Väravad ei ole alati avamiseks

4. Värav

Sari: Sündmuste horisont 59 

Autor: Kersti Kivirüüt

Kirjastus: Fantaasia 2018

126lk./1102lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 jaanuar: Ravi Ramlov soovitab

Alguses ei olnud kindel, kas sel aastal võtab taas ulmekirjandusest osa, aga esimeste soovituste seas oli sobilik raamat, seega eks vaatab, mis edaspidi saab, aga hetkel siis esimene väike väljakutse, mille jaanuari kuu raamat loetud. 

Peamine osa tegevusest toimub Meerapalu külas Emajõe Suursoo ääres, kuhu pimeduse saabudes ilmuvad zombid, kellega külaelanikud on juba üsna harjunud. Kes need zombid on ja kuidas külarahvas nende terrori alt vabastada, seda hakkab uurima piirivalvesse tööle tulnud Andres. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud, pinge kogu aeg kasvas. Külaelanikud olid värvikalt kirjeldatud. See on nüüd selline ulmeraamat, mis mulle just sobib. Enamus jutust realistlik ja siis vahele natuke ulmelist zombimaailma (või muud fantaasiamaailma). Ja kes see ikka täpselt teab, mis väravad seal meie ja teispoolsuse vahel toimivad või ei toimi.

Igavikulõpulahing

3./227. Täheraua saaga

Sari: Orpheuse Raamatukogu 2022/8(66) 

Autor: Manfred Kalmsten

Kirjastus: Fantaasia 2022

122lk./650lk./49700lk.

Ulmekirjanduse väljakutse detsember: Raamat, mille autoriks on üks aasta jooksul lugemissoovitusi jaganud ulmetähtedest

Selle raamatu eest pean tänama autorit ja fortuunat, võitsin selle, aga nagu ikka igasugu väljakutsed ei ole lasknud kohe lugemisse võtta. Samas nüüd oli selle väljakutse jaoks kohe teada, mida lugeda. 

Põhjala saagade stiilis ulmejutt, kus ühele emale antakse valida kas kohe kaotada oma sündiv tütar või tulevikus on võimalus, et kaotab oma pojad. Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit, millest võivad saada vennatapusõja tööriistad. Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud. Jumalad on läbi mütoloogia ajaloo olnud need, kes tavainimestega manipuleerivad ja omi ihasid ning võimu nende peal väljamängivad. Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, kohati verine, aga milline põhjala saaga siis ei olnud verine või sõjaline? Samas on see raamat ka emaarmastusest. Olid jumalded ja nende lapsed Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Kuid kui need kõrgemad olendid mütoloogilises maailmas omavahel tülli lähevad, siis kannatavad need alamad olendid ehk inimesed, keda on sageli väga kerge ümber sõrme keerata ja kui nad on veel piisavalt ambitsioonikad ja ahned, siis seda kergem veel on nendega mängida, neid motiveerida tegutsema just nii, nagu kõrgem olend seda soovib. Minu jaoks oli vaatamata verisusele üpris kerge lugemine ja põnevust oli ka, et kuidas see ikkagi lõppeb ja ehk ikka veresidemed inimeste vahel on tugevamad kui jumalad...

Mõrtsukbot tegutseb jälle

9./196. Tehislik seisund

Sari: Mõrtukboti päevikud #2

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2023

144lk./1546lk./42812lk.

Ulmekirjanduse väljakutse oktoober: Maniakkide Tänav soovitab

Ta küll soovitas esimest Mõrtsukboti päevikut, aga kuna ma selle lugesin juba eelmisel kuul Mairi Lauriku soovitusel. Enamus teistest selle kuu soovitustest on ka juba loetud ning kange tahtmine oli teada saada, millega see botike siis edaspidi hakkama saab. Seega saigi siis võetud teine osa ja see siia teemasse loetud.

Mõrtsukbot on android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et ta rahule jäetaks, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ent tal on must minevik, tal on ähmane mälestus tapatalgutest, mis ajendasid ta häkkima oma juhtmooduli ja võtma endale nimeks Mõrtsukbot. Ta otsustab välja uurida, mis temaga tolles kosmosejaamas täpselt juhtus, ja ta häkib end sinna sõitmiseks laevale. 

Muidugi ei lasta tal vaadata rahulikult seebikaid, nagu ta sooviks on, vaid ta kistakse nii mitmessegi seiklusse ning ta peab kaitsma nii ennast kui teisi hävitamise eest. Mõrtsukbot on selline armas nunnu botike nii kaua kui teda vihaseks ei aeta. Humoorikas lugemine. Põnevust on ka omajagu. Mulle meeldib täitsa. Ehk ikka tõlgitakse edasi ning saab teada, mis siis tookord tegelikult ikka juhtus ja kuidas käib boti käsi edasi nüüd, kui ta on vabana seal maailmas. 

 

Kas mõrtsukbot on mõrvar?

8./180. Kõik süsteemid punases

Sari: Mõrtukboti päevikud #1 

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Maarika Luts

Kirjastus: Fantaasia 2022

128lk./894lk./39228lk.

Ulmekirjanduse väljakutse september: Mairi Laurik soovitab

Mõrtsukbot – nii nimetab end vaikselt ja endamisi üks planeediekspeditsioone turvav android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et inimesed ta rahule jätaksid, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ta on aga sunnitud turvama teadlaste meeskonda ühel planeedil, kus peagi selgub, et ta peab teadlaste kaitseks mängu panema kõik oma turvamisoskused.

