada kui tead, et sind ühel päeval mõrvatakse?

26./146. Kuidas lahendada omaenda mõrva
Autor: Kristen Perrin
Tõlkija: Tiina Kanarbik
Kirjastus: Hea Lugu 2024
349lk./3899lk./24211lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse juuni: muhekrimi

1965. aastal, kui Frances Adams oli seitseteist, ütles ennustaja talle laadal, et ühel päeval ta mõrvatakse. Sellest sai alguse tema eluaegne püüd seda kuritegu ära hoida. Kuuskümmend aastat ei võtnud keegi Francest tõsiselt – kuni ta mõrvati päeval, kui ta oli kutsunud mõisa kokku koosoleku, et teha teavaks oma testament. Tema pärijaks saab see, kes lahendab tema mõrva. Londonist saabub mõisa Annie, et kohtuda esmakordselt oma vanatädiga, aga ta jääb hiljaks. Seega tuleb tal asuda detektiivi rolli, et päästa mõis kinnisvarahaide käest ning teada saada, kes ikkagi ta vanatädi mõrvas ning miks. 

Täitsa loetav raamat oli, kohati küll veidi kaheldav, kas tegelased oleks ikka nii päriselus käitunud, aga tavapärase kriminulli tasemel. Ei midagi hiilgavat, aga täitsa loetav ja lõpplahendusele ma ikkagi ei tulnud. Raamat on ladusalt kirjutatud ja sai kiiresti loetud. Täitsa muhekrimi, kus külakogukonnas kõik tunnevad kõiki, kõik on kõigiga seotud ja kõigil on ikka mingi luukere kusagil peidus, aga kogukond on sedavõrd ühtne, et ametivõimudele saladusi ei avaldata, vaid omavahel kasutatakse vahel manipuleerimiseks neid ära. Annie on küll külale võõras, aga kuna teatakse tema ema (ta on nii ema moodi, et eakamad elanikud ajavad neid segi) ja vanatädi, siis võetakse ta kiiresti omaks. Tegelikult on ikka hea elada, kui sa ette ei tea, kuidas sa sured, ei pea liialt muretsema ja üritama vältida olukordi, kus see võiks juhtuda. Frances oleks võinud kuuskümmend aastat elada rõõmsalt ja muretult ja võib olla oleks ka see mõrv olemata jäänud, kui ta nii väga poleks selle pärast muretsenud ja üritanud seda vältida.

 

Mis seal arvutis ikka sees on?

13./106. Tere, Ruby! Teekond arvuti sisemusse
Autor: Linda Liukas
Tõlkija: Hels Hinrikson
Kirjastus: Hea Lugu 2017
96lk./2040lk./17981lk.
 
Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga mai: õppimine #2 (lasteraamat)
 
Rubyl on igav, aga õnneks mõjub isa arvuti alati imeasjana. Ühel päeval ei hakka arvuti tööle – kes leiaks üles kadunud kursori? Ruby ja valge hiir kukuvad arvutisse ning kohtuvad uute põnevate sõpradega. Meie maailma juhivad aina rohkem arvutid. Aga kuidas bitid ja baidid arvuti sisse tekivad? Kuidas elektrist saab loogika, kuidas loogika ühtesid ja nulle loob? Selle looga püütakse lapsi arvutiga tuttavaks teha. See on eelkooliealistele lastele, et teha tutvust arvutiga. Teine sama sarja raamat räägib programmeerimisest hästi lihtsalt. Selles tutvustatakse, mis seal arvutis on (aga võiks isegi peel rohkem rääkida) ja kuidas arvuti kahendsüsteemis töötab. Saab ka teha omale enda paberist arvuti. See on nüüd selline raamat, mida laps peaks kindlasti koos vanemaga uurima, ka siis, kui ta juba ise lugeda oskab, sest kõrvale oleks ikka vaja selgitust. Aga esmaseks arvuti maailma õppeks sobivad need kaks Ruby raamatut hästi.

Mida kinkida sõbrale?


