Mida kinkida sõbrale?

2./77.  Uruhiir, kes vaatas kuud

Autor: Mila Teräs

Tõlkija: Piret Pääsuke

Illustraator: Nora Surojegin

Kirjastus: Hea Lugu 2024

32lk./ 72lk./12823lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 aprill: Soome kirjaniku raamat, mille Raamatu ja roosi päeval oma sõbrale kingiksid

Kuna ma Soome väljakutset üritan lasteraamatutega läbida, siis tuli leida üks väga ilus lasteraamat. Kuigi sõbrad võivad olla täiskasvanud, siis üks väga ilusate piltidega raamat sobib alati kingituseks. Ja kui seal sees veel ka mingi ilus mõte on, siis eriti. See on raamat väikestest, kuid võrratult kaunitest hetkedest, mida kogeb vaid korraks peatudes. Ja meie kiirustavas maailmas on hetkel vaja kindlasti neid peatumise hetki võtta, muidu läheme kinnisilmi ilusatest asjadest mööda. Sõbraga kohtumise hetk on kindlasti üks selline hetk, mil aeg maha võetakse ja miks mitte koos ka pilt öötaevasse heita, eriti kui olla kusagil kaugel, linna valgusreostusest eemal. See on raamat pisikesest töökast uruhiirest, kel polnud aega osaledagi metsaelanike kuu vaatamise peol, aga kui ta siis järsku korraks tõstis oma pilgu... Raamat, peale mida kindlasti tõstad pilgu öötaeva poole ja uurid kuud... natukenegi.

Nüüdseks juba ajalooks saanud lood Eestist

23./70. Ajaloo lood. Värvikaid juhtumeid elust Eestis

Koostaja: Marko Kadanik

Kirjastus: Hea Lugu 2022

238lk./4059lk./12360lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #6 (ajalugu)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud erinevad lood ajaloost 20.sajandil. Teemad on seinast seina. Oli selliseid, millest olin kuulnud, kuid palju oli minu jaoks ka tundmatut. Oli nii isikulugusid kui  erinevaid juhtumeid. Isikutest olid vaatluse all Kivilombi Ints, Felix Moor, Madeleine Wanderer ja Otto Tief, tema küll juba laibana. Juttu on Hispaania gripist, Merivälja ufost, zeppeliini lennust Tallinnas, põrgumasinatest Tartus, Poola võõrtöölistest Esimese Vabariigi ajal, Kopli liinidest ja kosmonautide einetest. Samuti vaadeldi punaarmee vägitegusid, miilitsauurija tööpäevi, salapiirituse vedu, seisuseid Eestis, koolimajade põletamist ja nõukogude ajal loomade raudteevedusid naabervabariikidesse. Lood olid mõnusad lugeda, kirjutataudki tavainimesele, mitte kuivade ajalooliste faktidena. Mulle täitsa meeldib, et seekord raamatuid otsides just see raamat ka näppu sattus. Oli põnev ja mõnus lugemine.

Naabrite ajalooline krimka naabritest

1./48. Lõks kaupmehe tapjale. Timuka õpipoisi teine kohtuasi

Autor: Gina Viliūnė

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Hea Lugu 2023

256lk./ 256lk./8557lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 märts: Need naabrid!