Võiks arvata, et mõrtsukbot on mingi tundetu robot, kes hävitab kõike oma ümber emotsioonitult. Aga tegelikult on see väga inimlik häbelik tagasihoidlik armas südamlik inim-robot, kellele lugeja hakkab kohe kaasa elama. See tegevustik seal raamatus ei olnud midagi erakordset või isegi paeluvat, aga tasus lugeda just selle mõrtsukboti pärast, tema vaadete ja mõtlemise pärast. Mulle meeldis. Teine osa on  ka eesti keeles olemas ja loodetavasti õnnestub varsti oma lugemisse sokutada. 

Kui vargast saab kuningas

 5./138. Attolia Kuningas

 Sari Kuninganna varas #3

Autor Megan Whalen Turner  

Tõlkinud Tatjana Peetersoo 

Kirjastus Fantaasia 2018

332lk./844lk./29896lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: Eva Luts soovitab

Sel kuul ei olnud raamatu valikus mingit kahtlust. Kuigi ka mõned teised soovitatud raamatud on mul riiulis ootel, siis terve see sari ootab riiulis kannatlikult, millal saan taas järgmise osa kuhugi lugeda. Nüüd siis kolmas raamat sellest sarjast loetud. Mulle see sari meeldib. Piisavalt põnevust, piisavalt intriige, piisavalt käänakuid, piisavalt magusust, piisavalt kibedust. Kuninganna varas, kes on nüüd sunnitud olema teise kuningriigi kuningaks, pigem ehk küll meheks, kellega kuninganna oli sunnitud abielluma. Aga kes teab, selles raamatus on piisavalt pöördeid ja käändeid ning nagu eelmistestki osadest on selgunud, siis kuninganna varas Eugenides paistab olema üks, aga kes ta tegelikult on, teab ehk ainult tema ise. Igatahes on ta väga kaval ja pikalt ettearvestav ning planeeriv, kellest võib jääda väga vale mulje. Tahtmatult saadud kuningaroll ei meeldi ei Eugenidesele ega ta värsketele alamatele, kes ta toidu sisse liiva ja voodisse madusid poetavad, ja tal seisab ees raske eesmärk – saada kuningaks ka tegelikult, mitte ainult vormiliselt. Seda sarja soovitan ka mina kõigile, kellele meeldib fantaasiakirjandus ja pigem selline noorsoole mõeldu.     

Kui üks jõuluvana jätab toomata raamatu, siis tuleb teine ja toob ikka

 

 

10./145. Attolia kuninganna

Sari Kuninganna varas #2

Autor Megan Whalen Turner

Tõlkinud Eva Luts

Kirjastus Fantaasia 2017

300lk./1972lk./29750lk.

Noortekirjanduse väljakutse: Fantaasiaromaan noortele

Tegelikult on see mitte ainult noortele, kõlbab lugeda ka vanematel. Esteris on märksõnade all noorsookirjandus ja fantaasiaromaanid, nii, et täiesti sobilik siia teemasse. Selle sarja esimese raamatu lugesin juba kaks aastat tagasi. Sedavõrd meeldis, et raamaturiiulis on ootel kõik sama sarja järgnevad osad, aga kuidagi ei ole õnnestunud lugemisse sokutada, pole haakunud teemadega, mida olen selles suures hulgas väljakutsetes, mille endale olen võtnud, kokku haakunud. Nüüd siis järgmine osa loetud ja ehk ikka jõuan kunagi järgmise nelja osani ka.

Vana-Kreekast inspireeritud fantaasiamaailmas ei suuda kolm väikest kuningriiki kokku leppida, et astuda vastu suurele impeeriumile, mis ähvardab neid kõiki alla neelata. Nende riikide valitsejad, kelleks on kaks verinoort kuningannat ja üks väiklane ja ahne kuningas, sõltuvad äärmiselt oma nõuandjatest, kes on mõnel lihtsalt kavalad või targad, mõnel aga manipuleerivamad ja hämaramate eesmärkidega.

Võtmetegelane on jälle Eddise kuninganna varas Eugenides., kellel paraku selles osas kõik ideaalselt ei lähe, aga loo jaoks on seda muidugi vaja. Ideaalne elu kõigile ühes fantaasiaromaanis - no see oleks alles igav raamat ma arvan. Raamatus saame tuttavamaks Attolia kuningannaga, kelle kohta lugeja muudab arvamust (ok, ka kaastegelased raamatus) jõudes raamatuga lõpupoole. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul paistab. Aga ka see on tüüpiline ühe fantaasiajutu või põneviku juures. Ja paebki nii olema, et huvitav oleks. Lugu läks küll teises raamatus sujuvalt edasi, aga samas oli sedavõrd kompaktne oma alguse ja lõpuga, et võis lugeda nagu eraldi raamatut, ei tekkinud tunnet, et appi, ma nüüd seda detaili ei mäleta kahe aasta tagusest lugemisest või ma ei saa rahu enne kui olen järge lugema hakanud, ei tohi nii põneva koha peal pooleli jätta... Kokkuvõtteks võib öelda, et ladusalt loetav, piisavalt põnevust, piisavalt keerdkäike, osalt selliseid, mida lugeja ei oska oodata ja tegelikult ikka tahaks kangesti teada, mis nüüd edasi saab... Palun mõnesse väljakutsesse nüüd sobivaid teemasid...