Kosmoselennud

23./171. Neutrontäht

Sari: Orpheuse raamatukogu 2026/1(81) 

Autor: Larry Niven 

Tõlkija: Jaana Talja, Piret Frey ja Reidar Andreson

Kirjastus: Fantaasia 2026

310lk./5559lk./41583lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 september: Sci-fi maailm

Ulme on üldiselt üks minu lemmikžanre, aga pigem see fantaasia pool sellest, mitte tehniline ja teadusulme. Siin raamatus kosmosest, gravitatsioonist, planeetidest ja igasugustest tulevikutehnoloogiatest juba puudust ei olnud. Mõnes kohas oleksin hea meelega natuke vähem tehnilisi ja kosmose seletusi ja natuke rohkem tavategevusi ning inimsuheteid soovinud.
Raamatu keskmes on kosmoselendur Beowulf Shaeffer ja tema erinevad reisid. Iga reis toob kaasa mõne üsna keerulise olukorra, millest tuleb kuidagi eluga välja tulla. Üheks selliseks on neutronitähe lähedusse minek ja seal juhtunu väljaselgitamine. Lisaks jookseb reiside vahel teine tegevusliin, mis toimub olevikus ja jätkub jupikaupa läbi raamatu.
Reisid olid üsna omaette toimunud lood, millest Beowulf jutustas kellelegi. Lõpuks moodustub neist reisidest ja vahepealsest tegevusest üks terviklik lugu. Shaeffer on selline tegelane, kes satub järjekindlalt kohtadesse, kuhu üks normaalne inimene ilmselt vabatahtlikult minna ei tahaks, aga noh, raha on ju vaja ka tuleviku kosmoseühiskonnas. Õnneks jagub tal piisavalt nutikust, et sealt jälle välja tulla. Probleemide lahendamisel mängivad suurt osa füüsika, loogika ja tähelepanelikkus. Tulnukrassid, kosmosereisid ja erinevate maailmade omavahelised suhted. Täitsa korralik teadusulme, eriti neile, kellele meeldivad kosmos, füüsika ja probleemide lahendamine.  

Surma eest ei põgene

13./161. Punase Surma mask

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid  

Autor: Edgar Allan Poe 

Tõlkija: Eva Luts, Andrus Igalaan ja Silver Sära

Kirjastus: Fantaasia 2003

83lk./ 3525lk./39549lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 august: Õudus - maailm   

Pole ikka päris minu maitse ei õudukad ega novellid ega ammugi õudusnovellid. Seetõttu ei olnud „Punase Surma mask” just selline raamat, mille lugemist oleksin suure õhinaga nautinud. Edgar Allan Poe mõju õudus- ja müsteeriumikirjandusele on aga vaieldamatu ning kui sunnitakse õudukaid lugeda, mis siis ikka, Poe kõlbab lugeda küll. 
Kogumikus on kaheksa eriilmelist juttu. Kõige tuntum neist on nimilugu „Punase Surma mask”, kus rikas vürst püüab koos oma kaaslastega surmava haiguse eest kindlusesse varjuda. Välismaailma kannatused jäetakse ukse taha ning lossis korraldatakse uhke maskiball. Surma eest ei ole aga võimalik lõputult peitu pugeda. See on sünge ja sümboolne lugu, milles mõjuvad kõige paremini kummaline õhustik ning järjest kasvav ohutunne. Ja eks see ole üsna aegumatu lugu, sest neid pandeemiaid ning pidusid katku ajal jätku ka tänapäeva. 
Ka teistes juttudes leidub surma, kättemaksu, seletamatuid juhtumeid ja üleloomulikke jõude. Mõni neist on üsna selge sündmustikuga, teine aga pigem mõtisklus või kummaline kirjanduslik katsetus. Poe tekstides on tugev sünge õhustik. Mõnes loos juhtub vähe ning tähelepanu on rohkem kirjeldustel, sümbolitel ja meeleolul. Lühikeses tekstis ei jõua tegelased kuigi põhjalikult avaneda ja just see on üks põhjusi, miks novellid mind harva päriselt kaasa haaravad.
Kõige enam jäigi sellest kogumikust meelde nimilugu ja "Kitsikus". Viimane suutis veidi kõhedustki tekitada kui väljakukkunud silm teisele, mis vee peas, silma pilgutas. 

Ajaränduri dilemmad

7./155. Ajavalvur

Sari: Ajapatrulli jutud 2

Sari: Orpheuse raamatukogu 67 

Autor: Poul Anderson 

Tõlkija: Tatjana Peetersoo 

Kirjastus: Fantaasia 2023

226lk./2242lk./ 38266lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 juuli: Sci-fi maailm