2./77.  Uruhiir, kes vaatas kuud
Autor: Mila Teräs
Tõlkija: Piret Pääsuke
Illustraator: Nora Surojegin
Kirjastus: Hea Lugu 2024
32lk./ 72lk./12823lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 aprill: Soome kirjaniku raamat, mille Raamatu ja roosi päeval oma sõbrale kingiksid

Kuna ma Soome väljakutset üritan lasteraamatutega läbida, siis tuli leida üks väga ilus lasteraamat. Kuigi sõbrad võivad olla täiskasvanud, siis üks väga ilusate piltidega raamat sobib alati kingituseks. Ja kui seal sees veel ka mingi ilus mõte on, siis eriti. See on raamat väikestest, kuid võrratult kaunitest hetkedest, mida kogeb vaid korraks peatudes. Ja meie kiirustavas maailmas on hetkel vaja kindlasti neid peatumise hetki võtta, muidu läheme kinnisilmi ilusatest asjadest mööda. Sõbraga kohtumise hetk on kindlasti üks selline hetk, mil aeg maha võetakse ja miks mitte koos ka pilt öötaevasse heita, eriti kui olla kusagil kaugel, linna valgusreostusest eemal. See on raamat pisikesest töökast uruhiirest, kel polnud aega osaledagi metsaelanike kuu vaatamise peol, aga kui ta siis järsku korraks tõstis oma pilgu... Raamat, peale mida kindlasti tõstad pilgu öötaeva poole ja uurid kuud... natukenegi.

Nüüdseks juba ajalooks saanud lood Eestist


23./70. Ajaloo lood. Värvikaid juhtumeid elust Eestis
Koostaja: Marko Kadanik
Kirjastus: Hea Lugu 2022
238lk./4059lk./12360lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #6 (ajalugu)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud erinevad lood ajaloost 20.sajandil. Teemad on seinast seina. Oli selliseid, millest olin kuulnud, kuid palju oli minu jaoks ka tundmatut. Oli nii isikulugusid kui  erinevaid juhtumeid. Isikutest olid vaatluse all Kivilombi Ints, Felix Moor, Madeleine Wanderer ja Otto Tief, tema küll juba laibana. Juttu on Hispaania gripist, Merivälja ufost, zeppeliini lennust Tallinnas, põrgumasinatest Tartus, Poola võõrtöölistest Esimese Vabariigi ajal, Kopli liinidest ja kosmonautide einetest. Samuti vaadeldi punaarmee vägitegusid, miilitsauurija tööpäevi, salapiirituse vedu, seisuseid Eestis, koolimajade põletamist ja nõukogude ajal loomade raudteevedusid naabervabariikidesse. Lood olid mõnusad lugeda, kirjutataudki tavainimesele, mitte kuivade ajalooliste faktidena. Mulle täitsa meeldib, et seekord raamatuid otsides just see raamat ka näppu sattus. Oli põnev ja mõnus lugemine.

Naabrite ajalooline krimka naabritest


1./48. Lõks kaupmehe tapjale. Timuka õpipoisi teine kohtuasi
Autor: Gina Viliūnė
Tõlkija: Tiina Kattel
Kirjastus: Hea Lugu 2023
256lk./ 256lk./8557lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 märts: Need naabrid!

