Reaalsuseks saada võiv ulmeraamat

10./85. Hääled öös

Sari: Bestseller 

Autor: Dean Koontz

Tõlkija: Jaanus Kangro

Kirjastus: Travon 1998

422lk./ 1819lk./14570lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Tuuli Tolmov soovitab

Ometi kord soovitati ühte raamatut, mis juba ootas riiulis oma järjekorda. Mulle meeldis seda raamatut lugeda, ei mäletagi enam, millal sai veel selliste ilusate paksude lehtedega raamatut lugeda. Mõnus tunne ja lisaks mõne lehe keeramisega kohe oli ka edenemine näha. Raamat oli ka sisu osas just seda tüüpi ulme, mis mulle meeldib. Põhiosas kõik reaalne ja siis midagi natuke lisaks ulmelist. Samas ma arvan, et see on selline raamat, mis mingi aja pärast võib nihkuda ulmekirjanduse riiulist juba reaalkirjanduse riiulisse. Lihtsalt põnevik, ei midagi ulmelist enam. Raamat on geenitehnoloogia taustaga, kuid me ei tea, mis tegelikult geenitehnoloogias salajastes laborites on toimunud ja mis seal ka hetkel võib toimuda, rääkimata veel mõne aasta pärast kui teadus muudkui suurte sammudega areneb. Kaks raamatu peategelast joonistasin tehisintellektiga siia illustratsiooniks. Sama labor, aga erinevad teadlased ja erinevad lähtumised, headuse ja kurjuse kokkupõrge. Mis on inimestele oluline, see on ka teaduses produtseeritav. Lihtsalt inimesi ja riike on erinevaid ning prioriteedid on erinevad. Mulle raamat meeldis ja soovitan lugeda. Sobib ka neile, kellele meeldivad põnevikud, aga kes ei armasta eriti ulmet. Seda raamatut saab võtta üsna realistlikult, vähemalt siis, kui omada piisavas koguses fantaasiat ning see on isegi veidi kõhedaks ajav, see oletatav reaalsus või äkki siiski juba reaalne reaalsus.

 

Kes on need vaiksed inimesed, kes elavad meie kõrval?

2./30. Vaiksed inimesed

Autor: Paul Cleave

Tõlkija: Jüri Kolk

Kirjastus: Ühinenud Ajakirjad 2023

352 lk./618lk./5614lk.

Lugemise väljakutse 2024: 1. Raamat, mille autor on pärit riigist, kuhu tahaksid reisida

No see on nüüd minu jaoks selline subjektiivne teema, sest kui võib olla mõned eksreemsed ja sõjalised riigid välja jätta, siis ma tahaks ikka igale poole muudkui reisida kui ainult aega ja rahalisi vahendeid oleks. Ja Uus-Meremaa võiks ju täitsa põnev reisisihtkoht küll olla. Loodetavasti seal kõik ei ole nii hull, kui selles raamatus. 

Cameron ja Lisa Murdoch on edukad krimikirjanikud, kes elavad Uus-Meremaal Christchurchis. Nad on õnnelikus abielus ja nende raamatud on kogu maailmas edetabelite tipus. Kirjanikepaar on aastaid nautinud avalikkuse heatahtlikku tähelepanu ning nad on naljaga pooleks öelnud, et keegi ei tea neist paremini, kuidas politseid üle kavaldada ja kuriteost puhtalt pääseda. Muretu fassaadi taga on menukal paaril aga varjul südamevalu - nende seitsmeaastane poeg Zach on keeruline laps ja seetõttu on tema kasvatamine vanematele nii majanduslik kui ka emotsionaalne koorem. Kui Zach ühel õhtul räägib kodust ärajooksmisest ja järgmisel päeval ongi kadunud, peab politsei ja avalikkus seda paari sepitsuseks, et tõestada, mida nad on kogu aeg rääkinud - nende raamatutes kirjeldatud täiuslikku kuritegu on võimalik sooritada ka päriselus. Kuna tõendid viitavad sellele, et poiss ei lahkunud kodust vabatahtlikult, hakatakse Cameroni ja Lisat kahtlustama oma lapse tapmises.

Hoiatan, tegemist on kohutava raamatuga. See on nii painajalik ja emotsionaalne, et ühel hetkel ei hakka ainult tegelastel katus sõitma, vaid isegi lugejatel. Mina igatahes pidin selle ööks käest ära panema, sest muidu ma oleks terve öö vist üritanud mõnda tegelast seal maha lüüa. Kas ta raamatus pääses eluga või ei, seda ei saa teile avalikustada, aga kui loete, siis ma arvan, et saate aru, kellest ma räägin. Kuidas kättemaks võib inimese pimestada ja kuidas ta hakkab oma vandenõuteooriaid reaalsusest otsima nii, et kõik tundubki olema just nii, nagu ta mõtleb. Kuidas on võimalik inimhulkadega manipuleerida. Kuidas massipsühhoos võimust võtab ja jäädakse pimesi uskuma kõike, mida räägitakse. Ja peale selle lugemist te suhtute ajakirjandusse tunduvamalt kriitilisemalt. No ja politsei... see ju koosneb ka inimestest ning neilgi on kerge mustade prillide ettetekkimisele, kui kõik asitõendid muudkui viitavad vaid ühele ja samale. 