Kuuvahetuse öösel lugesin seda raamatut plaaniga panna suurde väljakutsesse tunne oma naabreid punkti alla. Lõpetasin raamatu, vaatasin kella, et uue kuu väljakutse teemad peaksid nüüd küll juba üleval olema. Jõudes krimi väljakutseni hakkasin naerma, sest ma just lõpetasin ju selle väljakutse raamatu. Seekord siis oli asi kas juhuses või selgeltnägemises, aga mul õnnestus lõpetada väljakutse raamat minut enne väljakutse teema teada saamist. Aga sellesse teemasse ta nüüd sobib ideaalselt. Vilniuse raamatukaupmees Andrius ja vürtsikaupmees Luka on sõbrad, veel enam, nad on naabrid ja veel sellised naabrid, kes elavad ühe hoovi peal. Neil ei ole majade vahele aeda ehitatud ning osaliselt käib majandamine üheskoos, pole ju vaja kahte peldikut ja kahte solgiauku, piisab kui üks neist on ühe krundil ja teine teise omal ning mõlemad saavad kasutada. Aga siis ootamatult sureb Luka, veel täisjõus mees, kelle puhul ei ole olnud ühtegi märki kehvast tervisest. Andrius kahtlustab, et seal on midagi valesti ja sõber võidi hoopis tappa. Ta kutsub asja uurima oma teise sõbra, timuka õpipoisi Adase. Raamatu jooksul selgub, kas Luka tapeti (no sellest saab lugeja juba aru raamatu pealkirjastki) ja kas tapja saadakse ka kätte ning kes see oli ning miks ta seda tegi.  Taustaks Leedu 16.sajandi kaupmeeste elust. Raamatu erinevad tegelased jõuavad Vilniuse kõrval ka Kaunasesse ja Klaipedasse. Raamatusse jõuavad ka mõned uued tegelased ning saab edasi lugeda eelmise raamatu peamiste tegelaste elust. Minu jaoks jääb selles raamatus natuke väheks seda ajaloolist poolt, tahaks pigem rohkem teada, samas ka see kuriteo uurimise pool ei ole väga tugev, pigem selline aeglane kulgemine ja kogemata jälile saamine. Sobib kindlasti sellistele väheveristele, romantilisematele krimide lugejatele. Natuke nõrgaks jäi kui võrrelda teiste ajalooliste krimidega nii Eestist kui välismaalt. Aga kuna mulle ajaloolised krimid väga meeldivad, siis ma kindlasti ikka loen läbi ka kolmanda osa, kui see eesti keelde jõuab. Kasvõi seetõttu, et mulle Vilnius väga meeldib. Millegipärast rohkem kui Kaunas, kuigi enamasti on inimestele just vastupidi.

Mälestused Vabadussõjast

22./132. Priius, kallis anne 

Autor Alo Lõhmus  

Kirjastus Hea Lugu 2014

336lk./4840lk./28876lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#11) 

Nüüd sai loetud Vabadussõjast ka veidi rohkem emotsionaalsemalt, seal osalenud inimeste mälestuste ja kirjade kaudu. Mälestusi oli erinevatelt rinnetelt, erinevatelt sõjaetappidelt. Kuid kõigest jäi kumama, et tihti ei saadud aru, kas vastas on omad või vaenlased, kõik nägid sarnased välja, mõlemal poolel võitles eestlasi. Ja mida kauem sõda kestis, seda enam oli tülpimust, tüdimust, kurnatust, pääsemise igatsust. Kõige enam mõjukad olid minu jaoks viimaseks toodud kaks kirjavahetust kodustega. Esimeses kirjavahetuses nii mehe kui naise kirjad, kus mõlematel olid oma raskused. Ühel sõjaväljal, teisel hakkama saamine kodu, laste ja loomadega kui mees, kes teenis muidu raha oli juba kuid sõjas ja polnud millegi eest osta perele ja loomadele süüa. Teises kirjavahetuses olid rindel olija kirjad oma armastatule. Kuidas kirjeldas igapäevaseid olusid - kui suur sündmus oli kui õnnestus ennast pesta! Isegi selline elementaarne tegevus nagu käte ja näopesemine oli kirjades välja toodud, sest seda õnnestus vahel vaid korra nädalas. Kuidas magati täisriides, kasukates ja kotid olid seljas, sest igal hetkel võis tulla mineku käsk. Väikestes taludes 40-50 meest põrandatel õlgedel magamas, linnades polnud veel õlgigi alla kusagilt võtta. Kujutage ette, et teie korteris magaks öösel 40 meest, kõik nädalaid pesemata ja riideid kordagi seljast võtmata... Võrreldes eelmiste Vabadussõjast loetud raamatutega, siis sellest ei saanud nii head selget ülevaadet sõja käigust, kuid seevastu väga palju sõja taustast juurde, millised olud valitsesid, mis meeleolud, kuidas oli eluolu.  