Kuuvahetuse öösel lugesin seda raamatut plaaniga panna suurde väljakutsesse tunne oma naabreid punkti alla. Lõpetasin raamatu, vaatasin kella, et uue kuu väljakutse teemad peaksid nüüd küll juba üleval olema. Jõudes krimi väljakutseni hakkasin naerma, sest ma just lõpetasin ju selle väljakutse raamatu. Seekord siis oli asi kas juhuses või selgeltnägemises, aga mul õnnestus lõpetada väljakutse raamat minut enne väljakutse teema teada saamist. Aga sellesse teemasse ta nüüd sobib ideaalselt. Vilniuse raamatukaupmees Andrius ja vürtsikaupmees Luka on sõbrad, veel enam, nad on naabrid ja veel sellised naabrid, kes elavad ühe hoovi peal. Neil ei ole majade vahele aeda ehitatud ning osaliselt käib majandamine üheskoos, pole ju vaja kahte peldikut ja kahte solgiauku, piisab kui üks neist on ühe krundil ja teine teise omal ning mõlemad saavad kasutada. Aga siis ootamatult sureb Luka, veel täisjõus mees, kelle puhul ei ole olnud ühtegi märki kehvast tervisest. Andrius kahtlustab, et seal on midagi valesti ja sõber võidi hoopis tappa. Ta kutsub asja uurima oma teise sõbra, timuka õpipoisi Adase. Raamatu jooksul selgub, kas Luka tapeti (no sellest saab lugeja juba aru raamatu pealkirjastki) ja kas tapja saadakse ka kätte ning kes see oli ning miks ta seda tegi.  Taustaks Leedu 16.sajandi kaupmeeste elust. Raamatu erinevad tegelased jõuavad Vilniuse kõrval ka Kaunasesse ja Klaipedasse. Raamatusse jõuavad ka mõned uued tegelased ning saab edasi lugeda eelmise raamatu peamiste tegelaste elust. Minu jaoks jääb selles raamatus natuke väheks seda ajaloolist poolt, tahaks pigem rohkem teada, samas ka see kuriteo uurimise pool ei ole väga tugev, pigem selline aeglane kulgemine ja kogemata jälile saamine. Sobib kindlasti sellistele väheveristele, romantilisematele krimide lugejatele. Natuke nõrgaks jäi kui võrrelda teiste ajalooliste krimidega nii Eestist kui välismaalt. Aga kuna mulle ajaloolised krimid väga meeldivad, siis ma kindlasti ikka loen läbi ka kolmanda osa, kui see eesti keelde jõuab. Kasvõi seetõttu, et mulle Vilnius väga meeldib. Millegipärast rohkem kui Kaunas, kuigi enamasti on inimestele just vastupidi.

Mälestused Vabadussõjast


22./132. Priius, kallis anne 
Autor Alo Lõhmus  
Kirjastus Hea Lugu 2014
336lk./4840lk./28876lk.
 
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#11) 

Nüüd sai loetud Vabadussõjast ka veidi rohkem emotsionaalsemalt, seal osalenud inimeste mälestuste ja kirjade kaudu. Mälestusi oli erinevatelt rinnetelt, erinevatelt sõjaetappidelt. Kuid kõigest jäi kumama, et tihti ei saadud aru, kas vastas on omad või vaenlased, kõik nägid sarnased välja, mõlemal poolel võitles eestlasi. Ja mida kauem sõda kestis, seda enam oli tülpimust, tüdimust, kurnatust, pääsemise igatsust. Kõige enam mõjukad olid minu jaoks viimaseks toodud kaks kirjavahetust kodustega. Esimeses kirjavahetuses nii mehe kui naise kirjad, kus mõlematel olid oma raskused. Ühel sõjaväljal, teisel hakkama saamine kodu, laste ja loomadega kui mees, kes teenis muidu raha oli juba kuid sõjas ja polnud millegi eest osta perele ja loomadele süüa. Teises kirjavahetuses olid rindel olija kirjad oma armastatule. Kuidas kirjeldas igapäevaseid olusid - kui suur sündmus oli kui õnnestus ennast pesta! Isegi selline elementaarne tegevus nagu käte ja näopesemine oli kirjades välja toodud, sest seda õnnestus vahel vaid korra nädalas. Kuidas magati täisriides, kasukates ja kotid olid seljas, sest igal hetkel võis tulla mineku käsk. Väikestes taludes 40-50 meest põrandatel õlgedel magamas, linnades polnud veel õlgigi alla kusagilt võtta. Kujutage ette, et teie korteris magaks öösel 40 meest, kõik nädalaid pesemata ja riideid kordagi seljast võtmata... Võrreldes eelmiste Vabadussõjast loetud raamatutega, siis sellest ei saanud nii head selget ülevaadet sõja käigust, kuid seevastu väga palju sõja taustast juurde, millised olud valitsesid, mis meeleolud, kuidas oli eluolu.  