Ulmeraamat, milles ajas rändamine ei ole lihtsalt võimalus minevikku piiluda, vaid väga vastutusrikas töö. Ajapatrulli agendid liiguvad erinevates ajastutes selleks, et hoida ajalugu sellisena, nagu see olema peab. Tulevikust pärit organisatsioon peab takistama neid, kes tahavad minevikku muuta ja sellega kogu edasist ajalugu ümber kirjutada. Iga vale samm võib tähendada terve rahva või tsivilisatsiooni kadumist.
Raamat sisaldab kahte lühiromaani, mis viivad lugeja üsna erinevatesse paikadesse. „Elevandiluu ja ahvid ja paabulinnud“ viib muistse Foiniikia tähtsasse sadamalinna Tüürosesse ligi tuhat aastat enne meie ajaarvamise algust. Teises loos „Goot Odini kurbus“ jõutakse 4. sajandisse, Rooma impeeriumi lagunemise aega, kus hunnide surve sunnib gooti hõime üle Doonau liikuma.
Esimene lugu mõjub eelkõige oma ajaloolise miljöö tõttu. Kaubandus, võim, erinevate rahvaste kokkupuuted ja tolleaegne maailmapilt annavad sündmustele oma näo. Ajapatrulli agendid peavad tegutsema ettevaatlikult, sest nad ei saa minevikus lihtsalt kõike oma äranägemise järgi parandada. Ajalugu tuleb kaitsta, kuid samal ajal tuleb seda ka seestpoolt mõista.
„Goot Odini kurbus“ on tumedama tooniga. Siin on rohkem sõda, rahvaste liikumist ja tunnet, et üks ajastu hakkab lõppema. Rooma impeeriumi piirialadel toimuv näitab hästi, kui keeruline on ajalugu ühe sündmuse või ühe rahva järgi seletada. Samuti on seal peaküsimuseks kui minnakse mingite legendide jälgedes minevikku, kas ei või siis osutuda, et need legendid saavad alguse hoopis sellest tuleviku ajapatrulli tegelasest. Ja kui palju ta siis edaspidi tohib sekkuda ja ajaloo kulgu väänata. Ajarändamine ei muuda ajalugu kuidagi lihtsaks. Vastupidi, mida rohkem Ajapatrulli agendid minevikust teada saavad, seda ettevaatlikumad nad peavad olema. Nad teavad, milleni teatud sündmused tulevikus viivad, kuid nende ülesanne ei ole inimesi päästa iga hinna eest. Mõnikord tuleb lubada ajaloolistel sündmustel toimuda ka siis, kui lugejana teame, kui traagilised võivad tagajärjed olla.
Raamat sobib neile, kellele meeldivad ulme ja ajalugu korraga. Siin ei ole põhirõhk tehnoloogial ega suurejoonelisel tulevikumaailmal, vaid ajaloolistel perioodidel ja küsimusel, kui palju võib inimene sekkuda ajaloo kulgu. Kaks lühiromaani on erineva miljöö ja meeleoluga, kuid neid ühendab sama mõte. Minevik ei ole lihtsalt koht, kuhu saab tagasi minna. Iga sekkumine muudab midagi ja selle tagajärgi ei pruugi olla võimalik enam kontrollida. 

Ei olnud päris minu tassike teed kuigi mulle üldiselt meeldivad nii ulme kui ajalugu. Kuidagi segaseks jäi see lugu, ei saanud hoogu üles ja põnevust nappis.    

Metsik jaht läbi kokkukukkuva maailmadekorra

23./122. Susikiuste

Autor: Manfred Kalmsten 

Kirjastus: Fantaasia 2026

175lk./5856lk./29810lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2026: fantaasia? või sci-fi? Eesti   

Mulle meeldib lugeda. Meeldib aeg-ajalt ka ulmelisi raamatuid lugeda. Aga ma ei ole kirjandusteadlane ega ulmeekspert. Ma loen raamatuid ja mul on täiesti ükskõik kuhu žanrisse see nüüd peaks kuuluma. Eriti veel ulme juures, mis alamžanr see raamat nüüd ikkagi on, kust jooksevad piirid, eriti kui on kompott, kus on nii ühte kui teist. Seega ma ei tea, kumba alamklassi peaks see lugu nüüd kuuluma. Kosmoseimpeerium - seega sci-fi? Mütoloogilised tegelased - fantaasia?, verised taplused, lapserööv, kummitavad viikingid ja jumalad - õudus?, poja ja maailma päästmine ning armulugu jumalaga - seiklusromaan hoopis? Igatahes loo peategelasel on poeg. Ta röövitakse. Peategelane tormab teda päästma. Siis asuvad tegevusse Skandinaavia mütoloogia jumalad ja viikingid. Kas maailm ja poiss saavad päästetud ja kes siis ikka selle poisi peategelasest ema on? Miks jumalad teda aitavad ja teadagi tasuta lõunaid ei ole, seega veel vähem tasuta jumalate abi, seega mida nad vastu tahavad? Ma päris hästi selle looga ei haakunud. Mul oli lugedes kogu aeg tunne, et kui viskaks sealt ebavajaliku ja vahu välja, siis saaks ühe korraliku kompaktse lühiloo sellest. Aga sain juba aru, et oli vaja romaani. Õnneks mitte 500 leheküljelist. Kuigi mulle meeldib kirjaniku keeleline stiil, siis siin raamatus kohati tundus mulle, et liiga palju keelelist vahtu, läheme nüüd asja juurde. Ja need väljamõeldud sõnad, kogu aeg üritasin aru saada, kuidas need on tuletatud ja mida konkreetselt ikka nagu tähendavad. Ulme on žanr kus muidugi sõnad võivad ka parajalt ulmelised olla. Ühesõnaga loetav, aga seekord mitte päris minuga haakuv ja sobiv. Võib-olla mõnel teisel hetkel oleks paremini peale läinud, hetkel ma ei olnud eriti mütoloogia jumalate ja võimuvõitluste lainel vist. 