Lugejad kohtuvad kirjanikuga või kirjanikud kohtuvad lugejaga

28./63. Kui mina ei ole mina

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Jan Kaus 

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./5442lk./13382lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#16)  

Jan Kaus on öelnud, et kirjandus on talle alati tundunud suure vabaduse territooriumina. Kirjanduses on võimalik liikuda aegadesse ja kohtadesse, kuhu kehal pole lihtsalt võimalik ulatuda. Kirjutades või lugedes saab ta olla inimene, kes ta kunagi pole olnud, või inimene, kelleks ta kunagi ei saa. Oma raamatus räägib ta kaasahaaravalt nii kirjanikest kui ka lugejatest, kes teda enim on mõjutanud: Juku-Kalle Raid, Hasso Krull, Doris Kareva, Kalev Kesküla, Timo Lappalainen, Jürgen Rooste, Indrek Koff, Urmas Vadi.

Raamatus oli nii mälestusi teistest kirjanikest, kellega on Kaus kokku puutunud. Kui eelnevalt loetud Kaplinski raamatus oli nagu kataloogis hästi palju nimesid, kellega ta kokku oli üldse puutunud, siis Kausi raamatus olid vaid need, kes talle olid väga olulised. Seetõttu oli võimalik pikemalt ja süvenenumalt nendest kirjutada. Kohati tundus, et kirjanik avastas kirjutamise käigus kui palju tegelikult need inimesed talle tähendavad, kui palju ta on nendega seotud. Raamatus olid nii mälestused kui ka mõtisklused. Viimane peatükk oli lugeja tähtsusest kirjaniku elus. Sest kui pole lugejaid, pole ju ka kirjanike tööl mingit mõtet. Hetkel selles sarjas loetutest kõige ladusam ja mõnusam lugemine. 

    

 

Jaan Kaplinski mälestused kirjanikest

 19./54. Söödist Econi 

Sari Kirjanikud omavahel  

Autor Jaan Kaplinski  

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./4114lk./12054lk.

 

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#8)

Jaan Kaplinski (1941-2021) sai kõigepealt tuntuks intellektuaalse, humanistliku luuletajana, hiljem on avaldanud ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke. Ta on võtnud sõna paljudel olulistel teemadel, kirjutanud filosoofilisi tekste, tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaani suveräänne mõte, tema huvi põlisrahvaste ning nende kultuuri, looduse ning maailma usundite ja filosoofia vastu on teinud tast nüüdisaja rahvusvaheliselt tuntuima eesti luuletaja ning esseisti, ühe juhtivatest arvamusliidritest. Siinses raamatus meenutab Jaan oma puutumisi paljude teiste Eesti ja maailmakultuuri kujundajatega läbi aastakümnete: Karl Eduard Söödist Umberto Econi. Alates ajast, kui ta oli viiene ja tõstis üles ühe mehe mahakukkunud kindad, kelle kohta pärast vanaema ütles, et ta on Karl Eduard Sööt kuni ajani, millal see raamat sai kirjutatud. Kirjanikke, keda selles raamatus rohkem või vähem on nimetatud on väga suur hulk ja lisaks neid, kes on veel nimetatamata, sest nendega kokkupuude oli põgusam. Minu jaoks jäi see raamat veidi kondiseks, oleks tahtnud rohkem teada saada paljudest kirjanikest, mitte vaid, et Kaplinski millalgi nendega kohtus ja ta arvab, et see kirjanik oli kas hea inimene, suurepärane luuletaja või kehv kirjanik ja halb inimene. Neid viimaseid arvamusi oli kuulda just pigem nõukaaegsete tutvuste kohta. Paljudest inimestest, keda raamatus on mainitud, on vaid paar lauset. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud, kui ta oleks kirjutanud nendest sündmustest või kokkupuudetest sügavamalt. Meenutanud erinevaid seiku, mis seoses nende inimestega meenus. Hetkel ei olnud minu maitse raamat ja ei andnud juurde teadmisi erinevatest kirjanikest, seda just selles osas, et millised nad olid inimestena. Sest millised nad olid kirjanikena või ajalooliste isikutena, seda saab ju igaüks ise lugeda, kas siis nende enda kirjutatut lugeda või biograafiaid ja ajaloomaterjale nende tegemistest. Seetõttu tahakski pigem lugeda, mida keegi mäletab nendest aegadest ja inimestest, keda meie hulgas enam ei ole.