Igatahes ühel hetkel ma pidin pooleli jätma, sest mu arust see raamat läks lihtsalt niivõrd võimatuks kätte ära, aga kui olin oma vererõhu tagasi normi maganud ja emotsioonid maharahustanud, siis viimane kolmandik läks juba väga pöördeliseks ja juhtus nii mõndagi. Selguse sai muidugi ka majja, kes siis ikka oli süüdlane ja miks see juhtus. Kuidas plaanidel on kombeks minna teisiti kui plaanitud, kuidas kandilised pulgad peavad mahtuma ümaratesse aukudesse ja mis siis on maailmas kõige olulisemad asjad. Mina igatahes soovitan, aga ka hoiatan, et ei ole emotsionaalselt kerge lugemine. 

Kättemaks, kas magus või mõru?

13. Unelaul

Sari: Hammarby #3  

Autor: Carin Gerhardsen

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Foorum Kirjastus, Krimiraamat 2023

293lk./2915lk.

Lugemise väljakutse 2024: 29. Loe järgmist osa mõnest sarjast, mis sul pooleli on. Kui pole midagi pooleli, alusta uue sarjaga

Neid pooleli sarju on ikka väga palju, kahjuks osa jäävadki pooleli, sest ma muus keeles, kui eesti keel ei loe raamatuid. Juba põhimõtteliselt ei loe, tõlkijad tahavad ju ka palka saada. Igal juhul ma loodan, et see sari on edasi mõne tõlkija laual ja jõuab ka eesti keelsena raamatuteks.

Filipiinlannast ema ja ta kaks väikest last on nende korteris halastamatult tapetud. Miks laste rootslasest isa eraldi elab ega suhtle ümbritseva maailmaga praktiliselt üldse? Ja kuidas sai naine ümbrikupalga eest koristades osta endale mitu miljonit maksva korteri? Kriminaalkomissar Conny Sjöbergi meeskond on seekord vähendatud koosseisus ja tööd on palju. Jens Sandéni tervis on hiljutisest infarktist veel kehvavõitu, Petra Westman püüab endiselt kindlaks teha meest, kes teda vägistanud oli, kolleeg Einar Eriksson aga pole tööle ilmunud ja on kadunud. Sjöberg ise otsustab lõpuks põhjalikult uurida enda pere mõistatuslikku minevikku, millest ema on keeldunud rääkimast.

Uurimise käigus hakkavad küsimustele ilmuva vastused ja erinevatest katketest saab kokku üks lugu, mille juured ulatuvad mitmekümne aasta taguste sündmusteni. Miks on oluline rääkida üksteisega ka siis, kui teine tundub kummaline ja tõre ja ei kipu endast rääkima. Miks on oluline rääkida või lõplikult tõde väljaselgitada ka siis, kui kahtlustad, et teine võib olla mingi paha asja taga? Miks on oluline kuulata ja kuulda, mida inimesed su ümber räägivad ka siis, kui oled hõivatud. Kuidas mingi kõrvalt tunduv ebaolulisus võib olla lõpuks väga olulise tähtsusega. Kas vaikimine ja teadmatusse jätmine alati aitab last, kas lapsel on vaja teada oma vanemate lugu, kui see on põhjustanud vanemale suurt valu ja kaotust, enne lapse sündi või väikelapseeas? See raamat ei ole ainult krimijutt, siin raamatus on väga palju psühholoogiat taustal, inimeseks olekut tema puuduste ja voorustega, asju, mis panevad mõtlema, et kuidas oleks kõike seda saanud ära hoida, kui oleks räägitud õigel ajal, kui ei pandaks õnnetust kellegi teise õlgadele süükoormana. Kuidas inimene võib tõsiselt ennast vangistada süükoorma alla ka siis, kui ta nii vägagi otseselt süüdi ei olegi. Kuidas üks inimene või tegu mõjutab kedagi teist nii, et elu virrvarris ei pane teised seda tähelegi. 

Raamat oli põnev ja mõtlemapanev. Soovitan seda sarja, see ei ole ainult krimisari, selle sarja raamatutes on väga tugev psühholoogia kiht ka.