Ulmelood Narva noortelt

16./115. Portaalid piiri peal

Autorid: Elina Metsma, Liana Soldatova, Jevgenia Krainova, Artjom Beduhhov, Karolina Klussova, Marjana Aruvald, Marta Voskressenskaja, Danna Solovjova, Daniil Savosto, Jana Šaškina, Kersti Kivirüüt, Andra-Eliis Abramson 

Kirjastus: Fantaasia 2026

222lk./ 4137lk./ 28091lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2026 mai: fantaasia Eesti

 

See raamat üllatas ja üllatus just positiivselt. Autoriteks ju peale ühe, gümnaasiumi noored, aga kirjutatud vägagi asjalikult. Mõni parem kui teine muidugi, aga ma ei saa ühegi loo kohta väita, et oleks otseselt halb olnud. Mõni haakus minuga enam, mõni vähem. Ja eks lood olid ka täiesti erinevad, mõned huvitavamad minu jaoks, mõned vähem huvitavad. Tavaliselt ma ei eelista lühijutte, ikka pigem selliseid pikemaid lugusid. Seekord oli vastupidi. Mulle just istusid nende lugude pikkused, lühikesed, kompaktsed lood. Viimane, mis oli enam-vähem sama pikk, kui teised kõik kokku, oli minu jaoks veidi liiga pikk ja lohisev. Kui nüüd küsida, mis oli lemmiklooks, siis ma tegelikult ei oskagi öelda, need olid üsna ühel tugevusel. Ma loodan, et need jutud ei jää neil viimasteks, mida nad kirjutavad, et nad jätkavad ka peale selle valikkursuse kirjutamist, kas siis ulmet või midagi muud. Ja soovitan seda lugeda küll, noored on hästi hakkama saanud.  

 

 

Kõndiv ja südameid kõigutav loss

 

7./147. Howli liikuv kindlus

sari:  Howli liikuv kindlus #1

Autor: Diana Wynne Jones 

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2017

301lk./ 1918lk./35333lk.

Ulme kirjanduse väljakutse 2025 september: Angelsina Est soovitab

Noorte fantaasialugu. On seiklust, on armastust, on maagiat. On nõidu, on võlureid, on deemoneid, on elav hernehirmutis, on koermees, on kuningas, on printse, on õpipoisse, on isegi mõni tavainimene sekka sattunud. Peategelaseks on kübarategija vanim tütar Sophie, kelle Kõnnumaade Nõid vanaeideks moondab. Ehmunult oma kodust põgenev Sophie jõuab kurikuulsa võluri Howli juurde, kelle liikuvast lossist ta püüab ka peavarju leida. Nõidusest vabanemiseks peab Sophie hakkama saama võlur Howliga, sõlmima lepingu tuledeemon Calciferiga ja ka Kõnnumaade Nõiale endale vastu astuma. Sophie on veendunud, et kolmest õest vanimana sündinuna jälitab teda ebaõnn ja ta ei saa saada kunagi õnnelikuks. Lihtsalt vanima tütre saatusesse polevat seda kunagi sisse kirjutatud. Tegelased on üsnagi värvikas seltskond, kes vahel käituvad ettearvatavalt, samas sagedamini aga mitte. On liikuv kindlus, mis seest pole sugugi nii suur kui väljast ning millest on võimalik olenevalt uksenupu asendile liikuda mitmetesse erinevatesse kohtadesse. Täitsa tore lugemine oli ja teine osa sellest sarjast ootab juba raamatuvirnas lugemist. Usun, et teismelistele lugejatele võib see siiski veel rohkem peale minna kui mulle. 

 

Millal saab võõras omaks?

8./130. Omasid ei jäeta maha

Sari: Orpheuse raamatukogu 74 

Autor: Triinu Meres 

Kirjastus: Fantaasia 2024

207lk./2333lk./31558lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar:  Piret Piirisaar soovitab

Sõda ja maagia põimuvad siin loos ühte, moodustades keskkonna, kus väeüksus peab hakkama saama olukorras, mis on pidevas pinges ja ootamatusi täis. See ei ole klassikaline mustvalge lahing hea ja kurja vahel, vaid pigem inimeste katsumus, kus iga samm võib osutuda saatuslikuks. Üksuses on koos väga erinevad inimesed – ravitsejad, seersandid, ohvitserid, isegi kokk. Kõrval on veel võlukunst ja kummalised olevused, mis annavad loole fantaasiakihi, kuid samal ajal ei lase unustada, et keset seda on ikkagi inimesed oma murede, vigade ja lootustega.Just see inimlikkus teebki tegelased põnevaks. Nad ei ole kangelased, kes säravad laitmatult, ega ka täielikud kurjategijad, vaid inimesed, kes püüavad ellu jääda ja oma valikutega toime tulla. Küsimused kerkivad ise: kas lojaalsus on alati voorus või võib sellest saada hoopis koorem, mis murrab? Kui palju tohib loota teiste peale ja kui kaugel kulgeb piir „tema“, „meie“ ja „mina“ vahel? Ma päris hästi ei haakunud selle raamatuga. Eriti lõpp jättis tunde, nagu oleks see lihtsalt lisatud, et raamatule kiirelt punkt panna. See ei sidunud lahtisi otsi, vaid tekitas pigem uusi küsimusi, mis jäidki õhku rippuma. Kuigi lugemine ise pakkus mitmes kohas põnevust jäi kogumulje natuke ebaühtlaseks.