Lugejad kohtuvad kirjanikuga või kirjanikud kohtuvad lugejaga

28./63. Kui mina ei ole mina

Sari Kirjanikud omavahel 
Autor Jan Kaus 
Kirjastus Hea Lugu 2018
128lk./5442lk./13382lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#16)  

Jan Kaus on öelnud, et kirjandus on talle alati tundunud suure vabaduse territooriumina. Kirjanduses on võimalik liikuda aegadesse ja kohtadesse, kuhu kehal pole lihtsalt võimalik ulatuda. Kirjutades või lugedes saab ta olla inimene, kes ta kunagi pole olnud, või inimene, kelleks ta kunagi ei saa. Oma raamatus räägib ta kaasahaaravalt nii kirjanikest kui ka lugejatest, kes teda enim on mõjutanud: Juku-Kalle Raid, Hasso Krull, Doris Kareva, Kalev Kesküla, Timo Lappalainen, Jürgen Rooste, Indrek Koff, Urmas Vadi.

Raamatus oli nii mälestusi teistest kirjanikest, kellega on Kaus kokku puutunud. Kui eelnevalt loetud Kaplinski raamatus oli nagu kataloogis hästi palju nimesid, kellega ta kokku oli üldse puutunud, siis Kausi raamatus olid vaid need, kes talle olid väga olulised. Seetõttu oli võimalik pikemalt ja süvenenumalt nendest kirjutada. Kohati tundus, et kirjanik avastas kirjutamise käigus kui palju tegelikult need inimesed talle tähendavad, kui palju ta on nendega seotud. Raamatus olid nii mälestused kui ka mõtisklused. Viimane peatükk oli lugeja tähtsusest kirjaniku elus. Sest kui pole lugejaid, pole ju ka kirjanike tööl mingit mõtet. Hetkel selles sarjas loetutest kõige ladusam ja mõnusam lugemine. 

    

 

Jaan Kaplinski mälestused kirjanikest


 19./54. Söödist Econi 

Sari Kirjanikud omavahel  
Autor Jaan Kaplinski  
Kirjastus Hea Lugu 2018
128lk./4114lk./12054lk.
 
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#8)

Jaan Kaplinski (1941-2021) sai kõigepealt tuntuks intellektuaalse, humanistliku luuletajana, hiljem on avaldanud ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke. Ta on võtnud sõna paljudel olulistel teemadel, kirjutanud filosoofilisi tekste, tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaani suveräänne mõte, tema huvi põlisrahvaste ning nende kultuuri, looduse ning maailma usundite ja filosoofia vastu on teinud tast nüüdisaja rahvusvaheliselt tuntuima eesti luuletaja ning esseisti, ühe juhtivatest arvamusliidritest. Siinses raamatus meenutab Jaan oma puutumisi paljude teiste Eesti ja maailmakultuuri kujundajatega läbi aastakümnete: Karl Eduard Söödist Umberto Econi. Alates ajast, kui ta oli viiene ja tõstis üles ühe mehe mahakukkunud kindad, kelle kohta pärast vanaema ütles, et ta on Karl Eduard Sööt kuni ajani, millal see raamat sai kirjutatud. Kirjanikke, keda selles raamatus rohkem või vähem on nimetatud on väga suur hulk ja lisaks neid, kes on veel nimetatamata, sest nendega kokkupuude oli põgusam. Minu jaoks jäi see raamat veidi kondiseks, oleks tahtnud rohkem teada saada paljudest kirjanikest, mitte vaid, et Kaplinski millalgi nendega kohtus ja ta arvab, et see kirjanik oli kas hea inimene, suurepärane luuletaja või kehv kirjanik ja halb inimene. Neid viimaseid arvamusi oli kuulda just pigem nõukaaegsete tutvuste kohta. Paljudest inimestest, keda raamatus on mainitud, on vaid paar lauset. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud, kui ta oleks kirjutanud nendest sündmustest või kokkupuudetest sügavamalt. Meenutanud erinevaid seiku, mis seoses nende inimestega meenus. Hetkel ei olnud minu maitse raamat ja ei andnud juurde teadmisi erinevatest kirjanikest, seda just selles osas, et millised nad olid inimestena. Sest millised nad olid kirjanikena või ajalooliste isikutena, seda saab ju igaüks ise lugeda, kas siis nende enda kirjutatut lugeda või biograafiaid ja ajaloomaterjale nende tegemistest. Seetõttu tahakski pigem lugeda, mida keegi mäletab nendest aegadest ja inimestest, keda meie hulgas enam ei ole.
 