 

 

 

Mõrv Palmse mõisas!

 12./47. Kolme kaardi mõistatus

 Sari Sagadi paruni mõrvalood #4

 Autor Ain Kütt 

 Kirjastus Hea Lugu 2023

288lk./2228lk./10168lk.

Lugemise väljakutse:  1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Kui tihti kipuvad sarja raamatud vaikselt kehvemaks minema, siis selle sarja raamatud lähevad minu arust vastupidi iga raamatuga järjest põnevamaks ja paremaks. Aasta 1830. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Ja see on väga suur hoop eneseuhkuse pihta. Loo kulgemise ajaks on küll mõisahärra taas alkoholi kütkest välja pääsenud, aga raamatus on väga hästi tunda tema fustratsiooni, suurt kibestumist, eneseuhkuse valusat pihtasaamist. Seetõttu on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu. 

Autor on õppinud ajalugu ülikoolis, suunitlusega Eesti ajaloole ning töötanud mitmes muuseumis. Seetõttu on  raamatul tugev ajalooline taust ning see tundub olema kirjeldatud väga autentselt, tegelased on väga usutavad. Välja arvatud muidugi salapärane preili Maria Juliana von Nottbeck, kes tundub olema ebatüüpiline mõisapreili, lisaks on tema kapis ikka omajagu luukeresid, mida autor iga raamatuga natukese haaval paista laseb. Aga mis selles loos on tõde, mis vale, pole selge enne kui kirjanik sarjale punkti paneb. Selles raamatus läks Maria Juliana lugu vaid segasemaks ning tekib kahtlus, et see lugu, mille ta rääkis eelmistes raamatutes Fockile, pole sugugi täis tõde. Aga kuidagi peab ju põnevust sarja kulgedes üles kruttima ja kui Fock on selline üpris tüüpiline mees ja küllaltki läbinähtav oma tegemistes ja olemises, siis peab ju üks naistegelane see salapära ja põnevust tekitav tegelane olema. Igatahes paluks nüüd kiiresti järgmist osa sellele sarjale, lõpp jäi nii segase ja põneva koha peale...

Mälestusteraamat

 

11./46. Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest 

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Sirje Kiin 

Kirjastus Hea Lugu  2018

192lk./1940lk./9880lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#4)

Kusagil raamatus oli mõte, et inimene (tema hing) on elav seni kuni elab veel keegi, kes teda mäletab. Kirjanik on elav siis niikaua kuni veel keegi tema teoseid loeb ja temast mälestusi kirjutab/räägib. Selles mälestusteraamatus on kirjanikke, kes rohkemal või vähesemal määral elavad oma teoste kaudu ja muidugi ka kirjanikke, kes ka päriselt elavad meie keskel. Autor meenutab oma kokkupuuteid erinevate kirjanikega, kellega elu teda kokku on viinud. Läbi selle raamatu jõuab lugejani, et kirjanik ei ole vaid see, mida ta on kirja pannud, vaid ta on ka täiesti tavalist elu selle kõrval elav inimene koos oma vooruste ja puudustega. 1980. aasta autentsed päevikumärkmed avavad ajaloolise 40 kirja sünniloo taustu. Teatakse neid, kes kirjale alla kirjutasid, aga siin on ära toodud ka suur hulk nimesid, kes seda ei teinud, kas siis oma põhimõtete või julguse puudumise tõttu. Ja nendel aegadel polnudki nii lihtne olla julge. Tutvustatakse ka Wellesto kirjandusrühmitust ning avalikustatakse, kes peitus mõnede varjunimede taga ning miks. Palju on juttu elust Nõukogude Eestis ja salajasest võitlusest vabaks saamise nimel, selle nimel, et muu maailm saaks teada, mis siis tegelikult siin raudse eesriide taga toimub. Sageli annab alles aeg tegeliku pildi toimunust kui keegi selle pildi oma ja teiste mälu järgi mälestusteks kokku kirjutab.