Kummitav maja või jagatud hullumeelsus?

5./127. Kummituslik Hilli maja

Autor: Shirley Jackson 

Tõlkija: Liis Pallin

Kirjastus: Fantaasia 2025

237lk./ 1398lk./30623lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 august: tondid, kummitused

On olemas maju, kus inimesed elavad, ja maju, kus inimesed elavad vaid lühikest aega, enne kui nende mõistus hakkab pragunema nagu niiske tapeet hallitanud seinal. Shirley Jacksoni „Kummituslik Hilli maja” on lugu viimasest. Lugu räägib neljast inimesest, kes lähevad uurima salapärast Hilli maja – vana, suur ja veider ehitis, mille ajalugu on täis traagikat ja müstikat. See ei ole tavaline õudusromaan, kus kummitused kolistavad ja hõljuvad valgete läbipaistvate olenditena. Pigem on see psühholoogiline peegel, kus iga tegelane näeb midagi veidi teistsugust, aga kõik jõuavad samale järeldusele: Hilli maja ei ole koht, kus inimene peaks end kauaks sisse seadma. Autor ei kirjuta lugejale ette, mida uskuda. Ta laseb külmal tuulel vaikselt sisse libiseda ja paneb sind küsima: kas majas on tõesti midagi üleloomulikku või elavad kummitused hoopis peades? Eleanori, romaani keskse tegelase viib iga krigin, iga kopsimine, iga hirmukild sammukese sügavamale majaga ühtesulamise poole. Lugeja ei saa lõpuni kindel olla, kas Eleanor vajub hullumeelsusesse või on maja ise tahtlik ja kurjakuulutav olend, kes noore naise oma kütkesse painab. Teose tugevus seisneb atmosfääris. kirjanik ei vaja verd ega karjeid, et luua õudust. Piisab poolhämarast koridorist, ustest, mis lähevad iseenesest kinni, õhkuvast külmast ning seintest ja nurkadest, mis on kummaliselt asetsevad nii, et toad ei ole seal, kus nad olema peaksid loogiliselt. Mõnikord tundub, et midagi ei juhtugi, aga samas on õhus pidev pingetunne. Selline raamat, kus kummitused ja õudus ei hüppa sulle raginal näkku, vaid hiilivad vaikselt kuklasse ja jäävad sinna kummitama. Kuigi ka mingi kummitus ikka lõhkus koridoris ringi ning üritas tuppa pääseda, või oli see maja ise? Raamat, mis paneb sind endalt küsima: kas majad võivad tõesti elada? Omapärane raamat, kohati tundus väga kerge ja kiire lugemine ja järgmisel hetkel ei läinud, ega läinud edasi. Mõte kippus kummitama minema, loed teksti ja samal ajal märkad, et mõtled hoopis millelegi muule. Ma usun, et see on nüüd selline raamat, millest saab tugevama elamuse kui seda lugeda üksinda kusagil naksuvas maamajas sügisöösel kui puuoksad akende taga kriibivad. 

 

Mitmekesine ulmejutukogu

29./74. Elekter meie vahel

Sari: Sündmuste horisont 102 

Autorid: Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten 

Kirjastus: Fantaasia 2025

255lk./ 6963lk./ 18360lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 juuni: Eleri Romantšuk soovitab

Ikka ja jälle jõuan samale tõdemuseni: pikemad jutud meeldivad mulle märksa rohkem kui lühemad. Neis on ruumi areneda, tegelastel on aega elustuda ja sündmustel hargneda. Ka selles kogumikus leidus jutustusi, mis kõnetasid mind rohkem, ja neid, mis jätsid pigem ükskõikseks. Lood olid üllatavalt erineva tonaalsuse, stiili ja sisuga. Mõned tõmbasid mind kohe endasse, teised ei suutnud millegagi haarata. Mõne puhul tundsin, et ei taha kuidagi edasi lugeda, sest tekst ei voolanud, pinge puudus ja lugu ei arenenud. Teised jällegi kulgesid ladusalt, sündmused haarasid kaasa ja ma ootasin põnevusega, millal ja kuidas see kõik lahenduse leiab. Kas tuleb ootamatu pööre, mõni elegantne lõpulahendus või midagi täiesti ootamatut.