 

 

Mõrv Palmse mõisas!


 12./47. Kolme kaardi mõistatus

 Sari Sagadi paruni mõrvalood #4

 Autor Ain Kütt 

 Kirjastus Hea Lugu 2023

288lk./2228lk./10168lk.

Lugemise väljakutse:  1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Kui tihti kipuvad sarja raamatud vaikselt kehvemaks minema, siis selle sarja raamatud lähevad minu arust vastupidi iga raamatuga järjest põnevamaks ja paremaks. Aasta 1830. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Ja see on väga suur hoop eneseuhkuse pihta. Loo kulgemise ajaks on küll mõisahärra taas alkoholi kütkest välja pääsenud, aga raamatus on väga hästi tunda tema fustratsiooni, suurt kibestumist, eneseuhkuse valusat pihtasaamist. Seetõttu on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu. 

Autor on õppinud ajalugu ülikoolis, suunitlusega Eesti ajaloole ning töötanud mitmes muuseumis. Seetõttu on  raamatul tugev ajalooline taust ning see tundub olema kirjeldatud väga autentselt, tegelased on väga usutavad. Välja arvatud muidugi salapärane preili Maria Juliana von Nottbeck, kes tundub olema ebatüüpiline mõisapreili, lisaks on tema kapis ikka omajagu luukeresid, mida autor iga raamatuga natukese haaval paista laseb. Aga mis selles loos on tõde, mis vale, pole selge enne kui kirjanik sarjale punkti paneb. Selles raamatus läks Maria Juliana lugu vaid segasemaks ning tekib kahtlus, et see lugu, mille ta rääkis eelmistes raamatutes Fockile, pole sugugi täis tõde. Aga kuidagi peab ju põnevust sarja kulgedes üles kruttima ja kui Fock on selline üpris tüüpiline mees ja küllaltki läbinähtav oma tegemistes ja olemises, siis peab ju üks naistegelane see salapära ja põnevust tekitav tegelane olema. Igatahes paluks nüüd kiiresti järgmist osa sellele sarjale, lõpp jäi nii segase ja põneva koha peale...

Mälestusteraamat

 

11./46. Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest 

Sari Kirjanikud omavahel 
Autor Sirje Kiin 
Kirjastus Hea Lugu  2018
192lk./1940lk./9880lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#4)

Kusagil raamatus oli mõte, et inimene (tema hing) on elav seni kuni elab veel keegi, kes teda mäletab. Kirjanik on elav siis niikaua kuni veel keegi tema teoseid loeb ja temast mälestusi kirjutab/räägib. Selles mälestusteraamatus on kirjanikke, kes rohkemal või vähesemal määral elavad oma teoste kaudu ja muidugi ka kirjanikke, kes ka päriselt elavad meie keskel. Autor meenutab oma kokkupuuteid erinevate kirjanikega, kellega elu teda kokku on viinud. Läbi selle raamatu jõuab lugejani, et kirjanik ei ole vaid see, mida ta on kirja pannud, vaid ta on ka täiesti tavalist elu selle kõrval elav inimene koos oma vooruste ja puudustega. 1980. aasta autentsed päevikumärkmed avavad ajaloolise 40 kirja sünniloo taustu. Teatakse neid, kes kirjale alla kirjutasid, aga siin on ära toodud ka suur hulk nimesid, kes seda ei teinud, kas siis oma põhimõtete või julguse puudumise tõttu. Ja nendel aegadel polnudki nii lihtne olla julge. Tutvustatakse ka Wellesto kirjandusrühmitust ning avalikustatakse, kes peitus mõnede varjunimede taga ning miks. Palju on juttu elust Nõukogude Eestis ja salajasest võitlusest vabaks saamise nimel, selle nimel, et muu maailm saaks teada, mis siis tegelikult siin raudse eesriide taga toimub. Sageli annab alles aeg tegeliku pildi toimunust kui keegi selle pildi oma ja teiste mälu järgi mälestusteks kokku kirjutab.