 

Kuritöö keskkaegses Vilniuses

16./163.Veretöö kingsepa töökojas

Timuka õpipoisi esimene kohtuasi

Autor Gina Viliūnė

Tõlkinud Tiina Kattel

Kirjastus Hea Lugu 2022

240lk./1770lk./32240lk.

Raamatukogude aasta väljakutse detsember: Astu raamatukokku ja laenuta esimene raamat, mis silma jääb! Lisaks kirjuta, mida põnevat seal aastal toimus ja millest osa võtsid.

Vilniuses ei tegutse apteeker, vaid timuka õpipoiss. 16.sajand. Noormees on kahekümnendate eluaastate alguses. Ja selle looga seoses puutub esmakordselt kokku kuriteoga. Ja ega ta vist polekski seda uurima kukkunud, kui süüaluseks ei oleks olnud ilus piiga, kellele ta silma heitis.

Lapsepõlves unistas Adas, et suureks saades õpib ta Bologna ülikoolis ja temast saab õigusteadlane, kuid saatus viis ta hoopis Vilniuse timuka Ignatiuse majja õpipoisiks. Peagi puutub Adas kokku oma esimese kohtuasjaga, ja armub kõrvuni. Kingseppade tsunfti vanema, meister Kleopase tapmises süüdistatav teenijatüdruk Benigna on süütu – seda usub noormees kindlalt. Tal tuleb välja selgitada, kes tegelikult pussitas õelat kingseppa, ja Vilniuse kohtufoogtile Augustus Rotundusele ümberlükkamatud süütõendid esitada.

Alguses kulges jutt mu jaoks veidi liiga aeglaselt, poiss pigem kobas ja ei osanud õigeid niidiotsi leida. Hiljem läks paremaks ja lõpuks oli ikka keerdkäik ka sees, aga kokkuvõttes jäi ikka Melchiori lugudele alla ning minu jaoks oli veidi igav, pigem neile, kes armastavad kerget krimi. Ajaloost oleks ka tahtnud veidi rohkem lugeda, samas tavalugejale ehk piisavalt. Olen Vilniuses mitmeid, mitmeid kordi käinud ja mulle see linn meeldib. Kui tavaliselt inimestele meeldib rohkem Kaunas kui Vilnius, siis esmasest korrast koolilapsena kui sai käidud, hakkas mulle kohe Vilnius meeldima enam kui Kaunas ja seda tänaseni.

Minu hetke raamatukogu on Rahvusraamatukogu. Toimub seal iga kuu mitmeid üritusi. Ise pean tunnistama, et olen kole laisk igasugu rääkimise üritustel käima. Eriti on viimased aastad mu selles osas mugavaks muutnud - milleks peaks minema kuhugi kohapeale, kui väga mugav on igasuguseid selliseid üritusi jälgida kodus arvutiekraanilt. Plaan oli minna Krimiklubisse, aga lõppes ikka nii, nagu tavaliselt - ma kohale ei jõudnud, kuigi oleks huvi olnud, mis seal toimub. Aga ehk kunagi tulevikus...

 

Raamatukogude aasta väljakutse kokkuvõte: 13 raamatut, 2954 lehekülge, kui alguses tundus, et tuleb väga Eesti autorite keskne, siis viimases kvartalis jõudsid väljakutsesse ameeriklane, rootslane ja leedukas. Kõige vanem raamat oli välja antud 2002 ja uusim 2022, 8 kirjastuse raamatud, enim jõudis siia lugemisse Tänapäeva raamatuid, 4. Põnevamaks teemaks oli raamatukogu seina värvi raamatu otsimine. Parimaks raamatuks loetutest ehk Pax, mille lugesin siinse grupi raamatukoguhoidja soovituse alusel.