Nagu olen ka mitmest teisest arvamusest märganud, jäid minu jaoks selgelt kõige tugevamalt meelde kaks juttu: Vikatimees ning Slougbury avantüür. Need olid vaimukad, põnevad ja hästi üles ehitatud. Neile järgnes paarislugu Igaviku väravale ja selle järg Naasmine Igaviku väravale. Ühesõnaga veidi selgemad ja realistlikumad lood.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli mitmekesise ja kireva jutukogumikuga, milles leidus nii minu maitsele väga hästi sobivaid lugusid kui ka neid, mis mind isiklikult külmaks jätsid. See aga iseenesest ei ole sugugi halb, hea jutukogu võikski pakkuda erinevaid elamusi erinevatele maitsetele. Mõni lugu vajab lihtsalt õiget aega või meeleolu. Ja kui mitte muud, siis erinevad stiilid ja lood avardavad veidi lugemist ja kunagi ei või teada, mis täiesti erinevat varasematest meeldivustest võib järsku kõnetada, või siis saad lihtsalt aru, et mõni asi ikka pole sinu tassike teed ja ei peagi olema.  
 

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt

Sari: Orpheuse kuldraamat 5  

Autor: Stephen King

Tõlkija: Jay Skaidrins

Kirjastus: Fantaasia 2024

558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Fantaasia 2016

344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Inglismaa alternatiivajalugu

19./297. Südasuvine torm

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid  

Autor: Poul Anderson

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

168lk./2827lk./51234lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 november: Raul Sulbi soovitab

Eelmise kuu väljakutsesse ei jõudnud enam seda raamatut lugeda ja nii see ootas kannatlikult öökapil. Tegelikult osutus raamat ühe õhtu lugemiseks, sest enne käest ära ei saanud, kui läbi oli. 

Inglismaa alternatiivajalugu, kus Shakespeare oli kuulus ajaloolane. Fantaasiakirjandus, kus autor põimib ajalugu, kirjandust ja alternatiivse reaalsuse. Raamatus on maailm, kus William Shakespeare’i teosed peegelduvad reaalsuses, need pole lihtsalt kirjandus nagu meie seda tänapäeval loeme, vaid faktid, mida selles alternatiivreaalsuses on tõesti sündinud ja sealsed tegelased on tõesti elanud ja toimetanud vastavalt lugudele. Teoses on arutelu inimloomuse, lojaalsuse ja vabaduse üle, mitte ainult seikluslikkus ja armastus. Tülid Charles I ja parlamendi vahel süvenesid, kuni puhkes Inglise kodusõda. Konflikt jagas riigi kaheks: Royalistid ehk "kavalierid", kes toetasid kuningat ja parlamentaristid ehk "ümarpead", kes toetasid parlamentaarset valitsemist. Teose peategelane prints Rupert on kavalier ja loo alguses satub ümarpeade kätte vangi. Oma vangistuses tutvub ta Jenniferiga, kelle onu on ümarpeade ladvikus. Algab Romeo ja Julia lugu. Loosse sekkub ka haldjarahvas. Charlesi hukk on silmapiiril ja muidugi peab Rupert tormama teda päästma, kuid selleks on vaja maagia abi. Seiklust, taplust, intriige, armastust, maagiat, sõprust, kavalust, vihkamist, keskaegset Inglismaad - kõike seda on selles raamatus rohkem kui küll. Tihe lugemine, eriti lugu ei lase pause teha ja raamatut käest panna. Mulle meeldis, minu maitse fanataasiakirjandus ja see Shakespeare teostega paralleelide tunnetamine oli ka omamoodi huvitav, vähemalt selles osas mida ma talt lugenud olin.

 

Armas mõrtsukbot päästeoperatsioonil

16./275. Väljumisstrateegia

Sari: Mõrtsukboti päevikud 4  

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2024

160lk./2688lk./47846lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 

See on nüüd see sari, mida peab kohe saama lugeda kui ta ilmub ja siis jälle muudkui ootama ja ootama järgmist lugu. Seekord vähemalt ei jäänud sellisel kohal pooleli, et kuidagi ei õnnestu järgmist raamatut ära oodata. Lugu lõppes isegi nii, et käisin piilumas, et neid raamatuid on ju ikka veel... on olemas inglise keeles, seega vaid oodata ja loota, et eesti keelde ka jõuaksid.

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks omaette seebiseriaale vaadata. Antisotsiaalne tehisintellekt on sunnitud uuesti tegutsema asuma, ikka Säilitusliidu sõpru aidates ja hankides süütõendeid GrayCrisi korporatsiooni vastu. Seekord läheb ta appi dr Mensah’le, ta varasemale sõbrale, et takistada GrayCrisi oma kasumihankimisel koloniste hävitamast.