Vihmakass karjub vihma

1. Vihmakass

Autor: Mart Kuhi

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

392lk./392lk.

Lugemise väljakutse 2024: 34. Raamat, mille pealkirjas on ilmastikunähtus

Vihma sadas selles raamatus palju, nagu ikka tüüpilisel Eestimaa sügisel. Aga kes oli see salapärane kass ja mis tal oli tegemist vihmaga? See on nüüd selline raamat, kus tegelikult eriti palju ei toimugi, aga tegevus muudkui keerleb ja keerleb ümber mingi punkti ja tundub, et ei jõuagi kuhugi. Kas tegelikult ikka jõuab, või mitte, ei saa avalikustada, siis pole järgmistel lugejatel enam midagi oodata sellest raamatust. 

Igatahes peale selle raamatu lugemist küll kuhugi üksildasse metsatallu elama minna ei soovi. Või tegelikult isegi üheks ööks. No päeval ehk veel võiks, muidugi kui vihma ei sajaks sel päeval... Ma ei saa öelda, et tegemist oleks õudusromaaniga, aga sellise kõheduseromaaniga kindlasti küll. Vihmakassi lugu passib autori sõnul hästi iseloomustama sõna „etnohorror“ ehk õuduselement segatuna rahvapärimusega. Rahvapärimustega põrkavad raamatus kokku nii tegelased kui lugeja. Ja mis siis on ühe rahvapärimuse taga, kas ainult fantaasia või siiski ka tegelikkus, mis on aegade jooksul veidi moondunud? Loodus on võimas ja väekas ning kui lisada veel paras annus fantaasiat, tekib küllalt jutte, mis ei ole alati ilusad ja ohutud, eriti kui tegevuskohaks on mets hämaruses ja vihmasajus. 

Kaks noort inimest kolivad Läänemaale teistest eraldatud metsa sees asuvasse tallu elama. Naine töötab kodukontoris tõlkijana, mees on sunnitud endiselt sõitma linna tööle ja on pikad päevad eemal. Naine märkab aias õunapuudel imelikke sügavaid vagusid, nagu keegi oleks küüntega tõmmanud. Kas on tegu mõne metsloomaga? Naine läheb lähedal asuvatesse taludesse uurima, mida sealsed vanad elenikud teavad või arvavad. Kuid ta satub salatsemise keskele, kus küll vihjatakse salapärasele vihmakassile, aga ei räägita, kes ta siis tegelikult on. Aega mööda saab ta teada ka, et seal talus, mille nad ostsid, ei ole olnud kõige paremad lood, seal on mitu noort naist kahtlastel asjaoludel surnud. Midagi seal talus on imelikku ja müstilist. Kui aga ta järjest sügavamale oma uurimisega laskub, siis hakkab ka talle järjest rohkem tunduma, et ta ei tee enam vahet, mis on päris ja mis meelepete. Ning kui ühelt poolt külavanakesed õhutavad oma rahvajuttudega tema vaimset ebakindlust ja teiselt poolt mees, keda suurem osa ajast koduski pole, ei oska ka tuge pakkuda ja pigem oma käitumisega paneb naise kõike oma tegevust varjama, salatsema, siis lugu muudkui kuhjub ja kuhjub, kuni ühel hetkel ei saa ka lugeja enam aru, mis siis on reaalselt ja mis vaid tegelaste ettekujutustes. 

Ma võtsin selle raamatu lugeda, sest see oli seotud Haapsalu ja Läänemaaga, mida ma pean ikka endiselt oma kodukohaks. Paar ebakõla oli minu jaoks. See arhiivi külastus... ma pole küll kunagi Haapsalu Arhiivis käinud ja tean, et sellist asutust seal hetkel enam üldse ei ole, aga inimene lasti lihtsalt keldrisse otsima õiget tuba, kus on rahvajuttude osakond ning seal üksipäini terveks päevaks toimetama, kui oli veel jutt, et originaaldokumente ei ole luba suvalisele inimesele näidata? Kuidagi veidi uskumatu oli see. Ning Ungru lossi juurde sõitmine ning mitmekordne ekslemine, sest GPS ei jõudnud kiiresti reageerida? Sinna lossi juurde viib ikka üsna otse tee, pole sinna mingit suur keerutamist ja otsimist. Täitsa suure Rohukülla viiva maantee ääres, otse linnast tulla. Aga noh, eks need olegi pigem sellised kohaliku inimese kiiksud rohkem. Üldiselt mulle see raamat meeldis, või pigem oleks õigem öelda, puges naha alla ja paneb ka peale läbilugemist veidike käekarvu püsti tõusma. Hea, et ma suure külma ja lumega sattusin seda lugema, mine tea, mis tunne oleks veel olnud, kui samal ajal oleks akna taga vihm rabistanud ja puud kohisenud...