 

Kuritöö keskkaegses Vilniuses


16./163.Veretöö kingsepa töökojas
Timuka õpipoisi esimene kohtuasi
Autor Gina Viliūnė
Tõlkinud Tiina Kattel
Kirjastus Hea Lugu 2022
240lk./1770lk./32240lk.
Raamatukogude aasta väljakutse detsember: Astu raamatukokku ja laenuta esimene raamat, mis silma jääb! Lisaks kirjuta, mida põnevat seal aastal toimus ja millest osa võtsid.
Vilniuses ei tegutse apteeker, vaid timuka õpipoiss. 16.sajand. Noormees on kahekümnendate eluaastate alguses. Ja selle looga seoses puutub esmakordselt kokku kuriteoga. Ja ega ta vist polekski seda uurima kukkunud, kui süüaluseks ei oleks olnud ilus piiga, kellele ta silma heitis.
Lapsepõlves unistas Adas, et suureks saades õpib ta Bologna ülikoolis ja temast saab õigusteadlane, kuid saatus viis ta hoopis Vilniuse timuka Ignatiuse majja õpipoisiks. Peagi puutub Adas kokku oma esimese kohtuasjaga, ja armub kõrvuni. Kingseppade tsunfti vanema, meister Kleopase tapmises süüdistatav teenijatüdruk Benigna on süütu – seda usub noormees kindlalt. Tal tuleb välja selgitada, kes tegelikult pussitas õelat kingseppa, ja Vilniuse kohtufoogtile Augustus Rotundusele ümberlükkamatud süütõendid esitada.
Alguses kulges jutt mu jaoks veidi liiga aeglaselt, poiss pigem kobas ja ei osanud õigeid niidiotsi leida. Hiljem läks paremaks ja lõpuks oli ikka keerdkäik ka sees, aga kokkuvõttes jäi ikka Melchiori lugudele alla ning minu jaoks oli veidi igav, pigem neile, kes armastavad kerget krimi. Ajaloost oleks ka tahtnud veidi rohkem lugeda, samas tavalugejale ehk piisavalt. Olen Vilniuses mitmeid, mitmeid kordi käinud ja mulle see linn meeldib. Kui tavaliselt inimestele meeldib rohkem Kaunas kui Vilnius, siis esmasest korrast koolilapsena kui sai käidud, hakkas mulle kohe Vilnius meeldima enam kui Kaunas ja seda tänaseni.
Minu hetke raamatukogu on Rahvusraamatukogu. Toimub seal iga kuu mitmeid üritusi. Ise pean tunnistama, et olen kole laisk igasugu rääkimise üritustel käima. Eriti on viimased aastad mu selles osas mugavaks muutnud - milleks peaks minema kuhugi kohapeale, kui väga mugav on igasuguseid selliseid üritusi jälgida kodus arvutiekraanilt. Plaan oli minna Krimiklubisse, aga lõppes ikka nii, nagu tavaliselt - ma kohale ei jõudnud, kuigi oleks huvi olnud, mis seal toimub. Aga ehk kunagi tulevikus...
 
Raamatukogude aasta väljakutse kokkuvõte: 13 raamatut, 2954 lehekülge, kui alguses tundus, et tuleb väga Eesti autorite keskne, siis viimases kvartalis jõudsid väljakutsesse ameeriklane, rootslane ja leedukas. Kõige vanem raamat oli välja antud 2002 ja uusim 2022, 8 kirjastuse raamatud, enim jõudis siia lugemisse Tänapäeva raamatuid, 4. Põnevamaks teemaks oli raamatukogu seina värvi raamatu otsimine. Parimaks raamatuks loetutest ehk Pax, mille lugesin siinse grupi raamatukoguhoidja soovituse alusel.