Mõrtsukbot on selline omamoodi autistlik sell, kes mingil hetkel on sunnitud ennast kokku võtma ja tegutsema, sest need inimesed on ju nii saamatud ja rumalad. Ja mõrtsukboti sügavale sisemusse on kodeeritud, et ta peab inimesi aitama, et nõrgemaid tuleb kaitsta, et just need inimesed, keda ta kunagi kaitsma palgati on endiselt need tema inimesed ja tegelikult ta ikka hoolib neist ja oma varjatud hästi sügaval olevas inimhinges armastab ja hoolib. Mõrtsukboti sisemine dialoog on kirjanikul eriti lahedalt välja tulnud, kuidas ta mõtleb ja kaalub ja poriseb ja siis läheb ja võitleb ja tapab ja kalkuleerib nagu südametu ja tundetu mõrtsuk. Soovitan küll seda sarja kõigile ulmehuvilistele ja natuke ka neile, kes veel ei ole ulmehuvilised, eriti noortele veel mitte ulmehuvilistele, aga kellest on tunda, et nad võivad selleks saada, kui lugemissoonele satuvad. See just selline raamat, mis võib noored lugemise juurde tuua mu arust. 

Pildi joonistas ChatGPT käsuga joonistada olemasoleva raamatu kaanepildi alusel promopilt raamatule.

Kas mõõgad on alati neetud?

7./266. Murtud mõõk

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed  

Autor: Poul Anderson

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 1999

194lk./936lk./46094lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia 

 

Jätkan siis ulmeseikluste rajal. Kuna Moorcock sain ühele poole, siis alustasin Andersoniga. Kohe võin öelda, et Andersoni lugemine läks mul kiiremini ja kergemini. Kuigi lugedes tuli hästi palju paralleele mu jaoks mõlema kirjaniku teostest. Selles loos siis tegevad nii inimesed, haldjad kui trollid. Ja inimesed, need on nii haldjate kui trollide poolt lükata tõugata ja manipuleerida. Kui me muidu oleme harjunud lugema, et haldjad on sellised õrnad ja head ja ilusad, siis selles loos pole nad midagi etemad kui trollid. Just haldjapealik on see, kes munsterdab valmis vahetise, kelle ta jätab vastsündinu asemele, kelle ta siis omale koju kasvatada võtab. Vahetis - trolli ja haldja laps, kasvab inimperes ja keegi ei saa aru, miks ta on pahatahtlik ja miks loomad teda ei salli. Loo käigus muidugi jõuavad poisid vastakuni ja seda erinevate poolte ridades. Kui palju loevad ikkagi geenid ja kui palju kasvatus, kas trollid ongi haldjatest palju erinevad, kaos ja kord, kas kumbki pool saab võidu? See kaose ja korra vastuolu oli juba Moorcocki raamatutes ja ka siin raamatus on kord üks, siis teine peal. Kas seda just kaoseks ja korraks siin nimetatakse, aga nimeta kuidas tahad, maailm on ikka kahest poolest olenev, ei saa üks ilma teiseta eksisteerida. Selle loo juures on ainsad sümpaatsemad tegelased inimesed, kes aga on nõrgad ja ei suuda muude olendite maailmas ennast kehtestada. Lugu oli haarav ja nüüd ootab veel mitu sama autori raamatut kapi peal lugemist. 

Neetud abimees

4./263. Musta Mõõga needus

Sari: Elrici saaga #5

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2001

144lk./477lk./45635lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Põhimõtteliselt ühe soojaga sai siis terve sari loetud, või vähemalt see osa sarjast, mis eesti keelde on tõlgitud. Elric ei pääse ka selles raamatus võitlustest ja naistest ja võlurist. Selles raamatus seikleb ta võlutud metsas, võitleb surnutekuningaga ning kohtub võluriga, kelle hing asub kassi kehas. Peale selle leidub raamatus üks ilus armulugu, mis ometi kord võiks tuua rahu Elrici hinge. Ühest küljest on raskem alustada taas võitlust, kui oled saanud maitsta teistsugust rahumeelset elu, teisest küljest oled rohkem motiveeritud võitlema, kui ähvardatakse just seda, sinu rahuliku elu edasist võimalust. Samas ei pea Elric võitlema vaid oma väliste vastastega, vaid ka sisemistega. Ma arvan, et kui Elric oleks teadnud kuidas asjad edasi arenevad, siis oleks ta ehk mitmelgi juhul käitunud teisiti, valinud muud võimalused. Aga selline see elu (olenemata kas raamatus või päriselt) juba on, et me ette ei tea, mida üks või teine asi meie elus tuua võivad, kuidas mingi hetk või tegevus või tegematus võib muuta edaspidi paljut. Aga kogu sarja iseloomustus: veri, laibad, võimuvõitlus ja ilusad naised. Võlukunsti ja needust ka omajagu seas. Ma arvan, et see on vaid teatava lugeja, isegi mitte ulmelugeja, tassike teed. Pigem sellise Põhjala mütoloogia ja saagade lugeja jaoks sari. Aga mulle täitsa need raamatud meeldisid, vahel oleks küll tahtnud ise sellele Elricule ühe tou anda, vahepeal hakkas nagu mõni asi korduma ja viie raamatuga ma arvan, et see lugu juba ammendaski ennast, rohkem vist ei viitsiks lugeda. Aga see tõi mind piisavalt ulmeseikluste kirjanduse rajale nii, et nüüd kui Moorcockiga lõpetan, siis Andersoniga jätkan samas vaimus.

 

Mitu korda peab ühte võlurit maha lööma?