Kui see oleks lasteraamat, siis näeks seda iseloomustav pilt välja selline: 

ja me üldse ei hakkaks seda kiisukest kartma. Aga kuna on tegemist siiski täiskasvanute õudusjutuga, siis on selle raamatu illustratsioonid pigem ikka sellised:

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt

Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2019

532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen?

13./222. Patsient 127

Sari: Mirabilia 

Autor: Gilbert Gallerne

Tõlkija: Margot Endjärv

Kirjastus: Eesti Raamat 2008

222lk./2928lk./48150lk.

Lugemise väljakutse: 5. Üks raamat "Mirabilia" sarjast

Autoõnnetuses vigastatud, sügavasse koomasse langenud mees, kelle isikut ei suudeta kindlaks teha, viiakse palatisse 127. Mehel pole dokumente, samuti puuduvad tal sõrmejäljed, tema nägu on kohendanud ilukirurg. Politsei kahtlustab, et mängus on maffia. Salapärane patsient satub põetaja Carole Massoni hoole alla, kes tunneb mehe vastu suuremat huvi, kui isegi tahaks tunnistada. Meelemärkusele tulnud, ei mäleta vigastatu midagi ega kedagi, kuid siis hakkab ta mälu taastuma väikeste kildude haaval. Kuid kas kõik, mis meenub on ikka õige? Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen? Või kui ma mäletan, et olen keegi, aga keegi teine väidab, et ma ei ole see, vaid tema on? Kui ma ei mäleta, et ma oleks see, aga teised väidavad, et ma olen? Kui veel lisaks keegi ei ole kindel, et kas ma ikka ei mäleta või ma lihtsalt teesklen ja valetan, et ma ei mäleta? Üks üsna segane ja keeruline lugu, aga lugeja saab selles selgust ikka küllaltki alguses, kui tegelastel endil ei ole veel midagi selge. Loo teebki põnevaks, et kuidas keegi seda usub või ei usu ja kes kellega kuidas mängib või manipuleerib. Loos on väga mitmeid harusid, aga nagu ühele õigele raamatule kohane, siis lõpuks saab kõik selgeks ja õiglus võidab. Täitsa põnev lugemine oli, mis siis, et juba üsna varakult sai jaole, kes on siis õige mees ja kes valetab. Aga põnev oli ikka lugeda, kuidas said ka asjaosalised teada, kes on kes ja kuidas see lugu tegelikult oli. Kuna on kriminull, siis ilma laipadeta see lugu ei möödu. Üpris põnev leid, julgen soovitada.
 

Maja metsa varjus keset müstilisi kõhedaid sündmusi

12./30. Maja metsa varjus 

Autor Mark Edwards 

Tõlkinud Liina Saarm 

Kirjastus Pegasus 2022

384lk./2754lk./ 7110lk.   

 

Lugemise väljakutse: 19. Raamat, mis on Tiina Liinaku lugemisnimekirjas.

Uurisin seda nimekirja - osa on juba loetud, osa on, et võiks lugeda ja siis on üks, mis on juba tükk aega minu lugemisnimekirja tipus ootel olnud. Eelmine Edwardsi raamat, mida lugesin (Harakad), meeldis väga. Kiire ja väga põnev lugemine mitmete ootamatustega. Täpselt selline oli ka käesolev raamat. Alguses ei osanud lõppu kohe kindlasti ette näha. Vahepeal kippus kole müstiliseks kätte, samas miski kuklas ütles, et kirjanik on siiski realist ja lahendab selle müstika nagu eelmiseski loetud teoses realistlikult ära. Põnevus muudkui keriti üles. Usun, et väga nõrganärvilistel võib see lugu kummitama tulla, eks loos endas oli ka kohati kummitustega tegemist. Sellinne õuduka sugemetega psühholoogiline põnevik.

Kaks aastat tagasi kaotas Julia traagilises õnnetuses pere. Tema abikaasa uppus tütar Lilyt päästa üritades kodu lähedal jões. Aga tüdruku surnukeha jäi leidmata ja Julia usub sisimas, et Lily on endiselt elus. Üksi ja rahahädas, avab Julia kodumaja kirjanike loomemajana. Üks esimesi külalisi on õuduskirjanik Lucas, kellele saab Lilyga juhtunu väljaselgitamine kinnismõtteks. Kuid kõigest mõni päev pärast mehe saabumist toimub majas rida kõhedaid sündmusi.

Hea ja põnev raamat, soovitan lugeda. Raamat, mida on raske käest panna, aga samas tunned, et keset lugemist oleks natuke vaja rahunemispause, et närvid ja vererõhk saaksid veidi rahuneda.