3./262. Rändav kindlus

Sari: Elrici saaga #4

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

159lk./333lk./45491lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Taas kolm lugu Elricist. Esimene lugu algab... ja nii lahkus Elric Jharkorist jälitama teatud võlurit, kes oli, nagu ta väitis, põhjustanud talle pisut ebamugavusi... See jälitamine ja võitlus ongi selle raamatu läbiv teema. Kui juba tundub, et Elric saab võidu, siis ikka suudab Theleb K'aarna taas kaduda ning kõik algab otsast peale. Mõlema eesmärgiks on teine hävitada. Ja taas on ilusad naised need, kes kõiges süüdi on. Sest nendest saab alguse kas pime armastus või sügav vihkamine. Palju verd ja laipu, seega see on midagi, mis nõrganärvilistele ei ole soovitatav. Samas kui lugeda seda nagu vanaaegset saagat, mis toimub kusagil kaugel nii ajas kui ruumis, siis need laipade mäed üldse ei häiri. 

Saagades ei ole alati kõik mõistusepärane

1./260. Valge hundi saatus

Sari: Elrici saaga #3

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 2000

125lk./ 125lk./ 45283lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

 

Kolmas osa sarjast loetud, veel kaks ootel. Selles raamatus oli neli lugu. Üks Elricu eelsest ajast ja kolm Elricu saaga lugu. Verised, julmad, intriige täis lood. Esimene lugu oli minu jaoks kõige mõistetamatum. Kui siiani Elric mulle pigem meeldis, siis selle looga ta tõmbas endale vee peale minu jaoks. Ma ei saa siiani aru, miks oli vaja minna oma rahva vastu, võidelda nende vastu, kes võib olla olid  tegelikult tema poolt, olnud tema sõbrad ja kelle kohta ta hetkel ei teadnud, kas nad oleksid olnud tema sõbrad ja pooldajad edasi ka või olid tõesti liitunud tema vaenlase, Yyrkooniga. Samas ta ju ise jättis Yyrkooni enda asemel aastaks valitsema teades, et see mees üle kõige ihkab ise olla riigi valitseja ja on juba eelnevalt üritanud teda tappa ja ta riik üle võtta. Olgu, saagades, mille alusel see ulmejutt on kirjutatud, ei ole ka alati kõik loogiline tänapäeva inimese jaoks. Eks sel ajal oli just tugeva õigus see, mis suures osas valitses. Kes oli tugevam ja osavam, see teised maha nottis ja ise pukki tõusis. Ja kui olid juba pukis, siis võisid valitseda just nii, nagu hing ihkas. Kui ei olnud ja soovisid sinna jõuda, siis polnud lugu kui pikk ja sügav verejälg sind troonini viis. Tähtis oli troonile trügija ellujäämine, mitte tema sõprade ja pooldajate, rääkimata vastaste ja vaenlaste ellujäämine. Üle laipade sihi poole. Täpselt selline seekordne lugu oligi. Aga kas ta sihile ka jõudis või ei, eks seda peab soovija ise lugema. Teises kahes loos on Elricu palkajad ja meelitajad kaks ilusat naist, kes meelitavad Elricu oma soovidesse ja võitlustesse. Kaose ja korra vahekorra tasakaal on mõlemal korral ohus ja erinevad jõud püüavad seda enda poole kallutada või lihtsalt segadust tekitada. Ilma suurte veriste võitlusteta ei saa ka nendes lugudes läbi. Ma mõtlesin, miks need Elricu lood mulle siiski meeldivad, olgu see üks lugu oli üle minu arusaamade, aga üldiselt need vaatamata oma verisusele, taplemistele, kohutavatele olenditele ja kõigele muule, ikka meeldivad. Kuna mulle meeldib Põhjala mütoloogia, meeldivad erinevad saagad, siis need lood on täpselt selles stiilis ja veri ning laibad raamatutes ei ole mind kunagi kohutanud, pigem tõstavad need adrenaliini mõnusalt üles ja tekitavad põnevust. Need lood on nüüd kindlasti vastuväitlustatud neile, kellele ei meeldi lugeda surmast, vägivallast, verest ja soovivad näha igal pool reaalsust. Siin jääb mingil määral küll asi reaalsusesse kuid samal ajal on see reaalsus uppunud müstikasse, nõidusesse, fantaasiasse ja ebaloogilisusse. 

Fantaasiaga saatusemerele purjetama

29./259. Saatusemerel purjetaja

Sari: Elrici saaga #2

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Fantaasia 2002

146lk./ 4924lk./45158lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 juuni: Raamat kirjastuselt Fantaasia

Kui olin esimese Elrici loo, mida väljakutsesse soovitati läbi lugenud, siis mõtlesin, et võiks ikka teised raamatud ka selles sarjas läbi lugeda. Ja nii jõudsid ülejäänud eesti keelde tõlgitud raamatud mu öökapile. Siis tekkis probleem, et millises järjekorras ikka need raamatud on. Sain aru, et päris õiget järjekorda polegi, nii jäin Goodreadsi Elrici saaga järjekorra juurde. Seega Saatusemerel purjetaja lugesin teisena. Elric lahkus oma riigist aastaks, et tundma õppida teisi riike ja saada teada neist rohkem. Muidugi satub ta erinevatesse seiklustesse, sest ega Melnibonlasi mujal ei armastata nii väga. Selle raamatu kolm lugu on ajaliselt peaaegu selle aasta lõpuosas, kus ta on vangis ja siis õnnestub põgeneda. Teda korjab peale üks väga kummaline laev ja saavadki teoks kolm reisi: tulevikku, olevikku ja minevikku. Kõik lood on üsna verised ja sõjakad, milles kaotab palju asjaosalisi elu. Elric mitte, sest kolm raamatut ootab ju veel lugemist. Loos on palju müstilisi olendeid ja jumalaid, midagi läheb paika, midagi läheb paigast ära. Nõidust jagub mõlemasse leeri ja see võetakse alati abiks kui oma jõud nõrgaks jäävad. Ma ei tea, kuidagi on mulle hetkel need lood sobinud. Võtan aga järgmise käsile, kui juba raamatukogust koju toodud on ja uue kuu teemad alles avalikustamata.

Melniboné fantaasiamaailma esimene raamat

25./255. Elric Melnibonést

Sari: Elrici saaga #1

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Michael Moorcock

Tõlkija: Eva Luts

Kirjastus: Fantaasia 1999

147lk./4171lk./44405lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Elric Melnibonést on Michael Moorcocki loodud fantaasiasaaga esimene raamat, mis jutustab loo Elricust – valge juustega, haiglase välimusega ja füüsiliselt nõrgast Melniboné valitsejast. Elric erineb oma eelkäijatest nii välimuse kui ka moraali poolest: ta on intelligentne, mõtlik ja tunneb kaastunnet, mis teeb temast oma rahva seas pigem erandi kui eeskuju. Raamatu süžee keskendub Elricu sisemisele võitlusele ja küsimustele võimu ja eetika üle. Ta on sunnitud oma sünnimaa, Melniboné, julma ja autoritaarse kultuuri väärtusi ümber hindama, leides end vastuolulisest positsioonist – kas kaitsta oma rahvast või mässata nende väärtuste vastu.
Raamatu maailm on täis maagilisi olendeid, kus valguse ja pimeduse piire ületatakse pidevalt. Peategelane on dilemma ees, kas kasutada nõidust ja deemonite ja muude teise maailma tegelaste abi ja jääda neid teenima, olema nende poolt manipuleeritud ja kaasatud nende omavahelistesse võitlustesse ja intriigidesse või jätta kasutamata ja kaotada, jääda alla teistele, kes neid kasutavad.
Elric Melnibonést on  fantaasiateos, mis pakub moraalset sügavust, psühholoogilist keerukust ja mõtlemapanevaid hetki. See raamat on enamat kui lihtsalt fantaasiaseiklust. Elric on keerukas ja huvitav tegelane, kelle sisemised konfliktid ja moraalsed dilemmad muudavad ta köitvaks tegelaseks. Lugeda ei olnud kõige kiirem ja ladusam, võttis aega, et saada ülevaade nii tegelastest kui kujutatud maailmast. Kirjanik lõi küll oma fantaasiamaailma pildi, aga küllaltki palju oli vaja aru saada lugedes detailidest, milline see siis ikka tegelikult on ja see oma fantaasiamaailmaga paika loksutada. Esimese raamatu kohta ma ei saa öelda, et see oli midagi vapustavat, kuid eesti keeles on veel neli selle sarja raamatut ilmunud ja mis nüüd kõik mu kapi peal oma järge ootavad. Teise raamatu algus igatahes lubab põnevat jätku Elricu seiklustele ja olemistele. 

Ulmelised laulvad liivad

4./234. Helesiniste Liivade laul 

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Veiko Belials

Kirjastus: Fantaasia 2002

143lk./558lk./40792lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Jutukogumik. Minu jaoks oli erineva tasemega need lood. Lood, mis meeldisid rohkem ja need, mis vähem. Kui hakkasin mõtlema, mis mulle siis kõige rohkem meeldis, sain aru, et ma ikka pigem pikemate tekstide inimene. Seal ikka saan piisavalt aega, et teksti sisse minna, seal olla ja jõuab ka loos mingeid sündmusi areneda enne lõppu. Seega, mulle meeldis kõige enam Yamura mustad sambad koos järjelooga Neli, mis varjul. Samas kõige enam meelde ja kummitama jäi hoopis esimene lühike lugu: Kunagi. Kuskil. Eikuskil... Oleme ju kõik oma unenägudes rännanud kunagi kuhugi, mis on tegelikult eikuskil ja samas ikka reaalselt kuskil. Paljudel lugudel olid õudus sugemed, olles rohkem või vähem õudsad. Sellel kohal võin vist küll öelda, hea, et mõni lugu sedavõrd lühike oleks, õnneks ei jõudnud veel piisavalt õudne hakata, et hirm peale oleks tulnud. Fantaasiapildid silme eest ei jõudnud õnneks piisavalt jubedaks areneda. Kuigi tegu on üpris õhukese raamatuga, siis kiire lugemine see kindlasti polnud, tekstid olid ikka vägagi tihedad ja sisukad.